„Ma saan teie poja elu päästa!”

See on ilusaim lause, mida meeleheitel vanematele öelda. See annab lootust ja rahustab, loob usaldusliku sideme ja lööb emotsioonidest räsitud pea klaariks. Jar teadis seda. Ta oli seda kasutanud nüüdseks juba arvatavasti sadade perekondade puhul. Vahel oli poja asemel tütar. Või mees. Või naine. Jar teadis ka seda, et kõige optimaalsem on lasta omastel umbes pool minutit kuuldut seedida enne lausega jätkamist...

„Ja see maksab kolmkümmend tuhat ühikut.”

Puhtalt statistilises plaanis jagunes edasine käitumine umbes pooleks. Pooltel juhtudel oldi kohe nõus ja pooltel juhtudel hakati kauplema.

Jar silmitses huviga enda vastas seisvaid inimesi. Mees ja naine, umbes oma viiekümnendates, tundusid olevat täiesti tavalised inimesed. Mees oli kohalikus kaevanduses inseneriks, naine kodune. Usutavasti said omadega hästi hakkama, siinses süsteemis on insenerid nõutud kaup.

„Kolmkümmend tuhat on natuke...” alustas mees, ent näis poole sõna pealt ümber mõtlevat. „Jah, see summa ei tohiks olla probleem. Tehke vaid mu poeg terveks!”

Jar noogutas ning laskus põlvili aseme ette, millel lebas umbes kahekümneaastane noormees. Üle terve ruumi oli kuulda rasket hingamist ja palavikulisi sonimisi. Haige oli juba kolm päeva kontaktivõimetu ning silmnähtavalt vaevatud. Jar puudutas näppudega noormehe otsaesist ja seejärel rinnakorvi teise ja kolmanda roide vahelt.

„Ma saan aru, et teie poeg oli hiljuti välismaailmas?”

„Jah, ta käis nädal tagasi sõpradega jahil.”

„Olete kindel? Ega ta ei öelnud, mis planeedil?” Jar tundis sõrmede all tulitavat klompi ning silmi sulgedes tajus käelabasse hõõguvat väemustrit. See oli tuttavlik tunne, kuigi Jar polnud kunagi varem sellise mustriga väge näinud. Igaks juhuks laadis ta väemustri laeva andmebaasidesse ja käivitas analüüsi.

„Ma... Ma arvan küll. Ta ei ole meile kunagi varem valetanud, miks ta peaks nüüd siis...” pühkis noormehe ema silmi. Jarile tundus, et naine hakkab uuesti nutma.

„Noored ongi sellised.” Jar naeratas. „Ühel planeedil oli samas vastupidine olukord, kus noored tundsid muret oma vanemate eest, kes kord kuus ära kadusid. Selle juhtumiga sai palju nalja, sest selgus...” Analüüsi vastused saabusid ja koos nendega ka laeva kommentaar – nüüd oled omadega kaelani sees.

„Oh, pagan!” Jar võttis taskust pisikese kotikese, harutas selle tooli peal lahti ning otsis lagedale ilmunud kivikeste, erinevat värvi sulgede ja oksatükkide vahelt välja pisikese skalpelli. Pikemalt mõtlemata lõikas ta noormehe rinnakorvi alla nelja sentimeetri pikkuse sisselõike ning torkas kaks sõrme ihusse.

„K’Huni kristall...” pobises Jar.

Noormehe vanemad olid silmnähtavalt ehmunud, ema hakkas taas nutma, isa aga vandus tulist kurja.

K’Hun on keelatud planeet. Iga vähegi tervemõistuslik inimene siinpool udukogu teab seda ja hoiab heaga eemale. K’Huni vaimude ärritamine oli praktiliselt enda surmaotsusele alla kirjutamine.

Jari sõrmed puutusid vastu midagi külma. Kristall keelatud planeedilt. Legendid rääkisid, et K’Huni endised elanikud olid enese eluessentsi, oma vaimu, kui nii võib öelda, lukustanud K’Huni koobastes kasvavatesse kristallidesse. Selle läbi kindlustasid nad enesele igavese elu ja pideva ühenduse oma planeedi biosfääriga. Kuidas aga üks nendest selle noormehe kehasse sattunud oli, sellele ei osanud Jar vähemalt esialgu vastata.

Jar tõusis püsti, pühkis sõrmed verest puhtaks ning hõõrus võõra energiamustri oma kätesse. Vaikides keeras ta oma meditsiinikotikese kokku ja peitis põuetaskusse. See tundus võtvat terve igaviku ja kaks silmapaari jälgisid teda hinge kinni pidades. Lõpetanud oma tegevuse, pöördus Jar taas vanemate poole: „Tasu on kuuskümmend tuhat ühikut. Ei rohkem ega vähem. Mitte, et ma ahne oleks, aga iga tegu siin universumis peab olema tasakaalus. Kui mina aitan teie poega ja toon tagasi tema hinge ja vabastan tema keha võõrast vaimolendist, siis on see kõrvaline sekkumine. See aga tähendab, et tasakaal on rikutud ja minupoolne panus sellesse protsessi peab saama tasutud. Kuuskümmend tuhat ühikut on paras summa aga ma usun, et seda väärt. Ei jää hiljem teie minust sõltuma ja mina teist.”

Jar lahkus, ootamata vanemate vastust. Ta teadis, et nad tahaks vaielda, nad tahaks kaubelda, aga muud moodi ei saanud. Kuuskümmend tuhat ühikut pidi katma kogu järgneva ebameeldivuse.

* * *

Valjuhääldi plõksatus ja morselik tuututamine rääkisid kahest asjast – esiteks sellest, et laeva süsteem oli vastuvõtnud automatiseeritud teate, mis nüüd kusagil vahepuhvris istus ja kuulamisjärge ootas, ning teiseks sellest, et see paganama laev ei olnud endiselt oma diagnostikamooduliga elutähtsaid süsteeme üle käinud.

