„Kontakt”

Peeter Helme

Esimese kontakti lugu. Lugu on ülevaatlik kokkuvõte sündmustest: avastatakse Maa poole liikuv keha, mis ei ole teps mitte looduslikult tekkinud, ja jälgitakse selle liikumist, püütakse saavutada kontakt selle reisijatega, lisaks antakse ülevaade eri (vandenõu)teooriatest. Lõpuks näidatakse kontaktipäeva.

Lugu on kirjutatud igati korralikus keeles ja meeles. Lugedes miski silma ei riivanud, aga ühtlasi ei hakanud miski väga silma. Ülevaade mõjus küllaltki usutavalt, isegi argiselt – ühed avastasid, andmeid vahetati selle ja tollega, mingid avaldasid arvamust. Tore oli, et National Geographicu „Aliens!”-meemi tüübi nimi kõlas, aga ka see, et Zemeckis ja Spielberg teevad mingitele oma tulnukateostele järjed. Samas ei mindud nende naljadega kuigi pööraseks, pigem oli tegemist muigama ajavate name-dropidega.

Novelli kirjutusstiili ebaintensiivsus (kokkuvõtlik ülevaade, mis läks väga stabiilselt, ilma eriliste tõusude ega mõõnadeta) ning sisu suhteline etteaimatavus (ehkki puänt oli tore) teeb loo hõlpsasti loetavaks ja kergesti seeditavaks. Veidi mittemidagiütleva pealkirjaga „Kontakt” oli üks väga klassikaline esimese kontakti lugu… Võinuks olla vürtsikam, praegu veidi mõjub näpuharjutusena.

„Liiga palju tööd”

Bar Hiid

Postapokalüptiline novell lapsest Nääps, kes peab varjuma ülejäänud maailma eest, tema ainsaks hooldajaks taat, keda nimetab lihtsalt Vanaks. Loo käigus paljastub tema elu pahupool aina enam.

Novell on magusalt vastik. Esialgu tundsin lugedes, et nojah, tegemist on mingi klaustrofoobse punkrilooga ja keha valmistus klassikalisteks lahendusteks – kas siis

„zombisid/maailmalõppu/tulnukaid/üleilmset viirust polegi olemas!” (või selle alternatiiv – „hirmsasti hakkab tunduma, et zombisid/maailmalõppu/jne polegi olemas, aga... ennäe!”) või „tegemist on pantvangilooga!” või kas või, et „zombid on välja surnud/tuumatalv on üle elatud/tulnukad avastavad, et nad on allergilised vee vastu” ja võib punkrist välja tulla.

Ent sellist vabastust ei tule. Loed ja aina enam paljastuvad selle maailma väikesed jubedused ja mõtled sisimas, et kust tuleb rüütel valgel hobusel (või tulnukas erekuldse laserkiirega – sest surmgi oleks teatavat sorti lahendus). Ent seda vabastust ei tule. Jääb üksnes äng.

Samas ei ületa see taluvuspiiri. Ma ei tea, kas ma ise lasin ennast ära petta sellest vabanemislootusest ning sisemusse tekkivast tundest, et ükskord nad pääsevad niikuinii, aga ma kuidagi nautisin nende jubeduste loetelu ja jutustaja rõõmsamuljelist olekut kõige kirjeldamisel. Näiteks „ükskord pidi Vana karistama Nääpsut nii jõhkralt, et ta kaotas kolm kikut.” Toredalt süütu, aga mingis mõttes vastik just oma süütuses, valmiduses seda elu vastu võtta, seda jõhkrust aktsepteerida. Või ei, siin pole ikkagi tegemist leppimisega – ent katsega sellega leppida, seda normaliseerida ühe lapse poolt. Ja Nääps pole alati selleks võimeline.

