„Ma mõšn e las raišab oma vharušus, hui thab. Hoidhshin hrelfa fhalmmhš... šõmhh...“

Don heitis oma kamraadile pika pilgu. Üks klambritest, mis hoidsid Buldogi üleliigset nahka eemal, oli taaskord lahti vajunud. Polnud ka imestada. Koormus, mis kinnitustele osaks sai, oli üüratu. Terve mehe keha nägi välja kui lotendavate nahast käpikute välinäitus ning üks nendest ebavajaliku naha pampudest valgus hetkel kui lainetus tema näkku laiali, surudes huuled oluliselt allapoole sellest, kus suu asus.

Buldog vaatas vabandaval ilmel bossi poole, venitas oma lotendava põsenaha üles tagasi ning kruttis klambri kinni.

„Ja mis siis sai?“ uuris Don kannatlikult. Kuna rääkimine tekitas tema vanale kamraadile tõsiseid raskusi, ei juhtunud just tihti, et ta seda proovis. Lugu pidi olema tähtis.

„Sheiis,“ Buldog hingas paar korda sügavalt ning kohendas klambrit – see oli saanud natuke liiga kõvasti kinni, mis raskendas rääkimist jälle teistpidi.

„Šiis ärkas mees ellu ja tundis ennast häšti.“

Või nii? See oli tõesti tähelepanuväärne. Puruvana tekitatud haavades leidus igasugu tapvat solki, mida hiidputukas endaga kaasas kandis. Haruharva said meedikud kriimu piisavalt puhtaks, et inimelu päästa ja mitte kunagi ei võetud ette haavu, mis vajasid õmblemist. Sel lihtsalt polnud mingit mõtet. Kui sul läks õnneks, tuli halastuslask, kui mitte... Noh, ilus see ei olnud. Paistetus, palavik, agoonia, sonimine, krambid, valu ning elusast peast mädanemine saabus enamasti juba esimese tunniga, kuid võis seejärel kesta lausa mitu päeva.

Ravi puruvana mürgile ei olnud ning leidus oht, et haige ka teisi nakatas. Seega tehti enamasti esiteks lask pähe ja siis pandi tuli otsa – ainult nii sai olla täiesti kindel. Too võõras meedik õmbles aga peaaegu ärarebitud käe mehele külge tagasi, tegi seda keset lahingut ning ilma infektsioonideta.

„Mis varustus tal oli?“ uuris Don. Surmasid puruvana tõttu ei tulnud ette küll tihti, kuid kui neid mehi sai säästa, siis ta pidi seda teadma.

Buldog hingas kuuldava vilinaga läbi ninasõõrmete. „Huurisime,“ lausus ta. „Šhama varušus.“

Don vangutas pead.

Läks äkki võõral lihtsalt õnneks? Ei, nii ekstreemne olukord ei saanud lihtsalt õnneks minna. Asi pidi olema oskustes.

Tema mõttelennu peatas ninasõõrmetes kõditav imal kõrbelõhn, mis oli seal viibinud juba mõnda aega, kuid alles nüüd hakkas intensiivselt närvidele käima. Don oli küll enamuses mehaaniline, kuid ta meeled püsisid endiselt teravad.

„Mis hais see on?“ nõudis ta.

 „Ladhu, kuh üks phuruvanha langeš tuli maha põletada. Sheal oli midagi magušat shees,“ vastas Buldog ja tõmbas ninaga õhku. „Andhesthušt, bhoss.“

Don krimpsutas nina, oma peas tõmbas aga linna kaardi ette. Ladu ida piiril? Seal oli vaid üks ning seegi hirmus vana – olemas seal juba enne tema sündi. „Nii et kaotused olid üks hoone ning ei ühtki elu?“

See oli hea tulemus, arvestades, et puruvanasid oli seekord lausa neli. Tõsi, üks neist jõudis kohale poolikuna – ta oli sattunud valel ajal valesse kohta ning Ruutu ümbrus selliseid vigu ei andestanud.

„Pheaaeghu,“ vastas Buldog, sobras oma voltide vahel, tõmbas sealt midagi välja ja viskas selle ülemusele. Don haaras metallist kuuli õhus kinni, hõõrus sellelt automaatse liigutusega higi maha ning uuris vidinat lähemalt.

