Reisiveorakett Kannike ootas harilikult tähtedevahelist lainerit Sevani süsteemi viienda planeedi orbiidi taga. Ka see kord oli kõik nagu tavaliselt. Translainer Varssavi materialiseerus kindlaksmääratud kohas kolmemõõtmelisse ruumi ülemineku graafikut ühe minuti võrra ennetades. Varssavi kapten saatis otsekohe eetrisse oma koordinaadid. Kuid Kannike oli teda radaritega märganud ning kihutas juba kiirust kogudes Varssavi poole.


Kannikese komandoruumis valitses elevus. Maa laevad ei sattunud Sevani lähedusse mitte just sageli. Nüüd tulevad uued seadmed, mida kunagi ei jätku füüsikutele, bioloogidele, arheoloogidele ja inseneridele Erakul. Tulevad uued artiklid, uus info. Tulevad tunnid, mis veedetud Maal kõndinud inimeste seltskonnas.

Nende nappide tundide sündmusist räägitakse seal, Erakul, veel nädalaid. Kannikese ekipaaž näeb hirmsat vaeva, et ära öelda kõigile kutsetele tulla kohviõhtule igasse eramusse Keskjaamas. Igaühes kahekümnest baasist on äkki kiiresti ettenägematute tööde läbiviimiseks vaja kedagi laeva meeskonnast. Aga neid on kõigest kolm. Kannikese komandör Sven Tomson, tema abi küberneetik Nikolai Traikov ja sidemees Henry Virt.

Vaadates silme all kasvavat Varssavit, raputas Sven Tomson oma tohutuid rusikaid ja lausus:

„Kui ma teda näen, tahaks Maale põgeneda. Erakul läheb see üle, aga siin hoian end vaevu tagasi, et mitte raportit kirjutada.”

„Teda kutsub Põhjanael...” laulis peene tiiskantiga Nikolai Traikov. „Mitte kusagile sa Erakult ei pääse. Aga Anetta ...”

„Aitab, enam mitte üks sõna, Nik!” müristas Sven.

„Vaikin, vaikin. Ainult raportit pole vaja esitada.”

„Ma unustasin sinise helendava särgi Erakule,” ehmatas Henry. “Oza ajas jälle kõik segi.”

„Mis sa nüüd!” ütles Nikolai hauataguse häälega. „See on katastroof!”

„Sina naljatad, aga mina räägin tõsiselt. Ühiskajutis on kõik helendavais, aga mina...”

„Võta minu oma,” pakkus Sven.

„Sinu?” imestas Henry, vaadates komandöri pikka laiaõlgset kuju. „Aitäh, aga öösärki ma ei vaja.”

„Nagu soovid,” ütles Tomson rahulikult ja äkki hüüdis: „On jäänud kolm minutit. Unustame etiketi, seda enam, et me pole seda kunagi järginud...”

„Tervitus erakutele!” kostus valjuhääldajatest Varssavi komandöri hääl. „Kuidas on lood tsivilisatsiooniga? Kas asi edeneb?”

„Hästi!” hüüdis Tomson vastuseks. „Sellest ei saa tuhkagi aru. Aga kas ühiskajutis on kõik valmis? Millega üllatab meid šeffkokk?”

„Kannikese meeskond!” kostus vali hääl. „Valmistuda sisenemiseks!”

„Valmis,” vastas Tomson.

„Annan häälestuse. 10, 9, 8...1, 0.”

Translaineri tohutu poort täitis kogu Kannikese vaateekraani; lähenes otse vastu Kannikest ja järgmisel hetkel avanesid metallkeraamilised plaadid, tõmmates raketi sisse. Plaadid ühinesid. Kannike lebas spetsiaalsel platvormil translaineri kaubatrümmis.

Raketti valgustasid eredad tuled. Platvormi poole jooksid selles suures saalis sipelgatena näivad inimesed. Massiivsete laadurrobotite kered hakkasid liikuma.

Tomson vajutus nupule. Kohe avanevad Kannikese 20-meetrised õiekesed ja laadurid hakkavad täitma raketi mahukat kõhtu.

„Luban väljuda,” kostus valjuhääldist.

Üksteisest mööda joostes jõudsid kõik kolm tõstukini ja minuti pärast seisid nad valguse käes platvormil.

„Kuidas teil Maal läheb?”

Eraklased isegi ei kasutanud trappi. Platvormil hüppasid nad kõhklematult alla Maalt saabunute sülelusse.

Mis tähtsust oli sellel, et need inimesed polnud üksteist kunagi varem näinud!

Igalt poolt pudenes küsimusi ­– raskeid, kergeid, ärevaid, uudishimulikke ja naljakaid.

„Kas teil on praegu talv?”

„Talv.”

„Miks talv? Meil on suvi.”

„Ahah, selge. Nii suvi kui talv ühekorraga. Tore!”

Naer. