12. juulil sai Indrek Hargla 50-aastaseks. Kirjutas Looming ja kirjutas Postimees ning ka minult telliti, et ma Reaktorisse kirjutaks. Tulenevalt meie ajakirja ilmumisgraafikust ilmub käesolev lugu teistest hiljem, aga ehk siiski mitte liiga hilja.

Ma ei hakka siin rääkima juubilari loomingust. Osaliselt juba seetõttu, et ulmeajakirja lugejal peaks Indrek Hargla raamatud loetud ja mõtestatud olema, kasvõi osaliselt – võiks vähemasti. Mõõda, kuidas tahad, aga Indrek Hargla on üks olulisemaid, kui mitte see kõige olulisem ulmeautor Eestis. Ma ei soovi väita, et teised autorid ei oleks olulised, aga kui peenemad arutlused kõrvale jätta, siis juba kasvõi ühe asja pärast on Indrek Hargla oluline. Kui Hargla 1998. aastal alustas, siis jõudis ta paari aastaga sinnamaani, et tema tekste võis kõhkluseta lugeda ning koos sellega tekkis ka usaldus eesti ulme vastu – ei pidanud enam puhtast patriotismist hambad tangis tekste purema. Eks ka enne Harglat oli korralike lugusid ilmunud, aga üsna rammusa mõttelise joone võib sinna sajandivahetuse paiku vedada küll. Eesti ulmel algasid sealt need küpsed aastad, et jõmpsikas hakkas kaela kandma ja teda pidi võtma juba tõsisemalt.

Eestlane on kiitusega alati kitsi ja eks ka Indrek Hargla puhul asendus esialgne eufooria kriitilisemate hinnangutega. Samas, see on suisa loomulik areng, sest kõige heaga harjutakse ning siis tundub, et hea ei olegi enam ehk nii hea. Rääkimata sellest, et kirjanik Hargla on kogu aeg otsinud, proovinud ja omi ametioskusi lihvinud ning selline tegevus toob ikka kaheldavaid või siis lihtsalt mitteharjumuspäraseid tulemusi. Menukus viib kahjuks ka selleni, et lugeja ootab ühte ja sama asja ikka ja uuesti.

Õnneks tundub Indrek Hargla oma suhtumises loomingusse olevat pigem pragmaatik. Ei jaura kõrgest kunstist ja muust taolisest – lihtsalt kirjutab, kirjutab palju ja mis seal salata, kirjutab ka hästi. Õnnetuseks on Eesti selline vana Euroopa tüüpi maa, kus žanrikirjandusega on kehvasti ning nn päriskirjandus vaatab žanriteostele ja -autoritele ülalt alla, kui üldse tähele paneb. Jah, Indrek Harglat loetakse palju ja temast ka kirjutatakse, aga meie juubilarist kirjutatakse pigem väljaannete elu- ja menukülgedel. Ja neil külgedel olevates kirjutistes pole rõhk kunagi loomingul, pigem kõigel muul...

Indrek Hargla Estconil.

Ma võin ju eksida, aga kui vaadata, kui vähe on Indrek Hargla raamatuid arvustatud, siis on selge, et ma ei eksi. Ja lõviosa arvustusi on niiehknaa ulmefännide sulest. Sealjuures on Hargla sedavõrd oluline autor, et normaalses maailmas peaks iga tema uus raamat saama automaatselt arvustuse igas päevalehes, kultuurilehtedest ja -ajakirjadest rääkimata.

Õnneks Indrek Hargla kirjutab kõigest hoolimata, saab sellega leiva lauale ning või ja vorsti leivale. Ja raskused!? Noh, Hargla ise on öelnud, et kirjutamine ei tohigi mõnus protsess olla, et lugejal peab pärast mõnus olema, mitte autoril kirjutades.

Ja Indrek Hargla on seda mõnu juba enam kui kakskümmend aastat meile pakkunud.

Lugejana sooviks Reaktori toimetuse nimel, et Indrek Harglal ikka tervist, jaksu ja tahtmist jaguks, et lugejatele ikka ja jälle uusi köited lugemiseks ilmuks ning et lugejatele ikka seda va mõnu jaguks!

Foto: Jaana Muna


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0831)