„Z4urka?“ päris ta imestunult.

Buldog noogutas.

„Mhuud alleš ei jhäänud,“ lisas ta kurvalt ning kruttis taaskord klambrit. Buldogi nägu ja hääletoon ei väljendanud enam ammu emotsioone pädevalt, kuid ta vähemalt proovis.

Boss vaatas korraks mälupalli. Isegi see, et Z4urka oli täielikult metallist, ei olnud seekord piisav. Kummaline mõelda, et siin, ühe metallist palli sees, oli ühe tüübi elu. Kuna Z4urka oli tehislik, algas see salvestus arvatavasti tema sisse lülitamisega ning lõppes täna võitluses puruvanadega.

Muidugi oli võimalik Z4urka uuesti üles ehitada, kuid see polnud lihtne. Isegi kui nad panid vanad mälestused uude kehasse ei tulnud sealt välja enam täpipealt seesama kamraad keda nad tundsid. Pealegi uut keha polnud niisama lihtne leida.

„Tänud loo jagamise ja ka Z4urka...“ ta proovis õigeid sõnu leida. „Koju toomise eest.“

Ei juhtunud tihti, et Don kedagi tänas või emotsioone väljendas. Ning ka nüüd möödus see kiirelt. „Mis sa selle meedikuga ette võtsid?“

„Thasutha öömhaja thalle ja tha khaaslašele,“ vastas Buldog. Seejärel, ilmselgelt rääkimisest väsinud, lõi kommunikaatorite otseliini – ta oli üks väheseid kes sai seda Doniga ilma lisakinnituseta teha. „EHK BOSS SAAB KA TEMA KULUTATUD VARUSTUSE HÜVITADA?“ ilmusid sõnad juhi silme ette, eemal näha Buldogit sõrmedega õhku väristamas – trükkimine oli tema põhiline suhtlusvahend ning ta suutis seda teha üllatavalt kiiresti.

„Mõistlik,“ kinnitas Don. „Saada mulle nimekiri.“

„SAAB TEHTUD, BOSS!“

Don vaatas pingsalt oma kamraadi ja silus vuntsi – see oli veel üks väheseid asju mis tema loomulikust kehast alles oli.

„Veel midagi?“

„HETKEL MITTE BOSS, AGA KUI PEAKS TULEMA, ANNAN KINDLASTI TEADA;“

„Väga hea. Siis tee mida vaja. Kui varem ei näe siis homme pliinidel.

***

„Kuidas nad üldse teadsid meie tulekuks valmis olla?“ uuris Skräppy.

Nad jalutasid mööda kitsast turukäiku. Nende ümber värvikirevad erinevates kulumisastmetes letid. Õhk täis rasva, vürtside, kemikaalide, higi ja kuumutatud raua lõhna. Nende ümber kostmas hüüdeid ja vaidlusi. Eemalt, turu äärest, kostus vasardamist, keevitamist ning muid metalli töötlemisega kaasnevaid helisid.

Ruutu oli raudlinn – muu tavaar keset nii ekstreemselt kõikuvaid ilmastikuolusid kaua vastu ei pidanud. Pealegi, mis iganes siin kunagi oli, sisaldas see palju metalli ja suure tõenäosusega ka tehnikat. Teadmine, miks oli turvaline ala täpselt ruudu kujuline ning kuidas sai selle ümbrust juhtida, oli kadunud aegade hämarusse, nagu ka palju muu selles ilmas.

„Linna ümbrus liigub päevasel ajal piisavalt regulaarselt ja aeglaselt, et selleks valmis olla,“ seletas Tom.

„Muide, meid vaadatakse imelikult,“ lisas ta.

„See pole mingi uudis,“ sõnas Skräppi ja nõelus edasi. „Sa oled ennegi veidraid pilke saanud. Kahjuks tiivad ja kanajalad ei ole just väga tavalised...“

„Ma arvan, et seekord on asi sinus.“

„Päriselt?“

Skräppy tõstis pea ja põrnitses plekk katustega turuputkasid ning inimesi nende vahel – nii mõnedki pilgud liigutati kärmelt ära. Seejärel vaatas ta uuesti oma käsivart, mida ta juba mõnda aega, samal ajal rahulikult kõndides ja vesteldes, niidi ja nõelaga kokku oli tõmmanud.

