1280px-Lythronax argestes

Lythronax elas Põhja-Ameerikas 80 miljonit aastat tagasi.

KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: Lythronax (4. juuni)

Lythronax elas Põhja-Ameerikas 80 miljonit aastat tagasi ja temast arenes türannosaurus. Tema nimi tähendab kreeka keeles „verekuningas". Ta oli 5–8 m pikk ja kaalus ½–2½ tonni, olles seega türannosaurusest oluliselt väiksem. Tal olid suured tugevad jalad ja väikesed kahe sõrmega käed. Esihambad olid suurimad ja kasvasid 13 cm pikaks. Hambad olid banaanikujulised ja saagja servaga. Keha oli kaetud algeliste sulgedega nagu türannosauruselgi. Tol ajal oli Põhja-Ameerika lõhestunud, põhjast lõunasse kulges Lääne Siseveetee, mis jagas mandri läänepoolseks Laramiidiaks ja idapoolseks Apalatšiaks. Lythronax ja türannosaurused elasid Laramiidia lõunaosas, mis vastab USA edelaosariikidele ja Lääne-Mehhikole.


KUU ELUKAS: hunt (7. juuni)

Näe, meie rahvusloomgi käis Wikipedia esilehelt läbi! Hunt on koerlaste sugukonna suurim liik: isane kaalub 40 kg, emane 37 kg. Pikkus on 105–160 cm, õlakõrgus 80–85 cm. (Mõned koerad on suuremad, aga keskmine koer on väiksem.) Lähimate sugulaste koiottide, šaakalite ja koertega annab hunt suguvõimelisi järglasi – „Valgekihva" olete ju lugenud. Hunt on koerlastest enim karjaeluks kohastunud ja suudab karjana jahti pidada. Maailmas tapavad hundid igal aastal inimesi, aga Eestis juhtus see viimati 6. septembril 1873 Iisaku kihelkonnas Tärivere mõisas ja hukkus karjapoiss Timofei Lontov, kes ka ära söödi. Marutõves hundid on Eestis inimesi siiski hiljemgi rünnanud. Hundid ründavad lapsi rohkem kui täiskasvanuid ja naisi rohkem kui mehi. Libahundiprotsessid tunduvad just Baltimaades eriti levinud olnud olevat. Huntide kodustamist ja näiteks kelgukoerteks treenimist on proovitud, aga selle igas aspektis jäävad nad koertele alla. Kodustatud hunt on truu konkreetselt oma peremehele ja mingit üldist inimarmastust, nagu koertele tüüpiline, huntidel ei esine, isegi peremehe abikaasa ja lapsed on ohus.

Lupo in Sassoferrato

KUU ULMESERIAAL: „Kõik hinged" (9. juuni)

Ameerika paranormaalne haiglaseriaal. Tegevus toimub Kõigi Hingede nimelises õppehaiglas. Peategelane Mitchell Grace kohtab mitmesuguseid vaimusid ja avastab, et arstid korraldavad seal ebaeetilisi eksperimente. Ühtlasi püüab Grace detektiivina välja selgitada, mis värk selle haiglaga õieti on. Osa töötajaid küll teab, aga keeldub sellest rääkimast. Kümme doktor Frankensteini teeb haiglas oma kahtlasi katseid, igaüks isesuguseid, toimub ringkaitse ja äpardunud eksperimente varjatakse – osa äpardub lihtsalt ebakompetentsuse tõttu, aga vastavaid töötajaid ei saa lahti lasta, sest nad teavad liiga palju. Seriaal pidas vastu üheainsa hooaja, 6 tunniajast episoodi. Kriitikud ei rääkinud seriaalist pahasti, aga vaatajaid polnud ja auhindu ka ei antud.

