1970ndatel alguse saanud Eesti Raamatu kriminaal- ja ulmekirjanduse sarja Mirabilia nimi on juba selline, noh, kohe ideaalselt ulmesarjale sobiv. Kui minna sõnaraamatuisse sõna ’mirabilia’ tähendust otsima, jõuab ju paari hüppega, maandudes vahepeal sõnakujul ’mirabilis’ inglise keeles seletusteni ’wonderful’, ’marvelous’ ja ’astonishing’. Ja nende sõnade tüved kõik on omal kombel ju kuulsate ameerika ulmeajakirjade nimedes kasutusel olnud (Science Wonder Stories/Thrilling Wonder Stories, Marvel Science Stories, Astonishing Stories).
Nii et igati paslik nimi ulmesarjaga. Paraku muidugi on sarjas aastail 1973–1990 ilmunud 61 raamatust ulmekad vaid 21 teost. Käesolev ülevaade käsitlebki eelkõige neid teoseid, täpsemalt siis sarja Mirabilia kaanepilte nende ulmeraamatute näitel. Siinkirjutaja teesiks on, et hoolimata nostalgiast, hoolimata härdaist mälestusist on Mirabilia kaanepildid tegelikult üsna jõledad.
Siin tuleb vahet teha kahel asjal: kaanekujundusel ja kaanepildil. Mirabilia sarja esimene kaanekujundus oli geniaalne ja pea ideaalne: pilt ja kaks pildist lähtuva värviga paksemat joont selle all, mis eraldasid siis kahte-kolme tekstirida: kursiivis timesi-laadse kirjatüübiga kirjutatud autorinime ja üsna harilikus plokk-kirjas pealkirja. Kahjuks ei saa sama öelda selles kujundusvormis kasutatud kaanepiltide kohta. Häid ja väga häid pilte nende 61 raamatu kaantel muidugi on, aga mitte ülearu palju. Pigem, võiks öelda, et kumulatiivne efekt siin täiesti töötab ja tervikuna mõjub sari oma aja kohta vägagi popi ja uuenduslikuna. Aga seda vaid tervikuna.
Kui neid kaanepilte ükshaaval vaatama hakata, seda uuenduslikkust enam niivõrd ei märka, pigem klassikalist Nõukogude Eesti umbluu-raamatukujundust. Ma täiesti teadlikult ei maini selles loos ära ühegi kaanepildi autorit, kuna minu eesmärk ei ole kedagi tümitama hakata, vaid lihtsalt vaielda vastu üldlevinud arusaamale, justkui oleks Mirabilia kaante näol meil tegu millegi pööraselt lahedaga. Käsitleme neid kaanepilte järgnevalt enam-vähem kronoloogiliselt, nii et pildid pole paarikaupa kokku pandud mingitel sisulisel põhjustel, vaid lihtsalt ilmumisjärjekorras. Ja seepärast, et Reaktori formaat soosib püstiste piltide asemel vaadeldavuse mõttes pigem lapikuid pilte. Loomulikult on sellised hinnangud mingi piirini alati subjektiivsed ja maitsemeelest lähtuvad, aga ilmselt ei ole kellelegi ka saladuseks, et siinkirjutaja pole kunagi suuremat pidanud nn. Sümbolkaantest, eelistades neile ikka realistlikumat ja tegevuslikumat visuaaliat.
«Mess-mendi» kaanepilt on tegelikult täitsa hea, selline erinevatest elementidest kokku pandud üsna hoogne ja kontrastseid värve kasutav pilt. Ehmunud baretis naisterahvas, sihikul kübaraga mees jm elemendid on kõik selgelt välja joonistatud ja arusaadavad – mis selle sarja kaante puhul, nagu peatselt näeme, ei ole üldse enesestmõistetavad asjad. «Ahvide planeet» seevastu on saanud endale üsna silmatorkamatu ja ühevärvilise tuima kaanepildi, peaaegu sümbolkaane. Minu esimene soovitus sellistel puhkudel on mõelda see kaanepilt Mirabilia kujundusformaadist välja, eraldiseisvaks pildiks, millele kirjad (autor, pealkiri) on näiteks pildi peale paigutatud misiganes šriftiga. See trellide taga olev olend muutub sellest mõttest veel ainult õnnetumaks ja viletsamaks kaanepildi sisuks. Vormistuski on sel pildil pigem õnnetu. Selline odav ja raskel ajal tehtud asi. Lisaks veel üsna tühi pilt.
