Villem lükkas vana keldriukse kääksudes lahti, koperdas ukse ees lebavale laibale otsa ja vaarus vandudes leti äärde. Kõrtsmik lükkas lapiga letilt vere maha ning tõstis talle nina alla kruusi kanget musta kohvi ning viinapitsi. Viimane tühjenes hetkega.

„Vaikne õhtu?” küsis Villem, kui oli veendunud, et magu ennast viisakalt üleval peab.

„Nagu ikka,” kehitas kõrtsmik õlgu. „Tahad omale?” küsis ta siis, osutades musta lapiga laiba poole.

Villem rüüpas kohvi ja vaatas laipa hindavalt. Kogenud arsti pilgu järgi oli too umbes viis-kuus tundi tagasi hinge heitnud. Surma põhjuseks tõenäoliselt kahvel, mis ühest silmast välja turritas. Organid tõenäoliselt enam ei kõlvanud (säilitavast loitsust ei olnud haisugi, tõenäoliselt seepärast, et Villemil ei olnud mahti olnud kõrtsmikule mõned uued valmis teha), kuid kõik muu nägi korras välja.

„Keegi otsima ei tule?”

„Teda? Ei.”

„Noh, miks mitte. Äkki kulub ära. Võid mulle kirstu visata.” Kõrtsmik vaid noogutas ja lohistas laiba kusagile tagaruumidesse, jättes Villemi üksi leti äärde kohvi rüüpama. Too kasutas juhust ning valas omale veel ühe pitsitäie. Pea lõhkus kohutavalt ning käed värisesid, kuid vaikselt hakkas eluvaim tagasi tulema. Peale tema olid baaris veel paar õnnetut hinge, tagaruumidesse viiva ukse kõrval ootasid aga juba esimesed patsiendid.

„Mis seal ikka...tuleb tööle hakata,” ohkas ta endamisi ning läks taharuumi, kus ta oli juba aastaid tagasi tillukese kliiniku püsti pannud.

Seal ajas ta omale valge, kulunud kitli selga, otsis sahtlist pooliku pudeli ja võttis veel paar kosutavat lonksu. Enesetunne juba enam-vähem normaalne, kutsus ta sisse esimese patsiendi.

Neiuke, silma järgi umbes 16 – aga mine neid tänapäeva noori tea – oli näost kaame, silmad olid tal aga nutmisest punased. Selga hoidis ta tikksirgelt ning seljatoest eemale.

„Maali tütar, kas pole?” päris Villem, olles neiu ära tundnud, ja võttis märkmikus puhta lehe ette, „Linda? Ei, Liidia?” Liidia noogutas napilt. „Ja kuidas emal läheb? Loitsib ikka ümberkaudsetes külades kariloomi? Kas see salv mõjus, mis ma talle andsin?” päris Villem edasi, ise samal ajal märkmikusse kirjutades.

„Aitas,” vastas tüdruk napilt. „Sarved sulasid paari nädalaga ära ja uusi pole tal kasvanud.”

„Siis on hästi. Nii. Mis sul siis mureks on?” küsis Villem, tõstes pilgu lõpuks märkmikult.

„See, et... Noh...” kogeles neiu, ise samal ajal punastades. „Keegi pani mulle needuse peale vist.”

„Ja mida see needus endast kujutab täpsemalt?”

„Mul on... Noh... Selja peal,” ütles Liidia, ebamääraselt selja suunas viibates, kuid siis korraks kangestudes, „mingid vistrikud. Suured. Palju,” lisas ta ja pigistas silmad kõvasti kinni.

„Valusad?”

Neiu raputas pead. „Ei. Sellised... Imelikud. Ōrnad?”

„Okei…” oli tohter natuke üllatunud. „Mis seal's ikka. Näita ette!” Neiu võttis pluusi seljast, ise samal ajal vaikselt nuuksudes. Avaneva vaatepildi lahterdas Villem kindlasti sinna imelikemate kanti.

Nahk neiu seljal oli mitu tooni tumedamaks ja punakamaks tõmbunud ning oli ühtlaselt kaetud vistrikelaadsete moodustistega. Need olid kõik enam-vähem ühesuurused ja külgede pealt natuke krimpsus. Villem näris natuke mõtlikult pastakat ning tõmbas siis käeseljaga üle moodustiste. Liidia kiljatas ja üritas eemale vingerdada.

„Kõdi?”

„N-natuke,” noogutas neiu napilt. Osad moodustised paistsid peale puudutamist aga hakkavat paiste minema. Villem näris veel natuke pastakat ja istus siis laua taha tagasi.

„Noh… Needus see ei ole. Pahatahtlikkusest pole haisugi ja keha on loitsu täielikult omaks võtnud. Ehk siis see ei ole ka vägisi peale pandud.”

„Aga...” üritas neiu vastu vaielda, kuid tohter ei lasknud endale vahele segada.

„Sul on selg nibudega kaetud,” teatas Villem, pilk surmtõsine.

Neiu jäi vait ning näis, nagu ta ei suudaks otsustada, kas tõmbuda veel kaamemaks või punastada veel rohkem.

„Äkki sa räägiksid nüüd, mis juhtus,” pakkus Villem leebemal toonil.

„Ma-ma tellisin Internetist, Hiinast, ühe valmisloitsu. See pidi...noh...teate küll,” punastas neiu ja osutas ebamääraselt rindade suunas.

„Natuke noor veel selliste asjade jaoks, või mis?” muigas Villem.

Neiu tõmbus näost tulipunaseks. „Kas te saate n-need ära võtta?” küsis ta vaikselt.

„On sul loitsu kest veel alles?” Neiu noogutas ja otsis taskust välja ümmarguse, keskelt pragunenud savitüki.

Savile oli pulgaga sisse pressitud mitu pisikest hieroglüüfi. „Peaks nad lahti dešifreerima, siit saaks ühe vänge needuse välja väänata,” mõtles Villem endamisi.

Loitsu tegijal oli ilmselgelt tohutult palju väge olnud (loitsu jäägid savis surisesid veel praegugi sõrmede all), kuid oskusi vähe – loits oli lohakalt ja kiiruga kokku pandud. Tõenäoliselt mõni õnnetu Hiina sorts, kes oli drooge täis pumbatud, et ajutiselt väge tõsta, ja siis massiliselt loitse tegema pandud. Mõni ime siis, et see ei olnud toiminud, nagu pidi.