Iseasi küll, kas koroonaviiruse edasised mutatsioonid on hea teemavalik – mu esmaimpulss ütles, et tegemist on hetkehirmude toitmisega, mis on mõneti odav. Teisalt annab see ülejäänud loo teemadele lisakonteksti – 2020. aasta kevade põhilisimaks märksõnaks polegi ehk niivõrd „pandeemia”, vaid „karantiin”. Mida muud on punkrielu kui karantiini äärmuslik näide?

Kui peaksid levima hakkama sensatsioonimaigulised uudisenupukesed teemal „koroonaviirus muteerub!” (sest niikuinii see muteerub), võib sedagi juttu jagada. Üks Reaktori jutt sai kunagi maru palju klikke selle pealt, et puudutas hetkepaanikat (2012. aasta detsembrikuumus). Ehk läheb siinsegi jutuga õnneks…? Tuleb lihtsalt osata õigetele inimestele jagada.

Satelliit sokke triikimas

Henri Hundu

Žanr: teadusulme. Vorm: telefonikõnelused. Kõneluste osapooled: tehniline abi ja klientide kaebused. Firma: inimpartnerite androidseid asendusi pakkuv Robosat. Selleks, et valmistuda kooseluks inimestega, on võimalik tellida endale Satelliit – android, kes käitub nii, nagu käituks mõni inimene samas olukorras. Ent kliendid ikka helistavad ja küsivad, kas on ikka normaalne, et ta teeb seda või toda. Natuke koomiline illustratsioon blackmirrorlikust tõigast, et tehnoloogia teps mitte ei lahuta inimesi üksteisest, vaid paljastab selle kohmetuse ja kontaktivõimetuse, mis meis niikuinii peitub.

Full disclosure: eelmise kuu keskel kirjutas üks toimetuse liige ja kiitis mind, et ma selle teksti kirjutasin. Ajas kulmu kergitama – ent minu meiliaadress meenutab autori nime (või pseudonüümi), pealegi on teema üsna väga minu auku. Ma ju kirjutasin magistritöö neil teemadel. Nii et tunnistan kohe üles: ma ei kirjutanud selle teksti. Liitun aga toimetaja kiitusega, vahva oli lugeda.

Lugu koosneb mitmest lühikesest dialoogist, mis kõik justkui viivad samasse punkti välja – kas see (täitsa inimlik käitumine) on ikka normaalne või on teie masin katki? Selles mõttes võiks olla hästi väheke üheülbaline, aga õnneks autor varieerib sündmusi piisaval määral. Ja lõppu on pandud mitte üks, mitte kolm, vaid kaks puändikest.

Esiteks šokk, mida tunneb inimene, kes saab teada, et tema Satelliit polnudki teps mitte Satelliit, vaid hoopis täiesti bioloogiline inimolend. Krehvtine idee, sest tabab head punkti inimeste-androidide ühise olemisõiguse teemal. Tavaliselt ollakse šokeeritud, et tegemist on androidiga, vahel ollakse rabatud, et on inimene, siin on aga tema inimlikkus õigupoolest ebaseaduslik. Ja mind rahuldab kontseptuaalselt idee, et klient oleks oma partneri võtnud omaks kogu tema inimlikkuse kiuste. Kuidagi… nunnu.

Võib-olla teine puänt sinna otsa – et telefoniabi pakkuv töötaja on ise android, kelle empaatiavõime on kruvitud maksimaalsele – võinuks olla kuidagi peenemini teostatud. Esiti mõtlesin öelda, et teine puänt võinuks ehk olemata olla, sest kaks puänti on natuke palju, eriti kui teine on suht klassikaline “omg, ta on ise robot!”-lahendus. Teisalt ei lähe see vastuollu esimese puändiga, vaid mõjub lisakommentaarina samas teemadeväljas. Küllap ei tarvitsekski seda tajuda ülemäära kaaluka puändina, vaid üksnes… lisateabena, millele ei peaks omistama liiga suurt šokiväärtust. Lihtsalt täpsustus tegelase kohta…?

Lugu polnud küll ülemäära ambitsioonikas, aga väikse ulmenupukesena oli igati piisav.