„Kas sa, pagan võtaks, teeksid lõpuks oma süsteemid korda?” Jar oli just oma näo puhtaks pesnud ja võttis nüüd oma šamaanirüüd seljast. „Ühel kuradima päeval maksab see sinu laiskus ja lodevus meile veel korralikult kätte ja jääme mõnest heast kliendist, võib-olla suisa varandusest ilma.”

„Rahu, ainult rahu – see on kõigest suvaline massposti edastus, kogemata lipsas tulemüürist läbi.”

Jar ringutas ja valas enesele ühe topsitäie kohalikku alkoholi. „Räägi parem, kaugel sa andmebaaside kammimises oled? Kas K’Huni kohta kogutud andmetes on midagi kirjas kristallipaaride lahutamise kohta?”

„Kohe-kohe tulevad teated sisse, hetkel filtreerib süsteem märksõnade alusel relevantsust.”

Kummutanud terve klaasitäie hinge alla, veeres Jar oma ratastel iste juhtpaneeli juurde ning sisestas K’Huni planeedi koordinaadid.

„Hüppame kohe, kui oled andmebaasi uuendused teinud, ma lähen viskan vahepeal pikali ja proovin veidi selles energiamustris selgusele jõuda, mida kogesin.” Jar tõusis, ringutas veel korra ning asetas tühja klaasi lauale.

„Andmepank on alla laaditud täpselt 13 minuti ja 26 sekundi pärast,” vastas Automatiseeritud Ruumilaeva Operaator, lühendatult ARLO. „Miks sa arvad, et K’Huni kristallid paaris on?”

 „Tänane energiamuster – see oli poolik. Algused olid, aga lõpud puudusid. Ja kristall ise oli roosa. Ma pole kunagi kuulnud midagi roosadest K’Huni kristallidest – nii palju, kui on kristallijahtijaid ellu jäänud, on nad alati rääkinud sügavsinistest, suisa mustavates toonides kristallidest.”

„Ehk oleks pidanud siis poisil surra laskma ning roosa kristalliga vehkat tegema? K’Huni kristalli musta turu väärtus võib küündida väiksema planeedi hinnani.”

„Ma isegi ei viitsi säärasele jamale vastata, ära mind järgmised pool tundi sega. Hüppa kohe, kui oled andmete allalaadimisega lõpetanud.”

Jar siirdus enda tuppa. See oli väike uberik ruum, mille kõiki seinu katsid erinevatele galaktika paikadele ja süsteemidele iseloomulikud šamaanirüüd ja -atribuutika. Seal oli kõiksugu erinevaid tootemeid, sulgi, nahku, instrumente, lugematu arv väikseid pudelikesi erinevate vedelike, pulbrite, kreemide ja segudega. Enamasti kasutas Jar neid „meeneid” selleks, et mingi kindla piirkonnaga energeetilist sidet hoida ja läbi nende objektide antud piirkondi paremini tundma õppida. ARLO loomulikult pidas seda täielikuks jampsiks, aga mida sa ikka ootad enesekeskselt ja ilmselgete programmeerimisvigadega AI-lt? Jar leidis ennast tihti mõttes kirumas seda laeva ja oma saatust, aga mis teha – oma hinge oli ta juba kunagi ammu sellise nomaadiliku eluga sidunud ja taganemisteed enam polnud.

Šamaan heitis selili oma asemele ja sulges silmad. Ta hakkas meenutama eelnevat. Ta meenutas, kuidas tema sõrmed tabasid külma kristalli, kuidas sellest kristallist voogas vägi mööda käeselga ülespoole, kuidas see vägi jõudis südameni ja tema pähe. Milliseid tundeid ja emotsioone see temas tekitas? Vastikust ja eemaletõukavust. Tol hetkel, kui Jar oli kristalli puudutanud, toimus kõik loetud sekundite jooksul ja terve vallandunud energeetiline pakett oli nagu pikselöök, mis võttis oma ootamatuses jalust nõrgaks. Jar tundis ebamugavustunnet jalgades ning harutas seda mustrit üha enam lahti. Õpi seda tundma, mis on sinule antud. Inimese aju pole loodud nii suure hulga informatsiooni hetkega vastu võtmiseks. Midagi sellist oli Jarile õpetanud juba tema õpetaja, tuhandeid aastaid tagasi, siis kui Jar veel Maal elas ning toonaseid mammutikütte ravitses. Aastad mööduvad, kuid vaimumaailm jääb samaks. Inimesed jäävad samaks.

Jar harutas energiamustrit veelgi rohkem lahti. Ta nägi kaost ja loomist, ta nägi, kuidas tuhanded erinevad vaimolendid segunesid üheks, taas lahku lendasid ja uuesti kokku sulandusid, pulseerudes igal korral üha võimsamini. Planeedi loomine. Jar oli tabanud energiamustris planeedi loomise mälestuse. K’Huni inimesed, kes olid üheks saanud oma planeedi biosfääriga, kandsid kahtlemata mingit sügavamat sidet oma maaga. Jar raputas ennast ärkvele. Mis iganes see on, ei ole see hea, sest mitte ükski inimhing pole kunagi suutnud eneses kanda niivõrd massiivset koormat – olla tunnistajaks elu tekkele selle kõige ürgsemas faasis.

„Said sa selle salvestatud?”

Pärast pikka vaikust kostis laeva valjuhäälditest: „Loomulikult, ma pole mingi amatöör. Valmistume hüppeks.”

