Staabiarst Quext oli täiesti nõutu. Ta istus laua taga, mille kohal helendas andmepilv ning lasi laiskade käeviibetega kogu info veel kord silme eest läbi.

Esimene tunnistaja – kõnelusi juhtinud Korvettenkapitän Hofer ütles, et nende vastas seisnud olend oli olnud „pikk ja suur”, ta pea oli helendanud ning olendi hääl kõlanud „justkui tõrrepõhjast”. Küsimusele, mis keeles olend rääkis, ei osanud Hofer vastata. Pead raputades tunnistas Korvettenkapitän, et ta „pigem tundis kui kuulis” juttu ja selle jutu sisu oli ka olnud „rohkem tunne kui mõte”.

Teine tunnistaja – Hoferi turvanud Relva-SSiüksuse ülem, Untersturmführer Schmielke, raske Sileesia aktsendiga robustne noormees oli enda sõnul näinud hoopis õblukest olevust, kes „meenutas pigem naist kui meest”. Helenduse mainimise peale raputas Schmielke pead, näol unelev naeratus. Ta oli „ilus kui najaad”. Quext pidi mõtlema, kust oli Bad Tölzi junkrukooli läbinud tapamasin kuulnud midagi najaadidest, kuid ta vangutas vaid pead ja võttis ette järgmise tunnistaja.

Selleks oli Oberschütze André – turvameeskonna üks kolmest liikmest. Tema jutt oli kõige segasem. Olendeid oli olnud „vahepeal kaks, siis üks, siis kolm” ning André sõnul olid nad kõik turvises, „päris kindlasti turvises”. „Miks?” kõlas 3D-filmis ülekuulaja hääl, „millest oli seda näha?” mispeale André kehitas algul õlgu, vaatas siis lakke ja lausus: „sest nad ütlesid nii.”

Quext keris edasi turvameeskonna ülejäänud kahe liikme ütlused, mis olid lihtsalt soga – „ta ei heitnud varju”, „ma tean, see oli mu ema hääl”, „tal oli üks silm, ta pidi olema Odin” – ja pani juba viiendat korda mängima hoopis ruumilaeva jäetud piloodi ütluse. Piloot, Oberbootsmann Neumann, paistis kogu kambast ainuke, kes oli suutnud säilitada terve mõistuse ning kelle ütlustes oli see, mida on üldiselt kombeks seostada terve talupojamõistusega. Quext sättis end mugavamalt nagisevasse nahktooli, suurendas pisut kolmemõõtmelist pilti laua kohal ja keskendus. Film käivitus, sellel istus suures plaanis Oberbootsmann Neumann. Mees paistis pigem identifitseerivat end 20. sajandi allveelaevaromantika kui ruumisõidu steriilsuse ja modernsusega: ta näo alumine pool oli mattunud pöetud, kuid tihedasse habemesse, määrustikukohase kollaselõkmelise sinise mundrikuue all kandis ta täiesti määrustikuvastast rullkraega kampsunit. Tuhkblondid juuksed olid  lühikesed, kuid siiski tilbendas laubal tukk, andes umbes neljakümneaastasele ruumilaeva piloodile veidi poisikeseliku välimuse. Ta pilk libises ruumis mõnda aega ringi, siis oli kuulda ukse avanemise ja sulgemise sisinat ning samal ajal kinnitus Neumanni pilk Quexti vaateväljast vasakule – sisenenud oli ülekuulaja. Veel mõni hetk tooli kolinat, köhatus ja juba kõlas kaameratagune hääl:

„Mis juhtus, kui te maandusite?”

„Pärast esimest kontakti planeet Gothia lähistel andsid tulnukad meile matemaatikaülesande moodi koordinaadid ühele Oorti pilve nimetule objektile, kuhu...”

„Jajah,” katkestas hääl Neumanni, „seda kõike me teame. Alustame sealt, kui teie Haunebu oli maandunud. Te leidsite väikeplaneedi, leidsite märgitud tasandiku, maandusite – ja siis?”

Neumann noogutas, mõtles hetke ning sügas parema käega vasaku sõrmenukke.

„Jah,” noogutas ta taas. „Nägin juba orbiidilt kompekiirega ära, et nende... nende...”