MV5BY2Q3ZmJhMWUtOTQ5OC00MjA2LWExMjQtYzEzN2VlMjY0YTU3XkEyXkFqcGdeQXVyMjE5MjEyNjM@. V1

KUU SEEN: Omphalotus nidiformis (13. juuni)

See seen kasvab Lõuna-Austraalias ja Tasmaanias, aga teatatud on tema olemasolust ka Indias. Pimedas kiirgab ta rohekat valgust. Kujutlege vaid, et kõnnite öösel metsas ja kohtate sadu helendavaid seeni! Teaduslikult kirjeldas seent esimesena Miles Joseph Berkeley 1844 šotlase James Drummondi 1841 kogutud materjalide põhjal. Drummond täheldas, et kui ta seene ajalehe peale pani, siis seene valgus võimaldas lugeda lähemaid sõnu ja see efekt kordus järjest nõrgemini mitu ööd sedamööda, kuidas seen kuivas. Üks teadlane kasutas seent öösiti käekella vaatamiseks.

Seen kasvab surnud ja surevatel puudel. Peremeespuu osas pole ta valiv, kasvamiseks sobivad isegi Austraaliasse sisse toodud võõrliigid. Seenekübar on torujas ja kuni 8 cm pikk. Teda on segi aetud austerservikuga, mis ei ole hea mõte. Ta on mürgine, kuigi mitte surmav, hallutsinatsioone sealt ei saa, aga krampe ja oksendamist küll.

Omphalotus nidiformis-darker

KUU TEHNIKA: Vägeva Lõhkeaine Uuring (21. juuni)

Selle nime all organiseeris Suurbritannia endale tuumarelva. Pärast seda, kui USA-Briti tuumakoostöö lõppes (brittide hulgas olnud Nõukogude spioonid hakkasid järjest vahele jääma), hakkasid britid kartma suurvõimu staatusest ilmajäämist ja 8. jaanuaril 1947 otsustas valitsuse alamkomitee jätkata üksi. Vägeva Lõhkeaine Uuring polnud sõjaväeline vaid tsiviilprojekt ja võib-olla tsiviilkontrolli tõttu osutus ta üllatavalt odavaks ja tõhusaks: esimene õppereaktor hakkas tööle juba sama aasta augustis (ja töötas 43 aastat, kuni 1990. aastani). Järgnesid suuremad reaktorid.

Esimese tuumaplahvatuseni jõuti siiski alles 1952 ja toimus see sõjalaeva Plym pardal, mis muidugi hävis. Nii sai Suurbritanniast maailma kolmas tuumariik. Järgmisel aastal läksid Suurbritannias tuumapommid juba masstootmisse ja valmis 58 Sinise Doonau tüüpi tuumapommi, mis 1961 vahetati pikkamööda välja Punahabe-tüüpi tuumapommide vastu – fantaasiapuuduse all nimede väljamõtlejad ei kannatanud.

Op hurricane

KUU ULMEAJAKIRI: The Thrill Book (25. juuni)

Esimene ajakiri, mis avaldas ainult ilukirjandust, oli 1882 asutatud Argosy, mis 1895 lõpetas muusuguse kirjanduse avaldamise ja läks sama aasta detsembris üle odavale pulppaberile – sellega algas pulpkirjanduse ajastu. 1916 algas spetsialiseerumine ajakirjaga Detective Story Magazine ja 1919 nägi ilmavalgust esimene pulpulmeajakiri The Thrill Book. Tähelend jäi üürikeseks, ilmus 16 numbrit 1. märtsist 15. oktoobrini, ilusasti kaks korda kuus. Esimesed 8 numbrit olid 48-leheküljelised ja maksid 10 senti, neid toimetas Harold Hersey, viimased 8 numbrit 160-leheküljelised ja maksid 15 senti, neid toimetas Ronald Oliphant. Lugudest on nähtavasti kuulsaim Francis Stevensi ajarännuromaan „Kerberose pead", mis ilmus osadena 5 järjestikuses numbris ja kus satutakse 2118. aasta totalitaarsesse Philadelphiasse. Murray Leinsterilt ilmus seal 2 lugu. Hersey kutsus teistes kirjandusajakirjades üles endale veidraid jutte saatma ja tema oma sõnul saabus talle tuhat käsikirja, millest ta ostis ainult kümme. Samas jäi Oliphantist järele hulk lugusid, mille avaldamise õigus oli juba ostetud, nii et materjalipuuduse taha asi ei jäänud. The Thrill Book oli eeskuju juba edukamatele ajakirjadele nagu Weird Tales  ja Amazing Stories.

