Ust korterisse valvas rahuohvitser, kõik kuus kätt ta lainelise rinnaplaadi peal ristatud.Erkpunane teenistuspael oli tugevas kontrastis tema tumehalli nahaga. Inspektor Ek-Lo-Don läbis koridori, ta põrandasõrad autoriteedi rütmi koputamas. Valvur tervitas ta lähenemist oma ülemiste kesksõrgade alandlik-professionaalse lõgistamisega.

„Kas keegi on sees käinud?” küsis Ek-Lo-Don,vaikselt oma välislõuga plagistades.

„Ainult keha asukoha kindlakstegemiseks.”

Valvur astus kõrvale ja Ek-Lo-Don surus ennast läbi ukse sooja ringlihase, mis andis järgi tervitava pominaga. Sees oli hämar ja soe. Jalamatt andis ta sõrgade all järgi joviaalselt heliseva krõpsatusega ning tõusis tagasi üles usinalt kõlava tervitava sahinaga. Inspektor kallutas pead: huvitav kombinatsioon.

Tuba oli suur ja ovaalne, palju suurem tavapärasest. Neli diagonaalis vastastikku asetsevat ukse-ringlihast viisid, ta oletas, magamismabrisse, ekskretooriumisse, kestumisruumi ja panipaika. Seinte ääres asetses hulk kõrgekvaliteedilist mööblit: lauad, toolid, sülemlemisdiivan, vitriinkapp. Toa keskel, keha.

Inspektor astus edasi ja kummardus üle lahkunu. Varases keskeas isane hallikas-rohelise naha ja tuhmide hooldamata sõrgadega. Puudusid selged märgid vägivallast, haigusest või planeerimata kestumisest.

Ta käis aeglaselt ümber toa. Polnud ühtegi märki kaklusest, see-eest mitmeid hooletusest. Tolm oli erinevatele pindadele kogunenud, ringlihas, mis viis magamistuppa, rippus lõdvalt. Vitriinkapp oli korrast ära, paljud karikad olid lükatud tahapoole, et ruumi teha tühjale kandikule, mis oli lika mardikate jäänustestlillat värvi värvunud. Ta tõstis ettevaatlikult kandiku oma pea juurde. Ei mingit häält. Mardikad olid söödud vähemalt mitu tundi varem, kui nende jäänused vait olid.

Kandiku ettevaatlikult käest pannud, pööras ta tähelepanu karikatele, neid austusega käsitledes. See oli omapärane segu auhindadest akadeemilise suurepärasuse ja spordivõimekuse eest. See sobis kokku sissepääsu juures olnud matiga. Kõigil oli surnud isase nimi: Lak-Do-Sil. Ükski ei olnud uuem kui tosina aasta-aja tagune. Ta pani need ettevaatlikult kappi tagasi, hoolikalt ritta seades, et need ei häiriks kadunu perekonda. Üks karikas tundus kadunud olevat; karikate arv ei olnud sama, mis jälgede arv tolmus.

Ta kummardus keha kõrval ühe eriti ebameeldiva tegevuse jaoks. Oma alumiste kesksõrgade abil kangutas ta lahti isase välimised lõuad ja vaatas lähedalt siselõuga.Lika jäljed olid vanad ja sissesööbinud, kindel sõltlase märk. Ta lasi lõugadel selle jäleda pildi kohal tagasi kokku klõpsatada. Ainult ta sülemlemiskaaslane oli kuulnud ta siselõua intiimset lõginat ja sedagi vaid sülemlemiskordadel.

Sõltuvus ei põhjustanud surma, ainult oimetust ja lohakust. Ta raputas laipa õrnalt küljelt küljele. Kerge tilisemine. Ta nõjatus lähemale ja raputas laipa tugevamini. Lika mardikad helisesid pärast söömist veel mitu tundi, aga miski selle juures ei kõlanud õigesti.

Ta tõusis ja läks läbi ringlihase hoiuruumi. Kaheteistkümnel riiulil olid kõiksugu konteinerid, aga see, mida ta otsis, oli otse ees, sõltlase jaoks kergelt kättesaadavas kohas. Mitukümmend pruuni mardikat roomas ja ukerdas vaikselt läbipaistvas klaaskastis, lootusetult väljapääsu otsides. Ta võttis kasti hoiuruumist kaasa ja pani selle lauale.

Ek-Lo-Don haaras kastist mardika ja purustas lõugadega selle kesta. See tilises surres rõõmsalt ja Ek-Lo-Don sülitas jäänused lauale, kus see jätkas tilisemist purpurpunaseid vedelikke välja ajades. Terav ahvatlev maitse tilkus Ek-Lo-Doni keelele ja ta ta äärepealt tõstis katkise kesta üles, et see endale suhu visata. Ta hoidis oma sõrad raudse tahtejõuga paigal. Ta ei võinud sellele teele naasta.

Mardikas ei häälitsenud päris õigesti. Ta vaatas ettevaatlikult klaaskasti. Mõned mardikad liikusid uimasemalt. Ta tõstis ühe üles ja vaatas seda lähemalt. See oli kraad tumedam kui oleks pidanud, alumine külg sileda asemel vöötidega kaetud. Metsikud lika-lika mardikad. Sama maitse, sama eufooriat tekitav efekt, väga sarnane surmahäälitsus, aga mürgine. Mõned oleksid üle elatavad, aga liiga palju oleks surmav. Umbes neljandik mardikaid kastis tundusid olevat lika-likad. Nad olid aeglasemad, kergemad püüda. Sõltlane tõenäoliselt oleks neid palju kätte saanud ja söönud. Lak-Do-Sil oleks saanud neid osta ebaausa diileri käest või võib-olla ta oli piisavalt meeleheitel, et ise korjamas käia.

Ta naases Lak-Do-Sili laiba juurde ja raputas seda uuesti. Just, see oligi see. Oma metsikute, mürgiste sugulaste poolt rikutud lika mardikate kõlin. Vastusega rahul olles kutsus ta rahuohvitseri kehaga aitama. Nad lükkasid selle ekskretooriumisse ja panid süsteemi täisvõimsusel tööle.

