Ulmestaar: Ivar Suuk

Mis mul enda kohta siis õieti öelda on? Kui järele mõelda, siis ega eriti midagi. Olen 48 aastat vana, vallaline ja ametiks tööstustööline. Mõned hobid on ka: fotograafia, raudteemudelism ja reisimine.

Mida praegu loed?
Lõpetasin just Brandon Sandersoni „Taevasselennu", mis on täiesti loetav kosmoseooper, kuigi kirjanik on maalaste ühiskonna ülesehituse kirjeldamisel üsna kõvasti mööda pannud minu arvates. Hetkel loen Beljanini „Musta missa vandenõud"

Meeldib? Soovitad?
Viimatiloetutest võin täiesti julgelt soovitada Le Guini „Ilmajäetud" ja Strugatskite „Esmaspäev algab laupäeval" ja „Muinasjutt troikast." Mida veel võiks soovitada? Kui ma nüüd hakkaksin nimekirja koostama, siis vist issanda päike läheks enne looja, kui ma sellega ühele poole saaksin. Soovitan siis lihtsalt lugeda ulmet ja palju ulmet. Aga mitte ainult, lugeda tasuks ka populaarteaduslikke raamatuid. Ja miks ka mitte näiteks kriminulle?

Mida head vahepeal mänginud-vaadanud oled?
Ei hiilga ma kummalgi alal eriti millegagi, mängin ma seda mängu, kus tuleb suure ragulka abil loopida värvilisi linde roheliste sigudikkude pihta ehk täpsemalt siis Angry Birds Friendsi. Filmivaatajana olen ma veel kehvem, ei meenugi, millal viimati mõnd ulmefilmi sai vaadatud... Sellel, et ma filme – eriti veel selliseid, mis on tehtud mõne raamatu põhjal - ei vaata, on põhjuseks see, et režissöörid tavaliselt oskavad hea raamatu lihtsalt ära rikkuda oma soperdamisega. Üks drastilisemaid näiteid selles vallas on Hubbardi „Võitlustanner Maa." Raamat iseenesest on täiesti loetav, film vist ei saanud isegi Kuldvaarikat, põhjendusega, et oleks liigkõrge tunnustus... Minu arvates oleks selle filmi tegijad tulnud kriminaalvastutusele võtta loodusressursside kuritahtliku raiskamise paragrahvi alusel!

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Mis mind siis naelutab? Asi iseenesest – raamat. Kui juba kätte võtan, siis tavaliselt loen ka läbi. Mis peletab? Põhiliselt kaks asja – liigne põnevus ja liiga palju deus ex machinat. On veel mõned pisiasjad, mis häirivad – peamiselt see, et tavaruumi füüsika on paigast ära ja (samuti tavaruumis) liikumistele kuluva aja tähelepanuta jätmine.

Kolm lemmikut?
Oioioi, sellele küsimusele vastamisega olen ma nüüd küll hädas. Ma ju ei ole enda jaoks iialgi mingeid edetabeleid teinud. Žanri koha pealt on natuke lihtsam, kui võimalik valida, siis järjestus oleks selline: esikohal hard sci-fi, siis fantasy jne, kõige vähem istuvad mulle vampiirilood ja õudukad.
Lugeda eelistan ma võimalikult suuremahulisi, mitte liiga tempokaid ja mitte liiga põnevaid lugusid. Eriti teretulnud on sedalaadi sarjad. Lois McMaster Bujoldi „Vorkosigani saaga" on selle heaks näiteks, samuti Jean M. Aueli „Koopakaru hõimu" pentaloogia.
See muidugi ei tähenda seda, et ma ainult pakse, venivaid ja igavavõitu raamatuid loeksin, kaugel sellest. Ma üritan välja tuua mõned teosed, mida ma läbi aegade olen ikka ja jälle lugenud ja ohtra lugemise käigus ka kapsastanud. Raamat, millest ei saa üle ega ümber – „Lilled Algernonile" (kaks eksemplari olen lugenud lehehunnikuks, kolmas on poole peal ja neljas on „puutumatu tagavara"). Lew R. Bergi „Must kaardivägi" (algselt ühes köites ilmunud raamatust on praeguseks saanud kaks köidet). Nikolai Nossovi „Totu kuul" (kvaliteetsem köide kui eelmised, püsib veel ühes tükis, ainult kaaned on kuhugi kadunud). Siim Veskimehe „Kuu ordu" (lagunes täielikult, tuli minema visata ja asendada e-raamatuga). Verne’i „20 000 ljööd vee all," Wellsi „Nähtamatu," Strugatskite „Keskpäev," Lemi „Tagasitulek tähtede juurest," Le Guini „Pimeduse pahem käsi" jne. jne. Siinkohal viskan ma väikese kapsa kirjastuste kiviaeda ka – miks ei ole maakeeles välja antud Jules Verne’i raamatut „Maalt Kuule?"

