(Teadlastest ja õnneküttidest koosnev reisiseltskond suundub otsima salapärast kosmoselaeva, mis on ühe planeedi elanikele aegade jooksul palju kordi katku tekitanud, kuid mille pardal usutakse olevat niihästi võimsat relvastust kui suuri rikkusi. Selleks palkavad nad tagasihoidliku kaupmehe ja piloodi Haviland Tufi nad kohale toimetama tema väikesel kosmoselaeval nimega Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv. Laeva menüü tundub ekspeditsiooni juhile Celise Waanile kehvapoolne ja ta nõustub Tufi pakutud liha eest rääkima, millega nad tegelevad ja miks.)

„Ma teen lühidalt,“ ütles Celise Waan. „Katkutähe avastamine on minu tähetund, minu karjääri tipphetk, aga mitte kellelgi teist ei ole piisavalt oidu või lihtsalt viisakust, et hinnata seda vaeva, mida ma selle nimel nägin. Ma olen ShanDellori Kultuuri ja Teadmiste Edendamise Keskuse antropoloog. Minu kitsam eriala on teatud liiki primitiivsete kultuuride uurimine – nende, mis Suure sõja järel isolatsiooni jäid ja tehnoloogia allakäiku nägid. Tõsi, selline saatus tabas paljusid inimestega asustatud planeete ja paljusid neist on ka põhjalikult uuritud, aga mina töötan vähem tuntud valdkondades ja uurin mitte-inimkultuure, eelkõige endise Hranga orjamaailmade omi. Üks selline maailm oli Hro B’rana. Kunagi oli see õitsev koloonia, aga tänaseks on see varemeis. Seal elavate mõistuslike olendite eluiga on lühike, ilutu ja brutaalne. Ometi pajatavad ka nemad, nagu peaaegu kõik allakäinud kultuurid, lugusid kadunud kuldsest ajastust. Hro B’rana puhul on aga kõige huvitavam üks legend, mis on täiesti ainulaadne. See on legend Katkutähest.

Ma pean rõhutama, et Hro B’ranat tabanud allakäik on äärmuslik ja rahvastiku vähenemine eriti hull, kuigi keskkond ei olegi seal eriti karm. Miks see siis nii on? Nii hruunidest kui ka daktüloididest kolonisaatorite mandunud järeltulijatel, kelle kultuurid on muidu täiesti erinevad ja üksteise suhtes iseäranis vaenulikud, on sellele ühene seletus – Katkutäht. Iga kolmanda põlvkonna eluajal, just siis, kui nad on end viletsusest välja rabelenud ja rahvastik jälle kasvama hakanud, paisub nende öises taevas särav Katkutäht üha suuremaks ja suuremaks, ja kui see täht on kõikidest teistest eredam, algab katkuhooaeg. Hro B’ranat laastavad üksteise järel taudid, iga järgmine hullem kui eelmine, ja ravitsejad on võimetud. Saak kiratseb, kariloomad hääbuvad ja kolmveerand elanikkonnast sureb. Need, kes ellu jäävad, paisatakse kõige julmemasse eksistentsi, mida võib ette kujutada. Seejärel Katkutäht kahaneb ja koos kahanemisega kaovad kolmeks põlvkonnaks ka Hro B’rana katkud. Selline on legend.”

Haviland Tufi nägu oli Celise Waani pajatust kuulates ilmetu. „Huvitav,” tähendas ta loo lõppedes. „Ma siiski oletan, et meie ekspeditsioon ei ole kokku kutsutud selleks, et te saaksite seda kütkestavat rahvapärimust uurides oma karjääri edendada.”

„Ei olegi,” möönis Celise Waan. „Jah, kunagi oli see tõesti mu kavatsus. Legend paistis olevat suurepärane monograafia teema. Püüdsin saada keskuselt kohapealseks uurimiseks rahastust, kuid nad lükkasid mu palve tagasi. Ma olin muidugi õigustatult vihane. Need lühinägelikud tobud! Aga ma rääkisin asjast oma kolleegile Jefri Lionile.”