Kuid üks karikas oli puudu. Ek-Lo-Don seisis ja mõtiskles sel ajal, kui valvur korterist uuesti lahkus. Oli ebatõenäoline, et Lak-Do-Sil oleks selle pannud kuhugi mujale ning jälg tolmus näitas, et see oli olnud oma kohal veel suhteliselt hiljuti. Esmane, erapooletu ülevaatus tehtud ja esmane surma põhjus tuvastatud, oli aeg sukelduda surnud isase minevikku ja hakata ta elu mõistatust kokku panema.

Ek-Lo-Don võttis oma kõhupaunast välja väikse infoseadme. Tumepruun bioware sidus end korteri keskusega, kinnitas sellele Ek-Lo-Doni õiguseid ja laadis alla selle endise elaniku informatsiooni. Enamik sellest ei omanud mingit tähtsust – niiskuse ja päevarežiimi seaded, helikogu – aga sel ajal, kui andmed üle infoka roomasid, otsis Ek-Lo-Don asju, mis maaliksid pildi ohvri elust. Seda polnud palju. Lak-Do-Sil paistis olevat olnud suhteliselt eraklik juba enne seda, kui likasõltuvus ta elu üle kontrolli haaras. Kirjas oli vähe äripartnereid ja veel vähem isiklikke tuttavaid. Polnud märke sellest, et ükski neist oleks korterit külastanud. Lähiminevikus polnud midagi, mis oleks seletanud, miks ohver nii heas korteris elas. See oli nähtavasti ta varasemate aastate saavutus.

Lõpuks ta jõudis kõige huvitavamate kirjeteni ja peatas ekraanil esitluse, et uurida karikate loendit. Ta luges need lehitsemise ajal üle. Kadunud ese oli neljateistkümne aasta tagune võidukarikas kohalikult intelligentide võistluselt. Sel ei olnud mingit materiaalset väärtust või muidu see oleks võinud olla maha müüdud likasõltuvuse rahastamiseks. Samavõrd oli see veider asi, mida varastada.

Ta lahkus mõtteis olles ja liitus valvuriga. Tagapool koridori viletsamas otsast kõõritas vanadusest kuivetunud pea huvitatult nende suunas ühest ukseavast ja kadus siis sisse tagasi.

„Naabritelt tuleb küsida standardküsimused,” lausus Ek-Lo-Don. Valvur vastas kinnituseks lõgistades ja läks seda tegema.
Ek-Lo-Don vaatas hindavalt ukse ringlihast. See oli väljast piinlikult puhas nagu ülejäänud koridorgi. Kõik mahaaetud rakud jääksid sisemise ääre külge, ohvrit kodust väljumisel maha hõõrutuna. Ta võttis kleepkaani selle kandesilindrist ja hõõrus kleepuvat elukat mööda sisemisi ääri üles ja alla, lastes sel koguda rakkusid oma kaitsva lima sisse hilisemaks seedimiseks. Kahjuks pidi vaene loom jääma näljaseks oma raske töö järel, kui rahuteenistuse tehnikud temast rakud analüüsiks eemaldasid, kuid Ek-Lo-Don oli kindel, et nad pakuvad sellele lohutuseks mõne teise hõrgu suutäie. Ta asetas kaani tagasi silindrisse ja klõbistas uksest eemale, jättes valvuri küsitlusi läbi viima.

***

Rahuteenistuse peakorter oli paljudest omavahel ühendatud munakujulistest osadest koosnev pikk madal hoone. Inspektor Ek-Lo-Don jagas suurt, kumeraseinset kontorit mitme kolleegiga. Ta klõpsus nende suunas tervitusi ja nähvas ärritunult ametnikule, kes proovis ruumist välja saada. Väike sootu tööline oli koormas kandesilindrite hunniku all, mis olid ebakindlalt segiläbi ta ülemistele kesksõrgadele laotud. See kummardas ja lõgistas närviliselt,sööstes Ek-Lo-Doni selja taha ning ära teise ruumi. Inspektor vajustänulikult oma konsoolitooli sooja kookonisse ja lõdvestus selle käsnja sisu vastu.

Selleni, kui labor saaks kaani küljest võetud rakkude kohta raporteerida, oli vähemalt paar tundi aega. Ek-Lo-Don laadis info oma infokast üles palju võimsamasse kontorivõrgubio-ajusse ja pani selle tööle – otsima mustreid, seoseid, anomaaliaid ja kokkusattumusi. Sel ajal kui konsool sumises ja lainetas, nõjatus ta toolis tagasi ja sulges oma silmade sisemise lau, kattes kinni reaalajas nägemise, nii et ta saaks taas vaadata mälupilti Lak-Do-Sili korterist. Sel ajal, kui nägemus ennast ta silmalau peal maha mängis, kasutas ta vabadust uurida stseeni iga osa, olemata enam seotud ühe tähelepanupunktiga, nagu ta oli reaalajas olnud.

Korteris ei olnud palju näha, isegi teistkordsel vaatlemisel. Surnud isasele kuulunud mööbli kogus oli minimaalne, ta omand vähene. Ta järgnes taasesitusele hoiuruumi, kus ta tähelepanu tookord oli olnud lika mardikatel. Seekord ta märkas riiul kõrgemal ja üks koht kõrval avamata sõralaki purki. See oli sama sorti kui see, mida Ek-Lo-Don ise kasutas, kena uus helelillat värvi disain, mis oli välja tulnud vaid mõned nädalad tagasi. Täiesti tavaline asi igaühe kodus, aga ebatavaline kasimata sõltlase puhul. Ta vaatas tähelepanelikult, kui vaatepunkt tagasi keha juurde jõudis, ja uuris Lak-Do-Sili sõrgu. Need olid tuhmunud ja kraabitud. See isane ei olnud ilmselgelt neid tükk aega lakkinud, seega miks ta oleks pidanud uue lakipurgi ostma?

Rahuloleva virvendusega teatas Ek-Lo-Doni konsool, et oli oma andmeanalüüsi lõpetanud. Ühelgi ohvri tuttavatest ei olnud mingit seost likasõltlaste ega -müüjatega ning neil polnud tõsisemaid kuriteokirjeid kui avalik kestumine. Kaks tuttavat olid ohvriga koos intelligentide võistlustel osalenud ning üks neist oli varem kõrvalkorteris elanud.