* * *

K’Hun nägi välja tõeliselt hirmuäratav. Kunagi võis see ju olla imeilus paradiis, ent aastatuhandete jooksul planeedil möllanud vulkaanid olid teinud oma töö. Planeet nägi välja nagu maalaste arusaam põrgust või nagu raulaste arusaam ra’humist – kohast, kust pärinevad kõik mõeldavad ja mõeldamatud pahalased. Eks K’Hun ise oli samuti andnud ainest sääraste müütide tekkimisele siinses galaktika osas. Kuidas muidu osati siinseid kristalle karta ja samal ajal ka himutseda, iga rahvakillu juures olid omad lood ja legendid sellest, kuidas K’Hun pidavat suisa kubisema õnneotsijate, adrenaliiniküttide ja muidu seiklusjanuste ullikeste laipadest.

Jar sügas oma sõrmi, mis senimaani surisesid. Ta hakkas vaikselt mõistma nende juttude tagamaid. Kristallidelt pelga puudutuse teel saadavate informatsioonipakkide massiivsus mõjub laastavalt mistahes elavale organismile.

„ARLO, selleks et edasi minna, peaksime esmalt välja uurima, kust alustada. Planeet on suur ja lai, ühe kristalli otsimine sealt on täiesti ilmvõimatu ülesanne.” Jar tippis arvutisse otsingualgoritmi.

„Kas sind tõesti huvitab, mida mina asjast arvan, või niisama suusoojaks küsid?”

„ARLO!”

„Hea küll, mida iganes.” ARLO turtsus solvunult nagu kiuslik teismeline.

Jar vihkas seda, et ta ei suutnud laeva operaatorit tema kõnesünteesi hääle järgi lugeda. Ei suutnud aru saada tema emotsioonidest ja tunnetest, et aru saada oma laeva mõtetest. Selleks pidi ta ette võtma keeruka teekonna keskprotsessorisse paigutatud hingejuppide juurde, aga iga dialoogi ajal selleks aega ja tahtmist ei jagunud. Tegelikult ei jagunud aega vist kunagi piisavalt, sest Jar ei mäletanudki enam täpselt, millal ta viimati ARLO-ga näost näkku oli suhelnud. Pärast seda tööotsa kindlasti, seda võis Jar enesele küll lubada.

„Ma alustaks sellest, et meie kaugseire sensoritest poleks siin orbiidil mingit kasu, vulkaaniline tuhk atmosfääri keskmistes kihtides on selleks liialt paks, et maismaa kaugskännimist teostada,” rääkis ARLO läbi kõlarite. „Ma prooviks pigem kuhugi madalale lennukõrgusele ennast seada ja siis... ja siis kammida läbi terve planeedi pinna lähiseire skänneritega?”

„Sa suudad paremat, ARLO.” Jar trükkis endiselt.

„Arvestades, et meie raha-allikas saabus oma sõpradega oma koduplaneedilt, võime eeldada, et nad olid siia hüpates pigem K’Huni lõunapoolkera kohal, täpsemalt idapoolse kontinendi juures nagu ka meie. Saame oma esmase otsingu sinna koondada.”

„Väga hea, ARLO, lase edasi...”

„Kui oleme juba maapinna lähedal, saame otsida pinnaselt plasmajälgi, sest olgu laeval kuitahes head plasmapõletid, osa läheb siiski kaotsi ja laeva maandudes jääb suur hulk plasmat ümbritsevale pinnasele. Seda enam, et meie kliendi garaažis olid vaid mingid vanad, eelmise generatsiooni mootoritega tünnid.”

„Ma olen imestusest tulvil, ARLO.”

„Ja kui see maandumiskoht on kuskil koobastiku lähedal, mida ta üsna kindlasti ka on, alustaks ma kristallide otsinguid sealt.”

„Nonäed, ei olnudki ju nii keeruline. Ma aga kirjutasin siin vahepeal valmis ühe algoritmi, mis aitab sul seadistada otsinguparameetreid koobastiku skännimiseks.”

„Tahad, et ma sinu eest hookus-pookust teeks?” Laeva hääl kõlas kui sarkastiline turtsatus.

Jar vaid ühmas miskit vastuseks ja läks oma ruumi, et sealt kaitsevahendid kaasa võtta. Kuna ta polnud K’Hunil varem käinud, ei olnud tal ka sideme loomiseks midagi muud peale võõra energiamustri sureva noormehe rinnus asetsevast kristallist. Sellest pidi piisama. Sellest vähesest pidi ta selgeks saama planeedi vaimolendite olemuse, planeedi enese olemuse ja ajaloo ning mis kõige olulisem – selgeks saama mängureeglid siinses vaimumaailma süsteemis. Laev naeris alati tema üle, kui ta üritas selgitada vaimuilma olemust läbi arvutisüsteemide tööpõhimõtte, aga Jar ise arvas, et see on geniaalne võrdlusmoment – iga süsteem on erinev, kuigi loodud enam-vähem samadeks põhitoiminguteks, igat süsteemi annab tundma õppida kuni selleni välja, et neid ümber programmeerida. Aga kõige selle juures on oluline tasakaal, et tasakaal ei saaks rikutud ning kogu süsteem ei lendaks uppi, kui ümberprogrammeerimine annab mingi rumala näpuvea tõttu tervet süsteemi kokku jooksutava veateate.

Jar muheles. Las ARLO käivitab tema kirjutatud otsingualgoritmi. Küll ta siis näeb, kuidas tõeline hookus-pookus toimib. Samas teadis mees, et laeva AI on piisavalt nutikas, et mõista, milliseid laeva osi see konkreetne hookus-pookus kasutas.