Major oli ennegi näinud kuidas Skräppy end opereeris - vahel isegi keset lahingut ennast. Juba selle vaatamine võis võtta mõnel nõrgema närvikavaga olevusel kõhu alt õõnsaks. Skräppy aga tegi seda kõike kui muuseas ja täiesti ilma tuimestuseta.

Meedik kehitas õlgu ja tegi veel viimase piste. Seejärel tegi ta õmblusele sõlme peale ja lõikas kääridega ülejäänud niidijupi ära. „Nagu uus!“

Major Tom turtsatas.

Uus? Seda oli palju öelda. Siin maailmas ei olnud midagi uut – kõik oli taaskasutus ning taaskasutuse uuesti kasutamine. Oli see tõsi nii Ruutu kui ka Skräppy kohta.

Major oli veendunud, et tema reisikaaslane oli inimene. Õigemini päris mitu inimest ja suure tõenäosusega ka paar elajat, mis olid oskuslikult üheks inimeselaadseks posiks kokku lõigatud. Siiski oli Skräppy täielikult bioloogiline ja sellel olid tahes tahtmata omad piirid, millest üle astumiseks opereeris ta alatihti erinevaid imevidinaid enda kehasse.

„Kui nad olid selle jaoks valmis, siis järelikult polnud see nende jaoks väga ebatavaline,“ sõnas Skräppy mõtlikult. „Mida on väga hea kuulda, sest tõtt-öelda tundsin ma omajagu süümekaid...“ ta peatus, tundes Tomi kätt oma suul.

Major raputas pead. Seda ei pidanud valjult välja ütlema, et nemad puruvanad linna juhatasid - küll mitte meelega, aga siiski. Kust pidid nad teadma, et vanas mahajäetud sõjaväe varjendis asus nüüd puruvanade pesa? Ema ja kolm näljast järglast. Tom üksi poleks eluilmas nendega hakkama saanud. Õnneks jälitasid hiidputukad neid otse alale, mis Ruutu kõrvale teleporteerus ja juba valmistunud valvurid hüppasid kärmelt peale.

Napp! See oli olnud napp! Üks samm vales suunas ning teleport võinuks neid, mitte puruvana, poolitada.

Ruutu ei olnud linnadest kõige ohtlikum, kuid sellel olid oma iseärasused. Alad selle lähiümbruses olid jaotatud erinevateks sektsioonideks, mis harrastasid üksteisega kohti vahetada – seda eriti intensiivselt peale päikeseloojangut. Kui sa olid sel ajal sektoris sees, liikusid sa alaga kaasa ning võisid end ühtäkki avastada täiesti võõras kohas. Kõige suurem häda tuli aga sellele, kes samal ajal ühest sektorist teise püüdis minna – osa sinu kehast võis lõpetada ülejäänust mitu miili eemal.

Tomi silme ette tulid mälupildid võitlusest. Sellest, kuidas linnavalve peale tormas, kuidas ta ise ühel hiidmutukal silmad läbi lõikas, kuidas Skräppy haavatuid lappis ning siis ise löögiga pihta sai...

Siis jäi ta aga äkitsi seisma. Mälupildi järgi ei saanud meediku vigastus kuidagi randmel olla.

Tomi tabas halb eelaimdus. „Skräppy?“ uuris ta, proovides end vaos hoida.

„Jah?“

„Kus Arvutaja on?“

„Siin,“ vastas meedik näidates näpuga oma värskelt õmmeldud käsivarrele.

Major hingas sügavalt sisse ja välja, endal nägu punane.

Eelmisel päeval leitud imevidin, mille ta oli Arvutajaks ristinud, lasi sul näha keerulisi mustreid ja teha komplektseid arvutusi. Ta oli veendunud, et kuigi kõigi jaoks polnud see oskus väärtuslik, leidus neid kes oleksid olnud valmis selle eest oi kui suuri summasid maksma. Ta oli plaaninud selle järgmises suuremas asulas maha müüa. Nüüd aga...

