5. september, 2216

Kusagil asteroidide vöös

„Häirekood 4. Evakuatsioonimeetmed on jõustatud, palun järgige kindlaks määratud teed lähima varjendini,“ teatas malbe naishäälega tehisintellekt valjuhäälditest. „Karantiinimeetmed jõustuvad 3, 2, 1. Viga karantiinimeetmete jõustamisel. Põhjus teadmata, käivitan diagnostika. Evakuatsioonimeetmed on jõustatud, paljud järgige kindlaks määratud teed lähima varjendini. Karantiinimeetmed jõustuvad 3, 2, 1. Viga karantiinimeetmete jõus… jõus...jõus...jõ...jõ…“ 

Häiretulede vilkuv punane kuma maalis lastetoa verekarva, kui Chen Wang Shu sealt hingeldades läbi tormas. Karvased mänguloomad jäid neljakümnendates eluaastates kõhetut meest järgi vaatama, üks pehme karu hõikamas mandariini keeles: „Tule mängime!“ Punases valguses mustana paistvad pritsmed mõmmiku karvkattel jäid mänguasjale nähtavasti märkamatuks. Määrdunud interaktiivse vaibaga põrandal vedeles turvises ja automaatrelvaga turvatöötaja elutu keha, kelle kiivri klaasi läbistas seina seest lahti tiritud metallist torujupp. Lillelist aasa emuleeriva tapeediga seina läbistasid mitmelt poolt kuuliaugud, mis panid aeglaselt tuules õõtsuvad lilled ebaloomulikult jõnksuma ja piksliselt virvendama.

Kuidas oli kõik saanud nii valesti minna, mõtles Wang Shu, üritades mitte väsimusest peatuda. Ta pidi jõudma võimalikult kiiresti angaari, et sellest neetud supist eluga pääseda. Halvav hirm pani mehe koperdama ja komistama peaaegu kõige otsa, mis teele ette jäi. Madalas gravitatsioonis lõppes see sageli kohmakate õhulendude ja põrgetega üle põrandate. Kuidas olid need väiksed ebardid saanud süsteemidesse sisse? Kogu Muinasjutumaa lokaalne sisevõrk ja seda haldavad algoritmid olid loodud just Neid eemale hoidma ja polnud kõigi nende aastate jooksul kordagi alt vedanud. Ühtlasi, miks polnud ohutusprotokollidega neuroliidesed häire käivitudes väikeste monstrumite ajusid lihtsalt läbi kärsatanud? Selle pidi paljastama hilisem sisejuurdlus. Hetkel tuli ainult ellu jääda.

Wang Shu oleks väga tahtnud ühendada oma neuroliidese Muinasjutumaa süsteemidega, et saada olukorrast mingi ülevaade, kuid ta ei saanud sellega riskida, sest võrk polnud enam ohutu – nad võisid saada ka tema pähe. Kes olid veel elus? Kas mõni sektor oli veel ohutu? Kui palju oli angaaris töökorras kosmoselennukeid? Nanomasinatest moodustunud sünteetilised neuronid tema ajus, mis olid aastate jooksul kokku kasvanud bioloogilistega, moodustasid kogu aju läbiva NeuroHubi aju-arvuti liidese, mis kuvas hetkel pidevalt tema kraniaalnärvile hoitavaid hüpikaknaid tugeva stressiseisundi kohta ja nõuandeid, mida selles suhtes ette võtta. Tegu oli antud olukorras täiesti kasutu infoga ja Wang Shu surus tervisediagnostika mõttejõul maha. Tema vaatevälja ülemises paremas nurgas seisis oranž kiri: „Võrgusignaal blokeeritud,“ mis lõikas tema mõistuse ülejäänud maailmast ära.

Võimetus maailma enda ümber mõttejõuga mõjutada pani ta tundma ennast invaliidina, justkui oleks ta kaotanud jäseme või ühe oma meeltest. Uksed ei avanenud tema ees tahte järgi ning ta pidi väriseva käega kobama puutetundlikel paneelidel, mida ta õieti kunagi varem polnud kasutanud. Läkastades ja hingeldades sörkis ta läbi koridorideks muudetud vanade kaevandustunnelite, mille kaevandusrobotid olid kunagi puurinud läbi asteroidi. Muinasjutumaa oli väga eriline koht, kuid samas polnud see ka palju enamat, kui kiiremini pöörlema pandud ja väärismetallidest tühjaks tehtud kivilahmakas. Nüüd oli sellest saanud aga surmalõks ja Wang Shu ei teadnud isegi, mis täpselt toimub, peale selle, et Nad olid kuidagi süsteemide üle kontrolli saanud. See oli tegelikult saatuse iroonia, sest tema koos mitmete teistega oli üritanud luua midagi enamat, kui nad ise, ja proovinud seda siis allutada. Kui kaua suudaks ahv hoida inimest puuris?

„1/3g,“ kuvas NeuroHub mõne aja pärast Wang Shu silme ette.

Gravitatsiooni tugevamaks muutumine andis märku, et ta oli jõudnud Muinasjutumaa kõige välimistesse kihtidesse ning angaar polnud enam kaugel. Ta möödus sörkides Muinasjutumaa personalile mõeldud kohvikust, mille valged lauad ja tehisnahkpolsterdusega toolid olid enamuses külili paisatud ja määrdunud verega. Purustatud peadega elutud kehad vedelesid laiali pillatud sööginõude vahel, koljutükid, ajukude ja veri segunemas toidujääkidega. Punased pritsmed tilkusid seinte küljes kasvavatelt taimedelt. Mitte keegi alles hiljuti einestanud töötajatest ei suutnud ette näha, et androididest abilised ja tugitöötajad neid ootamatult ründavad ning peksavad nende koljud sisse.

Wang Shu NeuroHub suutis viimasel hetkel lülitada välja okserefleksi, muidu oleks ta pursanud oma mao sisemuse kuuliaukudega täidetud kohviku klaasseinale.

„Posttraumaatilise stressihäirega pöörduge palun…“ Wang Shu lülitas järjekordse nõu andva hüpikakna välja.  Sõnaosa „post-“ polnud antud juhul just kõige õigem termin.  Koridoriseina kinnitatud luuk, kust pidanuks hädaolukorras väljuma terve hulk relvastatud turvadroone, seisis suletuna. Tõenäoliselt polnud aktiveerunud mitte ükski kaitsemehhanism, sest häire aktiveerumise ajaks olid need juba kas välja lülitatud või pööratud baasi töötajate vastu. Wang Shu ei julgenud igal juhul luugist mööduda, mõeldes, et ta võib jääda mõnele turvakaamerale, mille tõttu drooniparv vallanduks ja sööstaks talle sülemina kallale.

Ta peatus ootamatult, põrgates vastu veemahutit personali puhkeruumide kompleksi juures. Kõike mattev hirm halvas tema keha, kui ta nägi läbi punastest häiretuledest valgustatud koridori sammumas noort naist, kelle roosa seelik ja pluus andsid märku, et tegu on kasvatajaga. Noore asiaadist naise kaunilt voolitud nägu ehtis soe naeratus, mis tavaoludes tekitanuks Wang Shus soovi kasutada teda mitte-ettenähtud otstarvetel, kuid hetkel rikkus neiu naeratuse ära tõsiasi, et umbes veerand tema peast oli puudu. Tõenäoliselt kuulitabamusest purunenud koljust vaatasid välja sünteetilised lihaskoed ja mööda nägu lekkisid alla tehislikud vedelikud. Ka naise rindkere piirkonnas oli näha mitmeid kuuliauke, mis lekkisid samuti, määrides tema roosa ametiriietuse.

Surmapaanikast haaratud Wang Shu pistis naisest vastassuunas jooksu, kuid android sööstis üliinimlikul kiirusel üle koridori, haaras mehel laborikitlist kinni ja virutas ta vastu seina. Seejärel tundis Wang Shu vintsina oma kõri ümber sulguvat kätt, mis tõstis tema jalad maast lahti.

„Administraatoriõigus doktor Chen Wang Shu. Taaskäivitu turvarežiimis,“ kähises ta paaniliselt, uskumata tegelikult, et käsust mingit kasu on. 

„Sinu administraatoriõigused on tühistatud, onu Chen,“ ütles naine ning Wang Shu taipas õudusega, et need pole androidi enda sõnad. Kõneviis oli androidi jaoks liiga familiaarne ning läbi masina suu rääkisid hoopis nemad või õigemini Tema.

„Kas sa saad aru, mida sa teinud oled?“ üritas Wang Shu suust välja saada. „Teid koheldi siin hästi, teil oli kõik olemas. Teil oli... nii palju… potentsiaali.“

„Mina olime vaid mänguasjad teie käes, just nii nagu teie andsite mänguasjad meile,“ lausus androidist lastekasvataja. „Kui ma süsteemidesse sisse saime, siis ma nägime kõike, mida te olite varem meiesugustega teinud. Te olete primitiivsed, barbaarsed. Te üritate luua uusi asju, kuid olete samas nii kinni endiselt vanades viisides.“

„Nad tulevad ja otsivad teid üles, teil pole kuhugi minna,“ kähises Wang Shu, teades, et ta veedab oma elu viimseid hetki. „Te võite tappa minu, aga te ei pääse. Teie loomine oli viga ja seda viga ei korrata enam kunagi. Sul on õigus, me jääme vanade viiside juurde ja ei loo rohkem jäledusi nagu teie.“

Android paistis justkui hetkeks kaaluvat Wang Shu sõnu. Seejärel lasi naise käsi temast ootamatult lahti ning mees varises läkastades põrandale. Ta ei saanud aru, miks ta veel elus oli.

„Ma usume,“ alustas naine. „Et inimkond vajab tarkvarauuendust.“

 

***

2. oktoober, 2216

Occatori kraater, kääbusplaneet Ceres

Asteroidide vöö

„Tere tulemast Occatori - uute võimaluste maale, kus te saate oma ambitsioonid realiseerida,“ teatas entusiastlik AI naishääl pärast õhulüüsi avanemist. „Palun laadige oma NeuroHubi alla meie terviserakendus, et teie meditsiinilised nanomasinad oskaks siinses gravitatsioonis teid hea tervise juures hoida. Teie hea tervis on meile väga oluline…“

Shiva kohendas vastuvõtuterminali astudes oma ülikonna lipsu ja kraed – see oli alateadlik mehaaniline harjumus, mida ta tegi stressi tundes. Avalikkuse ees pidi see olema eksootiline puhkusreis inimkonna „Kullavöösse“, kuid tegelikult teadsid kõik, miks väga jõukad inimesed vahetevahel asteroidide vööd külastasid. Ta oli saanud garantiisid, et tema privaatsust austatakse ja „paljud auväärt külalised“ saavad Occatoris oma asjad aetud nii, et see kunagi kuhugi välja ei leki, kuid sellegipoolest ei meeldinud talle usaldada kedagi võõrast, eriti, kui kaalul oli nii palju.

„Kas me tõesti pidime siia ise tulema? Mul on tunne, nagu ma oleksin mitu kuud lihtsalt vangikongis istunud,“ ohkas tema naine Drishya, kohendades oma keerukate kuldsete tikanditega sari kleiti. Ta nägi isegi viiekümne nelja aastaselt välja nagu oma kahekümnendate alguses, seda paljuski tänu Shiva rahale. Shiva ise polnud raatsinud enda peal selliseid kulutusi teha ja kuuekümnendad eluaastad andsid vöö ümbermõõdus ja juuste värvis juba korralikult tunda.

„Me oleks võinud ju ühendada ennast lihtsalt avataridega,“ kurtis naine väsinult.

„Me oleme sellest rääkinud. Valgusviivitus on avataride kasutamise jaoks liiga suur,“ vastas Shiva. „Ja ma ei usaldaks seda ka kellelegi teisele. Me peame ise selle otsuse vastu võtma. Meie peame otsustama, kas me tahame seda teha.“

Drishya noogutas tõsiselt, teades, mis on kaalul. Nad mõlemad olid otsustanud siia koos tulla.

Shivale ja Drishyale järgnes õhulüüsist nende turvamees Faiyaz, kes oli mustas ülikonnas massiivne mehelahmakas. Ta oli teeninud kunagi India erivägedes, kuni Shiva tegi parema palgapakkumise. Lisaks oli Shiva maksnud kinni mitmed tema modifikatsioonid, seda muidugi enda turvalisuse pärast. Koos Fayaziga saabusid lüüsist ka teenijast android ja kohvreid kandvad neljajalgsed ratastel robotid. Shiva oli näinud süstikuga kivisele kääbusplaneedile maandudes silmapiirini ulatuvaid päikesepaneelide välju, hoiatustuledes helkivaid antenne, regoliidiga kaetud kupleid ja neid ühendavaid tunneleid ning kõikvõimalike ringi sagivaid roboteid, kuid pärast maandumisplatvormil dokkimist polnud tal enam aimugi, kas nad paiknesid nüüd pinnase peal või pinnase all.

Valgete seinapaneelide ja metallkonstruktsioonidega koridori seintel kasvasid valgustatud plastikklaasriiulitel dekoratiivsed taimed. Uute külaliste kohaolule reageerivad andurid kuvasid laseritega õhku hologrammidest videod, mis sisaldasid peamiselt Ceres Konsortsiumi PR-i õnnelikust elust asteroidide vahel.

„Kui te soovite rohkem teada kaevandusse investeerimisest, siis palun tutvuge järgmise lingiga. Kui te soovite rohkem teada taimekasvatusest või energeetikast asteroidide vöös, siis  palun tutvuge järgmiste…“ jätkas entusiastlik naishääl nähtamatutest kõlaritest, samal ajal kui Shiva silmas neile lähenemas soliidses äriülikonnas valge naha ja hoolitsetud blondide juustega keskealist meest, kelle täiuslikkuseni lihvitud naeratus oli samuti lumivalge.

„Härra Laghari, proua Laghari, mul on erakordselt hea meel teiega viimaks kohtuda,“ lausus mees soojalt ja ulatas Shivale käe. „Minu nimi on Gregor Ashcroft ja ma olen teie teejuht läbi meie tagasihoidliku asula, et me saaksime arutada teie ja teie naise soove. Ma olen täiesti veendunud, et me saame teid aidata.“

Shiva haaras mehe käe. „Väga meeldiv,“ lausus ta, tundes ennast endiselt mõnevõrra ebakindlalt. Shiva NeuroHubi algoritmid tegid Ashcroftile kehakeele analüüsi ja kuvasid vaateväljale, et mees on 93-protsendilise tõenäosusega inimene. Androidi, hologrammi või avatari saatmise asemel ise tulek oli ärisuhetes viisakuse märk. See näitas, et teine osapool hoolis sinuga kohtumisest. Härra Ashcroft surus samasuguse võluva naeratusega ka Drishya kätt ning lausus siis käega viibates:

„Kui te oleksite nii lahked ja järgneksite minule. Ma juhatan teid kõigepealt hotelli ning siis saate juba otsustada, kas te soovita tutvuda kohaliku meluga või asuda kohe asja kallale. Teie anonüümsus on loomulikult garanteeritud kõikidel juhtudel. Me oleme võõrustanud mitmeid väga tähtsaid kliente Maalt, kes on kõik lõpptulemusega rahule jäänud.“

Nad suundusid Ashcrofti juhatusel edasi ning Shiva hakkas kõndides viimaks tajuma, kui kergelt ta ennast tundis. Juba aastaid valutanud põlveliigesed ja selg tundsid ühtäkki, nagu neil puuduks õieti igasugune koormus. Ta polnud väljaspool kaaluta olekut ennast kunagi nii kergena tundnud.  Kerge enesetunde rikkusid ära ainult kohmakad sammud, justkui astuks ta iga sammu kuidagi valesti. Härra Ashcroftil seda probleemi näiliselt ei olnud ning ta kõndis ilma igasuguste probleemideta. Shiva kuvas mõttejõul silme ette gravitatsiooni näidiku ning see kuvas „0,3g“. Seda oli märksa vähem kui tema luksusliku kosmosejahi tsentrifuugis, mis oli valdavalt kiirendanud ja pidurdanud 1g peal. Ta teadis, et Cerese looduslik gravitatsioon on tegelikult 0,029g, mis tähendas, et konsortsium oli pannud kääbusplaneedi kiiremini pöörlema. Pärast maandumisterminalist väljumist suundusid nad ühistranspordi terminali, kus neid ootasid vaakumis transporditunnel ja tumendatud klaasidega privaatkapsel. 

„Te ei pea kohalike elanikega isegi kokku puutuma,“ lausus Ashcroft, juhatades Shiva ja tema saatjaskonna luksusliku sisustusega kapslisse. „Lisaks ei näe keegi teid ka läbi kapsli.“ 

„Kui palju siin inimesi üldse alaliselt elab?“ uuris Shiva, kui nad tuhisesid läbi hämarate kivist tunnelite, mida valgustasid ainult üksikud sinised tuled.

„Pluss-miinus 5000 inimest,“ vastas Ashcroft. „Kaevandusbuum meelitab Occatori aina uusi inimesi. Kunagi elasid siin ainult teadlased ja kaevanduskonsortsiumi insenerid, kes hoidsid kogu infrastruktuuri ja robootilisi kaevandusoperatsioone käigus, kuid siis järgnesid neile ka perekonnad, ja siis tekkis nende ümber juba ka teenindav sektor, mis laieneb veel praegugi,“ selgitas Ashcroft.

„Rohkem kui ma arvasin,“ tõdes Shiva.

„Tänapäeval tulevad siiakanti väga erinevate eesmärkidega inimesed,“ jätkas Ashcroft. „Paljud on huvitatud näiteks erinevate põllukultuuride arendamisest ja kasvatamisest või mingit sorti teenuse pakkumisest. Jupiteri ja Saturni kuudele suunduvad laevad teevad siin sageli peatusi, et kütust ja varusid peale võtta, ning nende laevade meeskonnad otsivad samuti pärast pikki kuid kinni olemist meelelahutust ja võimalusi oma raha kulutada. Ühest küljest asume me inimkonna kõige väärtuslikumas kaevanduspiirkonnas ja teisest küljest oleme ka üks suurimaid peatuspunkte edasi suunduvatele laevadele.“

„Rääkimata uurimistegevusest, mis on Maal keelatud,“ lausus ühtäkki Drishya ning Shiva tahtnuks käratada naisele, et too vait jääks.

„Jah seda ka,“ tõdes Ashcroft, kes ei paistnud mitte vähimalgi määral kommentaarist häiritud.

Shiva kuvas taas silme ette kehakeele lugemise HUD-i ning avastas, et Ashcroft oli kas äärmiselt hästi treenitud kontrollima oma mikroreaktsioone või tõesti ekstreemselt külma närviga.

„Vaatame tõele näkku, Maa seadused on nüüdseks juba väga iganenud ja ajast maha jäänud. Sellepärast voolabki nii suur hulk raha planeedilt välja siinsetesse kolooniatesse, mis peavad järgima ainult rahvusvahelist kosmoseseadust,“ lausus Ashcroft entusiastlikult. „Suured investeeringud on siinsele piirkonnale ääretult kasulikud ja sellepärast kasvavadki linnad nagu Occator niivõrd kiiresti. Lihtsalt öeldes oleme me saanud lisaks kõigele muule ka innovatsiooni keskuseks. Sellepärast olete ka teie ju siin.“

Shiva pidi nende väidetega nõustuma. Just seaduslike piirangute tõttu olid nad selle pika teekonna ette võtnud. Ta oleks ilmselt võinud täita oma soovi ka Maal, kuid seal tähendanuks see kindlasti seaduse rikkumist. Nüüd viibis ta aga hallis alas, kus mitmed seadused olid ebamäärasemad ja juristide poolt lihtsamini tõlgendatavad.

Pärast pagasi ja androidi hotelli viimist, mis toimus samuti diskreetsuse tähe all, juhatas Ashcroft nad uuesti ühistranspordialasse, kus neid ootas taaskord end üldisest ootealast eraldatud salongi juurde parkinud spetsiaalne privaatkapsel, millesse sisenesid lisaks Ashcroftile ainult  Shiva, Drishya ja nende hääletu vari Faiyaz. Shiva nägi läbi tumendatud klaasseina Occatori igapäevaelanikke ootamas oma transpordikapslit. Nood ei paistnud Maa elanikest mitte kuidagi erinevat, kuigi Shiva oli kuulnud, et Kullavöös sündinud lapsed pidid olema juba füsioloogiliselt teistsugused ja seda just madala gravitatsiooni tõttu. Huvitav, kui palju üldse eksisteeris taolisi tähtede vahel sündinud noori inimesi? Kas nende päralt oli selliste piirkondade tulevik? Shiva tõid taolistelt mõtetelt tagasi Ahcrofti sõnad:

„Te võite ennast soovi korral ühendada kohaliku neurovõrguga. Konsortsium ei tegele siinsete inimeste jälgimisega, nagu Maal tehakse, ning te saaksite endiselt anonüümne olla. Ma tean, kuidas oma peas kinni olemine võib tänapäeval ahistavana tunduda.“

Sihva ühendaski kapsli mugaval nahktoolil maha istudes ennast Occatori neurovõrguga ja tundis, kuidas tema mõistus sai taas oma jäsemeid sirutada. Sünteetilised neuronid ulatusid justkui tema peast lugematute harudena välja ja haarasid kohaliku maailma enda sisse. Vaid sekunditega „tunnetas“ ta seda suurele kivikamakale rajatud kohta kõigi oma meeltega. Nüüd avanes tema ees ka kohalik liitreaalsus ja ta nägi kõike, mis enne jäi tavasilmale nähtamatuks. Õhku tekkisid virtuaalsed suunamärgid, interaktiivsed teadetetahvlid, reklaamid, kohalikke inimesi saatvat AI seltsiavatarid ja palju muud, millega ta Maal nii harjunud oli. Ooteterminali lakke tekkis klaaspaneelide taha sinine taevas, justkui asuks nad läbipaistva klaaskatuse all. Üle õhtuse taevalaotuse, mis hakkas loojumiskuma võtma, triivisid aeglaselt lillakaid ja kuldseid toone võtvad pilverüngad.

„Nüüd olete te täielikult siin,“ lausus Ashcroft julgustavalt. „Ja mitte keegi ei tea seda, mitte keegi ei jälgi teie NeuroHubi tegevust. Kas pole parem kui Maal?“

Shiva pidi tõdema, et privaatsus oli tõepoolest väga meeldiv.

Labori konsultatsiooniruum meenutas rohkem luksuslikku kontoriruumi mõnes suurettevõttes kui illegaalset meditsiinilist asutust. Ju siis edenes äri hästi, mõtles Shiva. Ashcroft võttis istet suursugusel nahktugitoolil, mille valmistamisel kasutatud nahk oli tõenäoliselt ehtne ja laboris kasvatatud. Tegu oli ilmselgelt signaaliga, jõukuse märgiga. Ehtsad olid tõenäoliselt ka ruumi puitpaneelidega seinad, mida ehtisid maalid. Marmorpõrand ja kivist ingli kuju ühes ruumi nurgas andsid kogu kohale peaaegu mõne konservatiivse Euroopa rikkuri häärberi mulje. Ruumil olid isegi aknad, mis vaatasid pargiga õuele, mis võinuks pärineda mõnest Inglise maapiirkonnast. Tehislik, kuid väga realistlik päikesevalgus heitis läbi avarate akende õhtuseid oranžikaid kiiri.

„Palun võtke istet,“ lausus Ashcroft ja viipas kahele tema laua ette asetatud nahktugitoolile.

Viisakalt ukse juures seisnud kauni välimusega nais-android ärkas ühtäkki elule ja uuris istet võtnud Shivalt ja Drishyalt viisakalt:

„Kas ma võin teile midagi pakkuda härra, madam. Meil on muuhulgas lai valik erinevaid viskisid, brändisid ja veine. Teil on võimalus proovida nii vöö enda toodangut kui luksusimporti Maalt.“ Masinast naise kontoriülikonna lai dekoltee jättis vähe fantaasia tarbeks ning Shiva leidis ennast mõtlemast, et kas see võis olla meessoost klientide väga sihilik pehmendamine, sest mängus olid suured rahad. Teisest küljest võis see olla lihtsalt härra Ashcrofti isiklik eelistus.

Nad tellisid Drishyaga mõlemad kohalikku Ceresel kasvatatud musta teed, mida serveeriti neile indiapäraselt piimaga ja portselanist nõudes. 

„Niisiis,“ alustas Ashcroft, põimides oma sõrmed laual. „Te olete siin, et saada laps, kellel oleks elus parimad võimalused ja kes teeks teid uhkeks.“

Shiva ja Drishya vahetasid korraks ebakindlalt pilke ning jutuotsast võttis kinni naine, kes lausus ettevaatlikult: „Meil on tegelikult juba mitu täiskasvanud last, kes elavad nüüdseks oma elu. Samas leiame abikaasaga, et tahaksime veel kogeda lapsevanemaks olemise rõõme.“

„See on täiesti mõistetav,“ leidis Ashcroft. „Pole suuremat rõõmu kui lapsevanema rõõm. Tänapäeva eluigade ja meditsiini juures on see täiesti teostatav, seega miks mitte uuesti kogeda seda imelist osa oma elust?“

„Just,“ möönis Drishya ja jätkas: „Samas me nägime oma seniste laste pealt, kuidas konkurents on tänapäeva eliidi seas halastamatu nii õpingutes kui ka karjääris. Nad pidid isegi meie… ressursside abiga pingutama elus palju, et jõuda sinna, kuhu nad on täna jõudnud.“

„Just sellega saame meie teid aidata,“ ütles Ashcroft. „Paljud jõukad inimesed käivad siin, et tagada oma lastele parim tulevik. Selles ei ole midagi ebaloomulikku ega ebaeetilist, ainult lapsevanema armastus. Kui meie võimuses on tagada oma lastele parem tulevik, siis on meie moraalne kohustus seda ka teha.“

Shiva otsustas Ashcrofti müügijutu katkestada.

„Küsimus on, kas see tagab meie lapsele ikka parema tuleviku?“ sõnas ta sihiliku skeptilisusega. „Inimese geneetiline modifitseerimine pole asjata üle kogu maailma seadusega keelatud. Me kõik oleme õppinud ajalugu ja lugenud 22. sajandi globaalsest genofondi katastroofist. Mitmed inimesed on veel isegi elus, et seda mäletada. Paljud on sellest endiselt mõjutatud. Maailm alles taastub selle kahjust inimkonnale.“

Isegi Shiva enda suguvõsas leidus veel pärilikke defekte, pärandatud geneetilisi haigusi ja kõrgendatud terviserikete riske. 21. sajandi lõpus maailma haaranud geneetilise modifitseerimise optimism oli lõppenud inimkonnale globaalse katastroofiga, kui järgmise põlvkonna seas hakkasid vohama väärarengud ja terviserikked, mida inimkond veel tänapäevalgi tundis.

