Mahlon Costigan tõmbas pika mahvi. Peenikese sigareti ots põles eredalt, suits hõljus madala lae alla. „See oleks nüüd küll skandaal, millest kõneldaks,“ ütles ta ja raputas ärapõlenud otsa tuhatoosi.

Mees laua teises otsas pühkis nina varrukasse. Kulmukortsutuse järgi polnud ta nii ükskõikset vastust oodanud. „Mina olen vaid sõnumitooja,“ ütles ta, pool lauset kurgupõhjas.

„Sõnum on toodud.“ Costigani hääles kõlas sama vankumatus, millega ta Tavakodanike Kojas kõnet pidas. Madal ja kindlameelne käsk, mis sundis teised vaikima ja tõmbas pilgu ainiti talle. Ent selle tegelase silmad laualt tõusta ei suutnud. „Võid nüüd lahkuda.“

Minuti pärast jõi Costigan ära klaasipõhja jäänud viski ja tõusis. Varnast mantli haaranud, tõmbas ta selle käigupealt pintsakule üll ning kõndis kõrtsist välja.

Õues ajas tahmasele telliskiviseinale toetunud noormees end teda nähes sirgeks. Ta ülikond oli samasugust tinahalli värvi nagu Costiganil, nahk seevastu aga kreemjas nagu piimatilgaga segatud tee. Ta viskas koni rentslisse, sättis madala kaabu paremini pähe istuma ning kõndis Costiganiga kitsast kõrvaltänavat mööda kaasa. „Ambrose'i last jõudis eile lattu.“

Costigan ei vastanud, tõmbas hoopis põuest hõbedase karbi ning õngitses sealt uue sigareti.

„See on ju hea, kas pole?“ Noormehe ebaleva tooni järgi oli ta vist adunud, et see tööots nii lihtne ei olnud. „Ta on rikkaim ookeanitagune ärimees.“

Costigan noogutas. „Ambrose’iga pole muret. Nemad aga. Nemad tahavad midagi hoopis muud.“

„Et tehing jäi siis katki?“

„Mitte päris.“ Costigan peatus ja vaatas ringi. Tänaval pakkusid seltsi vaid vettinud kaantega vaadid, mõni kasutamist ootav käru ja palju-palju prahti. Kõrvaulatuses polnud ühtki teist inimest. „Mul on vaja, et sa uuriksid välja kellega meil tuleb rinda pista. Kes see sõnumitooja on ja veel olulisemalt, kes tegelikult tema selja taga seisab.”

„Olgu pealegi.” Isham hõõrus lõuga, nägu mõtlik. „Ja mida me pärast seda teha kavatseme?”

„Võtame ühekaupa. Edasi mõtleme siis kui meil on rohkem teavet.” Costigan tõmbas sügava mahvi. „Mis on parim viis ähvardust kõrvaldada?”

„Panna ähvardaja olukorda, kus tal on rohkem kaotada kui sinul.”

„Täpselt.” Lõikav tuul uhas majade vahelt läbi ja suutis veidi rentslihaisu hajutada. Costigan peitis õhetavad põsed mantlikrae varju. „Ja Isham?“ ütles ta.

Tumedanahaline noormees tõstis pilgu.

„Su ülesanne nõuab diskreetsust.“

Isham Cuttle kehitas õlgu. „Diskreetsus on mu leivanumber.“

***

Külm novembrivihm oli pärastlõunase Miretoni tänavad oma katte alla tõmmanud. Erinevalt Albia pealinnast Gearenist puudus siin kivisillutis. Saapad jäid mutta kinni, jalgu välja tõmmates pritsis pori pükste tagasääred ja mantliselja plekke täis. Hoonete õhušahtidest ja akendest kerkis auru, millest jätsid tumedad pilved ja näivalt murdumatu hämarus mulje nagu alatasa tossaks kusagil.

Tööpäev oli veninud piinarikka aeglusega. Kõik, millest Costigan mõelda suutis, oli hommikune vestlus väljapressijaga. Siiski ei saanud ta kohustusi kõrvale lükata ning kaks kohtumist laoklientidega olid ta meelt veidi mujale tirinud. Nüüd oli aga aeg saada Ishamilt ülevaade ja Costigani sammud vaheldusid kiirelt, nagu sunniks keegi takka.

Kõndides tekkis vahel tunne, et linn justkui ise liigutaks – kusagil jahvatati maaki, kusagil näriti kirkadega maad, kusagil tehastes kolksusid rattad täisringe. Näis, nagu iga asja vastu minnes võiks ennast ära määrida, majaseinte, möödamürisevate mootormobiilide, tänavapostide, teiste inimestegi. Seetõttu oli Costigan alati rõivaste valimisel lähtunud lihtsast põhimõttest: ülikond pidi olema mugav ja pragmaatiline, säärane, millega ei kartnud räämas tehasesse minna, ent samas piisavalt peen, et sellega Tavakodanike Koja istungitel osaleda. Siiski oleks ta tahtnud prilliklaase udust ja suitsust ja vihmakardinast puhastada, aga teadis, et nahkkindas sõrmed jätaksid hoopis uued laigud, mida hiljem ehk ei saakski maha.

Tänaval oli ühe auruvankri ratas mutta takerdunud. Rattakodarad keerlesid nii kiiresti, et neid ei olnud isegi võimalik eristada, aga masin ei tahtnud vabaks saada ning tegi vaid kurnatud häält. Vankri ette rakendati hobune, päris hobune kurbade silmade ja soonise kaelaga, kes kabjad porisse kaevas ning lihaseid pingutas. Mõne aja pärast kõlas hirnatus, siinmail haruldane kui selge taevas, ja loom saigi auruvankri liikuma. Maha jäid vaid sõtkutud muda ja sogased lombid. Arenegu masinad kui tahes kiiresti, ent elava olendi tahet ei saanud millegi vastu vahetada.

Costigan ületas laia jõe – Terashelgi – silla, kiviplokid rohmakad, äärise peale püsti pandud kaheksa marmorkuju, üks iga eelneva Albia kuninga eest. Terashelgi vesi püsis aastaajast hoolimata tumehall, ja sätendas isegi kui päike pilvede taha peitus. Sarnane jonnakus pesitses ka paljude kaupmeeste mõtetes, kes tolli- ja inspektsiooniülesannetega korravalvuritele hinge peale käisid. Kesklinna pääsemise maksud olid liiga suured ja neid oli liiga palju. Tasu nõuti vankri- ja mootormobiiliga sisenemisel, kauplemise eest, spetsiifilise kauba müügiks, pisikeste lettide üürimisel. Kõige üle oli kurta. Seepärast jäigi Costigan linnaäärse jõesuudme lao juurde. Politsei vastus oli alati sama – kui ei taha maksta, kaubelgu Miretoni piirimail või väljas.

