Enamasti J.J. Metsavana pseudonüümi all ulme valdkonda kuuluvaid  lühijutte ja romaane avaldanud Joel Jans sai 2019. aasta romaanivõistlusel teise koha käsikirjaga „Tondilatern“. Segaduste vältimiseks olgu kohe öeldud: „Tondilatern“ on vaid pealkiri, romaanis pole seda mõistet kordagi kasutatud ning raamatut ei tohiks segi ajada 2012. aasta detsembris ulmeajakirjas Reaktor avaldatud lühijutuga samalt autorilt (https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tondilatern).  Lühijutt on küll väga sarnane romaani peategelast Rajari painavate unenägudega, kuid moodustab pigem ideealge, millest Jans hiljem välja arendas seiklusliku ja sisutiheda loo. Fakt, et romaanivõistluse teise koha pälvis stiilipuhas teaduslik ulme, näitab eesti ulmekirjanduse kõrget taset, mille eest tuleks Joel Jansile palju tänu ja kiitust avaldada, sest tema eeskuju annab rohkelt julgust teistelegi kodumaistele ulmehuvilistele. Olgu siinkohal ära mainitud, et Maniakkide Tänava ja Joel Jansi juhitud ulmekirjutamise töötubades on nii mõnestki hobikirjanikust saanud tõsine ulmekirjanik, kaasa arvatud Joel Jansist endast. Alustas ju temagi oma kirjanikukarjääri hea sõbra ja kolleegi Maniakkide Tänavaga kahasse kirjutades ning hiljem teistegi kuulsate Eesti ulmekirjanikega koostööd tehes.

„Tondilaterna“ peategelasteks on Elva Gümnaasiumi õpilased Rajar ja Siiri. Poksija pojana on Rajar õppinud konflikte lahendama rusikate abil ning ta ei hoia end tagasi ka siis, kui kooli tuleb uus õpilane Siiri, keda ekstaravagantse riietumisstiili pärast kohe kiusama hakatakse. Noormehe rusikad kutsuvad tüdruku kallal norijad kiiresti ja põhjalikult korrale. Kuna Rajarist ja Siirist saavad kiiresti head sõbrad, julgeb Rajar tüdrukule rääkida oma painavatest unenägudest ja pühendada teda kummalistesse saladustesse, mille avalikuks tulek pöörab pea peale terve väikelinna elukorralduse.

Siiri on väga suur animefänn, kes kannab erksavärvilisi parukaid, puhvis seelikuid ja sukki ning näeb välja nagu Jaapani maailmakuulsa laulva hologrammi Hatsune Miku elus kehastus.Neiu tükib aeg-ajalt kaotama reaalsustaju, sest võrdleb liialt palju päriselu joonisfilmides nähtuga. Siiri jääb kuidagi kiiresti uskuma Rajari jutte ebamaist päritolu masinatest, tulnukatest ja nende ohust inimkonnale. Kainema mõistusega inimene oleks poisi psühhiaatriahaiglasse saatnud, mitte tema hullumeelsete ideedega kaasa läinud. Naiivne vaimustus kõigest ebamaisest viib Siiri ohtlikku olukorda ja valesse seltskonda ning juhib Rajari valikute ette, mida ta sugugi teha ei sooviks.

Mis on aga kõige hullem – Rajari skisofreenilise sonimisena kõlanud kirjeldused ja kartused osutuvad puhtaks tõeks. Elvat ohustab hukatus ning kohutav saatus ähvardab tabada lisaks Eesti väikelinnale ka kogu ülejäänud mailma. Puhkeb sõda, lõhkevad pommid ja lendavad laibatükid. Just nagu ühes korralikus action-filmis.

Kolmandaks ja mitte sugugi vähem värvikaks peategelaseks on Sorts -Joel Jansi varasemates juttudes väga tihti esinev lõbusat joodikut kujutav karakter. Sorts on tore sõnamäng, mis tähendab nii viinasortsu kui ka mütoloogilist tegelast rahvapärimusest. Millise Sortsi või Sortsuga siin tegemist tuleb, jäägu juba lugejale avastada.

Kuigi „Tondilaternas“ on üpris palju sõimu ja vägivalda, leidub ka tundelisemaid kirjeldusi hilispuberteedi küüsis vaevleva noormehe hingeelust. Siiski ei muutu need tüüpilistele noorteromaanidele omaselt liiga läägeks ega hakka rikkuma loo üldist põnevat ja hoogsat ülesehitust.

Eraldi välja toomist väärivad dialoogid ja sajatused, mis oma värvikuse ja kujundlikkusega paneksid voorimehegi punastama. Näiteks selline lause: „Ja kui ma teid idikaid veel näen, torkan järgmise liiklusmärgi mootori asemel hoopis teile tagant sisse. Mitu korda! On selge?!“

Mangadele ehk Jaapani koomiksitele sarnanevad  illustratsioonid lisavad raamatule palju juurde, andes tegelastele näod ja muutes teose veel rohkem atraktiivseks nooremale lugejale, kes ehk hindab rohkem visuaalset kujundust ja peab kurnavaks tihedat kirja täis lehekülgede läbi lugemist. Teatavasti sirvivad lapsed kõigepealt pildid läbi ja otsustavad alles siis, kas teksti lugeda tasub. See omadus on visa kaduma. Soovitaks kõigil, kes muretsevad noorsoo vähese huvi pärast raamatute vastu, võtta abiks illustratsioonid, ja lugejaskond täieneb kohe kindlasti tuntaval määral.

Lõpupoole kisub lugu natuke segaseks, detailid kaovad üldise lahingumüra sisse. Mitte just erilise võitlustseenide austajana ei suutnud ma oma tähelepanu piisavalt koondada ning lahendus saabus minu jaoks liiga kiiresti ja ootamatult. Võib-olla oleks pidanud natuke pikemalt ja detailsemalt kirjeldama, miks ikkagi kõik just nii lõppes, sest mulle jäi mulje, nagu oleks autor väsinud kirjutamisest ja otsad lihtsalt kokku tõmmanud, sest romaanivõistluse tähtaeg surus peale.

Romaani viimastel lehekülgedel kirjeldatud sündmused tekitasid rohkelt küsimusi. Neile vastates saaks lausa teise sama paksu raamatu kirjutada, nii et jäägem järge ootama!

 Seniks nobedat sulge Joel Jansile ja jõudu tema värskele kirjastusele Lummur, mille toodang oli ka käesolev raamat „Tondilatern“.