Rahuohvitser, kes oli olnud kortermajas, saabus ja andis üle oma infoka. Ek-Lo-Don sidus selle oma konsooliga, laadis alla naabritega tehtud intervjuud ja saatis ohvitseri tehnikutele naabrite rakunäidiseid viima ning likamüüjate asukohtasid kindlaks tegema. Sõltlased muutusid mugavaks ega suutnud millelegi, mis nende tavarutiinist välja jäi, keskenduda. Surnud isase tarnija pidi kohalik olema.

Allalaetus oli üksteist intervjuud ja ohvitser oli kolm neist ära märkinud. Esiteks, tähelepanust hoiduv isane koridori lõpus, kes vaevu vastas küsimustele, aga kes näitas märke agressiivsest lõuavärinast, kui Lak-Do-Sil nime mainiti. Teine oli häbelik emane, kaunistatud rinnaplaadiga, kes tunnistas korduvalt korteri külastamist, et pakkuda sõltuvuse vastaseid nõuandeid; tundus, et see oli tema hobi. Ta ei paistnud ennast surma pärast ebamugavalt tundma. Ek-Lo-Don tundis kolmanda näo ära kui vana mehe, kes oli teda koridoris põrnitsenud. See isane oli järsk, peaaegu isegi vastanduv. Ta tunnistas, et talle ei meeldinud ta lahkunud naaber, kellega tal olid mitmel korral vaidlused olnud. Need vaidlused olid selgelt olnud tühiasjade üle, mille üle polnud tingimata vaja tappa. Mitu teist naabrid kinnitasid nende vaidluste toimumist. Ek-Lo-Don lehitses kiirelt läbi nende intervjuude, uskudes ohvitseri arvamust, et need olid vähetähtsad.
Selleks ajaks oli õhtu saabumas ja suur kollane päike oli madalal horisondi kohal. Ek-Lo-Don lülitas oma konsooli unerežiimi, milles see alateadlikult jätkaks uurimise andmete üle mõtlemist ja võimalik, et jõuaks hommikuks uute järeldusteni.

Ta lasi enne tõusmist oma meelel pikast kontsentreerumisest puhata. Kutsumata tõusid sinna mõtted ta sülelemiskaaslasest, Se-Se-Lin-Dorist, sellisena, nagu ta oli tol päeval, kui nad esmakordselt kohtusid. Noor ja roheline ja läikiv. Ta oli ammu oma meelest ajanud pildi ta õnnetusejärgsest katkisest kehast. Õnnetus, mis oli jätnud ta ellu sellise tohutu augu. Augu, mida ainult lika mardikas paistis täita suutvat.

Ta vihkas seda tüüpi uurimisi, mälestusi, mida see üles äratas. Se-Se-Lin-Dori surm oli õnnetus, sinna ei saanud midagi parata. Tema võimu kahanemine, tema kasvav suutmatus edukalt lahendada ka kõige otsejoonelisemaid kuritegusid, oht saada Rahuteenistusest välja heidetud. Need olid asjad, mis panid ta ennast lika käest vabaks murdma. Nüüd oli ta sõltuvuseks õigluse taga ajamine.

***

Oli veel vara, kui Ek-Lo-Don kontorisse tagasi läks. Taevas oli vaevu oranžikas ja ainult mõned sootud töölised ajasid omi asju unistel avenüüdel. Ta oli esimene kontorisse-jõudnu ja ta jõi kannutäie karva mahla sel ajal, kui ta konsool ärkvele värises.

Rakuproovide analüüsid olid laborist öö jooksul üles laaditud. Olid kolm isikut, kelle proovid olid piisavalt uued, et huvitavad olla: emane amatöörnõustaja, vaidlev naaber, kes polnud maininud korteris käimist, ja üks Lak-Do-Sili tuttavatest intelligentide klubist.Kolme Lak-Do-Sili korteri lähedal asuva likamüüja asukohad olid tema jaoks samuti ära märgitud.

Pärast parima marsruudi üle juurdlemist lahkus Ek-Lo-Don oma kontorist, et külastada intelligenti Ak-Ron-Bari. Polnud piisavalt aega kulutada, et selline pikk tee jala ette võtta, seega ta kutsus paari töölisi. Need kaks põlvitasid tema ees ja ta astus neile selga. Ta plõksus käskivalt ning nad galopeerisid mööda avenüüd edasi, viies teda kiiresti läbi tiheneva jalakäijate voo. Linna läbides möödusid nad madalate kuplitega hoonete ridadest, mis olid värvitud pehmetes värvitoonides, ja sisenesid linnaosasse, kus olid kodud mis olid küll vanad ja kulunud, aga siiski veel väärika välimusega.

Ak-Ron-Bari kodu uksekell vilistas ülbet intelligentsi.

Ukse ringlihas lõtvus hetk hiljem ja Ek-Lo-Don surus ennast sellest läbi pimedusse, jättes töölised päikse kätte mõnulema. Ta peatus, et oodata, kuni ta silmad valguse erinevusega harjuvad. Ei olnud mingit muutust, vaid pilkane pimedus. Korraga tundis ta pööritust ja sirutas välja oma ülemised ja alumised kesksõrad, et end tasakaalustada. Need ei ulatunud millenigi. Ta vajus ettepoole ootamatus teadmises, et põrand kaldub temast eemale.

Ta kukkus tundmatusse.

***

Järk-järgult hakkas soojas valguses paistma väike ümmargune ruum ja Ek-Lo-Don ajas end oma tagasõrgadele püsti. Üleval viis kaldtee pimedusse, see oli väljaspool ulatust ka siis, kui seal oleks olnud mõni tugi, mille abiga ennast üles tõmmata. Lõksus.

Siis täitis valgus ruumi augu kohal ja väike nägu piilus üle serva.

„Ma ei tea teid,” ütles isane.

„Ei,” vastas Ek-Lo-Don tõredalt.

Nägu kadus. Veidi hiljem langetati kaldtee alla Ek-Lo-Doni juurde ja see võttis võbisedes ronitava kuju. Ta ronis kohmakalt tagasi üles esikusse ning kaldtee libises sujuvalt oma kohale tagasi. Ta pöördus aeglaselt ümber ja põrnitses väikest, hämmeldunud isast, kes teda omakorda vahtis.

„Ma olen inspektor Ek-Lo-Don rahuteenistusest.”

„Tõesti? Mida te mu kodus teete?”