Ja veel lühidalt. 4. juunil oli esilehel Sega, mille maskott on 1991. aastast siil Sonic. 16. juunil oli esilehel 1944. aasta Kuuba-Florida orkaan, mis on Atlandi ookeani orkaanidest tekitatud kahju poolest läbi aegade 7. kohal, kui inflatsiooni arvestada, hukkunuid oli siiski kõigest mõnisada.

The Thrill Book 15 August 1919

KUU LOEND: Star Trek: Deep Space Nine näitlejate loend (26. juuni)

ST DS9 Season Five Cast

KUU MÜTOLOOGIAPILT: „Echo ja Narkissos" (7. juuni)

Antiikmütoloogias oli Narkissos kaunis noormees, kes põlgas ära kõik neiud ja kes karistuseks pandi armuma omaenda peegelpilti. Echo seevastu oli nümf, keda peajumalanna Hera needis sisuliselt ilma põhjuseta sedaviisi, et ta polnud võimeline ütlema midagi muud kui kordama teiste öeldut. Echo armus Narkissosesse, kes aga temast üldse ei hoolinud ja jõllitas ainult oma peegelpilti allikal. Sedamoodi surid mõlemad noorelt.

Narkissos muutus nartsissiks ja Echost jäi järele ainult kaja – tema nimi tähendabki kaja niihästi kreeka, inglise kui vene keeles. Legendi Narkissosest jutustasid juba vanad kreeklased, aga roomlane Ovidius lisas sellesse Echo ja avaldas oma „Metamorfoosides".

Pildi maalis inglise kunstnik John William Waterhouse aastal 1903. Nartsissid on maalil täiesti olemas, ehkki Narkissos on veel elus.

John William Waterhouse - Echo and Narcissus - Google Art Project

Narkissos muutus nartsissiks.

KUU TEHNIKAPILT: tuumajäälõhkuja Lenin (8. juuni)

Lenin oli maailma esimene tuumajõul töötav jäälõhkuja. Laev valmis 1957, tööle hakkas 1959. Ta osutus üllatavalt tõhusaks ning võimaldas Põhja mereteed senisest hoopis edukamalt kasutada. 1971 sõitis ta esimese pealveelaevana Severnaja Zemljast põhja poolt ringi. 1974 anti laevale Lenini orden. Ta töötas 1989. aastani, mil avastati, et kere ei pea sagedase jää lõhkumise tõttu rohkem vastu, reaktorid oleks kauem kestnud. Lenin muudeti muuseumlaevaks ja praegu on ta Murmanskis, 2016 arvati ta kultuurimälestiseks. Venekeelses vikipeedias on üles loetud laevaga juhtunud õnnetused, aga radioaktiivset leket neis polnud ning ükski inimene surma ega vigastada ei saanud. Kõik 5 õnnetust toimusid 1965–67, hiljem polnud ühtki.

Leninil on olnud ainult 3 kaptenit, neist keskmine oli sel kohal 40 aastat kuni oma surmani.

RUS-2016-Murmansk-Icebreaker Lenin 01

PÄEVA MATERJAL COMMONSIS

KUU NÕIDUSEPILT: Niisugust keppi kannavad burjaadi šamaanid. (5. juuni)

Шаманская трость

KUU ARHITEKTUURIPILT: Sõprade torn Münchenis (6. juuni)

Friends Towers, Munich, June 2019

KUU SÜRREALISM: suhkrukristallid ja kuivanud kokakoolatilk mikroskoobis (24. juuni)

Кристаллы в высохшей капле Кока-Колы

ESIMENE KOSMOSEVIDEO: Päikese loited (2. juuni)

4½ minuti pikkune vaatefilm Päikese protuberantsidest ehk päikesepursetest ehk loidetest tervitustega peatoimetajale. 2010 hakkas tööle NASA Päikesedünaamika Observatoorium, mis pildistas Päikest ööpäevaringselt sagedamini kui kord sekundis, ja 2015 valmis see video jäädvustatud tipphetkedest. Suur osa piltidest on üles võetud mitte nähtavas valguses, vaid muudel lainepikkustel. Küll meie kallis Päike on alles ilus!

