Peeter Helme "Kontakt"

Peeter Helme jutt käsitleb kaugplaneedil avastatud elu jõudmist Maale. Kuiperi vööst liigub üks tundmatu objekt Emakese Maa suunas ning asjapulkade koosolekul on tõlgendusi vaid üks – tegu on mõne mõistatusliku tulnukrassi kosmoselaevaga. Muidugi mõista tiritakse päevavalgele ka hulk vandenõuteooriaid.

Üldiselt on tegu tugeva jutuga ning peamiselt meeldis mulle kirjeldus, kuidas säärane suuruudis paari kuu vältel rahva tegutsema paneb. Läbiva tegelasega vaatevinklit siin ei ole – nö pärisaja tegevus leiab aset mitme erineva asutuse diskussioonides ning lahenduste otsimises. Mis ei ole mingil juhul kriitika, säärane avaram ja katkendlikum lähenemine töötas vähemalt minu arvates paremini.

Helmel on ka tegevuse ja kirjelduse sisse pikitud mõningaid muhedaid mõtted, näiteks et üks suur sõda jäi ära, sest „pole ju võimalik sõdida, kui see ajakirjandust ei huvita“, ning et Zemeckis ja Spielberg on otsustanud oma kuulsatele filmidele järjed vändata.

Peamine nokkimisalus on vaid stilistiline – ehkki ma ei ole teisi Helme jutte veel lugenud, kardavad „Kontaktis“ tegelased midagi öelda ning võtavad selle asemel sõna kõikvõimalikul muul sünonüümsel kujul. Rohkem häiris antud tahk siis, kui lauseid huvitaval moel välja toimetati, näiteks:

„Tavaline,” kehitas tumehallis pükskostüümis naine õlgu.

„Jep, täpselt nii,” noogutas Valchek.

 „Ei, mitte midagi,” vangutas viimane pead.

Puänt – ja liigun siin nüüd varbaotsaga spoileriterritooriumile – oli muhe ning tekitas teatava iroonilisusega mitmeid kuid Maal õhinaga vastuseid ootavatele inimestele hoopistükkis rohkem küsimusi. Iseasi muidugi, miks nii Maa kui tulnukrassi kosmoseteaduse nupumehed ei osanud midagi säärast ette näha ning ettevaatusabinõusid ei tarvitanud.

Kokkuvõttes mõnus lugemine. Idee, selge sõnastus, õhustik, puänt ja saab kesklinna bussisõidu jooksul loetud. Hea töö ja antud numbri lemmiklugu.


Bar Hiid "Liiga palju tööd"

„Liiga palju tööd“ on Bar Hiiu teine Reaktoris ilmunud lugu. Pisike laps Nääpsu sagib kinnises ruumis ning üritab maailma ja telekast tulnud uudiseid kuidagi mõtestada. Ütlen kohe ära, et märkused ei ole halvustavad ega üleolevad, lihtsalt mõned mõtted, mida tulevikus tähele panna. Et noh, kuna on arvustus, siis peab ju.

Autorile soovitaks kaks asja veidi põhjalikuma silmaga üle vaadata. Esiteks igipõhine „show, don’t tell“ kirjanduspõhimõte. Antud loos häiris mind pisut see, et mulle öeldi pidevalt, mida tegelased tunnevad või millised paistavad. Kaks näidet:

„Ta (Nääps) armastab seal ukerdada ja tunda end seiklusliku maadeavastajana.”

„Nääpsule meeldib, et keegi ei tea, kuidas ta nii kiiresti ja salaja maja ühest osast teise saab.”

Et kui sääraseid mõtteid kuidagi tegevuse käigus või loo süžeega siduda, oleks neil hoopis teine kaal.

Teine on sarnane mõte, mida eelnevalt mainisin. Igasugused kilkamised, teatamised, õpetamised, pajatamised, sülgamised jms võiks igal juhul „ütlemise” vastu tagasi vahetada. Lisaks annaks ka vunki see, et tegusõna omadussõnaga vürtsitamise asemel näidata emotsiooni tegevuse kaudu. Pigem saaks lugeja parema elamuse, kui tegelaste millegi muhedalt, rõõmsameelselt, õhinal, ettevaatlikult või mõnel muul viisil ütlemise asemel näeksime neid emotsioone väljendamas.

