Alustama peaks vist ülestunnistusest – kui ma kuulsin, et taoline raamat on plaanis, siis olin ma enam kui skeptiline ja seda üsna mitmel põhjusel. Esiteks pole Isaac Asimov mu lemmikautor, või ütleks, et kuigi ma mõistan ja tunnistan mehe rolli ulmekirjanduse arengus, ei ole Asimov minule kuigi suurt mõju avaldanud autor. Kuid arvan ma Asimovist, mida ma arvan, siis eriliselt skeptiliseks tegi mind teadmine, et nüüd hakkavad kohalikud autorid ontlikku vanameistrit kaverdama ja remiksima. Kange tahtmine oli hakata juba ette mõnitama, aga ei olnud mul soovi kohalike meeste ja naiste loomekirge jahutada ning enne oleks tahtnud ikka lugeda ja alles siis möliseda.

Võib-olla paistis skepsis mu näost välja, võib-olla ütlesin ma poole suuga midagi, aga igatahes kirjutas antoloogia koostaja arvustuseksemplari pühenduse: „Vist väga valus ei hakka.“ Etteruttavalt võingi öelda, et ei hakanud küll ning mu esialgne skepsis lahtus kenasti olematuks.

Ka pean ma märkima, et erinevate asjaolude kokkulangemisena ilmub käesolev arvustus pea pool aastat pärast raamatu lugemist. Kõigepealt kirjutasin ma lühikese tutvustava soovituse kohalikku maakonnalehte. Kuid palju sa ikka 3000 märgiga öeldud saad!? Pealegi, ma sain aru, et nii mõnigi autor oleks tahtnud rohkem ja konkreetselt oma teksti kohta teada, sest kohalikul autoril pole vastukaja ju kunagi palju.

Lühidalt: sai selgeks, et ma pean antoloogiast ka Reaktorisse kirjutama, seda enam, et keegi teine justkui ei tahtnud või ei saanud. Tahtsin, aga päris kohe otsa teist teksti väga kirjutada ei tahtnud-suutnud, tulid ka muud asjad vahele. Aprillinumbriks oli vaim enam kui valmis, aga aprill oli pornokuu ja siis tuli taas midagi vahele, aga siin nüüd see on...

Sellise pika kirjutamisperioodi jooksul on mõned jutud juba ununema hakanud, mõndasid ma isegi lehitsesin üle, kuid samas annab settimine mõneti teise vaate, kui lugemisjärgselt tunni ajaga tehtud kolm tuhat märki.

 

Triinu Meres – Tegi-tegi-tegi-tuld

Ma ei tea, kas see oli koostaja Raul Sulbi peen plaan, aga avajutt pani mind lugejana korralikult proovile – tüütu, suisa kurnav sõnavaht ja praktiliselt olematu sisu. Autoril on ambitsiooni miljoni eest, aga tulemus pole isegi ühte eurot väärt. Võiks suisa öelda, et tegu on Isaac Asimovi ühe kuulsaima teksti diskrediteerimisega. Kõikvõimalike järgede ja töötluste esimene ja ainus kohustuslik reegel on: ära kahjusta algteost!
Triinu Merese jutt on aga kummaline sõnasoga, mis seob end „Inetu poisikese“ looga ning on sellisena veel hullem kui oleks seda iseseisva tekstina. Enamus auru kulutab lugeja sellest korrutavast lalinast läbipuremisele ning jutu vähene, lõpupoole tekkiv, aga samas ebaoluline sisu ei too samuti leevendust, kirgastusest rääkimata.

Ma olen pigem leebe ja mõistapüüdev arvustaja, aga see tekst suutis mind ikka omajagu endast välja viia. Saavutus!? Noh, võib ka nii öelda. Poole lühemana ja kusagil paremate juttude vahel polekski ehk nii ärritav ... kui just polnudki plaanis lugejale kohe nätakas vastu vahtimist ära virutada?

 

Kristjan Sander – Sees

Pärast esimese jutu põhjustatud kannatusi vaatasin ma teise jutu autori nime ja mõtlesin, et mida Kuri Saatus nüüd mulle plaanib? Ma tean, et arvustaja peab olema sellest ja tollest üle, aga Kristjan Sander on hoolega vaeva näinud ja kõikvõimalikku tühja kiusu ajanud, et ta nimi kohe mingi negatiivse laengu kaasa tooks – ja see on veel viisakalt ja õrnalt öeldud.

Kartsin küll, aga sain hoopis toreda lugemiselamuse. Tunnistan ausalt, et ma ei ole lugenud, või lihtsalt ei mäleta seda Isaac Asimovi juttu, mis Kristjan Sanderi järjeloo aluseks on, aga Sanderi tekst oli ka omaette loetav. Lihtne ja selge lugu, millele tuli ehk ka kasuks asukoht antoloogias.

 

Tea Roosvald – Jänesehautis

Kui kaks esimest juttu mõjusid otsekui antoloogia sissejuhatus, siis kolmandast jutust alates läks asjaks. Algas see, mis minu jaoks Asimovi üldse suureks teeb – positronrobotid ja robootika kolm seadust.