ESIMENE VANAFILM: „Laupäevaöö" (4. juuni)

2 tunni pikkune 1922. aasta Ameerika melodraama. Hakkasin vaatama eelarvamusega, aga üllatuslikult täitsa meeldis. Rikas mees, rikas naine, vaene mees ja vaene naine. Kes kellega abiellub, kes kellega õnnelikuks saab ja kas üldse saab Irise elu päästeti nii mitu korda, et minu meelest oli ta suitsidaalne ja mina küll ei tahaks sellisega abielluda. Kui 1922 oleks jagatud Oscareid, kandideerinuks see film parima filmi (režissöör Cecil DeMille), stsenaariumi (Jeanie MacPherson) ja naiskõrvalosa kategoorias (Sylvia Ashton vaese tüdruku emana). MacPherson oli Hollywoodi esimene naisstsenarist (juba aastast 1913), kelle karjäär stsenaristi ja režissöörina osutus pikaks ja viljakaks.

Kahjuks on Commonsi versioon ainult hollandikeelsete tiitrite ja hispaaniakeelsete subtiitritega. Küll te aru saate.

KUU BIOLOOGIAVIDEO: „Kuidas surnud part muutis minu elu" (5. juuni)

Hollandlane Kees Moeliker avastas 1995. aastal, et meile hästi tuntud sinikaelad on vahel täielikud perverdid ja harrastavad rohkem kui tund aega järjest homoseksuaalset nekrofiiliat. Vastava teadusartikli eest sai ta Ig Nobeli (ehk pila-Nobeli preemia) ja edaspidi kujunes temast juhtiv asjatundja loomariigis esineva nekrofiilia alal. Selgub, et see on levinum kui arvata võiks. Lisaks nekrofiiliale näete konna, kes püüab kuldkalaga paarituda, piisoni skulptuuriga seksivat põtra ja muud säherdust.

Video kestab 6½ minutit.

KUU KOMÖÖDIAFILM: „Viimased päevad" (6. juuni)

Bill Clintonit komöödiafilmi peaosatäitjana tahate näha? Tema ametiaja viimastel päevadel ei teinud ajakirjandus temast enam välja, räägiti algul presidendivalimistest ja siis äsjavalitud uuest presidendist Bush-nooremast ning jäi mulje, justkui Clinton poleks enam keegi. Valge Maja valmistas filmi, kus see suundumus on absurdiks keeratud: Clinton jõlgub mööda tühja Valget Maja, teha pole tal midagi ja ta täidab päeva presidendile mittekohaste tegevustega: niidab muru, pügab põõsaid, peseb ametiautot, vastab ise oma telefonile, laseb end pildistada iseenda papikuju kõrval... Kõnet peab ikka ka, aga siis kaamera pöördub ning kogu suures saalis on üksainus inimene, see on riigisekretär Madeleine Albright ja temagi magab.

Hulk USA poliitikuid ja muid kuulsusi mängib filmis iseennast. See koht lõigati filmist välja, kus Clinton lahendab ristsõna, helistab punase liini abil Putinile ja küsib, mis on vene pannkook viie tähega. Lõpuks leiab Clinton ühe jobu, kes koopiamasinaga oma näost pilte teeb, ja sõbruneb temaga – tema ainsana ei mängi iseennast, vaid on palgatud näitleja.

Film on 6 minutit pikk. Kriitikud pidasid seda filmi andekaks.

