Järgnev ei ole trikiga küsimus (nagu arvas mu peamehhaanik Merca),
vaid tõestisündinud lugu. Paar kuud hiljem teevad sellised asjad
isegi juba veidi nalja.
Kontakteerusin reede
(31. mai) õhtul kella 1627 paiku, vahetult ussiurkest väljumise
järel, Tumerohelise planeedi (jah – päriselt ka on selline nimi!)
logistika- ja sideorbitaali auditiosakonna valvespetsialistiga (sest
olen ju ometigi kuulekas laevakapten ja viisakas meisterkaupmees ja
mida kõike veel ning nende Neymari süsteemi esinduse poolt mulle
lahkesti edastatud kolme lehekülje pikkusel dokumendil oli
ökosüsteemide diversiteedi, interplanetaarse invasiivliikide
ekspansioonipreventatsiooni, elukeskkonna kestliku ja sotsiaalselt
vastutustundliku arengu ning veel trobikonna võõriku ja veidra
mõiste sekka ka ühe selgesti mõistetava sõna „looduskaitse”
järele märgitud juhtnöör pöörduda orbitaali auditiosakonna
poole – aeg palun endal lahkesti ise registreerida) ja uurisin,
millal saaks audiitori pardale. Sain vastuseks: „Esmaspäeval,
alates kella 0900-st."
Olemaks täiesti
kindel, et asi on selge, küsisin üle: „Kas pean sissesõiduloa ka
hankima?"
Ei olevat vaja, sest
Neymari süsteemi esindus ju saatis mu edasi.
Ehk siis nüüd see
„mitte trikiga küsimus“: mida teeksid sina sellise vestluse
peale?
Variant A: laekuksid
esmaspäeva hommikul kell 0900-ks avalikus navigatsioonimaatriksis
antud orbitaali sissesõiduvektori lähtepunkti sooviga saada
lähenemiskoodid, värske telemeetriapakett ja leppida kokku
audiitori tulek laeva inspekteerima? Variant B: võtaksid esmaspäeva
hommikul kell 0900 ühendust tolli- ja immigratsiooniosakonnaga, et
saaksid endale küsida sissesõiduloa?
Noh, mina, va
lihtsameelne hing, laekusin siis esmaspäeva hommikul kell
0850-midagi lähenemisvektori alguspunti ja teatasin äärmiselt
närviliseks muutunud logistikaosakonna valveohvitserile (mingi unise
ilmega tädi kuvari holoväljas), et siin ma nüüd olen, paluks
mulle lähenemiskoodid ja audiitor valmis panna.
„Nagu mis
mõttes!?“ vaatas mulle otsa üllatunud nägu. (Selguse huvides
olgu öeldud: see pole sõna-sõnaline tsitaat!) „Ei-ei-ei, nii
ikka ei saa. Pole meil siin mingeid koode valmis pandud. Telemeetria
kõik puha värskendamata alles! Ja audiitoril pole ju täna
hommikupoole vastuvõtu aegagi...“
Vaadati siis otsa
minu veoselehtedele ja Neymari süsteemi esinduse
logistikasektsioonist väljastatud dokumenditele, püüti helistada
kuhugi (võibolla audiitorile, võibolla logistikutele), seletati
midagi audiitorist, kes teostavat ülevaatusi hoopis ussiurke Neymari
poolses otsas – tolles õnnetumas Viienda Ratta nimelises
orbitaalis – ja lõpuks läks tädi teises otsas vaatama (Jumala
eest, ma ei valeta – ta tõusis püsti ja läks füüsiliselt
vaatama), ehk on audiitor ja logistikud oma kontorisse tööle
laekunud.
Eks ma siis ootasin
– kannatlikult – ja põrnitsesin tädi poolt mulle vahepeal
taustaks mängima pandud slaidiprogrammi jutukesi ja loosungeid ja
klipikesi Tumerohelisest planeedist ja selle asutajate unistusest
rajada jätkusuutlikku kolooniat, kus kõigil oleks ilus ja tore
elada. Mõte juba kujunes, et ega siin ikka tulemuseni ei jõua küll,
aga mine sa tea – vahest ehk juhtub ime? See pole nagu turule
minek, et kui kaupa ei saa, siis on kahju küll, kuid vähemalt oli
meeldiv jalutada. (Inimene ju vajab lõppude lõpuks liikumist ja
värsket õhku.) Kaubalaevaga läbi mitme urke hüpe ja viiekuune
edasi-tagasi teekond, kui lõpuks ei õnnestu teostada tehinguid
sealsete kuulsate wifiga kalade ostuks, keda saab eksootiliste
elukate kollektsioneerijatele edasi müüa, on ikka üks neetud
raiskuminek.