Lion köhatas kurgu puhtaks. „Just nii,” alustas ta. „Ja minu eriala, nagu te teate, on militaarajalugu. Asi pakkus mulle muidugimõista huvi ja ma sukeldusin keskuse andmebaasidesse. Meie arhiivid ei ole kaugeltki nii täielikud kui Avaloni ja Newholme’i omad, aga põhjalikumaks uurimiseks ei olnud aega. Pidime kiiresti tegutsema. Vaadake, minu teooria – tegelikult on see rohkem kui teooria – ma usun, tegelikult olen enam kui kindel, et tean, mis asi see Katkutäht on. See ei ole legend, Tuf! See on tõeliselt olemas. Tõsi, see on vrakk, mahajäetud, kuid ikkagi töökorras ja täidab rohkem kui tuhat aastat pärast Kokkuvarisemist ikka veel ülesandeid, mida ta on programmeeritud tegema. Saad sa aru? Oskad sa ära arvata, millega tegu?”

„Annan alla,” ütles Tuf. „Tunnistan, et ei tunne kõnealust valdkonda nii hästi.”

„Tegemist on sõjalaevaga, Tuf, sõjalaevaga, mis tiirleb ümber Hro B’rana pikaksvenitatud elliptilisel orbiidil. See on kõige võimsam relv, mida Vana Maa hranganite vastu kosmosesse saatis. Omal moel on see sama laastav kui too Kokkuvarisemise-eelsete päevade müütiline põrgulaevastik, millest siiani räägitakse. Ent halva kõrval on sellel ka suur potentsiaal teha head! See on Föderaalimpeeriumi edumeelseima biogeneetika varasalv, toimiv artefakt täis inimkonnale kaduma läinud saladusi.”

„Tõepoolest,” ütles Tuf vahele.

„See on seemnelaev,” lõpetas Jefri Lion, „Ökoloogilise Insenerikorpuse bioloogilise sõja seemnelaev.”

„Ja see on meie oma,” tähendas Kaj Nevis väikese sünge naeratuse saatel.

Haviland Tuf uuris mõne hetke Nevise nägu, noogutas siis ja tõusis. „Minu uudishimu on rahuldatud,” teatas ta. „Nüüd on minu kord pidada kokkuleppest kinni ja täita antud lubadus.”

„Aah, minu liha,” ütles Celise Waan.

„Sortiment on küll väike, aga kogus see-eest suur,” sõnas Haviland Tuf. „Ma jätan liha valmistamise teie enda hooleks, et see saaks selline, nagu te soovite.” Ta läks laoruumi ukse juurde, sisestas koodi, võttis sealt väikese pappkarbi, tõi selle kaenla all ühisruumi ja pani lauale. „See on kogu laevas leiduv liha. Ma ei saa anda selle maitse ega kvaliteedi suhtes mingeid garantiisid, aga seni ei ole ma kummagi kohta mingeid kaebusi saanud.”

Rica Dawnstar purskas naerma ja Kaj Nevis itsitas. Haviland Tuf võttis karbist hoolikalt ja metoodiliselt tosinkond kassitoidu konservi ning ladus need Celise Waani ette virna. Häving hüppas lauale ja hakkas nurruma.

„See ei ole nii suur, kui ma arvasin,” ütles Celise Waan pahuralt nagu alati.

„Silmad võivad teid petta, proua,” tähendas Haviland Tuf. „Minu suur ekraan on siiski tagasihoidlik, vaevu meeter läbimõõdus, ja see vähendab mis tahes kuvatava objekti mõõtmeid. Tegelikult on laev märkimisväärsetelt suur.”

Kaj Nevis tuli lähemale. „Kui märkimisväärselt?”

Tuf pani käed punnitava kõhu kohal vaheliti. „Täpselt ei oska öelda. Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv on tagasihoidlik kaubalaev ja tema sensorseadmestik ei ole teps mitte see, mis ta võiks olla.”

„Sel juhul, ligikaudu, kui suur?” nähvas Kaj Nevis.

„Ligikaudu,” kordas Tuf. „Kui vaadata teda selle nurga alt, kuidas mu ekraan teda praegu kuvab, ja kui võtta pikim telg pikkuseks, siis on laev, millele me praegu läheneme, ligikaudu kolmkümmend standardkilomeetrit pikk, umbes viis kilomeetrit lai ja kolm kilomeetrit kõrge, välja arvatud see kupliga osa laeva keskel, mis on veidi kõrgem, ja eesmine sild, mis on tekilt mõõtes umbes kilomeetri kõrgune.”