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni? Kuidas Reaktorini?
Selles, et ma ulmeni jõudsin, pean ma vist „süüdistama" oma vanemat venda. Lugema õppisin ma viieselt, alguses muidugi sai loetud lasteraamatuid, kuid need ammendasid ennast minu jaoks üsna ruttu. Vend aga tassis raamatukogust lugemisvara, mille hulgas oli ka ulmet. Kuigi mul oli kategooriliselt keelatud tema raamatuid käppida, tegin ma seda ometigi, kui ta koolis oli. Ma ei mäleta päris täpselt, mis raamat oli kõige esimene ulmekas, võimalikud variandid on „Kahe ookeani saladus," „220 päeva tähelaevas," või „Uus planeet." Ehkki ma ei saa väita, et ma (viieaastane ikkagi) kõigest loetust ka aru sain, olid need raamatud piisavalt huvitavad ja põnevad, et huvi ulme vastu säiliks.

Kuidas Reaktorini jõudsin? Ei oskagi midagi tarka vastata, tõenäoliselt läbi mõne võrguotsingus küsitud Eesti ulmekirjaniku. Nagu tavaliselt, üks asi viib teiseni ja nii ta läheb.

On sul lemmikloomi?
Sellele küsimusele pean ma vastama Väikese Printsi sõnadega: „Kui sa oled kedagi taltsutanud, siis pead tema eest ka vastutama!" Ja kuivõrd mul vastutamiseks väga palju aega ei ole, siis pole mul ka lemmikloomi.

Õhtud eesti ulmega: Muinasjutt troikast

Reedel 10.07.2020 toimus Tartus kirjanduse majas kultuuriklubis Salong kell 19.00 vendade Strugatskite raamatu “Muinasjutt troikast” esitlus kus Raul Sulbi rääkis põhjalikumalt ka sarja “Orpheuse raamatukogu” kontseptsioonist ja viimastest raamatutest.

Pildistasid Joel Jans ja Jana Raidma

Uued Tumedad Tunnid

H. P. Lovecraft "Vari Innsmouthi kohal"

Jutt on ilmunud kogumikus "Cthulhu kutse", kirjastus Viiking 2017. Eesti keelde tõlkinud Eva Luts.

Meie toetajad saavad järjejutu kõiki osi kuulata juba praegu, siis kui ise tahavad, SIIN.

Kõhedat kuulamist!

Koomiks "HUKKUNUD ALPINISTI HOTELL"

Veiko Tammjärv kirjutab Hooandjas nii:

Olen valmis joonistanud koomiksi vanast heast vendade Strugatskite romaanist "HUKKUNUD ALPINISTI HOTELL". Kogu lugu mahub 128 leheküljele. Käesoleva raamatu materjale olen joonistanud nüüdseks terve aasta. Lugeja leiab teosest lennukaid vaatenurki, mis on omased just graafilistele romaanidele ja koomiksitele. Koomiks on valminud nii raamatu kui ka filmi ainetel. Nii püüabki peategelane, inspektor Glebsky, lahendada ulmelist mõrvamüsteeriumi samal ajal oma ametialastele tõekspidamistele truuks jäädes.