„Mnjaa...Elus orgaanika muundamine on raske. Sellisel skaalal muunduseks minul igatahes piisavalt väge pole ja õigete loitsuruunide kirjapanek võtaks mul vähemalt paar nädalat, kui mitte kauem. Vana Agan Tartust saaks sellega vast hakkama, aga ma kahtlen, kas sul on piisavalt, et talle selle eest maksta. Kui ta üldse nõus on.”

Neiu raputas õnnetult pead.

„Egas siis midagi. Tuleb maha lõigata!” teatas tohter.

„L-lõigata?” ehmatas Liidia. „Aga armid? Ma ei taha, et ema teada saaks!”

„Kui korralikult paraneda lased, ei jää mingeid arme,” kinnitas Villem.

„O-olgu,” jäi Liidia nõusse, „ega mul vist väga valikut pole…”

„Sea siis end valmis,” ütles tohter, ulatas talle rohelise operatsioonikitli ja näitas, kus riideid vahetada.

„Nonii,” ütles ta endamisi, kui Liidia end valmis seadmas oli, ja hoidis paremat kätt enda ees paigal. Käsi veel värises, kuid mitte hullusti. „Mhh...käib kah. Ega ma siin miskit peentööd tegema hakka.” Ühe stabiliseeriva pitsi võttis ta siiski igaks juhuks sisse. Seejärel suundus kirstu kallale. Midagi tuli ju neiule ära lõigatud kohale asemele panna. Õnneks oli sügavkülmkirst just äsja täiendust saanud. Nahk oli laibal küll juba külmaga natuke sitkeks läinud, kuid natuke föönitööd ja terav skalpell, ja oligi arstil sobilik paik olemas. Enda käsivarrele joonistas ta mõned ruunid, et väge loitsude jaoks kergem juhtida oleks, lastes tal seeläbi muule keskenduda.

Mõned tuimestavad loitsud, natuke lõikamist ja nõelumist, ja Liidia selg nägi välja nagu uus. Siiski käis Villem oma tööl kriitilise pilguga üle. Eemaldamine oli läinud libedalt ja üleliigsed nibud istusid nüüd õnnetult põrandal ämbris. Loitsudega ei olnud Liidia midagi tundnud ning verejooks oli olnud minimaalne. Lisaks olid õmblused ilusad ja ühtlased. Jah, tõsi, neiu selg oli nüüd tunduvalt karvasem, kui ühele temavanusele kohane. Ja vasakule õlale oli tätoveeritud suurelt „Annabel”. Mis seal ikka.

„Ega sa ühtegi Annabeli ei tunne?” küsis Villem, kui oli seljale mõned paranemist soodustavad loitsud peale pannud.

„Ei? Miks?”

„Ah, niisama.”

Märkmikku tegi ta järgneva sissekande kui patsient oli visiidi eest tasunud ja lahkunud:

Loitsu rike: Madal kvaliteet (hiinakas). Üleliigsed osad kirurgiliselt eemaldatud. Visiit: 50.- tasutud. Kordusvisiit 2 näd. pärast.

„Nii, mis mureks?”

„Miski suur koer pures mind öösel,” vastas keskealine mees, keda Villem ei tundnud (ja üldiselt tundis ta enamust selle kandi maagia rahvast). „Perearst vaatas üle ja proovid olid kõik korras. Marutõbe ega midagi ei ole. Aga ometi on sellest saadik kuidagi rahutu olla. Eriti öösel. Liigesed valutavad ja ihu kiheleb imelikult. Üks tuttav siis soovitas siia tulla.”

Villem vaatas hammustuse üle, uuris kalendrit ja ohkas.

„Ei ole midagi. Väike asi. Teeme kohe korda,” ütles ta reipalt, manades näole naeratuse.

„Päriselt?” oli mees üllatunud.

„Ja-jah. Minge oodake väljas. Maja taga, seal põõsaste juures on hea. Ma kohe tulen järele.”

„Väljas?”

„Jah. Väljas. See protseduur võib määrida. Kellel siis aega koristada on. Patsiendid ootavad ukse taga.

„O-ok…”

Kui mees oli lahkunud, otsis Villem kõige alumisest sahtlist vana kulunud revolvri välja ja pani trumlisse ühe hõbekuuli. Mõtles hetke. Pani teise juurde. Ja läks siis välja.

Libaeluka hammustus. Assisteeritud eutanaasia. Visiit: -

Kabinetti tagasi jõudnud, ei hakanud tohter pitsiga jändama ja jõi otse pudelist mitu pikka sõõmu. Seejärel helistas ühele tuttavale inspektorile.

„Nii edasi läheb, saab veel viin otsa,” ohkas ta maha istudes, “ja suuremat kirstu läheb vaja.” Ta oli juba kaalumas, kas tänaseks üldse pood kinni panna, kui keegi uksele koputas. Enne, kui ta midagi vastata jõudis, pistis Olavi pea ukse vahelt sisse.

„Yo, Villu. Oled ikka avatud?”

„Ollu! Astu aga edasi. Sinu võtan ikka visiidile!” ütles Villem ja pani kohe kaks pitsi lauale.

„Noh, kuidas kooljad elavad?” päris ta, samal ajal pitse täis valades.

„Kuule, pole viga. Ilmad on jahedad olnud, ei kõdune nii kiiresti. Käisin eile just ema pool. Lasin neil kartulipõldu kaevata,” jutustas Olavi lõbusalt.

„Ja mis sind minu väikesesse urkasse toob? Tahad värsket materjali?” päris Villem. „Ma siin just hetk tagasi toppisin ühe liba kirstu.”

„Jälle? Kuidagi palju neid viimasel ajal.”

„Kevad,” kehitas Villem õlgu, „eks nad siin soojemate ilmadega hakkavad rändama rohkem.”

„Kole asi ikka,” ohkas Olavi. „Aga ei. Ma siin ee..tulin tegelt asja pärast. Väike tervisehäda. Mul…”

Tohter katkestas teda ja otsis märkmikust vastava koha üles. „Sul on eelmise visiidi eest maksmata.”

„Aga…”

„Sa tead küll minu põhimõtteid. Enne uuele visiidile ei võeta, kui eelmise arved ei ole tasutud.”

