Raamatulugejad jagunevad laias laastus kaheks: ühed, kes leiavad kirjaniku, kes neile meeldib ja püüavad antud autorilt siis kõik kättesaadava läbi lugeda ning teised, kes otsivad lugemiseks kogu aeg midagi uut või tundmatut. Eks ole veel ka vahevariante, näiteks mingi konkreetse žanri austajad, kes loevad vaid oma lemmikžanri raamatuid... Viimaste hulka kuuluvad suuresti ka ulmefännid, kes on mingi pentsik sekt esimesest ja teisest lugejatüübist – loetakse reeglina vaid ulmet, aga samas ollakse vähem või rohkem avatud ka uuele ja tundmatule ning loetakse isegi lühijutte. Viimatimainitu on ehk mõneti žanrist tulenev, sest ulmekirjanduses on lühiproosal olnud alati suur roll. Vähemasti vanasti.

„Raevu päevad“ on neljas Veiko Belialsi koostatud-tõlgitud venekeelse ulme antoloogia. Seekord on teemaks siis kõik see kuri, mida inimesed teistele inimestele teevad. Nagu koostaja eessõnas mainib, on raamat süngem, kui kolm eelmist. Etteruttavalt võib kohe ära öelda, et nii sünge see raamat kah pole ning isegi mitte eelnevatega võrreldes. Kuid kui koostaja tundis, et peab hoiatama, ju ta siis tajus erinevust...

Igas antoloogias joonistub reeglina välja mingi selgroog ehk tekstid, mis tõusevad esile, löövad lugeja oimetuks, jäävad meelde ning millega lugeja siis võrdleb ülejäänud tekste. Käesolevas kogumikus on selliseid kolm: Sever Gansovski „Raevu päev“, Sergei Lukjanenko „Rong Soojale Maale“ ja Kirill Benediktovi „Koletis“. Kui esimene on oma tosina kordustrüki ja paarikümne tõlkega üks kuulsamaid nõukogude ulmejutte üldse, siis teised kaks on postsovjetliku ulme tõelised pärlid. Lukjanenko on oma jutu kohta öelnud, et tõenäoliselt on see üldse parim, mida ta on kirjutanud. Kolmest vast kõige vaieldavam on Benediktovi jutt ja seda just poliitilise korrektsuse vastase paatose tõttu, mis mõne lugeja jaoks on ehk pisut häiriv.

Loomulikult ei saa antoloogia arvustust üles ehitada raamatus olevate juttude üleslugemisele ja omavahel võrdlemisele, kuid kahte teksti tahaks ma kohe veel mainida. Kõigepealt Tim Skorenko ja tema „Revanš“, mis oma ülbe kirjutamislaadi ja igast poorist väljapressiva dekadentsiga on kindlasti raamatu kõige kunstilisem tekst. Skorenko jutul on samas ka puudus, mis ei luba mul seda eespool mainitud kolme meistritöö hulka asetada. Jutt on liialt segane, et üldiselt on selge, mis toimub, aga suurem pilt jääb häguseks ning ma pole kuigi kindel, et ka autor lugejast suurt rohkem teab. Ja teisena siis Julia Ostapenko „Kuninglik jaht“, mis vastandina Skorenkole on enam kui selge ja sirgjooneline, aga samas seeläbi ehk isegi veel lootusetum. Ostapenko jutt võiks samuti nende eelpoolmainitud parimate seas olla, aga mingi sõnulseletamatu primitiivne sirgjoonelisus ei luba mul seda teksti tipplugude hulka arvata.

Ülejäänud jutud jäävad ehk mainitud viisiku varju, on sellised tavalisemad, aga eks igaüks neist lisab oma killu inimliku kurjuse ja alatuse altarile. Ütleks isegi, et ülejäänud tekstid on kõik vähemal või rohkemal määral puudustega. Kui eelpoolmainitud 3+2 juttu olid siiski tipptekstid või peaaegu tipptekstid, siis kogumiku teised jutud-lühiromaanid on kõik puudustega.

Kui rääkida raamatu kahest lühiromaanist, siis Andrei Livadnõi „Teine kolonisatsioon“ kuulub autori igikestvasse Ekspansiooni-sarja, või oleks täpsem öelda, et kogu Livadnõi looming ongi see sari, selle pidev laiendamine ja lünkade täitmine. Lühiromaani „Teine kolonisatsioon“ peetakse selle sarja ehk üheks tugevamaks tekstiks, kuigi see pärineb autori loometee algusest. Üldiselt oli ju ladus lugemine, aga mida edasi, seda enam tekitas küsimusi toimuv, selle arukus ja loogika. Jah, ma mõistan, et Universum on lõputu ja kõik on justkui võimalik, aga liiga palju juhtus tekstis sellist, mille ainukeseks põhjenduseks oli autori tahe ja sobivus autori plaanidega.