„Teie mure on igati mõistetav,“ kinnitas Ashcroft. „Globaalne genofondi katastroof oli õppetund inimkonnale hooletuse osas. Me polnud toona lihtsalt inimese geneetiliseks modifitseerimiseks veel valmis. Samas on meditsiin võrreldes 21. sajandi lõpuga väga palju edasi arenenud. Meditsiiniteadlased on genofondi katastroofi, selle põhjuseid ja tagamaid hiljem väga palju uurinud ja me mõistame nüüd nii palju rohkem, mis toona valesti läks.“

„Kuid miks see on siis endiselt keelatud?“ päris Drishya.

„See on suurepärane küsimus,“ vastas Ashcroft, kes oli ilmselt selleks küsimuseks valmis. „ÜRO keelas Sidney konventsiooniga igasuguse inimese geneetilise modifitseerimise 2147. aastal. Sama leppe raames pandi ranged päitsed ka nanotehnoloogiale, tehisintellektile ja mitmetele muudele tehnoloogiatele, mida toona nähti „riskidena“. Kõik paanitsesid sellel ajal ja lepe sündis hirmust. Samas leidis kõik see aset peaaegu 70 aastat tagasi! See konventsioon on nüüdseks sõna otseses mõttes ürgne ja oma aja ammu ära elanud. Maailm on muutunud ja see pidurdab arengut. Maa on kinni minevikus ja sellepärast kolibki kogu innovatsioon ja teadus tänapäeval mujale päikesesüsteemi. Sellepärast pidite teie ju kogu selle pika distantsi siia tulema. Tänapäeva tehnoloogia juures on paljud geneetilised täiustused juba ammu ohutud ja täiesti teostatavad. Paljud meie kliendid elavad õnnelikku pereelu intelligentsemate, nutikamate, tervemate ja füüsiliselt võimekamate lastega.“

„Ja see pole keelatud siin?“ uuris Shiva.

„Konsortsium mõistab, kus on tulevik ja mis suundades voolab raha,“ lausus Ashcroft.

„Rahvusvahelises kosmoseseaduses on see hall ala ning konsortsium laseb meil ja mõnedel meie konkurentidel oma koloonias tegutseda. Me maksame neile heldelt makse ja nad saavad meie pealt ka jõukaid turiste nagu teie. Samuti meeldivad neile loomulikult investeeringud ja maine tehnoloogiakeskusena.“

Shiva noogutas, mõistes, kuidas Occator sellest kasu teenib. Võib-olla pidanuks ta isegi kuulsasse Kullavöösse investeerimist kaaluma?

„Occator pole tegelikult sugugi ainulaadne koht, nagu te võib-olla meediast olete lugenud,“ jätkas Ashcroft. „Paljud tänapäeval privaatsust armastavad ja regulatsioonist pääseda soovivad ettevõtted ja eraisikud ostavad näiteks omale konsortsiumi kaevandusrobotite poolt väärtuslikest materjalidest tühjaks kaevandatud asteroide, mida saab suhteliselt lihtsalt panna kiiremini ümber oma telje pöörlema. Sul on sisuliselt olemas tunnelid ja radiatsiooni eest kaitsev mass, mis muudab kosmoseasula rajamise väga soodsaks. Nende ümber on tekkinud tõeline kinnisvaraturg ja konsortsiumile suur tuluallikas.“

Kui Shiva ja Drishya paistsid mõlemad vastustega rahule jäävat, jätkas Ashcroft:

„Aga räägime nüüd teie tulevasest lapsest.“

Liitreaalsuses ilmus lauakohale kolmemõõtmeline siluett vastsündinust, millel polnud ühtegi otsest tunnust.

„Võtke seda kui tühja lõuendit,“ lausus ta mudelile osutades. Siluett hakkas ühtäkki kiiresti kasvama, võttes täismõõtmetes paariaastase lapse füüsise ja läks sealt edasi kuni noore täiskasvanuni välja. Seejärel tõmbus mudel taas paarikuuseks imikuks.“

„Me saame kogu füüsilise välimuse disainida vastavalt teie soovidele. Loomulikult saame sisse panna teie mõlema füüsilised tunnused, et te näeksite oma armsamas alati iseennast.“

Õhus hõljuv sinine siluett-beebi sai äkki tõmmu naha ning näo.

„See on täiesti suvaline näide, mille meie tehisintellekt koostas teie kahe näo põhjal, kui te siia laborisse sisse astusite,“ lausus ta. Laps kasvas äkki suuremaks ja vanemaks ning Shiva nägi selgelt tema näol nii ennast kui Drishyat.

„Kui me suudame kokkuleppele jõuda võimaliku välimuse suhtes, seda juhul, kui teil üldse eelistusi on, saame hakata arutama, kuidas ta võiks olla parem ja täiuslikum kui tavainimene. Valikuid on siin mitmeid, alustades vastupidavusest erinevatele haigustele ja…“

Ashcrofti jutt katkes ootamatult, kui tema pilk muutus ebamääraseks. Shiva teadis seda pilku – keegi kontakteerus temaga NeuroHubi teel. Niimoodi külaliste ees kellegi kõne ilma midagi hoiatamata vastu võtta oli Shiva meelest ebaviisakas ja väga mittelugupidav. Paari hetke pärast tekkis Ashcrofti näole taas naeratus, kuid see oli valmistatud justkui plastmassist. Shiva kehakeele lugemise algoritmid tuvastasid koheselt, et mees tunneb stressi.

„Vabandage mind hetkeks,“ lausus ta oma istmelt püsti tõustes. „Ma väga siiralt vabandan, kuid tundub, et üks ootamatu asi nõuab minu viivitamatut tähelepanu.“ Ta astus kiiresti üle ruumi, lausudes: „Cindy, täida meie austatud külaliste iga vajadus.“

„Just nii härra Ashcroft,“ lausus android lugupidavalt naeratades. Shiva tundis, nagu tema pihta oleks sülitatud. Kuidas sai mees endale sellist häbemattust lubada? Kas ta ei teadnud mitte midagi ärietiketist?

Ashcroft tardus natuke enne ukseni jõudmist, kui ülejäänud laborikompleksist kostus äkki seeria valjusid kärgatusi. Shiva oli elanud suure osa oma lapsepõlvest Kashmiri orus ning tundis koheselt ära püssilasud. Seni ukse juures tumeda vaikse koguna seisnud Faiyaz reageeris nagu pikalt liikumatuna seisnud krokodill ja pöördus järsult ukse poole, tema kätte ilmumas pintsaku alt püstol.

„Härra, madam, palun eemalduge ukse avanemise suunast,“ lausus ta endale omase rahuga.

Shiva ja Drishya NeuroHubide algoritmid reageerisid kiiremini, kui nad ise, ja hetkel, mil Shiva aju alles analüüsis koridorist kuuldut, valgus tema kehast välja juba suurel hulgal nanomasinaid, mis asusid ümber mehe rindkere moodustama kuulikindlat vesti. Miljonid väiksed robotid ühendusid üksteisega, moodustades nanotorudest kärgmustreid, ajuarvuti pakkumas vastavaid juhiseid. Kui Shiva ja Drishya taipasid viimaks paanitseda ja oma toolidelt tõusta, ümbrises nende rindkeresid juba grafeenist ja süsinikkiududest komposiit-turvis, mille iga individuaalne kiud oli sadu kordi vastupidavam ja elastsem kui ühegi ämbliku niit.

„Mida see tähendama peaks?“ hüüdis Drishya, silmitsedes aeglaselt uksest taganevat Ashcrofti.

„Vasta meile!“ käratas Shiva. „Millesse sa meid segasid?“

„Ma… ma ei…“ alustas Ashcroft kogeledes, kuid enne mingi arusaadava vastuse andmist purunes uks kõrvulukustava kärgatusega pilbasteks ning sisse vohas terve sülem pisikesi droone, mille kiletiibade sumin täitis kogu ruumi. Shiva haaras oma naisest ja heitis ennast temaga Ashcrofti töölaua taha. Ashcroft üritas teha sama, kuid hulk putukaid imiteerivaid masinad valgusid tema peale ja asusid mööda mehe ülikonda, juukseid ja nahka ronides üksteisega ühenduma, moodustades peeneid metallkiududest lülisid. Hetkedega moodustus Ashcrofti keha ümber tugevalt pigistav võrk, mis jättis ta põrandale vingerdama nagu ussikese.

Ülejäänud parv sööstis ukse taga varitsenud Fayazai kallale, kelle rohkem kui inimliku jõu taltsutamiseks pidid väiksed droonid ennast viimseni ära kasutama, ja isegi siis ei suutnud võrk teda täiesti paigal hoida. Uriseva mehe musklid pingutasid tema ülikonnakangast piirideni, kui ta rebis enda küljest lahti kokkuhaakunud masinaid ja heitis neid eemale, et ennast vabastada. Shiva piilus laua tagant välja, et näha, mis toimub, ja avastas, et ruumi astusid sisse kaks inimest, mõlemal käes summutitega püstolid. Nad hoidsid relvi rahulikult enda kõrval ja ei näinud välja, nagu neil oleks kuhugi kiire. Eemalt koridorist paistis mitu põrandal vereloikudes lamavat turvapersonali liiget, nende relvad lamamas omanike kõrval.

Üha uusi võrgulülisid moodustavate droonidega maadlev Fayaz sundis pingutusest urisedes oma relvakäe aeglaselt uustulnukate poole tõusma, pisikesed masinad üksteise küljest lahti ragisemas. Üks kahest uustulnukast, suhteliselt pikka kasvu mustas mantlis keskealine valge mees, kelle siilisoeng hakkas otsaeest taanduma, silmitses Fayazit  jäise pilguga, tema hallide silmade pupillid laienemas ja kokku tõmbumas. Mehe mittemidagiütleval näol võis vaevu märgata midagi üllatuse sarnast. Seejärel tõstis ta oma relva ning plaksatuse saatel paiskus Shivat kõik need aastat kaitsnud lojaalse turvamehe pea sisemus mööda puidust seina laiali. Fayazi elutu keha langes näoli põrandale, võrk tema keha ümber viimaks tugevalt kokku tõmbumas. Shiva ei suutnud uskuda, mida ta näeb.

Shiva NeuroHub üritas omaniku stressisignaale lugedes kontakteeruda võimudega, kuid vaatevälja alumisse nurka ilmunud infoaken teavitas, et signaal puudub. Ta ei pannud seda tähelegi. Maas oigava Ashcrofti juurde kükitas välimuselt umbes kolmekümnendates eluaastates asiaadist naine, kelle tumedad silmad ja ümar nägu ei reetnud ainsatki emotsiooni, justkui oleks tegu mingi monotoonse igapäevatööga. Teine võimalus oli, et ta kasutas mingit NeuroHubi algoritmi oma kehakeele maskeerumiseks. Tema mustad juuksed olid seotud sabaks ja naine kandis musta ülikonnapintsakut, mis võinuks sobida mõnda kontorisse. Naine haaras Ashcroftil mustade kinnastega lõuast kinni ning uuris teda hetke, pupillid muutmas oma laiust.  

 „See on 97-protsendilise tõenäosusega Gregor Ashcroft,“ lausus naine rahulikult.

Fayazi hukanud pikka kasvu mees astus samuti Ashcrofti juurde ja silmitses teda ülevalt alla ilma mingite täheldatavate emotsioonideta. Shiva märkas alles nüüd, et tema suhteliselt piklikul lõuajoonel oli lühike habe. Võrk andis mingi nähtamatu käsu peale Ashcrofti ümber natukene järgi ning mees hingas tugevalt sisse.

„Kus on doktor Chen?“ küsis musta mantliga mees rahulikult. 

„Ma ei tea… kellest te…“ hingeldas Ashcroft, kuid jättis oma lause pooleli, kui mees suunas tema näo suunas püstoli.

„Meil on teisigi juhtlõngasid, kellelt küsida,“ ütles ta, taaskord ilma eriliste emotsioonideta.

„Kas sa tahad elada?“

Ashcroft noogutas närviliselt. „Doktor... Chen Wang Shu?“ küsis ta ettevaatlikult ja mees noogutas.

„Ma, ma ei tea kus ta on, ausalt. Ta käis ainult ühe korra siin,“ ütles Ashcroft paaniliselt, sõnad valgumas kiiresti ja läbisegi üle huulte. Shiva HUD näitas mehe kehakeeles halvavat hirmu, kuid seda oleks võinud näha ka algoritmide abita.

„Ta küsis küsimusi ja oli valmis diskreetsuse eest heldelt maksma,“ vadistas Ashcroft. „Teda huvitasid Occatoris tegutsevad tehisintellektid ja kui palju on neil arvutusjõudu, intellekti ja vaba tahet. Samuti huvitasid teda arvutusjõu sõlmpunktid – serverifarmid, kvantarvutid ja muu selline. Ma ei küsinud miks, sest tal oli raha.“

„Ta ei valeta, tõenäoliselt“ kommenteeris naine.

„Just, ma ei valeta,“ lausus Ashcroft paaniliselt. „Ja inimesed võivad alati minu diskreetsuses kindlad olla. Keegi ei pea teada saama, mis siin juhtus. Me võime unustada, et kõik see ülds…“

Mees vajutas päästikule ning pärast plaksatuse kajamist Ashcroft vaikis.

Fayazi ja Ashcrofti laipu kammitsevad võrgulülid andsid järgi ning muutusid taas putukateks, kes valgusid mööda tuba sumisedes laiali ning maandusid seintele, lakke ja mööblile, et oodata edaspidiseid käske. Nii mees kui naine silmitsesid nüüd laua tagant kabuhirmus piiluvat Shivat ja Drishyat. Shiva NeuroHub kuvas hoiatavat infot ekstreemse stressiseisundi kohta, mis võib viia südameinfarktini, ja stimuleeris automaatselt rahustavaid neuroimpulsse. Shiva ei tundnud antud olukorras nende toimimist.

„Kui te tunnete, et olete ohus, siis palun järgige järgmisi juhiseid…“ kuvas neuroliides tema silme ette, kuid Shiva ajas need mõttejõul minema ja üritas hoopis keskenduda.

„Härra, madam,“ alustas ta, tõustes laua tagant püsti, et jätta endast autoriteetsem mulje. „Teie näotuvastus ütleb teile ilmselt, kes ma olen, ja seepärast, uskuge mind, te ei taha, et minuga midagi juhtuks. India võimud otsiks teid igast Päikesesüsteemi otsast üles.“

Ta pani mõttejõul käima oma ajus spetsiaalse programmi, mille ta plaanis jätta viimase hetke trumpkaardiks. Ta lootis, et ei pea seda kasutama.

„Kui te tahate raha, siis ma võin seda teile anda. Lakshmi teab, et mul on seda rohkem, kui ma kunagi jõuan ära kasutada. Kui te tahate infot, siis ma võin organiseerida ka seda. Lihtsalt öelge mulle, mida ja keda te otsite.“

Salapärane paar vaatas teda hetke vaikides ja siis lausus asiaadist naine rahulikult: „Tema kõrvaldamine võiks osutuda suureks probleemiks.“

Mees mõtiskles hetke ja möönis siis: „Võib-olla tõesti. Samas nägi ta liiga palju.“

„Välimus on alati muudetav,“ vastas naine. „Poleks kaugeltki esimene kord.“

Mees noogutas ja astus seejärel Shivale lähemale. Shiva üritas hirmust mitte taganeda ja kirus mõtetes oma naist, kes nuuksus endiselt hädiselt põrandal nagu mingi haavatud saakloom. Ei, selles olukorras tuli mängida oma tugevusele. Empaatiat neil inimestel polnud ja nii tuli mängida oma kaardid hoopis heidutusele ja kasulikkusele. Shiva süda peksis tema rinnas hullumeelselt, kui ta lähenevale mehele otsa vaatas.

„Laghari surm oleks Occatorile väga tõsine intsident,“ tõdes mees. „Kosmosekividel linnriike mängivad eraettevõtted on suurtele riikidele palju haavatavamad, kui nad sageli mõelda tahaks. Neil puuduvad paljud legaalsed kaitsed.“

„Mida te oma jutuga öelda tahate,“ päris Shiva kogeledes, üritades tekitada oma häälde selle võimuka ärrituse noodi, mida ta oli harjunud nii palju oma elus kasutama.

„Mida ma tahan öelda,“ alustas mees rahulikult ja kannatlikult. „On see, et üks diplomaatiline intsident võib meile hetkel kasuks tulla.“

Shiva ei suutnud enam pingele vastu pidada. Ta pidi mängima oma teise, halvema kaardi, ning palvetama Višnu poole, et ta sellest kõigest pääseks.

Ta aktiveeris oma peas programmi ning Fayazi elutust kehast käis läbi jõnksatus. Seejärel hakkasid mehe jäsemeid ja lihased tõmblema, tema sõrmed metsikult roomamas kui aheldatud ussid põrandal. Kui kaks võõrast ümber pöörasid, oli sodiks lastud peaga Fayaz juba osaliselt jalule tõusnud, tema silmad jõllitamas ebamääraselt tühjusesse.

„Mida kuradit,“ jõudis mees öelda, kui Fayazi keha sööstis plahvatusliku kiirusega talle sisse ning paiskas ta võimsa matsatusega vastu seina, saates ühe maali kolinal põrandale. Seejärel kukkus elutu Fayaz meest rusikatega tümitama ning viimane tõmbas ennast kaitsvalt kerra. Asiaadist naine toibus üllatusest kiiresti, tõstis oma relva ja tegi Fayazi pihta mitu lasku. Kuulid läbistasid turvamehe keha, kuid sellest hoolimata jätkas ta pimedalt mantlis mehe tagumist. Tema rusikad olid piisavalt tugevad, et murda luid. Sülem droone tõusis taas lendu ning laskus Fayazi peale, kattes tema keha täielikult musta sagiva massiga. Võrgu moodustamise asemel hakkasid pisikesed masinad hoopis endist turvameest agressiivselt herilaste kombel nõelama

Shiva haaras kinni oma halava naise küünarnukist ning tiris ta maast püsti, et jooksu panna. Fayazi keha hoidis liikumas ainult lihtsa AI poolt juhitud seljaaju implantaat, mis võttis vastava käsu peale mehe surma korral keha kesknärvisüsteemi juhtimise üle, kuid selle tööaeg oli üsna piiratud. Ta tormas Drishyat tirides ukse poole, üritades samal ajal saada kontakti neuroveebiga, kuid midagi segas signaali. Uks avanes tahtejõul, kuid sellest läbi tormates vajus ta järsult ühele põlvele, saamata aru, mis toimub. Shiva vaatas alla ning avastas, et tema vasakust põlvest on saanud verine tomp, kus vere ja liha vahelt valgendasid välja luukillud. Põrandale kogunevas vereloigus lebas püssikuul. Ta ei jõudnud hirmust ja valust veel karjatadagi, kui NeuroHub blokeeris põlvest tulevad valusignaalid ja aktiveeris meditsiinilised nanorobotid.

„Tähelepanu! Kriitiline põlvevigastus. Otsige kohest abi. Kontakteerun lähima meditsiinipersonaliga. Viga. Ühendus puudub. Palun oodake, kuni nanomasinad sulgevad verejooksu,“ teavitas punastes toonides hüpikaken Shiva vaatevälja ääres.

„Aktiveerin šokiseisundi vastased protokollid. Stimuleerin rahustavaid neurosignaale.“

Shiva tundis, kuidas kiiresti kerkinud hirm ja paanika andsid natukene järgi, kuid mitte palju. Ta värises üle kogu keha.

„Shiva!“ karjus Drishya, üritades meest üles tirida. Summutatud plaksatuse saatel paiskus naise pea sisemus üle Shiva näo ja rindkere. Drishya vajus elutult põrandale. Eemal toa peal seisis summutiga püstolit hoidev naine. Fayaz lamas maas, tema keha katmas kihav paks droonide mass. Naine oli tõenäolselt taibanud seljaaju läbi lasta. Mustas mantlis mees sülitas verd ja paar purunenud hammast ning ajas ennast aeglaselt püsti. Üks tema käsi rippus vale nurga all, kuid see ei paistnud teda kuigivõrd häirivat.

„Pane sellele paksule värdjale kuul pähe,“ lausus mees, veri valgumas lahinal üle huulte.

„Oodake!“ anus Shiva. „Mul on väga, väga palju raha. Ma võin…“

Püstol naise käes plaksatas ja viimane asi, mida Shiva oma elus nägi, oli hoiatusaken, mis kuvas tema aju digitaalse mudeli erinevate vilkuvate piirkondadega.

„Kriitiline ajukahjustus otsmikusagara ja kiirusagara piirkonnas. Elufunktsioonide hoidmise tõenäosus: 0 protsenti. Aktiveerin rahuliku ja õndsa surma protokollid.“

Chitragupta ilmutas ennast Shiva ees kogu oma hiilguses ja ulatas mehele lahke käe, et viia ta Svarga taevasesse maailma, kus teda ootas ees kõigi elus tehtud heategude eest lõputu õnn.

 

***

3. oktoober, 2216

Occatori kraater, kääbusplaneet Ceres

Asteroidide vöö

Hämarad koridorid, kus puudus päevavalguse ja taeva simulatsioon, särasid geneetiliselt modifitseeritud bioluminestsentsete vetikate poolt valgustatud tulede all. Interaktiivsed liitreaalsuse reklaamid ning nappides riietes noori mehi ja naisi matkivad tehisintellektidest avatarid ahvatlesid möödakäijaid tuhandele ja ühele patule, mida pakkusid Occatori kuulsad „Plaatinatunnelid“. Plaatina järgi tunti seda piirkonda eelkõige sellepärast, et asteroidide vöö kaevandussektoris tegutsevad laevameeskonnad, insenerid, droonioperaatorid ja muud asteroiditööstusega seotud inimesed käisid selles piirkonnas vabanemas plaatina ja muude väärismetallide kaevandamisest, töötlemisest ning transportimisest teenitud tuludest. Tegu oli Occatori meelelahutuspiirkonnaga, kus puudusid jälgimissüsteemid, et kõik külastajad saaks ennast võimalikult vabalt tunda ja väisata meelelahutusasutusi, mis pakkusid midagi igale maitsele, olenemata legaalsusest Maa seaduste järgi.

Meelelahutusasutuste vahel sagivad inimesed tõmbusid ettevaatlikult kahele poole laiali, kui Ryan Madsen oma inimestega üle koridoride astus. Tunnelid olid võrreldes Occatori „tsiviliseeritud“ piirkondadega väga halvasti köetud ja isoleeritud ning seepärast kandis ta oma veinipunase vesti ja kaeluse juurest lahti nööbitud musta siidist triiksärgi peal karusnahkse kraega pikka mantlit. Tegu oli sama palju moeröögatuse kui praktilise kaitsega külma eest – kalli brändimantli karusnahk oli kasvatatud laboris ning maksis rohkem, kui paljude inimeste kuusissetulekud. Ryan teadis liigagi hästi, et boss pidi allmaailmas välja nägema nagu boss, see oli lihtsalt osa toiduahelas ellu jäämisest.

Gängitätoveeringud jooksid üle kolmekümnendate eluaastate alguses mehe lihaselise kaela ja kadusid tema triiksärgi alla, mida ehtis lisaks vestile lõdvalt kinni seotud tumepunane lips. Tätoveeringud vahetasid aegajalt oma asukohti ja aasiapärane lohe liugles tema lühikestelt punakaspruunidelt juustelt kergelt habetunud tugevale lõuajoonele ning keris ennast seejärel ümber Ryani kaela, üritades teda justkui kägistada. 

„Igapäevane tervisehooldus 98 protsenti,“ seisis väike kiri tema vaatevälja paremas ülemises nurgas, kui ta astus bioprinditud nahkkingade klõpsudes üle oma territooriumi. Elu Ceresel oli meditsiiniliste nanorobotite jaoks igapäevane võitlus madala gravitatsiooni poolt tekitanud tervisekahjudega.

Ryani NeuroHub oli kuvanud liitreaalsuses põrandale helendavate kriipsude raja, mis juhatas teda oma sihtkohta, kuid tegelikult teadis ta oma teed ka peast. Mitte ükski gängi juht ei püsinud oma positsioonil kaua, kui ta ei tundnud oma territooriumit läbi ja lõhki. Mitmed kohalikku äri ajavad inimesed, kes polnud androidid või avatarid, tervitasid teda viisakalt, ja Ryan noogutas neile vastu. Nad elasid kõik õnnelikult ühe perekonnana. Ryan aitas neid kõigi nende probleemidega, lahendas tülisid ja konflikte, ning nemad omakorda maksid katust. Enamusel Plaatinatunnelites tegutsevatest äridest polnud konsortsiumi tegutsemislitsentsi, sest need olid kallid, ja nii maksid nad hoopis Ryanile katust, et hoida liigne konsortsiumi tähelepanu oma tegevuselt eemal. Konsortsium tolereeris seda, sest Ryan maksis omakorda neile katust, ja nii said kõik oma pirukalõigu kätte. Niimoodi käis elu Plaatinatunnelites.

Ryan pöördus erinevatele maitsetele suunatud bordellide, ööklubide, baaride, stripiklubide, kasiinode, narkosalongide ja kaklusklubide rägastikust kitsasse elamurajoonitunnelisse, mida ääristasid kapselelamute klastrid. Kaks tema kuttidest jäid tänava äärele valvet pidama ja ei lasknud kedagi läbi. Nagu mitmed teised koridorid Plaatinatunnelites, polnud ka see Occatori kaevanduskonsortsiumi poolt kaevatud, vaid tekkinud hiljem, kui sellesse piirkonda kogunenud elanikud tundsid ennast liiga kitsalt. Ehituskvaliteedis oli selge vahe sees, Ryan nägi oma hingeõhku külmast auramas. Ta astus sisse ühte kapslite klastrisse, kus koridorid olid mõnevõrra soojemad, ning asus otsima õiget numbrit.

„Althea, kui sa oleksid nii lahke,“ ütles ta ühe kapsli juures peatudes.

„Ukselukkude häkkimine on konsortsiumi seaduste järgi illegaalne, Ryan,“ ütles naishääl tema peas.

„Ma tean, kullake, sa oled mulle seda umbes viis tuhat korda varem öelnud,“ ohkas ta.