Pisut väiksema nügimisena võttis mind kohati loost välja see, et Nääps peaks olema pisike põnn (ehkki ei saa teada, kas poiss või tüdruk), ning loogiliselt võttes ei tohiks tal ju olla sisekaemust teiste tegelaste mõttesse.

„Mees on kaitsev ja ebalev. Ta proovib tulutult ette aimata teravaid küsimusi, millega saatejuht teda pistma võiks hakata.”

„Leia taktikaliselt väljapeetud kavalus on asendunud kontrollimatult laamendava vihaga.”

Et noh, kuidas nii pisike põnn nii korralikult neid asju adub? Vahest oli ka asi puhtalt minus, aga mul läks tükk aega, et saada aru, kes see Leho täpselt on. Et alguses rääkis nagu täiskasvanu, mõne aja pärast jäi mulje, nagu oleks ta Nääpsu vend, ning lõpuks tuli välja, et hoopis kaltsunukk.

Kokkuvõttes asetasin jutu kuhugile „Sipsiku” ja Lenny Abrahamsoni 2015. aasta filmi „Room” vahepeale. Tundsin aga pisut puudust mõlemale omanäolisema nüansi välja toomisest. Et mis just Bar Hiiu loo erilisemaks muudab. Ehk oleks ka aidanud mõningase intriigi lisamine. Et Nääpsu lõhub midagi ja kardab Vana kojutuleku järgset keretäit või midagi.

Siiski oli mõnus avastada, kuidas pisike laps üritab ühte ruumi lukustanult elades maailma mõtestada. Ise tõlgendasin lugu üsna võikalt kui Nääpsu vangistamise ja Vana pahaendelisuse kooslust, mis meeldis mulle enam kui pelgalt koroonakarantiini kütkes kinni istumine. Eks säärased lood ongi head, kus lugeja suudab oma tõlgendust näha, mida ehk autor ei olnudki sääraselt plaanitud. Loodetavasti jätkab Hiid kirjutamist ning igal juhul soovin tuult tiibadesse. Või kirjasulge.


Henri Hundu "Satelliit sokke triikimas"

Vot pealkiri pani kohe käsi kokku hõõruma. Mis siit küll tuleb? Ja siis tuli välja, et Satelliit on kodurobot. Bamboozled!

Lugu siis sellest, kuidas kõneoperaator peab vastama klientide nurinale, et robot ei tööta nii, nagu võiks. Midagi pikka ei olegi öelda. Dialoog oli ladus, situatsioonid isepalgelised. Ei saa suurt kurta. Mõneti jäi küsimuseks, et miks just Satelliit?


Karen Orlau "Õpilane"

Olen suur etnoulme fänn ning antud lugu on igati minu kapsaaeda. Jutt siis sellest, kuidas Reno õpib ise nõiaks. Folkloristina oli mõnus lugeda, kuidas Orlau on Eesti rahvausundi motiive kasutanud ning vana külaelu kujutanud. Reaktoris ilmus siis sedakorda 2003. aastal päevavalgust näinud loo kordustrükk.

Tehniliselt häiris mind see, et tihti nägid dialoogijupid ja neile järgnevad lausejupid veidrad välja, näiteks:

„Küll nad tulevad." teadis Reno.

„Kahju küll, et ta selline käpard oli." kehitas Reno õlgu.

„Noohoh, sa oled ju õige läbi." pilkas ta.

Et kas siis teadlik stilistiline valik või otsustasid komajumal ja punktikuningas pärast joomatuuri üksteise ametit proovida.

Ja noh, lõpuks külvan ikka sedasama põldu, et kui tegelased pahvatavad, naeravad, itsitavad oma lauseid välja, siis on see veidi... Veider. Üritasin lauset itsitada. Ei õnnestunud. Aga noh, kuna lugu on juba 17 aastat vana, on ehk antud probleem midagi, mille on autor juba ammu kõrvaldanud.

Üldiselt huvitav lugeda. Säärast rahvausundi-temaatilist lugu meeldibki lahata.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0580)