Jar võttis oma ruumist kollast ookrivärvi ja võõpas näo paksu värvikihiga kokku. Kuigi see nägu polnud tema enese oma, ei olnud tal tarvis muude jamade kõrvale veel lisaks seda, et mingid suvalised vaimolendid teda füüsilises maailmas ära tunneks. Mitte praegu ja kindlasti mitte K’Huni vaimud.

* * *

Atmosfäär oli siin üpris hõre, kuid hapnikku oli piisavalt, et kergemat sorti jalutuskäik teha. Igaks petteks võttis Jar siiski ühe ballooni õhutagavara kaasa. Koopasuu, mille juures olid nad avastanud vähem kui nädala vanused põletijäljed, oli suhteliselt suur, nii et siit oleks mahtunud oma viis meest kõrvuti sisse minema.

Jar seisis koopasuul, ühes käes tahvelarvuti, teises tõrvik.

„Noh, barbar, kus su trumm on? Tulega lähed tonte peletama, aga trummi jätad maha?” ARLO ironiseeris oma tuntud headuses. Jar muigas ning süütas tõrviku. Arvaku laev, mida tahes, aga tuli on vägev liitlane. On alati olnud.

„Mina ei tule sind õpetama, kuidas planeetide vahel lennata ja sina ei tule mind õpetama, kuidas šamaanitööd teha. Eksole! Nüüd aga käivita otsingualgoritm.”

Tahvel Jari käes hakkas vilkuma. Ekraanile kuvati koobastiku kaart, mille koopasuusse läkitatud kajaimpulss oli laeva süsteemidesse joonistanud.

„Nii, ja nüüd?” päris ARLO. „Otsingualgoritm on käivitunud, aga see esitab päringuid väga kummalist kanalit pidi. Justkui... oot-oot.” ARLO vaikis, sest ta mõistis ühtäkki šamaani plaani. Ta oleks tahtnud oma endist ironiseerivat tooni taas esile manada, kuid ühtäkki ilmus radariekraanile roheline täpike. See asus koopasuust umbes viiesaja meetri kaugusel koopasügavuses. Seejärel veel kaks rohelist ja veel, sekka ka roosasid täpikesi.

„Kas sa näed?” naeris Jar. „Vaata neid täpikesi ja näe neis kristalle, mis meile huvi pakuvad. Tundub, et oleme leidnud ka sobivaima kandidaadi, kuhu esmalt oma tähelepanu pöörata – teised värvilised punktikesed on suhteliselt kõrvuti, vaid üks roheline on teistest eraldi. Ma võin kergemat sorti mürki võtta, et just sealt meie noor sõber oma roosa kristalli pihta panigi.”

„Kuratlikult kaval,” tõdes ARLO, „sa kasutasid leitud energiamustrit ja sidusid selle enda hingeosakestega, mis keskprotsessorisse ühendatud. Kas ma mitte ei öelnud, et see on üks paras hookus-pookus.”

„On mis ta on, aga see töötab,” kostis Jar mööda libedaid kive koopas allapoole laskudes. Üsna pea läks koopas pimedaks ning šamaan süütas tõrviku. Tuli põles heleda leegiga, valgustades koopaseinu. Siin-seal oli kobarates kümneid kristalle, süsimustad ja sametise läikega. Tõrvikutuli joonistas koopa seintele huvitavaid varje. Jari jaoks polnud tuli olnud kunagi pelgalt keemiline reaktsioon, mille käigus eraldub massiivses koguses valgust ja soojust. Tuli oli elav hingus ja füüsiline väljendus hinge olemusest – seal, kus oli hapnikku, oli võimalik elu. Ja tuli väljendas seda elu, mida šamaan tunnetas kõikjal enese ümber. Mõned kutsusid seda tumeaineks, mõned tume-energiaks, mõned eetriks ja mõned khumaziks, ent šamaani jaoks oli see puhas eluessents, mis vaid ootas, et temaga suheldaks, teda märgataks ja temast välja tehtaks.

„Tere”

„Mida sa teretad?” päris ARLO läbi klappide.

„Kuss, ära sega,” vaigistas teda Jar ja kordas oma tervitust: „Tere.”

Jar oli jõudnud rohelise täpikeseni radariekraanil ning nüüd tundis ta seda ka ise. Sealsamas käelabas, läbi mille oli ta võõra energiamustri enesesse lasknud, sealsamas sõrmedes, kus oli tundnud surinat, kui tema näpuotsad K’Huni kristalli puudutasid. Ja siin – tema ees – ei olnudki rohelist kristalli. Selle asemel nägi Jar hoopis käelaba suurust seent. Suurte mustade ja sügavate kristallide seas mõjus helendav roheline seen justkui päikesekiir keset pilkast pimedust.

Šamaan istus maha ning jälgis tüki aega ainitise pilguga ootamatut leidu. Igaks juhuks kontrollis ta ka oma tahvelarvuti näite, ent kõik tundus õige olevat – roheline kristall ei olnudki roheline kristall. Ta üritas tabada, kas see kummaline latendava kübaraga seen teda ka füüsilises maailmas kuidagi kõnetab. Kui ta sellest midagi ei tunnetanud, asetas ta põleva tõrviku enesest vasakut kätt ning põuest võetud meditsiinikotikese paremat kätt. Seejärel asetas ta kotikese peale karbitäie mulda. Selle mulla oli Jar kunagi ammu toonud oma sünnikoha tundratest. See oli miski, mis suutis teda maandada, juhul kui peaks vaimuilma lootusetult ära eksima.

Jar sulges silmad ja lasi võõral energiamustril oma kätelt maha voolata. Ta nägi, kuidas energia hakkas koheselt koopa põrandal ringi tiirlema, kuni jäi lõppeks peatuma ühel tühemikul. Usutavasti oli roosa kristall just sealt pärit. Šamaan haaras vasaku käega nahkkotikese järele, mis tal kaelas rippus. Miljonid pisikesed nanobotid kandusid nahakontakti kaudu Jari verre, kandes eneses piisava hulga mara-taime hallutsinogeene aktiveerivaid ensüüme. Seejärel pöördus Jar uuesti rohelise kristalli poole: „Tere.”