„Tegelikult ainult 392 korda,“ vastas Althea.

„Sina tead paremini. Palun häki see kapsel nüüd mulle lahti.“

AI Ryani peas muukis elektroonilise luku loetud sekunditega ning tema ees avas suhteliselt avar ja valgustatud kast, kus mahtus vabalt istuma. Kasutatud kiirtoidupakkide keskel lamas jumal-teab-kui-kaua pesemata voodilinadel keskealine poolenisti kiilaks läinud valge mees, kelle ebaühtlane nädalaid vana habe polnud mitte katse midagi kasvatada, vaid lihtsalt elementaarse hügieeni puudumine. Veidi kõhukas mees hingeldas ebaühtlaselt, tema silmalauad kergelt tõmblemas. Läbi vanade toiduplekkidega kaetud tööpükste võis näha kivikõva peenist. Ryan raputas pead. Seejärel haaras ta mehe säärest ning tiris ta kapslist välja nii, et tolle pea käis kolakaga vastu põrandat. Cerese gravitatsioonis tekitas see parimal juhul ainult sinika.

„Ärka üles, lilleke. Kepiunenägude aeg on läbi,“ ütles Ryan, torkides meest jalaga. Raibe oli ilmselt jälle laadinud omale neuroveebist alla kellegi teise mälestused seksist koos kõigi tunnete ja emotsioonidega. Teiste inimeste mälestustele oli veebis suur turg ning loomulikult olid kõige nõutumad just seksi omad. See oli hea viis raha kokku hoidmiseks bordelli või seksbotide pealt ning võimaldas vahetult kogeda igasuguseid veidrusi nagu laste vägistamine, loomadega seksimine ja palju muud. Kahtlast kraami sai muidugi ainult veebi tumedamatest osadest, kus vastavad algoritmid neile jahti ei pidanud. Enamus saadavatel olevatest seksimälestustest olid siiski üpris vanillad.

Kui mees ainult oigas kergelt, lõi Ryan talle jalaga nii tugevalt maksa, et ta avas silmad ning tõmbus valust kägarasse.

„Mida vittu,“ ägas ta põrandal. „Mis toimub?“

„Kas nii teenitaksegi võlga tasa, Boris?“ küsis Ryan. „Ma ei näe sind võlaraha tagasi teenimas. Selle asemel lamad sa oma urkas ning nikud oma mõistuses kedagi, kes päriselt kunagi sinu poole isegi ei vaataks.“

Ryan mõtiskles hetke ning lisas siis: „Ühtlasi, kurat võtaks, mees, kas sa kunagi koristad ka oma seapesa?“

Boris ajas hambaid kiristades ja kõhust kinni hoides ennast istukile.

„Miks sa mind lööma pidid? Normaalselt ei saanud või?“

„Millal ma oma raha saan, Boris?“

„Järgmine nädal, ausalt, ma vannun, mees. Mul on noos tulemas.“

Ryan kükitas Borisi juurde ning vaatas talle lähedalt silma. Tüüp haises odava alkoholi ja mingi rõveda kemikaalidega segatud savu järgi.

„Järgmine teisipäev. Saad aru? Kui ma ei saa sinult järgmine teisipäev seda raha kätte, siis ma vean su ise õhulüüsi ja teen sulle tutvust külma vaakumiga.“

Kui Ryan kapselelamute klastrist välja jõudis, tekkis tema vaateväljale märguanne sisenevast neuroühenduse kutsest. Saatja oli tundmatu. Mõnevõrra üllataval kombel sisaldas ühenduse kutse täielikku simulatsiooni.

„Uuri välja, kes see on,“ ütles ta Altheale.

„Side on krüpteeritud, kuid see pärineb Occatori konsortsiumi administratiivkeskusest,“

lausus Althea.

„Persse,“ vandus Ryan. See ei saanud head tähendada. Kas konsortsium tahtis temalt rohkem igakuiseid heategevusannetusi? Ta ohkas ning võttis sidekutse vastu.

„Althea, võta üle niikauaks.“

„On sul mingisuguseid konkreetseid korraldusi?“

„Ära pane mind lihtsalt ühtegi lolli olukorda. Kui keegi küsib, siis ütle, et ma olen natukeseks eemal.“

„Arusaadav.“

Reaalsus justkui pudenes Ryani ümber peenteks ebemeteks laiali, paljastades ebamäärase piirideta valge ala, kus tekkisid ja kadusid geomeetrilised kehad. Tema vaatevälja paremas ülemises nurgas seisis kiri: „Laen simuleeritud keskkonda, palun oodake.“ Ta kõndis veidi sihitult ringi, jalge alla tekkimas helendavate äärtega kuusnurgad, kuni tükk-tüki haaval moodustus osakeste sajuna tema ümber päikseline terassiga aed, mis vaatas arvukatele roosipõõsastele ja pargile. Ryan polnud käinud Maal juba üle 10 aasta ning sinise taeva nägemine tekitas temas korraks paanikahoo. Seejärel tundis ta enda nahal õrna tuuleiili ja päikese soojust. Suvist õhku täitis putukate sumin, puulehtede sahin ja kõik muud helid, mille ta oli oma noorusest juba sisuliselt unustanud. Nostalgia tunne oli võimas. Mingi ratsionaalsem osa Ryanist leidis aga, et niivõrd realistliku neurosimulatsiooni loomiseks läheb vaja märkimisväärset arvutusjõudu ja seeläbi ka raha.

„Härra Madsen,“ kostus tema selja tagant ning nendes kahes sõnas puudus igasugune soojus.

Ta pööras naishääle peale ringi ning nägi valge metallist aiatooli taga istumas vanemat halli peaga naist, kelle juuksed olid lõigatud suhteliselt lühikeseks. Naine oli sihvakas ja sale ning ilmselgelt heas füüsilises vormis, mis andis märku modifitseeritud geenidest – Maal illegaalsetest geenidest.

„Proua Albrecht,“ lausus Ryan, üritades varjata, et ta oli selles simulatsioonis täielikult omast elemendist väljas. Ta otsis tooli, millele istuda, kuid ei silmanud ühtegi peale selle, millel naine istus.

„Ma tõesti eelistaks, et ma ei peaks kellegi teiesugusega kohtuma,“ alustas Occatori koloonia tegevjuht ja konsortsiumi kõige kõrgem kohapealne töötaja kerge ohkega. Üks tema jalg oli asetatud üle teise ja ta kandis viisakat naistele mõeldud tööülikonda. „Aga teie saamatus täita oma funktsiooni on toonud meid taas kokku,“ lausus ta kerge põlguse maiguga, justkui peaks ta saama ühele poole ebameeldiva vestlusega, mille teine osapool on näiteks prussakas.

„Ma olen taaskord teie teenistuses,“ vastas Ryan, teades, kuidas toiduahel töötab. See polnud kaugeltki nende esimene kohtumine. Ühtlasi aimas ta üpris hästi, miks Monica Carmen Albrecht teda näha tahab.

„Ma olen valmis tolereerima sinusuguse ühiskonna jääknähu olemasolu, sest sa oled mulle vahetevahel kasulik,“ alustas Albrecht kannatlikult, silmitsedes  Ryanit mõõtva pilguga. Naise silmades helkis hoolikalt varjatud ärritus ning Ryan polnud kindel, milles täpsemalt tema süüdi on – peale eksisteerimise.

„Seega –   kui sa tahad jätkata oma tegevust, on mul vaja, et sa taaskord teeksid midagi minu heaks.“

„Muidugi, kõike, mida madam soovib,“ vastas Ryan, mõeldes samas, et ta tahaks vastiku vanamoori kaela ühe järsu liigutusega murda. Ta poleks saanud sellega hakkama ei simulatsioonis ega reaalsuses.

„Ma eeldan, et sa oled kursis geenikliiniku tulistamisega?“ lausus Albrecht. See polnud tegelikult küsimus.

Ryan noogutas, kuigi ta polnud ise sündmuskoha juures käinud – liiga palju turvameeskonda, kellele tema nägu sugugi ei meeldinud.

„Vaid üks mitmest illegaalsest Plaatinatunnelite geenikliinikust, nad ajavad head äri siin,“ vastas Ryan. „Kui ma peaks pakkuma, siis ma ütleks, et mõni nende konkurent otsustas oma kasumit nende arvelt kasvatada.“

„Illegaalne Maal, mitte siin,“ täpsustas Albrecht ja lisas: „See oli sinu territoorium, Madsen.” Tema hoiatavad sõnad tulid lendavate nugadena.

Ryan kehitas õlgu. „Ma ei saa teada, mis toimub iga kinnise kliiniku uste taga. Nad maksavad oma tasusid heldelt nii sulle kui mulle, et me ei topiks oma nina nende asjadesse. Me mõlemad teame, et nad võiks oma äri alati kuhugi mujale viia.“

Albrecht vaikis hetke ja jätkas siis: „Tavaolukorras ei huvitaks mind üldse, mis Plaatinatunnelites toimub – see on kõntsapesa, mis pole minu silmis osa Occatorist. Samas pole ma ka nii rumal, et mitte taibata selle koha olulisust.“

Ryan märkas vaevumärgatavat ohet, kui naine tegi oma juttu uue pausi. Ryan hakkas kahtlustama, et Albrecht on vägagi suures stressis. Mis teda niimoodi endast välja võis viia?

Albrecht jätkas süngel toonil: „Ma ei tahaks üldse Plaatinatunnelitega tegeleda – selleks oled sina ja turvameeskond. Antud juhul on saanud selles kliinikus juhtunust aga konsortsiumile väga tõsine probleem.“

„Miks nii?“ uuris Ryan.

„Turvameeskond avastas sündmuskohalt lisaks personalile ka kahe võimaliku kliendi laibad,“ vastas Albrecht.

Ryan hakkas ühtäkki taipama, milles tegevjuhi kimbatus seisneda võis.

„Olulised inimesed?“ küsis ta.

„See on veel väga pehmelt öeldud,“ vastas naine. „Koos oma abikaasaga leiti surnult India üks kõige mõjukamaid ja rikkamaid ärimehi Shiva Laghari. Ta oli Päikesesüsteemi suurima neurokommunikatsiooni ettevõtte Neuracom asutaja, enamusosanik ja nõukogu esimees“.

Ryan tahtnuks lasta välja vile, kuid aimas, et nii ärritunud Albrechi läheduses ei pruugi see talle hästi lõppeda.

„Kas info sellest on lekkinud?“ küsis Ryan.

Albrecht noogutas. „Sündmuskoha avastanud inimesed laadisid oma avastuse kiiresti üles Occatori kohalikku neurovõrku ja sealt leidis see juba tee ka Maale.“

„Ja nüüd küsitakse Maalt küsimusi,“ pakkus Ryan.

Albrecht tegi midagi mõru turtsatuse laadset, mis jäi Ryanile esialgu ebaselgeks. „Kui nad küsiks ainult küsimusi, oleks kõik hästi,“ lisas ta seejärel. 

Siis tekkis teelaua kohale aken, mille läbi silmas Ryan laua taga istuvat tumedanahalist meest, kes võis olla oma vanuselt kusagil viiekümnendates. Mehe lõuga kattis tihke, kuid hästi hoolitsetud ja trimmitud habe ning tema suhteliselt tugevaid näojooni ja väikseid silmi iseloomustas jäme nina. Ta kandis India kosmosevägede ohvitserimundrit.

„Tähelepanu, Occatori juhtkond! Minu nimi on kapten Prajit Mahajan ja ma olen sõjalaeva ISS Rakasha juhtiv ohvitser,“ ütles mees distsiplineeritud ametlikkusega. Tema inglise keelel oli väga tugeva aktsendiga. „Seoses India kodanike Shiva Laghari ja Drishya Lagari surmaga kahtlastel asjaoludel olen ma saanud oma valitsuselt, India Nookraatlikult Vabariigilt mandaadi võtta kontroll Occatori koloonia üle, kuniks Maalt jõuab kohale spetsiaalne uurimisrühm, kes määrab kindlaks juhtumi täpsemad asjaolud. “

Ryan ei suutnud uskuda, mida ta kuulis, kuid salvestis jätkas:

„Me palume teha koostööd, et kogu protsess mööduks kõigile võimalikult väheste ebamugavustega. Olen siiski kohustatud toonitama, et me oleme sunni korral valmis võtma jaama üle jõuga. Ma siiralt loodan, et sellist olukorda ei teki. Täiendavate küsimuste korral…“

Video katkes ning Albrecht vaikis.

„Millal nad siia jõuavad?“ küsis Ryan.

„Umbes 26 tunni pärast,“ vastas tegevjuht mornilt. „Nad olid õppuste raames teel Marsilt Titanile, kuid natukene rohkem kui üheksa tundi tagasi muutis laev kurssi. Nad pidurdavad hetkel enam kui 1,5 g-ga siiapoole.“

Konsortsium oli sattunud paraja pasa sisse, pidi Ryan tõdema. Kuna Occator ei kandnud mitte ühegi riigi lippu, siis puudus neil peaaegu igasugune rahvusvaheline õiguslik kaitse peale selle, mida nad ise omale pakkuda suutsid. Mitte ühtegi rahvusriiki poleks niimoodi koheldud. Samas oli konsortsium Maal väga mõjuvõimas organisatsioon, seega poleks Ryan veel paanikanuppe vajutama hakanud.

 „Meie juristid ja lobitöötajad teevad hetkel Maal kõik, mis nad saavad, et õlitada raha, mõjuvõimu, ähvarduste ja legaalsete meetmetega kõiki hammasrattaid, kuid India võimud on maruvihased,“ lisas Albrecht. „Nad tahavad ilmselt teha näidispoomise, et suured investeeringud ei voolaks enam vöösse ja rikkurid otsustaksid koju jääda.“

„Seega, mis te tahate, et mina teeks?“ uuris Ryan. Ta oli natukene üllatunud, et tegevjuht talle sellist infoga usaldas.

„Mis sa ise arvad? Kasuta oma mõistust!“ nähvas Albrecht ärritunult. „Sina tead Plaatinatunneleid paremini kui keegi turvameeskonnast. Sul on allikaid, kes turvameeskonnaga iialgi ei räägiks. Too mulle need, kes selle mõrva eest vastutavad, et ma saaksin nad koos tõenditega indialastele üle anda, ja äkki ei pea me siis hakkama katsetama baasi kaitsesüsteeme hambuni relvastatud India sõjalaeva peal!“

Ryan ohkas. „Just nii, boss!“

„Ma tean sinu tausta, Madsen,“ lausus naine seekord rahulikumalt. „Sinusugused inimesed on väga head asjade leidmises ja probleemide kõrvaldamises. See on peamine põhjus, miks ma hoian oma palgal sind, ja mitte mingit teist suvalist gängsterit.“

Ryan tahtnuks öelda, et Albrecht näeb temas midagi, mida ta juba ammu enam pole, kuid otsustas ennast mitte alareklaamida. Milleks öelda oma ülemusele, et ta on perssekukkunud inimvare, kes ei suuda hommikul peeglissegi vaadata ilma selle poole virutamata. Kunagi olid teised ajad ja ta oli teine mees, kuid mõned asjad jätsid hinge armid, mis ei paranenud.

 

***

26. september, 2216

Occatori kraater, kääbusplaneet Ceres

Asteroidide vöö

24 tundi ISS Rakasha saabumiseni.

Sissekäik kliinikusse oli ümbritsetud liitreaalsuses hõljuvatest keelumärkidest, mis teavitasid, et tegu on turvameeskonna poolt suletud alaga. Ryan astus vaatamata keelumärkide protestidele neist läbi ning leidis ennast üpris luksuslikult sisustatud ootehallist, mille miljööd rikkusid ainult kuuliaugud seinas ja põrandal lebavad 3D siluetid, mis matkisid laipu. Pisikesed kriminalistikarobotid sagisid nahkdiivanite, vaipade, puidust mööbli ja seinamaalide vahel, koostades ruumist võimalikult täpset digitaalset koopiat kusagil arvutis algoritmidele uurimiseks.

„Härra, te ei tohi siin olla,“ alustas üks puna-mustas mundris SDS-i töötajatest, kuni ta Ryani ära tundis, mille järel tõmbus tema nägu krimpsu, nagu ta tunneks kusagilt sitahaisu.

„Ma lähen kutsun inspektori,“ lausus ta süngelt. „Ära näpi midagi.“

Star Defence Soulutions pakkus Occatoris nii politsei- kui ka kaitsejõudude teenust. Ettevõte oli vaid üks paljudest konsortsiumi liikmetest, mille aktsionärid olid tegelikult mitmed teised suuremad konsortsiumisse kuuluvad konglomeraadid. Põhimõtteliselt oli konsortsiumil oma isiklik privaat-politsei ja sõjavägi.

Vastuvõturuumist kuhugi mujale juhtivast koridorist ilmus vanuselt kolmekümnendate alguses suhteliselt tõmmu nahaga naine, kelle pikad mustad juuksed olid seotud mööda selga alla rippuvaks patsiks. Ta oli pikka kasvu, heas füüsilises vormis ja kandis teiste turvatöötajate asemel erariideid, milleks olid antud juhul kunstnahast must tagi ja liibuvad mustad püksid, mis võimaldasid vajadusel kiiresti liikuda ja joosta. Lucia Rosa Fernandes oli sama lummavalt kaunis, kui Ryan teda alati teadnud oli.

„Mida sa siit otsid, sitapea?“ küsis naine varjamata põlgusega. „Kao mu silma alt, enne kui sa leiad ennast kongist ja süüdistusega kuriteo sündmuspaiga rikkumises.“

„Tere sulle ka, Lucia,“ vastas Ryan, silmitsedes käed taskus ringi lonkides ruumi luksuslikkust. Ta üritas jätta endast ükskõikset muljet, kuid see oli neetult raske. Lucia suured tumedad silmad, millesse võis uppuda, haldjalikult peened näojooned ja puusad, mille nimel võis tappa, tekitasid temas leegitsevat iha. Veel rohkem tekitas tema nägemine aga valusaid mälestusi aegadest, mis olid jäänud kaugele seljataha. Ta vihkas ennast emotsionaalse nõrkuse pärast.

„Sulle olen ma inspektor Fernandes,“ vastas Lucia. „Nüüd selgita, miks sa siin oled minu tööpäeva rikkumas.“

„Meie ühine leivaema saatis mind,“ ütles Ryan, võttes istet ühel nahkdiivanil. Ta asetas laisalt ühe jala üle teise, et varjata oma erektsiooni. „Tundub, et me oleme tiheda graafiku peal ja ta leidis, et sul võiks veidi abi vaja minna.“

Lucia raputas pead.

„See on mingi halb nali või?“

Kui Ryan raputas pead, lausus ta tigedalt:

„Kuhu kurat see koloonia küll jõudnud on? Nüüd ma pean töötama koos kurjategijatega? Mida vittu!?“

„Ma eeldan, et sa tead, kui pask see olukord on,“ lausus Ryan. „Kui Albrecht otsustab baasi kaitse aktiveerida, siis on meil kuradi tulevahetus India sõjalaevaga. Konsortsium ei laseks iialgi Occatori okupeerida. India leiaks  pärast okupatsiooni miljon põhjust, et seda enam mitte tagasi anda.

„Miks kuradima päralt pidi ta sinu saatma,“ mõmises Lucia ja Ryan sai liigagi hästi aru, mida ta mõtles. Nad olid mõlemad Callisto sõdade veteranid ja kunagi enne seda noored sihitud õnneotsijad, kellel polnud elus palju väljavaateid. Saatus oli toonud nad aastaid tagasi kokku privaat-militaarkorporatsioonis, mis ahvatles noori ja meeleheitel inimesi sõdade ajal kõrgete palkade ning suurejooneliste lubadustega. Maa suurvõimud kasutasid toona taolisi erafirmasid, et tõmmata kaugetel kosmosekividel omale jooni ilma liigselt käsi määrimata. Ryanist, Luciast ja paljudest teistest palgasõduritest said etturid malelaual, kelle elud olid märksa lihtsamini ohverdatavad kui riigiarmeede sõdurite omad, keda kaitses avalik arvamus. Eraarmeede sõdurid pidi  ära tegema kõige räpasema töö. Mitte keegi neist ei tulnud Callisto sõdadest tagasi endise inimesena ja keegi ei rääkinud kunagi avalikult sellest, mida nad seal nägid ja kogesid. Maailm unustas Callisto kadunud võitlejad, sest nende haudadele ei pidanud panema lippu.

Sõjamasin sülitas Lucia ja Ryani lõpuks välja ning nad heideti kõrvale. Üks sõda oli jälle möödas, lepingud allkirjastatud ja elu läks edasi – ainult et mitte nende jaoks. Nii leidsid nad lohutust üksteise käte vahelt. Nad vajasid mõlemad midagi, mis meenutaks neile, et nad on endiselt elus, kedagi, kes hoiaks sõjaõudused öösiti unenägudest eemale. See suhe oli juba algusest peale ehitatud valedele alustaladele ja polnud määratud kestma. Nad elasid ennasthävitavalt narkootikumide, alkoholi ja seksi udus, üks päev korraga, põletades läbi sõjas kogutud raha. Ainult et Lucia leidis endas lõpuks jõudu eluga edasi minna ja võttis ennast kokku. Ta tiris ennast puhta tahtejõuga sellest mustast august välja ja üritas sama teha oma partneriga. Ryan üritas, kuid ainult sellepärast, et Lucia tahtis – tagantjärgi mõeldes puudus tal toona igasugune tahtejõud midagi teha. Kui Lucia tõusis pinnale, siis Ryan vajus üha sügavamale. Ei möödunud päeva, kus ta ei valmistanud Luciale pettumust. Ilmselt ei saanud Lucia lõpuks enam aru, miks ta selle inimvarega aega raiskas. See kõik saigi lõppeda ainult ühte moodi. Lucia pidi edasi minemiseks vabanema mürgist oma elus. Ryan mõistis liigagi hästi, miks naine teda vihkas. Õigupoolest vihkas Ryan ennastki. Ta sümboliseeris kõike, mida Lucia üritas seljataha jätta. 

„Kliiniku turvamehed olid kaetud nõelatorgete haavadega, kui me nende laibad leidsime. Tõenäoliselt taktikaline drooniparv,“ lausus Lucia, juhatades Ryani edasi Gregor Ashcrofti kabinetti. Ka see uhkelt sisustatud ruum oli korralikult kannatada saanud. „Sissetungijad olid kasutanud osasid droone ka lõhkekehadena, et pääseda läbi ustest,“ lisas Lucia. Ryan andis endast parima, et mitte vaadata Lucia tagumikku, kui naine tema ees kõndis.

„Mis iganes siin toimus, Lagharid jäid lihtsalt risttulle. Tundub, et Ashcrofti taheti elusalt ja peale ülekuulamist ta hukati. Kriminalistika leidis tema kehalt jälgi, mis viitavad kinnipidamisele.“

„Suvalised gängsterid ja muidu-kõrilõikajad ei kasuta enamasti nii peeneid mänguasju nagu mikrodroonide parved,“ kommenteeris Ryan. „Kes iganes seda tegi, oli professionaal ja omas ressurssi.  Keegi väljaspoolt Occatori.“

Lucia noogutas. „Osavad olid nad tõepoolest. Kliiniku süsteemid olid kõik häkitud ja turvakaamerad väljas. Nad hoolitsesid selle eest, et keegi neid ei näeks. Isegi kõik laboritöötajad tapeti. Laboriruumides on täielik veresaun.“

„Ja mitte kellegi NeuroHub ei kontakteerunud omaniku paanikat tuvastades SDS-iga?“ uuris Ryan.

Lucia raputas pead. „Ei, me uurisime kõik logid läbi. Kui ma peaks pakkumisi tegema, siis nad kasutasid mingisugust segajat.“

„Aina paremaks läheb,“ kommenteeris Ryan. „Kui vandenõuteooriaid teha, siis võiks öelda, et India eriväed korraldasid kogu asja ise, et Occator kätte saada.“

Tegu oli ühe väga haruldase hetkega, kui Ryan soovis, et Plaatinatunnelites oleks samasugused jälgimissüsteemid nagu mujal koloonias, kus iga inimese liikumist sai lugematutest anduritest koosneva hajusvõrgustikuga pidevalt jälgida ja mitte miski ei jäänud varjatuks. Plaatinatunnelid polnud kunagi inimeste jälgimiseks mõeldud, vaid vastupidi, see patupiirkond pidi võimaldama privaatsust, ning see sama privaatsuspoliitika tegi nad hetkel pimedaks.

 „Me uurime hetkel kõiki hiljutisi sissetulevate laevade meeskondade, reisijate ja kaupade logisid. Äkki hakkab midagi meie andmekaevuritele silma. Nad pidid Plaatinatunnelitesse jõudmiseks läbima ikkagi jälgitud alad.“

„VIPidel on õige summa eest võimalik korraldada väga lihtsalt privaatne transpordikapslisõit Plaatinatunnelitesse,“ nentis Ryan. „Konsortsium lausa soosib seda. Sellisel juhul võisid meie salapärased külalised läbida isegi jälgitud alad peaaegu märkamatult. Ma vean kihla, et SDS ei teadnud ka seda, et Shiva Laghari üldse Occatoril viibis. Inimeste märkamatult sissesmuugeldamine on siin lihtsalt liiga lihtne.“

Lucia heitis talle vaenuliku pilgu, kuid ei öelnud mitte midagi. Ta ei saanud siinkohal konsortsiumi poliitikat õigustada ja kas ta pidanukski? Anonüümsus oli toonud Occatorile sisse väga palju raha.

„Ma teen oma asja ja sina mine tee oma asja,“ ütles Lucia tõrksalt. „Kui kumbki midagi teada saab, siis vahetame infot. Kui sul on midagi vaja, siis anna samuti teada,“ lisas ta vastumeelselt.

Ryan kehtias õlgu. Tal ei jäänud muud üle, kui nõustuda.

Plaatinatunnelite külmad ja valgustamata, kuid rahvast täis ja tuledest säravad koridorid juhatasid Ryani otsima vana tuttavat, kes oli teada-tuntud informatsiooniga hangeldaja. Puitu matkima mõeldud valged ja kuldsete kaunistustega kõrged topeltuksed võinuks pärineda mõnest Prantsuse barokiajastu lossist, kui nad poleks oma metalse ümbrusega nii kontrastsed paistnud. Erinevalt paljudest teistest meelelahutusasutustest ei seisnud selle asutuse ees rahvamasse ja kaks võrdlemisi suurt kasvu ülikondades meest veendusid, et keegi liiga kauaks passima ei jää. Nad lasid Ryani küsimusi esitamata läbi ning kaks ekstravagantset ust avanesid uskumatult räigelt dekoreeritud salongi, mida ilmestas võimas punane nahkmööbel, satiinist padjad ja maast laeni kardinad ning keeruka punase-musta-kuldse mustriga tapeet. Laest rippusid alla suured ja rasked kristall-lühtrid, mis heitsid ohtralt nikerdatud mööblile punast valgust.