Kõik olid juhtimisruumis koos, isegi Anittas, kes oli hüppest väljumise järel arvuti juhitud unest üles äratatud. Ruumi sigines vaikus. Paistis, et isegi Celise Waanil ei olnud äkitselt midagi öelda. Kõik vahtisid ekraanil seda tähistaeva taustal rippuvat pikka musta väändunud kogu, mille küljes vilkusid siin-seal mõned tulukesed ja mis kiirgas nähtamatut energiat.

„Mul oli õigus,” pomises Jefri Lion lõpuks, murdes sellega vaikuse. „Seemnelaev, päris seemnelaev! Miski muu ei saa olla nii suur!”

Kaj Nevis naeratas. „Pagan võtaks,” ütles ta.

„Selle süsteem peab olema üüratu,” oletas Anittas. „Maa impeeriumlased olid palju targemad kui meie. Ilmselt on tegemist tehisintellektiga.”

„Me oleme rikkad,” pääses Celise Waan kui paisu tagant valla ning tema rohked ja mitmekülgsed hädad olid hetkeks unustatud. Ta haaras Jefri Lionil kätest kinni ja tiirutas temaga hüpleval valsisammul ringiratast. „Me oleme rikkad, rikkad, me oleme rikkad ja kuulsad, me oleme kõik rikkad!”

„See ei ole päris tõsi,” tähendas Haviland Tuf. „Lähimas tulevikus võite te tõepoolest rikkaks saada, selles ma ei kahtle, kuid praegu pole teie taskutes mitte ühtegi standardühikut rohkem kui oli hetk tagasi. Pealegi ei ole minul ja Rica Dawnstaril majandusliku seisu parandamiseks mingeid väljavaateid.”

Nevis vaatas talle karmilt otsa. „Kas sa kurdad, Tuf?”

„Ei ole minu asi kurta,” sõnas Tuf kiretult. „Ma lihtsalt parandasin Celise Waani eksitavat mõtteavaldust.”

Kaj Nevis noogutas. „Hea küll,” ütles ta. „Kuulge, enne kui keegi meist veel rikkamaks saab, peame selle asjanduse pardale minema ja uurima, mis seisukorras ta on. Isegi vrakk peaks tooma meile kenakese vaevatasu, aga kui laev on töökorras, pole piire ollagi, mitte mingeid piire.”

„See on ilmselgelt töökorras,” ütles Jefri Lion. „See on saatnud juba tuhat standardaastat Hro B’rana igale kolmandale põlvkonnale katku.”

„Nojah, tõsi ta on, aga see ei ole veel kõik,” ütles Nevis. „Praegu on ta elutuna orbiidil. Aga mis seisus on mootorid? Rakuvaramud? Arvutid? Me peame kõike seda kontrollima. Lion, kuidas me pardale saame?”

„Maandumine peaks olema võimalik,” vastas Jefri Lion ja näitas näpuga. „Tuf, sa seda kuplit näed?”

„Minu nägemisega on kõik korras.”

„Nojah, tore, minu meelest on see seal maandumistekk. See on suur nagu kosmodroom. Kui me saame kupli lahti, saad laeva sinna sisse juhtida.”

„Kui,” osatas Haviland Tuf. „See on üks keeruline sõna. Nii lühike, aga nii sageli täis pettumusi ja meeleheidet.” Otsekui tema sõnade kinnituseks hakkas ekraani all üks punane tuluke põlema. Tuf tõstis oma pika kahvatu sõrme püsti. „Pange nüüd tähele!” kamandas ta.

„Mis viga on?” küsis Nevis.

„Meiega võetakse ühendust,” kuulutas Tuf. Ta kummardus ja puudutas laserkomil üht päris kulunud nuppu.

Katkutäht kadus ekraanilt ja selle asemele ilmus väsinud moega nägu, mis kuulus sideruumis istuvale keskealisele mehele. Tal olid tihedad mustad juuksed, sinakashallid väsinud silmad ning tema otsmikku ja põski katsid sügavad kortsud. Mehel oli seljas ajaloofilmist tuttav vorm ja peas roheline nokamüts, millel ilutses kuldne embleem – vanakreeka täht teeta. „Siin Ark,” teatas ta. „Te sisenesite meie kaitsetsooni. Identifitseerige end või me avame tule. See on teie esimene hoiatus.”

Haviland Tuf vajutas sidenuppu. „Siin Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv,” ütles ta selgel häälel. „Kapten Haviland Tuf. Ark, me oleme ShanDellori relvastamata kaubalaev. Palume luba põkkuda.”