Nüüd siis kaks 20. sajandi ulme tüviteksti ja nii õnnetute illustratsioonidega! «Igaviku lõpu» puhul see pildi idee, ambitsioon ehk ei olegi halb – erinevad tegelased justkui mingis ajakeerises abitult tiirlemas, aga see teostus, see teostus!!! Need näod! Tegu on kas täiesti oskamatu kunstniku või mis siiski tõenäolisem – väga suure kunstiambitsiooniga tööga! Mis mulle aga lapsest peale rahu ei ole andnud – mis põhjusel sellest Igaviku ajakeerisest mingi kergelt Lõuna-Ameerika mandri rannajoont meenutava kujuga plärakas välja venib? Ja kui mehed pildil on selgelt riides, siis miks naine on alasti? Paremini ei ole läinud ka Ray Bradbury’l. Mis kuradi nahkhiired ja mis kuradi niiti või sõlmi nad endast väljutavad? Ilmselt olin väiksena ja olen siiamaani liiga tuhm tükk, et selle pildi sümbolismist iial aru saada. Peaks vist olema õnnelik, et kaanel on servapidi Punane Planeet ise. Oehh! Mõlema pildi puhul tuleb tunnistada, et need jäid lapsena riiulist välja võttes küll selgesti meelde. Asimov veidi ebameeldivalt painava sürri, Bradbury täiesti arusaamatu sürri poolest. Nagu Mirabilia raamatud tihti.
«Diraci mere» kaanepildi unustan ma alat pärast sellele peale vaatamist kohe ära ja pean iga kord selle ekstra välja otsima, et jälle meelde tuletada, mis seal peal on. Seekord on kaanepilt raamatule igati sobilik: mõlemad on väga kehvad ja ununevad kiirelt. Ühesõnaga siis mingi sümbolkaas geomeetriat abiks võttes. «Nagu õieke väljal» on selline kummaline kaanepilt, kindlasti on need lopsakad ja ebaloomulikud lilled meeldejääv visuaalne element ja klapib teose sisuga, aga ometi ei saa ma seda puhtalt kaanepildina mingiks suureks õnnestumiseks lugeda, kuna jällegi – kui see sarjakontekstist välja tõsta ja omaette kaanena mõelda, siis noh, kirjastajana laseks kunstnikul veel proovida ja võtaks ulmeromaanile ikka mingi teistsuguse kaanepildi, kus teose ulmelisus paremini välja tuleks. Et hästi 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse lopsakad narkotripi taimed, aga kuidagi väheulmelised.
Ohh, issand! Sa näed ja Sa ei mürista! No mis asjad need nüüd on?!? Misasi, mis puder, mis pakett see ««Andromeda»» kaanel nüüd siis on? Mingid linnud? Mingid padrunitaskud...? Eee... või? Ja see kolmas... asi... seal all? Mingi kaitseprillidega nägu? Kindlasti on see pundar oma täielikus arusaamatuses ja hämmingus meeldejääv, aga miks, miks, miks? trummeldab peas küsimus... Selgust ja arusaadavust, paluks! Nii, et ka ilma lugemata oleks arusaadav ja kutsuks lugema. Muidugi kutsus see segadus nõukaajal lugema, kuna raamatuid ilmus vähe ja läbi see hämmingukaanega raamat loeti, aga peaks olema nii, et kaanepilt kutsuks raamatut ostma ka tuhandete teiste seast. ««Hukkunud Alpinisti» hotelli» kaanepilt on aga lihtsalt õnnetult tuim ja igav ja kiiresti meelest ununev. Ka seda tuleb alati üle vaadata, et meenuks, mis seal kaanel oli. Pastelsed ja koledad värvid ja mittemidagiütlev kaanepilt – ilma sarjakujunduseta oleks see iga raamatu mõrv.