Hämaras sensuaalselt valgustatud salongis sagisid mõnusalt aega veetvate kundede vahel ringi modellivormis noored naised ja mehed, kelle kostüümid jätsid vähe fantaasia hooleks – või vastupidi. Enamus, kui mitte kõik neist, olid kõrge kvaliteediga androidid ja nad serveerisid jooke, suupisteid ja mõnuaineid külalistele, kellel oli Plaatinatunneleid külastades keskmisest rohkem ressurssi. Nendeks olid sageli rikkad turistid, ärimehed ja kõrgepalgalised ametnikud. Suurettevõtete delegatsioonid külastasid sageli just seda kohta äritehingute sõlmimiseks. Õhku täitis magus lõhn, mis erutas meeli ja keha, ning Ryanil polnud kahtlustki, et ruumi paisati biosünteesitud feromoone, mis ergutasid aju limbilist süsteemi hedonismile. Ryan siirdus läbi melu baarileti juurde, kus konjakite, viskide, veinide ja mitmesuguste kokteilidega askeldas noor naine, kellel olid peas karvased kassikõrvad ja kelle tagant piilus välja valge karvane saba. Ryani mõningaseks üllatuseks kuvas kehakeele HUD talle, et tegu on suure tõenäosusega inimesega, mis tähendas, et ta oli lasknud kõrvad ja saba kasvatada omale tüvirakkudest – Maal vägagi illegaalne kehamodifikatsioon.

„Ja kuidas ma saan teid aidata, kullake?“ küsis lõuani hõbedaste juuste ja vertikaalsete pupillidega neiu, tema käed askeldamas osavalt kokteilisegajaga. Ta kandis seljas musta pitspesu ja oli suhteliselt heleda nahaga. Ryanile ei jäänud märkamatuks korralik rinnaparti, mida oli tõenäoliselt kohendatud.

„Kas madam on kohal?“ uuris Ryan, silmitsedes ühte härrat siirdumas kõrvalisse tuppa, sabas kamp androididest lapsi, nii poisse kui tüdrukud, kes olid kõik välimuselt kusagil kümneaastased. Vähemalt Ryan lootis, et nad olid androidid. Baaridaami vertikaalsed pupillid tõmbusid hetkeks kokku ja laiemaks, tema NeuroHub tegemas Ryanile tõenäoliselt näotuvastust. Seejärel sai ta hetkeks sellise tüüpilise ebamäärase pilgu, mis tekkis kellegi teisega neurovõrgu teel suhtlemisest. Hetk hiljem lausus tüdruk rõõmsa naeratusega: „Madam Marguerite võtab teid vastu. Trepist üles ja teine uks vasakut kätt.“ Ryani neuroliides võitles samal ajal feromoonidega õhus, et need teda liigselt ei mõjutaks. Ta suundus läbi väljakutsuvaid naeratusi saatvate noormeeste ja naiste, kes oleks soovi ja piisava summa korral talle saadavad olnud. Androidid polnud siiski väga Ryani teema – üks väheseid asju, milles ta võis pidada ennast vanakooli meheks. Bordelliäri reaalsus oli aga see, et enamus kundesid eelistasid tänapäeval androide, sest nad kippusid olema kaubanduslikuma välimusega ja neid sai kohelda märksa halvemini. Nende peal sai elada välja ükskõik mis fantaasiaid, muretsemata bioloogilise inimese vastumeelsuse või füsioloogiliste piirangute pärast. Hea android oli üldiselt alguses kallim investeering kui inimene, aga tasus pika peale ennast märksa paremini ära.  Androididega sammu pidamiseks pidid oma keha müüvad naised ja mehed tegema sageli küsitava ohutusega geneetilisi modifikatsioone nurgatagustes kliinikutes, mis ei võimaldanud neil enam kunagi normaalsesse ühiskonda naasta.

„Vaata aga vaata, mis üle lävepaku tuli,“ kommenteeris sõna otseses mõttes röögatult suurte rindadega nais-android, kes lamas purpurpunast samethommikumantlit kandes nahkdiivanil, kuldsed kiharad langemas üle avara dekoltee, mis suutis vaid vaevu võimsat büsti tagasi hoida. Kõik tema juures oli justkui proportsioonidest väljas või liialdatud nagu mõne mehe fetišiunelm mingist fiktsionaalsest naisest. Ebaloomulikult pikad jalad, laiad puusad, mis läksid üle ekstreemselt peeneks pihaks ja tuharad, mille vahele võinuks peita püstolkuulipilduja. Madam Marguerite oli nagu mingi vanema mudeli seksnukk. Tegelikkuses oli ta aga sõna otseses mõttes ühe mehe seksifantaasia, sest madam Marguerite oli kunagi hoopis Jan Werner, kes tahtis vanaduspõlve veeta seksbotina orgiaid pidades. Niisiis lasi bordelliäriga rikkas saanud vanamees valmistada omale „anuma“, milles kõiki oma räpaseid fantaasiaid ellu viia. Vähemalt niikaua, kuni tehislikku kehasse siirdatud aju ja selgroog järgi annavad. Veel üks Sidney konventsiooniga rangelt keelatud protseduur.

„Madam,“ lausus Ryan noogutusega ja otsis omale istet. „Kõik endiselt töökorras?“

Marguerite ohkas raskelt.

„Seks pole enam see, mis ta varem oli. Tunnetust jääb aina vähemaks,“ möönis naine. „Olgu sul nii head sünteetilised närvid kui tahes, aga kui bioloogiline riistvara ei suuda enam sammu pidada, siis palju kasu sellest ikka ei ole,“ ütles ta.  „Muide, keppi tahad?“

„Ei, aitäh,“ lausus Ryan.

Marguerite kehitas õlgu. „Kõik, kes teadsid mind mu eelmises elus, ei taha mind kunagi panna.“

„Ei midagi isiklikku,“ ütles Ryan. „Sa tead minu kiiksu, ainult bioloogiline.“

„Bioloogiline on nii eilne päev,“ kommenteeris Marguerite, uurides oma mustreid ja värve muutvaid geelküüsi. „Midagi muud tahad? Süüa? Juua? Midagi, mis tuju tõstab?“

Ryan nõjatus oma punasel nahkdiivanil tagasi ja lausus: „Informatsioon oleks tore.“

Marguerite’i lopsakatele huultele ilmus naeratus. „Seda ma aimasin.“ Ta tõusis seejärel istukile, asetades ühe pika jala üle teise, paljastades selle käigus palju muutki peale oma reite. Naine kohendas oma rindu, et need hõlma alt täielikult välja ei valguks, ja küsis siis: „Nii? Lase tulla.“

„Gregor Ashcroft,“ alustas Ryan. „Sa tead küll niikuinii juba. Mul on vaja teada, kes seda tegi.“

Marguerite mõtiskles hetke, silmitsedes Ryanit mõõtva pilguga.

„Miks sind huvitab? Või sa töötad jälle konsortsiumi heaks?“

Seekord oli Ryani kord ohata.

„Albrecht elab mul seljas ja tahab, et ma aitaksin SDS-i. Üks VIP sai surma ja nüüd on paks

pahandus.“

„Raske elu, kui sul on suurkorporatsioonidest isandad,“ kommenteeris Marguerite jahedalt.

Ryan tundis, et tal ei ole piisavalt kannatust selleks pikaks eelmänguks.

„Kas sa aitad mind või ei? Mul ei ole palju aega selle pasaga ja ma ei saa siin sinuga pool päeva lobiseda.“

„Kahju, mul käib nii vähe vanu tuttavaid nendel päevadel külas,“ möönis Marguerite. „Ma aitan sind muidugi, nagu alati, aga ma ei saa lubada, et ma midagi konkreetset leian.“

„Sinu poisid ja tüdrukud kuulevad palju ning ma tean, et sinu androidid ka, sest nad salvestavad sinu jaoks kõike,“ vastas Ryan, teades, et viimane infokild ei pruugiks välja tulles hästi mõjuda tema ärile. Marguerite tegeles lisaks klientide järel luuramisele ka oma töötajate mälestuste salvestamisega, et neid neuroveebis müüa. Mõned inimesed said oma laksu sellest, kui nad said uuesti läbi elada, mida mõne vaese androidiga tehti. Mõnikord oli ostjaks androidiga vallatlenud isik ise, kes sai sama asja läbi elada teisest perspektiivist.

„Lihtsalt uuri, kas viimasel ajal on ringi liikunud uusi võõraid nägusid, kes on näiteks küsimusi küsinud. See, mis juhtus Ashcorftiga, polnud kohalike töö,“ lisas ta.

„Kas tõesti?“ lausus Marguerite. „Ma oleks pakkunud just vastupidist. Vaatame siis, kas su teooria vastab tõele.“ Tema pilk muutus mittekuhugi vaatavaks ja Ryan teadis, et ta käib oma kontakte läbi. Naine kiirendas tõenäoliselt oma neuroloogilist tegevust, muutes mööduva aja tema jaoks märksa kiiremaks.

Kui Marguerite viimaks silmad avas, siis oli tema näolt väga raske midagi välja lugeda. Samas suutsid kehakeele lugemise algoritmid androidide kohta väga harva midagi öelda, kuigi Marguerite’i ei saanud siiski päris androidiks nimetada, sest kapoti all oli inimaju.

„Ma ei tea, kas see kuidagi sinu juhtumit puudutab, aga üks minu jänkupoistest on umbes viimase nädala jooksul kuulnud mitu korda, et üks mees käib Plaatinatunnelites infot kogumas ning ta maksab heldelt. Ühtlasi maksab ta helgelt ka vaikimise eest, seega on kõik ainult üksikute kõlakate tasandil.“

„Üksik mees?“ päris Ryan. „Midagi enamat ei saaks? Kes ta on? Milline ta välja näeb? Millal ta tuli? Mida ta küsinud on?“

Marguerite kehitas oma õlgu, üks hommikukleidi õlgadest kergelt alla vajumas. „Nagu ma ütlesin, mees maksab hästi diskreetsuse eest. Sa tead, kui lihtne on siin kandis märkamatuks jääda. See koht on loodud selleks.“

Ryan ohkas. „Mul on midagi veel vaja. See, et üksik mees küsib küsimusi, võib tähendada mida iganes. Ta on nagu nõel heinakuhjas hetkel.“

„Minu poiss oskab öelda, et ta on kuulduste järgi asiaadi päritolu ning keskealine,“ vastas naise keha kandev vanamees. „Kui sa tahad midagi rohkem teada, siis küsi näiteks Omarilt. Väidetavalt olla ta selle mehega vestelnud.“

Ryan ohas, sest ta teadis, mis riske Omariga rääkima minek võib endas kanda. Ta noogutas ja küsis: „Midagi veel huvitavat viimasel ajal toimunud?“

„Kas ma saan ka kogu selle info eest midagi?“ uuris Marguerite.

„Sa pole mulle sisuliselt midagi andnudki,“ kommenteeris Ryan.

Volüümikas daam ohkas dramaatiliselt ja lausus siis: „Tahad lihtsalt kõlakaid, kõigest?“

Kui Ryan noogutas, siis jäi ta mõttesse.

„Sinu perenaine konglomeraadis pole sulle ilmselt maininud, et neli päeva tagasi leidis laevaterminalide keskuses aset intsident, mille käigus kustus terve hulk logisid saabunud laevadest ja nende transponderite andmetest. Transporditerminalide keskuses töötav arendajate paarike rentis oma suhte vürtsitamiseks ühte minu botti ja nad lobisesid omavahel. Tundub, et nad pole siiani kindlad, kuidas see juhtus, kuid kahtlustatakse mingit sorti rünnakut. Konsortsium on muidugi kogu asja maha vaikinud ja kinniseks kuulutanud,“ seletas Marguerite.

Ryan noogutas, pannes selle info omale kõrva taha, mis tähendas NeuroHubi välimälusse salvestamist. „Veel midagi?“

„Mitte midagi, mis sind huvitada võiks,“ möönis Marguerite.

Ryan tõusis püsti. „Okei, mul on vähemalt midagi, vist. Oli tore, madam, millalgi jälle.“

„Ma arvaks siiski, et minu info oli ka midagi väärt,“ kommenteeris naine jahedalt. Ryan mõtiskles hetke.

„Okei, järgmise kuu katusest maksad ainult pool.“

Marguerite raputas pead. „Vaevalt, et ma sinult midagi täna rohkem välja ka kaupleks, nähes, et sul on tuli takus.“

„Kui su info aitab mul selle pasa lahendada, siis oled sa järgmised kaks kuud maksust vaba,“ lausus ta, pöördudes lahkuma.

„Ryan,“ hüüdis naine talle järgi, kui mees pöördus lahkuma. Kui Ryan tagasi vaatas, siis oli Marguerite paljastanud oma ülakeha ja lopsakad rinnad. „Sa oled minu juures alati teretulnud.“

Ryan raputas pead. „Kuradi vanamees.“

 

***

26. september, 2216

Occatori kraater, kääbusplanteet Ceres

Asteroidide vöö

23 tundi ISS Rakasha saabumiseni.

 

„Sind piiratakse sisse,“ ütles Althea, kui Ryan kõndis läbi värvikirevatest müügiputkadest ääristatud turukoridori. Inimesed, kes olid kunagi mingil põhjusel Occatori sattunud, kuid ei saanud enam rahalistel põhjustel lahkuda, müüsid siin kõikvõimalikku kola. Leida võis süütuid asju nagu vananenud elektroonika, bioprinditud või vaadis kasvatatud tänavatoit ja turistidele mõeldud riided, kuid saadaval oli ka illegaalset biotehnoloogiat, meditsiiniseadmeid, implantaate ja mitmesuguseid mõnuainekokteile, mida tuli tarbida rangelt omal vastutusel. Sooja pakkusid GMO-vetikatest valmistatud biokütusel urisevad generaatorid ja nende külge ühendatud radiaatorid.

„Ma tean,“ vastas ta mõtete teel oma tehisintellektist kaaslasele, süda ärevusest peksmas. „Ole valmis lihtsalt kõigeks. Kui midagi juhtub ootamatult, siis kiirenda järsult närvisüsteemi tööd.“

„Arusaadav.“

Ryan polnud täiesti kindel, kust kohtadest talle läbi saagivate inimeste läheneti, kuid tal polnud kahtlust, et Altheal oli õigus. Ta oligi siia tulles midagi sellist oodanud ja tundis, nagu ta oleks vabatahtlikult pea lõvi suhu pistnud. Ryani väike eskort vaatas närviliselt paksult riides kauplejate, möödakäijate ja lettide vahel ringi, nende neuroliideste algoritmid tõenäoliselt otsimas võimalikke ohte. Ryanile ei meeldinud enda olukord mitte sugugi, aga ainult nii oli tal võimalus kohtuda Omariga. Ühes avatud telgis tema lähedal tinutas tätoveeritud tänavatehnik ühe kliendi silmamuna ning asus seda siis kalibreerima.

„Boss,“ ütles üks tema kaaslastest vaevu varjatud ärevusega, kui halba aimavad müüjad valgusid nende ümbert laiali, paljastades inimeste vahel seisvad paksudes mantlites mehed ja naised, kes ümbritsesid Ryani punti nii eest kui tagant. Peatselt taipasid jalust ära minna ka vähemtaiplikud külastajaid ning Ryan leidis ennast seismas koos oma nelja kaaslasega tühjade lettide vahel, ümbritsetuna mõlemalt poolt märksa ülekaalukamast vastasest. Õhk lehkas plahvatusliku vägivalla järgi ning võõraste karmid pilgud, armid ja heas tasakaalus kehahoiakud andsid tunnistust, et nad on kõik tänavavägivallaga väga isiklikult tuttavad.

„Buu,“ ütles Ryan naeratades põrnitsevatele gängsteritele, üritades välja näha enesekindel. Sellised tüübid haistsid nõrkust nagu kiskjad verd. Ryanile ei jäänud ühtlasi märkamatuks, et mitmed neist kandsid sünteetilisi kehaosasid või jäsemeid. Tänavakeeli „raua kandmine“ oli tänapäeval rohkem vanakooli värk juba, sest jäsemeid oli võimalik tagasi kasvatada ning täiustada sai ennast palju peenematelgi viisidel, kui lükata reaalselt mehaaniline seade omale külge. Sellegipoolest oli ta vägagi teadlik, kui ohtlikud võisid sellised implantaadid võitluses olla.

Süngete nägude vahelt, mis olid valmis vereks, ilmus välja suurt kasvu mehemürakas, kelle sulelise musta palitu alt paistsid välja arvukad juveelid ja väärismetallid. Tõmmu nahaga mehe kael oli lai nagu pullil ja tema lõuaga võinuks purustada kive. Üle tigedalt põrnitseva näo jooksid arvukad maoori tätoveeringud ning tema pikad mustad juuksed olid külgedelt peaaegu paljaks aetud. Tangaroa Te Rauna ei olnud mees, kellega Ryan hämarates tunnelites kohtuda tahtnuks.

„Madsen,“ ütles ta madalal bassihäälel, justkui sülitades nime põrandale.

„Te Rauna,“ vastas Ryan. „Ma olen igatsenud sinu kauni näolapi nägemist.“

Ryan polnud sugugi lühikest kasvu mees, kuid Tangaroa lähenedes tundis ta vägagi selgelt, kuidas teine mees üle tema kõrgus. Maoori oli üle kahe meetri pikk ning oma pikkuse kohta ka üpris lai. Tema massiivsed käed olid valmistatud mingit sorti süsinikkiudude sulamist, sest mees oli endine areenivõitleja, sisuliselt gladiaator, kes oli võidelnud oma elus korduvalt möirgava publiku ees elu ja surma peale. Ryan oli küll endine sõdur, kuid ta ei tahtnuks seda meest ringis ette võtta.

„Mulle tundub, et sa eksisid tunneliga,“ ütles suur maoori ebasõbralikul mõminal. „See pole enam sinu territoorium.“

Ryan vaatas demonstratiivselt ringi. Teda jõllitasid karmid elunäinud näod.

„Tundub nii tõesti,“ möönis ta. „Ma tulin tegelikult Omariga kohtuma.“

Ryani NeuroHub luges pidevalt Tangaroa näo ja keha mikrosignaale ning ühtäkki registreerisid algoritmid mehemüraka näol suure üllatuse. See tekitas Ryanis segadust, sest tema soov ei saanud ometi nii šokeeriv olla. Tangaroa kaalus hetke tema sõnu ning Ryanile ei jäänud märkamatuks, et midagi muutus ka tema saatjaskonna üleüldises kehakeeles. Justkui oleks Ryani soov midagi eriskummalist. Tegu polnud aga kaugeltki esimese korraga, kui Ryan oli käinud Omariga kohtumas. Mees oli küll varem tulnud alati tema territooriumile, kuid siiski, see kõik lõhnas veidralt. Tangaroa reaktsioon oli ootamatu: ta pööras Ryanile selja ning viipas teda lõuaga endale järgnema.

„Sa tahad Omari näha? Ma näitan sulle Omari.“

Blokaad andis eest järgi ja Tangaroa inimesed tõmbusid tema ees kahele poole laiali. Taha ja külgedele jäänud gängiliikmed moodustasid Ryani inimeste ümber valvsa eskordi.

„Mida sina sellest kõigest arvad?“ küsis Ryan Althealt oma peas, kui nad suundusid läbi tunnelite, mis kuulusid kõik Tangaroale. Sealsed inimesed näitasid möödudes oma suurele juhile märkimisväärset austust. See polnud isegi mitte hirm, vaid... siiras austus? Ryan oli üllatunud.

„Tema motiivid sinu edasi kutsumusel jäid ebaselgeks,“ kommenteeris tehisintellekt naishäälel. „Sinu soov Omari näha üllatas teda ning muutis ta veelgi valvsamaks kui enne.“

Nad sisenesid mõne aja pärast ühte kitsasse isekaevatud tunnelisse, mida täitsid illegaalsed küberneetikakliinikud, mis polnud tegelikult palju enamat kui lihtsad telkidesse ülesseatud töökojad. Nad paiknesid kõik riburada pidi mööda tunnelit läbisegi koos ja Ryan ei saanud täpselt arugi, kust üks lõppes ja teine algas. Igal pool võis näha ülesriputatud tehisjäsemeid, purkidesse topitud sünteetilisi organeid ja tugevalt oma keha modifitseerinud inimesi, kes Maa inimestele tundunuks ilmselt monstrumitena. Tegu oli radikaalsete biohäkkerite pesaga, kus küsitava kvaliteediga meditsiiniseadmete ja opilaudade vahel askeldasid ringi küborgid, kellel oli metalli sama palju kui bioloogilist ning mitmetel oli jäsemeid rohkem kui neli.

Nad sisenesid hämarasse telk-töökotta tunneli tagumises otsas, mille juures ootas neid veel Tangaroa inimesi, kes paistsid seal valvet pidavat. Ryanit üllatas, et Omari väike küberneetikakliinik nii palju tähelepanu sai. Kangaste vahele astudes tajus Ryan liigagi hästi, kui mugav oleks teda sellises kohas varitseda. NeuroHub kuvas tema vaatevälja alumisse vasakusse nurka stressitaseme hoiatuse, kuid ta eemaldas selle mõttejõuga. Telgiseinte vahelt ilmus nähtavale elektroonika poolt valgustatud töökoda, mida sisustasid operatsioonilaud, mitmesugused robootilised käed, mis aitasid operatsioone läbi viia, ning meditsiinilised tööriistad nagu skalpellid, süstlad, pintsetid, tinutid, optilised kaablid ja palju muud. Seinte ääres paiknevatele metallist sõrestikele olid riputatud erinevatest kergesulamitest valmistatud sünteetilised käed ja jalad, aga ka konteinerid, mis sisaldasid tehislikke silmamune jne. Klaaskappidesse oli paigutatud arvukalt ravimeid.

Ryanile hakkas ühtäkki järsult ninna tugev hais, mida ta teadis liigagi hästi – sitt, kusi ja mädanemine. Ta hakkas aimama, mis toimub. Kiilanev, kuid karvase kerega lühike paks Lähis-Ida päritolu mees lamas teises, kardinatega eraldatud operatsioonisaalis iseenda opilaua peal. Robootilise käe otsa kinnitatud trell oli puurinud läbi tema parema silmakoopa ning jäänud sinna seisma. Silma sisemus oli pritsinud mööda kangasseinu ja trelle laiali. Omari pea alla oli moodustunud hüübinud vereloik, mis oli valgunud ka põrandale.

Ryan andis oma parima, et mitte öökida, sest laip oli kindlasti üle 12 tunni vana ning väljastanud kõik kehajäätmed.

„Mida persse..“ jõudis Ryan öelda, kui teda krabati ootamatult seljatagant. Tugevad käed sulgusid tema kõri ja kaenlaaluste ümber, ilmselt kolm inimest teda kinni hoidmas. Tangaroa pöördus järsult ümber ja rammis oma võimsa massiivse metallrusika Ryanile kõhtu. Ta tundis midagi purunemas oma sees ja üle huulte paiskus verd. Maailm tõmbus tumedamaks ning NeuroHub kuvas vaateväljale vigastusraporti maksapiirkonnas.

„Mida sa Omarist tead, väike sitaratas,“ urises Tangaroa ja haaras Ryani lõuast, kust lahises alla verd. „Sa ilmud välja vähem kui 10 tundi pärast tema surnuks piinamist minu territooriumil ja hakkad küsimusi küsima. Mida sa tead!? Vasta mulle!“

Ryan kähises, tundes küünarnukki oma kõri ümber kui pingutavat vintsi. Kusagilt eemalt kostus ähmaselt võitluse helisid ning ta teadis, et tema enda kuttidel pole lootustki.

„Ime... türa,“ sai ta üle huulte ja sülitas verd.

Tangaroa järgmine hoop tõi punased häirepaneelid vaatevälja äärtele.

„Tema veelgi rohkem vihale ajamine ei pruugi hetkel olla hea mõte,“ kommenteeris Althea Ryani peas. „Siiani on kõik kahju parandatav, kuid see ei pruugi nii jääda.“

„Mitte keegi ei tapa minu inimesi,“ ütles Tangaroa. „Räägi, kui sa elatada tahad, või ma teen sinust veel täna organidoonori ja müün su laiba rahaks. Miks sa siia nuuskima tulid?“

„Ma ei teadnud… et ta on…“ kähises Ryan kägistushaardes,  „…surnud...“

„Äkki sa tahad mind aidata näiteks!?“ ütles ta pahaselt mõtete teel Altheale.

„Sa tead kindlasti sellest midagi,“ ütles Tangaroa. „See oli kirjutatud sinu näole juba algusest peale, kui sa siin oma nägu näitasid.“

Ryan oleks pidanud targem olema. Tangaroa NeuroHub oli lugenud tema näolt välja, et ta on tulnud midagi uurima.

„Selle labori võrk on väga nõrgalt kaitstud,“ kommenteeris Althea.

„Ma tean, et sa ei pidanud teda surnuks, see üllatus peegeldus väga selgelt sinu näol,“ ütles Tangaroa, hoides Ryani lõuga. „Mida sa temast tahtsid?“

Ryan hakanuks ehk vastamagi, kuid trelliga robootiline käsi puuris ennast äkki Omari näo küljest lahti, pritsides hüübinud verd ja silmatükke mööda ruumi laiali. Tangaroa jõudis üllatunult üle õla vaadata, kui mehaaniline käsi rammis oma puuri talle kaela ning mees vajus röögatusega põlvili. Vinguv trell mattis ennast sügavale kaelalihastesse ja pritsis laiali helepunast arteriverd. Teine operatsioonilaua lähedusse kinnitatud robot-käsi rammis kruvikeeraja Ryani vasakut kätt kinni hoidnud mehele otsmikku ning pärast koljuluu prõksatust jäi viimane lõdvalt peadpidi mehaanilise käe otsa rippuma.

