Sel aastal saabus kevad veidralt.

Talvel õlleministeeriumist astus minu juurde Weinberg, et, kuule, teeme Estconil paneeli – võtame Joeli letti ja pinnime teda romaanivõistluse koha pealt. Muidugi võtsin ma ideest kinni, sest ma oli tolleks hetkeks juba pool aastat ringi kõndinud loosungiga: kirjanike liidu romaanivõistlus on ainus romaanivõistlus Eestis, mis vaatab ainult käsikirja, mitte selle müügipotentsiaali. Seega on see koht, kuhu hästi kirjutatud ulmekäsikirjad kindlasti oodatud on. Ja hästi kirjutatud krimilood ning armastuslood ning eneseleidmised ja kõik muu. Pealegi on järgmise romaaniviõstluse käsikirjade saatmise tähtaeg 1. veebruar 2021 – täpselt parajal kaugusel, et oma mõte korralikuks käsikirjaks vormistada ning piisavalt lähedal, et mitte ära unustada. Pane oma idee terviklikku formaati, vaata, et lause oleks ilus ja suurem osa kirjavigadest kadunud ning lükka aga teele! Ilusat teksti on ka žüriil tore lugeda, olgu see mis žanrist tahes. Weinberg püüdis ideed ka Veiko Belialsile maha müüa, kuid sellest kas see õnnestus või mitte, ma tol hetkel aru ei saanudki.

Seejärel saabus koroona ning ma ei julenud Estconi peale õieti mõeldagi. Kindel oli see, et kui see peaks toimuma, olen ma kohal nagu viis kopikat, kuid kas toimub, kuidas toimub ja kõik need muud keerulised küsimused olid sedavõrd tagaplaanile surutud, et kui lõpuks kinnitati festivali toimumine, polnud mul mitte mingisugust teadmist, et kas ma teen midagi või mitte. Mingeid jutte oli olnud kunagi, aga minu mälu järgi olid kõik vestlused veel sellises „mõtleme selle peale“ staadiumis. Mu postkasti saabus esineja registreerimisvorm ning seepeale läksin kiiresti kavast kaema, et mis nüüd siis juhtuma hakkab (ja lootsin, et ma pole kunagi purjus peaga lubanud midagi, mis eeldaks mingit kümnete raamatute lugemist ning millegi põhjalikku analüüsi).

Eelmise aasta romaanivõistlusest teeb kokkuvõtteid ja jagab näpunäiteid järgmiseks võistluseks Kirjanike Liidu ja romaanivõistluse žürii liige Mairi Laurik. Letti võetakse ka romaanivõistlusel 2. koha saanud Joel Jans.“

Ei midagi traagilist! Teemadest, millest Joeliga rääkida, puudust ei tule. Jah, loomulikult tuleks maha arvutada see, millest me talvel „Tondilaterna“ esitlusel juba rääkisime, kuid sellegi poolest. Joel on hea karismaga esineja, küllap ta mu välja aitab. Panin mõttes vaikselt küsimusi kokku, kui ma mingi päev millegipärast uuesti kava vaatama läksin. „Eelmise aasta romaanivõistlusest teeb kokkuvõtteid ja jagab näpunäiteid järgmiseks võistluseks Kirjanike Liidu ja romaanivõistluse žürii liige Mairi Laurik.“ ja „Letti võetakse ka romaanivõistlusel 2. koha saanud Joel Jans.“

Ah sa pagan! Selle sõnastuse järgi see polegi paneel ju. Aga see selleks!