Celise Waan oli rabatud. „See on mehitatud. Meeskond on ikka veel elus!” ahmis ta õhku.

„Huvitav asjade käik,” märkis Jefri Lion habet näppides. „Võib-olla on tegemist laeva originaalmeeskonna järeltulijatega. Äkki nad kasutasid kronovarpi! Et kõverdada ajakanga lõime, et seda tagant kiirustada või paigal hoida, jah, nad võisid seda tõesti teha. Kronovarp! Mõelda vaid!”

Kaj Nevis tõi kuuldavale midagi õrina taolist. „Te tahate mulle väita, et möödas on tuhat kuradima aastat ja nad on ikka veel elus? Mida, kurat, me nüüd peale hakkame?”

Ekraanipilt väreles veidi. Siis ütles toosama Maa impeeriumlaste vormis väsinud mees: „Siin Ark. Teie tunnus ei ole korrektselt kodeeritud. Te liigute läbi meie kaitsetsooni. Identifitseerige end või me avame tule. See on teie teine hoiatus.”

„Söör, ma protesteerin!” ütles Haviland Tuf. „Me oleme relvastamata ja kaitsetud. Me kavatsused on rahumeelsed. Pardal on teie ligimesed, kaupmehed, teadlased. Me ei ole vaenulikud ja meil pole relvi, mis saaksid nii võimsale alusele nagu Ark viga teha. Meisse ei pea suhtuma vaenulikult.”

Ekraan vilkus. „Siin Ark. Te tungisite meie kaitsetsooni. Identifitseerige end viivitamatult või me hävitame teid. See on teie kolmas ja viimane hoiatus.”

„Salvestis,” tähendas Kaj Nevis teatava innuga. „Täpselt nii! Ei mingit külmutamist, ei mingit kuradi paigalseisuvälja. Seal pole kedagi. Mingi arvuti näitab meile salvestisi.”

„Kardan, et sul on õigus,” sõnas Haviland Tuf. „Küsimus on selles, et kui arvuti on programmeeritud saatma lähenevatele laevadele salvestatud sõnumeid, siis mida ta veel on programmeeritud tegema?”

„Koodid!” segas Jefri Lion vahele. „Mul on failide kristallkiipidel terve hulk Föderaalimpeeriumi koode ja identifitseerimistunnuste järjestusi! Toon nad siia.”

„Suurepärane mõte, aga sel on üks ilmselge puudus, milleks on aeg, mis kulub nende kodeeritud kiipide leidmiseks ja kasutamiseks,” ütles Haviland Tuf. „Kui meil oleks selleks kõigeks aega, aplodeeriksin su ettepaneku peale. Kahjuks pole meil aega, sest Ark avas just praegu me pihta tule.”

Haviland Tuf sirutas käe. „Lähen ülevalguskiirusele,” teatas ta. Ent vaevalt jõudsid ta pikad valged sõrmed nuppe puudutada, kui Küllusesarv metsikult rappuma hakkas. Celise Waan karjatas ja kukkus maha, Jefri Lion kukkus Anittasele otsa ja isegi Rica Dawnstar pidi haarama Tufi tooli seljatoest, et jalgel püsida. Siis kustusid kõik tuled. Haviland Tufi hääl kostis läbi pimeduse. „Kardan, et rääkisin liiga vara või õigemini täpsem oleks öelda, et tegutsesin liiga aeglaselt.”

Nad tundsid pika viivu vaikuses ja pimeduses õudu, oodates teist lööki, mis nende elud lõpetaks.

Ent pimedus taandus veidi, kui Küllusesarve seadmed võbisedes poolelule ärkasid ja tuhmid tulukesed neid ümbritsevatel konsoolidel põlema läksid. „Me ei olegi täiesti rivist välja löödud,” teatas jäigalt komandöritoolis istuv Haviland Tuf. Tema suured kämblad sirutusid arvutiklahvide poole. „Ma saan kohe vigastuste raporti. Võib-olla suudame siiski taanduda.”

Celise Waan tegi häält ja hakkas kõrge kiledal toonil hüsteeriliselt ulguma, ega jätnud enam järele. Ta oli ikka veel lääbakil põrandal. Kaj Nevis vaatas teda. „Jää vait, sa neetud lehm!” nähvas ta ja lõi naist jalaga. Waani ulgumine läks üle nuuksumiseks. „Siin niimoodi istudes oleme surmalapsed,” ütles Nevis valjusti. „Kurat küll, Tuf, liiguta juba seda küna!”