„Uurin ühte surma.” Ta tõstis oma kesksõrgu kergelt oma autoriteedi rõhutamiseks. „Miks te proovisite mind lõksu püüda?”

„Ah see,” Ak-Ron-Bar žestikuleeris ükskõikselt. „Lihtsalt üks variant sisenemismõistatustest, mida intelligendid harrastavad”.

„Sa püüdsid mu auku lõksu.”

„Jah.” Ak-Ron-Bar kõlas pettunult. „Intelligendid on harva rahuteenistuse liikmed”.

„Sellest hoolimata…”

„Asi selles ongi, et te ei suutnud jagu saada mõistatusest, mille ma lõin, ja ohutult siseneda.”

„Miks peaks selline mõistatus vajalik olema?”

„Mõistus,” ütles Ak-Ron-Bar. „Intelligentide hulka kuulujad testivad üksteist sellistel viisidel pidevalt.”

Ek-Lo-Don mõtles selle üle hetke. „Ja kas sa oled hiljuti testinud Lak-Do-Sili mõistust?”

Ak-Ron-Bar viibutas põlglikult sõrga: „Ta ei olnud Intelligendi tiitlit ära teeninud.”

„Mispärast?”

„Ta järeldusvõime oli pealiskaudne, ta teadmised päheõpitud, mitte intuitiivsed. Tema võidud intelligentide lõppvõistlustel saab pigem omistada pettustele kui geniaalsusele.”

Ek-Lo-Doni tabas mõte: „Sa räägid temast minevikuvormis.”

„Tõepoolest. Ta on surnud.”

„See ei ole laialdaselt avalikustatud. Kuidas te sellest teate?”

„Te uurite surmajuhtumit. Te küsisite ta kohta. See järeldus on nii lihtne, et ma häbistan ennast selle seletamisega.”

„Ja kui hiljuti te külastasite Lak-Do-Sili?”

„Kaks päeva tagasi. Tal ei olnud mõistatust valmis pandud.”

„Üks tema intelligentide karikatest on puudu.”

„Las ma lahkan teie mõttekäiku,” ütles Ak-Ron-Bar, „et aega säästa. Mitu aastat tagasi võitis Lak-Do-Sil karika mille kohta ma arvan, et oleks pidanud mulle minema, seetõttu ma külastasin ta korterit, tapsin ta ja võtsin karika endale.”

„Kas te võtsite karika? “

„Jah. See oli õigustatult minu. Lak-Do-Sil ei suutnud mu väite tõesuse vastu vaielda”.

„Kas te tapsite ta?”

„Selleks ei olnud mingit vajadust. Ta hale sõltlasolek tegi isegi temaga vaidlemise vaevu mõtekaks. Ma ei saanud võidust mingit rahuldust.”

„Ja te ei jätnud talle lahendamiseks potentsiaalselt surmavaid mõistatusi?”

„Ta ei suudaks lahendada midagi, mille ma välja mõelda võiksin.”

„Siis te oleksite võinud kindel olla, et ta sureb pärast seda, kui te ta korterist lahkunud ja koju tagasi jõudnud olete.”

„Loomulikult. Kui mul peaks tahtmist olema.”

„Te ei tundu muretsevat, et te võite kahtlaselt kõlada.”

„Inspektor,” Ak-Ron-Bar hääles oli väsimus, „ei ole ühtegi loogilist põhjust, miks ma peaks Lak-Do-Sili tapma.”

„Loogika on harva asjasse seotud,” ütles inspektor. „Võib juhtuda, et pean teiega uuesti rääkima.” Ta pöördus ja surus ennast läbi ukse.

Alandlikud töölised vaatasid üles ja jooksid ta juurde. Ek-Lo-Don hüppas neile selga ja suunas nad Lak-Do-Sili korteri suunas.

***

Kvartal enne sihtkohta laienes avenüü väljakuks, millel asetsesid ümarad valged varjualused. Ek-Lo-Don peatas oma töölised kohtukella juures ja läks meeste, naiste ja tööliste hulka, kes kõndisid kaupu ostes lettide vahel. Müüjad lõgistasid oma sõrgu ja trummeldasid laudu trummirütmidega, et kuulutada oma kauba väärtust, stiilikust, kasulikkust või kergemeelsust. Paljud jalakäijad andsid Ek-Lo-Doni ilmseautoriteedi ees teed, eriti töölised, kes ruttasidinnukas alandlikkuses kõrvale.

Esimest rida domineerisid toiduga kaetud lauad: karva marjad ja mahl, ribad kuivatatud lehtesid ja värsked juurikad. Tosin sorti mardikaid oli saadaval marineeritult, vürtsitatult, röstitult või hoopis elusalt ning ahvatlevalt vingerdavatena. Neist möödudes hoidus ta ahvatlusest paari proovida. Toidulettide järel tulid kabiinid, kust sai osta rinnaplaadile kaunistusi või lasta seda graveerida, lasta sõrgu lakkida või töölisi märgistada. Uksevaibad seisid suurtes hunnikutes ja neid sai lasta kohapeal isikupärastada. Välja pandud oli kõiksugu mööbliesemeid, lakipurke, informatsiooniseadmeid, kasutuskõlblikke tööriistu ja iluasju.

Väljaku tagumises osas muutusid putkad väiksemateks ning tooted odavamateks.Lõpuks jõudis Ek-Lo-Don lika mardikate müüja – seaduslik, aga auvääritu amet – leti juurde. Ta oli neist kaua hoidunud – see koht tõi tagasi musti mälestusi. Müüja vaatas närviliselt üles ja astus väikse sammu tagasi.

„Ma olen rahuteenistuse inspektor,” teatas Ek-Lo-Don, „ma tahan teiega ühest asjast rääkida.”

Likamüüja avas oma välislõua, justkui vastama hakates, aga pöördus siis ja põgenes. Ta astus läbi müügiputka tagaseinas oleva lapatsi ja oligi läinud. Ek-Lo-Don hüppas üle leti ning järgnes.