Ja seekord tuli ka vastus.

* * *

ARLO tõesti üritas ja proovis aru saada ja kuigi ta seda eriti kunagi välja ei näidanud, oli ta sellesse tobedasse inimesesse kõigi tema tobedate kombestike ja uskumuste kiuste kiindunud. Ja see oli täiesti arusaadav – olid nad ju koos veetnud pea terve igaviku, ARLO üritas täpsemalt meenutada – no oma kakssada aastat kindlasti. Või kolmsada? Igatahes oli mammutiküttide intsidendist möödas juba päris palju aega, mille sisse mahtus nii hullumeelseid seikluseid kui ka tonnide viisi igavlemist ja uimerdamist.

Just igavlemise ja uimerdamisega Jar hetkel ARLO arvates tegeleski. Masin ei mõistnud, miks ei oleks Jar võinud lihtsalt kristallipooliku noormehe kehast eemaldada ja sellega kliendi elu päästa, ise samal ajal ratsa rikkaks saades. Ja kui Jar poleks kristalli enesele tahtnud, ARLO oleks olnud rahul ka 30 000 ühikuga. Sellest oleks saanud juba korraliku remondi mõnes teise järgu dokis.

Kuigi ARLO nöökis pidevalt Jari kallal tolle uskumuste ja kommete pärast, tundis ta tegelikult mehe ees aukartust, sest selle mitme sajandi jooksul, mis nad olid koos veetnud, oli ta nii mõnigi kord olnud tunnistajaks nii mõnelegi juhtumile, mida masin ei osanud oma loogilisi ohjureid pidi mõista. Ja kas polnud üksjagu ime seegi, et šamaan oli juba mitu sajandit vana ja tema hing, mis oli masina keskprotsessoris, võiks elada sisuliselt senikaua, kuni elab tema, ARLO. Ja kui päris aus olla, siis kauemgi veel.

Ja nüüd istub ta seal koopas ja imetleb kristalle ja räägib iseendaga. ARLO ohkas. Sellega väljendas tema üldse mitte inimlik loomus oma inimlikke emotsioone. Laev salvestas alati kõik, mis toimus Jariga, seetõttu oli tal eksabaitide jagu salvestusruumi nii kasutuses kui kasutamata. Vahel lõbustas ta ennast sellega, et uuris läbi varasemaid salvestisi, üritades mõistatada, mida šamaan oli täpsemalt teinud või kuidas mõelnud. Jaa – imetlusväärne, tõdes ARLO. Aga Jarile ei tohi seda kiindumust näidata. Läheb ehk veel liiga uhkeks. Kindlasti mitte lähima paarisaja aasta jooksul. Võib-olla järgmine sajand, aga kindlasti mitte enne.

* * *

„Kes sa oled?” Jar nägi enese ees noort meest, kes vaatas teda sügavsiniste silmadega ja kelle lumivalgeid riideid ümbritses rohekas sädelus. Vastust saamata haaras Jar koopa põrandal kasvava seenekübara pihku ja hüüdis: „Näita!”

Ümbritsevad kristallid haarasid Jari enesesse, tõmmates mehe koos koopa sisemusega enesest läbi, kohta, kus aeg kaotas oma mõõtmed ja ruum puudus. Tajutavate võngete saatel kandus šamaani meeltesse meloodiline heli, mida sai päris kindlasti muusikaks pidada – sellel oli oma rütm ja helide intervallid, samas see hääl oli miskit säärast, mida Jar polnud varem kunagi kuulnud. Peadpööritava hooga lendas šamaan läbi tühjuse ja temast enesest lendas välja sadades ja tuhandetes värvigammades energiamustreid. Ta nägi seal erinevaid pööriseid ja fraktaale, kihutamas koos temaga tühjuse kiirteel. Nendest moodustusid pildid, sõnad, tähed, tunded ja emotsioonid – see oli ühe ammukadunud inimühiskonna kollektiivne teadvus. See oli liialt võimas, et seda korraga tajuda.

Võta ennast kokku!

Jar manitses iseennast. Talle ei meeldinud rännakud, mida ta ei suutnud kontrollida. Ruum šamaani ümber vibreeris, hallika suitsu sarnased lained hakkasid Jari tema kehast välja tirima. Tunda oli väga vänget tüümiani lehka, mille tundmus segunes väävli ja metalli maitsega keelel.

Keskendu ühele episoodile!

Jar nägi üht paari tantsimas. Mees hoidis naist õrnalt oma kätel, kui nad lendlesid läbi vikerkaarevärvilise kaleidoskoobi. Ja seal oli veel üks, ei - kaks, võibolla isegi rohkem selliseid paare – noori ja vanu – kõik tantsimas selle kummalise muusika taktis. Ühtäkki muutus kõik – inimkujud hakkasid laiali valguma justkui värvilaigud vihma käes, kõik segunes omavahel, kuni ühel hetkel paiskus taas laiali, moodustades endise vaatepildi tantsivatest paaridest. Nii kordus see kordi ja kordi, iga korraga üha suuremalt ja võimsamalt pulseerides, kuni Jar tundis, et seda heli ta enam ei suuda taluda.

Tule tagasi iseenda ruumi!

Jar aktiveeris nanobottide tulemüüri. Pisikesed ensüümirobotid blokeerisid teatud sünapsiühendused ja lõid silla šamaani teadvuse ja füüsilise keha vahele. Oh, kui vaid nendel lugematul arvul õnnetutel hingedel, kes inimajaloo vältel olid jäädavalt teisele poole kandunud, oleks olnud säärane abivahend...

