Iseenda vaenlane

Rene Dambe

Lugu algab hibernatsioonikambritest väljumisega. Vene nimedega astronaudid (vististi siis kosmonaudid) saabuvad pärast pikka sõitu oma sihtpunkti. Selleks on paarisaja aasta eest teele saadetud Inimkonna Esimese Tähelaeva peatumiskoht – esimene Maaväline inimeste koloonia. Astro-/kosmonaudid saabuvad, et seda infot kinnitada ja kaasaegset tehnoloogiat viia. Midagi läheb aga valesti...

Siinse tutvustava lõigu kirjutamisel tekkis üks tähelepanek, mis lugedes sugugi silma ei torganud – see on siis küsimus sellest, kas on siis astro- või kosmonaudid. Justkui pole vahet, ühe asja kaks eri nimetust. Ja siiski – kui ütleksin lihtsalt „kosmonaut”, loeks inimesed sellest välja, et küllap on tekst laetud mingist veidrast postsovjetlikust nostalgiast (või irooniast selle suhtes). Muhvigi, tekst ei tegele sellise juraga. See on lugu ühest meeskonnast ja nende luhtaläinud missioonist. Vene nimed saaks asendada Lääne nimedega. Või Aasia.

Seda lugu oli päris mugav lugeda. Loed ja ei kahtle, et kas ta niisama jukerdab seal klaviatuuri taga – asi edeneb sihipäraselt, kõike on õiges mõõdus. Kirjeldusi oli ehk vähevõitu, aga millegipärast kerkis pilt siiski silme ette. Tegelased on mõne üksiku pintslitõmbega omandanud teatava eristatavuse. Selge käe ja tundega kirjutatud enesekindel kirjutis.

Kui millegipärast tahakski kurta, siis ehk vaid seepärast, et ma pole nüüd läbini kindel, kas lõpus pidi lugeja reaktsioon olema selline, nagu loetaks õudusjuttu, või oli tegemist actionivaba märuliga (kuivõrd tekkis tunne, nagu loeks märulit, kus puudub kangelane - „Predatori” neid kaadreid, kus peategelased pole veel saabunud). Lisaks jäi lõpp hästi veidi selgusetuks mu jaoks – tjah, oli aru saada, kes on pahalased, aga pole kuigi ilmne, miks ja seegi mitte, kas planeedi atmosfäär või muu on seda mõjutanud (sest sellegagi justkui flirditakse). Tingimata ei peagi olema vastatud, aga muljetades ikka võin tagantjärele küsida.


Käsikäes

Krafinna

Melend on elavate seast lahkunud, mis ei tõota head ka Annile. Viibitakse sellises räigelt patriarhaalses tulevikudüstoopses ühiskonnas, kus mehe surmaga kaasneb abikaasa surm. Anni näeb eelmisel õhtul tähe langemist ja ütleb oma surnud kallima nime. Seejärel liigub jutustaja „kaamerapilk” eelkõige Anni kassi ... ning hiljem ka ühe teise tegelase juurde.

Tekst algas sellise ilusa õhulise või õhkavailmelise kurbusega, mis tabas Annit, kes üksinda valmistus mõtteis enda matmiseks mehega. Leina staadiumid olid läbitud, nüüd oli vaid leppimine. Kas need staadiumid toimivad ka siis, kui mure on enda surma pärast? On kuidas on, Anni kiituseks tuleb öelda, et tema Seaduse eest ei põgenenud.

Pärast Anni-lõiku tuli minu arust veidi liiga pikk taustainfo-jutt. Liiga pikk – ja ma ei tea, kuivõrd on siin täiesti uut. Selliseid asju võiks püüda rohkem lahendada tekstisisese ilmnemise teel, või siis siduda mingite tegelastega sündmustikuna. Kui see maha kustutada ja jätta vihjeliseks (mitte lausa salapäraseks, aga üksikute viidetega lasta aimata tausta – ja küllap oleks saanud küll, mingis mõttes on see kõik ju tuttav värk), kas tekiks ohtu, et inimesed asetaks selle „Teenijanna loo” maailma, s.t. et nähtaks üksnes Krafinna katsena kirjutada fännikirjandust? Kahtlen.

Korraks kerkis minus soov arutleda selliste märksõnade üle nagu „luulest eeldatav lakoonilisus” ja „proosas võimaldatav rohkesõnalisus”. Ja et äkki on tegemist muidu sõnu hoolikalt otsiva autori tundega, et proosas võib lasta, nagu tuleb – et proosa on see koht, kus võib mõttel vabalt lasta liikuda ja saada väljendatud. Ja tekkis soov arutleda selle üle, kuidas erinevad luuletajad on tegutsenud prosaistidena (kindlasti oleksin maininud, et Borges pidas end ise eelkõige luuletajaks, ehkki oli geniaalne novellikirjanik). Aga ma hetkel ei tahakski eemalduda sellest tekstist niivõrd. Jäägu need heietused praeguseks.

Teksti teises pooles oli jätkuvalt tajuda selle maailma üksildast kurbust, ehkki neid tegelasi ja seda sisu saanuks pöörata täitsa huumoriks (mida paljud on ka teinud). Isegi pealkirja ärakasutav „kaader” või lause, mis on justkui mõeldud tobedana, jättis siin mõnevõrra kurva mulje. Keelenali küll, aga see pakkus veidralt vähesel määral lohtu, vaeseke oli ikkagi üksi ja astus vastu oma tulevikule. Oleks nagu tore olnud, kui ta oleks asunud seda ühiskonda... einoh, mitte vast lõhkuma ega ümber kujundama, aga vast näiteks tapatalgule sinna. Võib ju eeldada, aga kuidagi oleks see pakkunud mingi teatava lahendustunde. Praegu jääb selliseks kurblikuks ja isegi veidi poolikuks. Peabki jääma – tabatav ja kirjeldatav tunne ei „lahenegi”. See lihtsalt jääb, niimoodi kuidagi... rippu.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9097)