„Ruumilaev,” sekkus ülekuulaja taas.

„Nimetame seda siis nii.” Oli näha, et Neumann polnud sekkumise üle rõõmus. „Ma ise arvan küll, et see on mingi suurema tähtedevahelise aluse süstik, aga olgu peale. Nende ruumil...”

„Ein Moment!” sekkus ülekuulaja hääl taas. „Mis paneb teid nii arvama?”

„Et see oli tähtedevahelise aluse süstik?”

„Just.”

„Noooh,” venitas Neumann ja Quext tajus, et piloot peab ülekuulajat idioodiks, kuid otsib elukogenud mehena võimalust seda kuidagi teisiti sõnastada. „Ütleme siis nii,” lausus Neumann viimaks, olles mõne hetke sõnu otsinud, „et meie Haunebud on ju üsna väikesed. Tähtedevahelist ruumi nad ei läbi. Ja ka päikesesüsteemi äärel kohatud maavälist päritolu olendite sõiduk tundus selline... noh, kipakas.”’

„Kipakas?”

„Jah, kipakas. Olenditest, kes on tulnud meie juurde kurat teab kui kaugelt, ootaks midagi vingemat.”

„Aga äkki nad ei tulnud kaugelt?”

Neumanni nägu väljendas segadust ja ta kehitas õlgu.

„Kas teile või kellelegi meeskonnast ei tulnud pähe, et tegu on päikesesüsteemi äärealade, tumedate väikeplaneetide asukatega?” täpsustas ülekuulaja hääl küsimust.

Neumanni nägu väljendus veel suuremat segadust, seejärel see selgines ja mees hakkas naerma.

„Mein lieber Herr, kui miski näeb välja nagu jänes, hüppab nagu jänes ja sööb kapsast nagu jänes, siis ta on jänes. Ei, see ei tulnud mulle pähe. Pealegi – ma olen piloot. Neid asju küsige Korvettenkapitän Hoferi käest.”

Quextile tundus, et ülekuulaja mõmises endamisi midagi, mis võis kõlada kui „mejubaküsisimegi”, kuid kindel ta ei olnud. Igatahes hetk hiljem palus hääl hoopis uuesti naasta sündmuste rekonstruktsiooni juurde.

„Jah, täpselt,” noogutas ka vahepeal tõsinenud Neumann ning jätkas: „Nägin kompekiirega juba orbiidilt, et teine laev on kohal. See seisis tasandiku ühes servas, viisin meie Haunebu teise serva. Maandumine läks muretult, pisiplaneedi gravitatsioon on madal, aga pind kivine. Seega ei mingit tolmu. Maandusime, kontrollisin kõik süsteemid üle, panin väliprožektorid tööle ja jäime ootama. Kapten ja sõdurid pakkisid end vahepeal sisse.”

„Pakkisid end sisse?”

„Jah, panid lahinguturvised peale. Kokkulepe oli, et SSi mehed lähevad relvades ja turvistes, kapten aga tavalises kosmoseülikonnas, mille alla paneme ainult kuulivesti ja pisut keraamilisi plaate. Igaks juhuks. Kapten jättis püstoli maha.”

„Jajah,” kinnitas ülekuulaja hääl, „olen eelnevalt kokkulepituga kursis. Kas teil oli side ka teiste laevadega?”

Neumann raputas pead.

„Tean, et orbiidile ja lähedusse viidi teisi laevu, kuid meil oli karm käsk välist sidet mitte kasutada ja teha üleüldse nägu, nagu oleksimegi seal üksi.”

„Jätkake.”

„Kapten ja sõdurid pakkisid end sisse. Ma kontrollisin süsteeme, sidet nendega, vaatasin, et saaks laeva vajadusel ruttu üles ja nii edasi. Ja siis see juhtuski.”

„Juhtus mis?”

„Siis olid nad kohal.”

„Nad?”

„Nojah, nad. Kolm tükki,” lausus Neumann täie iseenesestmõistetavusega.

„Kolm?”

