Ma olen piisavalt vana inimene ning olen lugenud piisavalt palju erinevas laadis kirjutatud teoseid. Mul justkui poleks enam vajadust otsida midagi teistsugust. Ma võiksin kuni surmani lugeda täpselt seda, mida ma tahan ning kõik oleks kõige paremas korras. Millegipärast ma siiski loen aeg-ajalt jälle midagi sellist, mis jääb minu lugemisaedikust täiesti väljapoole. Müstilise kallakuga naistekas, eesti novelli aastaraamat jne. Justkui poleks vaja, seda enam, et elamust ma reeglina ei saa ja emotsioon on pärast pigem negatiivne, aga ikka proovin. Ju ma siis olen taoline heitlik natuur, kes mingi aeg loeb ainult umbset žanriulmet, mingil hetkel väsib sellest, siis loeb kõiksugu imelikke asju, tüdineb neist ja siis on taas žanriulme kord.

Paavo Matsini romaani „Kongo tango“ hakkasin ma lugema pisut juhuslikult. Ma polnud varem ridagi Matsinit lugenud, küll aga teadsin autorit, olin ta kohta lugenud ja teadsin, et kõik oma varasemad raamatud on ta avaldanud igaühe ise nime all. Miks ta nii tegi? Ma ei tea, aga oletan, et ilmselt on tegu teatavat sorti metakirjandusliku mänguga, kus teose sisu määrab autorinime.

Tunnistan ausalt – romaanivõistluse võit mind lugema ei sundinud. Jah, mingit tähelepanu ehk raamatule tõmbas, eriti ühe žüriiliikme hinnang, mis kõlas kui „väga rikka mehe Matsin“, või oli see hoopis „romaan, mida Matsin oleks tahtnud kirjutada“. Mõtlesin, et kui ma Paavo Matsinilt midagi üldse loen, siis alustan just sellest, et kui see ka mitte, siis...

Ja kui ühel vihmasel novembripäeval mu kallis kaasa (provintsipea)linna sõitis ja küsis, kas ma raamatupoest ka midagi tahan, siis ma ütlesingi, et too see Matsin. Pean ju niiehknaa mingeid raamatuid kohalikus lehes tutvustama-soovitama, et siis on sund lugeda ja tuleb pärast ka kirjutada jne. Ju ma polnud siis päris kindel, kas ma vabathatlikult seda romaani niipea lugema hakkaks.

Raamat jõudis me koju. Oli ilus kätte võtta ning küljendus oli samuti lugemist soosiv. Esimese asjana märkasin romaani alapealkirja „Lugu raskemeelsest inglist“ ning eks see justkui andis aimu, et päris tavalise eesti romaaniga seekord tegu pole. Samas tekitas mainitud alapealkiri minus ehk teatavat pinget, valeseoseid ja võltsootust, sest mul hakkas peas keerlema filmipealkiri „Der Himmel über Berlin“, mida rahvusvaheliselt teatakse märksa maotuma pealkirjaga „Wings of Desire“...

Kuid kui minna kongotangolikuks, siis minu arvustus alaku nüüd!

Nagu alapealkiri lubab, algab lugu ühe ingli tegemistega, siis kaovad Londoni Towerist ühel ööl kõik sealsed rongad. Inglil ja ronkadel on teatav seos, eksole. Tegevus hüppab Londoni, Budapesti, Kairo, Brüsseli ja Praha vahet ning ega ma ei tahakski sisust rohkem kirjutada, sest lugejal ei tohiks avastamisrõõmu ära võtta. Mainiks vaid märksõnadena alkeemiat, müstikat, teispoolsust, topiseid...

Romaan on otsekui reisikiri, kus autor püüdlikult kirjeldab võõraid linnu, loetleb nimesid ning eputab teadmistega. Samas on see kokku üsna kiretu reisikiri, kus pigem pannakse rõhku täpsusele kui emotsioonidele. Tunnistan, et teinekord tundsin ma täitsa puudust mõnest särtsakamast detailist, emotsioonist, maitsest või lõhnast. Olgu, lõhnu siiski oli. Oli ka mõnusaid kirjeldusi – pean silmas eelkõige sapööre ja Praha õllemagu. Kuid suuresti oli kõik siiski pigem kiretu ja fikseeriv.

