Alustame seekord mälumänguga. Mis film teenis maailmas kõige rohkem kassatulu aastal 1960? Aga 1963? 1966? Loomulikult on küsitud filmideks – Swiss Family Robinson, ja The Bible - mina ei ole neist näiteks ühtegi näinud. Küll olen ma näinud mitmeid Mario Bava filme, millest aga ükski neis tabelites ei olnud. Minu kindel veendumus on aga, et kassatulust olulisem on filmide mõju ajas. Ja kui kriteeriumiks võtta mõju, on vähe filmitegijaid, kes Bavale vastu saavad. Julge avaldus? Järelikult tuleb edasi lugeda.

31.juulil 1914 San Remos sündinud Mario tee filmimaailma oli lihtne ja loogiline. Arvas küll esmalt, et proovib hoopis kunstnikuna kätt, aga kuna see amet sugugi raha sisse ei toonud, astus oma isa jälgedes. Mario isa Eugenio toimetas nimelt mitmete tummfilmide kaameramehe ja efektimeistrina. Ja nii tegigi Mario oma kinomehe debüüdi 1939. aastal Roberto Rosselini paari lühifilmi operaatorina. Päris ametliku lavastajadebüüdini kulus siit veel 21 aastat. Ehk siis tiitrites oli Mario nimi lavastajana kirjas alles 1960. aasta filmis Black Sunday. Küll aga tuli tal juba varem teiste meeste poolikuks jäänud töid lõpetada. Ja nii ongi Mario enne ametliku lavastajadebüüdi tegemist vändanud lõpuni Itaalia esimese heliga õudusfilmi The Vampires (1957), kaaslavastas ulmefilmi The Day the Sky Exploded (1958) ja oli tegev sword and sandali žanrile aluse panemise juures filmidega Ulysses (1955) ja Hercules (1957).

Ühe keskmise Itaalia lavastaja kohta Mario filmograafia väga pikk ei olegi. Nende filmidega kokku, kus teda küll tiitrites kirjas ei ole, aga tööd mees tegi, sain kakskümmend viis. Ja valdav enamus neist ja oluliseimad neist valmisid vahemikus 1960-1974. 1974 on siis teatavate mööndustega, keerulise ajalooga Rabid Dogs linastus alles 1995. Ehk siis suurepärane näide sellest, et filmiajalukku saab kustumatu jälje jätta ka küllalt lühikese ajaga. Sest kuidas iganes ma Mario tähtsust siin ei sõnastaks, oli ta suunanäitaja või mõjutaja või aluspanija, sisu sellest ei muutu.

Itaalia esimesele ulmefilmile lisaks on Mario lavatanud filmi Planet of the Vampires (1965), millest vähemalt ühe stseeni jagu ammutas inspiratsiooni Dan O'Bannon (kes on Dan O'Bannon, saate lugeda siit).

Kui ühes varasemas õnnitluses kirjutasin Richard Donnerist, kes otsapidi kinodes valitseva superkangelaste uputuse eest vastutab, siis teataval määral on siin käsi mängus ka Mariol. Tema Danger: Diabolik (1968) koos samal aastal linastunud Barbarellaga (lavastaja Roger Vadim) olid ühed esimestest täiskasvanutele suunatud koomiksitel põhinevatest linateostest.

Bay of Blood (1971) on üks kandidaate esimese slasheri aunimetusele. Tihtilugu selleteemalistes aruteludes mainitav Black Christmas linastus alles kolm aastat hiljem. Et kui kellelgi on vaja teada, kelle poole pöörduda pretensiooniga, et naised on tihtilugu õudusfilmides ainult selleks, et poolalasti ringi joosta ja meeldejäävat surma surra, siis siin on Mario käsi mängus.

Kui jätta kõrvale kuskil suletud pinnal toimuva tegevusega (12 Angry Men tüüpi-filmid), siis on juba mainitud keerulise saatusega Rabid Dogs (1974) üks varajasemaid õnnestumisi reaalajas toimuvate põnevike žanris. Film, mis jäi Mariol endal rahapuuduse tõttu lõpetamata, aga et enamik materjali sai toona filmitud, siis tänaseks on sellest väljas umbes viis erinevat versiooni. See, mis minul õnnestus vaadata, on täiesti suurepärane. Aga ega ma täpselt aru ei saanudki, milline see neist on.

Ning nüüd alles hakkame jõudma olulisemate alamžanrite juurde. Juba mainitud debüüt Black Sunday, antoloogiafilm Black Sabbath (1963), milles Boris Karloff jutustaja rollis, The Whip and the Body (1963), kus Cristopher Lee lustlikult piitsal käia lasi  ning Kill, Baby, Kill (1966) on need neli filmi mehe loomingus, mis kõigile gooti õuduse austajaile kohustuslikud. Ja kui kedagi huvitab, kust on tulnud õudusfilmidesse komme last tapjana kujutada, siis ei ole see Ringu (1998) või Halloween (1978). Lapse helisev naer paneb sul vere soontes tarduma juba filmis Kill, Baby, Kill. Film, mis muuhulgas toob õudusfilmindusse põrkava palli idee. Idee, mis mul esimese seosena tõi meelde filmi The Changeling (1980). Aga loomulikult ei ole ta ainus, kus see motiiv on kasutust leidnud.

