Rene Dambe – Iseenda vaenlane


Mis on olemas – algus, teema areng, lõpp. Lõpp on muidugi järsk, midagi väga ära ei seleta; ilmselt on autor püüdnud välja minna üllatuse peale. Möönan, et olen veidi segaduses tõesti – et mida siis nüüd sellega öelda taheti? Seikluse jaoks on seda siin justkui veidi vähe ja jutt tervikuna skemaatiline – st skelett on olemas, mõni kõõlus ka, mis seda konstruktsiooni koos hoiab, aga liha luudel ja kõike muud, mis teksti „ellu ärataks“, napib.

On kosmoselaev, meeskond, minnakse miskile planeedile, kus on koloonia, selgub, et seal on inimkonna esimene tähelaev ja miski õudne jama. Põmm ja pläuh – ning siis – kõik. Pealkiri kusjuures reedab puändist päris palju. Miks on asjad just nii nagu on – ei mingit selgitust.

„Iseenda vaenlane“ balansseerib suht-koht sellel piiril, et päriselt vastu ei hakka, kuid mingit positiivset lugemiselamust ka ei genereeri. Selleks, et skeem, kus tegelased lähevad kuhugi B-punkti, kus siis on Ilge Jama Lahti, toimiks, peaks ilmselt olema minimaalselt kaks-kolm asja: tegelased, kes sinna B-punkti lähevad ja kes seal juba ees on, peaksid mulle kuidagi korda minema – mingi emotsionaalne side peaks nendega tekkima. Hetkel ei saa ma ausaltöeldes sellestki aru, kas autor ise oma minajutustajast hoolib? Sihuke „ah-mul-kõigest-suht-poogen“ tüüp tundub olevat. Noh – mul on sinust kah poogen, sorry, dude... Tegelased peaksid olema millegi poolest huvitavad. Hetkel lihtsalt paar sõdurit, laevakapten, laevaarst. Muidugi on selliseid tegelasi ulmes sadade tuhandete kaupa. Muidugi olen ma neid isegi kasutanud. Aga pakend „ulmeline kosmosesõdur“ peab ikka midagi muud ka sisaldama.

Teiseks siis see jama seal B-punktis – hetkel on natuke liiga „nii-lihtsalt-on-ja-kõik“. Kangesti tahaks loo lõpus küsida: ja mis siis...? Minu isiklik maitse, aga ma tahaksin mingitki selgitust, rohkem lahti kirjutamist, et mis värk ikkagi oli. Kui autori eesmärk oligi jääda hägusaks ja umbmääraseks, siis on see korda läinud. Ei saa ju ka välistada, et mul ongi piiratud fantaasia ja ettekujutusvõime, aga erinevalt näiteks äärmiselt lakoonilistest Asimovi Asumi-juttudest (kui tuua kõrvale võrdluseks näide, mitte just ülearu „lopsakast“ tekstiloomest), siis „Iseenda vaenlane“ ei tõmba minu fantaasiat käima.

Ja kolmandaks maailm – taustsüsteem. Kasvõi midagigi selle kohta, mis annaks rohkem infot, mis värk üldiselt on. Mingi nö lõigu välja rebimine kontekstist annab harva head tulemust.

Kui lugeja naudib lakoonilist, skemaatilist teksti, mis on vürtsitatud tegelaste omavahelise lobadialoogiga, siis on „Iseenda vaenlane“ täiesti omal kohal.



Krafinna – Käsikäes


Et jagub seda jutuvõistlust, jagub...

Ma kordan ka nüüd, mõned kuud hiljem lugemise järel sedasama, mis mulle tundus kevadel võistlustöid lugedes: jääb mulje, et autor pole päriselt suutnud otsustada, mida ta siis lõpuks soovib kirjutada. Jutt „Käsikäes“ on kokku traageldatud erinevatest stseenidest, sisaldades põhjalikku informatsiooni maailma kohta ja siis korraga päris humoorikat kirjeldust ühest zombist surnuaial. Olnuks see zombi-jant keskse osana põhjalikumalt välja arendatud, saanuks täitsa kobeda teksti.

Teisest küljest – Krafinna tekste lugedes tekkib mõte, et kohati on siin stiil olulisem kui see, mida konkreetselt kirjutatud on. Pole halli aimugi, kas see on näiteks luuletaja nö kutsehaigus (võrdlemine on alati sihuke tänamatu ja ehk isegi ebavajalik nähtus), sest taban end „Käsikäes“ ridu silmitsedes mõttelt, et siin on palju emotsiooni. Sarnast lugemiskogemust on pakkunud Triinu Meres. Emotsiooni on ääretult palju. Ridade vahel oleks justkui oluliselt rohkem, kui esmapilgul avaldub. Kui ma vaid oleks piisavalt tundlik, piisavalt sellele häälestatud...

Täiesti ebaproportsionaalselt käib mulle pinda kirjapilt 0000001,1%. Kui siin on mingi nali, mis seondub selle järel tuleva viitega Pratchettile, siis minu kui võhiku jaoks läheb see muidugi kaotsi.

Sõnaga, mul on jälle nagu veidi raske midagi adekvaatset arvata. Kuidagi selline nihestatud sürreaalsusesse sattunu tunne on. Miskit kokkupuute- ja tugipunkti on mul keeruline leida. Pole ju üldse mitte halvasti tehtud, pigem ikka hästi. Aga... No ma ei tea :) 

Pole lihtsalt minu rida.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0418)