„Me liigume nagu ennegi,” vastas Tuf. „Tabamus me kiirust ei mõjutanud, kuid kallutas kõrvale trajektoorist, mille olime Arkile võtnud. Võib-olla selle pärast meid enam ei tulistatagi.” Ta uuris ühel väiksematest ekraanidest jooksvaid kahvaturohelisi numbreid. „Laev sai mõningaid tõsiseid kahjustusi. Ülevalguskiirust ei ole soovitav kasutada, kaasnev koormus kisuks meid tükkideks. Elutagamissüsteemid on samuti kannatada saanud. Prognoosid näitavad, et umbes üheksa standardtunni pärast saab hapnik otsa.”

Kaj Nevis vandus. Celise Waan hakkas rusikatega põrandat taguma. „Ma võin enda väljalülitamisega hapnikku kokku hoida,” pakkus Anittas. Keegi ei pööranud talle tähelepanu.

„Me võime kassid ära tappa,” pakkus Celise Waan.

„Kas me manööverdada saame?” küsis Rica Dawnstar.

„Manöövermootorid on töökorras,” vastas Tuf, „aga kuna me ei saa ülevalguskiirust kasutada, kulub meil Hro B’ranale jõudmiseks umbes kaks ShanDishi aastat. Neli meist võivad minna pakku skafandritesse. Viraalne hingamisaparatuur taastoodab hapnikku lõputult.”

„Mina keeldun elamast kaks aastat skafandris,” teatas Celise Waan ägedalt.

„Suurepärane,” ütles Tuf. „Kuna meid on kuus, aga skafandreid on vaid neli, on sellest oluline abi. Teie üllast eneseohverdust mäletatakse veel pikalt. Aga enne, kui me selle plaani ellu viime, tuleks meil kaaluda ka ühte teist võimalust.”

„Mis see oleks?” küsis Nevis.

Tuf keeras end komandöritoolis ringi ja vaatas pimenenud juhtimisruumi hämaruses teistele kordamööda otsa. „Peame lootma, et Jefri Lioni kristallkiip sisaldab õiget lähenemiskoodi, nii et me saaksime Arkiga põkkuda, ilma et nende antiikrelvad meid sihikule võtaksid.”

„Kiip!” hüüatas Lion. Teda oli raske märgata, sest kameeleonriidest kuub oli muutunud süsimustaks. „Ma toon selle siia!” Ta tormas eluruumide poole.

Šampinjon jooksis hääletult üle põranda ja hüppas Tufile sülle. Tuf silitas teda ja suur kõuts hakkas valjusti nurruma. Millegipärast oli see julgustav. Võib-olla läheb kõik veel hästi.

Ent Jefri Lion jäi liiga kauaks ära.

Kui nad lõpuks kuulsid teda naasmas, olid tema sammud tinarasked ja alistunud.

„Noh? Kus see on?” küsis Nevis.

„Kadunud,” ütles Lion. „Ma otsisin igalt poolt. See on kadunud. Ma võinuks vanduda, et võtsin selle kaasa. Mu failid... Kaj, ma kavatsesin selle kaasa võtta, ausõna. Kõike ma muidugi ei saanud kaasa võtta, aga enamuse olulistest dokumentidest ma kopeerisin, asjad, mida arvasin kasulikud olevat – materjalid sõja, ökotehnoloogiavägede, sektori ajaloo kohta. Minu hall kohver, tead küll. Mul oli seal väike arvuti ja enam kui kolmkümmend kristallkiipi. Ma vaatasin eile õhtul voodis osasid neist läbi, mäletad ju? Lugesin materjale seemnelaevade kohta, seda vähest, mida me nende kohta teame, ja sa veel ütlesid, et ma ei lase sul magama jääda. Ühel kiibil olid vanad koodid, ma olen selles kindel, võtsin selle kindlasti kaasa, aga enam mul seda pole.” Ta tuli lähemale. „Tuhnisin karbi neli korda läbi ja otsisin üles kõik kiibid, mis mul voodi peal, laual ja mujal olid. Seda pole. Palun vabandust. Kui just keegi teist seda ära ei võtnud.” Jefri Lion vaatas ruumis ringi. Keegi ei öelnud midagi. „Ilmselt jätsin koodid ShanDellorile,” ütles ta. „Meil oli lahkumisega nii kiire, et ma...”

