Järgnev ei ole trikiga küsimus (nagu arvas mu peamehhaanik Merca), vaid tõestisündinud lugu. Paar kuud hiljem teevad sellised asjad isegi juba veidi nalja.

Kontakteerusin reede (31. mai) õhtul kella 1627 paiku, vahetult ussiurkest väljumise järel, Tumerohelise planeedi (jah – päriselt ka on selline nimi!) logistika- ja sideorbitaali auditiosakonna valvespetsialistiga (sest olen ju ometigi kuulekas laevakapten ja viisakas meisterkaupmees ja mida kõike veel ning nende Neymari süsteemi esinduse poolt mulle lahkesti edastatud kolme lehekülje pikkusel dokumendil oli ökosüsteemide diversiteedi, interplanetaarse invasiivliikide ekspansioonipreventatsiooni, elukeskkonna kestliku ja sotsiaalselt vastutustundliku arengu ning veel trobikonna võõriku ja veidra mõiste sekka ka ühe selgesti mõistetava sõna „looduskaitse” järele märgitud juhtnöör pöörduda orbitaali auditiosakonna poole – aeg palun endal lahkesti ise registreerida) ja uurisin, millal saaks audiitori pardale. Sain vastuseks: „Esmaspäeval, alates kella 0900-st."

Olemaks täiesti kindel, et asi on selge, küsisin üle: „Kas pean sissesõiduloa ka hankima?"

Ei olevat vaja, sest Neymari süsteemi esindus ju saatis mu edasi.

Ehk siis nüüd see „mitte trikiga küsimus“: mida teeksid sina sellise vestluse peale?

Variant A: laekuksid esmaspäeva hommikul kell 0900-ks avalikus navigatsioonimaatriksis antud orbitaali sissesõiduvektori lähtepunkti sooviga saada lähenemiskoodid, värske telemeetriapakett ja leppida kokku audiitori tulek laeva inspekteerima? Variant B: võtaksid esmaspäeva hommikul kell 0900 ühendust tolli- ja immigratsiooniosakonnaga, et saaksid endale küsida sissesõiduloa?

Noh, mina, va lihtsameelne hing, laekusin siis esmaspäeva hommikul kell 0850-midagi lähenemisvektori alguspunti ja teatasin äärmiselt närviliseks muutunud logistikaosakonna valveohvitserile (mingi unise ilmega tädi kuvari holoväljas), et siin ma nüüd olen, paluks mulle lähenemiskoodid ja audiitor valmis panna.

„Nagu mis mõttes!?“ vaatas mulle otsa üllatunud nägu. (Selguse huvides olgu öeldud: see pole sõna-sõnaline tsitaat!) „Ei-ei-ei, nii ikka ei saa. Pole meil siin mingeid koode valmis pandud. Telemeetria kõik puha värskendamata alles! Ja audiitoril pole ju täna hommikupoole vastuvõtu aegagi...“

Vaadati siis otsa minu veoselehtedele ja Neymari süsteemi esinduse logistikasektsioonist väljastatud dokumenditele, püüti helistada kuhugi (võibolla audiitorile, võibolla logistikutele), seletati midagi audiitorist, kes teostavat ülevaatusi hoopis ussiurke Neymari poolses otsas – tolles õnnetumas Viienda Ratta nimelises orbitaalis – ja lõpuks läks tädi teises otsas vaatama (Jumala eest, ma ei valeta – ta tõusis püsti ja läks füüsiliselt vaatama), ehk on audiitor ja logistikud oma kontorisse tööle laekunud.

Eks ma siis ootasin – kannatlikult – ja põrnitsesin tädi poolt mulle vahepeal taustaks mängima pandud slaidiprogrammi jutukesi ja loosungeid ja klipikesi Tumerohelisest planeedist ja selle asutajate unistusest rajada jätkusuutlikku kolooniat, kus kõigil oleks ilus ja tore elada. Mõte juba kujunes, et ega siin ikka tulemuseni ei jõua küll, aga mine sa tea – vahest ehk juhtub ime? See pole nagu turule minek, et kui kaupa ei saa, siis on kahju küll, kuid vähemalt oli meeldiv jalutada. (Inimene ju vajab lõppude lõpuks liikumist ja värsket õhku.) Kaubalaevaga läbi mitme urke hüpe ja viiekuune edasi-tagasi teekond, kui lõpuks ei õnnestu teostada tehinguid sealsete kuulsate wifiga kalade ostuks, keda saab eksootiliste elukate kollektsioneerijatele edasi müüa, on ikka üks neetud raiskuminek.