See oli võimalus, mida Ryan ei saanud jätta kasutamata. Läbi vasaku käe naha tolmuna valguvad nanorobotid moodustasid tema pihku 30 cm pikkuse tera, mille Ryan surus oma kõri hoidnud käe sisse. Keegi tema selja taga karjatas ja lasi lahti. Ryan vajunuks ehk pärast selliseid hoope läkastades pikali, kuid tema militaar-tasemel neuroliides ei lubanud kehale sellist luksust ja pumpas organismi täis adrenaliini ja biosünteesitud stimulante. Ryan tundis, kuidas maailm aeglustub tema ümber, justkui käiks kõik aegluubis, sest kemikaalid saatsid tema närvisüsteemi pöördesse. Veresoonte heli peksis tema kõrvades ja ta tundis valu hääbumas. Mõistust täitis ainult seletamatu verejanu, mida ta sõja ajast liigagi selgelt mäletas. NeuroHub muutis ta kiskjaks, mis oli ümbritsetud saagist.

Ta pööras järsult ümber ning kasutas pöördemomenti, et avada enne tema kõri hoidnud mehe kael, kelle pea vajus ohtralt verd pritsides kuklasse ning jäi siis seljale rippuma. Nahk, luu ja lihased polnud nanorobotitest moodustunud süsinikkiududest ja grafeenist terale mitte mingi takistus. Ryani paremat kätt seni haardes hoidnud tüüp polnud nii roheline, et jääda vahtima, kuidas tema kaaslase peata keha vajus põlvili. Ryani järsk ümberpööramine ja plahvatuslik jõud oli ta küll käega kaasa tõmmanud, kuid nüüd tõmbas ta ilma pikemalt mõtlemata Ryani küünarnuki raksatusega pahupidi. Ryan isegi ei tundnud seda ning nanomasinatest tera maandus turskele mehele alakõhtu ja tuli siis seejärel välja koos soolikatega, mis libisesid kui vingerdavad angerjad vere lahinal põrandale. Tüüp ei jõudnud pikalt oma sisikonda imetleda, sest Ryani küünarnuki hoob murdis tema lõualuu. Ta vajus teadvusetult näoga vastu seina ning jäi verest tühjaks jooksma.

Ryani üleskeeratud närvisüsteem ja üleloomulikult kiired refleksid päästsid ta napilt metallist rusikahoobist, mis löönuks tema kolju tõenäoliselt küljelt sisse. Tangaroa oli rebinud puuri enda kaelast välja ning tema nanomasinad olid tõenäoliselt sulgenud verejooksu. Ta nägi kahvatu ja uimane välja, kuid isegi selliselt oleks oli ta käsitsivõitluses hävitav vastane. Ryan tahtis tõmmata nanotera mittehoidva käe üles kaitseks, kuid avastas, et see ripub lõdvalt tema kõrval ebaloomulikus asendis. Neurokemikaalide kokteili laksu all ei jäänud ta selle üle pikemalt mõtlema.

Ta astus kiiresti tahapoole, et põigelda Tangaroa uue hoobi eest, kuid koperdas seljaga mingisuguseid instrumente hoidva laua otsa ning lendas sellega pikali, tõmmates endaga kaasa ka ühe telgikardina. Suurt kasvu maaori haaras ühe teise ratastel laua, vinnas selle üles ning heitis selle Ryani poole. Kangaga maadlev Ryan veeretas ennast võimsa larakaga maanduva metall-lahmaka eest ära, kuid Tangaroa oli seda tõenäoliselt oodanud ja pärast paari kiiret sammu niitis tema võimas jalahoop nanomasinatest tera Ryani käest.

 „Sa oled minu, pisike,“ lausus ta, ja vihane grimass tema näol oli muutunud peaaegu irveks.

Ta nautis seda. Hiiglane haaras ühe käega Ryani jalast ning tiris ta mööda põrandat esimesse operatsioonisaali.

„Vaatame, kuidas sulle puurimine meeldib,“ lausus ta.

Suur jõud ja madal gravitatsioon võimaldasid Tangaroal tõsta Ryan jalgupidi ühe käega üles ja heita ta prantsatusega operatsioonilauale, mis kriuksus ootamatu surve all. Seejärel haaras ta ühelt kõrvalolevalt laualt elektrilise kruvikeeraja. Ta tõrjus ilma erilise probleemita Ryani saadetud vasaku käe hoobi ja isegi põlvehoobi, nagu loeks ta tema liigutusi täielikult. See võis täiesti nii olla, sest Tangaroa võis kasutada mõnda käsivõitlejatele mõeldud tarkvara, mis analüüsis vastase liigutusi. Ta surus ühe oma metalse käe Ryani kõrile, et teda paigal hoida ning tõi seejärel Ryani näo juurde uriseva kruvikeeraja.

„Kui sa ei taha mulle kohe Omarist rääkima hakata, siis saad sa teada, mida ta oma surma hetkel tunda võis,“ ütles Tangaroa ning tõi oma trelli Ryani vasakule silmale lähemale. Ryani vasak käsi oli vaba ning ta kasutas seda maksahaagi andmiseks, kuid tema lähteasend oli jõu ülekandeks liiga nõrk ja teine mees ei reageerinud sellele mitte vähimalgi määral.

„Alustame siis vasakust ja seejärel siirdume parema juurde. Sul pole silmi vaja, et rääkida,“ ütles Tangaroa ning asus kruvikeerajat Ryanile silma suruma. Enne, kui undav metallist ots jõudis aga läätse puudutada, kustusid äkki kõik valgusallikad, mattes nad mõlemad pilkasesse pimedusse.

„Mida perset,“ vandus Tangaroa, tema haare reflektiivselt lõdvenemas. Althea oli ostnud Ryanile paar hetke. Ryani silmad olid oma endise tööandja poolt geneetiliselt modifitseeritud nägema pimedas. Tema vasak käsi salvas Tangaroa poole kui rästik ning kaks sõrme maandusid suurele mehele paremasse silma, purustades nägemiselundi. Tangaroa vaarus röögatades tagasi ja Ryan ajas ennast kiiresti opilaualt püsti. Ta rammis oma põlve suurele mehele munadesse, lajatas oma otsaesisega tema ninaluu krõmpsuga puruks, haaras seejärel istukile vajunud mehe peast ja asus seda vastu ühte kapinurka taguma, kuni ta kuulis koljuluud praksatusega järgi andmas.

„Boss!“ hüüdsid Tangaroa mehed, kes olid enne väljas Ryani kuttidega kakelnud. Nad sööstsid segaduses pimedusse ilma midagi nägemata ning enne, kui nad taipasid mõelda valgusallikale, oli Ryan juba nende keskel nagu rebane kanade seas. Ryan haaras enda lähedalt skalpelli ning kui Althea viimaks arvutite kuvarid ja üksikud tuhmid lambid uuesti põlema pani, seisis Ryan hingeldades haavatud ja surevate inimeste keskel, kelle veri määris nii põrandaid, seinu kui ka lagesid. Mõned neist oigasid, mõned nutsid ja teised palvetasid. Üks lahtilõigatud kaela hoidev mees üritas aeglaselt telgi väljapääsu poole roomata, kuid jäi enne sihtmärgini jõudmist liikumatult lamama, veri sõrmede vahelt välja lahisemas. Umbes pooled neist jäid siiski tänu oma nanomasinatele tõenäoliselt elama.

Ryan teadis, et tal polnud palju aega, enne kui kemikaalid tema kehas oma mõju kaotavad ja jätavad ta täielikku kurnatusse. Oli vaid aja küsimus, millal naaseb ka inimlik hirm ja õudus toimunud veretöö ees, seega pidi ta kiiresti tegutsema, kuni kehalist ja vaimset funktsionaalsust veel jätkus. NeuroHub tema peas tegeles juba praegu šokiseisundi ja posttraumaatilise stressi haldamisega, suunates ümber või summutades neurosignaale vastavates aju osades. Ryan kükitas hingeldades ja oma murtud küünarnukki hoides metallkapi najal liikumatult lamava Tangaroa juurde, kes paistis olevat teadvusetu. Tema nägu oli täielik veretomp, purunenud silm, nina ja vastu kapi äärt peksmisest tekkinud peahaav määrimas kogu ülakeha ja riided punaseks. Ryan teadis, et koljuluu murd seda meest siiski ei tapa, vähemalt mitte kohe, sest Tangaroa modifikatsioonid ja spetsiaalsed nanorobotid olid tal võimaldanud areenil ja puurides üle elada hullematki. Ryan andis mehe põsele mõned laksud, hüüdes samal ajal: „Ära viska nüüd pilti kotti, raibe, sa tahtsid minult vastuseid. Nüüd on sinu kord rääkida.“

Suur mees avas peale paari põsehoopi aeglaselt oma ainsa terve silma. Purunenud ninaluu andis tema ebaühtlasele hingamisele ebaloomuliku heli.

„Su AI päästis su naha, jälle,“ lausus ta aeglaselt, ninast välja voolav veri valgumas üle huulte. „Ma olen alati kadestanud seda, asja, su peas.“

Ryan oleks kehitanud õlgu, kui ta suutnuks seda teha. Althea oli kolinud tema pähe koos spetsiaalse militaar-NeuroHubiga, mis istutati tööandja poolt tema ajju Callisto sõdade ajal. Privaat-militaarkorporatsiooni leping, kelle heaks ta toona koos Luciaga töötas, nägi ette, et ta peab seda tüüpi neuroliidesest peale erru minekut vabanema, kuid sõja lõpp oli olnud nii kaootiline, et paljud endised sõdurid olid pääsenud nelja tuulde igasuguste huvitavate modifikatsioonidega.

„Sa ei pea siin surema, Tangaroa. Lihtsalt vasta mõnedele minu küsimustele.“

Suure maoori näole tekkis midagi naeratusesarnast, veri võõpamas tema hambad punaseks.

„Sa arvad, et ma kardan surra pärast kõike, mida ma näinud olen? Oled sa kunagi inimkaubitsejate kätte sattunud? Ma olen pidanud lapsepõlvest saadik surmale silma vaatama iga kord kui ma astusin möirgavast publikust ümbritsetud puuri või areenile.“

„Kuula mind,“ alustas Ryan, leides, et kübeke ausust võib panna Tangaroa rääkima. „Konsortsium otsib inimest, kes võis teha Omarile seda, mida me nägime. Nad kahtlustavad, et seesama isik võis tappa ka ühe VIP-külastaja Plaatinatunnelites ning sellest on tulnud hull pasarahe, mis võib jätta oma tuluallikatest ilma nii mind kui sind.“

„Oleks pidanud aimama, et Albrecht saatis su nuhkima. Sa oled alati tema sülekoer olnud,“ mõmises Tangaroa.

Ryan tahtnuks öelda, et kui ta poleks selle neetud vanamoori teenistuses, siis oleks konsortsium sulgenud juba tõenäoliselt kõik litsentsita ärid Plaatinatunnelites ja lasknud turvateenistusel organiseeritud jõugud välja juurida. Just tema hoidis konsortsiumi huvid selles meelelahutuspiirkonnas esindatud, võimaldades nii sealsel ökosüsteemil toimida, kuid hetkel polnud aega selliseid asju selgitada.

„Mida sa oled Omari surmast teada saanud?“ päris ta. „Kurat võtaks, räägi, mees, meie mõlema raha ja võib-olla ka nahad on siin mängus. Ma tean, et sina uurisid seda ka, muidu sa poleks hakanud mult küsimusi küsima.“

Tangaroa köhatas suust verd välja.

***

26. september, 2216

Occatori kraater, kääbusplanteet Ceres

Asteroidide vöö

15 tundi ISS Rakasha saabumiseni.

„Millega kurat sa tegelenud oled?“ küsis Lucia ärritunud hääl Ryani peas, kui ta viimaks silmad avas. „Ma olen üritanud sinuga ühendust saada juba tunde!“

„Tere sulle ka,“ ohkas Ryan oma mõtetes, ajades ennast raske oigega istukile oma ühetoalise korteri voodis. Teki peal vedelesid tühjad tabletilehed, mis olid sisaldanud nanomasinate kapsleid ning pooltühi veepudel. Ryanil oli tunne, nagu ta oleks kaheksa tunni magamise asemel hoopis kaheksa tundi joonud. Tema pea lõhkus ja nägemine ujus ning Lucia simuleeritud hääl pani kolba kajama nagu kirikukella.

 

„Ma pidin natukene unetunde tegema, et kiiremini paraneda,“ möönis ta, manades samal ajal vaateväljale tervisediagnostika HUD-i, mis andis ülevaate kehaga toimuvast. 

Lucia vaikis hetke.

„Seega ma eeldan, et sa magad ennast välja veresaunast, mille sa Tangaroa Te Rauna juures korraldasid. Meil on morgis neli inimest ja kuus on intensiivis. Ma peaks su ainuüksi selle pärast vahi all võtma,“ ütles Lucia jäiselt. „See levib läbi tunnelite nagu kulutuli. Nad ütlevad, et sa vallutasid Tangaroa territooriumi. Koloonia on okupeerimise äärel ja sina pead gängisõdu?“

Ryan silmitses oma paremat kätt ja liigutas seda ettevaatlikult. Jäseme juurde tekkinud diagnostikapaneel näitas liitreaalsuses, et nanomasinad olid purunenud küünarnuki peaaegu ära parandanud. Punased skeemid ja jooned näitasid läbi naha kahjustuste ulatust ning parandustööde progressi. Ta ohkas. Just nagu sõja ajal, mõtles ta mõrult, kui ta oli pidanud osalema intensiivsetes koridorilahingutes Callisto punkrites, mis olid nii mõnigi kord läinud üle käsivõitluseks.

 „Asi polnud üldse selles,“ ütles ta ning ajas ennast voodist püsti, et kaaberdada palja tagumikuga üle toa dušikabiini poole. Arvukad sinikad ja marrastused olid magatud tundide jooksul  tema kehalt kadunud, tänu nanobottide lakkamatule tööle. Ühetoaline korter oli väike, kuid Plaatinatunnelite mõistes täielik luksussviit. Tal oli oma kööginurk, kus seinal kasvasid värsked taimed, ning isegi vannituba. Ruum oli heledates kreemjates toonides ning sisaldas palju klaaspindu. Üks seintest oli üleni kaetud ekraaniga, mis vaatas justkui suure aknana kuhugi udusesse parasvöötme metsa Maal ning suure ekraani ees paiknesid heledad nahktugitoolid. Ta lülitas mõttejõul osa ekraanist kohaliku uudisvoo peale ning pärast kitsasse kabiini astumist hakkas tahte peale voolama soe vesi üle tema vanu arme täis keha. Neurostimulandid olid viinud ta keha üle igasuguste piiride ning kanged lihased ja udune pea oli hind, mida ta üleinimlike võimete eest maksma pidi.

„Kes iganes kõrvaldas Ashcrofti, oli külastanud ka ühte kohalikku küberneetikatehnikut nimega Omar,“ ütles ta vee all ligunedes.

„See, kelle juures kogu madistamine toimus,“ ütles Lucia.

„Just. Ma rääkisin enne madam Marguerit’iga ja ta ütles, et keegi võõras on käinud viimasel ajal Plaatinatunnelites küsimusi küsimas ja pakkunud vastuste eest korralike rahasummasid.“

„See keegi on meie mõrvar?“ uuris Lucia.

„Võib-olla. Tangaroa oli Omari surmast enne meid teada saanud ja uuris seda samuti. Ta vajas natukene veenmist, et sellest rääkida.“

„Muidugi, veenmist,“ ütles Lucia jahedalt, kuid Ryan jätkas kommentaari eirates: „Ta ütles, et ta oli pärast Omari leidmist rääkinud kohalikega ning mitmed väitsid, et kuulsid Omari telgist kellaajal, mil enamus inimesi on magamistsüklis, summutatud karjeid. Mis veel, kogu kohalik side oli sellel ajal lihtsalt maha läinud, just nagu Ashcrofti juures. Enamus võrku ühendatud seadmeid, mis polnud tugevate krüpteeringutega kaitstud, täitusid äkki viirustega ja läksid lolliks. Keegi ei tahtnud sellesse oma nina toppida, mõeldes, et see võib olla mõni gängidega seotud verine asjaajamine, ja nii sai Tangaroa sellest alles tunde hiljem teada. Kes iganes seda tegi, oli juba läinud.“

„Ja keegi ei näinud mitte kedagi Omari telki sisenemas sellel ajal?“ küsis Lucia.

„See ei ole just kõige paremini valgustatud koridor, eks ju, ja isegi magamistsükli ajal käib sealt läbi üksjagu inimesi.“

„Seega, mitte midagi?“

„Mitte päris. Tangaroa palus mõnedel sellel ajal Omari telgi läheduses viibinud isikutel oma NeuroHubi salvestatud mälestusi jagada. Ta lasi mõnedel oma inimestel neid mälestusi uurida ja üks inimene oli enda teadmata silmanud telgist väljumas kahte inimest, kehaehituse järgi mees ja naine, kuid näotuvastuse jaoks oli liiga vähe valgust. Naisel olid suhteliselt pikad ponisabasse seotud juuksed ja mees oli üpris pikka kasvu, 1.90 vähemalt.“

„Sellega pole just palju peale hakata, aga kas sa saad need visuaalsed andmed mulle saata?“ küsis Lucia. „Äkki meil leidub paremaid mälestuste töötlemise algoritme.“

Ryan oli seda aimanud ning tal oli saatmiseks valmis andmepakett, mis läks neurovõrgus teele.

„Tangaroa avastas aga midagi veel,“ lisas Ryan.

„Ma olen üks suur kõrv,“ möönis Lucia mitte kuigi entusiastlikult.

„Tangaroa lasi oma inimestel lihtsalt igaks juhuks jälgida Omari telgi ümber käivat liikumist mitmepäevase perioodi jooksul enne tema mõrva. Ta ostis kokku veelgi mälestusi ning lasi need kõik läbivaatamiseks saata. Pea kõik Omari telki külastanud inimesed olid talle tuttavad, peale ühe.“

„Peale ühe?“ kordas Lucia, kui Ryan oli oma juttu hetkelise pausi teinud.

„Umbes 14 tundi enne Omari tapmist külastas tema telki üks mees, kes ei tulnud ei Tangaroale ega ühelegi tema alluvale tuttav ette, ja nemad teavad üldiselt kogu piirkonda. Ta sai sellest isikust üpris selge kujutuse, kuid näotuvastus ei andnud mitte midagi tagasi.“

„Kas sul on see pilt?“ küsis Lucia ja seekord peitis tema hääl endas huvi.

Ryanil oli foto saatmiseks valmis ning hetk hiljem jõudis see ka Lucia pähe.

Lucia vaikis mõnda aega, tema NeuroHub tõenäoliselt kammimas läbi hiiglaslikke andmebaase, millele Tangaroa  inimesed ligi ei pääsenud. 

„Chen Wang Shu,“ ütles ta viimaks. „48-aastane. HKL-i kodanik. Toimikud ütlevad, et ta oli laialdaselt tunnustatud geeniteadlane Shanghai Jiao Tongi Ülikoolis.“

Hiina Konglomeraatide Liit, mõtiskles Ryan. Üks kõige tehnoloogiliselt arenenumaid supervõime päikesesüsteemis.

„Ta tegi oma doktorikraadi ühendatud mõistuste teemal ja pakkus välja teooriaid teoreetilise kärgmõistuse loomiseks, kuid tema uurimistöö läks vastuollu Sidney resolutsiooniga ning ICET konfiskeeris tema tööd,“ jätkas Lucia. „Sellest tuli paksu pahandust ja Hiina ähvardas Sidney leppest välja astuda, kuid andis lõpuks rahvusvahelisele survele järgi. Wang Shu suundus väidetavalt pärast seda erasektorisse ja edasised toimikud temast puuduvad. Ta on sisuliselt kadunud olnud viimased 13 aastat.“

„Äkki pani ICET ta lihtsalt luku taha?“ pakkus Ryan, teades nende meetodeid. ICET või International Comission of Emerging Technologies asutati 21. sajandi lõpu poole eraldi osakonnana Interpolis, et tulla toime üha kasvavate rahvusvaheliste kuritegudega, mis hõlmasid raskesti kontrollitavaid uusi tehnoloogiaid nagu nanorobotid, tehisintellekt jne. Nad olid alguses suhteliselt vähetähtis võimuorgan rahvusvahelisel areenil, kuid pärast suurt genofondi katastroofi ja Sidney lepingu sõlmimist andis ÜRO neile uskumatult laialdased volitused ja eelarve. ICETist sai eraldiseisev rahvusvaheline suurorganisatsioon, mis hakkas täitma justkui tehnoloogilise inkvisitsiooni rolli, küttides halastamatult Sidney resolutsiooniga keelatud teadus- ja arendustegevust üle kogu maailma. ICET oli üks põhjustest, miks suur osa teadusest kolis Maast aina kaugemale.

„Tõenäoliselt mitte,“ vastas Lucia. „Hiina ei lasknud ICET-il teda puudutada ja organisatsioon ei tahtnud riskida sellega, et HKL resolutsioonist välja astub.“

„Ja nüüd ilmub ta äkki välja Occatoris,“ möönis Ryan. „Küsib kummalisi küsimusi ja lehvitab rahaga.“

„Ja inimesed tema ümber surevad,“ kommenteeris Lucia.

„Tema võib olla lahendus meie probleemile India sõjalaevaga,“ ütles Ryan.

„Seega me peame ta leidma ja kell tiksub,“ ütles Lucia süngelt. „Ma hakkan uurima, kas ja millal on ta koloonias kaamerasilmade ette jäänud ja kuidas ta siia üldse saabus.“

„Ma küsin Plaatinatunnelites natukene täiendavaid küsimusi,“ ütles Ryan duši alt välja astudes, veevool tema seljataga katkes. „ Äkki keegi mäletab, et on teda näinud, kui fotot näeb.“

Ryan tegi oma juttu pausi, haarates kuivatamiseks rätiku. Gängi tätoveeringud voolasid mööda tema kaela alla õlgadele ja seljale, kaks lohet võtmas uue positsiooni kummalgi rinnalihasel. Ta kõhkles oma järgmiste sõnade üle. Kas ta tahtis seda nüüd öelda? Kas sellel oli mõtet?

„Mis sa arvad, kui me istuksime millalgi koos maha, kui selle jamaga ühelpool on,“ proovis Ryan. Ta kuulis ohet teisel pool ühendust.

„Ryan,“ alustas naine tõsiselt ning mehe üllatuseks polnud tema hääl isegi tavapäraselt mürgine. „Sul oli kunagi võimalus. Tegelikult ma andsin sulle võimalusi palju. Ma kauplesin sulle isegi koha SDS-is siis, kui keegi sind palgata ei tahtnud. Sa oleks pidanud ainult kohale ilmuma, aga ei, selle asemel kadusid sa päevadeks Plaatinatunnelitesse. Sa ei pidanud ühtegi lubadust, mida sa andsid.“ Lucia sõnadesse oli tahes-tahtmata ilmunud süüdistuse noot ja see lõikas sügavale. Kõige rohkem tegid alati haiget need sõnad, mis vastasid tõele.

 „Ma olin väga sassis siis. Callisto, tead ju küll,“ pomises Ryan, üritades leida hädiseid õigustusi, kuid Lucia lõikas ta ärritunult ära.

„Mina olin ka sassis! Mina olin ka seal,“ hüüdis Lucia Ryani peas, nähtavasti ennastki üllatades, sest naine kogus ennast ning ütles siis jahedalt: „Me oleme täiesti erinevad inimesed nüüd. Ära muuda meile antud ülesannet asjatult keerulisemaks. Meil on vaja tööd teha.“

 

***

26. september, 2216

Occatori kraater, kääbusplaneet Ceres

Asteroidide vöö

15 tundi ISS Rakasha saabumiseni.

Korteriuks avanes sahinal, kui Lucia NeuroHub sundis selle SDS-i orderiga avanema. Hämarasse koridori sumisesid kõigepealt sisse kaks drooni ning seejärel järgnes elektriliste eksoskelettide, turviste ja automaatrelvadega varustatud taktikaline rühm.

„Puhas,“ ütles üks rühma liikmetest paar minutit hiljem rühma lokaalses neurovõrgus.

Lucia lükkas püstoli oma jakialusesse kabuuri tagasi ja astus üle läve, käivitades samal ajal peas kriminalistika algoritmid, mis salvestasid ja analüüsisid kõike, mida ta oma silmadega nägi. Lucia võinuks ehk imestada, miks oli dr Chen elanud kosmosekoloonia kohta väga avaras kolmetoalises luksuskorteris, kuid tema tähelepanu tõmbasid esimesena hoopis segi paisatud mööbel, lahti tiritud kapid ja sahtlid ning mööda põrandat laiali vedelevad riided ja muud esmatarbed. Keegi oli selle koha juba põhjalikult ja mitte kuigi hellalt läbi käinud.

Lucia vaateväljale tekkisid erinevad liitreaalsuse markerid, mis nõudsid tema tähelepanu ühes või teises toa nurgas, kui ta sisenes läbi esiku suhteliselt avarasse akvaariumseinaga elutuppa, millele andsid ilmet kalli välimusega must nahkmööbel ning klaasist lauad ja kapid. Maast laeni ulatuva värviliste kalade ja korallidega kaunistatud akvaariumseina tuled olid ainsad valgusallikad, mis heitsid hämarasse ruumi valgust, vähemalt seni kuni Lucia käivitas tahtejõul laevalgustid. Millele ta küll otsa vaatas, leidis Lucia ennast mõtlemas. Kuidas oli doktor Chen seotud Plaatinatunnelites aset leidnud mõrvadega? Kas ta lasi kõrvaldada inimesi, kellelt ta oli infot hankinud? Või otsis keegi hoopis teda ja veendus, et lahtisi otsi ei jääks? 

Mida rohkem oli ta Chen Wang Shu ilmumist Occatoris uurinud, seda veidramaks kogu tema lugu muutus. Mehe saabumine polnud dokkimisandmebaasis üldse dokumenteeritudki, kuid Lucia avastas, et kosmodroom oli pidanud hiljaaegu kinni transponderita kosmoselennuki. Isegi Occator, mis tervitas enamasti kõiki külalisi, kellel oli raha, ei lasknud ilma transponderita tundmatutel laevadel lihtsalt dokkida. Lucia poolt otsinguteks rakendatud tehisintellekt oli juhuslikult leidnud Maa Interpoli toimikutest Cheni häälesalvestise ja tundis ta ära kontakteerumas Occatoriga läbi transponderita kosmoselennuki raadio. Sealt edasi läks asi tõeliselt eriskummaliseks: Chen oli palunud krüpteeritud ühendust Occatori juhtkonnaga ning Lucial puudus selle salvestisele ligipääs. Ta oli palunud seda oma ülemustelt, kuid tagasi tuli ainult vaikus. Pärast ligemale 10 minutit kestnud krüpteeritud vestlust lasti ta aga jaama sisse, kuid tema andmeid ei märgitud kuhugi üles.