Linnasüdames käis aga veel tihedam tunglemine kui sillal. Üheaegselt tööstuskeskus ja sadamalinn, oli Mireton siiski riigi elanikerohkeim asula. Kui hammasrattakujulises pealinnas Gearenis näis kõik töötavat kui kellavärk, valitses Miretonis seevastu sama kirju korratus kui siinne elanikkond. Enamik sisserännanud tehasetöölisi pärines Hibernia roheliselt saarelt läänes või Cadoniast põhjas, keskklassis leidis koha peamiselt üle lõunaväina Rantsiast tulnud rahvas. Linnapildis kohtas ka palju tumedanahalisi ja mulatte, kes pidid ikka veel mõnelt möödujalt viltusi pilke taluma. Paljud kohalikud albialased hoidsid ikka veel kinni kibedast mõttest, et võimalik oli naasta vanale elukorraldusele, ent üha mitmekesisem kooslus tõotas selle jätta vaid tagurlikuks tahteks. Lihtsas stiilis ülikonnad, kleidid ja kuued maalisid kõigist elanikest mõnevõrra ühendatud pildi, mis meenutas alatasa, et olgu keegi kui tahes erinev, Mireton hoidis neid kõiki.

Teel nägi Costigan mitut erinevat kirikut. Igal kodanikul oli luba endale meelepärast järgida, peaasi, et makse maksid. Linn oli olnud peamine tugipunkt, mille kaudu rahvas paari sajandi eest üle mere Ühendatud Osariikidesse rändas, aga Miretoni kohale jõudes avastasid paljud, et hinnad olid nii kõrged, et tuli hoopis paikseks jääda. Säärase koosluse tõttu läks käima ütlus, et Miretoni nälg oli täitmatu: söe- ja maagikaevandused, ehitustöökojad ja sadamad neelasid kõiki, kel piisavalt selgroogu, et käed siinsesse mutta pressida. Kui vaid aadlikud ja ülikud ühes uusrikastega mõistnuks, et Miretonis poleks enam tohtinud olla kohta eelarvamustele ja vimmale.

Costigan tegi viimase käänaku ning jäi linna iseäraseima keskuse ette seisma. Tukkuv Hiid oli hiiglaslik kirsipunane õhulaev, oma aja suurim transpordivahend, mis sajandi eest alla kukkudes pooled ümbritsevad hooned lõhkus. Ehkki Hiid näis olevat loodud selleks, et inimesed end tühisena tunneksid, oli nüüdseks masinast alles ainult tohutu merelaevakujuline metallist gondel. Katusel turritasid roostetanud kinnituskohad, milles kunagine gaasi täis silinder kere otsa klammerdus. Algselt käisid paljud Miretoni elanikud vrakist kaadervärki ja varuosi ära virutamas, justkui puitu järavad üraskid, ent ühel hetkel otsustas linnavalitsus õhulaeva hooneks ümber kujundada ning lasi teha ulatuslikke parandustöid. Siiski oli Tukkuv Hiid muidu kivises majadeümbruses habras ja lagunes, ning praegugi oli näha raskepärastes metallist eksoskelettides töölisi, kes kandsid jämedaid latte, kive ja kinnitusi, millega alumiste korruste välisseinu paigati. Metallikolina, susiseva auru ja üksikute hüüete kõla, ning raudjalgade sammud lirtsuvas mudas jätsid mulje nagu valmistuks laev kohe õhku tõusma, ehkki Hiiu viimane lend oli juba ammu sooritatud.

Costigan astus tellingute alt läbi ning sisenes parda alumisse otsa tehtud uksest. Tukkuva Hiiu siseruumides jooksid terasest toestused ja raamistik nagu peen ämblikuvõrk, nüüdseks tumepruunid mahagonipuust seinad ja mööbel läikisid punakalt neist vähestest kohtadest, kust keegi oli vaevunud poleerima. Kitsastes koridorides möödus ta mitmest ruumist, kontorialast, pruulikojast ja paarist poest, ning jõudis endisele kaptenisillale.

Laes andsid mahalõhutud seinte heledamad laigud endast ikka veel märku, avar kõrts laotus mehe silme ees laiali. Küünlavalgusel sillerdavad lauad asetsesid poolringikujuliselt klaasakende juures, nahkkattega tugitoolid tundusid pigem pärinevat mõne aristokraadi kodust. Tohutu põrandakella pendel tiksus edasi-tagasi, hele tilin andis teada, et kell oli saanud viis. Ruumi mõlemal tiival laskusid alumisele korrusele kaks avatud keerdtreppi, messingist ääred rohekat värvi.

„Kiiret sul, nagu näha, polnud,” tervitas ukse juures ootav Isham. Habemetutt lõual jättis temast miskipärast veelgi noorema mulje.

„Töö ei jää pooleli lihtsalt sellepärast, et midagi muud trügib kõrvale,” võttis Costigan peast kübara ja asetas mantli üle käevarre. „Miks sa ei istu?”

Cuttle vaatas ebalevalt ringi.

„See on Hiid,” ütles Costigan pärast põgusat ohet, „mitte mingi tõusikute ülespuhutud salong. Kui keegi tahab, et sa väljas konutaksid, peavad minuga maid jagama.” Ta ei pidanud tagasi vaatama teadmaks, et Isham järgnes. Tukkuv Hiid oli olnud esimene koht kesklinnas, kus ei löödud teistsuguse nahavärvi või hääldusviisiga inimesi tänavale. Laiema klientuuri kasuminumbrid avaldasid lootust, et ehk oli säärast rõhuasetuse muudatust oodata ka mujalt linnast.

„Too närakas, kes sinuga hommikul kohtus,” ütles Isham ja tõstis karahvinilt korgi. Ta valas kahte klaasi Hibernia viskit ning jätkas. „Pärisin tänavatel järgi ja tuleb välja, et ta müüb teavet kõigile, kes maksavad. Enamjaolt mitmele ostjale korraga. Ja siis vahendab väljapressimisi.”

„Kellele seekord?”

„Lucas Kipps.”

„Kipps,” võttis Costigan pisikese lonksu. „Miks see nimi tuttavalt kõlab?”

„Tilkuvad Hammasrattad.”

„Õigus.” Costigan sulges silmad. Endisel tehasetöölisel sai ühel hetkel kasina palga nimel rassimisest küllalt, misjärel kogus ta kokku sarnase mõtteviisiga kätepaarid, kes nüüd pealtnäha seaduse lävel püsivas jõugus turvateenuste ning öiste väljapressimiste ja salakaubaveoga tegelesid. „Ma arvasin, et nad toimetavad teises linnaosas.”