„Oh, kuule nüüd!” palus teine.

„Pluss, sul on veel viimase laiba eest osa rahast maksmata.”

„Palun! Ole meheks. Me ju vanad sõbrad!”

„Sõbrad sõpradeks, mul on vaja arved maksta,” vastas Villem külmalt. “Ma olen ise veel kõrtsmikule eelmise kuu üüri võlgu.”

„Ma saan järgmine nädal raha. Ma maksan siis võlad ära! Luban!”

„Siis tule järgmine nädal tagasi,” ütles Villem ja pani märkmiku kinni.

„Mul kukub see enne järgmist nädalat otsast!” oli Olavi ahastuses.

Tohter vaatas vaikides sõpra mõne hetke, siis ohkas raskelt. „Kui mitu korda olen ma sulle öelnud, ei maksa kooljaid surkida. Sa ei tea, mis haigus neil enne surma võis olla või mida nad veel juurde on korjanud! Nad lähevad seest enne mädanema kui väljast.”

„Ma tean. Ma tean!” vastas surnumanaja õnnetult. „Juhtus, noh! Sai liiga palju joodud ja see uus kooljas näeb ju veel täitsa kobe välja…”

„Kasuta siis kondoomi vähemalt,” ohkas Villem.

„See ei ole päris see…” ütles Olavi, samal ajal taskus sobrades. „Näe! Kolm...viis...kuus eurot! Palun! Tee midagigi. Kusta on ka valus juba!”

Villem ohkas uuesti ja pistis mündid taskusse. „Olgu peale. Löö lauale,” käskis ta, ise samal ajal külmiku juurde minnes.

„Noh...kas on väga hull?” päris Olavi murelikult.

„Mhh...maha ei pea veel lõikama,” vastas tohter, kui oli väikest tervisemuret lähemalt vaadanud. Ta võttis ühe suure teelehe, pomises midagi omaette, sülitas sellele korra ja pani siis – lätaki! – haige koha peale.

„Hoia peal, kuni ise maha kukub,” õpetas Villem, „Teeleht siis, ikka.”

„Ja saab terveks?”

„Terveks? Ei. Aga enne järgmist nädalat ei tohiks nüüd küljest kukkuda. Nädala pärast tule tagasi. Ja maksa võlad ära!” 

Koolja väärkasutus. Teelehe kompress. Visiit: 6.- tasutud. Kordusvisiit 1 näd. pärast.

„Aga naabrinaine olevat kuulnud, et haldjaveri pidi kuuvalgel väga hästi radikuliidi vastu aitama,” seletas Olja elavalt.

Olja oli üks Villemi põhikundesid, kes käis regulaarselt iga nädal visiidil. Mitte, et ta tervisel miskit väga häda oleks olnud. Villem võis vaid unistada, et temal kunagi, Olja vanusena, nii hea tervis oleks. Proua käis peamiselt seltsi pärast ning jutustas talle küla uudiseid. Kuna ta ka visiiditasu alati kenasti ära maksis, siis ei olnud tohtril raske kord nädalas talle tunnike pühendada.

„Mhmh…” noogutas Villem, lapates samal ajal märkmikku ja pannes paberile võlgnikke kirja. Vahepeal oli ka tema tuttav inspektor läbi astunud ja liba minema viinud. Oljake vatras aga edasi. Tohter kuulas teda poole kõrvaga, aeg ajalt sobival ajal noogutades ja mühatades.

„Jaa...kui ma veel noor oli, võis siitsamast metsast haldjaid leida. Õega tegime ise pisikesi vibusid ja käisime neid öösel küttimas. Nüüd on ainult sügaval Venemaal, taigas, neid veel leida.”

„Ja-jah…”

„Silmaalused tuli ainult enne kanasitaga kokku määrida. Muidu ei olnud neid pimedas näha!” jutustas Olja. „Kord viisid rebased kanad minema, siis ei saanudki jahile minna… Värske kraam pidi olema!”

Vanaproua hakkas juba edasi jutustama, mida täpselt kanadele süüa pidi andma, kui äkki uks pärani lahti löödi. Sisse marssis ülikonnas ja range välimusega naine, tema järel kaks tursket meest. Mehed kandsid enda vahel kolmandat, nooremat, meest, kes oigas kohutavalt ja rippus lõdvalt nende käte vahel.

„Villu,” tervitas naine teda lühidalt, samal ajal kui mehed oigaja ettevaatlikult voodile asetasid. „Mul on su abi vaja.”

„Ieva,” ütles Villem hapu näoga, “mul on patsient.” Ieva oli kohalikest maagidest kahtlemata kõige tugevam. Lisaks sellele oli ta ka veel Nuustaku linnapea abikaasa (ja aidanud tol selle ametikoha saada), omanik või osanik mitmes Nuustaku linna äris (nii mõnigi neist illegaalne) ning üleüldse üks kohutavalt ambitsioonikas naine. „Nuustaku maagiamaffia” meeldis Ollule tema kohta öelda, kui nad liiga palju joonud olid, ning Villem pidi selle väitega nõustuma.

„Siis saada ta minema,” nõudis Ieva.

„Äkki ma tulen mõni teine päev tagasi?” pakkus Olja murelikult.

„Ei-ei. Istu rahulikult. Minu jaoks on kõik patsiendid võrdsed ja sina olid siin enne,” rahustas tohter. Tegelikult ta lihtsalt ei sallinud Ievat ja tema ülbet käitumist.

„Noh...olgu pealegi. Ma ei taha siin lihtsalt kellelegi tüli teha,” oli Olja jätkuvalt ebakindel.

„Villu. Mul on…” alustas Ieva, kuid tohter lõikas talle kurjalt vahele.

„Villem,” parandas ta. „Ma olen arst, mitte mingi tänavapühkija!”

„Ametlikult oled sa lahkaja,” muigas Ieva õelalt.

„L-lahkaja?!” kohkus Olja.

„Pekki. Homme teab juba kogu küla sellest,” needis Villem mõttes. „Patoloog,” üritas ta olukorda natuke päästa. „Ja mis tähtsust sel üldse on? Kondid ja soolikad on ikka kõik sama koha peal.”

Vahepeal oli oigamine üle läinud vaikseks inisemiseks.