„Miks?“ urises ta. Relvast või portaalihüppajast oleks ta veel aru saanud. Mida tarka oli Skräppyl teha Arvutajaga?

Meedik kehitas õlgu.

„Ehk läheb vaja?“

„Ehk läheb vaja? Meil läheb praegu tijengit oluliselt rohkem vaja!“

Öömaja said nad küll tasuta, kuid sööki mitte ning see polnud ainus mure. Tom hingas paar korda sügavalt, tõmbas pudeli põuest ning võttis lonksu nano-vedelikku. Raisk, see oli viimane ja ka see oli pool tühi.

Skräppy jälgis pudelit siis põrnitses oma kätt. „Äkki teeme siis ühe kiire tööotsa?“ pakkus ta.

***

Don silmitses nimekirja. Standart varustus. Enamik sellest oli staabis olemas, kuid sellise teene eest tasus ka midagi lisaks panna. Hospidalis oli natuke paremat kraami kõrvale pandud ja see oli vaid paar hoonet edasi. Sammude kajades astus ta mööda rauast treppi alla.

„Hei Mamma, ma käin korra ära,“ hüüdis ta ja suundus esiukse poole. Sinna jõudes jäi ta aga seisma. Esimest korda väga pika aja jooksul ei kuulnud ta vastust, õigupoolest ei kostnud esimeselt korruselt üldse midagi.

„Mamma?“

Memm pidi olema kohal. Don mäletas ukse häält peale Buldogi lahkumist.

Boss keeras otsa ümber ning läks kööki esimesel korrusel – see oli justkui minek ühest maailmast teise. Rauast steriilsed seinad asendusid kulunud lillelise riidetapeedi ja puidust mööbliga. Riiulitel kaunistustega taldrikud ja lillemustritega potsikud ja purgid. Köögi keskel suur köögilaud, millel tikanditega katted.

„Mamma?“ proovis Don uuesti, kuid ka nüüd ei saabunud vastust. Ometi oli vana naine siinsamas – istus tummalt laua ääres.

Midagi oli valesti. Boss vana naise vastu ja vaatas tollele sügavalt silma. Mamma lihtsalt istus ja naeratas omaette. Ei mingit reaktsiooni ega isegi mitte märkamist, justkui kogu ilmast ära lõigatud. Arvestades seda, kuidas Mamma oli alati olemas, nägu säramas ja hellad sõnad valmis, oli see kuidagi õõvastav.

Don hakkas halol hospidaliga kontakteeruma, siis aga peatus poolel teel. Ka seda institutsiooni juhtisid omad ning jutud võisid hakata liikuma. Niigi sai Z4urka täna otsa, seda veel vaja. Memme kaotamine oleks olnud suur löök. Pagan võtaks, isegi Buldog, kes veel vaevu inimese mõõtu välja andis, kutsus Mammat hellitavalt oma vanaemaks.

Buldog!

Ta võttis vana kamraadiga kontakti. „JAH, BOSS?“ kerkis peaaegu hetkega Doni ekraanile.

„See meedik, keda sa hommikul mainisid. Saada ta minu juurde. Ma tahaks teda isiklikult tänada.“

„SAAB TEHTUD, BOSS!“

Don lõpetas ühenduse ja muigas omaette. Ta ei pidanud isegi mitte lisama, et seda käbe tehtaks – see oli ilmselge. Mitte keegi ei pannud Doni asjatult ootama.

Siiski, Buldog pidi esiteks selli üles leidma ning siis pidi too ka staapi jõudma. See võis võtta aega, kuid Don ei tahtnud Mammat omaette jätta. Mitte nii.

Ta lükkas end mugavamalt istuma, ohkas ja surus käed tasku. Parema käe alla jäi midagi ümmargust - Z4urka mälu.

Don võttis selle välja ja põrnitses palli natuke. Ta tundis kuidas pisar tahtis silmanurka veereda, mis oli mehhaniseeritud keha jaoks küll võimatu.

Nad alustasid seda jõuku koos – tema, Z4urka, Fredzo ja Buldog – ning siin, Memme juures olid nad alati kui üks pere.

