Sajanda numbri lähenemisel hakkasid Reaktori toimetuse kanalites ringlema kuuldused ja aimdused, et püünele väljanäitusele tuleb seekord toimetusel endal ronida. Mis sellest, et mõned on juba käinud, raporteerinud ja rahumeeles omade maailma juurde suundunud - tulevad jälle! Jaanuari lähenedes püüti muidugi puigelda, peituda, maskeeruda, aja kulgu väärata, otsiti asendustegevusi ja kurdeti niisama. Asjata. Sajas number sai meid kätte ja nüüd tulebki oma lugemiste ja tegemiste eest vastust anda.
Agur Karukäpp ehk Maniakkide Tänav, sõpradele Mant
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Loen sarja „Galaxy's Edge” teist raamatut, Anspechi ja Cole´i “Order of the Centurionit”. Madinatihke militaarulme. Suht okei, ajaviiteks võib lugeda küll. Mänginud olen viimasel ajal Xcom2-te ja GemCrafti. Mõlemad on mu pikaajalised lemmikud.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Raamatu külge naelutab mind rohke ulmebutafooria, mõnus seiklus, korralik madin, mida ulmelisem, seda parem, mida suuremal skaalal, seda parem. Eemale peletab tüütu nämmutamine ja klišeelik, ilma ühegi vahva ideeta jorutamine.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Üks praegune lemmik on B.V. Larson ja tema kosmiline militaarulmesari „Undying Mercenaries.” Lugu räägib sellest, kuidas Maa on üks tulnukate impeeriumi provints, kes teenib galaktilist raha palgasõdurite leegionite väljarentimisega igasugusteks sõjalisteks ülesanneteks. Meie peategelane ühineb kõige kehvema kuulsusega leegioniga, kuhu võetakse vastu kogu põhjakiht, keda teised leegionid ei taha ja kes saavad alati kõige hullemad ülesanded. Praeguseks on Larsonil kirjutatud ja mul loetud 12 raamatut sellest sarjast. Tema teine sari, mis mulle meeldib, on „Star Force”. Seal madistavad inimesed mitut sorti tulnukatega bioloogilistest robotlikeni ja loovad oma kosmoseimpeeriumit. Loomulikult on neil siis vaja ka omavahel veel tümitada, kuigi supervaenlane on ukse ees ja eri inimeste fraktsioonid, kes peaks Maad kaitsma, löövad selle asemel punti ühed-ühtede ja teised-teiste tulnukatega, et omavahel Maa-pirukat jagada. Seda on 14 raamatut ja hetkel olen seitsmenda juures. Kui „Undying mercenaride” puhul on ulmelise relvastusega ja kosmosega natuke napim, siis „Star force’is” käib mida-edasi-seda-tigedam tehnoloogiate leiutamine ja kosmoses tulevärgitamine, inimeste arendamine ning nende nano-, ning biotehnoloogiaga kokkumiksimine igasugusel kujul.
Teiseks lemmikuks on hetkel selline ulmežanr nagu LitRPG. Tegu on siis romaanidega, kus peategelased on mingis virtuaalreaalses suuremastaabilises mängus möllamas. Täitsa huvitav oli näiteks selline sari nagu „Life Reset”. Hetkel on pooleli ka „Awaken Online”, kuid tundub, et see ehk jääbki pooleli, viimased raamatud on suht allamäge läinud. Idee ja lugu on huvitav, kuid selle esitamine jätab soovida, liiga palju niisama-uinamuinat ja jorutamist on sees.
Kolmandaks huviobjektiks on viimasel ajal tõusnud Netflix ja sealsed ulmesarjad. Ei ole jõudnud sinna väga veel süüvida, kuid „The Umbrella Academy” oli päris huvitav ja nüüd loomulikult ka „The Witcher”.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Ulmeni jõudsin juba varases nooruses, nagu vist ikka jõutakse. Esimene mälestus on „Kääbikust”, kui vend seda luges ja ma kõrval nihelesin ja mäekollide pildid tundusid seal väga põnevad. Eks pidin siis ise ka selle esimesel võimalusel läbi lugema. Meeldis väga ja sealt edasi olen lugenud žanre seinast-seina, kuid minu lugemuse refrääniks on jäänud alati ulme.
Reaktorini jõudsin läbi selle asutamise. Mingil hetkel tundus, et senine Eesti ulmevõrguavaruste lipulaev Algernon on jäänud vanaks ja töntsiks ja oleks vaja midagi äkilisemat. Siis sündiski koos Joel Jansiga mõte luua uus võrguajakiri Eesti ulme edendamiseks ja see mõte sai ka teostatud. Olin siis ühtlasi ka Reaktori esimeseks peatoimetajaks.
Ei ole, mulle meeldivad kõik loomad. Kui peab just kedagi nimetama, siis eelistan sõbralikke loomi, täpselt nagu inimestegi puhul.
Joel Jans ehk J. J. Metsavana
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel loen Orpheuse Raamatukogu alamsarja “Orioni vöö” esimest antoloogiat ning ootejärjekorras on ootamas Banksi Kultuuri sarja neljas raamat “Excession”. Arvasin peale kolme eestikeelde tõlgitud kultuuri romaani lugemise, et rohkem ma selle sarjaga tegeleda ei viitsi aga Heinrich Weinberg veenis mu Õlleministeeriumis ümber ning selgeks, et neljandas läheb alles tõeliselt heaks.