Teispool lapatsit leidis ta end palju kitsemas maailmas, mis koosnes putkade vahel olevatest vahekäikudest, üksteise peale laotud kaubakastidest ja puhkepausi pidavatest putkapidajatest, kes pragunenud karikatest jooki rüüpasid.Inspektorist palju väiksem likamüüja puges üle ja ümber takistuste, keerates ja pöörates putkade vahel ja läbi aukude nende vahel, mida ta ilmselgelt väga hästi teadis. Ek-Lo-Donrabeles talle järgi, kasutades oma suuremat kiirust ja jõudu, et järel püsida ja kõrvale lükata need, kes liiga aeglaselt ta õigust tunnustasid ja kõrvale liikusid.

Kaupleja püsis temast mõned kehapikkused ees, surus end läbi lapatsi ühe teiseputka tagaosasse. Ek-Lo-Don hüppas talle järele ja kukkus kastide ja tööliste hunnikusse, mis oli laviinina ümber lükatud kaupade keskele kuhjunud.

Nende kõigi all rabeles likamüüja. Ek-Lo-Don haaras oma suure ülemise kesksõraga tal kaelast ja tiris väiksema isase tagasõrgadele püsti.

„Ärge enam põgene,” ütles ta, „kui te ei taha kohitsetud saada.”

Kaupleja tõstis allaandmise märgiks kõik neli kesksõrga üles. Ek-Lo-Don lehvitas oma töölistele, et need segaduse ära koristaks, ja juhatas kaupleja läbi katte vaiksemale teenistustänavale.

„Miks te põgenesite?” nõudis ta.

„Ma olin mures oma … putka rendi pärast,” ütles ta.

Ek-Lo-Don raputa skeptiliselt üht sõrga. Siin olid usutavasti mingid olulisemad asjad korrast ära, aga praegusel juhtumil oli prioriteet.

„Viige mind oma putkasse tagasi,” ütles ta. „Ma tahan teie kaupasid uurida.”
Kaupleja läks ees pahuralt ja pidevalt tagantpoolt mükse saades.

Putka oli selline nagu enne, välja oli pandud mitu kasti lika mardikatega.
Ek-Lo-Don vaatas järjest kõigisse sisse. Kõik tundus korras olevat.

„Aga metsikud lika-likad?” küsis ta.

Müüja näis end ebamugavalt tundvat.„Ma saan teile neid hankida, kui te soovite.” Ta näitas karpide peale. „Ma ei müü neid. Miks ma peaks?”

Ek-Lo-Don tõmbas välja oma infoka ja manas sellel pinnale Lak-Do-Sili pildi.

„Kas see isane on teie klient?”

Müüja vaevu vaatas pilti. „Ei.”

Ek-Lo-Don hoidis seda edasi käes.

„Ma olen seotud tähtsa uurimisega. Mul ei ole aega uurida teie teisi probleeme. Aga kui ma tunnen, et te ei aita kaasa, siis ma leian selleks aja.”

Miski ei viiks Ek-Lo-Doni uurimisliini juurest kõrvale, kui ta sellega juba alustanud oli; müüja luges selle ta olekust selgelt välja. Ta vaatas oma putkas närviliselt ringi, uuris pilti lähemalt.

„Ma olen teda mõned korrad näinud, kaks või kolm nädalat tagasi. Ta ostis iga kord peotäie likasid.”

„Oled sa kindel, et need polnud lika-likad?”

„Jah, muidugi. Ta nägi haiglane välja, miks ma oleks pidanud teda mürgitada tahtma?”

Mürgitada ja tappa potentsiaalne klient. Likamüüjad olid selleks liiga omakasupüüdlikud.

Ek-Lo-Don läks oma tööliste juurde tagasi ja juhtis nad oma nimekirjas olevate teiste likamüüjate juurde. Üks müüs kolm avenüüd eemal lika mardikaid kärust. Ta tunnistas, et oli kord või paar Lak-Do-Sili näinud, aga ei omanud mingit muud lisainfot. Teise pood asus väikses võlvitud kuuris Lak-Do-Sili kortermaja tagaküljel.Ta oli lähim lika mardikate allikas ja kinnitas, et ohver oli ostnud likasid peaaegu iga nädal viimase kolme aasta jooksul. Tal oli surma üle mõnel määral kahju, aga Ek-Lo-Don mõistis, et ta mõtted olid juba teistel klientidel, kes ta äri elus hoiavad. Kumbki ei tunnistanud metsikute lika-likade müümist ja tundusid selle küsimuse üle väga solvunud olevat.

Ek-Lo-Don tegi kohtumistest märkeid oma informatsiooniseadmel ja läks siis mõtlikult tagasi kortermaja juurde.

***

Vana isane pistis pea läbi ukse ringlihase ja vahtis Ek-Lo-Donile otsa.

„Ma juba rääkisin ühega teist.”

„Tõepoolest. Te võtate omaks, et vaidlesite oma naabri Lak-Do-Siliga, kes on nüüd surnud.”

Vanur lehvitas ükskõikselt sõrga. „Ta ei meeldinud mulle. Ma ka ei tapnud teda.”

„Te jätsite mainimata, et te olite käinud ta korteris.”

„Kes ütleb, et ma seda tegin?”

Inspektor põrnitses, kuni vana naaber vaatas kõrvale.

„Teie rakke leiti korterist”

Vaikus. „Ma läksin korterisse. Ta ei tahtnud välja tulla. Ta oli hale, aga ma ei vigastanud teda.”

Ta tundus tülinoriv, aga mitte mõrvarlik. Ek-Lo-Don rääkis temaga veel mõned minutid, aga ei avastanud midagi kahtlast. Ta lahkus vana naabri juurest ja läks edasi koridori tagaotsa pool oleva emase juurde.

Lo-Lo-Ran-Lan oli Lak-Do-Siliga täielik kontrast: hästihoolitsetud, lakitud küüntega, ehitud rinnakilp ja laitmatus korras nahk. Ta kutsus Ek-Lo-Doni oma korterisse, mis oli samamoodi hästi hoolitsetud ja puhas, kuigi palju väiksem.

„Mul oli temast kahju,” seletas ta maha istudes. „Ta oli likast sõltuvuses, aga see oli ainult ta üksilduse pärast.”

Ek-Lo-Don laskus ühte lamamistoolidest ja andis talle žestiga märku jätkata. „Ta perekond ei tahtnud temaga mingit tegemist teha,” ütles Lo-Lo-Ran. „Tal ei olnud ühtegi lähedast sõpra ega kolleegi.” Ta tegi pausi, et ühte oma sõrgadest vaadata. „Teate, ma arvan, et intelligents ongi sellised.”

