Estcon 2020


Veiko Belials, Eesti ulmeühingu president

Estcon 2020 on õnnelikult ajalooks saanud. Muide, me vist ikkagi tegime uue rekordi – mina lugesin lehelt kokku 126 nime, eelneva kahe aasta numbrid oli aga 125 ja 123 osalejat (mitte 126 ja 125, nagu mul ekslikult meeles oli).

Aitäh kõigile, kes kaasa lõid ja teha aitasid. Eriline tänu Kerstile ja Triinule, kes majutasid, osalejaid registreerisid ja hoolitsesid, et meil hommikuti kõhutäidet oleks ja neile, kes neid aitasid – eriti Laurale, kes putru keetis; Joelile, kes peaaegu pooltes ettekannetes kaasa tegi; Kristole, kes kohvi jaoks targa tünni täitsa ise ja vabatahtlikult kaasa vedas, mis tal peaaegu terve auto ära täitis; Astrale, kes karud tantsima pani; Mandile, kes lastega mängida viitsib jne, jne, jne. Aitäh kõigile, kes kohal olid ja Estconist Estconi tegid. Kohtume samas kohas 16.-18. juulil 2021.

Peeter Helme

"Tänavune Estcon oli tore. Mingis mõttes oli kõik nagu alati – seda võin isegi mina oma väikese Estconi-kogemuse pealt öelda. Toimusid ettekanded, esitleti raamatuid, jagati Stalkereid, grilliti, lobiseti, käidi ujumas. Teisest küljest ei ole 2020. aastal mitte miski nii nagu alati ning eks see väljendus ka Udu talus toimunul, kus oli koos rekordiliselt palju rahvast. Võib-olla just see tegi ka minu jaoks tänavuse Estconi eriliseks: tunda oli tavalisest suuremat elevust ja jällenägemisrõõmu ning nii oli ka minu jaoks Estconi kõige mõnusam osa võimalus suhelda inimestega, keda ma muidu ei näe või kellega kohtusin sootuks esimest korda. Kuigi, et keegi valesti aru ei saaks: kõik kuuldud ettekanded olid samuti põnevad ning ärgitasid omakorda uusi vestlusi. Tuleb niisiis tõdeda, et aasta(kümnete)ga on välja kujunenud hästitoimiv formaat. Nii hoida!"

Manfred Kalmstein

Reedel vedas natuke viltu. Kamraad Ove unustas mu viina maha ning Lianne poolt toodud asendusviin ei suutnud mind Ove tekitatud hoobist piisaval toibutada. Võitlusmoraal jäi madalaks, nii et peale mõnda pitsi ja Gilderich ja co seltsis "Riia, mu arm" jorisemist taandusin telki, selleks, et ärgata Estconi läbi aegade parimas laupäevas. Ja asi pole ainult selles, et ilm oli ilus või et teise stalkeri sain või selles, et suutsin hommikust õhtuni õlut timmida, nii et suht kainena magama läksin, vaid üldse... Kogu atmosfäär, seltskond ja iga viimane kui pisiasi klappis ja tundus paigas olevat. Vinge. Oskaks ma sellist perfektsust juttudes kajastada, oleks ma tunduvalt parem kirjanik...
Viimane päev oli raske enagu ikka. Ei, mitte pohmelli ja ilmselge väsimuse tõttu, vaid lihtsalt... Kamraadidega murul lösutada ja lihtsalt üliintelligenset hülgemöla ajada, samal ajal õlut libistades.. ja järsku peab lahkuma. Kole-kole.

Laura Loolaid

2020 aasta Estcon oli mulle järjekorras kolmas. Mitte just kõige staažikam saavutus, aga juba koguneb kogemusi, millest õppust võtta. Näiteks taipasin ma sel aastal telgisuu koidupäikesest eemale suunata. Küll aga paistab olevat külgi mööda maha jooksnud õppetund praktilisest biokeemiast. Nõnda pidin taas omal nahal tunnetama, missugune seos on reedeõhtuse mina uljusel laupäevase mina tervisega. (Pöördvõrdeline, kullake. Seos on pöördvõrdeline.) Nii juhtuski, et kõige tihedamal ettekannete-ajal leotasin ma terviseparanduseks järves varbaid, hiilisin heinamaa pääle magama ja varastasin Mahkra mojito-töötoast jääkuubikuid. (Seepärast on mul ülihea meel, et mitme ettekandega saab tagantjärele kirjalikus vormis tutvuda.)

Auhindade-väljanäituste ajaks ärkasin siiski enamvähem elule ja ergutasin võitjaid maruliste vahelehüüetega. Jõudsin ka mälumängule, kus rikkusin rängalt ausa spordi põhimõtteid sest liitusin targutaja-konsultandi rollis võistkonnaga, mis juba niigi pakatas üle-koosseisust.  (Võistkonda karistati selle eest teise kohaga.) Meeleparanduse korras hüppasin läbi ka larbilt, kus lasin end üsna vähese vastupunnimise järel maha tappa.

Tarkus järgmise-aasta-minale: viiekümne inimese hommikupudru optimaalsed parameetrid on: poolteist kilo helbeid, viis liitrit vett, kaks pakki võid.

Riho Välk

Millegipärast tunnen end jätkuvalt noorvigrina, kes on kuidagi ekslikult suurte ulmikute keskele sattunud. Suur oli mu üllatus, kui jõudsin tõdemusele, et tegu oli juba mu kümnenda Estconiga. Paljutki on vahepeal muutunud, kuid palju on ka samaks jäänud. Samaks on jäänud kooslus sumedast melust ja tõsisest ulmest. Muutunud on nii asukoht kui ka külastajate arv, mis on vahepeal vist lausa kahekordistunud.

Nagu ikka, ei trüginud ma iga ettekande esiritta, et igat infokildu krabada, vaid nautisin just neid, mis isutasid, tõsise mõnuga. Metsavana “Ebausk kosmoses” oli väga põnev, kahjuks ei mäleta ma sellest suurt midagi tänu sellele, et olin pool ööd olnud “Raadio Elmari igihaljad šlaagrid” kontserdi sundpublikuks. Siiski suutsin oma iga-aastast lemmikut, Veiko Belialsi ulmediskot täiel rinnal nautida ja kõik oma tõreduse minetada. Mingi veidra vimkaga jõudsin isegi LARPile, millel olin viimati osalenud 2012. Aastal. Lisaboonusena suutsin ka sellel aastal ühe noorvigri Estconisüütuse võtta.

Tagasi koju jõudes oli ikka ülimõnus tunne sees, kuna Estcon on aastaid olnud minu jaoks suve tähtsaim üritus. Kuna see on nüüd edukalt peetud, siis minugipoolest pandagu Eesti jälle koroonalukku, mina olen oma Estconi-annuse kätte saanud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0243)