Arvutimängudest mängin teist korda Inside nimelist platformikat, kus mängija kehastab väikest poissi kes üritab ellu jääda vaenulikus ning abstraktse tehnoloogiaga täidetud maailmas. Minuarust väga vinge asi, kus on suudetud ühendada nii fantastiline visuaal ku mõnus salapära, mis paneb pidevalt mõtlema, et mis kurat seal maailmas tegelikkult juhtus. Filme olen vaadanud viimane aeg ehk liigagi palju (eelmine aasta üle 300) ning eelmise aasta parimaks filmiks oli kindlasti Tarantino “Once upon a time in hollywood”. Kusjuures see on isegi õige natuke ulme, või siis täpsemalt hämarulme.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Raamatu külge naelutab eelkõige hea ulme. Jah kindlasti on ka kirjutamisoskus tähtis ning olen hakanud head sõnaseadmise ning süzeeloomise oskust iga aastaga üha enam väärtustama, kuid ilma hea ulmeta pole minu jaoks ka head romaani ning ilusatest lausetest rohkem huvitab mind see kui kaugele suudab autor enda fantaasiat piitsutada ning kas ta on loonud ka midagi uut. Eemale peletavad suhteseep, intriigitsemine ning autori maailmavaate liiga otsene peale surumine. Ehk siis armastusromaane ning paleeintriigidest kubisevad tekste üritan võimaluse korral vältida.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Kui ma kunagi Reaktorisse ulmestaari rubriigi tegin taipasin kohe, et kolme lemmiku nimetamine on võimalik vaid juhul kui küsitletav on elus lugenud ainult kolme raamatut. Seega olen seda küsimust inimestele jagades öelnud kohe, et seda numbrit võib ignoreerida ning rääkida ka rohkemaist või hoopis kolmest zanrist või kolmest autorist. Nüüd olen jõudnud aga sinnamaani, et isegi kolme autori nimetamine on muutunud võimatuks seega ütlen viis.
Esiteks Stanislaw Lem. Tema fantaasiarikkad tehnoloogiast tihked ning satiirilis - küünilised lood on mulle alati väga meeldinud. Kui asi läheb tulnukate ning nende ühiskondade kirjeldamisele siis pole minu arust endiselt meisterlikumat autorit sündinud ning tema erinevad filosoofilised arutlused on pakkunud mulle mõtteainet päevadeks.
Teiseks Vennad Strugatskid (huvitav kas nad loevad kui üks autor?) – Sai eespool öeldud, et ideed on mulle küll tähtsamad kui kirjanduslik stiil aga Strugatskite puhul naudin võrdväärselt nii ideid kui ka lauseid. Lisaks oskasid nad suuri ulmelisi probleeme alati väga inimlikust küljest lahata.
Uuematest autoritest lisaksin veel Charles Stross ning Hannu Rajaniemi, kes pole jäänud vanade. mugavate ning ammu läbikirjutatud teemade juurde vaid püüavad ulmet uutesse suundadesse (singulaarsus, majandusulme jne) suunda edasi nügida ning avastada sealt varasemalt läbikirjutamata halle alasid.
Zanritest rääkides olen pigem SF-i ning selle alaliikide poole kaldu aga ei põlga võimalusel ära ka head fantasyt ning õudust.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Ulmeni jõudsin ema kaudu, kes hakkas mulle juba üsna väiksena ulmelisi asju ette lugema ning Seiklusjutte maalt ja merelt sarja soovitama. Esimene teos mille sealt lugesin oli Insener Garini hüperbloid ning see avaldas nii tohutut muljet, et tormasin kohe riiulitest/raamatukogudest lisa otsima. Edasi tulid juba Jules Verne, Purpurpunaste pilvede maa, 220 päeva tähelaevas, Tulnukad eikusagilt ning ning kuskil keskooli alguses avastasin ka eesti autorid, Maniakkide Tänava, Indrek Hargla jt.
Reaktorini jõudsin läbi selle loomise :) Olime Maniakkide Tänavaga selleks hetkeks juba hulga jutte sahtlisse kirjutanud ning kuna tooaeg veel aktiivselt tegutsenud ulmejakiri põlgas meid ära siis mõtlesime, et teeme endile uue ja parema. Kusjuures ega me erilist populaarsust Reaktorile toona ei oodanud ning see, et ta niivõrd populaarseks muutus tuli meilegi endilegi üllatuseks.
On sul lemmikloomi?
Vana, paks ning laisk kass nimega Tondu, kellega oleme aastate jooksul nii ühte nägu läinud, et ta on ühtlasi ka mu hingeloomaks. :)
Riho Välk
Vaatamata sellele, et mu esimesest Estconist on möödas juba ligi 9 aastat ning olen viimased 5 aastat käinud Tallinna igakuistel ulmikute kogunemisel, tunnen ennast ikka veel noorulmikuna. Isegi Reaktoris olen juba olnud niipalju aastaid, et ise ka enam ei mäleta, millal liitusin. Tartu Ülikoolis lõpetanud Saksa filoloogia baka, töötanud pikalt tehnilise tõlkijana, praegu olen tagasihoidlik riigitöötaja.
Huvideks on igasugune veider tehnika. Garaažis on hobiauto ja retromopeed, toas on suures koguses helitehnikat, veel rohkem analoogfototehnikat, vahel lennutan drooni ka. Valmislahenduste ostmise asemel meeldib uurida, nokitseda, kombineerida ja leiutada.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Veiko Belialsi koostatud „Raevu päevad”. Olen endas avastanud huvi vene ulme vastu, mida olen sunnitud tarbima ainult tõlkena, sest ma ei oska vene keelt pea sõnagi. Hetkeseisuga veel vaimustusest rõkkama ei võta, aga halb ka ei ole. Seniloetud jutud vist pole lihtsalt minu peakuju jaoks olnud.
Nüüd kui koronaviirus on teemaks, läksin otse Steami ja ostsin Plague Inc’i. Samuti lõpetasin edasilükkamise ning võtsin käsile Witcher 3: The Wild Hunt’i. Siiani meeldib. Eelmise aasta kõige parem mängitud asi oli Hollow Knight.
Samuti hoian ikka veel kätt animemaailma pulsil, ka see hooaeg tuli ulmet välja. Näiteks Dorohedoro, mis on veidrast maagiast pungil. Peategelaseks on sisalikupeaga tüüp, kelle sees elab teine tüüp. Nii ta käib ja pistab endale võlureid lõugade vahele, et tema sees olev tüüp saaks neile näkku vaadata. Lisaks kiidaksin My Hero Academia’t, millest on saanud praeguse ajastu tippshounen.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Maailmad ja ideed. Mida kõrgelennulisem ja sõgedam, seda parem. Ulme peaks olema suur ja vägev, käsitlema inimesi tähelaevades ja orbitaallinnades, keset sõgedat maagiat ning tegelasi peaks painama koledused, mille kirjeldamiseks meil sõnu ei ole. See ei tähenda muidugi, et tegelased peaks olema kahemõõtmelised karikatuurid, keda ühelt kulissilt teisele tõstetakse. Vastupidi, ma ootan tegelastelt alati võimatult vahetut ja usutavat käitumist ka kõige ulmelisemates olukordades.