Isham Cuttle’i nägu venis pikaks. Costigani assistent uudistas akendest kõrguvat linnaplaani, tumedate vihmapilvede all kõrguvaid kivitorne ja kesklinna suuri maju ühendavaid teraslatte, millel sõitsid rippuvad trammid. Eemal hõljusid õhulaevad, lähimat hoidsid viinamarjakobarana ülal õhupallid, kuuma gaasi täis. Kaks propellerit lükkasid alust üle vaatevälja. Uudsed liiklusvahendid muutsid linna väiksemaks ega piiranud kellegi toimetamisi vaid ühte piirkonda.

„Vahest leidsid võimaluse haruneda,” hõõrus Costigan laupa. „Ambrose pidi homme varahommikul oma lastile ise lattu järele tulema, võtavad laevale.”

Ambrose oli Ühendatud Osariikide suurärimees, kes oli oma impeeriumi üles ehitanud kaubanduse ja raudteede monopolile, pani seejärel aluse kahele auruvedureid välja töötavale ettevõttele ning lasi isegi omanimelise ülikooli rajada. Archibald Ambrose III nimi võis külvata konkurentides kadedust ja viha, ent keegi ei saanud seada kahtluse alla tõika, et mehe heategevuslikud ja kaubanduslikud kordaminekud lõid teiste riikidega tulusaid sidemeid. Costigan oli teinud Ambrose’iga koostööd juba kolm aastat ja hoiustanud oma ladudes ärimehe lasti edasiseks transpordiks. Seni polnud probleeme tekkinud. Õhtul toodi laevaga, järgneval hommikul tarniti rongiga pealinna.

„Ambrose tuleb ise Miretoni? Ja laevaga?” Mulatt oli haaranud klaasi, aga asetas selle lonksu võtmata tagasi lauale. Tavapärasest kokkuleppest erinev lisapäev ning transpordiviis panid ka noormehe kulme kergitama. „Miks? Mis seal kastis üldse on?”

„Jumal ise teab,” vastas Costigan. „Ambrose'i puhul tegeleme ladustamisega, mitte uurimisega. Temasuguse mõjukusega isik ütleb, et ei taha täpsustada, eks siis ei täpsustagi.”

„Ja Kipps?”

„Pole teda kunagi kohanud, aga tundub autu kaabakana.” Costigan küll nägi, et Miretonis pruulis rahulolematus, aga mitte miski ei vabandanud seaduse suhtes alla andmist ning naabrilt elatise röövimist. „Vahemees nõudis mult Ambrose’i saabumisaega.”

„Miks?”

Nüüd oli Costigani kord silmi pööritada. „Kavatsevad meilt varastada, kahtlemata.”

„Mida me siis teeme?” küsis Isham. „Pöördume laternate poole?”

Costigan raputas pead. „Ta oli politsei kohalt väga spetsiifiline. Võime eeldada, et Hammasrattad tulevad röövima. Aga niipea kui nad jõekaldal mõnda laternat vilkumas näevad, kuulutavad minu kohta kõigile. Enamik rahvast on lõpuks ometi andestanud, et mu vanemad olid Rantsiast. Sellega aga? Selle ringlemisega poleks mul tõenäoliselt enam Tavakodanike Kotta asja, mis sest, et too asub Gearenis.”

Isham kratsis kukalt, seejärel kehitas õlgu. „Sa lõid valimistel korralikult laineid. Arvad tõesti, et kui rahvas saab teada, et oled veidi teistsugune, siis põlgavad kohe ära? Niisiis naist sa ei võta. Mis vahet seal on, et teisi eelistad?”

„Selline elu... Olek. See on Albias ikkagi seadusevastane.” Costigan polnud iial tundnud häbi selle üle, kes ta oli, ehkki iga inimene, kes oli kunagi teadnud, oli väitnud, et ta peaks. Ta ei olnud nõus muutuma lihtsalt selle pärast, et keegi ütles keda ta ei tohi armastada. Aga ta ei olnud ka valmis oma olemust otsa ees kandma lihtsalt selleks, et näha kuidas keegi reageerib. „Mul veaks, kui mind vangi ei panda nagu toda kirjanikku eelmisel aastal,” jätkas ta. „Isegi kui mingi ime läbi vabaks jääksin, kaotaksin hoobilt enamiku valijaid. Albia elanikud on omast puust. Olla teistsugune linnas, mis vaatab võõrastele kõõriti ning vihkab neid töökohtade äravõtmise pärast?” Ehkki Costigan seisis töölisklassi ja Albiasse sisserännanute õiguste eest, kartis ta, et tõe päevavalgele vedamine rööviks ta maine ning poolehoiu mõlema hulgas. Kogemus oli näidanud, et inimesi ei tõuganud teistest eemale saladused. Kibedust põhjustas hoopis enda avamine ning millegi ütlemine, mida nood ei teadnud. Mida nad ei mõistnud.

„Kuidas Kipps üldse teada sai?”

„Küsid kõiki neid küsimusi, mida ma isegi. Ma ei oska pakkuda. Ja tegelikult polegi see oluline. Ta teab. Ja ta ei karda jutte liikvele lasta.”

„Mis siis kui me Ambrose’ile räägime? Saaks ta kuidagi aidata? Tema lasti ju varastatakse.”

Costigan sulges hetkeks silmad. Mõte polnud paha, aga tõstatas sama probleemi, mille ka laternate puhul. „Ambrose’i abi on väga suur küsimärk. Tõepoolest on tegu tema varaga, aga isegi kui ta vahele astuks, saab ju Kipps ikkagi pärast suu lahti teha ja mind põhja lasta. Me ei saa eeldada, et Ambrose teda vaikima sunniks või talle maksaks. Lisaks...” Costigan vakatas.

Isham ei pidanud mõistmiseks küsimust esitama. „Ta ei tea sinu kohta.”

„Ja me ei tea, mida ta arvaks. Seega, kui me talle Kippsi kohta aru anname, võib ta lihtsalt otsustada mõne teise lao poole pöörduda ning meid Hammasrataste meelevalda jätta.” Costigan raputas pead. „Ma ütlesin hommikul vahemehele laeva saabumise aja. Kipps tuleb ju varem. Meie parim võimalus on esitada talle samasugune ähvardus nagu temal meile. Luua patiseis.”

„Ehk siis on meil kaubandusmagnaat, kes tuleb oma lastile hommikul järgi ja närukael, kes pressib sinult välja, et nimetatud lasti hoopis temale annaksid. Mõlemal juhul on meil vaid kaotada.”

„Mõned tunnid on aega.” Costigan jõi viskiklaasi tühjaks. „Nüüd peame leidma midagi, mida annaks Kippsi vastu kasutada.”

***

Kanal jooksis Terashelgist välja nagu vaikne kõrvaltänav. Vastu kiviääri loksus tüüne vesi, musta sajas erinevas toonis, külm ja läikiv nagu metall. Eemale linnaserva pimedusse peitus jõesuue ja ookean selle taga. Aeg-ajalt kõlas mõne jõel liugleva laeva pasunahääl, justkui Miretoni enda madal hingus, paar korda vuhisesid kõrgelt pea kohalt üle tsepeliinid, propelleriheli nagu keeristuul.