KUU ASTRONOOMIAVIDEO: „Hubble'i teleskoobi viimane missioon" (7. juuni)

KUU REKLAAM: „Karikakar" (9. juuni)

See on üks kõigi aegade mõjukaimaid reklaame. Nagu öeldakse: reklaam, mis võitis presidendivalimised. 1964. aasta USA presidendivalimistel kandideeris Lyndon Johnson Barry Goldwateri vastu. Viimast peeti sõjakaks ja Johnson kasutas seda reklaamis ära. Goldwateri meeskond protestis paanika õhutamise pärast ja Johnsoni meeskond võttis reklaami televisioonist maha, aga tegu oli juba tehtud – tasuks USA presidendivalimiste kõige ülekaalukam võit pärast 1820. aastat.

Reklaam kestab 1 minuti.

KUU MATEMAATIKAVIDEO: Matemaatika on mõnikord lihtsalt ilus. (12. juuni)

TEINE VANAFILM: „Väljaspool seadust" (15. juuni)

1 ja veerand tunni pikkune 1920. aasta ameerika krimifilm gängsteritest. Lon Chaney on kaksikosas, mängides niihästi kõige üllamat kui kõige nurjatumat tegelast, kes on pealegi vanuselt väga erinevad. Ilmselt tähendanuks see potentsiaalset nominatsiooni 1920. aasta Oscarite valimisel meeskõrvalosas. Film on enneolematu selle poolest, et hiinlast kujutati positiivsena ja kristluse asemel räägiti Konfutsiuse õpetuse headusest. Anna May Wong teeb siin filmidebüüdi ja isegi sõnalise (tiitrite abil).

KOLMAS VANAFILM: „Saagu valgus" (18. juuni)

Tunniajane 1946. aasta ameerika film posttraumaatilisest stressihäirest. Režissöör John Huston tegi USA sõjaväele 4 dokumentaalfilmi ja see on neist viimane.

Film hakkab peale tõdemusega, et armee isikukaotustest 20% põhjustavad psüühikahäired, ning jätkub sellega, et sõda on üleüldse jõle sündmus, mille käigus võib kergesti mõistuse kaotada, selles pole midagi häbiväärset ja õige ravi korral saavad enamikust neist jälle väärikad ühiskonnaliikmed. Ehkki USA sõjaväe looming pole kaitstav autoriõigusega, võivad sellele kehtida muud piirangud, näiteks selle filmi näitamise USA sõjavägi keelustas, sest see rikkus ametlikku seisukohta, et sõdurid tulid sõjast tagasi tugevamatena, igaüks oli kangelane ja kuigi mõni sai surma või vigastada, jäi nende vaim murdumatuks.

Alles 1981 keeld tühistati, filmi näidati sama aasta Cannes'i filmifestivalil ja 2010 arvati see USA filmipärandisse, mis kuulub säilitamisele Kongressi raamatukogus. Hustoni meeskond salvestas 70 tundi toormaterjali, midagi ei lavastatud. Uudsus seisneb selleski, et ehkki USA sõjavägi oli 1948. aastani segregeeritud, näidatakse filmis eri rassidest patsiente koos.

TEINE KOSMOSEVIDEO: Esimesed inimesed kõnnivad Kuul. (30. juuni)

NASA taastas teleülekande kosmonautide kõndimisest Kuu peal 20. juulil 1969. Video on 3 tundi pikk, Armstrongi ja Aldrini jalutuskäik kestis 2½ tundi. Nad ei läinud kuumoodulist kaugemale kui 100 meetrit, võtsid Kuu pealt kaasa 47 naela pinnaseproove ja tegid 4 eksperimenti. Hoiatus: restaureerimisest hoolimata on kvaliteet vilets. Üks kommentaatoritest imestas video eeskujulikuks valimise arutelus, kas aastatega on filmi kvaliteet halvenenud, tema vaadanud seda 4-aastasena otseülekandes televisioonis ja siis olnud kvaliteet täiesti normaalne.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0711)