Jah, wifiga kalad…
Keegi naljahammas oli neid Tumerohelise planeedi pinnast 90% katvas
ookeanis elutsevaid, vaid hea fantaasia olemasolu korral kaladega
sarnanevaid ühiselulisi elukaid hakanud wifiga kaladeks kutsuma,
sest selgus, et nad peavad omavahel sidet raadiolainetega.
Raadiolained olid neil nagu feromoonid ja tundlatega toksimised ja
tantsud ja tiibadega edastatavad ultrahelisignaalid Maa sipelgatel ja
mesilastel. Nad suutsid parve (pesakonna?) piires luua oma
„andmesidevõrgu“ ja parvedevaheline suhtlus (sealhulgas ka
omavahelised mõõduvõtud, et mitte öelda sõjad) peeti lisaks
füüsilisele kontaktile läbi selle raadioeetri. Kujutlege endale
kübervõitlust pidavaid kalasid, kes teise parve jahiterritooriumi
ja pesapaikade hõivamiseks kasutavad keerukaid raadiosignaale, ja te
saate aru, miks need tegelased olid kollektsionääride ja teadlaste
silmis kõrgendatud huviobjektiks.
Ühel hetkel ilmus
tädi pildile tagasi. Ja ta oli kohtunud kolleegiga, kellega ilmselt
olid suhted head, sest lobiseti toimuvast. Stiilis, et mis sa siin
jalutad, paberid näpus. Vastus on sedapuhku nüüd sõna-sõnaline
tsitaat: „...Neymari esindus saadab siia igasuguseid..."
See igasugune oli
siinsamas nähtaval ja kuuldel, oodates oma esmaspäevaks, alates
kella 0900-st lubatud pääsu orbitaalile ja audiitori kontrollkäiku.
(Hiljem anti mulle head nõu, et need sõnad oleksin pidanud lausuma
laia naeratuse saatel valju ja selge häälega. Mõnikord mõte
lihtsalt ei tööta hommikul veel nii teravalt.)
Mis on siis loo
moraal? Tumerohelise planeedi logistika- ja turvaosakonna
valveohvitser oli ikkagi tõesõna veendunud, et kui talle inimene
helistab reede õhtul ja tahab leppida kokku saabumist orbitaalile ja
audiitori kontrollkäiku, siis peaks seesama kodanik helistama neile
esmaspäeval alates kella 0900-st uuesti, et saada teada oma
kokkulepitud aeg (ja lähenemiskoodid ja muu vajalik), milleks on 27.
juuni. Sinna oli kõigest 24 päeva, aga pole hullu, mul ju laevas
piisav toidu- ja õhuvaru...
Muidugi, kui ma
soovin, siis jah – Neymari süsteemi esinduses, teate-küll-kellega
saaks juba (!) järgmisel esmaspäeval, 10. juunil, asjad korda
aetud. Tegelikult on ju ka kohaliku Ökoloogilise Diversiteedi
Preventatiivse Protektoraadi ettekirjutus üksnes 10 päeva
karantiini ja jälgimist ja rahu, ainult rahu. Niisiis mõtlesin ma,
et aitäh, 27.juuni tundub päris mõnus, mulle kulukski üks puhkus
ära – hea läbida kõigepealt inimestest külalistele ettenähtud
ohutustamise protseduurid (ja karantiin), seejärel minna süstikuga
alla sellesse lopsakasse loodusreservaati ning siis puhkus ja puha.
Saab teha uurimistööd wifiga kaladest ja mine sa tea, võibolla on
neil veel põnevamaidki asju, millest laias ilmas ei räägita.
>Mul muideks on nii
pikad juhtmed, et tõeliselt vihaseks sain alles siis, kui lebasin
puhastumoodulis, paljas nagu porgand, ning pidin laskma
meditsiinidroonil oma soolestiku mikrofloorat asendada.
PS. Tumerohelise
planeedi logistikaosakonna töötajad on tööl reedeti kl 0730 –
1700; vt ja veendu ise: http://www.dark.green/incoming.php. Seega
võinuks eeldada, et mulle reede õhtul kl 1627 juhtnööre jaganud
valveohvitser ikka teab, mida räägib. Aga väärad eeldused on
loomulikult sissejuhatuseks igale suuremale jamale ja kõik see muu
jutt.
Pistised, mis mul
olid varutud kohaliku süsteemi õlitamiseks (universaalsed
ärikulud), võeti lahkesti naeratades vastu ning kinnitati mulle, et
olgu ma mureta, nüüd laabub kõik palju sujuvamalt. Parasjagu siis,
kui arvad, et sa oled siin ilmas juba kõike näinud, suudavad
inimesed sind ikka üllatada.
Kirjutatud 2020. aasta Estconi jutukirjutamise töötoas.