Fredzo, kõige äkilisem neist, pani pildi tasku juba kaks suve tagasi, Z4urka täna ning Buldog sai igapäevaselt tunda hullemat kui koera elu. Ning nüüd oli ka Memmega midagi lahti.

Ta lükkas konnektorid Z4urka mälupallis olevatesse portidesse ning trükkis haloekraanil „PÜHAPÄEVA PLIINID“ – jah, mälu oli krüpteeritud, kuid seda vaid nende jaoks kes Z4urkat ei tundnud.

***

„Kallis proua...“ sõnas Don, kes ei olnud veel mehaaniline. Ta ootas hetke, et haarata vana naise nimi.

„Mamma. Te võite kutsuda mind Mammaks.“

„Olgu siis nii, Mamma,“ jätkas noor liider, rääkides natuke aeglasemalt kui muidu. „Me... pakume teile katust.“

Mamma pilgutas paar korda silmi, siis astus sammu majast välja ja vaatas üles.

„Kuluks uus vist ära jah,“ kommenteeris ta mokaotsast. „Vanamees ikka hoolitses selle eest, aga nüüd pole teda enam. Mul endal pole olnud ei aega...“

„Ta ei saa vist päris täpselt aru,“ kommenteeris Buldog. Ekraanil nägi ta veel üsna viisakas ja üllatavalt inimese moodi välja.

Juba sünnist saati muutus Buldog iga täiskuu ajal hiiglaslikuks kihvade ja küünistega peletiseks. Iga aastaga oli peletis suurem ning ka venitatud nahka rohkem. Selle needuse pärast ei saanud Buldog mehaaniliseks minna – nii nagu Don selle lõpuks ette võttis – ja üleliigse naha eemaldamine võinuks samas järgmise täiskuu liiga põnevaks teha.

Don oli aastaid tagasi seda needust ka mõned korrad ära kasutanud, saates Buldogi täpselt enne täiskuud rivaalitseva jõuguga läbirääkimisi pidama. Ilmselgelt olid need edukad vestlused – nüüdseks oli Doni jõuk ainus terves linnas, võtnud isegi üle linnavalve ja juhtimise funktsioonid.

„Me pakume teenuzt,“ kostus Z4urka hääl. “Muidu võib mõni õnnetuz juhtuda.“

Memm noogutas, vaadates endiselt katuse poole. „Jajah, õnnetus ei hüüa tulles. Ega see vist kaua vastu ei pea.“

„Kuule, vana...“ alustas Z4urka hääl. Siis läks pilt korraks eest ära. See taastus mõne hetke pärast kerge kalde all.

„Vabandust,“ kommenteeris Fredzo, hajameelselt oma rusikat mudides. „Mõned meist ei tea kuidas endast vanematega rääkida.“

„Pole midagi,“ muheles vanamemm. „Kuulge poisid, kui te siin juba nii usinasti olete, ehk teen teile ka pliine? Mul just tainas valmimas. Ja magusat moosi on ka. Töö kõrvale kindlasti hea ampsata.“

Don pani pildiesitaja pausile. See oli nende esimene kohtumine Mammaga. Mitte ainult ei parandanud nad vana naise katuse, vaid võtsid ükshetk ette terve hoone. Selle eest aga kostitas vanamemm neid kodukootud toidu ja hellusega. See lihtsalt läks kuidagi sujuvalt nii. Iga pühapäev olid nad platsis ja iga kord oli memm pliinide ja moosiga valmis. Nii juba üle kümne aasta. Ühel hetkel koliti isegi staap vanamemme kohale.

Illustratsioon: Tea Roosvald


Don vaatas Mammat ning meedikut, kes tema kallal toimetas.

„On sul mõtteid?“ uuris ta.

„Z-tekk.“ sõnas armiline meedik. „Ma ei teadnud, et selliseid ka tsiviilkasutuses leidub.“

„Z-tekk?“

„Zombi Tehnika,“ täpsustas Skräppy.

 „Sa tahad öelda, et Memm on surnud?“

„Vähemalt sada viiskümmend aastat.“

Doni suunurk tõmbles ning rusikad hakkasid sügelema.