Jah, lugedes tuli mul kohe meelde üks Isaac Asimovi jutt, kus inimesed olid samuti kimpus robotite religiooniga. Meenus, aga lugemist ei seganud, sest lihtsalt sama teema, aga teine jutt. Tähti taevast alla ei too, lihtsalt korralik käsitöö, aga see pole üldse halvasti öeldud-mõeldud.

 

Reidar Andreson – Heategu!

Kui jänesehautise jutt tõi mul meelde palvetavate robotite loo, siis heateo tekst tõi meelde suisa kaks juttu – kadunud roboti oma ja selle, kus Powell ja Donovan tähelendu tegid.

Ja taas pole see meeldetulemine negatiivse tähendusega, sest Reidar Andresoni jutt äratas minus selle koolipoisi, kes luges õhinal LR-s ilmunud kogumikku „Kadunud robot“ ning sai sellest teatava ilmutuse, ühe vähestest, mis Isaac Asimov oma teostega mulle on kinkinud.

 

Indrek Hargla – Õnnelik robot

Kui Reidar Andresoni jutt töötas mul pigem tunnete peal, siis Indrek Hargla oma pigem mõistuse ja idee peal. Ei, loomulikult ei taha ma öelda, et Andresonil oli ideest puudu, või Harglal tunnetest, aga järelmaitse on just sedapidi.

Ka tuleb tunnistada, et Indrek Hargla jutt oli esimene, mis mind naerma pani. Jah, muiata sain ka varem, aga seekord suisa irvitasin.

 

Siim Veskimees – Sulguvate teraskoobaste aeg

Tõsine Veskimees asimovlikus kuues, aga mulle meeldis.

Jah, võib ehk kritiseerida, et enamus tegelasi räägib täpselt samasugust keelt, kasutab samu väljendeid, kuid seda puudujääki kompenseerib kenasti lühiromaani sisu. Veskimees on siin oskuslikult ühendanud üht ja teist ning teinud sellest teksti, mille autor võinuks vabalt Isaac Asimov ise olla.

Olin isegi üllatunud, aga ma panin selle lühiromaani oma pikkade eesti lugude Stalkeri-kolmikusse...

 

Veiko Belials – Raske piisk pilvest

Mõrvamõistatus – selline, et otsekui oleks Isaac Asimov tahtnud kirjutada täiuslikku Asimovi juttu. On probleem ning siis lõputu seletamisega püütakse probleemile lahendus leida. Tõtt-öelda ei tahagi rohkem öelda, kui vaid seda, et lugu hakkas mind lõpupoole pisut tüütama, et autor ilmselt nautis kirjutamist rohkem ja kauem kui mina lugemist.

 

Joel Jans, Maniakkide Tänav – Inspektor ja planeet

Taas üks tekst, mis tõi mulle meelde kunagise lugemiselamuse. Pean silmas romaani „Alasti päike“. Mulle meeldis, et autorid olid saanud hakkama suurema lobata, eriti meeldis see pärast eelmist juttu.

Mul on tegelikult päris keeruline sellest jutust kirjutada, sest siis ma peaksin hakkama vaidlema vahepeal loetud arvustustega, aga ma pea taolist tegevust hea tooniga kokku käivaks. Ütleks vaid, et minu jaoks üks antoloogia kõrghetki ning see jutt oli mul eesti lühilugude Stalkeri-kolmikus.

 

Heinrich Weinberg – Patrioot

Kunagi aasta algul lugedes läks see jutt mul üsna valutult alla, aga kui ma hakkasin juuli algul omi märkmeid arvustuseks vormistama, siis avastasin, et ma ei mäleta sellest jutust mitte midagi. Tõesti, mitte midagi! Hakkasin üle lugema ja kahe peatükiga sai selgeks, et ma ei suuda ja ei taha seda lugeda. Tuimad kirjeldused, läbimõtlematus ja ljurbergilikud ebavajalikud üleseletamised. Ohkasin ja otsisin üles raadios etteloetud lühendatud versiooni. Ka kuulata oli valus. Tunnistan ausalt, et tegu on antoloogia ühe nõrgeima tekstiga ning minu Weinbergi-lugemiste kõige negatiivsema elamusega.

 

Veiko Belials – Asum ja psühhoajalugu

Taas skeem, kus tegelastele ebasobiv olukord tuleb mängida sobivaks ja ilmapäästvaks. Ja siis tuleb puänt.

Ma ei tahaks tekste omavahel võrrelda, aga kui autoril on samade kaante vahel kaks teksti, siis paratamatult võrdled. See oli kindlasti parem, kui Belialsi teine lugu antoloogias ning lugemist ei seganud ka tõsiasi, et ma vastavat Asumi-osa enam üldse ei mäleta. Olin päris nukker, kui avastasin, et see jutt peab mu Stalkeri-kolmikust välja jääma.

