Lõpuks olen ma saanud jälile saladusele mida minu eelkäijad nii kaua on otsinud. Aegade algusest peale oleme teadnud, et meie, šamaanid, oleme tavainimestest paremad, tugevamad, väekamad. Oleme meie ju need, kelle poole pöördutakse, kui on mädanik varbas, laste saamisega probleeme, kurvameelsus, vili ikaldub või ihaldatu tunnetele ei vasta. Oleme looduse iidseid saladusi otsinud ja uurinud tuhandeid aastaid ning neid edasi andnud järgmistele põlvedele. Aga nüüd olen ma lahendanud saladuse, mis annab šamaanidele võimed, millesarnaseid me kunagi kogenud ei ole. Pean leidma karu…

 

Täna leidsin viimaks karu jäljed, mis juhatavad mind koopani. Kas tõesti siin ta end peidabki? Ma ei taha karu ärevile ajada, seega jätan koha meelde ning lahkun. 

Öösel ei saa ma und. Aina mõtlen karule, kehas on rahutus ning uus võõras tunne, mida ei oska kuidagi seletada – nagu oleks nõidumine valesti läinud ning putukad mulle kõhtu sumisema pannud. 

Tõusen voodist juba varavalges. Terve päeva olen rahutu ja ootusärev, ei suuda millelegi keskenduda. Pärastlõunal määrin end kokku inimlõhna varjavate salvidega ning kiirustan karu koopa suunas. Liginen täna teiselt poolt, et end mitte välja anda. Juba eile märkasin laia võraga puud, mille otsast on hea märkamatult koopasuud jälgida. Ronin puu otsa ja võtan nii mugava asendi kui saan. Aeg venib ning seni mind vallanud erutus hakkab väsimuse ja ebamugava asendi mõjul taanduma. Närin mõned kaasavõetud ergutavad taimelehekesed ja loodan, et nende lõhn mind välja ei anna. Lõpuks, kui õhtuhämarus on metsale laskunud, näen koopasuul välgatamas midagi pruuni. Väsimus ja tüdimus taanduvad hetkega ning kõik öösel mind piinanud tunded naasevad. Olen erk ja pingul.

Karu astub koopast lagendikule, nuhutab kahtlustavalt õhku, ajab end tagakäppadele ja möiratab. Tema hääles kostub hoiatus. Suudan vaid tardunult vaadata ning peast käib läbi mõte: „Ta on täiuslik”. Kõhus sumiseb nii kõvasti, et karu peaks seda samuti kuulma. Tundub aga, et ta ei märka midagi, sest laskub taas neljale käpale ja kõnnib metsa. Ma ei julge alla ronida, sest ei tea, kaugel karu on ja millal ta naaseb. Veedan öö puu otsas, ebamugavas asendis, kõikudes une ja ärkveloleku piiril. Vahepeal tundub, et nägin und ja karu ei olnudki. Kui ta taas aovalguses lagendikule ilmub, saan aru, et kõik on tõsi ning ma olen leidnud lõpuks otsitava, kes on täiuslikum, kui ma oma metsikuimates unistustes loota julgesin. 

Karu teeb uuesti läbi õhu nuhutamise, tagakäppadele ajamise ja möirgamise rituaali – tundub, et see on midagi, mis tuleku ja minekuga kaasas käib – ning siseneb koopasse. Ma julgen puu otsast alla tulla alles tükk aega pärast tema kadumist, kui väljas on juba valge. Koperdan valutava keha ning segaste tunnetega koju ning langen voodile. Magan terve päeva ja öö.

Järgmised päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased ning mööduvad nagu unenäos. Päeval viin karu koopa juurde maiustusi, mida arvan talle meeldivat, lähen ise tagasi koju ning veedan öö rahutult asemel väherdes ja karule mõeldes. Varahommikul suikun unne, et mõne tunni pärast taas ärgata ja tormata koopa juurde vaatama, kas täna on karu midagi minu pakutust söönud. Mitmed päevad pidin pettuma, sest toit oli puutumata või olid seda maitsnud vaid väikesed loomad, mitte karu. Ka mina ei söö neil päevil midagi. Lihtsalt ei suuda. Erutus, iha ja pinge on nii suured, et muuks minu sisemuses ruumi ei jätku. Iga päev avastada, et karu ei ole jälle minu ande puutunud, viib mind üha sügavamasse meeleheitesse.

Ühel hommikul saavad mu piinad leevenduse – karu koopa juurde jõudes saan aru, et täna öösel on ta mu annetuse vastu võtnud ning söönud natuke mett ja marju. Mind valdab joovastus ning samas ka meeletu nälg. Kargan järelejäänud toidu kallale ning kugistan seda peaaegu neelamata. Minu karu on lõpuks mu pingutusi märganud! Ta on aru saanud, mida ma tema vastu tunnen. Seda poolikut meekärge on puudutanud karu huuled, neid marju on kahmanud tema käpp. Ma tahan selle kõik endasse ahmida, sest nii tunnen ma end karule lähemal ja saan natuke leevendust mind valdavale erutusele. 