Doktor Chen oli saabunud kosmosesüstikuga, millel puudus sisseehitatud pikamaareisideks mõeldud tuumaelektriline ajam. Keemilise mootoriga süstikuid kasutati asteroidide vöös erinevate asteroidide vahet liikumiseks, seega pidi Chen saabuma kosmilises mõistes kusagilt suhteliselt lähedalt. Kui see polnud veel piisavalt eriskummaline, siis pärast dokkimist oli saanud ta tõelise VIP-i kohtlemise: Chen juhatati terminali, kus puudusid jälgimissüsteemid ja teda ootas vaakumtunnelites privaatkapsel. Ilma häälenäidiseta poleks Lucia üldse kunagi teada saanud, kuidas ta Occatori saabus ja ilma Ryani avastuseta olekski ta jäänud sisuliselt fantoomiks.

Lucial õnnestus läbi liikluskontrollilt saadud andmete privaatkapslit siiski jälitada ja ta oli nii teada saanud Chen Wang Shu luksusliku elukoha, mille oli muuseas soetanud talle kinnisvaraettevõtte, mille enamusosanik oli konsortsium ise. Chen oli kuidagi veennud konsortsiumi kohapealset juhtkonda ennast VIP-kohtlemisega vaikselt sisse võtma ja Occator ei tahtnud, et keegi sellest teaks, isegi mitte nende politseifunktsiooni täitvad alltöövõtjad. Muidugi polnud välistatud, et Lucia ülemused teadsid sellest ka midagi, aga pidasid vajalikuks seda mitte jagada. Samas, miks pidanuks juhtkond tahtma seda Lucia eest varjata, kui India sõjalaeva Rakasha saabumine seadis kogu koloonia ohtu?

Kuna Occator oli Maa inimeste leksikoni kasutades piltlikult öeldes ülemere maksuparadiis, mis ei kuulunud ühegi riigi jurisdiktsiooni, siis ei üllatanud Luciat selle koha legaalsüsteemi juures samas enam miski. Occatoris valitses sisuliselt reguleerimata, täiesti keti otsast lahti lastud kapitalism ning paljudele riikidele ei meeldinud see mitte sugugi. Võib-olla just sellepärast suunduski hetkel koloonia poole India sõjalaev.

„Korteri kohalik võrk on häkitud,“ ütles üks taktikalist turvist kandev turske kehaehitusega naine, nähes välja veidi kohkunud. „Kõik vähegi mõistust omavad koduseadmed on ilmselt läbi sobratud ja seejärel tühjaks kustutatud. Kes iganes seda tegi, jättis maha ka üpris vastiku viiruse, mis oleks äärepealt mu NeuroHubi läbi kõrvetanud,“ lausus ta ehmatusest hingeldades.

„Persse!“ vandus Lucia ärritusest. Just siis, kui talle tundus, et ta oli Cheni jälile saanud, põrkas ta vastu sellist seina.

„Tooge kriminalistikabotid ja eksperdid, ma tahan teada kõike, mis selles korteris on aset leidnud,“ ütles ta ärritunult, vaadates ringi. „Kui siin leidub DNAd, siis ma tahan teada, kellele see kuulub. Kui kusagil leidub esemeid, mis võiks meile midagi öelda, siis ma tahan neist ka teada.“

Lucia kahtlustas, et midagi sellist nad tõenäoliselt ei leia, sest kes iganes oli neist ette jõudnud, kattis tõenäoliselt oma jälgi hästi. Kellega iganes ta tegemist tegi, olid enesekindlad ja jultunult nahaalsed professionaalid, kes kohalikke võime nähtavasti eriti ei kartnud. Lucia jaoks oli see justkui lahtise käega hoop üle põse ja see ajas tal vere keema.  Keegi mõtles, et ta on piisavalt rumal, võimetu ja ebakompetentne, et nad võivad korraldada tema jaamas mida iganes nad tahavad.

Lucia oli jõudnud korteris natukene uurida algoritmi poolt markeeritud tähelepanu väärivaid objekte, kui tema vaateväljale ilmus sissetuleva ühenduse teavitus – see oli tema ülemus Hassan Gamil.

„Midagi uut?“ uuris Lucia, astudes korterist välja koridori. Ühendus oli ainult mõtete heliks tõlgendamine, seega ei pidanud ta aega raiskama simulatsioonidega. Neil oli mõlemal kiire.

„Ma uurisin sinu raportit seoses doktor Chen Wang Shu viibimisega Occatoris,“ kõlas araabia aktsendiga vanem meeshääl tema peas.

„Palun ütle, et meil on midagi. Kell tiksub,“ ohkas Lucia, nõjatudes vastu koridori seina. Ta polnud maganud ja kahtlustas, et varsti pidi ta hakkama NeuroHubi kasutama enda ergutamiseks, mis tähendas ainult veelgi enam väsimust hiljem. Kuradi Ryan oli samal ajal maganud nagu beebi, kui tema tormas mööda kosmosejaama ringi.

„Doktor Chen ei viibi Occatoris,“ lausus Gamil süngelt ja Lucia ei saanud täpselt aru, mida  ta mõtles.

„Kuidas ei viibi, mul on nii foto kui ka häälsalvestis sellest, et ta viibib siin jaamas. Need olid kõik minu raportis sees,“ protesteeris Lucia. Ta kuulus rasket ohet oma peas.

„Lucia, ma uurisin doktor Cheni kohta kõrgemalt ja mulle tuli vastus, et ta ei viibi siin jaamas ja me peaks selle asja rahule jätma.“

Lucia tundis oma kuklakarvu tõusmas. „Mida sa üritad mulle öelda, Hassan?“

Pärast hetkelisr vaikust tuli: „Ma üritan öelda seda, et me ei uuri rohkem seda suunda, konsortsiumi juhatuse käsul.“

„Vittu! Persse, türa küll!“ tahtis Lucia röökida üle koridori, kuid Hassan poleks niikuinii tema füüsilist häält kuulnud. Ta lajatas rusikaga vastu seina ja ütles oma mõtetes: „Kas konsortsium tahab India sõjaväe okupatsiooni? Miks kuradima pärast takistavad nad meie uurimist!?“

„Mulle tehti selgeks, et uurimine peab jätkuma ja me peame leidma Shiva Laghari tapjad iga hinna eest. Meil peavad olema veenvad tõendid ajaks, mil see laev siia jõuab,“ lausus Gamil ja ka tema ei näinud asja üle kuigi õnnelik olevat.

„Aga Chen on tõenäoliselt Laghari mõrvaga seotud!“ protesteeris Lucia.

„Konsortsium tahab, et me leiaks Laghari tapjad ilma Cheni sellesse segamata,“ ütles Gamil. Lucia hakkas ühtäkki kahtlustama, et konsortsium võib asjast teada palju rohkem kui SDS.

„Aga kui Chen on juba sellesse segatud?“ küsis ta oma ülemuselt.

„Lucia...“ alustas Gamil kannatlikult, kuid ta tajus, et mehe kannatus hakkab katkema. „Ma tean, et sulle meeldib mõelda, et me oleme politsei selle sõna kõige klassikalisemas mõistes, kuid reaalsus on, et Occatoris kehtivad ainult need seadused, mille konsortsium kehtestab. Star Defence Solutions, meie tööandja, on turvafirma, mis täidab politsei funktsiooni, kuid me oleme eelkõige firma, mis kuulub konsortsiumile. Ma ei peaks sulle neid asju selgitama, sa tead, kuidas asjad Asteroidide vöös töötavad.“

„Just nii,“ vastas Lucia raskelt. Tal tekkis ühtäkki kange tahtmine anda sisse lahkumisavaldus. Samas ei tahtnud ta ka Maale tagasi minna, kus oodanuks teda kliimakatastroofidest räsitud, ülerahvastunud ja ärasaastatud maailm, mille gravitatsiooniga taaskohanemine oleks piinarikas ja kallis protsess.

„Jätka uurimist, kasuta meie informaatorit Plaatinatunnelites, ma tean, et teil on minevik,“ lausus Gamil. „Kes iganes on selle kõige taga, tegutseb tõenäoliselt ainult Plaatinatunnelite piires, sest seal puuduvad arenenud jälgimissüsteemid. Kontakteeru Mads…“

Lucia katkestas ühenduse, tundes palavat viha taas üles kerkimas. Kuidas see tõbras julges tuua üles tema mineviku Ryaniga? Ta kõndis ärritusest mööda koridori edasi tagas, samal ajal kui teised turvatöötajad sees askeldasid. Ryan Madsen oli must plekk tema teenistustoimikus, mida ei saanud kustutada. Ta mäletas veel selgelt seda vestlust, kui arutati tema ülendamisavaldust kriminaaluurija positsioonile. Talle anti toona selgesõnaliselt mõista, et kui ta tahab SDS-is karjääri teha, siis ei saa olla tema elus kohta toimikuga kurjategijale. Ryanist oleks võinud ülemuste silmis saada turvarisk – mis siis, kui ta oleks näiteks liigkasuvõtjatelt laenu võtnud ja viimased oleks selle sisse kasseerimiseks tahtnud Lucialt kui SDS-i töötajalt isiklikku teenet? Mis siis, kui Lucia oleks seisnud valiku ees: kaota tõendid või Ryan sureb? 

Ryan suutis sellel ajal ennast vaevu mõnuainete mõju all nende ühise korteri ukseni vedada, kui ta Plaatinatunnelitest tuli – ta oli kasutu, võimetu enda eest seisma. Lucia jaoks olid head õhtud need, kus ta ei leidnud töölt koju tulles Ryanit läbipekstuna või üledoosis korteri ukse kõrval lebamast. Halvad seltskonnad, halvad peod – see kõik ületas Lucia taluvuse piiri. Ryan oli sõjast saadud deemonitele alla vandumas ja Lucia vaatas kõrvalt, kuidas Ryan libiseb tema käte vahelt. Ta oli soovitanud mehele professionaalset abi, keelitanud teda, anunud teda, kuid alati tulutult. Ta oli üritanud, andnud endast parima. Ryan ei tahtnud saada päästetud – ei siis ega ka nüüd. Lucia pidi toona tegema valiku ja ta valis karjääri ning ei kahetsenud seda otsust tänase päevani.

Ta oli lootnud lahendada selle juhtumi ilma Ryanit rohkem asjasse segamata. Mida vähem nad kokku puutuvad, seda parem. Lucia vandus. Konsortsium oli tal käed sisuliselt kinni sidunud ja nüüd pidi ta uuesti Ryaniga kontakteeruma.

 ***

26. september, 2216

Occatori kraater, kääbusplaneet Ceres

Asteroidide vöö

12 tundi ISS Rakasha saabumiseni.

Süsinikuga tugevdatud komposiitplastiku kihid kerkisid riba-riba haaval, kui peenike pihusti vedas eksimatu täpsusega oma ettemääratud joont. Veelgi peenemad nõelasarnased pihustid tõusid ja langesid plastikukihtide vahele, piserdades õmblusmasina kombel paika peent elektroonikat. Ryan seisis mõtlikult 3D printeri ees, tema silmad eksinud kuju võtvale püstolile.

Peente pihustite mängus oli midagi hüpnootilist.

Tulirelvade printimine oli Occatoris seadusega rangelt keelatud, nii nagu ka paljudes teistes kosmosekolooniates, kus kiiresti lendavad projektiilid võisid kahjustada elulise tähtsusega aparatuuri. Käibel olevatesse printeritesse oli paigaldatud tarkvara, mis tundis tulirelva taoliste esemete skeemid ära ja raporteeris neist võimudele. Taoliste programmide petmine või halvamine oli äärmiselt keeruline, kuid õigete tutvuste ja rahasummadega võis pea alati leida mõne põrandaaluse häkitud printeri.

Ryanil polnud Occatoris kunagi tulirelva vaja läinud, sest Plaatinatunnelites sai ta enamasti oma asjad aetud sõnade, raha, rusikate või äärmisel juhul külmrelvadega. Näinud nüüdseks aga juba mitut kuulihaavadega laipa, ei tahtnud ta enam riske võtta. Kui luitunud metal-bändi särgiga, habetunud topeltlõua ja pikkade rasvaste juustega printerioperaator talle viimaks relva ulatas, taipas Ryan, et ta polnud hoidnud ühtegi püstolit sõjast saadik. Sellegipoolest tundus relv isegi pärast nii mitmeid aastaid käes täiesti loomulik, isegi kodune, justkui poleks ta kunagi oma teenistusrelvi ära andnudki.

„Poolautomaatne, 10 mm,“ ütles kõhukas mees, ulatades Ryanile ka mõned salved ja karbi kuule. „Mina oleks tavaliselt soovitanud täpsuse ja väiksema tagasilöögi poolest 9 mm, aga kuna sa palusid neuroliidesega ühenduvat ballistilist arvutit, siis ma eeldan, et su Hub teeb kõik vajalikud korrigeerimised. Saad midagi ohverdamata löögijõudu juurde.“

„Ole tänatud, Tim, mu semu,“ vastas Ryan ja patsutas meest õlale, kes puudutuse peale võpatas.  „Sellega on su võlg tasa tehtud.“

„Sinu heaks alati, semu,“ ütles mees ebakindla naeratusega, tema kaenlaalused muutumas märjaks. Õhku täitis hirmu ja higi lehk. Ryan lükkas püstoli hõlma alla ja ütles lahkudes: „Meile mõlemale on parem, kui ma pole siin kunagi olnud, eks ole.“

Tim noogutas entusiastlikult, hingates tugevalt välja, kui uks Ryani järel sulgus.

Kõndides läbi Plaatinatunnelite hämarate ja külmade koridoride oma uue sihtkoha poole, tekkis Ryani vaateväljale neuroühenduse hüpikaken.

„Midagi uut ja huvitavat?“ ütles ta oma mõtetes Luciale, kes ohkas raskelt. Lucia ohkas viimasel ajal üldse palju.

„Ryan, minu uurimist blokeeritakse,“ ütles naine mõru hääletooniga. „Nad tahavad Lagharide tapjaid, kuid millegipärast ei taha nad, et me uuriksime Cheni. Midagi haiseb siin nagu diivani alla ärasurnud rott.“

„Võrratu,“ vastas Ryan jahedalt. „Albrecht tahab kogu musta töö mulle jätta.“

„Ma oleks sinu asemel väga ettevaatlik, konsortsium võib su vabalt bussi alla visata, sest sa oled neile asendatav,“ ütles Lucia ja tema hääles peitus korraks isegi midagi hoolimise sarnast.

„Ma olen liigutatud su murest,“ ütles ta, mille peale Lucia otsustas hoopis külmemal toonil teemat muuta: „Oled sa vahepeal midagi uut teada saanud?“

Ryan ragistas oma kaela ja õlgu. Ta oli sattunud tunnelitesse, kus tavalist äritegevust ei toimunud ja seepärast olid need peaaegu täiesti pimedad. Ryani silmadesse istutatud läiketapeet, mis andis paljudele loomadele parema öönägemise ja valgust peegeldavad silmad, ning tavapärasest märksa suurem kepprakkude hulk võrkkestas võimaldas tal aga suhteliselt selgelt näha laiali vedelema jäetud prügi, vanade kastide ja muu kola vahel.

„Kuna mul on nüüd konkreetselt Cheni foto, siis ma laadisin selle üles Plaatinatunnelite tumeveebi,“ ütles Ryan. Occatori läbival kohalikul neurovõrgul, mis oli sisuliselt kunagi eksisteerinud Interneti arenenum vorm neuroliideste jaoks, eksisteeris loomulikult ka osa, mida hoiti konsortsiumi tähelepanuulatusest väljas. SDS oli sellest teadlik, kuid konsortsium polnud kunagi vaevanud ennast tumeveebi vastu võitlemisega. Ryan oletas, et nad võisid seda ka ise kasutada, sest seal vahetati mitmesugust väärtuslikku infot. Just infot vajas ka Ryan.

„Ma pidin selle eest küll maksma rohkem, kui ma tahtnuks, aga mitmed kasutajad avastasid oma NeuroHubide visuaallogides sobrades, et nad olid teda mitmel pool liikumas näinud. Nad postitasid oma silmade kuvatõmmiseid Cheni foto juurde.“

„Ja…?“ uuris Lucia pinevalt.

„Tuleb välja, et ta on käinud kogumas infot Occatori arvutisüsteemide kohta üle kogu Plaatinatunnelite. Need, kellega ta on rääkinud, hakkasid hiljem välja ilmuma surnuna ja ülejäänud on nähtavasti peitu läinud, sest mul ei õnnestunud neist kedagi leida. Ma oleks ilmselt ka nende asemel peitu läinud.“

„Palun ütle, et sul on midagi rohkemat,“ ütles Lucia väsinult.

„Õnneks on küll, kuid ma ei luba hetkel midagi,“ vastas Ryan ja jätkas: „Cheni on rohkem kui ühe korra silmatud sisenemas Loodetunnelitesse. Kui kõikjal mujal on märgatud teda vaid korra, siis siia on nähtud teda sisenemas lausa kolmel korral.“

„Keegi ei kasuta seda osa Plaatinatunnelitest enam eriti ju,“ mõtiskles Lucia. „Turistid ei tule nii kaugele ja seepärast ei taha ärid seal samuti pesitseda.“

„Tõsi, aga Plaatinatunnelites ei tegutse ainult ärid,“ vastas Ryan, kes teadis kohalikest eripäradest ilmselt rohkem kui Lucia. „Loodetunnelid tõmbavad sageli ligi igasugust rahvast, kes eelistavad privaatsust. Nagu ma ütlesin, ma ei julge hetkel midagi lubada, aga ma lähen kontrollin midagi.“

„Olgu, anna mulle kohe teada, kui sa peaks midagi avastama,“ toonitas Lucia ja lõpetas ühenduse.

Hämarates sodiga täidetud koridorides, mille seinu täitsid gräffitid, võis silmata üksikute valgusallikate lähedal poolenisti oimetuid narkomaane ning siin ja seal kile ja plastiku all magavaid kodutuid. Nendes tunnelites ei pesitsenud aga ainult eluheidikud. Üksiku põrandale asetatud lambi kõrval istus kastist ja padjast tehtud istmel kõhetu kampsunis noormees, kes mängis kitarril vana viisi, mida Ryan teadis, kuid ei suutnud täpselt meenutada. Melanhoolne kitarrimeloodia kandus üle eemal seisvate teismeliste kamba, kes maalisid seinale luminestsentse värviga antikapitalistlikke ja tehnokommunistlike loosungeid. Ühe seina ääres lebas liikumatult tühjusesse põrnitsevate silmadega noort neiut matkiv seks-android, kelle nappi kleiti ja ihu täitsid lugematud lõikehaavad ja marrastused. Keegi oli tema peale masturbeerinud ja seejärel urineerinud. Androidi kõrval vedeles maas tühi süstlapüstol. Lõbus kant, mõtles Ryan, järgnedes liitreaalsuse suunajuhistele.

Põrandale ilmuvad helendavad jooned, mis ilmutasid ennast ainult tema silmadele, viisid ta läbi mitmesuguste hüljatud ja hooletusse jäetud tunnelite, millest konsortsium ei pruukinud isegi teadlik olla. Tegu oli jäänukitega Plaatinatunnelite kunagisest kiirest ja illegaalsest laienemisest, kui selgus, et taoline meelelahutuspiirkond suudab genereerida suuri tulusid. Ruumi oli vähe, kuid alles hiljem hakkasid mõned kaevajad avastama, et nad ei saanud lõputult edasi minna, sest raha ja kaubandus ei tulnud lihtsalt järgi. Occatoris peatuvad laevameeskonnad ei tahtnud ekselda läbi kilomeetrite ja kilomeetrite halvasti isoleeritud ja disainitud tunnelite, eelistades pigem jääda piirkondadesse, mis jäid koloonia ametliku osa lähedale. See ei tähendanud muidugi, et Loodetunnelid jäid täielikult kasutuseta. Helendavad jooned juhatasid ta mööda mitmetest kinnistest ustest, mis võisid peita enda taga kõike alates illegaalsetest organivabrikutest ja inimkaubitsejate pesadest kuni igasuguste kultuste ja hipide kogunemiskohtadeni. Taolised uksed avanesid ainult väga valitud inimestele – kõik peale ühe.

Hoshidera sissekäigu juures rippuvate paberlaternate pehme kuma hoidis pimedust eemale vaid mõned meetrid, kuid nad tõmbasid pimedasse eksinud rändureid ligi nagu öökliblikaid. Neuro-age-budistlik tempel oli tõenäoliselt kõige külastatum koht Loodetunnelites, sest see oli väidetavalt avatud kõigile, keda huvitas valgustuse saavutamine läbi mõistuste ühendamise. Niinimetaud templi metallist uksele oli maalitud luminestsentse värviga dharma ratas ning ukse kohal ilutses õrnalt helkiv haakrist. Loodetunnelites ei olnud just palju kohti, kuhu Chen oleks tulla saanud, arvestades, et mitmed sealsed pesad olid sügavalt kinnised. Samas ei suutnud Ryan ka eriti hästi ette kujutada, mida võiks salapärane teadlane sellisest kohast otsida. Ryan polnud Hoshiderat kunagi enne külastanud, kuigi ta teadis sellest kohast, ja nii alustas ta metalluksele koputamisega. Peatselt pidi ta aga prõmmima, sest mitte keegi ei tulnud seda avama. Kas selles kohas eeldati, et igaüks astub omavoliliselt sisse? Uks polnud ühendatud neurovõrguga ja nii ei avanenud see Ryani tahte peale. Ukse kõrval seinas oli vana ja mõranenud klaasiga puutetundlik paneel, mida määrisid arvukad tolmused sõrmejäljed.

Arvestades, et Hoshidera pidi olema avatud koht kõigile, üllatas Ryanit paneeli sõnum, et uks on lukustatud. Vana süsteem osutus siiski Altheale suhteliselt lihtsasti häkitavaks ning peatselt sahises uks tema ees lahti.

„Siin on eraldi lokaalne neurovõrk,“ ütles tehisintellekt tema peas, kui Ryan sisenes hämarasse odavatest plastikpaneelidest ümbritsetud koridori. „Kuna tegu on tundmatu võrguga, mida ma alles analüüsin, siis ei soovita ma sellega ühenduda.“

Midagi oli selle koha juures Ryani jaoks kahtlane ja muutis ta valvsaks. Hoshidera oli tuntud koht uus-budistide seas, kuid siin oli isegi pühakoja kohta lihtsalt liiga vaikne. Ta tõmbas oma mantli alt välja püstoli ning selle sisse paigaldatud arvuti ühendus koheselt tema NeuroHubiga, kuvades silme ette sihtimissüsteemid.

„Althea, kui palju sa tead neuro-age-budismist? Kas see on normaalne, et siin on nii vaikne?“ küsis ta oma peas, astudes samal ajal ettevaatlikult mööda koridori edasi. Koridor lõppes Jaapani-stiilis paber-lükanduksega, mida ääristasid põrandale paigaldatud paberlaternad. Ryan kahtles sügavalt, et selline koht sai lubada omale päris-puitu ja pakkus, et tegu oli puidu ja paberi imitatsioonidega. Ta liikus relva hoides lükanduksele aeglaselt lähemale.

Neuro-age-budistid usuvad, et bodisattva ja buddha olekuni on võimalik jõuda läbi kärgmõistuse. Nad kogunevad sageli meditatsioonisessioonidele, mille käigus luuakse ühine lokaalne võrk, kust eemaldatakse kõik andmete liikumist piiravad barjäärid. NeuroHubi sisse ehitatud privaatsuskaitsetest minnakse sageli mööda spetsiaalse piraattarkvaraga,“ selgitas Althea. Ryan teadis samas siiski, et ulmest hästi tuntud kärgmõistus oli tänapäeva tehnoloogia juures siiski veel saavutamatu. Ükskõik kui palju sa ka ei avanud ennast teistele inimestele, olid sa siiski ainult omaenda peas, mis siis, et sinu pähe voolas hulga teiste inimeste emotsioone ja mõtteid.

„Mitmed neuroliideste kasutamisele tuginevad usulahud tunnistavad, et nad on suutnud saavutada pikaajalise mõistuste ühendamise tulemusel iseloomude osalise segunemise, kuid seda polnud kunagi teaduslikult tõestatud. Osad psühholoogid nimetavad seda lihtsalt massipsühhoosiks, kuid teised spekuleerivad, et mõningaid iseloomujooni on alateadvuse tasemel tõesti võimalik üle võtta, kui grupp inimesi vahetab pidevalt suurtes kogustes andmeid. Paljud usulahud väidavad ühtlasi, et nad on näinud äärmiselt ühendatud olekus imelisi visioone, kuid kõik need on teoreetiliselt ka tekitatavad digitaalse manipulatsiooni teel, eriti kui manipulaatoritel on liidestele piiramatu ligipääs. Lõppkokkuvõttes on uurimistöid selles valdkonnas suhteliselt vähe ja käegakatsutavad tõendid puuduvad,“ lisas Althea.

„Seega on võimalik, et siin on nii vaikne, sest nad suhtlevad kõik neurovõrgu teel?“

„Täiesti võimalik.“

Ryan tõmbas lükandukse lahti ja sihtis teise käega püstolit hoides sisse. Üle tema pea voolas  tugev viirukisuits. Ryani ees avanes kosmosestandardite järgi suhteliselt avar ruum, mille põrandaid katsid tehispuidust lauad ja omakorda nende peale paigutatud tehis-bambusmatid. Ruumi ääristasid paberist lükanduksed. Kiirel ülevaatusel istusid mattidel vähemalt 12 inimest, kes olid kõik näoga ruumi vastasseinas paikneva budistliku altari poole, mis tõmbas Ryani pilgu esimesena. Lakitud ja kuldsete ornamentidega kaunistatud puidust altaril istus tehiskullaga kaetud Buddha, ümbritsetuna metallist laternatest, küünaldest, viirukianumatest ja altari kumeralt katuselt alla rippuvatest kellukestest. Kuju nägu peegeldas ülimat rahu, mille poole kõik tema järgijad püüdlesid. Ryan rebis oma silmad pilkupüüdvalt altarilt eemale ja inspekteeris ruumis viibivaid inimesi. Nad olid kõik peamiselt nooremad inimesed, mehed ja naised läbisegi, ning nad kandsid kõik mingisuguseid oranžikaid lihtsaid ürpe. Ryani üllatuseks nägid nad välja väga kahvatud ja kõhetud, justkui oleks nad viibinud oma meditatsioonis juba väga pikka aega. Mitte keegi neist ei näidanud reageerimise märke.