Ma olen ses suhtes halb klient, et mind ei huvita õrnad inimsuhted, tundelised draamad ja kõiksugused aatelised puristamised karvavõrdki. Vastupidi, kui ma tunnen, et autoril on mõni poliitiline, moraalitsev, seksuaalne või muul viisil vaevu varjatud sõnum, mille edasiandmiseks on ulmeteos kirjutatud, siis viskan selle solvunult nurka ning pean seda autorit jobuks.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Jacek Dukaj - “Old Axolotl”. Loen seda iga paari aasta tagant üle. Mulle meeldivad teosed, kus inimestele antakse üks valik ja nad peavad sellest parimat võtma. Kogu maakera steriliseeritakse napilt 12 tunniga kõikidest valkudest, vähestel õnnestub end selle aja jooksul algeliselt digitaliseerida. Kuidas taastada elu ja inimkond täiesti surnud planeedil? Kuidas tulla toime vigaselt digitaliseeritud inimhingena poolteist tonni kaaluvas ehitusrobotis?
Gort Ashryn. Kuulun nende hulka, kelle jaoks oli viie lehekülje lahingutanki kirjelduse lugemist puhas rõõm. Jah, triloogia on suur ja paks, kuid selle eest on sinna tohutus koguses erinevaid ägedaid ja sõgedaid ideid sisse laotud. Saab rupskeid, saab armastust, tulnukaid ja ajareisi, intergalaktilist religiooni ja isegi natuke müstilist väge.
Kolmandat lemmikut on raske nimetada. Seega nimetan hoopis ühe jutu, mida ma iga aasta alati ühel ja samal kuupäeval üle loen: Tea Lall, “21. detsember”.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Mul on olnud kaks ulme avastamise lainet. Esimene oli Tartu Oskar Lutsu nimelises raamatukogus, arvutused näitavad, et pidin olema umbes 13-14 aastane. Tundsin, et olen James Herrioti loomaarstiseikluste jaoks liiga vanaks jäämas ning sattusin kuidagipidi ulmeriiuli ette. Seda ma enam ei mäleta, mis mul kõige esimesena näppu jäi, aga ju ma värskelt ilmunud raamatute lette puistasin – „Tulnukad eikusagilt”, kõige esimesed Täheajad, „Kantileen Leibowitzile”, Veskimehe „Kõver mets” ja „Kuu Ordu”. Sealt edasi Molly Browni „Viirus”, „Võitlustanner maa” jne.
Aastal 2006 sain ma interneti ning kadusin aastateks selle sügavustesse. Küll aga leidsin sealt anime ning hing kiskus ikka ulme poole – Neon Genesis Evangelion, Ghost in the Shell, Serial Experiments Lain, Cowboy Bebop jne. Sai baka.ee foorumi kokkutulekul paari ulmikuga tutvutud ning nii ma 2011. aastal Estconile jõudsingi. Seal sai jälle paberraamatute olemasolu avastatud.
Reaktorini – ma enam ei mäletagi. Kõigepealt kirjutasin ühe arvustuse väga heast animest, siis kirjutasin natuke veel ning ju ma liiga laialt sõna võtsin. See on nimelt kõige lihtsam viis Reaktori toimetusse saamiseks – kritiseeri midagi ning võid kindel olla, et varsti ilmub mõnes suhtluskanalis välja peatoimetaja ja küsib: „kuule, sa siin võtsid sõna, et sa oskaks paremini. Tule ja tee.”
On sul lemmikloomi?
Päris isiklikku ei ole, aga naise vanematel on maailma kõige armsam peerukera (Instragram), kes ka tihti meil külas käib.
Tarmo Raudsep
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Mul on hetkel raamaturiiulis umbes meetrijagu lugemata asju. Püüan hetkel olla järjepidev ja tegeleda järjest selle meetri läbilugemisega, enne järgmist Estconi peab läbi saama. Kahjuks mõned sõbrad, kurinahad, annavad mulle enda läbiloetud raamatuid juurde pidevalt, paistab, et neil endil vist pole raamaturiiuleid.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Naelutab hea stiil. Peab olema kuidagi ladusalt kirja pandud. Või naljakalt. Või lausa mõlemat.
Eemale peletab igav lugu, mis on igavalt kirja pandud. Ma püüan ennast esimesest alati esimesest 50 leheküljest läbi närida, enne kui otsustan, et see asi on ikka liiga igav ning raamatu päris nurka viskan.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
The Painted Man (Peter V. Brett). Demon Cycle sari (no...peaaegu kõik selle osad) on minu täielik lemmik. Hea värske idee, haarav ja ladus lugu. Leidsin selle juhtumisi ühest välismaa lennujaamast, kui reisil kaasasoleva raamatuga juhtus nii et too sai ootamatult läbi.
Düün – Avastasin selle raamatu vist kuskil keskkooli aegu. Uudsed ideed, kauged maailmad. Hiljem avastasin ka Düüni järjed, üks neist oli isegi väga hea – milline, seda paraku enam ei mäleta.
Kuu Ordu – Täiesti suurepärane kodumaine asi, selle juures paeluvad need head hoogsa tegevusega kohad. PS see on esimene raamat, mille pärast ma kogemata rongiga enda peatusest mööda sõitnud olen.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Ulmeni jõudsin nii, et lapsepõlves said kohaliku raamatukogu muud lasteosakonna riiulid otsa, siis raamatukoguhoidja viimases hädas andis ulmet maitsta.
Reaktorini jõudsin joomise käigus kuidagi.