Kui nad kõik olid nii ülbed nagu Ak-Ron-Bar, siis Ek-Lo-Don ei olnud üldse üllatunud, et neil sõpru polnud.

„Aga ta oli oma ande kaotanud,” jätkas Lo-Lo-Ran. „Ta ei olnud võitnud mitme aasta-aja jooksul ühtegi karikat. Ta lõpetas lõpuks võistlemise. Ja siis tal polnud mitte midagi.”

Mitte midagi. Ek-Lo-Don oli sellele ise nii lähedal.

„Niisiis, mis teie suhe temaga oli?”

„Ma proovisin aidata. Ma töötan nõustajana, nagu ma teisele ohvitserile seletasin.”

„Te olete seda õppinud?”

„Ei.” Ta lehvitas sõrga umbmääraselt.„See on anne”.

„Ja Lak-Do-Sil oli mugav juhtum, mille peal praktiseerida?”

„Kindlasti mitte. Ta tõusis sirgelt istuma. „Ma tahtsin teda aidata.”

Ek-Lo-Don lasi vaikusel veidi kesta. Sõltuvuses olija ei parane, kui ta ise ei taha abi. Tavaliselt nad ei tahtnud. Ek-Lo-Donil oli läinud kaua aega, et sellesse punkti jõuda.

„Ja te käisite tema korteris tihti?”

„Jah. See on väga kena korter, nii kahju, et ta selle nii korrast ära lasi.”

„Tal oli vähe külalisi. Miks ta teid sisse lasi?”

Lo-Lo-Ran-Lan lõgistas oma hambaid lõbustatult. „Ma esimestel kordadel sain sinna oma võludega sisse.” Ta ajas kõik oma kuus sõrga laiali, justkui oma hästihooldatud torso näitamiseks. „Te saate ju ometi aru, kuidas see käiks?”

Ek-Lo-Donile ei meeldinud, kui kahtlusalused temaga flirtisid.

„Ainult alguses?”

„Jah.” Ta vajus kergelt kühmu. „Ta väsis ära mu katsetest teda nõustada. Hiljem ma pidin talle pistiseks kingitusi andma, et sisse saada.”

„Milliste kingitustega?”

„Viimane asi oli lakipurk. Ma tahtsin ta välimust parandada. Ta loomulikult ei kasutanud seda kunagi.”

Ek-Lo-Don hindas väikest, kena korterit ning ilusat, enesekindlat emast enda ees lamamistoolil. Veider, et ta hoolimata oma ilmselgetest võludest üksi elas.

„Sa ei lootnud tema sülemlemiskaaslaseks saada?” küsis ta.

„Ei!” Ta tundus sellest otsekohesusest ehmunud. „Ma aitasin teda kui naaber.”

Ta oli selle kommentaariga hella kohta tabanud. Ta vahetas teemat, lootes Lo-Lo-Ran-Lani vahele võtta.

„Kas te teate, kust lika mardikaid saab?”

„Ei!” Lo-Lo-Ran-Lan niheles oma toolis. „See tähendab jah, loomulikult ma tean, neid saab turult, aga miks ma neid ostma peaksin? See on selle vastand, mis ma teha proovin.”

„Ja kui teil ei õnnestu aidata mõnel oma kliendil sõltuvust murda, mis siis?” Ek-Lo-Doni hääl oli muutunud teravamaks, proovides leida emase fassaadis mõra.

„Sellest oleks kahju muidugi…”

„Kas see ei tähendaks, et sa oled läbi kukkunud, oma ande kaotanud, muutunud täpselt samasuguseks kui Lak-Do-Sil?”

Lo-Lo-Ran-Lan tõusis püsti.

„Ei, inspektor, see ei tähendaks seda.” Ta astus oma lamamistoolist eemale. „Ma arvan, et mul ei ole midagi lisada.”

Ek-Lo-Don tõusis aeglaselt püsti.

„Ma tunnen end selle kõige pärast üsna ärritunult,” ütles Lo-Lo-Ran-Lan.

Inspektor lasi ennast välja saata.

***

Kui ta sooja päiksepaistesse astus, sirtsatas ta infokas, andes märku tulnud sõnumist. See oli üks peakorteri administratiivtööline. „Selle kortermaja hooldaja, kus Lak-Do-Sil elas, võttis meiega ühendust,” ütles tööline. „Ta tahab teada, millal me korteri vabastame. Tal on elanik, kes tahab sisse kolida.”

Ek-Lo-Don oli juba koteri vabastamist lubamas, kui teda tabas mõte. „Kes on uus elanik?” küsis ta.

„Lo-Lo-Ran-Lan.”

„Saada mulle üürilepingud. Ja ütle hooldajale, et ta peab ootama.” Ek-Lo-Don kutsus mõtlikult oma töölised ja ratsutas nendega turu suunas.

***

Oli keskpäev ja ümbruskondsete äride töötajad olid tulnud välja ostlema ja sööma, kuni päike oli kõrgel peakohal. Nad seisid tosina või rohkema kaupa gruppides, lobisedes ja mugides, või üksikutena, kõik kuus kätt laiali, et koguda oma rinnakuplaadile rohkem sooja päiksevalgust.

Inspektor ignoreeris toiduputkade müüjate hüüdeid ja läks likamüüja juurde. See pani ta lähenemist tähele ja kangestus, ilmselt ebakindel, kas tema suunas tuleb veel jama. Ta otsustas hoiduda taaskordsest kasutust põgenemisest ja selle asemel ootas, alistuvalt ülemisi sõrgu allapoole hoides.

„Mul on veel küsimusi,” teatas Ek-Lo-Don. Lika mardikad püüdsid vingerdamisega ta tähelepanu, taassüüdates ammu allasurutud ihaluse. Ta surus selle julmalt alla, saades vihaseks nii likamardikate kui enda peale.

„Seda ma arvasin.”

Ek-Lo-Don tõstis üles oma informatsiooniseadme, mis näitas pilti vanast vaidlevast isasest Lak-Do-Sili majast.Ta hingas mitu sõõmu õhku, tuues oma pahameele kontrolli alla.

„Ma tahan teada, kas mõni neil piltidel olevatest on olnud teie klient.”