Tundes sõrmeotstes mulla rõskust ja pehmust, suutis Jar ennast taas tervikuna tunda. Aga seda kõike vaid hetkeks, sest järgnes ootamatu elektrilaeng oimukohta ning Jar langes teadvusetult maha.

* * *

Aeg ei oma meie jaoks tähendust... Kus ta on? Mida olete temaga teinud? Andke tagasi mu arm, mu elu!

Jar korises vaikselt ning sülitas suust verd. Mis iganes laeng see oli, oli täielikult läbi kõrvetanud kõik aktiveeritud nanobotid ja korralikult läbi raputanud Jari enese keha. Mees ajas ennast vaevaliselt istukile ja nägi alles seejärel, et kõik kristallid tema ümber hiilgasid valgust. Vaimne maailm hakkas segunema füüsilise maailmaga ja säärane olukord oli Jari kogemuste põhjal väga ohtlik. Tuleb ohjad kiiresti enese kätte haarata, enne kui väljapääs sellest segunevast ruumist kaob igaveseks.

„Ma soovin teid aidata. Soovin tagastada seda, mis teilt võeti!”

Vastust ei järgnenud.

Jari mõtteis kaikusid endiselt tantsivad paarikesed ja elektrilaengu järel kuuldud sõnad, mis kõlasid kui unustustesse vajunud igatsushüüded – Kus ta on? Andke tagasi mu arm...

Jar pöördus nüüd otse rohelise seene poole ja ütles: „Ma saan sind aidata, ma saan tema tagasi tuua. Tema on ju see, keda sa otsid!” Ja oma sõnade kinnituseks manas Jar esile võõra energiamustri, mille oli oma peopessa salvestanud.

Otsekohe lahvatas roheline seen heledalt hiilgama ning tema hiilgus kattis kõikide kristallide oma. Jarile tundus, nagu oleks ta jäänud rohelise väega kahekesi. Valgushiilguse sees nägi ta taaskord sedasama sügavsiniste silmadega noormeest, keda oli enne näinud.

„Kes sa oled?” Helendava kuju sõnad otsekui lõikasid Jari meeltesse ja šamaan tundis instinktiivselt ohtu. Ilmselgelt ei tohtinud ta kunagi ühelegi vaimolendile oma õiget nime öelda, selles osas oli ta alati ette valmistunud. Isegi keha polnud ju tema oma...

„Mul on palju nimesid ja nimetusi, aga sa võid kutsuda mind šamaaniks, kui sa just pead mind kuidagi kutsuma. See nimetus pärineb minu koduplaneedi mälupangast, aga kui sa soovid, võid mind kutsuda ka poppaks – teadjameheks – nagu minusuguseid allikate väitel teie planeedil kutsuti. Inimesed, kes suhtlevad vaimuilmaga.”

Jar jälgis kuju enese ees. Vaikus ja rahu laskus uduloorina tema ümber ja tundus, et vähemalt esialgu on olukord tasakaalustunud.

„Ma saan ta tagasi tuua!” kostis Jar uuesti. „Sa pead vaid näitama, kuidas seda teha...”

„See on võimatu.” Need sõnad hõljusid justkui õhuvooluga Jari meeltesse ja nendega kaasnes tüümiani lõhn.

„Aga ometi?”

„See on võimatu, ta on juba läinud...”

„Ma tean, kus ta on,” vastas Jar. „Roosa kristall, mille energiamustrit kannan, on ühe noormehe sees ja see mees on väga-väga haige. Ma saaksin selle kristalli siia tagasi tuua, kui sa vaid õpetaksid, kuidas kristalli kehast eemaldada.”

„See on võimatu, ta on juba läinud...” Jar tabas üha korduvas vastuses meeletut kurbust ja emotsionaalset laengut. Kui ta oma sõnadega ettevaatlik pole, võib olukord iga suvalise hetkega eskaleeruda.

„Kui ma puudutasin kristalli, siis tundsin selles elu ja see pulbitses, ei olnud pelgalt hääbuv.”

Sügavsinised silmad otsekui puurisid Jarist läbi, otsekui üritades selgeks teha, kas mees valetab või mitte.

„Seega ta elab. Aga mis elu see on? Ta sureb üsna pea. Ja mina jään siia ihuüksi.” Vaim võbeles justkui küünlaleek tuule käes, tõmbus kokku ja lahvatas laiali, pimestades oma kiirtega šamaani silmanägemist. Seejärel võttis vaimolend taas oma inimkuju ja vaatas Jarile uuesti otsa.

„Ma ei suuda oma kuju kaua hoida. Mitte ilma temata. Ja tema ei suuda elada, mitte ilma minuta. Me oleme paar ja me oleme seda olnud aastasadu. Meie rass on kadunud ja meist on alles vaid pelk mälestus, mis elab nendes koobastes. Meie hinged on omavahel ühenduses ja meile meeldib mõelda, et oleme oma planeedi lapsed. Aga sa vaata, mis on meie planeediga juhtunud kõikide nende aastatuhandete jooksul, mis oleme siin sees lõksus olnud! Meie elul puudub edasiminek ja areng. Meie planeet on suremas.”

Jar kuulas seda juttu huviga. Senikaua, kuni ta suudab hoida vaimolendeid suhtlemas, senikaua suudab ta olukorda kontrollida.

Vaimolend jätkas: „Meid ei ole palju, meid, kes me erineme teistest. Meie ei ole kunagi elanud lihast ja luust olenditena, me oleme siin koobastes sündinud...”

„Kuidas on võimalik, et teie hinged pole kristallides, vaid biomassis? Kas sa tahad väita, et roosad ja rohelised seened on kõik seentena sündinud?” Jar oli imestunud.

