Maailm on hukas. Tundub klišeena, aga juba ammustest aegadest on teada tõdemus, et midagi head pole tulevikus loota. Ja tõesti, vaadates minevikku, teeb kadedaks kui lihtne tolle aja inimeste elu oli. Käia tööl, lõbutseda, pidutseda, aegajalt ka vaenlastele peksa anda või siis ise saada. Lihtne ja selge, pole mingeid probleeme ei sepuleerimise ega ka norgimisega, mis tänapäeva inimeste eksistentsi vaevab.
Teatavasti esimesi katseid sepuleerimiseks tehti kahekümne kuuenda sajandi algupoolel, kui tegutses mingi teadlane nimega Mallerd või Mellerd või midagi sarnast. Koos oma meeskonnaga võtsid nad konna genoomi ning hakkisid selle algosadeks ja pärast panid jälle kokku nüüd juba neile sobivas kombinatsioonis. Välja tuli mingi rõve elajas, kuid kontseptsioon, et selline asi on üldse võimalik on, jäi. Edasi läks see tegevus - sel ajal veel ametliku nimega GROP (Genetic ReOrdering Procedure) ehk siis geneetiline ümberjärjestamis-protseduur - aga massiliseks. Igasugused teadlased, uurijad ja muud genoomisolkijad hakkasid nagu segased igasuguseid, nüüd juba rahvapärase nimetusega sepuleerimiskatseid tegema. Mis loogilise järjena jõudis ka inimgenoomini. Mida aeg edasi, seda täpsemaks ja efektiivsemaks see ümberjärjestamine muutus.
Lõpuks saavutas see enam-vähem lae sellega, et enne lapse saamist mindi tavaprotseduurina sepuleerija juurde ning tolle juures pandi tulevase ilmakodaniku täpne genoom paika, nagu tema vanemad soovisid.
Muidugi tuli ette nii pahatahtlikke sepuleerijaid kui ka sepuleeritavaid ning sellest sai alguse uus uurimissuund, mida aja jooksul hakati nimetama "norgimiseks". Mis tähendas siis juba sepuleeritud genoomi manipuleerimist mis tahes ajal ja mis tahes kujul, seda juba elusa entiteedi peal. Alguses oli norgimine mõeldud võimulolijate vahendina kurjategijate ja kuritegevuse välja juurimiseks, aga ei läinud kuigi kaua, kui see läks kulutulena laiali massidesse. Praegusel ajal võib öelda, et pole olemas ühtegi inimest, looma, taime või muud elavat olevust, keda poleks alguses sepuleeritud ja hiljem korduvalt norgitud.
Tänapäeva norgimisseadmed ei vaja spetsiaalset personali ega võta ka kuigi kaua aega. Tahad olla mees või naine või hoopis natuke mõlemat ja pole midagi lihtsamat – osta pisike aparaat ja juba mõne aja pärast oledki soovitud välimusega isik või olend, kui sul selleks vähegi tahtmist on. Näiteks sarved, kabjad ja sabad oli täitsa tavaline nähtus tänavapildis. Muudeti ennast ka muinasjututegelasteks, ingliteks või milleks iganes. Tekkisid isegi spetsiaalsed norgimispunktid, kuhu said minna ja etteantud malli järgi ennast või sõpra norgida lasta. Muidugi oli see palju odavam, kui enda aparatuuri omada. Paraku aga kasutati norgmist ka kuritegelikel eesmärkidel, näiteks kättemaksuks, väljapressimiseks ja ka lihtsalt lollusteks.
Sedasi norgitud isikud võisid juba vägagi groteskseid vorme omada. Alates sisalikeks muudetud inimestest kuni täiesti vormitute olevusteni. Kui veel mõned aastad tagasi polnud veel probleem nii hull – ohver või tema omaksed, sõbrad ja ka patrull võisid minna genoomipanka ning peale isiku tuvastamist vastava genoomimarkeri abil said enda või ohvri algse või viimati salvestatud genoomi taastada ning rahus oma asjadega edasi tegeleda. Hullemal juhul võis pahatahtlikult norgitu küll enne ära surra, aga seda juhtus harva.
Seda kõike kuni kurikuulsa Herbert Sonderdi leiutiseni, mis võimaldas norgimist niiöelda lukustada. See tähendab, et viimane norgimine lukustub ja seda pole võimalik enam endiseks taastada, küll aga on võimalik muutusi juurde tuua. Kahjuks küll ainult hullema poole. See muutis genoomipangad mõtetuks ning varsti polnud enam kedagi, kes omaks nn puhast genoomi. Veel vaid vanades videotes ja piltidel on võimalik näha, milline keegi kunagi oli. Geneetiline rikutus paraku vaid süveneb ja lahendust, vähemalt positiivset lahendust, pole enam võimalik lootagi. Ainuke võimalus, mis meie viimaste teadlaste poolt on välja töötatud, on "geneetiliseks lageraieks" nimetatud protseduur. See peaks kogu maal oleva genoomi täielikult puruks lööma ja viima elu tagasi ürgsupi tasemele.
Õõvastav küll, kuid see tundub siiski parem saatus olema, kui jätkata aina süveneva geneetilise segaduse õuduses.