Müüja raputas eitavalt oma alumisi kesksõrgu esimese pildi peale ja samuti teise peale, mis oli Ek-Lo-Doni kaasinspektorist, mille ta oli platseebona lisanud. Kolmas oli Ak-Ron-Don ja taas polnud mingit märki äratundmisest. Neljas pilt põhjustas ebamugava vaikuse.

„Te tunnete seda emast, Lo-Lo-Ran-Lani?”

Kaupleja avas ja sulges oma alumisi kesksõrgu närviliselt. Ilmselgelt oli emane ka teda võlunud.

„Kas te müüsite sellele emasele likasid või lika-likasid?” küsis Ek-Lo-Don jõulisemalt.

„Mõlemaid,” ütles ta vaikselt.

„Mõlemaid?” Ek-Lo-Don ei olnud kahtlustanud, et ta oleks tavalisi likasid ka ostnud.„Kas te teate, et metsikud lika-likad on piisavas koguses surmavalt mürgised?”

„Jah, aga ta ostis neid eksperimendi jaoks.” Müüja vaatas ringi, justkui vabandust otsides „Ma ei müünud neid selleks, et kedagi kahjustada.”

„Mis eksperiment see oli?”

„Ma ei tea. Ta tahtis katsetada, kas ta saab lika sõltuvust lika-likadega ravida, või midagi.”

„Miks te aitaksite kellelgi vabaneda harjumusest, mis teile raha sisse toob?”

Müüja žestikuleeris abitult. „Ma ei tea. Ta seletas seda kõike nii ilusti ja ma lihtsalt …“ Ta astus sammu tagasi ja osutas oma kaupadele. „Ma olen kaupleja. Ma tahtsin teda lihtsalt aidata. Ta oli väga kena.”

Kena. Tõepoolest. „Ja kui palju lika-likasid te müüsite?”

„Umbes neli sõratäit.”

Lahutades selle koguse, mis ta oli Lak-Do-Sili korterist leidnud, oli ülejäänut piisavalt, et surmavalt mürgitada täiskasvanud isane. Ta pöördus ja läks kiirelt läbi turu tagasi.

***

Teda uuesti ukse taga nähes tundus Lo-Lo-Ran-Lan üllatanud. Siis ettevaatlik.
„Mulle tundub, et te jätsite mõned olulised detailid mainimata, kui ma eelnevalt teiega rääkisin,” ütles Ek-Lo-Don. Seekord ta hoidus viisakatest vestlustoonidest ja kasutas võimukat, autoriteetset hääldust. See oli see, mille jaoks ta nüüd elas. Õigusemõistmine, kohustus jõuda tõeni.

Emane kõhkles ukseavas, kahevahelsissetaganemise ja väljakutsele vastamise vahel.

„Te ostsite nii lika kui lika-lika mardikaid ühelt müüjalt turult.”

Ta ei vastanud midagi, midagi kinnitamata või ümber lükkamata.

„Miks osta lika mardikaid, kui te, nagu te väidate, tahtsite Lak-Do-Sili sõltuvusest terveks ravida?”

Lo-Lo-Ran-Lan tõstis oma neli kesksõrga alistumise märgiks üles.

„Ma pidin sinna sisse saamiseks pistist andma,” ütles ta. „See, mis ma enne rääkisin, oli tõde. Ainult et kõik, millest ta huvitatud oli, olid lika mardikad.”

Tal tundus häbi olevat. See pidi olema olnud paras löök, et isane ei tahtnud tema seltskonda selle enda pärast.

„Aga miks jätkata? Miks mitte jätta teda ta sõltuvusele?”

Lo-Lo-Ran-Lani silmad välkusid trotslikult. „Ma ei anna kunagi alla.”

„Siis mis, sa otsustasid ta tappa, kui ta ei olnud nõus terveks saama?”

„Muidugi mitte!”

Ek-Lo-Don lasi vaikusel oma töö teha.

„Ma otsustasin teda sundima ravi vastu võtma, teha teda nii haigeks, et ta paluks mul ennast aidata.”

„Andes talle lika-likasid?”

Lo-Lo-Ran-Lani lõug vajus nukrusest alla. „Jah.”

„Aga see ei toiminud.”

„Ei. Ta lihtsalt võttis neid edasi, kuni ta suri.”

See oli lugu õilsast ettevõtmisest, mis läks valesti, ja siiski, Ek-Lo-Don ei olnud täiesti rahul.

„Te ostsite piisavalt lika-likasid, et tappa mitu täiskasvanud isast”.

Ta vaatas järsult üles. „Ta ei pidanud neid kõiki ära sööma. Need olid segatud tavaliste lika mardikate sekka.”

Värin teatas, et ta infokale oli saabunud andmeid. Ek-Lo-Don jättis naise seisma selleks ajaks, kui ta luges üle ekraani liikuvaid elukohalepinguid.

„Miks Lak-Do-Sil teid oma kaasomanikuks nimetas?”

„Ta… minust pidi tema sülemlemiskaaslane saama.”

„Miski, mida te enne eitasite.”

„Jah. Mul oli häbi. Ta mõtles ümber. Lika oli tema üle täielikult võimust võtnud.”

„Ja nüüd te pärite ta korteri, mis on palju suurem ja paremini sisustatud kui teie enda oma.”

„Jah, aga …” Ta tundus inspektori pilgu all närbuvat.

„Teie lugu, mis on muidugi väga kurb, võib tõene olla,” ütles Ek-Lo-Don. „Võib-olla tõesti te proovisite teda aidata, võibolla see oli õnnetusjuhtum, et ta ennast tappis.”

Lo-Lo-Ran-Lan viibutas oma ülemisi sõrgu nõusolevalt.

„Aga siiski, te levitasite mürgiseid mardikaid ja peate vastutust kandma.”

Nägus emane jättis oma sõrad paigale ja seisis ebakindlalt.

„Ja siiski…” Ek-Lo-Don avas ja sulges oma põrandasõrgu mõtlikult. „Mulle tundub, et isik, kelle hobi on aidata teistel likasõltuvusest üle saada, teaks sellest palju rohkem. Et te teaksite, kui palju lika-likasid tapaks isase. Et metsikud lika-likad on aeglasemad ja seega sõltlane saab nad tõenäolisemalt kätte.”

Iga lausega vajus Lo-Lo-Ran-Lan üha madalamaks.