„Viis tuhat,” ütles Ieva külma rahuga. Villem suutis talle vaid punnis silmadega otsa jõllitada, pastakas käes tõmblemas.

„Oljake. Võibolla on tõesti parem, kui sa mulle hiljem näiteks helistad,” pakkus ta, üritades rahulikuna näida.

„Oi, muidugi. Muidugi! Ma võin ka postikanakese saata, kui vaja?”

„Oh ei. Helistamisest täitsa piisab.” Kanakesed kippusid auto alla jääma või murdis mõni külakoer nad maha.

„Viis tuhat ja mitte sentigi vähem!” nõudis Villem, kui Olga oli lahkunud.

„Kui sa ta terveks teed,” nõustus Ieva.

Villem ohkas ja läks uue patsiendi juurde. Ieva oli vahepeal oma kaks käsilast ära saatnud. Noormees oli kohutavas seisus ning Villem tundis end natuke süüdlaslikult, et viivitanud oli.

„Uus armuke?” ei suutnud ta siiski küsimata jätta.

„Mis tähtsust sellel on?” nähvas Ieva. „Ta on mu õpilane. Hugo.” lisas ta hetke pärast.

„Ahsoo. Potentsiaali siis on?” päris Villem, ise samal ajal patsienti lähemalt uurides. Ieva enda juurde mökusid ei võtnud. Noormees oli näost valge ja hingas kiirelt ja kähedalt. Veresooned ta naha all olid mustaks tõmbunud.

„Jõudu on küllaga. Mõistust on vähe,” ohkas Ieva.

„Ohtlik kombinatsioon noore maagi jaoks,” märkis Villem. „Mis siis juhtus?” uuris ta, kui oli oma ülevaatuse lõpetanud.

Ieva kehitas õlgu. „Ma leidsin ta sellisena maas oigamas. Keegi on needuse peale pannud. Tugeva. Ma proovisin seda maha võtta, aga ma ei saa sellele pihtagi. Kui ma teaks, kes selle pani või kuidas see täpselt toimib, saaks ma selle maha võtta.”

„Mnjaa...Praegu on tal olukord igatahes täbar. Keha toodab pidevalt mürke, kuidas, seda ma ei tea. Neerud on kutud. Ülejäänud soolikad veel peavad vastu, kuid ilma neerudeta, mis seda solki tal verest välja filtreeriks, annaks ma talle parimal juhul veel tunnikese.”

„Ma saaks talle õhtuks uued hankida.” Villem ei hakanud parem uurima, kust ta need nii ruttu saaks.

„Hilja,” ohkas ta. „Siis peaksid juba Olavi käest abi paluma.”

„Dialüüs?” pakkus Ieva.

„Lähim asutus, kus minu teada selline aparaat on, on liiga kaugel.”

„Sa tunniga hakkama ei saa?” küsis Ieva

„Sellise rõvedusega? Ma parem ei hakkaks riskima.” Viis tuhat oli ikkagi mängus ju. „Tal on kohe vähemalt üht uut neeru vaja,” ütles Villem ja jäi siis mõtlikult Ievat vaatama. „Kuule. Mis su veretüüp on?”

„Ei,” ütles Ieva resoluutselt ning Villem ei hakanud vaidlema. „Aga su mõttel on jumet.”

Peale kiiret uurimist sai selgeks, et ei Ieva käsilased ega ka kõrtsmik ei sobinud. Villem aga…

„Pekki…” mõtles Villem. Talle see mõte põrmugi ei meeldinud. Aga viis tuhat. Viis tuhat! Tal oli seda raha hädasti vaja. Ja noh...ühe neeruga saaks ta natukene aega hakkama.

„Aga ma tahan seda pärast kindlasti tagasi! Ära mõtlegi minu pealt kokku hoidma hakata! Nüüd hoia peeglit paigal!”

Ta sättis end toolil mõnusamalt istuma. Operatsioonikoht oli juba puhtaks tehtud ning kogu rindkere rinnast puusadeni mõnusasti loitsudega tuimaks tehtud. Selja poolt oleks küll lihtsam kätte saada olnud, kuid see-eest palju raskem pärast kinni õmmelda, ning Ievat ta enda kallale ei usaldanud. Paar julgustavat lonksu viina ja võis alustada.

„Nii….võid peegli natukeseks ära panna,” ütles tohter, kui oli esimese sisselõike teinud.

„Sul näha pole vaja?” imestas Ieva.

„Ma saan käsikaudu paremini,” vastas Villem ja lükkas käe haava sisse.

„Nii...kus sa mul nüüd oled. Ei....ei...oot, kust see siia sai? Ahaa! Käes. Nii. Näita peeglit.”

„Noh. Nüüd ta peaks vast hommikuni vastu pidama,” ohkas Villem väsinult, kui oli ennast tagasi kokku nõelunud ja Hugole uue neeru sisse pannud. Vanad olid tal nagu rosinad väikeseks ja mustaks kokku tõmbunud. Enda omale oli ta Ieva abiga mitu tugevat loitsu peale pannud, et see needuse all mõnda aega vastu peaks. Koos loitsida ei olnud kerge, kuid Villem oli seda Ievaga varemgi teinud.

Tohter istus maha ja valas omale ühe kosutava pitsi. Tänased lõikused ja loitsimised olid ta juba korralikult läbi võtnud ja alkohol oli kehv mana potion. Parima meelega oleks ta praegu koju läinud ja välja maganud, kuid aeg tiksus ja Ieva puuris teda nõudliku pilguga.

„On sul mõni mõte ka, kes selle needuse talle peale võis panna?” uuris ta Ievalt.

„Mõni. Neid isikuid juba uuritakse. Praeguseks ei ole veel süüdlast leitud,” vastas Ieva mõrult. „Ma usun, et selle taga võis olla Juurik.”

„See vana liba?” imestas Villem. „Kas ta üldse oskab loitsida?”

„Oskab. Väge pole tal just palju, kuid vanas eas on ta üht-teist juurde õppinud.”

„Noh...jah. Mis tal ikka pensionil olles teha on, kui loitsude kallal nokitseda. Aga miks peaks tema sulle või su õpilasele sellise rämeda needuse peale panema?”

„Me tahame temalt selle võsajupi ära osta, kus ta elab,” seletas Ieva, „Maa on hea, väikese järve ääres. Sinna saaks ühe uhke elamurajooni püsti panna.”