Tuleb ausalt öelda, et „Kongo tango“ pani lugedes korralikult vastu. Lugemisprotsess oli otsekui rahmeldamine turtsaka naisterahvaga, et mõlemapoolne huvi on olmas, aga kuidagi ühele lainele ei saa, kõik on kuidagi konarlik ja pisut piinlik. Aga tahtmist on... oi, kuidas on!

Tõenäoliselt pole minusuguse maitsega inimene sedalaadi romaani sihtgrupp, sest lugedes mõtlesin ma küll korduvalt – miks ma seda loen!? Ei, igav ei olnud, aga ega ma alguses ei leidnud ka mingit erilist pidepunkti. Pealegi ärritas mind autori katkestav laad – niipea, kui lugu huvitavamaks läks, viis autor tegevuse kohe teise kohta ja ma pidin hakkama jälle otsast peale puurima, et mis siis nüüd? Sealjuures ei taha ma Paavo Matsinit selle katkeva kompositsiooni eest kritiseerida, sest ilmselgelt mees teadis, mida ta teeb ning välja tuli tal see samuti hästi. Lihtsalt mulle eriti ei sobinud, ajuti suisa ärritas.

Kuigi lugemisprotsess tekitas küsitavusi ja ärritas, täheldasin ma mingil hetkel, et ma olen vist n-ö konksu otsa jäänud, ma ei soovinud lugemist katkestada ning tahtsin veel ühe ja teise peatüki lugeda, enne kui selleks korraks pausi teen. Ilmselt see on hea raamatu tunnus? Tunnistan ausalt: kui raamat läbi sai, siis olin ma rahul küll. Sellega, et lugesin ja ka sellega, mida ma lugesin. Ma ei julgeks väita, et mu rahulolu oli absoluutne, aga ilmselgelt polnud see ka n-ö minu raamat.

Lugemisele võis teatavat varju heita tõsiasi, et romaan võitis tänavuse Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Püüad küll tagakaanel oleva kiidulaulu unustada ja püüad lugeda neutraalselt, aga kusagilt ujub ikka pinnale esikoha fakt ning sõnapaar „eriliselt hõrk“. Põhimõtteliselt ma mõistan, miks „Kongo tango“ võistlusel esikoha sai, mõneti oli see suisa loogiline ja ootuspärane...

Kindlasti tahaks ma veelkord esile tõsta maitsekat ja nägusat kujundust ning ägedaid illustratsioone.

Kuna käesolev arvustus ilmub ulmeajakirjas Reaktor, siis tõenäoliselt ei saa üle ega ümber küsimusest „Kas see on ulme?“ On küll. Piiripealne ulme, mitte žanriulme. Pole žanriulmena kirjutatud ja pole sellisena ka mõeldud. Lühidalt: kui ulmefänn otsustab romaani „Kongo tango“ lugeda, siis peab ta antud määratlusega arvestama, et pärast poleks piinlikult valus raisatud tundide pärast ning ei peaks seda BAASis või kusagil mujal valukisaks vormistama.

Kuna ma Paavo Matsinilt žanriulmet ei oodanud, siis polnud mul romaaniga ka žanrilisi probleeme. Enam veel: minu jaoks mõjus romaan otsekui tänapäevane „Golem“. Gustav Meyrink, kui see nimi midagi ütleb! Ei, mitte plagiaat, lihtsalt kusagil mu ajus asetusid need romaanid kuidagi kõrvuti. Lugedes kuidagi tõrkusid, aga kokkuvõttes olid mõnusad, aga miks olid..?

Kergelt hajevil arvustuse lõpetaks ma aga enam kui konkreetselt – mul on plaanis veel sel aastal lugeda Paavo Matsini romaani „Gogoli disko“ ning selle ajendiks on romaanist „Kongo tango“ saadud emotsioon ja elamus.

Paavo Matsin

Kongo tango

Lepp ja Nagel

2019

232 lk

Illustreerinud Ramo Teder