„Lühidalt,” ütles Ek-Lo-Don, „te planeerisite ja viisite läbi Lak-Do-Sili tapmise, et tema korter endale saada.”

„See ei ole tõsi,” ütles Lo-Lo-Ran-Lan. „Ma tõesti tahtsin teda aidata. Ta meeldis mulle. Meist pidid saama sülemlemiskaaslased. Korter oleks olnud minu. See peaks minu oma olema!”

„Ja kui ta su hülgas, mis siis?”

Äkilisusega, mis Ek-Lo-Doni ehmatas, taganes Lo-Lo-ran-Lan läbi ukse ringlihase ning see tõmbus tema järel kinni. Ek-Lo-Don klõbistas ärritunult oma välislõuga. Kahtlusalused oleksid pidanud inspektori autoriteeti austama.

Ek-Lo-Don ründas sulgunud ringlihast teritatud kesksõrgadega, muutes selle sekunditega ribadeks. Ta trügis läbi selle räbaldunud jäänuste korterisse.

Lo-Lo-Ran-Lan ei olnud pearuumis, aga hoiuruumist kõlas müra. Ek-Lo-Don läbis väikse ruumi kiirelt ja surus end läbi lukustamata ringlihase.

Lo-Lo-Ran-Lan pööras end järsult ümber, igas kesk- ja ülasõras asi, mille ta oli riiulist haaranud. Ek-Lo-Don ei suutnud ta plaani ära arvata ja kahtlustas, et Lo-Lo-Ran-Lan isegi ei teadnud, mida teha. Tal oli neli tööriista, mida oleks saanud tõenäoliselt relvana kasutada, isegi kui need oleksid kellegi nii hästi treenitu kui Ek-Lo-Don vastu kasutud olnud. Tal oli esisõrgade vahel väike purk vingerdavate mardikatega.

Ek-Lo-Don vaatas hindavalt improviseeritud relvi. „See ei oleks mõistlik”, ütles ta. Ja vaatas tähelepanelikult, kuidas need ükshaaval maha kukkusid.

Lo-Lo-Ran-Lan ajas oma kesksõrad tühjalt laiali ning kuni Ek-Lo-Don tähelepanu oli kõrvale juhtitud, haaras purgilt kaane ja valas sisu endale lõugade vahele.

Ek-Lo-Don sirutas välkiirelt oma esisõrad välja ja haaras tal kõrist, vajutades ta söögitoru kinni. Oma kesksõraga tõmbas ta Lo-Lo-Ran-Lani ettepoole, kiskus lahti ta lõuad ja pööras ta pea allapoole. Paar vingerdavat mardikat kukkus põrandale.Jõudu kogudes jätkas ta Lo-Lo-Ran-Lani siselõuaga, tirides selle lahti ja loopides sealt seest välja mardikaid, mis langesid maha vingerdava vihmana. Ta haaras ühe mardika põrandalt, et seda uurida. Nagu ta oligi arvanud: metsik lika-lika.

Ek-Lo-Don tiris Lo-Lo-Ran-Lani hoiuruumist välja põhiruumi. Põgenemine ei saa nii kerge olema.

***

Järgmise päeva lõuna ajal oli Ek-Lo-Don tagasi Lak-Do-Sili kortermaja juures. Õigusekella ümbritseva platvormi ümber oli kogunenud hulk uudishimulikke pealtvaatajaid. Ek-Lo-Don tundis enda sisemuses tekkivat tühja kohta – uurimine oli peaaegu läbi ja tal oli vaja midagi uut. Tema kõrval hoidsid kaks rahuohvitseri Lo-Lo-Ran-Lani kinni, kui ta võitlustahe näis olevat ta maha jätnud.

Rahvamassi eesotsas oli vaidlushimuline naaber koos Lak-Do-Sili perekonna seitsme liikmega. Nad olid valinud ta saatuse ja tulnud nüüd selle täideviimist vaatama.

Lo-Lo-Ran-Lan rabeles nõrgalt, kui Ek-Lo-Don võttis välja suure süstla ja pressis nõela pehmesse, lihasesse alasse ta rinnakuplaadi all. Ta vajutas kolvi sujuvalt põhja ja emane vajus oma kinnihoidjate vastu. Sekundite jooksul hakkas ta värisema ja tõmbas oma sõrad tihedalt oma keha vastu.

Vaatajad pomisesid ebamugavusest, kui suured tükkid nahka,palju suuremad ja paksemad kui tavaliselt, hakkasid maha kooruma. See oli miski, mis ei toimunud kunagi avalikkuse ees, kindlasti mitte tsiviliseeritute seas. Isegi tavaline vana naha mahaajamine toimus tavaliselt privaatselt. Kuid see keemiliselt esilekutsutud muutus oli palju kaugemale ulatuv. Tööliseks muundumise käigus näis Lo-Lo-Ran-Lan enda sisse vajuvat. See ei kestnud kaua. Lo-Lo-Ran-Lan kahanes nii suuruses kui staatuses, kaotas oma soo ja paljud oma õigustest.

Ek-Lo-Don sundis ennast seda vastikust tekitavat asja vaatama. Ka Lak-Do-Sili perekond hoidsid pilgud oma sugulase tapjal.

Kui protsess oli lõppenud, lasid rahuohvitserid temast lahti. Lo-Lo-Ran-Lan seisis vaguralt, oma uut elu oodates. Vanim Lak-Do-Sili sugulaste seast astus ette ja tõstis oma ülasõrad, et näidata oma perekonna märki kandvat märgistusrauda.Ta surus selle Lo-Lo-Ran-Lani uuspehmesse rinnaplaati, märkides ta kui nende töölise, mis peab nende perekonna heaks töötama ja sedasi nii palju, kui ta suudab, oma patte lunastama.

Tegu tehtud, pöördus Ek-Lo-Don ja lõi kohtukella. Selle leinahääl kõlas üle väljaku, teade kõigile, et tapmine sai kätte makstud. Teade talle endale, et elu läks edasi, isegi pärast tragöödiat ja sõltuvust. Ek-Lo-Don lõi kella taas ja taas ning seehelises seitse korda. Sel oli surma hääl.


Tõlkinud Sander Vesik.

Toimetanud Kristjan-Jaak Rätsep.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0774)