„Kolm. Sellised keskmist kasvu kujud, iseenesest üleni hallis või üleni hallid, aga minu prožektorite vihus olid nad heleda pinnase taustal hästi näha. Eemalt nagu tavalised inimesed. Jalad ehk veidi lühemad ja pead natuke suured ja lopergused, aga need võisid vabalt ka kiivrid olla.”

Neumann kehitas õlgu ja vaikis. Quexti kõrvu kostis klõbinat ja krabinat. Ülekuulaja võrdles Neumanni ütlusi teiste meeskonnaliikmete omadega.

„Kas te teate,” nüüd kõlas ülekuulaja hääl ettevaatlikult, „et teie meeskonnaliikmed on rääkinud ühest tulnukast. Või noh, enamasti ühest.”

„Enamasti ühest?” kergitas Neumann kulmu, „mida see peaks veel tähendama?”

Nüüd oli kuulda ülekuulaja ohet.

„Nad on rääkinud ühest tulnukast,” lausus kaameratagune hääl viimaks. Quext tabas selles teatud tülpimust.

Neumann kehitas õlgu, mõtles hetke ja otsustas siis lihtsalt jutustusega edasi minna.

„Ütlesin kaptenile, et saadikud on kohal, mindagu. Kapten tuli veel korra minu juurde, heitis samuti pilgu illuminaatorisse ja andis siis käsu minna. Nad kogunesid kõik tropis lifti, sõitsid alla ja läinud nad olidki. Jäin nendega kogu aeg kuuldele...”

Neumann justkui mõtles millegi üle pingsalt järele.

„Mis siis sai?” ei andnud see ülekuulajale rahu.

„Kuulsin neid hingamas, üks – see vist oli see noor kutt, Schmielke – hingeldas pisut, teised tundusid rahulikud. Kontrollisin näite ka – kõik oli korras. Nad kõndisid vist kolm minutit. Vaatasin neid läbi illuminaatori. Natuke hüpeldes läksid. Tulnukate saadikud seisid kogu aeg ühe koha peal. Teate, nüüd kus ma selle peale mõtlen, siis tean, keda nad meenutasid – preestreid. Neil oleks nagu need, noh, preestrikuued, mis see sõna ongi...”

„Sutaanid?” pakkus ülekuulaja ettevaatlikult.

„Sutaanid või kaftanid – midagi siukest...,” vastas Neumann ja jätkas, „midagi siukest oleks neil justkui seljas olnud. Igatahes nad ei liikunud. Mitte niipalju, et ma oleks märganud. Kompekiirt ei hakanud ma kasutama – olime enne kokku leppinud, et ei tee seda, võivad veel relvaks pidada, kui neil on midagi meie kompereflektori sarnast olemas. Igatahes, siis olid nad kohal.”

„Ja mis siis juhtus?”

Neumann kehitas taas õlgu. See paistis tal harjumus olevat.

„Siis nad rääkisid.”

„Kes rääkisid?”

„Algul luges Korvettenkapitän ette kokku lepitud tervitussõnad, siis oli mõnda aega vaikus, aga siis rääkisid tulnukad. Algul keskmine, siis teised.”

„Mida nad rääkisid?”

„Mmm...,” oli Neumann raskustes, „ma tõesti ei tea. Ausalt. Ma ei saanud sõnagi aru. Ma ei ole sellist keelt mitte kunagi varem kuulnud.”

„Aga kas keegi rühma liikmetest sai aru?”

„Ma ei usu,” vangutas Neumann pead, „sest kui tulnukad lõpetasid, kordas Korvettenkapitän tervitussõnu veelkord ja – nagu olime enne otsustanud – luges need veel ette ka ladina keeles.”

„Mis siis sai?”

„Midagi. Tulnukad kadusid.”