Ettekande tarvis romaanivõistluste ajalugu tuhnides selgus, et Estconil, seal samas publiku sees on mitmeid inimesi, kellel on olemas romaanivõistluse žüriitöö kogemus – Juhan Habicht, Peeter Helme, Eva Luts, Veiko Belials. Samuti on samal väljakul üks jagu neid, kel taskus mõni auhind romaanivõistluselt. Ainuüksi äramärgitud käsikirjade hulgast leiab lisaks minule Mann Loperi, Maniakkide Tänava, Tamur Kuznetsi, Siim Veskimehe… Kõik nad olid ka Estconil kohal ning nii mõnedki said ettekande käigus küsimusele vastata. Seda, mida keegi neist vastas, teavad kohapeal kuulamas olnud inimesed niigi ning teistel tekib hiljem arvatavasti võimalus ettekannet järgi vaadata.

Selleaastase Estconi muutis koroona siiski veidi eriliseks – suurem osa ettekandeid toimus välitingimustes. Teades, et mul ei ole mitte kuskilt võtta sügavat baritoni, mis ka välitingimustes kajaks, muutis see mind veidi ettevaatlikuks. Esimene rida kuuleb, teine võib-olla osaliselt, kolmas ilmselt mitte. Reede õhtul Siim Veskimehe ettekannet kuulates muutusin optimistlikumaks – katusealuse akustika näis üsna hea olevat. Ilmselt kuuleb mind ka teine rida! Kolmanda reaga seda hirmu siiski ei olnud, sest vahetult katusealuse kõrvalt kulgev tee jagab ruumi mõtteliselt osadeks.

Olen varasemate ettekannete ajal oma kõrvadega märganud, et muruserval istuvad inimesed rahulikult vestlevad, sest nad on ju „teises toas“ ja „see enam kuulajaid ei sega“. Märkamatuks kipub jääma fakt, et tagumise rea rahvale on see vestlus lähemal kui ettekande tegija hääl. Ilmselt tahaksid ka tagumises reas istujad ettekannet kuulata, kuid kui see on keeruline suurema kopsumahuga meesesinejatega, siis enda häälega ei seadnud ma mingeid illusioone. Seda, kas kõik nii ka oli, oskavad öelda need, kes kolmandast reast kuulata üritasid.

Aga oli üks asi, milleks ma valmis ei olnud. Nagu rääkimise ajal selgus, oleks pidanud enda selja taga oleva ukse kinni panema ning teisele poole ust sättima valvesse kellegi, kes kedagi läbi ei lase.  Kui mu selja tagant rääkima hakati, oli üsna kindel, et minu hääl ei kosta enam ka esimesse ritta. Samas puudus mul ettekande tegijana igasugune silmside sellega, millal või mida mu selja tagant ütlema hakatakse ning kuivõrd lause ka teemasse läheb. Kohati ikka ei läinud küll. Veidi hiljem, kui ma Joeli küsitlema hakkasin, oli lämiseja kenasti meie vahele seisma sättinud ning tundis, et iga sõnaga pöörduti isiklikult tema poole. Noh, kahju. Suutsin end korralikult välja vihastada ning eks see ole videostki näha, et korra ka nähvata, kuid kahjuks oli sellega ka selge, et ettekannet planeeritud kujul lõpuni viia ei saa. Küll, aga, ei pea ulmesõber ilma jääma sellest, mida ma tegelikult Joelilt küsida tahtsin ning mida Joel selle peale vastanud oleks. Palusin tal endale siis teistpidi vastata ning lisan siia ühe miniintervjuu.

Ühtlasi parandan ära veel ühe puuduse. Pühapäeval, kui Peeter Helme lipu langetamise ajal romaanivõistluse kuupäeva üle hõikas, jõudis mulle kohale, et see asi jäi mul ettekande ajal lõpuks täitsa ütlemata. Olgu siin siis viga parandatud ning kuupäev veel korra üle hõigatud: 1. veebruar 2021 on viimane päev romaanikäsikirjade Eesti Kirjanike Liitu saatmiseks. Aadress on endiselt Harju 1, Tallinn 10146.

