Ursula Le Guini „Need, kes lähevad Omelasest ära" võitis 1974. aastal lühijutu Hugo. Jutt on leidnud tee keskkooli kirjandusõpikutessegi – see on suhteliselt lühike jutt, mis peaks tutvustama õpilastele ulmet ja panema nad arutlema teemal, kas need, kes lähevad Omelasest ära, teevad õigesti või valesti.
Minu õpetaja jättis selle jutu vahele. Võib-olla sellepärast, et ulme teda ei huvitanud. Mul oli hea meel, sest ma ei osanud seisukohta võtta. Mulle see jutt absoluutselt ei meeldinud, seda võib ka minu arvustusest BAASis näha, aga ma ei osanud seda sõnadesse panna. Nüüd oskan. Arvan siiamaani, et see on väga halb jutt.
Mulle ei meeldinud see, et Le Guin pakkus välja kaks käitumisvarianti, kusjuures mõlemad on minu silmis väärad. Samas püüdis ta neid esitleda vastandlikena, mille kõrvale kolmandat varianti ei mahu – mahub küll ja isegi mitu.
Jutu alguses kujutatakse pastoraalset utoopiat. Siis mainitakse, et kogu ühiskonna heaolu oleneb ühest Lapsest, kes võib-olla on alaarenenud, keda hoitakse kongis ebainimlikes tingimustes ja keda võib-olla ka emotsionaalselt väärkoheldakse. Loomulikult ei saa seda salajas hoida ja mõned, kes sellega rahul pole, lähevad Omelasest ära, eeldatavasti viletsamatesse tingimustesse, vähemalt ei ela nad enam utoopias, vaid kusagil mujal.
Need, kes peavad ebaõiglaseks, et ühiskonna õnn oleneb selle ühe liikme õnnetusest, mõelgu Greta Thunbergi peale. Greta avastas, et ühiskond pole päris õiglane. Ta võinuks Rootsi utoopiast ära minna, hakata teisel pool põhjapolaarjoont porosid kasvatama või mingil troopikasaarel kalapüügist ja banaanidest elama. Aga ei, selle asemel asutas ta rahvaliikumise. Kuidas saavutada suurem mõju, kuidas muuta ühiskonda rohkem: kas rahvaliikumise kaudu või pelgalt elades ise nii, nagu õigeks pead? Greta ei oleks heaks kiitnud, et ühiskonna heaolu Lapsest sõltub, aga ta ei oleks Omelasest ära läinud.
Täiesti võimalik on ka, et inimene ei mõtle üldse ühiskonnale, vaid ainult endale ja oma lähedastele, kelle hulka Laps ei kuulu. Miks peaksin iseend karistama sellega, et lähen viletsusse elama – Lapse pärast, keda ma õieti ei tunnegi? Karistada tuleks neid, kes Last kinni hoiavad või on ühiskonna sellisena üles ehitanud, aga niisuguse ausalt öeldas tühise asja pärast Omelasest ära minna on puhas totrus. Nähtavasti on selliselt arvajaid ja tegutsejaid Omelases omajagu ning ma ei suuda neid väga hukka mõista, sest igaüks ei ole kohustatud poliitikast huvituma ega poliitikaga tegelema. Väga stabiilses ühiskonnas – selline mulje Omelasest jutu põhjal jääb – polegi see nii tähtis kui kiiresti muutuvas ühiskonnas.
Ja veel on võimalik, et poliitikahuviline noor mõistab, et Laps elab halvasti, aga kuna sellest oleneb ühiskonna heaolu, siis lepib ta sellega. Parem kannatagu üks inimene kui kogu ühiskond. Miski ei tule tasuta ja Lapse kannatused on ühiskonna õnne hind.
Selliselt arvajatele on mul järgmine mõistujutt.
Elas kord koolipoiss, kelle nimi oli Jopakolla. Jopakolla sai koolis iga päev peksa. Nimelt oldi seal veendunud, et kui Jopakolla peksa ei saa, siis järgmisel päeval päike ei tõuse. Jopakollale see üldse ei meeldinud ja ta valetas, et teda on juba pekstud. Tavaliselt teda ei usutud, aga ükskord läks see vale läbi. Järgmisel päeval Jopakolla kiitles, et teda ei pekstud ja ikkagi päike tõusis. Koolikaaslased ei uskunud teda. «Kindlasti said peksa, muidu poleks ju päike tõusnud!» Aga kahtluseuss jäi hinge närima ja edaspidi sai Jopakolla peksa kaks korda päevas, et ta ikka kindlasti pekstud saaks. Sest nii tähtsa asjaga kui päikese tõusmine ei tohtinud riskida.
Siis tuli suvevaheaeg. Jopakolla elas kogu suve metsas: püüdis kala, korjas seeni ja marju. Teda nägid väga vähesed inimesed.
1. septembril algas järgmine õppeaasta. Jopakolla selgitas teistele, et ei saanud suvi otsa, kolm kuud peksa ja ikkagi tõusis päike iga päev. «Sa valetad, kindlasti said iga päev peksa, muidu päike ju ei tõuseks!» hüüdis üks. «Sellepärast muutuvadki päevad järjest lühemaks, et sa peksa ei saanud!» hüüdis teine. «Sind on vaja mitu kuud iga päev peksta, et päevad jälle pikemaks hakkaksid minema!»
Ja Jopakolla sai jälle peksa. Kindluse mõttes kaks korda.
Rohkem Jopakolla enam kooli ei läinud. Ta elas metsas ja kui ta surnud pole, siis elab siiamaale. Aga võib-olla võttis külm ta talvel ära ka, see polegi tähtis. Oluline on see, et iga õppeaasta alguses peab kooli direktor kõnet, milles rõhutab:
«Meie kool on äravalitud ja meist sõltub, kas kogu maailmas päike tõuseb või ei. Me peame olema uhked selle üle, et meil on võimalik Last peksta. Ja ka meie Laps peaks olema uhke selle üle, et tal on võimalik end peksta lasta ja sel moel tagada homne päikesetõus.»