On sul lemmikloomi?
Mul on kass. :)
Ta on täiesti valge ja ta laskis endale ükskord pai teha. See oli eelmise aasta sügise kandis. Ta käib mul mõnikord toas, aga tavaliselt kondab ta õues ringi ning mõnikord panen ma ta kogemata garaaži kinni.
Ene Koppelmann
Mina tulin ühel hetkel Reaktori toimetusse kunstitoimetajaks. Varsti selgus aga, et keeletoimetajat on palju rohkem vaja ja nüüd ma olen keeletoimetaja. Vähemalt olin, sest meile on jõudsalt keeletoimetajaid peale kasvanud. :)
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Ma teen aeg-ajalt nii, et võtan ühe autori ette ja siis loen järjest tema teosed läbi. Hetkel on käsil Sergei Lukjanenko "Peegelduste labürint". Ma olen seda kunagi ammu aega tagasi lugenud, aga üle lugemine ei tee paha. Ülejäänud eesti keeles ilmunud Lukjanenko raamatud olen ma just värskelt läbi lugenud.
Järgmisena on mul plaanis Neil Gaimani "Põhjala müüdid". Ma ei ole kindel, kas see on ulme, aga eks see peagi selgub.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Raamatu külge naelutab mind hoogne tegevus ja ladus jutt. Minu jaoks on väga raske lugeda lõputut poliitikat, isegi kui see on ulmeline. Samuti pole mulle mokkamööda lehekülgedepikkused eikuhugiviivad heietused.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Indrek Hargla. Tahtsin kirjutada, et French ja Koulu lood, aga samas meeldivad mulle väga ka Pan Grpowski lood.
Sergei Lukjanenko. Toon esile "Mustandi" ja "Puhtandi", esimesest raamatust on tehtud ka film, mis meeldis mulle väga.
Charles Stross "Vürtskaupmeeste sari". Kui ma seda mõni aeg tagasi lugesin, siis mulle väga meeldis ja on ääretult kurb, et sarja ilmumine eesti keeles pooleli jäi.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Ulme on mulle alati meeldinud, ma ei oskagi öelda, millal või millise teosega mu armastus ulme vastu algas. Reaktoriga tutvusin siis, kui nad Facebooki kaudu otsisid keeletoimetajat. Sealt on asi edasi viinud ka selleni, et ma olen mõningaid ulmikuid ka elusast peast näinud (ma üldiselt eelistan elada kivi all peidus).
On sul lemmikloomi?
Jaa, mul on siiami kass, väga suur süle- ja kaisuloom. Ta tuli meile poolkogemata ja on muutunud lahutamatuks osaks meie igapäevaelust.
Jüri Kallas, tuntud ka kui Ulmeguru, sõpradele Jyrka
Olen edev, aga endast midagi eraldi kirjutada ei oska. Ehk ei ole ülbe arvata, et mind teatakse niiehknaa..?
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Aasta esimene raamat oli Andrzej Sapkowski romaan „Sezon burz“, mis maakeeli võiks olla „Tormiaeg“. Korduslugemine nõiduri telesarja tuules. Meeldis! Lugesin esimest korda siis kui ilmus. Eks selle romaani koht Geralti lugude kronoloogias ole segane ja enam kui vaieldav. Kindel on see, et romaani peaks lugema siis, kui kaks jutukogu ja viis romaani on loetud. Sapkowski ei hellita ega seleta, ta lihtsalt on veendunud, et lugejal on kõik seitse raamatut loetud. Soovitaks lugeda küll, seda enam, et vahepeal on ka arvukalt tõlkeid ilmunud.
Nagu öeldud, vaatasin telesarja „The Witcher“. Kuigi mul on sarjale etteheiteid, meeldis see mulle ikka väga ning ma täitsa ootan teist hooaega. Kuna ma juba Sapkowski ja nõiduri lainel olin, siis vaatasin otsa ka eelmisel aastal valminud fännifilmile „Pół wieku poezji później“, mis on Youtube’s täispikkuses ja inglise subtiitritega tasuta vaadatav. Fännile täitsa soovitaks, mu arust parem kui omaaegne poolakate telesarjast kokkulõigatud nõiduri-film.
Mängude teemal ma eriti midagi rääkida ei oska, sest minu viimane mäng oli Doom 2 ning millal see küll juhtus, ilmselt eelmisel sajandil. Jah, mingeid Tetrise kloone, mahjonge ja puslesid ma teinekord mängin, aga ega küsides neid silmas peetud...
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Naelutab terviklikkus, aga seda saab alles siis teada, kui lõpuni loetud. Algus peab köitev olema, et tahad edasi lugeda... ei, üldiselt peab köitev olema. Köitvuse all ei pea ma silmas mitte ainult madinat ja märulit. Võib ka lihtsalt lobe loba või muhe lõõp olla, või siis ägedad ulmelised konstruktsioonid. Hea raamat peab andma põhjuse teda lugeda ning peab tekitama heas mõttes sõltuvuse, et muudkui loeks ja loeks. Tõsi, mida suurem lugemus, seda raskem on taolisi raamatuid leida.
Peletab abitus, olgu siis keeleline või sisuline. Eriti peletavad nürid ja arad autorid, kel pole midagi öelda, kes ei oska seda teha, või siis kardavad oma mõtetega lõpuni minna. Näiteks: kui rase naine zombistub, siis võiks lasta zombijõmpsikal ka end välja närida! Ei pea minema naturalistikuks, aga kui ütled A, siis peaks olema ka soolikat ülejäänud tähestiku jaoks.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Oeh, nüüd siis see... see kõige raskem...
Kunagi olid suured lemmikud Ray Bradbury ja vennad Strugatskid. Meeldivad praegugi, aga kuna uusi tekste neilt enam ei tule, siis see meeldivus on vajunud pisut pealetuleva kraami varju.