„Ma tean, et nii putitati vanu surnud sõdureid üles, aga tsiviilkasutuses on see esimene kord kui ma midagi sellist näen,“ jätkas meedik.

„See ei ole võimalik, Memm on ju ometi...“

„Inimlik?“ pakkus Skräppy. „Jah. Z-tekk jätab väga elusa inimese mulje – ta on ju selle peale tehtud. Kuid tal on omad piirangud. Rutiin peab olema paigas ja alati on mingid asjad, millega selline „inimene“ hakkama ei saa.“

See oli tegelikult ka põhjus, miks üks hetk sõjaväes sellest projektist loobuti. Kõik oli sõduritel justkui olemas, kuid mälus ja oskustes olid kummalised lüngad. Omada sõdurit, kes tõmbab splindi välja aga ei mäleta enam, et granaati on tarvis heita, pole just väga praktiline.

Don jäi mõttesse. „On asju, millega ta hakkama ei saa?“ kordas ta öeldut.

„Just, kuigi ma ei tea kui palju ma siin nõu oskan anda. Ei tunne inimest ega tema rutiine.“

Don mäletas, et hommikul oli kõik veel korras, kuid midagi hädavajalikku kadus peale seda. Z4urka? Ei, see töllakas ei saanud kuidagi olla Mamma jaoks hädavajalik. Mis siis veel?

Tema ninasõõrmed andsid teada magusast kõrbemise lõhnast, mis paistis olevat ka meediku riiete küljes. Vana ladu ida piiril oli olnud ääreni seda kraami täis.

***

„Pista põske.“

Tom haaras standart toitepaki lennult, rebis hammastega ümbrise lahti ja lükkas tüki keele alla. See oli jälk kraam, kuid toitev. Sa võisid selle peal aastaid elada – seda muidugi vaid siis kui sul puudusid igasugused maitsemeeled. Kuid ekstreemses olukorras oli see omal kohal.

„Miks sa mind siis siia välja vedasid?“ päris ta, kui esimene maitse hakkas suust kaduma.

„Meil on üks tööots,“ sõnas Skräppy vaadates pilkasesse pimedusse nende ees – ta oli Tomi linna piirile toonud.

„Ja see on?“

„Ei saa siin sellest rääkida, aga see on väga tähtis. Kümme tuhat ginit ettemaksuks. Sain meile ka toidumoona, põrkuri ja selle,“ ta ulatas majorile pudeli

„Kümme tuhat ginit? Ma ei mäleta millal meil viimati nii palju tjengit oli!“ Tom põrnitses nano-vedelikku, siis aga raputas umbusklikult pead. See kõik tundus liiga hea. „Siin peab mingi konks olema!“

„Nii on,“ vastas meedik, põrnitsedes endiselt pimedust. Tema silmad hakkasid sellega vaikselt harjuma „Me peame selle enne päikesetõusu tehtud saama ja see töö eeldab linnast väljas liikumist.“

Major tõmbus näost kaameks. Nano-vedelik ei tundunud enam üldse nii ahvatlev.

„Nalja teed? Siin liikumine, eriti kiiruga ja pimedas, on täielik enesetapp.“

„Mitte ilmtingimata,“ sõnas meedik ning võttis taskust kiibi. „Siin on viimase kahekümne aasta liikumiste data. Ja siin,“ ta osutas oma randmele, “on Arvutaja.“

***

„Sektor D4,“ sõnas Skräppy peale järgmist maandumist. „Kahe minuti ja viieteistkümne sekundi pärast on selle kõrval B6, mis liigub A11 suunas. Sealt...“

„Ütle lihtsalt millal ja kuhu suunas hüpata,“ urises major, kes vedas kaht tühja kanistrit ühes käes, teises oli Skräppy hangitud põrkur – meediku töö oli arvutada, Tom pidi oma kotkapilku kasutades tee puhta hoidma. Lähivõitlusesse astumine oli sellises olukorras kindel surm.

„Kaks sammu paremale kohe. Hüpe otse edasi kolme peal. Üks... Kaks... Kolm!“

 Kaks aardekütti maandusid uuele alale, mis järgmisel hetkel vahetas oma koha.