„Aga ta ei taha müüa?” oletas Villem. Ieva noogutas.

„Ta on meid mitu korda ära ajanud ja nüüd pani ta veel kogu alale kaitseloitsud peale, et me seda ja teda üles ei leiaks.”

„Te...ei suuda järve üles leida? See on ju kohe maanteelt näha!” imestas Villem. Ieva vaid ärritus selle peale.

„Ma tean küll, kus see on! Ma olen seal lapsena sadu kordi ujumas käinud! Aga ma ei jõua selleni! Mu mehed on sellest juba sadu kordi mööda sõitnud ja proovinud sinna kõndida, kuid jõuavad iga kord maanteeni tagasi.”

„See...on päris kõva loits, kui isegi sina sellest läbi ei murra.”

„Küll ma sellest jagu saan,” ei tundnud Ieva muret. „Aga mul läheb sellega veel aega. Seni ei pääse mina ega ükski mu meestest Juurika juurde. Sina aga…”

„Ei tööta enam juba mõnda aega sinu heaks,” ohkas Villem.

„Just. Sind ei tohiks loits mõjutada. Mine ja uuri välja, mis ta tegi.”

„Minna ühe vana ja pahura liba kätt väänama,” muigas Villem. Liba, kes oskas seejuures üllatavalt hästi maagiat. Vähemalt ei olnud täiskuu.

„Ära vingu. Küll sa hakkama saad.”

„Mis mul üle jääb…” Viis tuhat ikkagi. Kuigi vaikselt hakkas see summa väiksemana ja väiksemana tunduma.

“Ōhtust, Ollu! Oled kodus?” helistas Villem, kui oli välja jõudnud. Ieva oli ta kliinikusse, Hugot valvama jätnud.

„Ōhtust! Kodus ikka. Tahad läbi tulla?” küsis Olavi lõbusalt. Ju oli teeleht mõjuma hakanud.

„Ee….võibolla hiljem. Mul oleks tegelt su abi vaja ühe asjaga.”

„Ikka! Mille jaoks siis sõbrad on?”

„Saad sa mind kõrtsi juurest peale korjata? Ja ee...võta ehk paar oma vintskemat kooljat kaasa.”

„Kooljad ka? Noh… ma nüüd ei tea. Ma siin just lõpetasin ühe lappimist,” ütles Olavi kõhklevalt, hääletoonis kaval noot. „Ega siis kooljad puu otsas kasva.”

„Raisk. Aru sai,” kirus Villem mõttes. „Aga kui ma su võla ära tühistan?” pakkus ta. Ta kohe üldse ei tahtnud väsinuna ja ilma ettevalmistuseta Juurika juurde minna.

„Ja teed terveks ka?”

„No kuule! Mul on ka elada vaja!”

„Ja kaks sitket kooljat aitavad sul väga hästi elus püsida.”

„Olgu. Aga tee siva. Ma ootan väljas,” jäi Villem nõusse. „Röövel selline,” krigistas ta hambaid ja pistis telefoni taskusse tagasi. Seal olid tal juba ka Hugo korteri võtmed, mis Ieva talle enne minekut pihku oli surunud. Et vaadaku ta ise ka seal korra ringi. Äkki hakkab midagi silma.

„See rada vist peaks olema,” ütles Villem, kui nad olid juba mõnda aega võsas ragistanud. Kaks kooljat tammusid neil kannul ja korisesid midagi omavahel aeg-ajalt.

„Mis neil häda on?” päris tohter.

„Kurdavad, et maapind on niiske. Jalad kõdunevad kiiremini ära,” seletas Olavi.

„Sa neile kummikuid ei saa jalga panna või midagi?”

„Neil see jalanumber, kurat, muutub nii kiiresti. Kuivavad ja paisuvad ja siis kukuvad veel varbad otsast. Mul ei ole raha neile kümmet paari kummikuid osta.”

„Nagu lapsed,” muigas Villem.

„Natuke. Sõna kuulavad paremini. Ja kui lähebki üks aia taha, saan alati uue teha.”

Villem ei hakanud sellele vastama. Tema tähelepanu köitis hoopis vana puu, mille koor oli mitme meetri jagu värskelt ruune täis kraabitud. „Ah sedasi sa hoiadki Ievat eemale,” mõtles Villem. Tõenäoliselt oli selliseid puid metsas veel mitu. Villem kaalus hetke ruunide rikkumist, kuid pidas siis targemaks oma nina sellesse jamasse mitte rohkem segada. Pealegi ei tahtnud ta Juurikat veel rohkem närvi ajada kui vaja.

„Oot! Kuuled?” ütles Olavi natukese aja pärast. Villem jäi seisma ja kuulatas. Kusagilt eemalt kostus muusikat.

„Creedence?” pakkus ta üllatunult.

„Born on the Bayou, kui ma ei eksi,” muigas Olavi.

„Me oleme lähedal,” ütles Villem ja liikus muusika suunas.

Peagi jõudsin nad väikesele lagendikule. Lagendiku keskel istus vana väike onnike, mida ei olnud keegi juba viimased viiskümmend aastat parandanud. Seda kentsakamad tundusid kaks katusel olevat päikesepaneeli. Õuel siblisid ringi kanad ning onni tagant kostus aeg ajalt kitse möginat. Välisuks oli pärani lahti. Selle ees magav kass tegi korraks silma lahti, keeras siis aga teise külje, sirutas ja magas edasi. Peremeest ennast aga ei paistnud kusagilt.

„Äkki läks linna?” pakkus Olavi.

„See mees käib vaid pensipäeval linnas,” vastas Villem. “Tal on siin lähedal kusagil kasvuhooned ja põllulapp. Mine vaata, äkki on seal. Hõika, kui leiad.”

Olavi kadus puude vahele, jättes kooljad ümber hoovi komberdama. Villem aga läks onni sisse.