Kuigi täiesti jaburad, on need pildid vähemalt värvikad ja jäid juba lapsena meelde. «Redivivus palub tuld» puhul oli see meeldejäävuse efekt ehk pisem («aa, see kehvem ajuga pilt!»), lõngakera-raamatul suurem. Kindlasti on «Redivivuse» kaanepilt eraldivõetuna jabur ja kehva, aga sarja kontekstis ta veidi nagu töötab, noh, et aju ja pisikesed heledad täpikesed mustal foonil (te saate aru küll, eksole?). «Tagasitulek tähtede juurest» on endale saanud aga jällegi täiesti mitteulmelise kaanepildi: no mis kuradi lõngakera? Et lõngakera käib niimoodi lahti ja seal sees on hoopis mingid värvilised jätked, on absoluutselt meeldejääv, aga ega see nüüd mingi ideaalne ulmeraamatu kaanepilt sellest hoolimata pole. Aga ma mõistan sümbolkaante fänne, kellele see meeldib. Mulle ka need värvid väiksena juba meeldisid. Ja meelest pole lõngakera kunagi läinud. Kuigi... puutepunktid raamatu sisuga on... noh, sellised, nagu nad on. Sümbolkaante värk!
«Naiste maailma» kaanepildid töötavad vaid koos, ehk siis kaheaastase vahega. Mis on päris õnnetu juhtum. Muidugi on need märgid leidlik kujunduselement ja leidlik on nendega selline mängimine, et väikselt foonil ja siis suurelt esiplaanil. Ja leidlik on, mis sellest märgist teise raamatu puhuks saanud on, aga kokkuvõttes ikka kuidagi kuivaks ja igavaks jäävad kaanepildid. Meelde jäid, lugema ei kutsunud põrmugi. Pole vist kuigi hea hüüdlause raamatu kohta?
«Pimeduse pahema käe» kaas on lapsest peale olnud üks Mirabilia sarja lummavamaid ja korraga natuke nagu hirmutav ning painav. See kaanepilt ei ole jällegi kuigivõrd ulmeline, pigem selline veider, aga oma värvivaliku ja kujutatu poolest ometi mulle alati hirmsasti meeldinud. Nii, et kui isiklik irratsionaalne lumm välja jätta, siis.. jah, Eesti raamatukaanena omas ajas korraga tüüpiline ja väga hea, aga ulmeteose kaanepildina? Mis peaks romaani just ulmena tutvustama ja reklaamima? Ei tea... «Linna ja tähtede» kaanepilt on aga üks põhjus, miks ma olen korduvalt tahtnud seda eksemplari minema visata, kuhugi endast võimalikult kaugele visata. Aga kuna ma jäin kehalise tunnis spordipäevadel palliviskes alati viimaseks, siis on viskamata jäänud. Aga no, vabandage väga! Kes paneb raamatu kaanele, parandan: nii lüüriliselt ja poeetiliselt kauni ning vaat et kõige kosmoloogilisema suurekssaamise loo kaanele mingi sellise sälgulise oksenduse??? Et kui teeme neid sälke palju, muutub see oksendus järsku kaugtuleviku superlinnaks? Teate, ei muutu! Oksendus jääb oksenduseks. See kaas selgelt tahab olla ulmeraamatu kaas, aga kunstnik ei ole ulme olemust seks hetkeks kuigivõrd veel mõistnud. Või siis teeb jälle Suurt Kunsti. Vaene Clarke!
«Kuningas Stahhi» kaanel kujutatud hobused ja ajujaht on väga hästi tehtud, aga miks ometi sellistes pastelsetes toonides, sellistes uneliiva-toonides? See liivavärvi kaas tapab raamatu, tappis omal ajal ja tapab praegu. Meelde jäi ta peamiselt seepärast, et lahedad hobused olid joonistatud täiesti ebalahedaid värve kasutades. «Frankensteini» kaanepildi peale tuleb mul sama emotsioon, mis pildil kujutatud tegelaselgi: tahaks kätega peast haarata. Miks? Miks? Miks? Frankensteini-lugu võimaldab erinevaid võrratuid kaanemotiive, aga te valite välja mingi maotu kirstu ja ebamäärase figuuri selle kohal? Peaasi, et raamatu kaanepilt ometi mingit muljet ei avaldaks, jääks tähelepanuta, ei torkaks silma. «Kirstumeistri elu» võiks sellise kaanega raamatu pealkiri olla.