Costigan viskas sigareti vette ning judises. Sadamas tundus alati, et ükskõik kui paks mantel ka seljas ei olnud, tõmbus selg ikka külmast krampi. Öö hakkas vaikselt läbi saama, ent vihmas oli midagi seletamatut. Udus joonistusid hoonetest välja vaid kauged katusetipud, mis tundusid püsivat taevas kui õhulaevad. Naaberlaod olid töölistest tühjad, laiad uksed lukus ja aknad kustunud.

„Arvad, et sellest piisab?” päris Isham. Nad olid kulutanud kogu õhtu Kippsi tausta ja kahtlaste tegude välja uurimisele, teinud paar tehingut ning pakkunud ühele teabe andjale kaitset, teisele paremat tööd.

„Peab piisama,” vastas Costigan, kindas käed rusikasse surutud. Ta võttis hetkeks prillid eest ning hõõrus külmadest raamidest tuimaks jäänud nina. Lucas Kippsi tulekuni oli... Kolm minutit oli juba üle aja läinud. Ühelt poolt mõtiskles Costigan, miks kõik alati hiljaks kippusid jääma, teiselt poolt eostus peasopis lootus, et äkki jätsid Hammasrattad tulemata. Ta sundis meele kindlaks. Kipps oli sundinud nad tõtt vaatama püstolitoruga. Oli aeg see jõugujuhi vastu pöörata.

„Arvad, et Kippsile läheb korda?”

„Juhul kui ta tark on. Mis mõte on meile tina anda, kui laeng lendab ka tema enda pihta?”

Üks lähedalolevatest tehastest oli kas järgmist hommikut erakordselt vara alustanud, või ei kavatsetudki seal tööpausi teha ning vahetus hoidis sulatusahjud alaliselt tegevuses. Taevas oli selle ümber saanud sügavoranži kume, suitsune ja udune ja näiliselt kõikehõlmav. Isham pööras pilgu aga ülemuse laole, ning seal puhkavale suurele kastile. „Me oleksime pidanud sisu ära vahetama,” ütles noormees. „Igaks juhuks. Kui viltu peaks vedama ja Kippsile sinu jutt ei mõju, anda talle seesama kast, aga täis suvalist pahna.”

Costigan raputas pead ja kõndis Archibald Ambrose III saadetud lasti juurde. Erinevalt tavapärasest tuhmist puidust olid Osariikide suurärimehe laadungid alati metallist, peale maalitud veidrate piltidega. Siinse värv oli peaaegu maha kulunud ning lao laternate hägusas valguses vaevu eristatav. Külge katsid mitmed näod. Mõned tundusid haiged, mõned valus, mõned kurvad ja mõned vihased. Teisel pool oli üksainus naisterahvas, peen ja ilus, ent temagi juures oli midagi kummalist, vahest isegi hoiatavat. See pani Costigani ennast veelgi kõhedamini tundma kui grimassis näolapid. „Vaata seda,” osutas ta kinnisele luugile. „Siin ei olegi lukku. Isegi kui tahaksin kasti avada, mida ma ei taha, on ainus võimalus see sisse peksta.” Costigan tõmbas mantli käise tagasi ning kissitas silmi, ehkki oli just kella vaadanud. Kui Ambrose saabuks enne Kippsi, ei tarvitsenuks teda reeta. Ishami pärastlõunane mõte järas Costigani. Võinuks Ambrose neid hiljem tõepoolest aidata? Läinuks talle isegi korda?

Ambrose’il oli vaid kaks reeglit. Ära küsi. Ära vaata. Kui Costigan neist emba-kumba rikuks, võis tulevikutehingud samuti maha kriipsutada. Mõni teine jõeäärse lao omanik tuhlas klientide lastis ning otsis, kust aga pihta panna, aga Costiganis tekitas säärane käitumine vastikustunnet. Pealegi kui ta midagi Albias muuta tahtis, vajas ta Ambrose’i raha ja tema rahvusvahelisi kontakte. Ta ei olnud läbi elu rassinud vaid selleks, et juba esimene poliitikuaasta rappa vajuks.

Ent õhuke lootus osutus tihti liialt hapraks. Kõlas kanaliserva vastu kolksatav paadinina, ning mitmed hõiked. Laost väljunud, nägi Costigan lootsikust kaldale roninud meest ja kolme alluvat.

Lucas Kippsi välimuses polnud vähimatki märkimisväärset. Hoolimata ilmast kandis ta vaid kortsus särki ning sellel tviidvesti, püksid olid mitmest kohast lapitud. Kui ta peast märja sonimütsi tõmbas, paljastus taanduv juuksepiir, mida mees oli otsustanud turritava habemega korvata. „Siin me nüüd oleme,” sooritas ta narriva kummarduse.

„Sina oled siis see väljapressija.” Costigan läitis sigareti, justkui ei kujutaks olukord endast ohtu ning käimas oleks tavaline vestlus tänavanurgal. Seni, kuni nad sõnade juurde jäid, uskus ta, et oli võimalus väljavaateid parandada.

„Seep’ ma olen.” Kipps venitas näole laia naeratuse, säärase, mis pani seda kinkinud inimest veel vähem usaldama. „Kus last on?”

„Eks ta kusagil on.” Costigan heitis Ishamile pilgu. „Enne kui edasi liigume, on meil tarvis paar asja selgeks rääkida.”

Kipps asetas käe vööl rippuvale püstolipärale. „Vaevalt.”

„Esiteks,” sundis Costigan end ähvardusest mitte välja tegema. „Mis paneb sind arvama, et võid niisama Ambrose’i lasti omale võtta? Et ta ei saa sellest teada?”

„Omale võtta?” Kippsi näole tekkis segaduses ilme, ta vaatas kolmele Tilkuva Hammasratta kõrilõikajale otsa. „Misasja? Ma ei võta midagi omale. See laadung... See läheb sul lihtsalt kaduma. Eks ise vaatad, kuidas Ambrose’ile selgitad.”

„Tead sa isegi, mis seal sees on?”

„Kas sina tead?” Kipps kehitas õlgu. „Vahet ei ole. Minu andmete järgi läheb see Geareni ühe leiutaja juurde. Mingi rikas relvanina. Seega võib kindel olla, et midagi väärtuslikku. Ja oi kuidas meile meeldivad väärtuslikud lastid.” Kipps ei jäänud vastust ootama. „Korras? Korras. Mis teine asi oli?”

„Teine?”

„Sa tahtsid paari asja klaarida. Mis teine oli?”

„Ütleme, et ma annangi Ambrose’i lasti sulle üle. Mis takistab sind...”