Täna viin uue toidu ja jään taas puu otsa valvama. Ma tahan näha, kuidas karu selle avastab ja sööb. 

Öö hakul astubki karu koopast välja, nuhutab õhku, ajab end tagakäppadele ja möirgab hoiatavalt. Siis aga laskub taas neljakäpakile, suundub otsejoones minu toodud toidu poole, istub ja asub sööma. See vaatepilt erutab mind ning ma lasen tahtmatult kuuldavale oige. Karu tõmbub pingule ning tõstab pea – varjuda ei ole kuhugi. Meie pilgud kohtuvad ja ma tunnen, et aeg peatub. Värin, mis mu keha läbib, kukutab mu peaaegu puu otsast alla. Proovin tasakaalu taastada, mis katkestab meie silmsideme. Karu ajab end püsti ning kaob metsa. 

Otsustan riskida, laskun maapinnale ja järgnen karule. Algus on lihtne, jäljed on hästi näha ning pimedus ei ole veel maad võtnud. Varsti aga ei tea ma enam, kus ma olen, kas lähen üldse õiges suunas ja kuhu ma jõudma pean. Taas on erutus matnud kõik muud tunded ja summutanud ka mõtlemisvõime. Ma lihtsalt lähen – kõnnin ja otsin – ainus siht on kasvõi korraks, kasvõi kaugelt, kasvõi veel üks kord teda näha.  

Ootamatult kuulen eespool oksapraksatust ja tardun. Pingutan nägemist, et mõista, mis heli tekitas, aga ei näe midagi. Järsku tajun enda selja taga liikumist ja kuulen vaikset urinat. Pööran aeglaselt ringi ning seisan vastamisi karuga. Tunnen sisemuses erutusega segunevat õudust kasvamas. Karu ajab end tagakäppadele ja möirgab. Ma tahaks joosta ja põgeneda kaugele, aga seisan justkui paigale naelutatult ega suuda midagi teha. Hirm halvab ja erutus paneb värisema. Karu laskub uuesti alla, astub sammu lähemale ning seisab nüüd mulle väga lähedal. Kui ainult suudaksin liigutada, ulataksin teda puudutama, et tunda käe all tema karva ning tajuda südamelööke. Olen aga jätkuvalt tardunud ning vaatan ainiti karule silma. Kuid minu pilk ütleb kõik, mida suu ja keha ei suuda. Kogu nädalaid kestnud igatsus ning kohtumise joovastus on minu silmist näha ja karu saab aru. Ta astub sammukese veel lähemale ning nuusutab mind – minu nägu, juukseid, käsi. Nina liigub aina madalamale, kuni puudutab mu tukslevat jalgevahet. Sel hetkel vabanen tardumusest. Ma tõstan käed ning surun need karu kasukasse. Naudin tema karmi karvasust mu naha vastas, tema lõhna ja tugevaid lihaseid, mis naha all liiguvad. Just seda olengi ma igatsenud! See on hetk, mille nimel olen elanud!

Karu eemaldub minust ja ma tunnen pettumust. Haaran ta peast ning suunan seda taas enda poole, kuid karu on tugevam. Ta vaatab mulle käskiva pilguga otsa ning mu käed langevad alistunult. Piisab vaid kiirest käpaliigutusest ja järgmisel hetkel ripuvad riided puruks rebituna ja kasutult mu ümber. Heidan viimsedki riidejäänused ült ning haaran uuesti karust. Nüüd laseb ta mul oma pead enda poole juhtida ning asub keelega mu alasti keha lakkuma. Kiirustamata, põhjalikult, nautides. Sulen silmad ning andun täielikult. Ühel hetkel toob karu mind reaalsusesse tagasi, haarab must käppadega ning sunnib nõudliku urina saatel pöörama. Mõistan, mida ta tahab, keeran ümber ja laskun käpuli. Tean, mis nüüd tuleb ning minu erutusest ähmasesse ajju libiseb mõte: „Nüüd see juhtub! Nüüd lõpuks saan võimu, millesarnast pole kunagi kogetud. Ja veel nii meeldival viisil!” Selle ja kõik muud mõtted pühib peast karu, kes tungib jõuliselt minusse. Ahh, milline õndsus! Milline taevalik nauding! Ma soovin, et see ei lõppeks iialgi!

Tunnen pinget kõhus kasvamas ja kerkimas aina kõrgemale ja kõrgemale. Tunnen orgasmi liginemas ja tajun karu liigutuste kiirenemisest, et ka tema tipp ei ole kaugel. Ja siis see saabubki, õnnis vabanemine karuga ühtides, mis peaks vanade šamaanijuttude järgi kaasa tooma kõikide saladuste paljastumise. Tunnen karu seemet enda sisse purskamas, tunnen tema viimaseid jõulisi tõukeid. Õnnelik naeratus valgub mu näole ja äkki – terav valu ja pimedus!

Karu tõmbab oma suure riista šamaani elutust kehast välja, heidab otsast rebitud pea eemale, laskub neljale käpale ning suundub koopa poole.

Lõpuks on ta otsingud ja peibutused lõppenud ning ta on omandanud võimu ja teadmised, millesarnast ükski karu pole kunagi kogenud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0789)