 

Mairi Laurik – Valesti ajastatud

Pean alustama ülestunnistusest, et „Igaviku lõpp“ pole muarust hea romaan. Jah, idee on vägev, aga lugeda oli oi-kui-tüütu. Eks arusaam, et Lauriku jutt on just selle romaani edasiarenduseks, eks see tekitas alguses kerget pinget. Õnneks sain juba esimestest lehekülgedest aru, et pingeks pole põhjust.

Lugesin ja nautisin ning ajasin mõttes järge ja püüdsin võrrelda erinevaid ajaloo liine. Vahepeal tundus, et nüüd on lõpp juba selge, aga õnneks ainult tundus, kuniks lõppu jõudes selgus, et päris õigesti tundus.

Veel üks jutt, mida ma oleks tahtnud oma Stalkeri-kolmikusse panna.

 

Indrek Hargla – Einsteini viimased sõnad

Alustama peaks negatiivsest – mulle kohe üldse ei meeldi, kui eestikeelses tekstis on pikk võõrkeelne lõik. Ja Hargla lühiromaanil oli kohe alguses võõrkeelne moto. Ma saaks aru, kui tegu oleks mõne hõrgu ja raskestitõlgitava luuletusega, või oleks tegu millegi krestomaatilise, näiteks Piibli või Shakespeare’iga. Kuid suvaline mittehõrk lõik ulme-teemalisest kirjandusteadusest. Totter-mõtetu tühi kenitlemine! (Vähemasti oleks võinud siis joone all tõlke anda.)

Kui aga maitsetult esitatud moto kõrvale jätta, siis on tegu antoloogia kõige parema tekstiga. Kordustrükk küll, aga põhjendatud kordustrükk. Lugedes on kohe tunda, et seda teksti on kirjutatud kauem ja läbimõeldumalt kui teisi selles antoloogias.

Head ideed, läbimõeldud maailm, pisut ärritavad tegelased või autori jabur-ärritav nägemus mõnest neist. Loed ja naudid ning inised mõnust. Kuigi olin juba varem lugenud, ei pidanud ma paljuks lühiromaani teist korda lugeda.

 

Kokkuvõtteks

Antoloogia on hästi koostatud. Võib ju vaielda, kas absoluutne põhi raamatu esimese jutuna on tark tegu, aga kusagil keskel poleks see ka parem olnud. Nüüd oli vähemasti selge, et edasi saab vaid paremaks minna. Ja lõpulugu oli ka täpselt see õige!

Eks antoloogia koostamine ongi paras keemia ning igal lugejal on oma arusaam, kuidas tekstid peaks reastuma. Minu kiitus põhineb eelkõige muljel, et järjest lugemisel ei olnud erilisi tõrkeid ja mulle vist pigem meeldis, et kolm üsna sarnase skeemiga positronrobotite juttu olid järjest. Võib-olla ka seepärast, et positronrobotid on muarust Asimovi loomingu üks parimaid osasid.

Aga samamoodi võib kiita ka robotilugudele järgneva kolme mürtsuloo paigutust, neile järgnevat kahte Asumi arendust ning Hargla alternatiivajaloo proloogiks olevat Lauriku alternatiivajalugu.

Alati saab viriseda ning kõige suurem virin olekski, et terminoloogia ühtlustamisega poldud mindud lõpuni. Nii näiteks esines kompanii US Robots täielik nimi kahel erineval kujul. Ja kusagil oli vist ka anglitsistlik sõnavärdjas „positrooniline“. Kuid üldiselt ei midagi dramaatilist. Lihtsalt märkisin ära, sest mulle on ette heidetud, et ma ei ütle.

Pisuke pettumus oli ka koostaja Raul Sulbi avasõna. Ei, kõik mis kirjas, see oli õige, aga oleks tahtnud rohkem, vähemalt midagi paarikümneleheküljelist. Pole ju saladus, et Raul Sulbi teemat valdab ning miks mitte siis omi teadmisi lugejatega jagada?

 

Lõpetuseks

Raamatut lugedes sai üsna kähku selgeks, et mu esialgne skepsis oli asjata. Jah, kõik jutud polnud täiuslikud, isegi paar halba oli sees, aga antoloogia tervikuna on korralik, suisa tugev saavutus. Ütleks, et lõplik summa on suurem, kui liidetavad kokku.

Jah, Isaac Asimov pole suur stiilimeister ning pole ka minu lemmikautor, aga lugeda oli huvitav. Kohalikud autorid olid püüdnud nii Asimovit jäljendada, kui ka lihtsalt jätkata või töödelda. Enamjaolt tuli kenasti välja ja mis peamine – tekstid olid mõistetavad ka minusugusele, kes pole Asimovit pea veerand sajandit lugenud.

Korralik raamat, mis näitas kohalikku ulmet pisut teisest küljest ja päris hästi näitas.

 

 

Isaac Asimov 100
Koostaja Raul Sulbi

Viiking

2019

368 lk

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1085)