„Mis takistab mind tulevikus sama nõudmast?” segas Kipps vahele ja naeratas taas. „Mis takistab mul sinu räpast väikest saladust teistele rääkimast? Ei midagi. Tead, saladused on nagu hallitus. Mida pimedamas pesitsevad, seda paremini levivad. Kui sa aga praegu ei tee mis tahan, võid järgmisele parlamendiistungile minemata jätta. Ütleme, et tegu on tulusa partnerluse algusega. Või noh, minu jaoks tulusa. Seni... pead mind lihtsalt usaldama.”

„Naljakas,” tõmbas Costigan viimase mahvi, laskis konil maapinnale langeda ning kustutas kinganinaga. „Oleksin eeldanud, et just töölisklass panustaks minusuguste peale. Kuuldavasti olid sina alati streikide ajal rahvamassi eesrinnas.”

„Poliitikud.” Kipps sülitas. „Sa ei suuda midagi muuta. Isegi Tavakodanike Kojas oled sa, mis? Üks hääl üle kuuesaja hulgast? Lisaks oled sa Rantsiast.”

„Täpselt,” ütles Costigan. Kipps tuli mõistma panna, tundus, et ta hetkel lihtsalt ei näinud muud varianti kui röövida. „Kui rahvas juba näitab, et on nõus Rantsia päritolu inimest säärastes küsimustes toetama, annab see mulle veel enam sihikindlust, et Albia on muutuste teel. Tahad tõesti minu hääle välja juurida?”

„Ainuke asi, mis Albias muutub, on sõda.” Kipps nõksatas peaga, kaks alluvatest astusid sammu edasi. „Vahet ei ole. Ma olen väsinud kusagil tehases rügamast. Väsinud, et siin riigis ei lähe midagi paremaks, et siin ei saa ära eladagi. Mida ma aga saan teha, on pisut tagasi võtta. Ja ma alustan sellest lastist.”

Costigan ajas selja sirgeks. Igaüks ei mõistnud. Igaüks ei tahtnudki mõista. Mõne jaoks oli pelgalt mõte millegi parandamisest üritus, mille üles võtmine nõudis liialt pingutust. „Ma ei saa seda sulle anda.”

„Sel juhul peksavad mu sõbrad su...” Kipps heitis Ishamile põlgliku pilgu. „Kaaslase surnuks.”

„Ma ei ole,” alustas Isham, aga Costigani käeviibe sundis ta vaikima.

„Ma kuulsin midagi sinu kohta ka,” ütles Costigan samal toonil, mida ta Tavakodanike Kojas vastuväidete ümberlükkamiseks kasutas. Kui mõistmine ei aidanud, tuli Kippsi panna olukorda, kus tal oleks rohkem kaotada kui Costiganil. „Õigemini sinu neljapäevaõhtuste salakaubavedamiste kohta.”

Kippsi ilme muutus, ent ta suutis naeratuse peaaegu kohe tagasi tuua. „Mille?”

„Me ei istunud täna käed rüpes.” Costigan tõstis lõua. „Meil on kaks pilooti, kes on nõus laternatele tunnistama kuna ja kuidas nad Tilkuvate Hammasratase konterbanti tarisid. Nimed. Kuupäevad. Sisu.”

„Jama,” ütles Kipps, ehkki sõna taga võis aimata teatavat kõhklust. „Kes nad siis on, ah?”

„Tõesti? Arvad, et lihtsalt söödan nad sulle ette? Andsime teabe ka ühele minu tuttavale. Kui midagi peaks minu või härra Cuttle’i või meie lastiga juhtuma, võid oma jõuguga järgmisel päeval politseijaoskonnas ühisrivistuse teha. Ja kui sa arvad, et laternad jäävad süüdistustel vaid salakaubavedamise juurde, mõtle uuesti. Linnas on pool tosinat vägivallajuhtumit, mis ainult ootavad teiega ühendamist. Ohvrite lähedased, kes vajavad esile tulemiseks lihtsalt väikest tõuget. Niipea kui laternad saavad varba teie ukse vahele, tungivad nad kogu jõuga peale.”

„Vaevalt,” kratsis Kipps habemenutsakut. Ta vaatas taas alluvaid ning ajas arvulise ülekaalu peale käed laiali. „Ma arvan, et sul ei ole mingeid piloote, ja isegi kui on, poleks nad nõus oma osalust paljastama.”

„Ma pakun, et laternad oleksid ühe jõugu mahavõtmise eest üsna vastutulelikud.” Costigan pidas väikese pausi, siis lukustas pilgu otse Kippsi silmadesse. „Pead mind lihtsalt usaldama.”

„Tundub, et oleme pisikeses ummikus,” ütles Kipps. Üks tema alluvatest niheles, punetavad käed ümber püstolipideme.

„Nii-nii-nii,” rikkus mõlema mõtisklused kellegi summutatud hääl. Laohoone tagant astusid välja neli meest sinistes sõdurikuubedes. Ent Albia sõduritega polnud tegemist. Mundrid olid küll riigi värvides, ent määrdunud ning Costigan tundis neid pärinevat mitme-mitme aasta tagant, enne kui kujundust muudeti. Samuti olid vasakult rinnataskult Õhuväe vapid ära rebitud.

Vastilmunud grupi juht kandis veidrat metallist ja nahast peakatet, mis varjas kogu pea nagu kiiver. Silmade kohal oli kaks tumedat klaasi, nina ja suu asemel aga pisikeste aukudega silinder, mis nägi välja nagu hakklihamasina ava. Justkui otstarbe kinnituseks köhis mees paar korda – taolisi seadeldisi kandsid haiglates kopsuhaiged kellele õhk soojuse ja ürtidega mugavamaks filtreeriti. Pimeduses paistis ta nagu ööloom Miretoni olematust rohelusest.

„Saab teid kuidagi aidata?” küsis Isham.

Peakattes mees tõmbas kabuurist raskepärase revolvri, toru kaetud valgevasest kaunistustega, ning osutas Tilkuvatele Hammasratastele. „Kujutan ette, et oleme siin samal põhjusel miks nood seal.” Vihmavesi jooksis mööda maski kaarjalt alla ning jättis temast pisut elutu mulje, nagu inertsest masinast.

„See neetud raibe,” vandus Kipps, alluvate relvad sedakorda uutel sihtmärkidel. „Oleksin pidanud teadma, et ta ei müü teavet vaid meile.”

Costigan surus klombi läbi kurgu, keha korraga jõuetu. Veidi pingutust veel ning ta oleks jõudnud Kippsiga ühisele arusaamale, vahest isegi pannud meest mõistma, kuidas ta poliitiline tegevus tavatöölistele kasulik on. Isham vaatas talle otsa, ootas uut juhtnööri. Ent Costiganil polnud midagi varnast võtta. Ta ei kandnud relva. Ta ei olnud sõdur. Ta ei olnud ka öine kaabakas ega mõrvar. Tema põlluks jäid sõnad, ning ta oli päeval sõlminud kokkulepped, mille kohaselt laseks ta Kippsi ja tema jõugu vahistada, kui nad järele ei anna. Uued näod aga lõid kõik plaanid sassi.

