Pärast aasta tagasi toimunud kübervamppunk-larpi “Mu janust saab vikerkaar”, mis sai tormiliste kiidusõnade osaliseks (vt veebruar 2019 Reaktor), jäi veel avatuks, et kas mängule tuleb järg või mitte. Oktoobris aga kuulutati välja “Teravad noad”, mille mängijakohad läksid nagu soojad saiad. Esimese mängu lõpus ellu jäänud tegelastega oli võimalus soovi korral tagasi tulla, aga neid oli võrreldes uute tegelastega vähe. Nii tekkis juba uus lugu paljude erinevate elude ootamatust kokkupõrkamisest.
Mängu keskmeks oli taaskord müstiline Klubi: eksklusiivne pidutsemiskoht, mis ilmutab end alati erinevas asukohas ning sinna saamiseks peab sellest juba teadma. Poliitiline fookus, mis esimesel mängul keskendus valimistele ja kehaaugmentatsioonidele, oli nihkunud androidide õiguste peale. Ning muidugi segasid end kõigesse rõõmsalt ka vampiirid, kes varjasid end pea igas seltskonnas ja rühmituses, maffiaperest ja sotsiaalmeediastaaridest kunstnike ja Klubi personalini.
Tugevat rõhku oli taaskord pandud õhkkonnale. Kontoriruumid olid osavalt muudetud kunstigaleriiks, kuhu siis omakorda mängusiseselt Klubi üheks õhtuks püsti pandi. Lisaks kunstinäitusele ja klubiruumile olid eraldi ka VIP-tuba, kus inimeseid said toitu ning vampiirid inimesi üsnagi privaatselt nosida, ning küberruumi-tuba serverite häkkimiseks ja antikristusega kaklemiseks. Detailid olid ülimalt põhjalikult läbi mõeldud, alates kokteilimenüüst ja reklaamplakatitest kuni küberruumis kohustuslikult pähe hüppava Kirin-koola spämmreklaamini välja, mis oli päriselt sisse loetud. Baarist sai nuudleid ja mitmet-setmet sorti juua, esineti nii mängult kui oli ka päris live-bänd Vist Tulnukad, Twitteri-voogu voolasid meediatähtede selfied ja ajakirjanike uudisekillud.
Sisult on kübervamppunk-sari siiski puhas intriigilarp. Mitukümmend valmiskirjutatud tegelast, kõigil mitme lehekülje jagu taustalugu ja eesmärke ja suhteid teiste tegelastega, keda mängijad saavad lisaks veel oma soovi järgi kruttida ja sättida. Ühe saladuse või sündmuse killud on laiali poetatud võimalikult erinevate tegelaste peale, põrgatades tegevusliine kokku kõige ootamatumates kohtades. Kõigiga ei jõua muidugi rääkida keegi, ei jõua avastada kõiki saladusi ja intriige - ka minu tegelase osaks jäid eelkõige Triaadi sisesuhted, vampiiride nääklemised ja noore inimese esimesed südamevalud. Jun, triaadboss Cheni pidutsejast ja kihutajast poeg, kes polnud elus kunagi osanud millestki puudust tunda, avastas pika õhtu jooksul, et füüsiline surematus ei garanteeri veel seda, et hing ja süda sees terveks jäävad. Tiireldud sai siiski kõikvõimalike tegelaste ümber, sobitades sõprust teiste androidivõitluse treeneritega, lõbustades esimest korda all-linna sattunud rikkurivõsukest, ning varjates kloonivabrikust putku pannud neiut, keda Rubiinliiga vampiirid taga otsisid. Esimese mängu valimisvõitlust asendas androidide õiguste üle võitlemine - mida arvavad nemad ise raudteeliipriga ribidesse saamisest? Mida arvavad nemad ise kunstist, inimeludest, vabadusest? Mängu lõpuks oli üks Plekipeksu osalejatest vabaks lastud, teine vabaks saamas, ning kolmas jõuga isiksusest ja mälestustest puhtaks tehtud…
Mõlemat kübervamppungi mängu väga nautinud osalejana hoian sõrmed ristis, et loodetavasti tuleks ka kolmas mäng või ka teisi samas stiilis/žanris mänge teistelt korraldajatelt. “Teravate nugade” korraldajate duo on, julgeks öelda, hetkel Eesti kõige innovatiivsemad ja põhjalikumad mängujuhid, kelle iga mäng on immersiivsuse ja emotsioonide tipp.
Fotode autor Kadri Umbleja.