Pärast ettekande lõppu oli mul mitmeid väga huvitavaid vestlusi, mis kõik olid tollest ettekandest ajendatud. Sai vesteldud nii romaani ja jutu kirjutamise erinevustest ning sarnasustest. Mõnusa vahepalana jäi õhku mõtisklus, mil määral saab kirjutamisega seotut teistele elualadele laiendada, sest on ju idee-teostus-viimistlus iga hästi tehtud ja lõpetatud tegevuse etapid. Üks huvitavamaid vestlusi kätkes endas küsimust kirjutamise kui töö kohta. Ühest küljest argumenteeriti, et kirjanik kirjutab nii kui nii, seega on selle tööks nimetamine keeruline. Teisalt ka mõrkjas aspekt, et kui midagi juba tööks nimetada, tahaks selle eest ka viisakat rahalist tasu saada ning romaanikirjutamine on üldjuhul väga aja- ja töömahukas, kuid mitte ülemäära tulus.

Vastupidisest suunast jõudsime aga arusaamiseni, et romaanikirjutamine koosneb väga erinevatest töölõikudest (maailmaloome, ideekorje, kirjutamine kui protsess ning oma olemasoleva teksti sisuline toimetamine ja parendamine), millest mõni on kindlasti eelistatum kui mõni teine, kuid hea raamatu saamiseks tuleb hambad huulde suruda ning tegeleda ka teiste osadega – seega teha tööd, isegi kui see eriti tulus ei ole, isegi, kui see niiväga ei meeldi.

Mingis mõttes on suisa hea, et mul ei õnnestunud Joeli korralikult küsitleda, sest nüüd oli mul võimalus ka Joeli arvamust kirjutamise kui töö kohta küsida. Ettekande ajal, mil vestlust veel toimunud polnud, poleks ma ilmselgelt osanud juttu ka sellele teemale viia.  

J.J.: Eestis kipub kõik olema hästi maalähedane ning materiaalne ehk töödele, millest ei sünni käega katsutavat väärtust, vaadatakse sageli pisut halvustavalt. See pole seotud ainult kirjanduse või kunstiga vaid kui näiteks õpetajad tahavad palka juurde, siis kipuvad poliitikud rõhuma ka mingile salapärasele „misioonitundele“ ning ma olen sageli kuulnud kuidas IT töö kohta öeldakse, et mis töö see õigupoolest on. Asja ei tee paremaks seegi, et üldlevinud arvamuse järgi on töö midagi ebameeldivat, mida tehakse ainult raha pärast, aga kirjanikud kirjutavad sageli suure heameelega ja võivad seda teha ka täiesti tasuta. Inimesed ei kipu seejuures teadvustama seda, kui suurel määral meie igapäevane maailma on tegelikult kirjanduse poolt loodud ning kui palju vaesem see ilma selleta oleks. Me teame kõik apteeker Melchiorit, Tootsi ja Kiirt, Frenchi ja Koulut jms, kasutame kirjandusest pärit kõnekäände, nalju ning uudissõnu, aga võtame seda iseensestmõistetavalt ning ei kipu seostama kultuuri osana. Kultuur on meile eelkõige midagi käegakatsutavat nagu ERM, selles olevad kibud, kontserdid, esitlused. Õnnetuseks usuvad seda ka osad kultuuriga töötavad inimesed ise. Näiteks ka Kulkas toetatakse eelkõige raamatu füüsilist trükki aga mitte toimetamist või küljendamist. Või siis on kultuuriminister kuulutanud: eelarvest 100 miljoni leidmine selleks, et ehitada mingi nõukaaegne paekivist punker ümber ooperimajaks, pole mingi probleem. Samas kui autorihüvitusfondi poolt jagatava summa kasvatamine 10 miljoni võrra ei tule isegi jutuks ning muusikud peavad kolme lisamiljonit riigilt kohtuga välja nõudma.