„Mul on vaja, et te otsa ringi keeraksite ja minema keriksite,” ütles kiivriga mees.

„Kes te üldse olete?” küsis üks Kippsi alluvatest.

„Cliff Lidgett. Ja sadam on tänasest Messingmaksude pärusmaa.”

„Mille?”

Lidgett hakkas vastama, ent siis tuli köhahoog peale ning ta vappus paar hetke paigal. Relvatoru vehkles edasi-tagasi ja nõudis vastastelt äkilise pingutuse, et mitte tulistama kukkuda. „Meie püstolid on kaetud messingiga,” ütles Lidgett lõpuks. Hääl väljunuks nagu praksuvast fonograafist. „Ja neil vaeseil närakail, kes meile ette jäävad, olgu parem miskit maksuks anda. Seega ütlen uuesti, tõmmake siit ära, sest too kast kuulub meile. Kutsugem seda siis teie maksuks.”

Kui Kipps ennist isegi pakkus lootust, et jätab Costigani rahule, siis nüüd oli ta tahe visa. „Mina nii ei arva. Ma arvan, et hoopis teie peaksite jalga laskma.”

Vähemalt ei tulista nad, mõtles Costigan. Veel. Praegu nad ainult räägivad. Abitustunne surus raskelt õlgele, ent Costigan üritas meeleheitlikult mõelda, mida ta muuta saaks.

Siis sähvatas talle. Viis, kuidas seisu enda kasuks pöörata, või vähemalt olusid veidi tasakaalustada. Ta võis küll poliitikuna olla haljas, aga nagu öeldi, igas töövaldkonnas pidi kiiresti õppima.

„Kast on mingi lukuga suletud,” ütles ta. „Seda ei saa avada.”

„Vait,” hüüdsid mõlemad pealikud.

„Näib, et oleme väikeses tupikus,” ütles Lidgett.

Kipps turtsatas. „Ma ütlesin just hetk tagasi midagi sarnast.”

„Kas te tahate tõepoolest siin tulistama hakata?” küsis Costigan. Kartus kes-teab-kuhu lendavate kuulide ees vallutas meele, aga antud olukorras jäid nad Ishamiga igal juhul kaotajaks. Kuidagi pidi hakkama saama. Kui kaks jõuku üksteist kõrvaldaksid, saaks ta Ambrose’i lasti üle anda ning laternatele öelda, et avastas hommikul kohale jõudes koleda vaatepildi. „On see tundmatu kast siis nii palju väärt?”

Lidgetti pilku oli kiivri alt võimatu näha, ent Kippsi silmad ahenesid küll. „Ma näen teist võimalust,” ütles ta. Ta viipas ühele alluvale, seejärel vastasjõugule. Kaks sõdurit kõndisid läbi avatud laouste. Kostis sahmerdamist, puhkimist ja vandumist, ning ägedat kriipivat heli. Natukese aja pärast läksid veel kaks jõuguliiget appi ning kõik neli naasid kasti ebamugavalt lükates. Mullasele maapinnale jäi inetu vagu.

„Neetud,” ütles üks Hammasratastest. „Need pildid on küll jubedad.”

Kaaslane märkas hoopis muud. „Siin on kirjas „Oht. Ära ava.””

Naer Lidgetti kiivri alt kõlas nagu üritaks mõne vana õhulaeva propeller, mida keegi polnud kaua õlitanud, käima minna. „Kui sa peaksid kunagi kellegi kukru ära virutama ning seal on sama keeld peal, kui palju see sulle korda läheks?”

Vestluse katkestas läbi pimeduse lõikav vali udupasun. Terashelgi ja sellest eenduva kanali nurgale oli ilmunud aurulaev, mis ei tahtnud hästi kitsasse veeteesse ära mahtuda. Laevanina manööverdas, siis sai lõpuks pööratud.

„Ma ütlesin, et sa laternaid ei kutsuks!” hüüdis Kipps ja suunas relva Costiganile.

„Ma ei kutsunud kedagi!” Costigan astus sammu tagasi, käed üleval. „Miks peaks politsei üldse säärase laevaga sõitma?”

„Tal on õigus,” ütles Lidgett. „Võib-olla lihtsalt mõni kaubaalus.”

„Pole nad Miretonis tavaliselt relvastatud?” küsis Costigan, ent sai vastuseks ühe vihase ja Lidgetti muutumatu maski pilgud. Laevad olid tõepoolest varustatud vintpüssidega madrustele, mõni isegi kahuritega, eriti juhul kui nad pidid naaberriikidest lasti tarima. Costigan oli enam kui kindel, et antud laeval viibis Archibald Ambrose III, ning ta südames lõi lõkkele pisike lootusesäde. Ambrose’il oli enam kui küllalt raha, et palgata kaitseks sõdureid, ja ta oli Costiganiga samal poolel.

„Olgu kes tahes, aga kui nad tee kinni panevad, pole meil kuhugi sõita.” Kipps vandus. „Aega napib. Mis siis saab?”

Lidgett astus edasi. „Kuhugi sõita? Arvad, et laseme sul selle kasti oma paadile tõsta?”

„Mis võimalused meil üldse praegu on? Võime üksteist tulistada, aga sel juhul poleks meist kellestki hiljem vedajat. Võime selle kasti kuhugi viia, aga see on jalgsi tassimiseks liiga raske. Või, me võime selle panna minu paadile, sõita laevalt eest ja hiljem kusagil kokku saada.”

Lidgett hakkas ohust hoolimata naerma. „Su pisike paadinäru on kõigi jaoks liiga väike. Mul pole kavaski sind silme alt ära lasta ainult selleks, et kokkulepitud paika jõudes sind seal mitte näha.”

„See laev on kohe siin!” röökis Kipps.

„Mul on parem mõte,” ütles Lidgett. Ta hüüatas ühele alluvale. Too tõstis pika vintpüssi pära ning asus kastiluuki taguma.

Iga löögiga käis madal kõmakas, mis kajas öhe nagu kesklinna tornikell. Costiganile tundus, et näod kasti küljel muutsid vihma käes sillerdades ilmeid, moondusid ahastavamaks, ebamaisemaks.

„Mida sa teed?” Kippsi hääles valitses ilmne paanika. Hammasrataste juht osutas laevatekile, kus oli ähmaselt aimata sagivaid inimkogusid. „Nad on juba kohal!”

„Võtan poole sellest mis iganes siin sees on,” vastas Lidgett.

Costigan tundis, kuidas keegi ta küünarnukki puudutas. Võpatusele oleks peaaegu järgnenud karjatus, aga tundnud ära Ishami sosina, suutis ta end talitseda.

„Peame siit minema saama,” ütles mulatt.