Andrzej Sapkowski ja üldse Poola ulme. Ma saan aru, et inimesed on anglokraamiga oma seedimise ära rikkunud ning karmim slaavi ja iseäranis poola kraam lööb põhja alt või paneb vähemasti kõhu valutama. Kuna sari „The Witcher“ pani paljusid ka Sapkowski raamatuid otsima ja lugema, siis sai möödunud kuul kuulda ikka kõiksugu nutulaule, kuidas asjad ikka õigesti pole jne. Sapkowski võlu, vähemasti minu jaoks selles ongi, et ta vilistas fantasy kaanonile ja teeb nii, nagu õigeks peab. Kuna ta on hea ja mõtlemisvõimeline autor, siis teeb ta hästi ja veenvalt. Seepärast on ta ka mäekõrguselt üle kogu sellest fantasyrottide hordist, kes papa Tolkieni otsekui Hamelni rotipüüdja sabas nürilt üle haldjamuru trambivad.
Eks kõigil ole ka omad labasemad tungid ehk n-ö kirjanduslik rämpstoit. Minul on selleks Warhammeri mängumaailmadesse kirjutatud romaanid. Iseäranis tõstaksin esile William Kingi romaanid Gotreki ja Felixi seiklustest. Tumeda, oi kui tumeda, teutoonliku värvinguga valetolkinistlikud kangelasfantaasiad. Aju puhkab, tšakrad särtsuvad ja emotsioon on laes!
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Oletan, et kui ma kolmandas-neljandas klassis lugesin Jules Verne’i romaane seiklusjuttude sarjas, siis ma neid ulmeks eriti ei pidanud. Kusagil viiendas-kuuendas klassis oli aga selge, et fantastika mulle meeldib ning ma hakkasin raamatukogust üsna sihikindlalt just ulmeraamatuid otsima ja laenutama. Umbes kaheksandaks klassiks oli mul teadaoleval-kättesaadaval maakeelsel ulmel ring peal ning ma proovisin vene keeles lugeda. Alguses eriti ei osanud, aga uhked ulmepildid venekeelsetes tehnikajakirjades innustasid, tõlkisin paar kaustikutäit jutte sõnastikuga maakeelde, sain hädavajaliku sõnavara ja keskkoolis lugesin juba täitsa vabalt.
Pigem võiks öelda, et Reaktor jõudis minuni. Noh, et Tartu ulmekirjutajate algrakuke oli meil siin saarel külas ja siis tuli jutuks, et on juba ports jutte, aga kusagil neid avaldada ei saa, et teeks mingi wõrgukoha ja paneks sinna üles. Ma siis soovitasin, et tehke ajakiri, et siis on rohkem ilmumise moodi ja kandideerivad Stalkerile jne. Umbes nii vist oli...
On sul lemmikloomi?
Meil on hetkel kaks kassi. Lõvi, punane isane sündis 2007. aasta kevadel keisrilõike läbi ning preili Götterdämmerung ehk Götsu sattus leidlapsena meie majapidamisse 2012. aastal. Tüdruk oli siis paras alla-aastane kassikirp, kes esimese asjana virutas Lõvile käpaga vastu nina. Kui kallis kaasa poleks Götsut kohe sülle krabanud, siis oleks Lõvi kiisukirbu köögis sinnasamasse külmkapi ette ära murdnud. Toredad tegelased, kes nüüd muidugi kenasti läbi saavad, aga eks teatav rivaliteet on säilinud ning eks nad ole inimesed ja nende rollid ka omavahel ära jaganud.
Artur Räpp
Olen Artur Räpp, Reaktori toimetuses juba 6 aastat. Siin peamiselt jutte toimetanud ja komapuistel umbes igale teisele komale pihta saanud – kui kõike ei jõua, pane pooledki – ütles klassik. Parajalt paks ja parimais aastais olen ka – Reaktori mõttes ehk isegi alla keskmise kaaluga meesreaktoristide hulgas ja üle keskmise vanusega kõigi reaktoristide hulgas. Väljaspool Reaktorit teenin leiba kuulamise, kirjutamise, lugemise ja rääkimisega, erinevates vahekordades, pakun, et sisendvoog ületab väljundvoo.
Siin peaks olema nüüd foto, kuid palun vabandust! Vaatasin isiklikult kõik arvutis olevad fotod üle ja ühtegi fotot endast ei näinud.
Triin: Siinkohal tähelepanelikule lugejale märkus, et kuna Artur on pime nagu mutt polaaröös, siis sedasorti naljad on meil tavalised. Kui Artur online on, siis parim asi, mida temalt küsida, on kommentaar kaanekujundusele.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Mul on tavaliselt nii, et kui raamat on väga hea, siis saab see päeva-kahe-kolmega läbi. Nii satun ma alati kehva olukorda, kui keegi küsib, mida head parasjagu loed. Kui aga pole just nii hea või on selline „õige meeleolu raamat“, võib see mitu kuud lugemisel olla. Näiteks Septimuse sarja üks osa (lastekas, puhas) on mul unejutuks, hetkega jään magama. Juba paar nädalat toimib väga hästi. Samamoodi jätkates jätkub pooleks aastaks.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Lugu peab olema ja kirjutatud paremini kui kuuendas klassis, parem on kui veelgi paremini. Kui mõni tegelane juhtub vahel ka mõtlema või on loos midagi uut, siis see on selge boonus. See uus võib olla ka vaade maailmale uuest nurgast või uutmoodi inimesega kohtumine, tegelase uutmoodi mõttemaailm. Viimase pärast pole mulle väga oluline, et ma suudaks mõne tegelasega samastuda. „Tuhandes korrus“ oli selline, näiteks.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Žanritest SF, siis fantasy, viimasel ajal küll vähem, sest fantasy kipub liiga sageli minust nooremate jaoks kirjutatud olema. Vahel ka veidi sürri, pipra jagu. Huumor läheb päris hästi peale. Lemmikuid ei hakka välja tooma, kuid viimase aja positiivne üllatus oli „Euroopa sügis“, kõik olid selle nii kapitaalselt maha teinud, et võtsin asja ette tollel hetkel parema puudumisel ning lootsin vaid leheküljeni 30 jõuda. Eelhäälestus loeb palju, ja üllatusmoment.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Jutukogu „Põgenemiskatse“ sattus kunagi üsna nooruses kätte. Nimilugu lummas, teine maailm, teistsugune stiil, lugu, milles polnudki nagu lugu ja oli ka. Ehk siis - mõistatus lummas. Nii see läks.