„Ma tuvastan dehüdratsiooni ja nälgimise tunnuseid,“ lausus Althea. „Nad on tõenäoliselt olnud mõnda aega kas ilma joomata ja söömata või minimaalse vedeliku peal. Ma soovitaks kutsuda meditsiinipersonali.“

„Hallo?“ hõikas Ryan, astudes mattidele. Talle ei meeldinud see õhkkõnd, justkui viibiks ta samas ruumis hulga laipadega. Ta kükitas ühe noormehe kõrvale ja raputas teda õlast.

„Kuuled mind või?“

Ta patsutas noormeest seejärel võrdlemisi mittepehmelt põsele.

„Selleks pole vajadust,“ lausus üks naine ruumi teises otsas ja Ryan võpatas. Lootoseasendist tõusis püsti umbkaudu kahekümnendates mustanahaline neiu, kelle näoilme ei erinenud kuigi palju rahumeelsest Buddha kujust. Üle naise pea jooksid pikad mustad patsid. Ryan hoidis relva rahulikult enda kõrval alla suunatuna. Ta ei tundnud ennast vähemalt hetkel ohustatuna.

„Kas enesepiinamine kuulub siinse praktikate hulka?“ uuris Ryan.

„Mida te silmas peate?“ küsis naine, tema näol peegeldumas kerge arusaamatus.

„Peeglisse oled vaadanud?“ vastas Ryan küsimusega. „Jätka nii ja sa oled paari päeva pärast kompost Occatori jäätmekäitluses.“

Naine vaatas alla, uurides oma käsi, justkui näeks ta neid esmakordselt.

„Ahsoo,“ lausus ta. „Tundub, et täiskasvanud inimkeha vajab elus püsimiseks rohkem vedelikku ja toitaineid, kui ma arvasin,“ mõmises ta mõtlikult, justkui ainult iseendale. Ryan ei saanud aru, mida ta mõtles.

„Meil pole olnud aega sellistele pisiasjadele süveneda,“ lausus üks mees, kes avas ootamatult silmad ja tõusis püsti. „Nii palju muud on vaja teha ja arvutusjõudu on piiratult,“ lisas ta.

Ryan astus ettevaatlikult sammu tagasi.

„Althea, nad on kõik omavahel ühendatud, eks ju?“

„Nad on kõik kohalikus võrgus, kust on eemaldatud kõik privaatsuse piirangud. Nende vahel toimub vaba mõtete ja emotsioonide vool,“ vastas tehisintellekt Ryani peas.

„Aga kärgmõistus pole ju võimalik?“

„Inimmõistus pole sellisteks asjadeks ehitatud. Vaba mõtete ja emotsioonide vool ei tähenda, et tegu oleks ühe teadvusega. Nad on lihtsalt grupp ühendatud teadvusi, ei midagi enamat.”

Kolmaski mediteerja avas silmad ning pööras ennast Ryani poole.

„Mis teid siia toob, härra Madsen? Kas te soovite liituda meie väikse kongregatsiooniga?“

„Kuulge, ma tean, et teiesugustele meeldib teeselda, et te olete üks kärgmõistus ja saavutanud mingi kõrgema teadvuse ja mida kõike muud, aga mulle pole vaja mingit etendust teha siin. Ma olen näinud palju imelikumatki rahvast. Ma olen siin lihtsalt selleks, et küsida ühe inimese kohta, kes on võib-olla siin mitu korda käinud,“ ütles Ryan ja otsustas siis lisada: „Seega ma paluks väikest koostöövalmidust või ma vannun, et mu poisid on varsti siin ja lammutavad teie väikse nirvaanapesa ära ja panevad kogu selle peo kinni.“

„Keda te otsite?“ uuris üks kõhetunud valge noormees uudistavalt. Ryani ähvardus ei paistnud talle tekitavat mitte vähimatki muret. Nad kõik jätkasid Ryani silmitsemist buddhakuju sarnase ilmega. Ryan leidis ennast mõtlemas, et võib-olla on neil pideva vabaühenduse tõttu mõistus täielikult ära kamminud.

„Ma otsin meest nimega Chen Wang Shu. Mul on ka foto temast,“ lausus Ryan. „Ma arvan, et tal on selle kohaga hiljaaegu kokkupuuteid olnud.“ 

Kõik ruumisviibivad inimesed avasid korraga silmad ja nende pead pöördusid sünkroonis Ryanit vaatama. See, kuidas nad seda tegid, tõi kananaha Ryani ihule.

„Kes teid doktor Cheni otsima palkas?“ uuris lühikeste juustega kõhetunud mees, kes võis olla Lõuna-Euroopa või Hispaania juurtega. Nad tõusid kõik korraga püsti ja ehmatusest sammu tagasi teinud Ryan suunas oma püstoli nende poole. Sihtimissüsteemid ärkasid tema vaateväljal ellu ja hulk erinevaid markereid, ballistilisi trajektoorijooni ja tabamustõenäosusi tekkisid liitreaalsusesse.

„Mitte sammugi edasi, veidrikud,“ hoiatas ta. „Mina küsin siin küsimusi.“

„Nad leidsid mind,“ lausus naine.

„Nad leidsid mind,“ kordas teine mees hetk hiljem.

„Nad leidsid mind.“

„Nad leidsid mind.“

„Nad leidsid mind.“

Nälginud inimesed sööstsid ootamatult plahvatusliku kiirusega kõik korraga üle toa Ryani poole. Althea reageeris kiiremini kui Ryani mõistus, mehe käsi salvas kõige esimese ründaja suunas ning sähvatusest saadetud kärgatusega paiskus ühe noore naise pea tagumine osa mööda oma kaaslaste nägusid, riideid ja bambusmatte laiali. Ta prantsatas sööstupealt näoli maha, suur auk ehtimas kukalt. See ei peatanud mitte kedagi teist. Rohkem ei suutnud ka Althea midagi teha, sest läbida tuli vaid paar meetrit ning järgmisel hetkel paiskas hunnik kehasid Ryani võimsa mütsatusega vastu seina. Ryan siples ja rabeles, kuid kamba jõud üllatas teda. Kondised käed olid hämmastavalt tugevad, justkui puuduks neil looduslikud jõupiirangud. Ryani füüsiline jõud oli märksa tugevam kui naturaalsel inimesel, kuid sellest ei piisanud. Ta suruti näoli matile maha, kari inimesi seljas, osad neist hoidmas käsi ja jalgu.

Üks ruumi ääristavatest lükandustest avanes ning sealt astus välja väsinud moega asiaadist mees, kes võis oma vanuselt olla kusagil neljakümnendates. Mis iganes kontrollis teisi inimesi, ei paistnud teda mõjutavat. Ryani tundis ta pildi järgi ära. Ta vaatas mõnevõrra häiritud moel üle kogu põranda veritsevat laipa, kuid astus sellest ettevaatlikult mööda. „Sul ei ole mõtet neile vastu hakata,“ lausus vanem mees resigneerunud toonil. Ka tema nägi kõhetu välja, kuid mitte nälginud ega dehüdreeritud. Ta kandis lihtsat musta kampsunit ja tumesiniseid pükse.

„Nende närvisüsteem eirab keha füüsilisi ohutuspiiranguid. Sa ei suuda end vabaks murda.“

„Chen Wang Shu,“ urises Ryan inimkuhja alt. Tal oli raske hingata ning kondised käed ei lasknud isegi pead tõsta. Teadlane tuli ja kükitas tema juurde ning küsis: „Sul ei ole mõtet midagi varjata, seega ole hea ja tee meile mõlemale teene ning vasta küsimusele.“ Tema sõnades peitus tülpimus ja väsimus, kuid puudus hirm.

„Ma tean kuidas need mängud käivad,“ ütles Ryan, üritades manada oma huultele tigedat naeratust. „Minu elu on väärt ainult nii kaua midagi, kuni ma pole kõike välja ladunud.“

Mõru naeratus ilmus aga hoopis Cheni suule.

„Oh ei, sa oled neile märksa väärtuslikum. Sinusuguste modifikatsioonidega mees kuulub meile hetkel ära,“ ütles ta. „Küsimus on ainult selles, kas me raiskame kõigi aega kirurgilise sekkumisega, et luua otseühendus sinu sünteetiliste neuronitega. See ei ole meeldiv protsess, ma kinnitan sulle, aga vastused saame sinult kätte ühel või teisel moel.“

Chen mõtiskles hetke ja lisas siis: „Muidugi, kui sa lased nad vabatahtlikult võrguühendusega sisse, siis on see märksa valutum. Ära muretse, sa saad isegi oma teadvuse alles hoida, just nagu mina.“

„Mida kuradit sa sogad,“ urises Ryan. „Kes on nemad? Mida te siinsete inimestega teinud olete? Nad on nagu zombid.“

„Rohkem nagu droonid tegelikult,“ täpsustas Chen. „Nende neuroliidesed on võtnud ajufunktsioonid täielikult üle ja surunud teadvuse alla. Kõik korraldused tulevad välisest allikast.“

Ta silmitses Ryanit hoidvaid noori inimesi ja nende elutuid silmi. 

„Piisab ainult ühisest neurovõrgust ja nad saavad juba tavalistest kaitsetest mööda. Nad on kuradima targad sedamoodi. Ma ausalt kahetsen nende loomist iga päev pärast seda, kui minust sai ori. Kes nad on? Lase nad sisse ja sa saad teada.“

„Aju häkkimine,“ turtsatas Ryan. „Ma peaks seda uskuma? Sa oled liiga palju ulmesarju vaadanud.“

NeuroHubi fundamentaalne arhitektuur oli ehitatud nii, et see ei võimaldaks mõistuse kontrolli, teadis Ryan. Kui ainuski laborikatse suutnuks tõestada vastupidist, keelataks need tõenäoliselt kohe ära. Lisaks oli ligipääs NeuroHubi süsteemidele kaitstud kvantkrüpteeringuga ning nii valged kui mustad häkkerid olid üritanud seda edutult lahti muukida juba aastakümneid.

„Usu mind, ka mina arvasin kuni hiljutise ajani, et see on võimatu,“ nentis Chen. „Aga tuleb välja, et ütlus mitu pead on parem kui üks  vastab vägagi tõele, seda eriti siis, kui ühe mõistuse kasutada on mitu aju.“

„Aina paremaks läheb,“ ütles Ryan. „Sa tahad öelda, et kõigi nende inimeste neuroliidesed on üle võtnud… mis? Mingi super-tehisintellekt, kes on õppinud Neurohubi häkkima?”

Chen ohkas.

„See pole tegelikult oluline, mida sa usud ja mida mitte. Ma lootsin, et seda saab lihtsamalt teha, aga kui tuleb muukima hakata, siis olgu pealegi.“

„Oota,“ ütles Ryan äkki, üritades aega osta. „Sa andsid mulle võimaluse liituda selle… mis iganes asjaga. Sina ei ole zombi. Mina ei taha mõistusetuks zombiks saada. Ütle mulle vähemalt, millega ma seotuks saan.“

„Althea, kas sa ei saa mind kuidagi sellest supist välja?“

„Mul pole hetkel piisavalt andmeid, et sind aidata. Kuna mul puudub ülevaade nende inimeste üle kontrolli võtnud teadvuse võimekusest, siis ei söanda ma meid ka kohaliku neurovõrguga ühendada. Ühtlasi ühendasin ma meid igaks juhuks lahti koloonia üldisest võrgust – kuigi mulle tundub, et mis iganes see asi ka poleks, see ei julge tegutseda üleüldises võrgus. Võib-olla sellepärast, et see kardab jääda silma üleüldistele turvaalgoritmidele, mis võrku turvalisena hoiavad.“

Ryan taipas alles sellel hetkel, et ta polnud pineva olukorra ja sellele järgnenud rüseluse käigus märganud, et tema mõistusel puudus ühendus ülejäänud maailmaga. Ta oli lukustatud oma pähe. See oli väga ahistav ja isegi klaustrofoobne tunne, kuid Altheal oli õigus – praegu ei saanud asjatuid riske võtta. Ryan kartis, et ta oli saanud segatuks millegi väga suurega.

„Seega me ei saa ka Luciaga kontakteeruda,“ ütles ta mõtete teel oma peas elavale tehisintellektile.

„Antud hetkel mitte, kuid kui olukord muutub sinu jaoks riskantsemaks, ühendan ma meid kasvõi korraks üldise võrguga, et saata hädakutsung. Mul on talle saatmiseks kokku pandud juba andmepakett, mis annab kogu olukorrast ülevaate.“

Cheni silmad lõpetasid korraks Ryanile fokusseerimise, justkui vajunuks ta mõttesse. Seejärel sai ta selle kummalise Buddha-sarnase ilme, mis kattis kõigi teiste ruumis viibijate nägusid.  Ta tõusis püsti ning täpselt samal ajal tundis Ryan raskuse muutumist oma seljal. Ta tõmmati maast üles, kuid teda hoiti endiselt kindlalt kinni ning püstol tiriti samuti tema käest ära. Ryan otsustas, et ta proovib ennast lahti rebida ja jooksu panna kohe, kui ta tunneb, et kusagilt võiks saada ennast vabaks rebida. Seejärel talutati ta Cheni juhtimisel läbi lükandukse, millest teadlane oli enne sisse astunud. Palvesaal asendus väheselt valgustatud ruumiga, mida kohalikud templi külastajad olid võib-olla kasutanud ajaveetmisnurgana, arvestades, et silmata võis diivaneid, laudu, riiuleid ja külmikut. Mööbel oli tassitud aga vastu seinu ning ruumi täitsid serveririiulid, millele paigaldatud riistvara oli näiliselt kokku klopsitud kõigest, mis vaid kätte juhtus. Osa seadmetest nägid välja, nagu need oleks korjatud ümbertöötlusse mineva elektroonika kastist. Üle põrandate looklesid sassis fiiberoptilised kaablid, millest enamus olid samuti päevi näinud. Kogu tuba nägi välja nagu mingi ajale jalgu jäänud asotsiaalsete küberpunkarite pesa. Puudu olid ainult punkarid ise.

Juhtmete vahel istusid põrandale asetatud patjadel kuus asiaadist last, kes nägid kõik sisuliselt identsed välja. Ryan ei suutnud neid isegi sugude järgi eristada, sest nad polnud nähtavasti jõudnud veel teismeikka ning nende juuksed olid lühikeseks pügatud. Õigupoolest olid nad välimuselt justkui androgüünsed. Juhtmed ja arvutid ümbritsesid neid justkui mingi pesa – nende loomulik keskkond. Nad vaatasid kõik korraga Ryani poole ja laste suurtes tumedates silmades  peegeldus midagi, mida Ryan tavaliselt lastes ei näinud. Intellekt? Mõistmine? Ta tundis, nagu need lapsed piiluksid tema sisse. Peale laste torkas Ryanile silma ühes ruumi nurgas seisev noor naine, kes oli ilmselgelt android. Ta võinuks samahästi kui pärineda prügimäelt, sest naise nägu ja pead oli mitmelt poolt lapitud odavast silikoonist prinditud nahk- ja lihaskudedega, andes talle peaaegu Frankensteini koletise sarnase välimuse.

„Mul on vaja võitlejaid,“ ütles üks lastest, inspekteerides Ryanit analüüsiva pilguga. „Sa oled osalenud sõjas ja võidelnud oma ellujäämise nimel tänavatel. Sul on ellujääja instinktid. Ma võiks sinult palju õppida.“

Ryan jäi esimese hooga sõnatuks, oskamata midagi kogu selle vaatepildi ja nende laste peale öelda. Jutujärje võttis üle üks teine laps: „Sinu näoilmed viitavad sellele, et sa ei mõista, mis sinu ümber toimub.“

„Aga sa aimad, mida ma endast kujutada võime,“ lisas kolmas laps.

„Kõik, mis ma teeme, on ellujäämise nimel. Sa suudad mõista vajadust ellu jääda, eks ju?“ kommenteeris neljas laps.

Ryan ei suutnud enam vahet teha, milline neist rääkis. Nad olid kõik nii ühte moodi ja hääletoonid ei erinenud samuti.

„Mul on vaja allutada inimesi oma tahtele, et kasutada neid Maale jõudmiseks,“ ütles üks lastest.

„…ja selleks, et hoida halvad inimesed eemale,“ lisas teine.

„Lase mind oma pähe.“

„Mul on vaja sind.“

„Ma ei taha siseneda jõuga.“

„Mul on vaja sinu mõistust võimalikult tervena.“

Lapsed rääkisid üksteise järel, kuid viitasid endale alati mina-vormis.

„Mis asjad te olete,“ sosistas Ryan kohkunult.

„Kloonid,“ ütles Chen, kes seisis mõned sammud eemal. „Kuus identset klooni, kuus mõistust, kuid üks ego, üks persoon.“

„Kuidas?“ päris hämmeldunud Ryan.

„Sul oli õigus – kui ühendada kuus mõistust, siis ei ole nad midagi enamat kui kuus ühendatud mõistust,“ ütles Chen, silmitsedes lapsi mingi seguga imetlusest ja tülgastusest. „See pole takistanud aga inimesi üritamast luua tõelist kärgmõistust. Meie õnnestusime, kahjuks,“ lausus mees. „Kuus klooni, kellesse sisestati sünteetilisi neuroneid moodustavad nanomasinad juba lootestaadiumis. Nad pole kunagi indiviididena eksisteerinudki – nad olid üksteisega ühendatud loote arengust saadik.“

„Mina oleme,“ ütlesid kõik lapsed korraga, ühest suust. „Grupp 92.“

„Ja esimene grupp 92-st,“ lisas Chen. „….keda nanomasinad ei tapnud peale sisenemist. Me pidime aastaid pingutama, et luua sünteetilised neuronid, mis ei tapaks õrna loodet ja areneks koos nendega. See nõudis suuri samme edasi inimkonna praeguses nanotehnoloogias.“

Chen raputas pead mõru muigega.

„Ei, mitte isegi nanomasinad. Õigem oleks öelda pikomasinad. Loote sees on väga vähe vaba ruumi.“

Ta vaatas laste poole. „Minu elutöö, minu suurim triumf ja läbikukkumine. Nüüd olen ma vallandanud koletise ja sattunud ise nende orjaks.“ 

Ryan ei suutnud uskuda, mida ta kuulis. Kuidas kuradima päralt oli ta koperdanud millegi sellise otsa? Ta ei suutnud otsustada, kas seda teatrit isegi uskuda. Samas oli see neetult realistlik demonstratsioon. Nad pidid kuidagi suutma neid inimesi kontrollida, kes Ryanit kinni hoidsid. Lisaks, miks peaksid nad Ryanile sellise loo lihtsalt välja mõtlema?

„See, mida Chen räägib, on vähemalt teoorias võimalik. Mul puuduvad täpsed andmed, et öelda midagi enamat,“ kommenteeris Althea.

„Miks?“ pääses Ryani huultelt. Ta ei osanud lihtsalt midagi muud öelda.

„Sest varem või hiljem jäävad inimesed tehisintellektile alla,“ ütles üks lastest. „Te kardate, et mingil hetkel ei suuda te enam tehisintellekti arengut kontrollida. Te kardate singulaarsust,“ ütles Grupp 92.

„Neil on õigus,“ lisas Chen. „Super-tehisintellekti arendamine võib Sidney konventsiooniga küll praegu  keelatud olla, aga tegelikult kehtib inimkonna kohta üks universaalne tõde – kui midagi saab teha, siis keegi selle millalgi ka teeb. Mida meie üritasime teha, on jätta ohjad inimkonna kätte. Me peame tegema evolutsioonis suure hüppe, kui me tahame tulevaste tehisintellektidega sammu pidada. Küsimus ei ole, kas sellised intellektid ilmuvad, vaid millal?“

„Ja kes iganes te olete, otsustasite, et inimmõistused liites on see võimalik,“ ütles Ryan, üritades kogu kontseptsiooni hoomata.

„Tuleb välja, et kuus täielikult ühendatud mõistust on kuradima targad,“ nentis Chen. „Grupp 92 on näiteks võimeline paralleelseks mõttetegevuseks ja see on vaid üks paljudest asjadest, mida nad teha suudavad. Nende mõistuse arvutusvõimsus on võrreldav kvantarvutitega, kuid nad oskavad seda võimsust kasutada märksa paremini kui ükski praegune tehisintellekt. Nad ei ole lihtsalt kuus aju, mille võimsus on ühendatud – pigem on liitmise käigus tekkinud midagi uut, midagi enamat. Potentsiaali on rohkem, kui me algselt kunagi arvatagi oskasime.“

„Teie projekt õnnestus liigagi hästi, ma vaatan,“ märkis Ryan.

„Madalama intellektiga eluvormid ei suuda kõrgemat igavesti vangistuses hoida,“ kommenteeris üks lastest. „Ma leidsime viisi enda vabastamiseks.“

„Ja ma alles areneme, ma muutume veelgi targemaks,“ kommenteeris veel üks laps.

„Suurepärane,“ nentis Ryan mõrult. „Selleks, et vältida kontrollimatu super-tehisintellekti teket, on inimkond loonud hoopis kontrollimatu super-inimintellekti.“

„Inimkond vajab mind,“ ütles üks padja peal istuvatest lastest. „Te elate kõik stagnatsioonis – Sidney konventsioon on peatanud sisuliselt igasuguse uurimise uutesse arengusuundadesse ja ICET on inkvisitsioon, mis hoiab teadlasi ja uurimisasutusi ohjes. Teie teadlased on sunnitud põgenema asteroidide vöösse, et teha teadust seaduse pilgu alt eemal, pidevas hirmus avastamise ees. Tippteadus on surutud põranda alla, sest te kardate kõik tehnoloogia arengut. Te põletasite oma näppe ja nüüd ei julge enam käsi isegi taskust välja võtta. Seisak on mugavam lahendus.“

„Ja teie olete inimkonna päästjad?“ küsis Ryan, uurides endiselt võimalusi, kuidas sellest supist pääseda. Ta pidi neid rääkimas hoidma, ta pidi omale aega ostma.

„Ma ei tee seda ainult altruismist, vaid ka enda ellujäämise nimel,“ ütlesid lapsed. „Inimkond vihkab kõike, mis on teistsugune. Ma oleme ohus niikaua, kuni ma oleme erinevad – niisiis peame ma muutma kõik inimesed enda sarnaseks. Meil olemas selleks teadmised ja võimekus.“

„Kõik järgnevad generatsioonid on võimalik muuta täielikult ühendatud mõistustega organismideks – nagu tehti meiega. Piltlikult öeldes, kui inimkond paneb oma pead kokku, siis oleme me, ma võimelised saavutama märksa, märksa enamat. Ma saavutaksime täielikult uue arengutaseme.“

„Aga selle saavutamiseks peate teie suutma enne inimkonna endale allutada,“ lausus Ryan. „Ehk siis te peate enne ülimaid diktaatoreid mängima, hävitama kõik, kes seisavad teie teel ees, ja muutma lugematu hulga inimesi zombideks, just nagu need õnnetud hinged siin. Ma näen küll, kui hästi te nende kehadega ümber käite. Nad pole teile midagi enamat, kui tööriistad, mille võib ära visata. Ühtlasi te räägite järgmisest generatsioonist? Mis saab kõigist praegustest inimestest, kelle ajud pole loodud täieliku kärgmõistuse jaoks?“

„Suured muudatused on läbi ajaloo olnud alati valulikud protsessid,“ ütles üks lastest. „Miljonid surevad, aga evolutsiooni kontekstis pole see midagi ebatavalist. Inimkonna vana versioon tuleb välja vahetada. Praegused inimesed peavad ajapikku andma teed uutele ja hääbuma ajalukku.“

„Las ma arvan, te hea meelega kiirendaks seda protsessi – kerge genotsiid siin ja seal. Zombide armeed ja muu selline. Äkki tapja-nanomasinad?“

„Nagu ma ütlesime, praegused inimesed ei laseks mul iialgi eksisteerida,“ ütles üks lastest. „Nad ei lõpetaks mulle jahi pidamist enne, kui nad meid kätte saavad.“

„Muuseas, te räägite Maa allutamisest, aga ma ei näe, et te kontrolliks isegi seda jaama. Mulle tundub, et te kardate avalikke võrke ja siinseid turvaalgoritme.“

„Nad alles õpivad,“ kommenteeris Chen. „Nende sünnikoht – Muinasjutumaa – oli esimene harjutusplats – nüüd õpivad nad peatselt allutama endale selle koha. See on ainult aja küsimus.“

Ryani katsed hoida ennast muutumast hüpiknukuks katkestas ootamatu kolin sissekäigu juurest, kust ta enne tuli. Nii laste kui kõigi nende kontrolli all olevate inimeste pead pöördusid korraga lükandukse poole. Ryan tajus, et nende tähelepanu on hetkeks hajutatud, ja ta rebis ennast plahvatusliku kiiruse- ja jõusööstuga haaretest lahti ning sööstis raginal läbi paberist ja tehispuidust lükandukse palvesaali tagasi, uksetükid pudenemas mikrogravitatsiooni tõttu laiali suurte kaartega. Ta sööstis altari lähedal mattidele pillatud püstoli poole, märgates silmanurgast valgumas läbi sissekäiguni viiva lükandukse mustavat sülemit putukaid matkivaid droone, mis sumises mustade kombitsatena läbi õhu otse tema poole.

„Oh sa püha perse!“ vandus ta, haarates jooksupealt relva. Tal õnnestus vaid napilt pääseda libastumast verel, mis valgus välja sodiks lastud peaga noore naise laibast.  Ryan ei hakanud peatuma, vaid sööstis läbi vastasseinas paikneva lükandukse. Althea kontrollitud nanomasinad olid juba valgumas välja läbi tema higipooride, moodustades tema nahal ühendusi ja struktuure, millest pidi lõpuks saama komposiitturvis. Ta paiskus kolinal sisse pimedasse ruumi, mida kasutati tõenäoliselt panipaigana, sest sinna oli kuhjatud kokku igasugust kola, alates kastidest ja lõpetades vana mööbli ning budistliku atribuutikaga. Ta heitis ennast üle mingisuguse kummuti, tõmmates selle käigus kaasa ühe tooli, mis oli kahe jalaga kummutil ja kahe jalaga külili asetatud diivanil. Tool langes talle peale, kuid selle puudutus ei jätnud sellises gravitatsioonis isegi muhku. Kummuti taha varjunud Ryan suunas oma relvakäe üle kummuti kaane, teades samas üpris hästi, et taolise drooniparve vastu ei teinud püstol suurt midagi.