Olen väiksest peale mõelnud, et kas «Ärka Famagustas» kaanele pandi mingi «Baskerville’ide koera» esimene, ebaõnnestunud pildivariant. Ja see koletislik nägu, mis meile sealt vastu vaatab, ongi umbes sama õõvastav kui Joosep Tootsi mask Kruusemendi «Kevadest». Ehk siis üldse mitte hirmus, vaid naerma ajav. Kas žanrikirjanduse pakendamisel peaks groteskiga üle võlli väntama, ei ole ma päris veendunud.
Fanfaarid ja trummid! Jah, need kaks kaanepilti on tõesti Mirabilia sarja absoluutne tipp ja Asumi-raamatute parimaid illustratsioone üle maailma. Jah, need kaks teevad sarjale au. Need jäid täiesti erandlikult meelde, need lummasid, need mõjusid ulmeliselt, neis oli idee hästi teostatud, need haakusid imehästi raamatute sisuga, nii primaar- kui sekundaartasandil, need olid efektsed ja laheda värvilahendusega. Kui kõik Mirabilia kaanepildid oleksid olnud sellised, saaksin ma aru, miks kõik selle sarja suunas nostalgiliselt õhkavad ja seda oma ajast ees olevaks kujundusimeks peavad. Ja veel kui võimsalt need kaks kaant omavahel haakuvad. Siin võib tõesti vaid kahetsevalt õhata, et klassikalise triloogia kolmanda raamatu kaanepilt ei tulnud samas stiilis ja samade motiivide jätkuna.
«Miljard aasta» kaanepilt ei ole tegelikult halb. See pole kuigi ulmeline, aga seda pole ka see vendade raamat, täpsemalt esimene lugu siis nende kaante vahel olevast kahest. Aga see lummav kollane ja need lahedas 1970ndate stiilis joonistatud mehed – see kaanepilt jäi meelde ja oli oma pretensioonituses meeldiv. Seevastu «Trifiidide päeva» kaanepilt on jälle selline kergelt problemaatiline. Jah, see haakub üsna hästi sisuga, aga on ometi nii kuidagi värvitult ja tähelepandamatult tehtud. Ja ma pean alati raamatu riiulist välja võtma, kui tahan meenutada, mis seal t ä p s e l t peal oli, sest see taimestik on meelde jäänud kuidagi väga umbmääraselt. Ja, noh, peale vaadates tuleb tõtt tunnistada: ei ole tegu hea kaanepildiga. Jällegi: väljaspool sarja konteksti oleks see üks hämmastavalt suvaline sürra-mürra, mis küll haakub sisuga, aga on selle sisu selline hästi kunstiambitsioonikas (loe: sisuga mittetuttava lugeja jaoks mittemidagiütlevalt arusaamatu) väljendus.
Kummalisel kombel on Mirabilia sarja kriminaalromaanidel kaanepiltidega läinud keskmiselt palju paremini, nende hulgas on õnnestumisprotsent märksa suurem. Ilmselt ka seetõttu, et kriminaalromaanide puhul on vähem proovitud umbluu-sürri teha ja rohkem realismipüüdlusele truuks jäädud.
Vaadakem või neid pilte. «Igaühest võib saada mõrvari» kaanepilt on oma paradoksluses lummav ja pilkupüüdev ning lausa sunnib raamatuga tutvuma. Lahe ja visuaalselt selge sümbolpilt. «Astrahani vaksali» pilt on lahe lihtsalt oma ääretult konkreetses ja selges realismis. Ja pildina on see vaade vaksali pakihoiule ometi nii efektne! «Surra tohib vaid äärmisel juhul» ja «Päevavalgel» pakuvad meile aga tõeliselt lahedaid «kusagil läänes»-stiilis kaanepilte roiskuva kapitalistliku ühiskonna ihaldusväärsetest visuaaliatest. Ja kõik on selge ja arusaadav!