Reaktori jõudsin, sest Joel Metsavana Jans kutsus, ühes neis ulmechattides või midagi sellist või kuskil sarnases paigas. Pärast, juba Reaktoris olles, avastasin, et olin jutulaboris liigse aktiivsusega neile silma jäänud.
On sul lemmikloomi?
Ei ole.
Kristjan-Jaak Rätsep
Minu nimi on Kristjan-Jaak Rätsep ja Reaktori toimetuses olen ma üks keeletoimetajatest. Praeguse seisuga olen toimetuse uusim liige, kellel töökogemust Reaktoris natuke üle kahe kuu. Olen aktiivselt ulmet lugenud juba üle 20 aasta ja aastast 1999 või 2000 (täpselt ei mäleta isegi) kuulun Eesti Ulmeühingusse. Lisaks lugemisele ja arvustust kirjutamisele Ulmekirjanduse Baasi ja blogisse olen tõlkinud ulmetekste inglise keelest eesti keelde.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Aliette de Bodardi lühiromaani „Pisarais pärlite tsitadell”, mille eestikeelne tõlge ilmus äsja antoloogias „Orioni vöö 1”. Selline omapärane idamaise hõnguga kaugtuleviku-teemaline kosmoseooper Vietnami päritolu ja Pariisis elavalt inglise keeles kirjutavalt autorit. Olen selle teose lugemisega veel üsna alguses, aga praegu tundub päris põnev.
Vaatamise ja mängimisega on viimasel ajal lood kehvapoolsed – olen kogu viimase aasta jooksul vaadanud vist üht mängufilmi ja sedagi osana subtiitrit tõlkimise tööotsast. Arvutimänge pole mänginud päris palju aastaid.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Ulmes meeldivad põnevad võõrad maailmad ja ideed. Häirima kipuvad teatud spetsiifilised asjad (ülemäärane sentimentaalsus, ideoloogiline dotseerimine jne).
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Elu jooksul loetud autorite, raamatute ja juttude hulgast kolme lemmiku väljavalimine läheks keeruliseks, nii et räägin pigem žanritest.
1) Aurupunk ja selle kõikvõimalikud derivaadid ning alternatiivajalooline ulme laiemalt. Olen alati huvitunud ajaloost ja sel eriajal ka Tartu Ülikoolis magistrikraadi kaitsnud, samas olen tehnoteemadel keskmisest Eesti ulmikust võhiklikum. Nii et mängud ajalooga ja kadunud aegadele omase õhustiku täpne taasloomine kõnetavad mind lihtsalt rohkem kui mõttelised eksperimendid raketi- või arvutitehnoloogia teemadel.
2) Võimsad ja panoraamsed kosmoseooperid, nagu neid on kirjutanud Dan Simmons, Alastair Reynolds ja teised.
3) Tumedamat tüüpi fantasy. Klassikutest näiteks Robert E. Howard, hilisematest autoritest Andrzej Sapkowski, samuti Michael Moorcock ja teised.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Ulmeni jõudsin ilmselt üsna ebatüüpilisel viisil ehk õuduse kaudu – eriti arvestades, et praegu loen ma õudukaid üsna vähe. Varateismelisena üheksakümnendatel huvitas mind kõik üleloomulikku õudusse puutuv – tõuke selleks andis osalt ka 1994. eesti keeles ilmunud ja noorematele lugejatele mõeldud Paul van Looni „Õuduste käsiraamat”, mille kaudu üksikasjalikult vampiiride, libahuntide ning muude õudusasjadega. Mõistetavalt sai minust ühel hetkel ka ööajakirja Mardus lugeja. 1999. aastal muutus Mardus ajakirjast antoloogiasarjaks, keskendudes samas lisaks õudusele ka SF-ile ja fantasyle. Sellega seoses hakkasin ka ise rohkem teisi ulme alamžanreid lugema ja mu tähelepanu liikus õuduselt kõrvale. Mardusest lugesin esmakordselt ka Eesti Ulmeühingust ja otsustasin selle liikmeks astuda.
Reaktoriga olen kaudselt seotud olnud seda ajakirja vedavate sõprade kaudu tema loomisest alates. Olen varem avaldanud Reaktoris mõningaid tõlkeid ja kirjutisi, ent otsuse ametlikult toimetusega ühineda ning keeletoimetajana ajakirja töösse regulaarselt panustada langetasin alles eelmise aasta sügisel.
On sul lemmikloomi?
Paraku ei – loomaomaniku kohustused ja vastutus ei sobi mu praeguse elukoha ega elustiiliga…
Laura Loolaid
Aasta-ja-natuke-peale-tagasi, tookord lihtsa „tsivilistina”, ma juba sattusin ulmikute välimäärajasse. Niisiis lignin uue tutvustuse asemel siia hoopis 2018. aasta oktoobrinumbri kroonika.
Aga mida ma Reaktoris teen? Kirjutan, toimetan, targutan. Kirjutamistest annab aru see leht. Toimetan peamiselt jutte – arvutama hakates leidsin 2018. oktoobrist 2019. Detsembrini päris palju jutte (oma viisteist!), millele ma põhjalikumalt või pinnapealsemalt käbarad külge löönud olen. Petlikult lihtsa nimetuse „jututoimetamine” taga peitub nimelt mitmeid täiesti erilaadilisi töid, millel on lisaks veel täiesti erinevad mahukus- ja keerukusastmed. Kirjeldada võib neid mitutpidi; mina olen harjunud mõtlema kolmeastmelise jaotuse kaudu: esiteks suuremad sisu-, struktuuri- ja kaevetööd ehk väljamaa-keeli developmental edit; teiseks lõikude ja lausete haaval põhjalik tekstiülesehitustöö ehk line edit ja lõpuks peaaegu-valmisteksti sõnastuse kobestamine ja õigekirjaviimistlusabi ehk [mööndustega] copy edit. Lisaks autorite kogukonna omavaheline tagasiside ja arvamused – soovitused veel valmimisjärgus töödele – aga see liigitub juba rohkem „targutamise” lahtrisse. Targutan jooksvalt ja vastavalt vajadusele, mättal mäe pääl ja õhtu hilja õues.