„Lattu,” noogutas Costigan. Lisaks näivalt möödapääsmatule tulistamisele tungis pähe ka mõte Kippsi ähvardusest paljastada Costigani taust, hävitada kogu tema töö ja vaev ja positsioon ühiskonnas. Ta ei saanud seda lubada. Mitte praegu. Ent ainus, mida ta teha sai, oli kastitagumisega ametis olevate kurjategijate juurest eemale hiilida.

Midagi tegi kummalist häält. Kast. Midagi kostis sealt, tasast masinaheli, nagu tegi mootormobiil käivitamisel. Kuulda oli propellerite ragisemist, põrinat. Teravat kolistamist.

Kipps oli nähtavasti mõistnud, et kui ta teenida soovis, tuli järele anda, ning ta läks ise vastasjõugu liikmele appi luuki tampima. Laevalt kõlasid hõiked ja kella kaikumine.

Ishamiga üle lao lävepaku jõudnud, heitis Costigan pilgu tagasi. Jõugud olid tööga peaaegu valmis saanud. Kipps andis laenatud vintpüssiga viimase hoobi ning luuk...

Luuk oleks pidanud sisse langema, aga lendas hoopis välja hooga, mis lõi Hammasrataste juhi toorelt pikali. Kippsi näost jäi alles verine puder, mees üritas ennast tagasi püsti ajada, kuid ei jaksanud. Ühes luugiga purskas kastist midagi tumedat ja metalset ja kohutavalt häälekat, nagu oleks koletislik herilaseparv sügavast-sügavast unest äratatud. Vihmas kõlas see nagu tuure koguv tormirind.

„Pane kinni!” karjus Isham.

Costiganil läks hetk aega enne kui ta mõistis, et kaaslane mõtles ladu, mitte kasti, ning asus samuti enda uksepoolt tõmbama.

Uks jäi kusagil poole peal kinni.

Mehed olid ennist kasti vedades jätnud maapinnale madala vao, mille äärtesse kerkisid mullavallid. Isham oli enda poole sulgenud ning tuli appi valli jalaga ära lükkama. Koledale mehhaanilisele suminale kostsid lisaks jõugusõdurite karjed, püssilasud ning kummalised tümpsud, nagu keegi oleks lugematuid kordi midagi rasket vastu kartulikotti visanud.

Costigan nägi silmanurgast kuidas Cliff Lidgett kanali ääres püstoli tõstis. Mehel polnud enam kiivrit peas, paljas lõug avali nagu koopasuu, silmad kaks meeletut tulukest öös. Enne kui ta ründavat parve tulistada jõudis, tõmbus ta järjekordse köhahoo all kägarasse. Laouks kõmatas kinni samal ajal kui mitmed surisevad elukad üle Lidgetti kubisesid.

„Mida... neetut...” Isham lõi selja vastu suletud ust ning langes istukile. „Mis see oli?” Sõnu oli lõõtsutamise vahelt keeruline eristada.

Costigan üritas hingata, aga õhk ei tahtnud rindu ära mahtuda. Väljast oli ikka veel kuulda karjeid, üksikuid laske ning tohutut põrinat. See tundus kestvat terve öö, surma ja pöörasuse kaja, mis ei kavatsenudki järele anda. Costigani pilk naelutus pimedas kõrgetele akendele. Ta ootas, et iga hetk puruneks klaas ning mis iganes väljas tapatööd tegi, leiaks oma tee nendegi juurde.

Siis jäi kõik vait.

Ei karjeid, ei tulistamist, ei müra. Vaikus oli veel koledam kui sellele eelnenud kõrvulukustav kaos.

„Costigan?” kõlas järsku kellegi hüüe. Hääl ei kuulunud aga Kippsile ega Lidgettile. „Mahlon Costigan?”

Pimedas laos oli aimata kellegi liigutamist. Isham tõstis pea. „On see Ambrose?”

„Vist küll,” ütles Costigan, ega söandanud uskuda, et kõik läbi oli. Ta enda häälgi tundus pärast kõike kuuldut veider. „Mis seal väljas on?”

„Väljas on puhas,” tuli sama hüüdja poolt.

Costigan tõstis riivi eest ning lükkas ukse tasakesi lahti. Prilliklaasid olid vihmast hägused, ta võttis need hetkeks eest. „Püha,” alustas ta.

Mõlema jõugu liikmed lamasid siin-seal lompides ja mudas, mõnel elutud silmad taeva poole, mõnel igaveseks suletud. Kõiki oleks nagu mitukümmend korda pussitatud. Mantlid olid rebenenud ja tumedate laikudega, maapinda katsid vihmalompidele lisaks vereloigud. Surnukehad nägid välja nii koledad, et Costigan pidi rusika suu ette tõstma ning kõhu krampi suruma. Kipps oli jõudnud joosta peaaegu tänavakäänakuni, enne kui maha langes. Ta selg ja õlad olid täis lugematuid pisikesi torkehaavu, kastiluugist hoobi saanud lõug ja nina aga purunenud.

„See oli... Ootamatu.” Archibald Ambrose III seisis metallkasti kõrval, käes imelik seade. Keskea lõppu läheneva ärimehe nägu raamis vohav põskhabe, pead kroonis kõrge torukübar. Jalutuskepiga osutas ta mullatud platsile, millel lisaks surnukehadele vedeles ka hulganisti pisikesi aparaate.

Costigan, saanud Ambrose’ilt noogutuse, kummardus ning võttis ühe pihku. Konstruktsioon oli märkimisväärne. Mehhaaniline vapsik mahtus peopessa ära, peened tiivad kinnitusid keeruka ülesehitusega kere külge. Pea asemel oli teraskuppel, mille keskelt eendus jäme ora. Kellegi veri tilkus teravaksihutud otsalt maapinnale. Costigan viskas relva kohkunult käest.

„Need on ikka veel töötlusjärgus,” ütles Ambrose. „Kurikaelad suutsid kuidagi käivitada, aga kuna mehhanismile polnud kindlat käsku antud, asusid need kõiki lähedalseisjaid ründama.“

Mitmed madrused olid aurulaevalt maha tulnud ning hakkasid vapsikuid kasti tagasi korjama. Ambrose viipas käega, Costigan järgnes talle kanali äärde.

Tuul vilistas Costigani näol ning kuulutas talve peatse saabumise käredust. Ta oli prillid vihmapiiskadest ja udust enam-vähem puhtaks saanud, aga neile olid jäänud hõõrumisest jutid, mis joonistasid koleda laoplatsi veelgi veidramaks. Costigan tõmbas hinge, üritas rahuneda ja õngitses põuest sigareti. Isham läks madrustele appi, ehkki kehahoiak näis ettevaatlik ning masinaid hoidis ta käeulatuse kaugusel.

Ambrose toetas mõlemad käed jalutuskepile. „See mehhaanika on veel prototüüpjärgus. Me ei saanud Osariikides pikema vahemaa kontrolli täiesti korda, viin Geareni ühe leiutaja juurde.”