Onnikese sisemus oli hämar ja segamini. Villem suutis mitme tühja pudeli ja muu pahna otsa koperdada, enne kui silmad hämarusega kohanesid. Onnike oli väike ja hubane. Ühes otsas oli väike kööginurk, teises ahi ja voodi. Ühe onni seina võttis enda alla aga suur, raamatutest lookas riiul, mida Villem uurima asus. Suure osa riiulist moodustasid ajalooraamatud ja nende vahele pikitud vanad seiklusjutud. Kui ta ühe neist lähemalt uurimiseks välja võttis, jäi talle silma sinna taha peidetud vana nahkses köites raamat. Villem urgitses selle ettevaatlikult välja. Teos oli vana ja kulunud. Kaanel oli murdes kirjas: Lühhike öppetus mis sees monned head loidssud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse wasto.

Enne aga, kui ta seda lähemalt uurida sai, surus keegi talle miskit kõva kuklasse.

„See on eravaldus,” urises Juurik.

„Rahu. Rahu!” ütles Villem kiiresti ja pööras ümber. „Ma ainult vaatasin,” vabandas ta ja ulatas raamatu peremehele tagasi.

Juurik kahmas teose kiiresti enda kätte ja surus vana kaheraudse Villemile lõua alla.

„Oot...oot,” venitas ta ja kissitas Villemi suunas. „Villu?”

„Õhtust, Juurik,” vastas Villem kohmetult.

„Raisk! Miks sa kohe ei öelnud! Ei tundnud sind selle viinahaisu alt ära kohe!” muutus vanamees lõbusaks ja lasi kaheraudse rippu. „Oleks sul äärepealt ajud mööda seina laiali lasknud, aga ei tahtnud raamatuid rikkuda.”

„Oh, p-pole hullu. Ei olnud minust ka väga viisakas sedasi kutsumata su asju torkima tulla,” vabandas Villem. Vana lõi sellele vaid käega.

„Äh, ära põe. Sa oled siin alati teretulnud. A mis ajast sa surnutega jändad? Arsti tööst sai villand?”

„Aa, need on Olavi omad. Läks sind otsima.”

„Ollu ka siin? No siis võib ju jooma hakata! Ma just sain värske laari puskarit valmis,” pakkus vana lõbusalt, läks siis ukse peale ja vilistas valjult. „AHOI! Ollu! Vea end siia! Ja aja oma korjused kokku! Mul muidu terve hoov haiseb nagu surnukuur!”

Vana Juurik nägi välja nagu iga teine väike vanamehepäss, vööni habeme ja pikkade juustega. Jõudu oli tal aga ka inimese kujul tohutult ning vana oli terve nagu purikas. Ainult nägemine oli aastatega kehvakeseks jäänud. Prillidest ei tahtnud ta aga kuuldagi.

Noortena meeldis Villemil ja Olavil siin sageli käija. Vana oli muhe ja ajas head puskarit.

„Noh, mis teid siis siia toob?” uuris Juurik, kui oli maha istunud, ja silitas hajameelselt relva oma süles.”

„Seda, et...ee...noh…” ei osanud Villem teemale läheneda ja põrnitses relva murelikult. „Et...ma eee...pidin täna ühe värske liba maha võtma.”

„Tohoh!” oli Juurik üllatunud. „Lihtsalt sedasi? Maja taha ja lask kuklasse?”

„Mis mul üle jäi?” sai Villem pahaseks. „Temast ei oleks asja saanud.”

„Ja kust sina seda tead?”

„Tüübil oli koerte vastu allergia. Ja taimetoitlane oli kah veel.” rääkis Villem. Vennike oli suutnud pool oma haiguslugu ära rääkida, enne kui Villem julguse kokku võttis ja nende mõlema piinad lõpetas. „Ja oli vist miskit sorti väike ärimees ka,” lisas ta.

„Ahsoo...no siis küll,” noogutas Juurik, kes ei sallinud kapitaliste silmaotsastki.

„Jõudu! Mis te siin vaidlete juba?” päris Olavi, olles lõpuks tagasi jõudnud.

„Kus sa, poiss, kondasid?” päris Juurik.

„Jäin su kasvuhoonet imetlema.”

Juurik vaid noogutas arusaavalt. „A sa, Villem, ära põe, ma räägin siinsete noorte libadega. Nii ka ei sobi. Suvalisi võõraid pureda. Kord peab majas olema.”

„Ōige ta on,” noogutas Olavi. „Muidu veel pannakse jälle igasugused kontrollid ja regulatsioonid peale. Vahepeal oli meil ju siin täitsa jube. Igast väiksest loitsust pidi enne teada andma ja luba küsima.”

Villem ja Juurik mõlemad noogutasid seepeale.

„Ieva õnneks tuli ja lõi korra majja uuesti,” jätkas Olavi.

Villem hoidis seepeale hinge kinni ja jälgis, kuidas Juurikal pilk tumedamaks ja tumedamaks tõmbus ning vana näost punaseks läks.

„See vana ja väsinud hoor?!” prahvatas ta vihaselt ja vehkis kaheraudsega Olavi suunas. „Arvab, et kogu maailm kuulub talle! Ma veel talle näitan!”

„R-rahu! M-ma ainult ütlesin!” kohkus Olavi. „Keegi siin ei salli Ievat.”

„Parem oleks!” nähvas Juurikas, kuid suunas kaheraudse maha.

„Ma tegelikult tahtsin sinult Ievaga seoses midagi küsida,” ütles Villem ettevaatlikult. Juurika pilk pani teda öeldut kohe kahetsema.

„Ah sina ka või?” urises vana. „Mis sa oled tema sussi alla tagasi pugenud või?!”

„Mida? Ei!” solvus Villem, kuid Juurikas ei kuulanud teda.

„Viina jaoks ei olnud enam raha ja roomasid tema juurde tagasi, mis?” urises Juurik. „Sul, poiss, pole mingit eneseväärikust!”

„Ja mis see sinu asi üldse on, kelle heaks ma töötan?” karjus Villem vastu. „Ise istud enamus ajast siin sügaval metsas, nagu mõni vana hipi, ja ei tea pooltki, mis linnas toimub!”

„Ma vähemalt ei tööta kõrilõikajate heaks!” lõrises Juurik ja surus kaheraudse Villemile taas nina alla. „Tulite vana meest oma kodust välja viskama, jah?! Ma sulle, poiss, veel näitan!”

Olavi üritas sekkuda ning haaras kaheraudsest kinni, mille peale vana päästikule vajutas. Villemi asemel tabas lask ühte kooljatest, haavlid rebisid vaese surnu pea ribadeks ning katsid pool seina ja Villemi löga ja luu kildudega.