Samuti ei ole huvituseta märkida, et sügisel asusin tööle Tartu linnaraamatukokku, kasvatades seeläbi veelgi seal pesitsevat ulmesõprade asurkonda.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Mida mängin? Endistviisi töllerdan aeglaselt ja mõnuga Lost Alpha radadel, aga nüüd juba ainult omaks lõbuks ja mängupäevikut ei pea… tähendab, kirjalikult ei pea. Hilissügisel mängisin 2016-Doomi (esmatähtis ülesanne – leida kõik peidetud pupujukud – sai täidetud). Eelmisse (vist?) aastasse mahtusid veel mõned värvikad indie-klikikad: Neofeud, Captain Disaster: Death has a Million Stomping Boots, How to Cope With Boredom and Loneliness, The Terrible Old Man… Detsembris-jaanuaris peletasin kaamost Grim Dawn’i maratonidega (nüüd viskas see lõputu nühkatamine üle). Lõppjärku jõudis kammerlik ja omanäoline Cradle; Esimesi samme teen ellujäämis-liivakastis Desolate. Lisaks võtan hoogu, et omal nahal katsetada BarHiid Stuudio eestikeelset Vangide-seiklust.
Mida loen? Just said läbi „Raevu päevad” ja „Tondilatern”, pooleli on mitteulmeline „Tanklaev Derbent”. Endiselt loen palju Reaktori materjali – enamasti küll enne ülesminekut.
Vahepeal vaadatud asjadest julgen endasarnase peakoluehitusega inimestele soovitada Netflixi-sarju „Dark”, „Diablero”, „Travelers”. Neid on seal muidugi palju ja ega kõik ühe ropsuga meelde tule.
Küsimused 2-3: vt. oktoober 2018.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Oma mäletamist mööda ei ole ma ulmeni kuidagi „jõudnud” ja sellele küsimusele vastata ei oska.
Reaktorisse jõudsin, nagu küllap paljud, kaastöö kaudu. (Kirjutasin omal ajal kaastöö saatmise kohta isegi seletuskirja; kaudselt ja naljaga pooleks võib süüdistada perekond Tamme.) Kaastöö ilmumise aegu jälgisin (nagu küllap paljud) Reaktori ilmumisi senisest hoolikamalt. Nii jäi silma Estcon 2018 kuulutus. Otsustasin minna. Kui siis ühel hommikul paadisillal päikesevannidega pohmakat ravisin, kepsutas kohatult reipal sammul mööda Reaktorist Mant. Kinnitasin, et jah, mina olen seesama, kes neile kaastöö saatis, ja sain hurjutada, et eelmisel õhtul ühiskirjutamise töötoas ei osalenud. (Mul oli mõjuv põhjus: võtsin samal ajal osa hoopis mälumängust.) Üleskutsetele Tartu ühiskirjutamiste kohta krigisesin midagi ebamäärast vastuseks ja rohkem sellele ei mõelnud. Kui aga nädal hiljem koduõue jahedamas nurgakeses töövältimisekorras internetti sobrasin, sattus ette teavitus kirjutustoa kohta, mis pidi toimuma samal õhtul. Kirjutustoas asusin kohe targutama ja arvamusi jagus ka Reaktori teemade kohta. (Ajalugu tundmata panin siiski ilmselt tähele, et kirjutustuba ja Reaktor on loomingulise palangu ja kogukondliku külgetõmbe osas ühendatud anumad.) Igatahes sügisel, Räpina loomelaagris, nii teise ja kolmanda õlle vahel, tulid poisid jutuga, et on tekkinud ettepanek, ja et Loide kindlasti juba mainis ka, ja noh, et kuidas selle asjaga siis on, ja üleüldse. Ja siin me siis nüüd oleme.
Triin Loide
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel loen uuesti üle Margus Haava postapokalüptilist romaani "Kuidas lõhnab kuri", mida ka Reaktoris arvustatud on. Sakalasse tööle tulles selgus, et mitte ainult ei ole ulmekirjanikud mu sõpradeks, vaid nüüd ka kolleegideks: Margus on Sakala kultuuritoimetaja. Samuti loen ma, erinevalt paljudest teistest ulmikutest, enamjaolt sellist kirjandust, mis pole ulme. Just hiljuti lõpetasin Anaïs Nini "Henry ja June", mida julgen kõigile päevikukirjanduse austajatele soovitada. Marguse raamatut soovitan muidugi ka, ta on andekas nagu vanakurat ise, aga laisk. Loodan, et ta kirjutab kunagi midagi veel.
Loen ja vaatan viimasel ajal väga vähe. Mul pole aega, mul pole energiat ning kui kokku panna asjaolu, et minu elust suurema osa hõivab Sakala ja palgatöö, mida ma väga armastan, teisele kohale platseerub Reaktor, mida ma ka armastan, mul on veel alles jäänud paar sõpra ja paar pereliiget, tahaks ka magada ja pesu pesta ... Pole seda aega, et lugeda, vaadata, mängida. Alles eile tegin kõikidele oma Steami mängudele desinstalli, sest ma kipun lihtsalt kaduma õhtuti mängumaailma ning ma ei jõua midagi tehtud niimoodi. Ainsa mänguna on praegu arvutis zaumikate Disco Elyseum, mis on täiesti kindlasti kõiki oma auhindasid väärt. Kui mulle mängimise ja mängu arvustamise eest makstakse (arvustus ilmub Vikerkaares), siis võin ma selle jaoks vabalt aega eraldada.
Lisaks on mul ka oma Taskumänguri-rubriik, kuhu sisukate arvustuste kirjutamiseks tuleb ikka omajagu vaeva näha.