Usun, et koomiks pakub paljudele filmi- ja kirjandushuvilistele värskeid elamusi seoses neile tuttava looga. Mul on suur rõõm anda selle teosega ka oma panus kodumaise koomiksirkultuuri arengusse. Loodan, et leian toetajaid, kes aitaksid klassikaks kujunenud loo koomiksivormis raamatuks trükkida. Heldemad toetajad saavad kingituseks signeeritud raamatu, milles on lisaks käsitsi joonistatud originaalpilt autorilt. Raamat on plaanis valmis saada septembri alguseks. Hooandjatele saadetakse raamatud postiga.

Tutvu Hooandja-postitusega pikemalt siin:

www.hooandja.ee/projekt/hukkunud-alpinisti-hotell

2020 aasta Stalkerid jagatud!

Udu talus anti katkude, veeuputuste ja viljaikalduste kiuste kätte Eesti Ulmeühingu aastaauhinnad. Erilist elevust tekitas asjaolu, et omad poisid kirjastusest Lummur vallutasid romaani kategoorias terve esikolmiku.

2020 Stalkeri võitjad:

Eesti autori romaan

Joel Jans «Tondilatern» (Lummur)

Eesti autori lühiromaan või jutustus

Jaagup Mahkra «Riisirahvas» (antoloogia «Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür», koostaja Eva Luts, Fantaasia)

Eesti autori lühijutt

Manfred Kalmsten «Lumemarjaveri» (antoloogia «Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür», koostaja Eva Luts, Fantaasia)

Antoloogia või kogumik

«Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür» (koostaja Eva Luts, Fantaasia)

Tõlkelühijutt

Kirill Benediktov «Koletis» (antoloogia «Raevu päevad», koost Veiko Belials, Fantaasia, tõlk Veiko Belials)

Tõlkelühiromaan või -jutustus

Paolo Bacigalupi «Khaimi lapsed» (Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli ühiskogu «Takerdunud maa», Fantaasia, tõlkija Andreas Ardus)

Tõlkeromaan

Liu Cixin «Kolme keha probleem» (Eesti Raamat, tõlkija Raivo Hool)

Kogu punktitabelit saab vaadata SIIT.

Oodatakse lugusid novellikonkursile „Minu veider armastuslugu“

Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmus värskelt Milan Kundera „Veidrad armastuslood“, tragikoomilised ja samas mängleva kergusega esitatud lood armumängudest ja mängudest armastusega. Autor ise on öelnud, et just neid kirjutades leidis ta oma õige tooni ja temast sai romaanikirjanik.

Koos Kundera kogumiku ilmumisega kuulutab raamatupood Puänt välja novellikonkursi, mis kutsub lugejaid üles kirjutama loo teemal „Minu veider armastuslugu“. Kuivõrd Kundera lood on võrsunud Tšehhi olustikust, oodatakse novelle, mis käsitlevad eestimaist miljööd. Konkursile on oodatud nii tõsielulised kui ka fantastilised novellid, lood, mis on päriselt juhtunud, mis oleksid võinud juhtuda, olgu siis unes või ilmsi.

Parimad palad valib välja žürii, kuhu kuuluvad Loomingu Raamatukogu toimetus ja raamatupoe Puänt tegijad. Valiku novellidest avaldab Puänt tuleva aasta esimeses pooles. Parimatele rahalised auhinnad ja Loomingu Raamatukogu aastatellimused.

Novellid teemal „Minu veider armastuslugu“ palume saata aadressile lood@puant.ee kuni oktoobrikuu lõpuni.

Oodatud on lood, mis pole varem ilmunud!