2020 on olnud anime jaoks olnud halb aasta. Kui talvel alanud hooajast kõlbas paar asja veel vaadata, siis kevadhooaeg oli lausa õnnetus, kus ei ilmunud mitte ainsat uut head asja ning hooaeg lonkas õhukeseks venitatud järgede najal kuidagi lõpuni. Aga taas kord tuli appi Netflix, kes ei hoia kinni traditsioonilistest animehooaegadest, vaid avaldab kõik episoodid sellel päeval, kuhu kalendrisse visatud nool maandus.
Eellugu:
Tegemist ei ole originaalteosega. Algmaterjaliks on 1973. aastal Sakyō Komatsu poolt kirjutatud katastroofiromaan, mida on ka ohtralt tõlgitud suurematesse maailmakeeltesse, kuid isegi ka läti keelde. Raamat on saanud palju auhindu, selle põhjal tehti 1973. aastal film, mis jõudis ka Eesti NSV kinodesse, esimene animesari valmis 1974-75 ning 2006. aastal tehti sellest uus filmiversioon. Romaanist on kirjutatud ka paroodiajutt, mille tõlge oleks “Kõik peale Jaapani upub ära” ja millest tehti 2006. aastal ka must komöödia (vaata treilerit).
Eelarvet pole kuigi palju
Millest räägib meile siis 10-episoodiline sari “Jaapan upub: 2020”?. Kõik algab jaapanlaste jaoks tavapärase maavärinaga, millele järgneb omakorda tugevam maavärin. Ja kui vesi hakkab tõusma, peetakse seda tsunamiks - rahvas ronib mäe otsa ja loodab, et vesi hakkab varsti taanduma. Kui aga tunnid mööduvad ning veetase aina tõuseb, hakkab tekkima aimdus, et midagi on tõsiselt valesti. Algab seiklus, kus surmasaamiseks pole vaja järjekindlalt vaeva näha, selle asemel piisab halvast õnnest.
Kohustuslik element: hävinenud Tokyo Tower
Osalt on tegu klassikalise perekonnadraama ja ellujäämisseiklusega. Selles suhtes on ikkagi tegu klassikalise maailmalõpustsenaariumiga Siiski on sisse pikitud keskmisest rohkem kultuurilist rõhku, nimelt kannab see endas üht jaapanlaste jaoks tähtsaimat ideoloogiat - et vanem põlvkond on näinud vaeva noorema põlvkonna nimel, kuid noorema põlvkonna ülesandeks on nüüd eelkäijate vead heastada. Korduvalt näeme, kuidas inimesed ohverdavad ennast millegi nimel, mis on nende meelest õige ning aitab rajada teed paremasse tulevikku. Sellel on muidugi ka oma pahupool: ühel hetkel kohtutakse ka rahvuslastega, kes on veendunud, et Jaapan upub inimeste pattude ja kombelõtvuse tõttu ning uues, traditsioonilises, aga parvekesele rajatud Jaapanis peaksid elama ainult 100% rassipuhtad jaapanlased. Muidugi võib tollel hetkel stopperi käima panna, et mitme minuti pärast jõledate rassistide parv õhku lendab.
Samuti toriseb üks vanamees mitu osa järjest,
kuidas noored on hukas, ei austa Suure Jaapani traditsioone, vaid on lollakad
globalistid ja tahavad hirmsasti läänestuda. Vahepeal jõutakse isegi veidra
sekti laagrisse. Kummaliseks jääb asjaolu, et sekt ei ole traditsiooniline
umbluutamine, vaid tundub täiesti tõsiselt üleloomulike võimete kantsina. Jah,
on täitsa huvitav, kuid tekitab väga palju žanriküsimusi, eriti kuna
üleloomulikke võimeid ei vaevuta isegi poole sõnaga selgitama.
Nagu eelnevalt mainitud, ei jõua kõik
tegelased õnneliku lõpuni. Küll aga on sellisel külmal reaalsusel ka üks
pahupool - mingist hetkest jõuad panuste tegemiseni, et kes saab järgmisena
surma. Mõne tegelase hukkumisel on lausa tunne, et kuskil taustal tiksus aeg
täis ning visati täringut, et keegi peab nüüd järgmise 5 minuti jooksul surma
saama.