Nii et vastus sellele küsimusele on väga igav. Ma ka eelmise kuu peatoimetaja veerus lahkasin, et miks ma järjest vähem filme ja sarju vaatan. Põhjus ikka lihtne, kui tahta olla produktiivne, teenida raha, olla tubli ja seejuures säilitada terve mõistus & uneaeg, siis pole väga võimalik hullata vaatamistega. Lisaks, kuna paar aastat tagasi oli mul periood, kus ma ei käinud ei tööl ega koolis, vaid sitsisin niisama kodus ja vaatasin teinekord isegi 3-4 filmi päevas, siis ma olen täiesti üleküllastunud filmidest. Narratiivid ja faabulad ei suuda enam eriti üllata, kahjuks.
See pole filmide süü, vaid minu enda probleem. Tegelen sellega.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Mina olen see inimene, kes hoogsale tegevusele eriti tõhku ei pane ja mulle meeldivad just sellised mõtlikud, tihtipeale päevikuvormis, minavormis, sisekaemuseid ja pikki arutlusi-esseistikat täis tekstid. Ulmes eelistan sotsioloogilist ulmet, kärts-mürts jätab enamasti külmaks.
Ilmselt pole kellelegi saladuseks enam, et mulle meeldivad väga post-apokalüptilised teemad, miks, ei teagi. Ilmselt mingi enda psühholoogiline trauma, mida ma nende abil välja elan, mingisugune soov taassünni ja uue alguse järele, mis on küll selles mõttes arusaamatu, et ma pole oma eluga kunagi nii rahul olnud kui praegu.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Teen tuimalt sohki ja valin hoopis kolm žanrit ja lemmikumaid nende seast. No ei ole võimalik lihtsalt lemmikuid valida. Lisaks teen tuimalt sohki sellega, et see vastus on täpselt sama, mis mu esialgses ulmestaari postituses. Pole siin ajaga midagi muutunud, me pole täna need, kes me olime eile, aga tegelikult oleme ikka küll.
a) Post-apokalüptiline žanr ja Max Brooksi "World War Z". Väga raske on post-apot paremini kirjutada kui see raamat. Film unustage ära, sel pole teosega mingit pistmist. Kindlasti on see üks tänuväärne žanr graafiliste romaanide armastajatele, näiteks "The Walking Dead" tuleks kindlasti läbi lugeda. See ABC teleseriaal/travestia ei lähe arvesse. "Y: The Last Man" on loetav ja kogu Crossed-frantsiis, aga see viimane on natuke... Nišikas...
b) Küberpunk. William Gibsoni Sprawl-triloogiaga muidugi alustades, teda vist ei peakski eraldi mainima. Kuigi ta pole mu lemmik, lihtsalt väärib nostalgia mõttes äramärkimist; "Neuromancer" oli kauges lapsepõlves mu esimene kokkupuude küberpungiga raamatu kujul. Sellesisulisi arvutimänge vms olin varem mänginud, aga lugenud... Huvitaval kombel tema teised triloogiad mulle ei meeldi, eriti Bridge-triloogia on kuidagi kohe imelikult halb. Justkui polekski sama autori kirjutatud. Aga küberpungis on tegelikult palju enam ja palju, palju paremini kirjutatud kui Gibson, nii et näiteks... Daniel Suarezi "Daemoni"-seeria väärib kindlasti lugemist, ja Ian McDonaldi "River of Gods" ja "Dervish House". McDonald on üldse geniaalne kirjanik, kes tuleks arvata kohustusliku kirjanduse nimekirja tervikuna. "Transmetropolitan" kindlasti, kui graafilised romaanid ka sisse arvata.
c) Neil Gaiman ja Pratchett moodustavad minu arvates eraldiseisva, kõikehõlmava terviku. Meeldivad, on alati meeldinud. Pratchettist tekib kiiresti üleküllastumus, aga kui piirata ennast ~1 romaaniga aastas, siis on kõik hästi.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?
Ulmeni jõudsin täiesti loomulikult. Ma armastasin lapsepõlves väga lugeda, armastan siiamaani, ning loomulikult hakkas näppu sattuma ka ulmet ning suurema osa eluaastatest 10-20 ma ulmet lugesingi. Vene ulme, Hiina ulme, Eesti ulmeni jõudsin läbi tolleaegse Algernoni ja siis hakkasin Marduseid ostma, eesmärgiks on kunagi omada täielikku Marduste kollektsiooni.
Reaktorisse jõudsin pärast tolle niisama passimise perioodi lõppemist, kui tundsin, et ma tahan uuesti inimeste maailmaga ühineda. Hing oli nii tühi ja siis tuli Metsavana, et kuule, Triin, mis sa siin ikka niisama istud, arvusta midagi Reaktorile. Arvustasin. Siis meelitati mind chatti, et ma võiksin aidata korrektuuri ja toimetamisega. Ja siis kuidagi eneselegi ootamatult sain ma peatoimetajaks, sest Ove astus sammu tagasi ja ülejäänud toimetus paiskus hirmunud viiksumisega igasse suunda laiali, et ei, nemad ei taha... Ja siin ma nüüd siis olen.
Eks Reaktor ole teinekord hirmus väsitav, aga ma olen erakordselt tänulik Metsavanale, et ta mu siia tõi.
On sul lemmikloomi?
Lemmiloomi mul pole, sest kuigi ma loomi väga armastan, siis ma olen üks vana, paks, laisk töönarkomaan ning veedan suurema osa ajast kas magades või tööl. Loomaga on vaja tegeleda. Kui ma Sakalasse tööle tulin, siis ristiti üks erakordselt tuima, ükskõikse ja minnalaskva ilmega kala toimetuse akvaariumis minu auks Peebuks. Neid kalu vaatan ma tihtipeale ja mõtlen omi mõtteid, enne kui õhtuti töölt lahkun. Olen tihti viimane, kes kontorist väljub, need momendid ilusa hämara vaatega Viljandile, mis tihtipeale udune, need kalad ja vaikne, tüüne üksindus... Jah, kalad.
Ja Metsavana ka.