„Raisk,“ pomises major Tom avastades, et paar sulge tema parema tiiva otsast olid kui noaga lõigatud. Paar sekundit hilinemist ning see võinuks juhtuda mõne kehaosaga, millest ta rohkem hoolis.

„Poole minuti pärast hüpe otse edasi. Siis saame kolm minutit ja kakskümmend kuus sekundit hinge tõmmata,“ sõnas Skräppy.

„Tore on. Jõuadki mulle öelda, miks me oma eluga riskime,“ sõnas Tom, lüües põrkuri lainetusega viie meetri kaugusel luurava öösisaliku kummuli. Röövloomi, kes võinuks neid takistada, polnud siinkandis küll palju, kuid tasus olla ettevaatlik.

Neil oli tarvis liikuda ligi viiskümmend miili ja ka sama tee tagasi. See kõik ühe õhtu jooksul. Ning kui see tundus isegi tavaolukorras peaaegu võimatu siis nüüd pidid nad mängima ka üüratut eluohtlikku malet.

Positiivse poole pealt - vähemalt vähendas hüppamine oluliselt nende jalavaeva. Negatiivse poole pealt – üks vale samm või isegi hingetõmme ning sa avastasid end kahes kohas korraga.

Skräppy vaatas korraks Ruutu suunas. Metallist linna poolt paistis õrn valguskuma. „Peale seda hüpet,“ lubas ta ning hõõrus saapaotsaga rohutuustakat madalamaks, et see hüppel ette ei jääks. Valges nägi see ala täitsa kenake välja – peamiselt lage preeria, heleda rohu, üksikute muteerunud taimede ning lagedamate liivaste aladega. Võimalus millegigi kokku põrgata oli imeväike.

Peagi kargasid kaks aardekütti järgmisse alasse. Seekord oli maapind madalamal ning mõlemad maandusid nägupidi liiva sisse.

Skräppy ajas end püsti, pühkis puru riietelt ning tõmbas ettevaatlikult puhtaks ka oma vasema käe. Selle randme sees töötas urinal Arvutaja – ainus põhjus, miks nad selle hullumeelse tegevuse juures veel elus olid.

„Tubli vidin!" lausus ta võidurõõmsalt. „Näe, ma ju ütlesin, et ehk läheb vaja.“

„Skräppy?“ urises Major.

„Jah?“

„Mida me toome?“

Meedik kiikas veel hetkeks Ruutu suunas. Ehk olid nad piisavalt kaugel, et ükski kõrv neid kuulda ei saanud. Don andis neile kõik mida Skräppy küsis, kuid tingimus oli, et keegi ei tohtinud sellest teada saada.

„Me toome U-puu tinktuuri,“ sõnas ta vaikselt.

„U-puu tinktuur?“ kordas Tom. „Kas see on mingi maru tähtis keemiline komponent?“ Mingi põhjus pidi ju üüratul vaevatasul olema.

„Ei.“

 „Siis äkki miski eriti kallis tehniliste vidinate määre?“

Skräppy raputas pead. „Ma arvan, et tehnika ütleb kiirelt üles kui sa seda selle mandiga määrid.“

„Mis kuradi kraam see siis on?“

„Suht kleepuv ja magus kraam. Saia peale hea panna.“

„Sa tahad öelda, et meie töö on tuua keset ööd, pannes oma elu ohtu, kaks kanistrit moosi?“

„Just nii.“

„Ja meile makstakse selle eest nagu oleks see sulakuld?“

„Täpselt!“

„Miks paganama päralt?“

Skräppy jäi mõttesse. Tema silme ees Doni murelik nägu, vana köök ja Z-tekk keda kutsuti hellitavalt Mammaks.

„Et proovida hoida inimlikkust?“ pakkus ta viimaks.

„Vaat kus nüüd alles ütles,“ pomises kanajalgadega major ja pöördus pimeduse poole tagasi. Mõni aeg polnud kuulda midagi peale öö. Siis aga kostis majori hääl pimeduses. „Kolm minutit saab kohe täis. Kuhu nüüd?“


Illustratsiooni autor on Tea Roosvald.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0590)