„Ma ei küsinud,” meenutas Costigan nende kokkulepet.

„Ma tean. Tundmatu lasti varastamisega on juba säärased lood. Teadmatus on kas oivaline,“ Ühendatud Osariikide suurärimees turtsatas, „või on see suurim õnnetus.”

„Mitte, et ma enda ja härra Cuttle’i elude päästmise üle kurdaks,” ütles Costigan ning sundis pilgu vägisi surnutelt eemale. „Aga mis asjad need täpsemalt on?”

„Osariikides töötatakse välja kaugrelvi, mis annaksid õhulaevade või tsepeliinide vastu parema võimaluse. Pinged on kahe fraktsiooni vahel umbes sama lõkkel nagu Albia ja Rantsia suhtes.”

„Meil juba lõunas käib sõda.”

„Kui asjad nõndaviisi edasi kestavad, pole meilgi sama kaugel.” Ambrose näitas käesolevat seadet. Jämedal risttahukal oli mitu nuppu ja üks suur fonograafitoru kujuline osa. „Hea, et mul teine juhiseade kaasas oli.”

„Imestasingi seda. Ma kujutaks ette, et nii ohtlikku relva poleks hea endast kaugele lasta.”

„Et miks ma kasti sinu lattu saatsin?” Ambrose noogutas ausa küsimuse peale. „Minu laevad on hetkel ülevaatusnimekirjas. Enne kui mind Osariikidest tulema lastakse, kontrollitakse kogu last ilma eranditeta üle. Vaat mis saab, kui toetad ühte poliitilist osapoolt, aga sadamad on teise valduses. Vähemalt võin Albiasse jõudes lõdvemaid tollireegleid nautida.”

Costigan vaatas ringi. Varahommik andis vaikselt endast märku, kaugel horisondi taga oli taevas omandanud kergelt kahkja tooni. „See müra meelitab laternad kohale.” Ta pidas Ambrose’i pilgu peale põgusa pausi. „Politsei.”

„Kahtlemata.” Ambrose vaatas laipu, silmis tülgastus. „Praegu polnud esimene kord, kui minult varastada üritatakse. Ega jää ka viimaseks. See relv on väärt rohkemat kui pelgalt mõne Miretoni jõuguliikme elu.”

Mehe häältoonist võis arvata, et röövleid oli hukkunud ka varasemate ürituste käigus. „Sa...” alustas Costigan ning osutas surnutele, oskamata midagi pakkuda. „Kannad nende eest hoolt?”

Achibald Ambrose III viskas pea kuklasse ning lasi kuuldavale valju naeru. „Kannan nende eest hoolt? Kes ma sinu arvates olen?”

„Ühendatud Osariikide rikkaim ärimees?” Costigan köhatas. „Mis teeb sind tõenäoliselt ka rikkaimaks inimeseks maailmas? Tahad tõesti laternatele selgitama hakata, kuidas prototüüptehnoloogiaga mehhaaniline relv kahe jõugu ridu hõrendas? Ma ei ole kindel, et selgituskirja näidises leidub säärase asja jaoks lahter.”

„Ja kuidas täpselt ma seda tegema peaksin?”

Isham oli tagasi jõudnud ja vastas Costigani eest. „Viid nad kuhugi avamerele.”

Costigan ootas, et Ambrose hakkaks taas naerma, aga suurärimees hõõrus hoopis põskhabet. „See ei olegi teab mis halb mõte,” ütles Ambrose. „Aga vaata neid. Ilmselgelt ei ole neil piisavalt kapitali, et endale tagasiteed lubada.”

Mulatt ristas käed. „Ma ei usu, et nad selle peale kurtma hakkavad.”

„Aus. Heidame nad teel pealinna kusagile mererüppe, seni hoiame trümmis.” Ambrose hõikas alluvatele käsu ning nood asusid surnukehi laeva tassima. „Aga ma pean teadma, millised tagajärjed võivad kaasneda. Kes need olid?”

„Lucas Kipps ja Tilkuvad Hammasrattad,” ütles Costigan. „Nemad esitasid mulle väljapressimise. Anda sinu last üle või, noh, kaotada oma positsioon Albia ühiskonnas. Teine jõuk oli siinpaigus uus ja lootust täis. Näib, et nende põhitegijad on otsas.”

„Hea siis, et nendega korras.” Archibald Ambrose kallutas pead. Midagi ta pilgus andis märku, et mees aimas väljapressimise tagamaid. „Sa oled valest rahvusest, pole Albia kuningakoja usku ning su maitsed on...“ Ta tegi üürikese pausi ning mõõtis Costigani ülalt alla pilguga. Nägu jäi samaks, aga Costiganil ei jäänud silmadetagune hindamine märkamata. „Albia kohta pehmelt öeldes erisugused.”

„Sa tead?” küsis Costigan. Kergendustunne, et väljapressija ja tema saladuse teadja oli surnud, hiilis vaikselt minema. Asemele kerkis hirm, et Ambrose kavatses teda paljastada või ära kasutada.

„Ma ei mõista hukka,” ütles Ambrose hoopis. „Mind ei huvita kellega keegi suletud uste taga asju ajab. Samasoolise kaaslase eelistamine ei muuda sind kuidagi halvemaks, ja selle pärast äritegevus katkestada või su ideid maha teha on veelgi rumalam mõte. Tunnen sind juba pikalt. Oled osav ja varjad hästi, aga soovitan oskust pisut viluda. Jäme sündsusetus, või kuidas iganes siin seda tõlgendatakse. Minu riigis säärast tabu ei ole, liiatigi ei hakata kedagi vangi panema. Oled, kes oled, oma olemust ei saa meist keegi muuta. Kõigest hoolimata suutsid ikkagi parlamenti sisse trügida. Paljud ei oleks sinu peale panustanud.“

Costigan turtsatas, hirm kadunud. „Kuulujuttude järgi jättis su isa sulle vaid triibulise selja ja tasumata kaardivõla. Ütleks, et panused olid umbes samad.“

Ühendatud Osariikide rikkaim mees kergitas kulme. „Kuidas te seal Rantsias ütletegi? Touché?“ Plats oli Miretoni kahe jõugu liikmetest tühi, alles vaid muda ja lisa koguvad lombid. Sadu ähvardas peatselt paduvihmaks kasvada ning uhada ära kõik märgid, et siin oli keegi surnud. Madrused tõstsid kasti metallist ämblikujalgadega masinale, mis asus konarlike sammudega liikuma.

„Mis nüüd?” küsis Ambrose.

Costigan vaatas käekella. Koidik trügis öö jõuliselt kõrvale. „Mul on päeval Gearenis parlamendiistung. Peaksin end mõnele õhulaevale kirja panema.”

Archibald Ambrose III osutas laevale. „Äkki tahad hoopis küüti?”