Quext sulges intervjuu. Sealt edasi läks igavaks. Ülekuulaja pinnis ja pinnis vaest Oberbootsmanni selles osas, kuidas tulnukad kadusid, kuid viimane ei osanud suurt midagi tarka öelda, peale selle, et ühel hetkel olid nad seal ja järgmisel polnud enam ei neid ega nende laeva. Oodanud mõne minuti, tulid Korvettenkapitän Hofer ja saatemeeskond tagasi Haunebu pardale, ruumilaev lendas jalamaid Gothiale, kus neid võttis vastu ekstra Reichi pealinnast saadetud teadlaste meeskond, kes asus kohe analüüsima vestluse salvestust ning hakkas üle kuulama kohtumisel osalenud mehi. Viimaste vaimne tervis oli hakanud tagasisõidul kiirelt halvenema. Nad olid hakanud sonima, nägid ilmselgelt viirastusi ja ajataju oli sassis. Kõik kohtumist analüüsinud teadlased, sõjaväelased, diplomaadid ja kogu Reichi kõrgem juhtkond olid ühte meelt: kohtumine oli ebaõnnestunud ning valmistuda tuli korraga halvimaks ja parimaks. Ehk siis: panna Reichsraumwaffe[1]kõrgendatud valmidusse ning otsida samas võimalusi uueks kohtumiseks. Kuid nagu sellest oleks veel vähe: juba mõni hetk pärast tulnukate kõne salvestuste mängimist said lingvistid aru: keel, mida tulnukad olid kasutanud, oli heebrea keel.

„Kosmosejuudid?” oli Quextile irvitades torganud assistent Fichtenberg, noor psühholoog Heidelbergist. Quext oli vastuseks vaid piinatult vigisenud, kujutades elavalt ette, mida teeb Gestapo nende vaeste jobudega, kelle Reichsführer[2]von Itzenplitz ja Reichsraumwaffe peavalitsus olid esimeste ettejuhtuvatena, ainsa piirkonnas viibinud Haunebu meeskonnana, määranud inimkonna saadikuteks esmakohtumisel maaväliste olenditega.

„Kosmosejuudid,” oigas staabiarst ja käis taaskord sündmuste käigu silme eest läbi. Haunebu maandub, tulnukate laev ootab ees ning saadab kuidagi, ilmselt väga täpset kvanthüpet kasutades, oma saadikud kohtumispaigale. Siis vantsivad kohale Reichi esindajad. Ja nendega püütakse võtta ühendust heebrea keeles. Jutu sisu on iseenesest triviaalne – tulnukad tervitavad inimkonna esindajaid. Mitte midagi enamat. Osa sellest raskesti tõlgitav, sest tegu on tõesti vanatestamentliku keele ja mõisteaparaadiga ning vaevalt oli tulnukate valitseja tiitel „ülemšofet”, vana Iisraeli kohtunik, kuid põhimõtteliselt oli asi selge – toimub vestlus, kus kumbki pool ei saa teisest aru, mispeale üks pool katkestab kohtumise.

„Kosmosejuudid,” ägises Quext taaskord, „kuidas see võimalik on?”

„Kõik on võimalik,” vastas kõrvallauas raamatut lugev Fichtenberg kerglaselt, „ju nad kasutasid keelt, mis neile on inimkonda jälgides oluline tundunud.”

Quext oigas, mõeldes sellele, kuidas ta selgitab Reichsführeri alluvatele, et tulnukate hinnangul on maailma kõige tähtsam keel 20. sajandi teisel poolel lõplikult välja surnud – välja suretatud – heebrea keel. „Oleks siis vähemalt jaapanigi,” pomises Quext, lülitas andmepilve välja ja lõpetas tööpäeva.

Järgmisel hommikul instituuti tulles oli Quext täiesti magamata. Ja paranoiline. Ta oli öö läbi lugenud kõike, mis koduses raamatukogus leidus juutide ja heebrea keele kohta. Palju seda polnud. Kuid vähesestki piisas, et panna teda veenduma ühes lihtsas asjas: see, et tulnukad kõnetavad Reichi ruumilaevnikke heebrea keeles, on lihtsalt võimatu. See peab olema arusaamatus. Arusaamatus, millele just nimelt tema, staabiarst Quext, peab leidma lahenduse. Kui ta ei taha saada lobotoomiat. Või kuuli kuklasse. Või soojenduseks esimest, hiljem aga nii-öelda lepingu kinnituseks teist.

Kui Quext kabinetti sisenes, oli assistent Fichtenberg juba kohal. Ja luges taaskord raamatut.

„Teil pole ka midagi targemat teha,” mõmises Quext mürgiselt.