„Pille!” hõikas Olavi ehmunult, kui kooljas elutult maha kukkus, ning lasi relvast lahti. Villem üritas Juurikat pikali tõmmata, haarates teda selja tagant. Vana liba püsis aga jalul ning järgmine lask lasi teisel kooljal mõlemad jalad küljest. Padrunid otsas, läks kaheraudne nuiana käiku. Vaatamata arvulisele vähemusele oli Juurikas selgelt peale jäämas ja jagas mitu valusat hoopi. Üks neist tabas Olavit haigesse kohta, niites ta jalust ning jättes ta põrandale vaikselt inisema. Villem ei jäänud ootama, kuni temaga sama tehakse, ja lajatas Juurikale korraliku säraka kuklasse, ilma loitsimise või ruunideta. Juurikas, kes ei osanud sellist alatut tegu oodata (kes siis maagiat ausat rusikavõitluses kasutab?), langes teadvusetult põrandale. Selline maagia, ilma loitsimise ja ruunideta, oli küll kiire ja salakaval, kuid võttis ka tunduvalt rohkem väge. Villem, kes oli sellest päevast juba niigi väsinud, oleks äärepealt isegi pildi tasku pannud ja vajus nende kõrvale põrandale.

Mõnda aega ei kostunud onnist muud, kui ähkimist ja vaikset inisemist ja oigeid. Lõpuks ajas Villem end vaikselt vandudes püsti ja sidus Juurika kinni.

„Elus veel?” päris ta Olavilt.

„V-vist jäi külge,” ägises Olavi. Ei läinud kaua, kui Juurikas uuesti teadvusele tuli. Villem ootas, kuni vana oli sõimamise lõpetanud ja natuke maha rahunenud.

„Selle eest sa veel maksad, koer!” urises ta.

„Ise sa vehkisid siin relvaga,” vastas Villem. „Rahune nüüd maha. Sinu ja Ieva vaheline tüli mind ei huvita.”

„Ei?” oli Juurikas kahtlustav. Mida sa siis tahad?”

„Keegi pani Ieva õpilasele ühe rämeda needuse peale. Ega sina sellest midagi ei tea?”

„See tatt? Ma olen teda vaid korra elus näinud, kui ta Ievaga siin käis.”

„Sina siis seda ei teinud?”

„Nagu mul midagi targemat teha poleks, kui Ieva sabarakke kiusata,” ühmas Juurikas.

„On sul aimu, kes seda teha võis?” küsis Villem.

„Nagu Ieval vähe vaenlasi oleks,” irvitas vana.

Villem vajus seepeale mõttesse, närides murelikult huult. Ta oli päris kindel olnud, et Juurikas selle taga oli. Juurika väites ta aga ei kahelnud. Nad tundsid teineteist juba liiga kaua. Vana ei valetaks talle. Ka sellises asjas mitte.

„Kõik? Äkki seod mu nüüd lahti?” nõudis Juurikas.

„Et sa saaks meile veel tappa anda? Küll sa ise välja rabeled,” vastas Villem ja aitas Olavil auto juurde tagasi komberdada, jalutu kooljas neile järele roomamas.

„Vaene Pilleke,” nuuksus Olavi, „ta oli nii tubli ja kuulekas.”

„Pole midagi, teed uue,” lohutas Villem.

„Saad äkki ise tagasi sõita? Mul on jalad veel tuimad…”

„Sa ju tead, et mul pole enam mõnda aega lube.”

„No ega siis load sõida.”

„Mis sa arvad, kas ta on kaua vihane?” päris Villem murelikult, kui oli Olavi ja koolja autosse aidanud.

„Juurikas? Vaevalt. Küll ta paari päevaga maha rahuneb ja asja sootuks unustab. Järgmine kord, kui külla lähed, patsutab õlale ja kiidab,” lõi Olavi käega.

„Tõsi... mäletad, kui me tattidena ta sauna kogemata maha põletasime? Algus kartsime, et vana lööb meid maha, aga juba nädal hiljem aitasime tal uut puskarit teha,” meenutas Villem. „See loits oli aga alatu. Oleks pidanud talle panniga pähe lööma, kui oimetu oli. Siis oleks ehk arvanud, et sellest…” mõtles ta endamisi.

Peale seda, kui ta oli Olavi koju ära viinud, käis Villem viimases lootuses ka veel Ieva õpilase korterist läbi.

Hugo elamine sarnanes vägagi Villemi kunagise tudengikorteriga. See oli väike, kõigest üks tuba ja köök, ja segamini. Enamus mööblist oli vana ja lagunenud. Siin ja seal aga hakkas silma nii mõnigi kallim elektroonikavidin. Kingitused Ievalt tõenäoliselt. Omasid ta hoidis. Hugo laualt torkasid silma nii mõnedki trendikad tervise ja elustiili ajakirjad. „10 viisi, kuidas oma keha kahjulikest ainetest puhastada!” luges ta ühe ajakirja kaanelt.

Villem oli just parasjagu külmkapis sobramas, kui kuulis akna tagant toksimist.

„Mis see siis on?” mõtles ta, tehes ühe külmikust leitud õlle lahti, ja läks akna juurde. Akna taga kössitas üks väike, natuke räsitud välimusega kanake, ja toksis vastu klaasi.

„Kust sina veel siia said?” imestas tohter ja lasi linnu sisse. Kanake hüppas tuppa ning jäi Villemi jalge ette ootama, aeg ajalt põrandalt mõnda puru nokkides. Alles nüüd märkas ta kana selja külge seotud paberist pakki. Postikana ootas kannatlikult, kuni tohter oli paki ta selja küljest lahti sidunud, sirutas siis tiibu ning hakkas toas ringi siblima. Villem ei teinud kanast välja ning avas paki. Sealt leidis ta kirja ning pooltosin värsket oivaliselt lõhnavat küpsist.

Leidsin selle haldjavere retsepti, millest rääkisin. Äkki sul kulub ära. Mul on veel mõned sugulased Venemaal alles. Kui ma neile jõulude ajal taas külla lähen, siis ma võin mõned kanistrid verd tagasi tuua. Mul poja kunagine klassivend töötab tollis, küll too aitab üle piiri saada, kui vaja.