Ka Agatha Christie kaaned on selged ja arusaadavad, isegi sümbolpildilik «Paddington 16.50», kus on suurepäraselt peal ehmatanud missis McGillicuddy, kes näeb just pealt kägistamist rongikupees. Selline pilt salvestub koheselt mällu ja noor lugeja tahab teada, mis seal raamatus nii ehmatavat on. «Stylesi» kaanel olev ääretult realistlik ratastool ja X on ka täiesti lummavad visuaaliad. Ja ka sümbolpilte, ka selliseid justkui arusaamatuid komplekt-pilte tehti krimkadele paremini: vaadake või «Kaks kolmandikku vaimu» lahedat esikaant, kus on veider ja silmatorkav ning meeldejääv timbulimbulike juuste ja näojoontega mees, siis kirjutusmasina klahvid, käsikiri, mürgikarikas ja kõik, mis ühe hea kriminaalromaani kaanel kontrastsetes värvides olema peab! Ja siis «Lõhutud vaasi» vaat et gootilikult lummav ja nõiduslik viirastust meenutav viiulimängija... No kas selline asi ei jää meelde ja ei kutsu lugema? Aga nahkhiired, lõngakerad, puntras asjandused jmt – mida need peavad tegema?
Praeguseks on lugeja ilmselt aru saanud, et nende ridade autor ei ole sümbolkaante fänn, mistap Postimehe kirjastuse uus raamatusari, mille kujundused on teinud lätlane Zigmunds Lapsa, mulle ei meeldi. Sellist sarjakujundust nähes tabas mind korraks justkui masendus, et Nõukogude Eesti on oma tüüpilise raamatukujundusega tagasi, pole õieti vahepeal kuhugi kadunudki ja on elujõulisem kui kunagi varem. Ja midagi oli selles ka mirabilialikku. Halvas mõttes.
Mirabilia kaanekujundust on ühel või teisel moel püütud taas luua hiljemgi. Trubetsky’te Alpinisti-järg on ses mõttes väga hästi välja tulnud, et minus tekitab see pilt külmavärinaid, jällegi selline ornamentlik ja külm ja sürram-mürra kaas. Tuleb välja, et isegi väikestest piltidest on võimalik selline kokku panna! Mirabiliaga seotud parimaid emotsioone tekitas minus aga Meelis Friedenthali tehtud kaanepilt ja -kujundus 2004. aasta jutuvõistluse kogumikule «Terra Fantastica». Ma ei tea, kas ja mil määral Meelis üldse Mirabiliat seda tehes eeskujuks võttis – me ei ole kunagi sellest rääkinud, aga pilt kukkus välja mu meelest mirabilialikum kui Mirabilia raamatud tihti ise on. Ja heas mõttes mirabilialikum.
Selle väikese kunstinäituse kokkuvõtteks loodan ma, et selline ükshaaval piltide ülevaatamine ja neil tegelikult jäädvustatu mõttega vaatlemine selgitab minu sentimenti selle raamatusarja kujundusliku novaatorluse asjus. Ma lihtsalt ei näe seda. Jah, kaugelt ja tervikuna tundub ta olevat oma ajast ees, tehes N. Liidus 1970ndatel midagi läänelikku, kus popp ja diip kokku sulanduvad, aga tegelikult need raamatud seda mu meelest ei tee. Lähedalt vaadates koosneb see hoone üsna kipakatest moodulitest, mille hulgas täielisi õnnestumisi on vähe. Tegelikult on selle õhkamise taga peamiselt omal ajal pakutu nappus, mil kõike enam-vähemgi asja tervitati rõõmuhõisetega ja noh, lihtsalt nostalgia, sest peamiselt fännavadki seda sarja minust nii 5-10 aastat vanemad inimesed, kes on sündinud 1960ndate teisel poolel või 1970ndate alguses. Seda võib emotsionaalselt mõista, aga umbluu jääb ikkagi umbluuks. Jah, ka see raamat sobiks oma kaanepildi poolest Mirabilia sarja!