Jah, wifiga kalad… Keegi naljahammas oli neid Tumerohelise planeedi pinnast 90% katvas ookeanis elutsevaid, vaid hea fantaasia olemasolu korral kaladega sarnanevaid ühiselulisi elukaid hakanud wifiga kaladeks kutsuma, sest selgus, et nad peavad omavahel sidet raadiolainetega. Raadiolained olid neil nagu feromoonid ja tundlatega toksimised ja tantsud ja tiibadega edastatavad ultrahelisignaalid Maa sipelgatel ja mesilastel. Nad suutsid parve (pesakonna?) piires luua oma „andmesidevõrgu“ ja parvedevaheline suhtlus (sealhulgas ka omavahelised mõõduvõtud, et mitte öelda sõjad) peeti lisaks füüsilisele kontaktile läbi selle raadioeetri. Kujutlege endale kübervõitlust pidavaid kalasid, kes teise parve jahiterritooriumi ja pesapaikade hõivamiseks kasutavad keerukaid raadiosignaale, ja te saate aru, miks need tegelased olid kollektsionääride ja teadlaste silmis kõrgendatud huviobjektiks.

Ühel hetkel ilmus tädi pildile tagasi. Ja ta oli kohtunud kolleegiga, kellega ilmselt olid suhted head, sest lobiseti toimuvast. Stiilis, et mis sa siin jalutad, paberid näpus. Vastus on sedapuhku nüüd sõna-sõnaline tsitaat: „...Neymari esindus saadab siia igasuguseid..."

See igasugune oli siinsamas nähtaval ja kuuldel, oodates oma esmaspäevaks, alates kella 0900-st lubatud pääsu orbitaalile ja audiitori kontrollkäiku. (Hiljem anti mulle head nõu, et need sõnad oleksin pidanud lausuma laia naeratuse saatel valju ja selge häälega. Mõnikord mõte lihtsalt ei tööta hommikul veel nii teravalt.)

Mis on siis loo moraal? Tumerohelise planeedi logistika- ja turvaosakonna valveohvitser oli ikkagi tõesõna veendunud, et kui talle inimene helistab reede õhtul ja tahab leppida kokku saabumist orbitaalile ja audiitori kontrollkäiku, siis peaks seesama kodanik helistama neile esmaspäeval alates kella 0900-st uuesti, et saada teada oma kokkulepitud aeg (ja lähenemiskoodid ja muu vajalik), milleks on 27. juuni. Sinna oli kõigest 24 päeva, aga pole hullu, mul ju laevas piisav toidu- ja õhuvaru...

Muidugi, kui ma soovin, siis jah – Neymari süsteemi esinduses, teate-küll-kellega saaks juba (!) järgmisel esmaspäeval, 10. juunil, asjad korda aetud. Tegelikult on ju ka kohaliku Ökoloogilise Diversiteedi Preventatiivse Protektoraadi ettekirjutus üksnes 10 päeva karantiini ja jälgimist ja rahu, ainult rahu. Niisiis mõtlesin ma, et aitäh, 27.juuni tundub päris mõnus, mulle kulukski üks puhkus ära – hea läbida kõigepealt inimestest külalistele ettenähtud ohutustamise protseduurid (ja karantiin), seejärel minna süstikuga alla sellesse lopsakasse loodusreservaati ning siis puhkus ja puha. Saab teha uurimistööd wifiga kaladest ja mine sa tea, võibolla on neil veel põnevamaidki asju, millest laias ilmas ei räägita.

>Mul muideks on nii pikad juhtmed, et tõeliselt vihaseks sain alles siis, kui lebasin puhastumoodulis, paljas nagu porgand, ning pidin laskma meditsiinidroonil oma soolestiku mikrofloorat asendada.

PS. Tumerohelise planeedi logistikaosakonna töötajad on tööl reedeti kl 0730 – 1700; vt ja veendu ise: http://www.dark.green/incoming.php. Seega võinuks eeldada, et mulle reede õhtul kl 1627 juhtnööre jaganud valveohvitser ikka teab, mida räägib. Aga väärad eeldused on loomulikult sissejuhatuseks igale suuremale jamale ja kõik see muu jutt.

Pistised, mis mul olid varutud kohaliku süsteemi õlitamiseks (universaalsed ärikulud), võeti lahkesti naeratades vastu ning kinnitati mulle, et olgu ma mureta, nüüd laabub kõik palju sujuvamalt. Parasjagu siis, kui arvad, et sa oled siin ilmas juba kõike näinud, suudavad inimesed sind ikka üllatada.

Kirjutatud 2020. aasta Estconi jutukirjutamise töötoas.