„Jah. Aga me elame paarina, me oleme üks. Kui meid üksteisest eraldada, siis oleme igaveseks kahjustunud.”

„Kas seda kahju kuidagi tagasi pöörata ei saa?”

„Ei.”

„Ma tunnetan sinu juures sarnast energiamustrit, mis tolles roosas kristallis. Kas teie väed siis üksteist tervendada ei suuda?”

„Ei.”

Ja Jar nägi midagi enneolematut – vaimolend, kes nuttis. Šamaan oli oma pikkadel rännakutel näinud kõiksuguseid emotsioonide imitatsioone vaimolendite poolt, aga mitte kunagi varem polnud ta kohanud sealpoolse ilma elanikku, kes oleks suutnud ehedal moel kurbust ja leina väljendada. See nutt ja need pisarad olid ehtsad.

Istunud mingi aja vaikides, ei osanud Jar selle teadmisega miskit peale hakata. Kuidas abistada oma klienti, noort meest, kelle elu ripub juuksekarva otsas tänu oma rumalusest tingitud teole. See kristall toitub hetkel noormehe eluenergiast. Kas tal on õigus üldse roosat kristalli noormehe kehast eemaldada, teades, et sellega hukkaks ta tolle vaimolendi elu. Üks elu teise vastu. Kes ütleb, milline elu on väärt elamist ja kas tema, Jar, on üldse õige inimene neid otsuseid tegema? Midagi oli aga tarvis ette võtta ja kiiresti... aeg oli lõpule jõudmas.

Energiamustrid olid poolikud – algused ilma lõppudeta. Jar tundis iga oma meelega, et siinne energia oli justkui täiendiks roosa kristalli omale. Nad ongi üks tervik!

 „ARLO, aktiveeri tagavara tulemüür!”

„Saab tehtud,” vastas laev ja miljonid pisikesed nanoosakesed laaditi laeva keskprotsessorist Jari kehasse. Jar nägi, kuidas valguse virr-varr tema ümber hakkas tuhmuma, ta tundis, kuidas tema keha läbisid kuuma- ja külmalained ja silme ette hakkas tagasi tulema tume koobas K’Huni planeedil.

Jar oli otsustanud ja oma tegutsemises ei tohi ta viivitada hetkegi. Kui tal on õigus, lahendeb käesolev probleem juba loetud tundide jooksul, kui aga mitte... eks siis aeg annab arutust.

Šamaan hüppas püsti ning haaras enese ees oleva rohelise seenel jalast. Ühe kiire liigutusega oli seen murtud ning Jar nägi, kuidas täpselt selsamal hetkel kustus kogu sädelus, mis seent varasemalt oli ümbritsenud. Kõigepealt hakkas muutuma kübar. See rullus kokku ja hakkas känkrasse tõmbuma, justkui keegi kortsutaks paberilehte. Känkrast hakkasid välja tungima kasvavad kristallid. Jari silme all toimus midagi enneolematut – seen moondus kristalliks.

Hoides ühe käega üha kasvavat kristallikogumikku, haaras Jar teise kätte oma abivahendid ja jooksis koopasuu poole.

„ARLO, kui ma nüüd väga mööda oma oletustes ei pane, on järgmised paar tundi üliolulised. Sea juba kurss ja lahkume kohe, kui olen pardal.” Jar hingeldas juba poolel teel laeva juurde, sest lisaks vaimsele kurnatusele vaevas teda nüüd ka uus mure – kristall oli hakanud kasvama šamaani peopessa – just sinna, kus ta hoidis eelmist energiamustrit.

Nüüd ma mõistan, nüüd ma saan lõpuks aru...

Jar langes minestunult laeva lastiruumi põrandale – tal oli niipaljukestki õnne olnud.

* * *

Mõlemad päikesed olid juba loojunud, kui oma poja eest hoolitsevad vanemad said kutsungi. Teisel pool sideliini oli laev, mis instrueeris neid koheselt laeva juurde tõttama ning teadvuseta šamaani nende poja juurde viima.

Vana, roostetava laeva lastiruumi luuk avanes ning seal põrandal nägid nad tuttavat ravitsejameest, kes oli eelmisel ööl lubanud nende poja elu päästa. Seal ta nüüd lebas ja rindkere liikumise järgi tundus tal veel eluvaim sees olevat. Aga mis küll oli juhtunud tema käega?

Mees ja naine haarasid šamaani kahe vahele ja viisid ta oma poja ruumi. Seal asetasid nad mehe haige kõrvale. Põrandale.

„Mis nüüd siis?” küsis vanamees, ise otsaesiselt higi pühkides.

„Nüüd ootame,” vastas laev läbi kutsungiraadio.

Andke tagasi mu arm, mu elu!

Šamaani käsi oli peaaegu küünarnukini kaetud roheliste kristallidega. Need kasvasid nii tema käeseljal, kui turritasid välja naha alt.

„Kas... Kas midagi sellist on ka minu poja sees?” küsis ilmselgelt ähmis isa.

„Jah, aga tunduvalt väiksemas mahus, skanneerimise põhjal võiks öelda, et vaid üks monokristall.” ARLO kaalus, kas lisada, et nende pojas pole piisavalt väge enama toitmiseks, aga otsustas siiski vaikida.

Ühtäkki hakkas oma voodis viimased neli päeva poolteadvusetult lebanud noormees oigama. Vanemad tõttasid tema juurde ja nägid, kuidas miski nende poja rindkeres liigub. See liikus naha all ja tundus ekslevat siia-sinna, sihitult otsides väljapääsu. Pikemalt mõtlemata rebis mees poja värskelt haavalt sideme ning nägi oma imestuseks, kuidas vaid päev varem šamaani poolt lõigatud haavast hakkas ennast miskit roosat välja pressima. K’Huni kristall otsis väljapääsu. Ohver oigas meeletust valust, vanamees põlvitas sängi ees ja vehkis kõikide jumalate õhumärke oma palvetes, et jumalad nende poja päästaks. Vanemad uskusid tõsimeeli, et nüüd on käes nende poja viimnetund.