Teine lühiromaan, Aleksandr Buškovi „Ja nad püüdsid loomi seal“, on antoloogia üks vanemaid tekste ja mõneti on seda ka tunda. Kui Gansovski paigutas oma jutu tegevuse kuhugi kapitalistlikku läände, siis Buškov püüdis eelmise sajandi 80ndate lõpus tuua läänelikke märuliskeeme just sotsialistlikku või kommunistlikku reaalsusesse. Lühiromaanil on mitu suurt puudust ning kõige suurem vast see, et tekst on tasakaalust väljas – suur osa lühiromaanist on vaid sissejuhatus puändile. Lugeja saab lehekülgede kaupa lugeda, kui vajalik on eriüksus Dingo ja selle ässad, kuigi kommunistliku Maa inimesed neid ei armasta. Lugeja saab veel hulga lüürilisi mõtsiklusi, kuniks läheb mölluks ning siis saab lugeja teada, et vastased on lihtsalt lollid. Eks Buškovil oli sageli nõnda, et dekoratsioonid olid uhked, aga sisu pisut rumal või läbimõtlemata. Isiklikult mind häiris veel ka tõsiasi, et ma olin seda 90ndate alguses kindlasti lugenud, aga ma kohe üldse seda lühiromaani ei mäletanud.

Antoloogia kolm ülejäänud teksti on ka antoloogia kõige nõrgemad. Andrei Tepljakovi „Naabrid“ ja Juri Poguljai „Ökokeskus“ on vähemal või rohkemal määral tavalised jutud, mil mõlemal suht sihitu lõpp. Võib-olla on Tepljakovi jutul mingi sügavam mõte sarja kontekstis, sest see paigutub kahe minu poolt mitteloetud romaani vahele, aga üldiselt ma kahtlen selles. Poguljai jutt aga oli lihtsalt primitiivne lugu, mida moodsama kirjutuslaadiga oli püütud segasemaks ajada ja seeläbi tähendustiinemaks teha.

Kogumiku kõige nõrgemaks tekstiks peaksin ma aga Aleksandr Batšilo juttu „Mittevajalikud“. Ma päris täpselt ei oskagi öelda, et miks ma sellele päralaterna mitteaustava tiitli annan. Taaskord varasemalt loetud jutt, mille ma olin täiesti unustanud. Kuid mitte seepärast. Pigem häiris mind jutu üleüldine jaburus. Autor, kel kirjutamiskogemust pea neli aastakümmet on kokku keerutanud mitmekihilise skeemi, mis peaks justkui olema elegantne ja ootamatu, aga on kahjuks üsna algusest etteaimatav ja läbinähtav ning tüütu lugeda samuti.

Kuid eks maitsed, sest näiteks Batšilo jutt kandideeris mitmele Venemaa olulisele ulmeauhinnale. Õnneks küll ei saanud ühtegi. Kuid samal aastal ilmunud ja mäekõrguselt paremat Benediktovi juttu ei nomineeritud mitte ühelegi auhinnale. Eks see kõik ütleb midagi auhindade kohta ning ütleb kindlasti midagi ka maitsete kohta.

Kuigi ma olen siin öelnud üht ja teist negatiivset enam kui poolte antoloogia tekstide kohta, ei julgeks ma väita, et nende hulgas on mõni, mida poleks pidanud antoloogiasse valima ja eesti keelde tõlkima. Jah, mul tekkis lugemisjärgselt küsimus, et miks see või teine autor või tekst on puudu, aga sellised küsimused tekivad paljulugenud fännil alati, kui ta loeb mõnd valikantoloogiat. Maitsed lihtsalt on erinevad.

Kui rääkida antoloogia koostamise põhimõtetest ning eelkõige juttude järjestusest, siis mind omajagu häiris, et praktiliselt kõik tekstid, mida ma heaks pidasin, olid raamatu alguses. Võimalik, et ma eksin, aga mulle tundub, et Veiko Belials valis koostamisel juttude järjestamiseks idee, et minna isiklikust üha mastaapsemaks. Kui raamatu alguspoole on lood rohkem läbi konkreetsete isikute silme läbi ja seeläbi kuidagi kammerlikumad, siis mingil hetkel lähevad asjad justkui mastaapsemaks. Kas selline koostamisvalik on õige või mitte, pole mina pädev otsustama, aga juhtus nii, et eespool mainitud viiest jutust neli on antoloogia alguses...

Ja kuigi ma nii mõnegi jutuga rahul polnud, kuigi mul viis teksti varasemalt ja mõni ka korduvalt loetud olid, edenes raamatu lugemine tempokalt. Võimalik, et süüdi on minu slaavi ulme lembus, aga kuidagi mõnus oli ja enamjaolt ka liigselt punnitamata see kõik. On kuidas on, aga antoloogiat „Raevu päevad“ soovitaks ma lugeda küll. Iseäranis neil, kellele lähevad korda sotsiaalsed teemad ning inimkonna ja maailma saatus.

 

Raevu päevad

Koostanud ja tõlkinud Veiko Belials

Fantaasia
2019

256 lk

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1538)