„Ilusat hommikut teile ka, härra ülemus,” lausus noormees ja näitas Quextile loetava teose kaant. „„Ruumisõit muinasajal””, luges Quext, „mis jama see on?” küsis ta pahuralt ja hüüdis üle ukseläve: „Liselotte, kohvi palun! Must, suhkru ja kooreta.”

„See on üks rohkem kui sada aastat tagasi elanud imelik autor,” seletas Fichtenberg abivalmilt, „tema asjadest ongi ainult paberkoopiad.”

„Kas keelatud?” tasandas Quext häält.

„Ei-ei,” manas Fichtenberg näole oma relvitukstegeva naeratuse, millega ta – nagu Quext oli juba korduvalt märganud – pani kõik sekretäripreilid tegema täpselt seda, mida soovis. „Lihtsalt... mitteprioriteetne. Tavalises raamatukogus olemas.”

„Aa,” noogutas Quext mõistvalt – „mitteprioriteetne” tähendas autorit, keda mingi ametkondadevahelise nagistamise tõttu ära ei keelatud, kuid kes sellesama ametkondadevahelise nagistamise tõttu ei saanud ka luba digiteerimiseks. Hall ala seega. Kes tahab, lugegu, kuid tsiteerida ei soovitata.

„Igatahes,” jätkas leiust ilmselges vaimustuses olev Fichtenberg, „ selgitab see autor, keegi von Däniken, et juba muistsel ajal käisid tulnukad Maa peal ja et jumalad polnudki muud kui väga kõrgelt arenenud kultuuride esindajad.”

„Huvitav,” lausus Quext, kujutledes end kandmas Reichsführer’ile ette, kuidas kogu asi on väga lihtne – juutide vanad semud tulid tagasi, et kaeda kuidas asjad kulgevad ning nüüd pole muud kui lihtsalt vaja tõlkida neile väike tekstike Vana Testamendi aegses heebrea keeles, mis ütleb, et muidu on kõik vinks-vonks, aga vaat, neid teie väikeseid semusid, neid nagu eriti polegi enam... Quext neelas häälekalt ja vajus toolile.

„See on mingi halb nali,” lausus ta korraga nii iseendale kui Fichtenbergile.

„Siin on teie kohv, Herr Stabsarzt,” lausus tuppa sisenenud punapõskne neiu.

„Aitäh, Liselotte,” tänas Quext ja saatis sekretäri kohe käeviipega ruumist välja.

Fichtenberg istus ülemuse lauale, pani raamatu käest, hingas sügavalt sisse, sama sügavalt välja, vaatas siis ülemusele tõsiselt otsa ja lausus:

„Ma tean, et see on üks loll raamat. Seda autorit peeti veidrikuks. Vähe puudus, et ta oleks 1950. aastate suurtes puhastustes maha löödud. Aga ometi on see kõige käegakatsutavam asi, mis meil on. Me oleme uue ajastu lävel. Reichiga on võtnud ühendust meist ilmselgelt tehnoloogiliselt võimsam kultuur. Ja teinud seda meie vana vaenlase keeles. See näitab lihtsalt, et need olendid on siin varem olnud. Kunagi ammu. Nii ammu, et nad ei tea, kellega nad räägivad. Täpselt nagu meie, nii otsivad ka nemad nõela heinakuhjast, mingit meetodit, kuidas suhelda. Nad ei rünnanud meid, nad ei ole teinud kurja ei meie inimestele, laevadele ega kolooniatele. Nad on lihtsalt... noh, imelikud. Aga meie oleksime seda samas olukorras ka...”

„See kõik on väga ilus, Fichtenberg,” katkestas teda Quext, „aga mulle tundub, et oleme oma kompetentsi ületanud. Mina pidin erialaarstina andma hinnangu ruumilaeva meeskonna vaimsele tervisele. See hinnang on mul peaaegu koos. Las sääraste küsimustega tegelevad teised.”

„Jah, aga...,” tahtis Fichtenberg veel midagi öelda, kuid Quext katkestas ta.

„Mitte nüüd. Meil on targem end sellest eemal hoida.”