Ühtäkki, ilma suurema tseremooniata, lipsas umbes poole peopesa suurune roosa kristall noormehe rindkerest välja ja lendles keereldes ja võbeledes läbi õhu šamaani käe küljes kasvava kristalli külge. Roheline ja roosa värv segunesid ja koos lõid nad hämaras toas kaleidoskoopilise valgusemängu, mille pimestavalt ilult ei suutnud kumbki vanematest pilku pöörata, isegi kui see nende silmad valutama pani.

Pulseeruv valgusemäng kestis vaid mõned hetked ja seejärel jäi kõik pimedaks. Šamaani käe ümber oli põrand täis süsimusta tuhka, millele valgus tumepunane veri teadjamehe haavadest.

Jar tuli teadvusele mõned hetked hiljem ja avastas ennast just sealt, kus ta lootis ennast leida. Ta naeratas ja ohkas kergendunult. Ajanud ennast istukile, nägi ta seda, et ka noormees oli tulnud teadvusele ja tõrjus nüüd vaevaliselt oma musitavaid ja kallistavaid vanemaid.

„Laske inimesel veidi toibuda,” naeris Jar ja märkas alles nüüd, mis olukorras tema enda käsi oli. „Pagan võtaks, ARLO, siin on tarvis natuke enamat kui lihtsalt õmblemine.”

„Sa oled hullemastki jagu saanud, mis see räbal käsi siis ära ei ole.”

* * *

Kaks päeva hiljem istus Jar laevas juhiistmel ja jõi teed. ARLO oli just lõpetanud oma diagnostikamooduli töö ning vuristas nüüd logi ette. Laeva ninakast käitumisest johtuvalt eeldas Jar niigi, et kõik süsteemid töötasid korralikult...

„Ja kuidas on meie viimase seikluse logiga? Oled sa selle juurde juba andmed kirja pannud ja katalogiseerinud?”

„Loomulikult.”

„Ja mis märksõnad sa juurde lisasid?” tundis Jar huvi.

„Kas see on nipiga küsimus?” imestas ARLO. „Loomulikult kristallid, k’hun, elektrišokk, seened, ...”

„Jah, aga kas ka dimensioonid ja ruumimõõtmed?” torkas Jar vahele.

„Dimensioonid ja ruumimõõtmed?” kordas ARLO. Tont seda šamaani võtaks, kes tema mõttetööst jälle aru saama peaks? Kuidas on seotud seened ja dimensioonid? „Ma ei tea, Jar, kuidas on seotud seened ja dimensioonid? Varasemast ajast saame lugeda, et nii mõneski kultuuris kasutasid šamaanid seeni hallutsinogeenidena ja...”

„Ei-ei, ma ei pidanud seda silmas.” Jar naeratas. „Ma mõtlesin hoopis midagi muud, kuigi jah, sul on õigus, et seentele saab läheneda ka selle kandi pealt. Minu kauged ametivennad nimelt uskusid, et teatud looduslike hallutsinogeenide tarvitamine aitab neil paremini suhestuda tarvitatava vaimse maailmaga. Ja seened viisid neid tõesti seente maailma.”

„Hookus-pookus...” hakkas ARLO taas vastama, ent Jar katkestas teda jälle poolelt sõnalt.

„Aga mitte seda ei pidanud ma silmas. Ma olen siin nüüd paar päeva selle asja peale järele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et K’Huni vaimud suutsid oma tegevuse käigus tegelikult kuidagi kõrgemasse ruumimõõtmesse tungida ja need seened seal koobastes olid lihtsalt kõrgemas mõõtmes sündinud järeltulev põlvkond. See seletaks ka nende seente muundumise kristallideks.”

„Hüperkristalliseerumine,” võttis ARLO sõnajärje üle. „Kõrgema mõõtme aine surumisel meie ruumimõõtmetesse kaotab kõrgema dimensiooni osake oma liikumisvabaduse ja see kajastub kristalliseerumisena.”

„Just. Ja ma olen päris kindel, et just seda me nägimegi. Viienda või kuuenda või tont-teab-mitmenda dimensiooni objektide sobitumine meie ruumi. Ja oma eluspüsimiseks vajasid nad selle mõõtme väge. Seepärast need kristallid oma ohvrite külge kinnitusidki – me olime nende jaoks patareid.”

„Ülimalt huvitav. Nüüd ma vähemalt tean, millega oma tänane õhtu sisustada,” kostis ARLO. „Uurin veidi teadustöid füüsika vallas.”

„Tee seda, mina aga sean ennast nüüd küll magama. Loodetavasti saab täna sõba silmale ja käsi ei tee enam seda põrgulikku valu.”

„Ma ei saa nanobottide tööd kiirendada, veakoefitsent on liiga suur.” ARLO tundus murelik.

„Ma tean, ma tean. Sellest pole midagi. Armid kaunistavad meest.”

Jar läks oma ruumi ning istus voodi otsale. Hetke mõelnud, tõusis ta korraks veel püsti, võttis lauasahtlist pisikese läbipaistva purgi musta tuhaga, kleepis sellele sildi kirjaga „K’Huni hüperkristalliseerumine” ja asetas purgi siis oma trofeede ja abivahendite riiulile.

Interdimensionaalse päritoluga must tuhk, mis segunenud šamaani verega, on kahtemata kunagi ja kuskil vajalik väevahend.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1340)