Üks huvitav keerdkäik on aga teosesse pakitud just Eesti vaataja jaoks. Nimelt liitub ellujääjate rühmaga ühel hetkel Eesti Youtuber, kes on kõigi õnnistuseks täielik multitalent ja ellujääja. Vahepeal pakub isegi lastele sokolaadi, mis on küll lihtsalt kirjaveaga kollane klots. Viimases osas jõuavad ellujääjad Eestisse ning minu mälu järgi teist korda anime ajaloos näidatakse kaadreid Tallinna vanalinnast.
Täiesti tavaline, klassikaline eestlane, eks?
Kodune!
Kahjuks on tegu ainult
kunstifiltriga töödeldud fotodega. Isegi kui paar kohta tundusid tuttavad, siis
päris mitme puhul tekkis küsimus, et kas ollakse ikka veel Tallinnas või on
sekka sattunud mõnd muud suvalist vanalinna. Tallinna vanalinna, täpsemalt küll
jõuluturgu on kasutatud Sword Art Online’is virtuaalse jõulupüha raames, kuid
siis oli tegu suvalise fotoga, mille pealt maha joonistati ning Tallinnat ei
mainitud.
Masaaki Yuasa ei ole ole loonud just pikka nimekirja animeid, kuid selle eest on kõik need peavoolust täiesti erinevad. 2018. Aastal linastus Netflixis tema suurem läbimurre peavoolu kuulsusesse: Devilman Crybaby, mida peetakse läbivalt väga heaks (loe ka Reaktoris ilmunud arvustust.). Eelmisel aastal juhtis ta aga koolianimet nimega “Käed eemale Eizoukenistl”, mis tekitas paljudes vaatajates positiivset segadust - kuidas on võimalik teha animet kolmest koolivormis tüdrukust nii, et kogu hooaja peale ei ole mitte kui ühtegi erootilist detaili, kuid selle vaatamine on ikkagi puhas südantkosutav nauding.
Yuasa eripäraks on aga animatsioonistiil, mis
eelistab voolavust ja sujuvust detailsusele. Ehk siis väga vähe on staatiliselt
seisvaid siluette, kellel liigutatakse suud peas, kuid selle eest on taust
hästi lilleline. Kõige paremaks näiteks selle kohta on kindlasti Ping Pong the
Animation, ehk kuidas animeerida lauatennise mängimine 200% üle võlli.
Kahjuks nendivad kõik arvustajad, et kuigi “Jaapan upub: 2020” pole halb anime, ei vasta see siiski ootustele, mis tekivad Yuasa nime nähes. Peamiseks kriitikakohaks on, et kuigi animatsiooni disain kannab Yuasa käekirja, ei kasutata seda pea kunagi efektiivselt ära. Ehk siis tulemus jätab pigem lihtsalt lohaka mulje. Samuti pole heliriba, mille tegi Kensuke Ushio, mitte midagi erilist. Ka sisu pole mitte midagi erilist. Isegi tegelased on üsna keskpärased, kuigi igaühel on mingi oma kiiks küljes, kahjuks küll tihti mitte kuigi positiivne. Igal võimalusel engrishit purssiv poisiklutt oli aga juba kriitiliselt tüütu.
Kas ma soovitaks seda vaadata? Võib-olla. Kindlasti on tegu parema ning madalama võõristuslävendiga materjaliga kui on suvaline 2020. aastal jaapani telelevi kaudu välja antud anime. Kahjuks pole seegi eriline kvaliteedinäitaja, sest 2020. Aasta esimene pool on tänu pandeemiale olnud animemaastikul kohutavalt nigel. Kui aga on tahtmine realistlikku maailmalõpuseiklust vaadata, siis ega ta halb ei ole.
Boonusvoor:
Ühel hetkel jõuavad seiklejad ööklubisse ning “eesti poiss” Kite tõmbab välja vinüülplaadi, mis näeb välja, nagu oleks mõne eesti indie-artisti tehtud. Ja sellelt kõlavad täitsa eesti metsa sobivad loodushääled. Siiski on tegu Hiroshi Yoshimura albumiga “Green”.
7/10