Oleksin helistanud, aga mul said just küpsised valmis. Mõtlesin, et saadan sulle ka paar tükki siis juba. Ole hea ja too kanake pärast ise tagasi. Nägin, kuidas naabrimutt just oma peni õue lasi. Too elajas on mul juba kaks kanakest maha murdnud.

-Olja

Lehe pöördel oli retsept, nagu lubatud. „Hea inimene, see Olja,” muheles Villem ja nosis küpsise kallal. „Küpsise retsepti oleks võinud ka anda. Eh, küsin ta käest, kui postikana tagasi viin.” Korteris ringi vaadates aga ei hakanud linnuke enam silma. Murelikult ringi vaadates leidis Villem kana lõpuks voodi alt kaagutamas. Voodi alt välja meelitada tal teda aga ei õnnestunud. Ei mõjunud ei hea sõna ega küpsised, ning kui ta üritas linnust kinni haarata, sai ta valusalt nokaga. Kurjalt vandudes haaras Villem lõpuks voodiservast ning tiris selle eemale. Lisaks kanale tulid päevavalgele suur hunnik musti sokke, rusikasuurused tolmurullid, pesemata nõud ja muud pahna.

„Tudengid…” muigas Villem ja haaras postikana kaenlasse. Kana alt leidis ta aga märkmiku ja sinna otsa munetud värske muna. „Kas see on mulle homme hommikuks?” küsis ta kanalt, pistis muna taskuse ning istus siis voodi peale, et märkmikku lähemalt vaadata. Postikana aga ronis talle õla peale ja jäi sinna tukkuma.

Põgusal sirvimisel midagi kasulikku Villemile silma siiski ei torganud. Miskid dieedi ja toitumise plaanid, paast ja hunnik keemiavalemeid. Igaks juhuks pistis ta selle siiski taskusse. Mitte midagi leidnud, naases ta lööduna kõrtsi.

„See ei saa lihtsalt võimalik olla!” oigas Villem, kui oli juba pool ööd baarileti nurgas oma raamatutes sobranud. Kliinikusse ei tahtnud ta minna. Hugo üha halvenev seis oli liiga masendav ja Ieva pidev puuriv pilk ei lasknud keskenduda.

„Raske juhtum?” uuris baarimees.

„Jubedalt,” ohkas Villem. „Vala mulle veel üks, palun.”

„Olgu, aga see on viimane.”

„Juba? Kell ju nii vähe alles,” imestas Villem.

Baarimees kehitas õlgu. „Rahvast vähe. Ise ka väsinud juba. Ei jaksa enam iga päev hommikuni olla.”

„Kui väsinud, siis väsinud,” vastas Villem ja sobras torisedes taskutes raha järel.

„Paned ise ukse lukku, kui lõpetad?” küsis baarimees, kuid Villem ei kuulanud. Talle oli sobrades ümmargune savitükk, millel hiinaka loits peal oli olnud, pihku jäänud, ja ta jõllitas seda häguse pilguga. Kusagil aju sügavustes üritas pirnike plinkides põlema süttida.

„Pekki.”

„Möh?!”

„Pekki! Ma olen idioot!” hõikas Villem ja tormas kliinikusse tagasi.

„Noh?” nõudis Ieva, kui tohter sisse tormas. Villem ignoreeris teda, andes vaid käega märku, et ta vait oleks. Ta kompis Hugot pikalt iga maagilise vahendi ja meelega, mis tal käepärast oli, kuni Ieval kannatus katkema hakkas.

„Mida sa-”

„See ei ole needus,” teatas Villem.

„Mis mõttes ei ole needus?” oli Ieva segaduses. „Poiss on mürkide kätte maha suremas!”

„See ei ole needus,” kordas Villem. „Vaata ise. Mitte kõige vähimatki haisu pahatahtlikkusest.” Oli pea võimatu heast südamest, halba soovimata, kellelegi needust peale panna. Loits ise juba eeldas seda, et ohvrile halba soovitakse. Sellise rõveduse puhul olid nad kõik automaatselt eeldanud, et see pidi needus olema.

„Ma olen idioot…” ütles Ieva, kui oli ise ka Hugo värske pilguga üle vaadanud.

„Sina ja mina mõlemad,” muheles Villem.

„Aga mis see siis on täpselt?”

„Ma oletan, et poiss üritas omal keha puhastada,” seletas Villem ja otsis Hugo märkmiku välja. „Igasugused detox-kuurid on praegu kuum värk. Ju ta üritas seda mahlade ja teede asemel maagiaga teha.” Märkmikku lehitsedes leidis ta peagi õige koha, pool tosin lehekülge erinevaid keemilisi elemente. „Poiss on pool Mendelejevi tabelit siia kirja pannud. Loits nüüd üritab kõiki neid elemente kehast välja saada, lagundades seeläbi kudesid ja suunates selle kokteili verre. Kusjuures enamust seda kraami on organismil tegelikult vaja. Sellises koguses on see aga puhas mürk.”

Ieva suutis selle kõige peale vaid vaikselt vanduda. „Ma veel teen talle kehapuhastust kui ta ellu jääb!”

Nüüd, kus Ieva teadis, millega pistmist oli, suutis ta peale mõningast pusimist loitsu peatada. Vahepeal, kui Villem oli eemal, Juurikat küsitlemas, olid ka poisile uued neerud kusagilt välja ilmunud. Päike oli vaikselt tõusmas, kui kõik organid lõpuks õiges kohas tagasi olid.

„Tubli töö,” kiitis Ieva. „Kui sul kunagi arstiks olemisest kõrini saab, siis ma võtaks su hea meelega enda juurde tagasi.”

„Jääb ära,” muigas Villem, asetades samal ajal kaks pitsi lauale. „Mul on natuke eneseväärikust alles veel.”

„Kui otsa saab, siis otsi mind üles,” naeratas Ieva.

„Ütle, kust sa üldse need neerud nii kiiresti leidsid?” ei andnud uudishimu Villemile rahu.

„Ah, miski noor ärikas oli just maha lastud. Joppas,” kehitas Ieva õlgu. Villem oleks seepeale äärepealt pitsist mööda valanud. „Mis siis?”

„Ah...niisama. Uudishimust,” vastas Villem. Paistab, et ta peab Juurikale oodatust varem uuesti külla minema.

„Mis seal ikka. Terviseks!” ütles tohter, ja tõstis pitsi.