Aga nüüd üks küsimus viimase romaanivõistluse kohta. Nüüd, kus romaanivõistlusest on möödas enam kui aasta, on paras hetk mõtiskleda, mida romaanivõistluse auhind sinu jaoks muutnud on. Juba eemalt vaadates võib öelda märksõna „auhinnaraha“, mille jaoks on ilmselt iga kirjanikul päris mitu eelarveauku olemas, kuid mis veel?

J.J.: Mis puutub rahalisse poolde, siis hobikirjastajana võin öelda, et võit mõjutab ka läbimüüki ehk siis romaanivõistluse teise koha märge paneb inimesi tunduvalt rohkem ostma ning annab sellega võmaluse rohkemate lugejateni jõuda. Kindlasti on ka mingit üleüldist kriitikat vähemaks jäänud, nagu näiteks, et kas valdavalt teiste autoritega kahasse kirjutav autor on üldse midagi väärt. :) Suuremad muudatused on aga olnud pigem minus endas ehk üheltpoolt on see võit suurendanud enesekindlust ning kirjutamishuvi, kuna mu looming paistab inimestele meeldivat. Teisalt aga ka kasvatanud enesekriitikat ehk siis päris igat asja ei julge enam paberile panna ning kohati mõtleb mingeid asju märksa pikemalt läbi kui varem.

Mida sa soovitaksid autoritele, kes alles mõtlevad, kas võtta romaanivõistlusest osa või mitte? Kas sa soovitaksid osaleda? Kui, siis miks? Ja millise märksõna või nõuande sa neile kaasa annaksid?

J.J.: Soovitan kindlasti osaleda, sest kaotada pole midagi peale ühe printeritäie paberi. Samas võita on päris palju. Seega tasub liigse enesekriitika alla suruda ning proovida. Mina poleks ilmselt enda Tondilaternat romaanivõistlusele saatnud kui Jürka poleks tungivalt soovitanud seda teha.  Üheks peamiseks nõuandeks olekski seega, et andke enda käsikiri peale valmis saamist kindlasti ka paarile kogenumale sõbrale testlugeda. Samuti ei tasu peljata midagi hoopis teistsugust saata, vahel võib see olla hoopis boonuseks.

Kuigi ametlikud allikad pole seda veel kinnitanud, liigub kuluaarides sosinaid, et oled ise järgmise romaanivõistluse žüriis. Räägime siis sel kohal hüpoteetiliselt! Kui sa peaksid olema žüriis, siis kas on midagi, mida sa selle juures veidi pelgaks? Mis on see, mida sa ootaksid ja loodaksid sellese võistluse heaks töötamisest?

J.J.: Kõige rohkem pelgan eelkõige seda, et peab lugema väga-väga suures koguses käsikirju, mis ei kõneta mitte üks raas ehk siis asju, mis pole ulme. Samas on mitmed inimesed mulle korduvalt öelnud, et peaksin lugema silmaringi laiendamiseks vahepeal ka tavakirjandust ning võibolla on see hoopis kirgastav kogemus, mida tasuks lausa oodata. Seega eelkõige loodan, et kogu romaanivõistluse protsess on mulle endale hariv, annab ka aimu kuidas sellised žüriid töötavad ning ühtlasi saan märksa parema ülevaate meie kirjandusmaastikust. Hetkel on see üsnagi nišikas ehk siis konkreetselt ulmele suunatud.

Ma ei hakka siia pikka lõputeksti lisama, vaid lasen kõlama jääda Joeli öeldud mõttel, millele ma igati alla kirjutan ning mis võiks ehk ka ulmeautoreid innustada oma käsikiri uueks aastaks valmis saada ning romaanivõistluse ringlusesse saata:

J.J.: Ühesõnaga kirjutamine on töö, väga tähtis töö, tähtsam kui mitmed muude ametnike, paberiliigutajate või isegi enamuse poliitikute oma. Paljude kirjanike looming jääb meiega seniks kuni kestab keel ning rahvus ning sageli on nende töö otseselt seotud selle kestma jäämisega – seega ei saa antud töö tähtsust ülehinnata.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0972)