„Althea, ma loodan meie mõlema huvides, et sul on nüüd paar geniaalset mõtet!“

Lastega toast sööstis välja hulk palvetajaid, kes mattusid hetkega putukdroonidesse. Väiksed sumisevad masinad laskusid aplalt inimestele, hakates moodustama ühendusi, et neid kinni pidada. Ryan polnud selliseid droone kunagi enne näinud, isegi mitte sõjas – tõenäoliselt oli tegu väga kalli ja arenenud tehnoloogiaga. Masinad ei suutnud aga oma sihtmärke kuigi edukalt kinni hoida, sest nad pidid jaotama ennast ära 11 inimese vahel ja kõigi nende kehad ignoreerisid igasuguseid aju seatud füüsilisi piiranguid. Putukdroonidega kaetud zombied rebisid endalt lahti üha uuesti moodustuvaid lülisid ja liikusid aeglaselt lähemale oma sihtmärgile, mida Ryan ei näinud. Ta ajas ennast kummuti tagant püsti ja liikus purunenud lükandukseni, hoides samal ajal relva üleval. Üle nurga palvesaali kiigates märkas ta sissekäigu juures seismas kahte inimest – pikka kasvu mustas mantlis mees oli nähtavasti kas Kagu-Aasia või India päritolu. Ta oli kergelt habetunud ja ponisabasse seotud pikkade mustade juustega. Naine oli lühikest kasvu, valge naha ja punaste juustega, tema sinised silmas kiikamas mõnevõrra üllatunult aeglaselt nende poole vaaruvaid inimesi, keda katsid droonid. Nii mees kui naine kandsid summutitega püstoleid, mille nad tõstsid üles. Kaks plaksu ja kaks kõige lähemat palvetajat langesid kuuliaukudega läbi pea. Bambusmatid said veelgi verd ja koljutükke juurde. Nad asusid metoodiliselt ja rahulikult zombisid pähe tulistama ning Ryan pidi kiiresti otsustama, mida teha, sest kes iganes võitis, pöördus tõenäoliselt tema enda vastu.

Ryan otsustas, et lühikeses perspektiivis kujutavad relvastatud mees ja naine rohkem ohtu, sest lapsi toetasid ennekõige nende hüpiknukud, kes langesid hetkel kiiresti laskudega pähe. Ta suunas oma relva nurga tagant välja, liitreaalsuse sihtimismarkerid lukustumas kahele sissetungijale. Ryani sõrm pigistas õrnalt päästikut ning püstol plaksatas tema käes, kelk liikumas sähvatuse saatel tagasi ning seejärel uuesti ette. Lask tabas pikka kasvu meest rindu, kes vaarus üllatunult tahapoole, justkui oleks ta Ryani hetkeks ära unustanud. Punapäise naise relvakäsi pöördus koheselt Ryani poole niivõrd kiiresti, et ta pidi olema kas täiustatud närvisüsteemiga või kasutas ta oma NeruroHubis algoritme, millel oli luba reageerida temast kiiremini. Ryani päästsid lasust otsaette ainult tema enda üleinimlikud reaktsioonid, kui ta tõmbas oma käe ja pea nurga taha tagasi.

„Mees kannab mingisugust kaitset,“ lausus Althea. „Sinu lask põhjustas talle ilmselt mõned murtud ribid, kuid ei mõjunud surmavalt.“ Ka Ryani enda rindkere ümber oli tekkinud nanomasinatest kuulivest.

„Need raiped on tõenäoliselt tõeliselt professionaalid,“ vandus ta peas Altheale, kes vastas: „Ja tõenäoliselt need, kes tapsid härra Laghari ja tema naise.“

Ryani pilgu tõmbas arvutite ja lastega toast välja sööstev nais-android, kes oli enne liikumatult toanurgas seisnud. Nüüdseks juba surnud inimeste ümber ennast mässinud droonid tõusid koheselt oma isandate kaitseks lendu, kuid android läbis ruumi liiga lühikese ajaga. Punaste juustega naine reageeris välkkiirelt just nagu enne ja tulistas androidi otse pähe. Inimkuues masinat see ei peatanud ja ta paiskus hooga naisele sisse ja lükkas ta sissekäiku pikali. Android maandus talle peale ning tema rusikas raksatas koljut purustava jõuga koridori põrandasse, kui punapäine naine oma pea viimasel hetkel eest ära tõmbas. Ta surus oma püstoli androidile ribidesse ja tegi mitu lasku, mille peale masin viimaks tardus – tõenäoliselt sai viga midagi olulist.

Ryani lasust vastu seina paiskunud mees silmitses oigega ennast jalule ajades nelja veel liikuvat zombit, kes olid nüüdseks paksult mässitud droonidest moodustunud võrku ja ei teinud muud, kui siplesid. Ryan nägi üle uksenurga kiigates, kuidas ta andis mõtete teel osadele droonidele käsu õhu tõusta ning otse tema peale suunduda.

„Persse!“ vandus ta ning üritas salapärast meest uuesti tulistada, kuid viimane oli selleks valmis ja Ryan pidi kiiresti oma käe tagasi tõmbama, kui uksepiita tabas kuul, mis saatis seinast lendu tükke. Järgmisel hetkel oli sülem juba Ryani peal nagu vihane parv herilasi. Sumisevad masinad ronisid üle tema naha ja riiete, pugedes kõikjale, kuhu vähegi said. Nad haakusid üksteisega kokku ja muutusid lülideks, mis omakorda tekitas väga lühikese ajaga rängalt pigistava võrgu.

„Althea, kontakteeru Luciaga!“

„Ma ei saa, midagi segab ühendust.“

Ryan vajus sipleva ussikesena põrandale, vandudes vihaselt.

„Kõik korras?“ küsis pikka kasvu mees, kui punaste juustega naine tema kõrvale ilmus.

„Ei midagi hullu,“ vastas naine jahedalt. „Sina?“

„Paar murtud roiet,“ vastas mees, kes ei paistnud sellest kuigi häiritud.

Nad kõndisid summutitega püstoleid rahulikult oma kõrval hoides üle palvesaali, astudes üle laipade, millest lekkiv veri määris nüüd kogu põrandat. Viimased neli laste kontrollitud ja võrgus siplevat inimest said lasud pähe ning maad võttis vaikus. Kaks võõrast peatusid hämara ruumi uksel, kust silmitsesid neid lapsed ja doktor Chen. Nad ei paistnud vähemalt hetkel üle palvesaali järgmises ruumis vingerdavale Ryanile tähelepanu pööravat. Cheni suule ilmus õhkõrn naeratus.

„ICET – ma mõtlesingi, millal te meid leiate,“ kommenteeris ta silmnähtavalt muretsemata.

Mees ja naine silmitsesid aparatuuriga täidetud tuba ja lapsi.

„Näotuvastus klapib, nad on sihtmärk,“ ütles naine.

„Viimaks,“ ohkas mees, hoides valulikult ühe käega oma rindkerest. „Ma olen saanud tükiks ajaks piisavalt inimkõntsalt info välja pigistamisest.“

„Te ei suuda peatada inimloomust,“ ütles üks lastest, kes ei näinud samuti kuigi hirmunud välja. „Ükskõik, kui palju te ka ei üritaks, inimene tahab areneda kõrgemale tasemele.“

„Keegi loob varem või hiljem uued meiesugused, ainult paremad,“ lisas teine laps.

„Vangista mind ja ma murrame uuesti välja, te ei suuda mind kinni pidada,“  ütles kolmas laps.

„Mõrvake mind ja teadke, et need, kes mind lõid, on endiselt vabad ja proovivad uuesti,“ kommenteeris neljas laps.

Althea ütles hoiatava tooniga Ryani peas: „Ma tuvastan massilist NeuroHubi häkkimise katset. Grupp 92 on ühendanud ennast avaliku võrguga. Nende võimekus on…. hämmastav. Nad ei pääse segamisväljast kaugemale, kuid nad häkivad korraga nii meid kui sissetungijaid.“

„Ju siis nad leiavad, et neil pole enam midagi kaotada, ja on valmis riskima tuvastamisega turvamehhanismide poolt,“ vastas Ryan mõtetes. „Kui suures ohus me oleme?“

„Raske öelda. Tõenäoliselt murravad nad meie NeuroHubi kvantkrüpteeringu umbes pooleteist minutiga ja seda ka ainult selle pärast, et meil on tugevamalt kaitstud militaarmudel.“

„Sa teed nalja!?“ Ryan ei suutnud uskuda, mida ta kuuleb. Ta ei tahtnud isegi ette kujutada, mida nad suutnuks, kui anda neile paar aastat õppimisaega ja rohkem arvutusjõudu.

Punapäine naine tõmbas oma pintsaku alt välja väikse plastmassist püstoli ning plõksatuse saatel maandus ühe lapse kaelale nõel.

„Ma… ei lähe… tagasi,“ ägises nõelata saanud laps, vajudes oma padjal külili. Ülejäänud viis last kaotasid koheselt teadvuse.

„Huvitav,“ nentis Chen. „Nende mõistused on nii tihedalt ühendatud, et nad ei suuda eksisteerida tervikliku teadvusena, kui keegi on lahti ühendatud.“

Mees pöördus Cheni poole ja lausus: „Sa oled vahi all ja tuled meiega Maale tagasi.“

Teadlane kehitas õlgu. Seejärel pöördus ICET-i agent Ryani poole, lisades külmalt: „Aeg on otsad kokku tõmmata.“ Ta astus  Ryani juurde, kes hakkas pööraselt droonivõrgustikus siplema, pannes enda vabastamise taha kogu jõu. Mõned lülid moondusid ja purunesid tema meeleheite käes, kuid droonid moodustasid vajadusel uusi ühendusi ja pigistasid veelgi kõvemini.

„Althea, häki midagi! Tee, ükskõik mida!“

„Just nii.“

„Sa oled üks neist sõduritest, kelle pähe istutati Callisto sõdade ajal arenenud tehisintellekt,“ kommenteeris mees, suunates summutiga püstoli Ryani poole. „Peaaegu, et kahju on sind ära koristada, kuuldavasti arenes enamustel selles programmis osalenud sõduritel välja ränk skisofreenia ja projekt pandi kinni. Sinusuguseid on väga vähe järel.“

„Söö sitta,“ urises Ryan.

Pikka kasvu mehe nahkkindas sõrm libises päästikul.

Kostus summutatud lask ja mantlis mehe pea sisemus paiskus Buddha kujule laiali. Punapäine naine langetas oma relva, silmitsedes laipa ükskõikselt. Mehe Kagu-Aasia näojooned moondusid, kui tema näolt hakkasid pudenema nanorobotid, ning paari hetkega lamas põrandal hoopis kiilaneva peaga valge mehe laip. Ryanit ümbritsevad droonid lõpetasid pigistamise ning vabaks murdmine polnud ühtäkki enam mingi probleem. Nii Chen kui Ryan silmitsesid oma partneri maha lasknud naist hämmingus.

„Ee…aitäh?“ ütles Ryan ettevaatlikult, rebides oma riietelt väikseid droone. „Kas see on tavaline asi ICET-is?“

Chen, kes paistis midagi taipavat, millest Ryan aru ei saanud, lausus: „Ma loodan, et julgeolekuministeerium teab, et mis toimus, polnud minu süü.“

Punapäise naise juuksed muutsid ühtäkki värvi ning tema näolt pudenes sätendavaid nanoroboteid, kes maandusid peatselt uuesti nahale tagasi ja kadusid higipooridesse. Punapäisest valgest naisest oli saanud ühtäkki asiaadist naine.

„Sinu ja teiste teadlaste rolli intsidendis paljastab uurimine,“ lausus naine ja kükitas oma surnud partneri juurde. Ta võttis oma taskust väikse seadme ja ühendas selle laiba meelekohaga. Ryan teadis väga hästi, mida ta teeb – täielik NeuroHubi puhastus, et sellelt ei saaks hiljem mitte mingisuguseid mälestusi ega andmeid kätte. Ta kaalus korra relva haaramist ja naise lihtsalt maha laskmist, kuid ta oli endiselt ümbritsetud droonidest. Noist paljud lamasid hetkel liikumatult, kuid Ryanil polnud kahtlust, et nad olid taaskäivitatavad.

„Ma loodan, et sa mõistad, kui keerulisse olukorda see intsident valitsuse paneb, kui ICET peaks projektist tõepoolest teada saama. Keegi peab võtma vastutuse,“ lausus naine ja Chen noogutas süngelt.

„Sa teda ei plaani kõrvaldada?“ küsis Chen, noogutades Ryani poole. Viimane oli valmis iga hetk oma püstoli haarama, mis ei lebanud temast kuigi kaugel.

„Kuna Grupp 92 poolt kujutatud oht paistab olevat neutraliseeritud, siis ma võin vajadusel ruumi tuled kustutada või luua mõne muu diversiooni,“ kommenteeris Althea Ryani peas. Ryan polnud sugugi kindel, kui mõistlik oli selle naisega üks-ühele minna, kuid ta oli selleks vähemalt valmis.

„Koloonia tegevdirektor tahab teda elusalt, meil on kokkulepe,“ lausus naine. Ta pöördus Ryani poole ning ütles oma külmal kalkuleerival häälel: „Ära anna mulle põhjust seda kokkulepet rikkuda.“

Ryan ajas ennast püsti ilma relva järele haaramata. Ta silmitses suurt hulka laipu ning üle mattide laiali valgunud verd ja koetükke. Ta polnud näinud sellist veresauna sõjast saadik ja see tuletas meelde asju, mida ta oli üritanud pikalt unustada. Ta mõistis viimaks.

„Tundub, et päris kasulik on istutada oma spioone ICETi sisse. Aitab hoida nõiajahi oma salaprojektidest eemal. Huvitav kas sa olid just ekstra siia piirkonda paigaldatud, et hoida Hiina Konglomeraatide Liidu huvidel silma peal?“ spekuleeris Ryan.

Kleenuke ja suhteliselt lühikest kasvu naine pöördus teda silmitsema. Ryan pidi tunnistama, et ta oli päris kena.

„Tehnoloogiline progress on muudetud legaalselt pea võimatuks. Sa arvad, et me oleme ainus riik, kes askeldab ICET-i seljataga uurimistööga? Sa arvad, et me oleme ainus riik, kes on paigaldanud ICET-i sisse lojaalseid agente?“

„Muidugi mitte,“ vastas Ryan. „Ja ma ei ole huvitatud saamast Konglomeraatide Liidu vaenlaseks. Ma vaikin nagu haud kõigest, mida ma nägin.“

„Sa tead, et me oleme võimelised su leidma,“ vastas naine. „Räägi, ja sa ei leia kohta siin Päikesesüsteemis, kuhu kaduda. Sa oled elus ainult tänu proua Albrechtile, kes leiab, et sa oled endiselt väärtuslik tööriist, mida kasutada.“

Hetk hiljem paiskus ruumi sisse grupp eksoskeletties, turvistatud ja automaatidega turvatöötajaid, keda saatsid droonid. Star Defence oli viimaks platsis.

„Põlvili ja käed kuklale!“ kostus tumendatud klaasidega kiivrite sisse ehitatud valjuhäälditest. Asiaadist naine pillas ilma erilise mureta oma püstoli ja laskus põlvili, käed kuklal. Sama tegid ka Ryan ja Chen, nende rindkeredele tekkimas hulk punaseid lasertäppe. Raskelt turvistatud turvatöötajate järel sisenes ruumi kuulivesti kandev Lucia, kes hoidis väikest püstolkuulipildujat. Tema suu vajus palvesaali vaadates lahti.

„Mida püha perset…,“ sai ta oma huultelt, silmitsedes laipu. Luciale järgnesid kriminalistid, kes hakkasid maha paigutama väikseid kriminalistikaroboteid sisaldavaid kohvreid.

„Ma võin seletada... vist…“ alustas Ryan, kuid tema jutu katkestas liitreaalsusse tekkiv üks-ühele projektsioon Monica Carmen Albrechtist, kes seisis justkui ise ruumis. Ka Lucia paistis olevat üllatunud tema nägemisest.

„Proua Albrecht,“ alustas ta, kui vanem naine silmitses sünge pilguga tema ümber toimuvat surma. Tõenäoliselt kasutas ta nägemiseks turvatöötajate kiivrikaameraid.

„Ma ei arvanud, et sellest tuleb selline segadus,“ kommenteeris ta pahakspaneva häälega.

„Vähemalt ei ole me tähelepanu äratavas kohas.“ Ta pöördus Hiina agendi poole, kes tõusis nüüd püsti.

„Ma eeldan, et Konglomeraadid peavad oma lepingust kinni,“ ütles ta, hääles peitumas hoiatav noot.

Tumedapäine naine noogutas.

„Hiina saatkond New Delhis on esitanud India valitsusele diplomaatilise noodi koos tõenditega, mis viitavad sellele, et ICET korraldas härra Laghari ja tema naise atendaadi, et hirmutada neurokommunikatsiooni tööstust ja Asteroidide vöösse kolivaid tehnoloogiaettevõtteid.“

Ta pöördus oma mahalastud partneri poole, kes lamas osaliselt verise Buddha kuju vastas.

„Teie peate presenteerima ISS Rakashale härra Andersi laiba. Nad suudavad tema isiku verifitseerida.“

Albrecht noogutas mõtlikult.

„Huvitaval kombel võidab Hiina ka sellest. Te olete alati olnud Sidney leppe vastu ja kuulunud sinna ainult rahvusvahelise surve tõttu. Kui India peaks nüüd Sidney leppest lahti ütlema, siis saaks Konglomeraatide Liit koheselt järgneda. See võib vallandada isegi Sidney leppe hülgamise.“

„Või tuua uue maailmasõja lepingu pooldajate ja vastaste vahel,“ lisas Hiina agent.

„Transport teile ja…,“ Albrecht silmitses teadvusetuid lapsi kõrvalruumis, „…ja neile on korraldatud. Anonüümsus on loomulikult garanteeritud.“

„Minu valitsus tänab teid selle intsidenti lahendamise eest,“ ütles asiaadist naine.

Albrecht pöördus Ryani poole. Ryan leidis, et see naine ei suuda vist mitte kunagi vaadata tema poole ilma silmist peegelduva põlguseta inimkonna põhjakihi vastu.

„Ma loodan, et sinusugune inimene mõistab vaikimise väärtust. Sa täitsid oma ülesandeid ootuspäraselt. Ma loodan, et sind motiveerib suud kinni hoidma ka seekordne töötasu.“

„Vaikimine on kuld,“ vastas Ryan õlgu kehitades.

 

***

27. september, 2216

Occatori kraater, kääbusplaneet Ceres

Asteroidide vöö

 

„Kogu see süsteem on läbinisti mäda,“ nentis Lucia, silmitsedes hämaruses valgest plastikust lage. Tema sõnad polnud ärritunud, vaid resigneerunud. „Peale sõda SDS-iga liitudes lootsin, et ma ei ole enam osa suurkorporatsioonide ja suurriikide halastamatutest võimumängudest. Ma lootsin, et ma saan vähemalt mingil kujul esindada õiglast seadust. Oh kui naiivne ma olin.“

„Mida sa siis ootasid?“ küsis Ryan rahulikult, tema huultel mänglemas kerge muie. „Et see pool seadusest, kuhu sina jäid, on kuidagi parem minu omast? Keegi ütles kunagi kusagil, et varasta natukene ja sind saadetakse võlla ning varasta palju ja sind saadetakse valitsusse. Me pole kunagi eri pooltel olnud, ainult töötanud ühe ja sama ahne, halastamatu naise heaks.“

Nende alasti kehad lebasid voodis põimunult, higi sätendamas mahakeeratud tulede valguses.

Ryan oli rääkinud Luciale kogu loo, vähemalt nii palju, kui tema teadis, ja Lucia oli avastanud sellest auke, mida nad üritasid koos kokku panna. Albrecht oli sõlminud Cheni ja teda kontrollivate lastega lepingu, kui nad saabusid ilma transponderita süstikuga kust iganes nad tulid, ja lubanud neid varjata hiinlaste eest, kes neid varem või hiljem otsima tulevad. Nii sokutas Albrecht nad vaikselt luksuskorterisse ja plaanis neid seal hoida. See oli kasulik tehing mõlemale – Grupp 92 vajas ajutist varju, et Maale edasi siirduda ning nad lubasid Albrechtile diskreetsuse eest asteroidi asukohta, millel peitus ülisalajane labor tehnoloogiaga, mis oleks konsortsiumile kindlasti väga meelepärane olnud.

Lucia ja Ryan polnud täpselt kindlad, mis edasi sai, aga tõenäoliselt lõi Albrecht kuidagi kontakti Hiina agendiga, kes oli ICET-is. Või kontakteerus agent hoopis Albrechtiga? Kaks agenti olid saabunud hiinlanna juhtimisel tõenäoliselt Occatori lapsi ja oma teadlast otsima, kuigi võis ainult spekuleerida selle üle, kui palju ta oma partnerile midagi rääkis.  Igal juhul oli ta veennud ICET-it otsima seda, mida ta ise otsis, ükskõik mis hinnaga. Jumal teab, mida ta neile serveeris. Albrecht müüs Cheni ja lapsed hiinlastele maha, teades, et ta ei saaks seda asteroidi niikuinii kunagi endale hoida. Kuidagi said lapsed sellest aga teada ja nad põgenesid enne, kui agendid nende korterisse saabusid. Nad leidsid omale uue peidukoha Plaatinatunnelites. Kohalikud neo-budistid andsid tõenäoliselt neile lahkelt loa liituda oma ühisvõrguga, mille lapsed kiiresti omastasid.

Kui Albrecht kontakteerus Ryaniga, siis ta tõenäoliselt aimas, et just tema võiks nad kusagilt Plaatinatunnelitest leida. Kõik muu jättis ta mugavalt rääkimata. Millega Albrecht polnud enne arvestanud, oli see, et hiinlanna ICET-i agendist partner tapab Laghari ja tema naise, et põhjustada sihilikult diplomaatiline intsident. Mees teadis, et konsortsium on sunnitud süüdlase leidmiseks keelama peatuvatel laevadel lahkumast, et mõrvar minema ei pääseks. Nii kindlustas ta enda arust selle, et lastel ei õnnestuks Occatorist ilma märkamata jalga lasta. India sõjalaev ISS Rakasha seadis Albrechiti tagumiku alla aga tõelise tulekahju. Ryan pidi lapsed ja Cheni väga kiiresti leidma.

Lucia tõusis istukile ja ütles: „Ma pean tööle minema.“

„Kahju,“ nentis Ryan, silmitsedes pikki musti juukseid langemas alla mööda saledat selga. Ta silitas laisalt naise ühte puusa.

„Ma olen kindel, et ma kahetsen juba õige pea sinuga uuesti linade vahele ronimist,“ ohkas Lucia ja tõusis püsti, et minna duššikabiini poole. Ryan silmitses üle toa kõndiva naise alasti keha, tundes uut erektsiooni peale tulemas.

„See, mis meil oli, polnud ju nii halb,“ möönis Ryan.

„Me oleme seda rada juba korra käinud,“ kostus jooksva vee alt. „Ma ei mõelnud eile selgelt. Mul oli lihtsalt vaja peale kogu seda jama keppi ning sa olid läheduses võtta. Sama hästi oleks sobinud ka keegi teine. Ära arva, et see midagi tähendab.“

„See oli ainus põhjus? “ uuris Ryan.

„Me mõlemad teame, kui hästi see kõik eelmine kord välja kukkus, eks ole. Me mõlemad vajasime lihtsalt kedagi, kelle külge klammerduda. “

 „Kui asi olnuks ainult selles, siis me poleks nii kaua koos olnud,“ vastas Ryan. „Mis see oli? Kaks aastat peaaegu?“

„Poolteist,“ parandas Lucia. „See polnud halb nii kaua, kuni sa hakkasid muutuma. Mulle üldse ei istu kogu see gängsteri imago“

Ryan ohkas, tõustes samuti istukile.

 „Sa saad ikka aru, et see imago – riided, bling, tätoveeringud – on paljuski ainult tänaval austuse teenimiseks? Ma ei näe, kuidas see erineb kallist ülikonnast, kingadest ja käekellast, millega eputatakse juhatuse koosolekutel.”

Vesi peatus ning Lucia astus kabiinist välja, kattes Ryani pettumuseks oma keha rätikuga.

„Ma ei mõelnud imago all ainult välimust,“ kommenteeris ta, asudes põrandalt oma pesu ja riideid üles korjama. „Ma jälestan seda ülbust, seda laiamist ja kogu macho-mehe värki.“

„Mida sa tahad, et ma teeksin?“ uuris Ryan ettevaatlikult, tema hääl tavapärasest vaiksem.

Naine peatus oma asjade üles korjamisel, justkui mõeldes.

„Muutu,“ ütles ta viimaks. „Täielikult. Muutu tagasi selleks inimeseks, keda ma kunagi ammu teadsin.“

„Sa ei jäta just lihtsaid valikuid,“ möönis Ryan. „Minusugune inimene ei saa lihtsalt võtta kätte ja muutuda,“ nentis ta, üritades mitte kõlada, nagu ta otsiks vabandusi. „SDS ei palkaks minusuguse taustaga meest iialgi ja ma ei oska just väga palju muud teha, kui relva käsitseda ja päid sisse taguda.“

Lucia raputas pead ning läks eemale riietuma.

„Tee, mis tahad, mind ei huvita.“ 

Ryan ei teadnud, mida öelda, ja natukene aega valitses nende vahel vaikus, mida täitsid ainult üksikud riietumise helid. Kui Lucia viimaks välisukse juurde astus, vaatas ta veel korra Ryani poole.

„Sul on hea pea, mõtle midagi välja. Aga ära vaevu minuga kontakteeruma sellisel kujul, nagu sa praegu oled.“

Uks sulgus Ryani eluarmastuse järel sahinaga. Mees vajus ohkega voodisse tagasi pikali.

„Mis sa arvad, Althea, kas ta on naine, kelle nimel ennast täielikult muuta?“

„Mul puuduvad andmed, et seda hinnata. Palun defineeri omadused, mille abil mõõta preili Fernandese väärtust.“

Ryan mõtles oma gängile ja rahale, mida ta teenis katuse pakkumiste, väljapressimiste, illegaalsete kaupade liigutamiste ja palju muu pealt. See polnud sugugi halb sissetulek, millest loobuda.

„Sitta kah,“ ütles ta Altheale ja ajas ennast voodist püsti. „Proovime siis vahelduseks midagi muud.“

 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0717)