„Sa seniilne vana loll,” käratas Kaj Nevis. „Ma peaksin su kohe maha tapma, et meile rohkem hapnikku jääks.”

„Me oleme surmalapsed,” ulgus Celise Waan. „Surmalapsed, surmalapsed,”

„Proua, te ruttate jälle asjadest ette,” ütles Haviland Tuf Šampinjoni silitades. „Te ei ole rohkem surnud, kui te olite veidi aega tagasi rikas.”

Nevis keeras ringi ja vaatas talle osa. „Oi, kas sul on mingi mõte, Tuf?”

„Tõepoolest,” sõnas Haviland Tuf.

„Lase tulla,” utsitas teda Nevis.

„Ark on meie ainus pääsetee,” ütles Tuf. „Me peame selle pardale saama. Jefri Lioni koodikristallita ei saa me Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarvega sellega põkkuda, sest see võib hakata meid jälle tulistama. Selline on praegu olukord. Ja ometi turgatas mulle pähe üks huvitav mõte.” Ta tõstis sõrme püsti. „Võib-olla ei ole Ark väiksema sihtmärgi puhul nii agressiivne. Ütleme näiteks reaktiivmootoriga edasiliikuva skafandris inimese puhul.”

Kaj Nevis muutus mõtlikuks. „Ja kui see inimene jõuab Arkini, mis siis saab? Kas ta koputab kerele?”

„Sel poleks tõesti mõtet,” nõustus Haviland Tuf, „aga ma usun, et mul on ka sellele probleemile lahendus.”

Kõik ootasid. Tuf silitas Šampinjoni. „Räägi edasi,” innustas Nevis Tufi kannatamatult takka. Tuf pilgutas silmi. „Edasi? Aga muidugi. Palun kannatust. Mu mõtted on nii hajevil. Mu vaene laev on hirmsasti kannatada saanud. Minu tagasihoidlik elatusallikas on puruks kistud ja hävinud, aga kes korvab vajalikud parandustööd? Kas peagi tohutut rikkust nautiv Kaj Nevis külvab mind lahkusega üle? Kardan, et mitte. Kas Jefri Lion ja Anittas ostavad mulle uue laeva? Vist mitte. Kas lugupeetud Celise Waan maksab mu tasule lisaks preemiat, mis kompenseeriks mu kaotuse? Ta juba lubas minu vastu kohtusse minna, et mu vaene laev konfiskeeritaks ja mu maandumisluba tühistataks. Kuidas ma pean siis toime tulema? Kes mind hädast välja aitab?”

„Pole oluline!” ütles Kaj Nevis. „Kuidas me Arkile saame? Sa ütlesid, et sul on mõte!”

„Ütlesin või?” imestas Haviland Tuf. „Teil on vist õigus, söör, aga kardan, et mu mured on selle mõtte mu vaesest hajevil peast minema pühkinud. Unustasin juba ära. Ma ei suuda mõelda muust, kui oma majanduslikust kitsikusest.”

Rica Dawnstar naeris ja patsutas häälekalt Tufi laia turja.

Tuf vaatas talle alt üles. „Ja nüüd kolkis metsik Rica Dawnstar mu veel jõhkralt läbi kah. Madam, palun ärge puutuge mind.”

„See on väljapressimine,” kriiskas Celise Waan. „Selle eest lähed sa veel vangi!”

„Ja nüüd on mu ausus kahtluse alla seatud ja mind on ähvardustega üle kallatud. On's see siis ime, Šampinjon, et ma enam mõelda ei suuda?”

Kaj Nevis õrises. „Hea küll, Tuf, sinu võit.” Ta vaatas ringi. „Kas kellelgi on midagi selle vastu, et teha Tufist täisosalusega partner? Et me jagame tulu viieks?”

Jefri Lion köhatas kurgu puhtaks. „Kui tema plaan töötab, on ta selle igati ära teeninud.”

Nevis noogutas. „Sa oled kambas, Tuf.”


George Martin

Haviland Tufi reisid

Katkend loost „Katkutäht“, tõlkinud Jaana Talja © 2020

Tuf Voyaging

Copyright © George R. R. Martin 1986, 2003

„The Plague Star“ Copyright © Davis Publications, Inc. 1985.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0873)