Reichsraumwaffe, Luftwaffe, Reichssicherheitshauptamti[3], Wehrmachti,Relva-SSi ning Päikesesüsteemi koloniseerimise eest vastutava Rasse- und Siedlungshauptamti[4]juhid seisid poolringis Reichsführer von Itzenplitzi kabinetis ülemuse laua ümber. Vana mees pugises naerda nii et vats vappus. Sinistes, hallides, mustades ja valgetes mundrites kindralite, admiralide ja Gruppenführerite nägudelt peegeldus vastu segu hämmingust, õudusest ja nõutusest.

„Lugege see korra veel ette,” nõudis von Itzenplitz andmepilves värelevalt näolt.

„Kas kõik?” küsis segadusse sattunud nägu ja köhatas.

„Ei-ei,” rehmas Reichsführer, „ainult lõpp. See on lihtsalt geniaalne, laske käia, Herr Stabsarzt!”

Staabiarst Quext köhatas korraks, vaatas läbi andmepilve Fichtenbergi, kes noogutas julgustavalt ning luges nüüd juba kolmandat korda ette tulnukatega kohtunud Haunebu meeskonna psühholoogilise profiili kokkuvõtte.

„Meeskonda tagasiteel tabanud šokk on mõistetav – mitte kordagi viimase saja aasta jooksul ei ole ükski aarialane puutunud avalikult kokku juutluse ega selle märkidega. Psühhosomaatilist reaktsiooni ei saa pidada mitte iseloomunõrkuseks, vaid siin tuleb näha natsionaalsotsialistliku kasvatuse totaalset triumfi, mis ulatub läbi vere ja tunnete tõelise germaanlase sisimate refleksideni. Sellest johtuvalt annan erialase soovituse määrata meestele puhkust ning kutsuda nad seejärel tagasi teenima Suur-Saksamaad seal, kus Reichi juhtkond seda parimaks peab.”

„Geniaalne!” möirgas von Itzenplitz ja Quext vakatas.

„Jätkake-jätkake, armas sõber!” nõudis von Itzenplitz ja Quext jätkas.

„Samas ei tohi me esmakontaktis maavälise arenenud eluga pidada juutluse märke juutluseks endaks. Näib hoopis, et kõrget teaduslik-tehnilist taset eviv võõrkultuur on varemgi külastanud planeeti Maa, sattunud siin aga sarnaselt paljudele kohalikele rahvastele juutidele omase pettuse ja pimestuse lõksu, mille tõttu olendite katse võtta kontakti Reichi esindajatega toimuski vana-heebrea keeles. Suur-Saksamaa ülesanne peab olema vabastada tulnukad väärkujutelmadest. Sellest johtuvalt annan erialase soovituse aidata maaväliseid olendeid saksa keele omandamisel. Et protsess võib olla aeganõudev, teen ühtlasi ettepaneku avada Berliini ülikoolis judaistika õppetool, kus valmistada ette teadlasi suhtlemisel maaväliste olevustega seni, kuni nende saksa keel saab olema piisaval tasemel.”

Quext lõpetas ja tõstis silmad. Tema pilk ristus kohe vana Reichsführeri omaga. Viimase nägu peegeldas lõbusust.

„Tänan teid veelkord, Herr Stabsarzt! Hea meelega kohtun teiega lähiajal ka silmast silma,” lausus von Itzenplitz ja katkestas ühenduse. „Niisiis, mu härrad,” pöördus ta ruumis seisvate relvajõudude juhtide poole. „Tundub, et meid ootab kõva ports tööd. Vaja on vabastada üks õnnetu rahvas juutide ikkest ja vaja on õpetada Reichi parimatele poegadele pisut heebrea keelt! Kõigil on vist ülesanded selged?”

Toimunust segadusse aetud kindralid, admiralid ja Gruppenführerid noogutasid ja taandusid pomisedes ukse poole. Kui kabinetiuks oli viimaste lahkujate järel kinni sahisenud, tõusis von Itzenplitz ohke saates lauast ja avas seinakapi sisse ehitatud salajase laeka. Reichsführer võttis sealt palveraamatu ja kandmisest viledaks kulunud palvemütsi, pani mütsi pähe, lõi raamatukese lahti ja, pööranud end ida poole, hakkas palvetama: „Sh’ma Yisrael Adonai Eloheinu Adonai Eḥad!”