Ja viimasena ning subjektiivse hinnangu kohaselt ehk ka kõige olulisemate filmidena mustvalge The Girl Who Knew too Much (1963) ja värvidest küllastunud Blood and Black Lace (1964). Üldise konsensuse alusel esimesed giallod. Dario Argento on kindlasti tuntum nimi, Lucio Fulci filmid on jõhkramad, Sergio Martinol on mitmeid õnnestumisi ja Umberto Lenzi oli märkimisväärselt produktiivne. Aga kui esimest neist kahest filmist saab veel nimetada hitchcockilikuks, siis originaalpealkirjaga „Kuus naist mõrtsukale“ on juba selline giallo, mille peale iga žanri sõber tunnustavalt noogutab. Põhilised elemendid on siin paigas. Mustad nahkkindas käed, helkivad terad ja peegeldused.

Lisaks lavastamisele pani Mario enamiku oma filmide juures käe külge ka efektide loomisel, samas stsenaariumi kirjutas ainult mõnele ükskikule. Mis viib mu mõttele, et ega tal endal see sedasi planeeritud ei olnud, et tahaks kõigis võimalikes alamžanrites (senimainitutele lisaks näiteks ka vestern ja sekskomöödia) kätt proovida. Tegemist on ikkagi äriga ja kui esmalt tõestas Mario end pooleli jääda ähvardavate projektide lõpule viijana, siis hiljem mehena, kes küllalt vähese raha eest tuleb ja filmi valmis väntab. Teisel planeedil toimuva ulmefilmi võttis ta üles põhimõtteliselt kolme papist kivimulaaži ja tossumasina abil. Ehk siis kui American International Pictures või Danger: Diaboliku produtsent Dino de Laurentiis vajas lavastajat, kellele ei pidanud rahamägedest võtteplatsi ehitama, läksid nad Mario juurde. Sest öelda, et raha pole filmimaailmas oluline, oleks rumalus. Päris ilma rahata ikka filmi ei tee. Seesama 1966. aasta The Bible on de Laurentiisi produtseeritud. Selliste projektide pealt tulebki raha, mille eest produtseerida Danger: Diabolikuid. Aga kui kulud ja tulud on kokku loetud, siis ühe filmisõbra jaoks on mõjukus tulususest kindlasti kõvem valuuta. Enamikku Mario filme, mida siin maininud olen, olen ma varasemalt näinud, nüüd vaatasin üle ja korduvalt ja korduvalt tabasin end rõõmsalt äratundmiselt, et siit on inspireerunud see või teine. On muidugi tõsine kahju, et mingil põhjusel ei konverteerunud Mario puudutus kassatuluks. Tuleb aga rõõmustada, kui paljusid teisi filmitegijaid need filmid puudutasid. Mõneti on lausa ebamugav vaadata, kuidas Tarantino räägib silmade põledes filmi Blood and Black Lace vallatust sadismist. Joe Dante jällegi räägib siira uhkusega, kuidas ta oma debüütfilmis, mida kartis ka oma viimaseks jäävat, terve pika stseeni Bava stiilis üles filmis. Gooti õuduse vallas on kätt proovinud Tim Burton filmiga Sleepy Hollow. Stilistiliselt on Nicolas Winding Refni The Neon Demon (2016) nagu Bava suust kukkunud. Ja see nimekiri ei ole siin kaugeltki lõplik.

Milles siis ikkagi peitub see Bava maagia, mis aastakümneid hiljem nii filmisõpru kui ka filmitegijaid mõnust nurruma paneb? Siinkohal meenutaks mina fakti, et noorest peast proovis mees kätt kunstnikuna. Veebiotsing siinkohal kahjuks tulemust ei andnud, nii et ühtegi Bava joonistust või maali mul teile näidata ei ole, aga ma arvan, et ei ole väga vale teha järeldust, et mehel pidi värvide ja kompositsiooni peale silma olema. Ja seda on filmidest näha. Isegi kui sisu poolest võib mõnele Mario filmile lonkamist ette heita, siis visuaalne pool pilku lahti ei lase. Mustvalgetes filmides valguse ja varjuga mängimine. Värvifilmides erksad värvid ja  teravad kontrastid. Dramaatilised sisse ja välja suumimised. Hästi bavaliku võttena alt üles võttenurgad, kus mingi tegelane seeläbi suure osa ekraanist täidab, ja muidugi peegelduste filmimine. Filmiajaloo kõige bavalikum stseen oleks see, kus peeglist filmitakse kuldsel baldahhiinvoodil seljaga akna poole istuvat öösärgis Barbara Steele’i, kes märkab bordoopunaste kardinate vahelt helkivat nuga välgatamas ja kaamera suumib tema hääletuks karjeks avanenud suule.

Võib-olla sai Mario Bavast lavastaja juhuse või asjaolude kokkusattumuse läbi. Alternatiivses maailmas olekski ta võib-olla jäänudki operaatoriks. Selle alternatiivse maailma filmimaailm oleks sellevõrra aga määratult igavam ja vaesem. Meil on võimalus Bava filme vaadata ja nautida, seda võimalust ei tasu raisata. Täpsemalt on soovijatel võimaluse enne filmide juurde asumist lugeda raamatust Mario Bava : All the Colors of the Dark.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0473)