Haviland Tufi reisid
George R. R. Martin
Ulmeklassik George R. R. Martini (1948) romaani „Haviland Tufi reisid“ tegevus toimub Tuhande Maailma tulevikuajaloos, nagu ka eesti lugejale juba tuttavate „Öölendajate“ ja „Valguse hääbumise“ sündmusedki. Haviland Tuf on kassiarmastajast kosmosekaupmees, kelle kätte satub vana Maa Ökoloogilise Insenerikorpuse hiiglaslik kosmoselaev, mis on ehitatud planeetide ökosfääri mõjutamiseks ja kosmosesõdadeks. Tufi seiklused viivad ta ühest maailmast teise, kus igaühes tuleb tal lahendada mõni ökoloogiline probleem, paraku on ta mõnikord ka ise nende probleemide tekitaja. Väärtusliku laeva endalesoovijaid on muidugi ka hulganisti.
Tõlkijateks Jaana Talja, Triin Loide, Tatjana Peetersoo, Piret Frey ja Maria Reile. Kaanepilt John Harris.
Sari: Orpheuse Raamatukogu
400 lk
Segadus Urbicande’is
Benoit Peeters
Graafilises romaanis kujutatud Urbicande’i linna raputab seletamatu nähtus: väljakaevamistel avastatakse salapärane konstruktsioon, mis tuuakse urbatekt Eugen Robicku lauale. Tundmatust ja hävimatust materjalist kuubik hakkab kasvama ja moodustab sõrestiku, mis tungib isegi tahketesse ainetesse. Linnaelanikud, kes on harjunud totalitaarsele režiimile omase korra ja rangusega, avastavad end ühtäkki keset suurt segadust ning reaktsioonid toimuvale kõiguvad religioosse eufooria, teadusliku skeptitsismi ja sõjalise vägivalla vahel.
Modernistlik Urbicande asub küll väljamõeldud maailmas, aga selle ideed pärinevad 20. sajandi linnaehituslikest visioonidest. Tegu on omamoodi paralleelmaailmaga, mis võinuks olla olemas, kui retrofuturistlikud plaanid viiduks tervikuna ellu. Selles teoses on sünteesitud Itaalia noore arhitekti Antonio Sant’Elia futuristlikke linnaplaneerimisideid totalitaarsete režiimide arhitektuuriga. Tulemuseks on teatraalne, kõrgustesse püüdlev ja jõulise sõnumiga monumentaalne arhitektuur. Selle metropoli ruumi kasutajal tuleb alluda range planeeringu loogikale ja ta on võimetu oma elukeskkonda muutma.
Väljaandja: Eesti Arhitektuurimuuseum
Tõlkinud Anu Lutsepp
Illustreerinud Francois Schuiten
112 lk
Vereimejas
Aleksei Tolstoi
Noor rittmeister heitis Runevskile uhke pilgu.
„Homme kell viis ootan teid Vladimiri tee ääres, kakskümmend versta Moskvast,“ teatas ta kuivalt. Runevski kummardus nõusoleku märgiks.
Üksi jäädes hakkas ta tulevaks hommikuks ettevalmistusi tegema. Tal oli Moskvas vähe tuttavaid; liiatigi viibisid peaaegu kõik suvemajades; niisiis polnud üllatav, et tema valik langes Rõbarenkole.
Järgmisel päeval, kell kolm hommikul, olid tema ja Rõbarenko juba Vladimiri linna viival maanteel ja leidsid kokkulepitud paigast Zorini ühes tema sekundandiga. Rõbarenko astus Zorini juurde ja võttis sel käest kinni.
„Vladimir,“ ütles ta seda kõvasti pigistades, „sa oled selles asjas valel poolel: lepi Runevskiga ära!“ Zorin keeras talle selja. „Vladimir,“ jätkas Rõbarenko, „ära pilka saatust, tuleta meelde d’Urgina villat!“ „Küllalt, vennas,“ ütles Vladimir oma kätt Rõbarenko haardest vabastades, „nüüd pole aega tühiasjadest rääkida!“
Nad liikusid sügavamale põõsastikku. Zorini sekundant oli väike ohvitser, ees pikad vuntsid, mida ta kogu aeg keerutas. Tema nägu tundus Runevskile algusest peale tuttav; kuid kui ohvitser barjääri jaoks samme mõõtes erilisel viisil hüplema hakkas, tundis Runevski temas kohe ära sellesama Frõškini, kelle üle Sofja Karpovna oli nii kõvasti naernud ballil, kus Runevski temaga tuttavaks sai. „Sõbrad,“ sõnas Rõbarenko Vladimiri ja Runevski poole pöördudes, „leppige ära, kuni see veel võimalik; ma aiman ette, et üks teist siit koju tagasi ei lähe!“
Kuid vihase näoga Frõškin kargas Rõbarenkole ligi. „Lubage selgitada,“ sõnas ta, põrnitsedes teda oma suurte punetavate silmadega, „see solvang on talumatu… leppimine võimatu… siin on liiga tehtud auväärsele perekonnale, vägagi auväärsele… mina ei lase äraleppimisel sündida… ja kui minu sõber Zorin ära lepib, siis astun mina, Jegor Frõškin, ise tema asemel kahevõitlusse!“ Mõlemad duellandid seisid juba teineteise vastas. Ümberringi valitses kohutav vaikus, mida katkestasid sekundiks püstolikukkede klõpsatused.
Loomingu Raamatukogu nr 20, 72 lk.
Tõlkinud Ilona Martson
Järelsõna Irina Skulskaja (järelsõna ilmunud aastate eest KesKus’is)
Testamendid
Margaret Atwood
Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni.
Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust.
Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu.
„Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb.
Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Riina Jesmin
464 lk
Vabadusekunstnik
Ben Okri
Maailmas, mis on kõhedust tekitavalt meie omaga sarnane, arreteeritakse noor naine Amalantis selle eest, et ta julges esitada küsimuse: kes on see vang?
Kui Amalantis kaob, asub tema armsam Karnak naist otsima. Mees otsib algul meeleheitlikult, hiljem kasvava enesekindlusega. Et armastatu leida, peab ta esmalt mõistma naise esitatud küsimust. Otsingud viivad Karnaki hirmuäratavasse maailma, mis on tulvil valesid ja rõhumist, maailma, mille südames asub Vangla. Ühtäkki mõistab Karnak, et ta ei ole ainus, kes tõde taga ajab.
See romaan on ühtaegu kirglik üleskutse õiglusele ja teravapilguline uurimus sellest, mis ohustab vabadust tõejärgses ühiskonnas.
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Triin Tael
312 lk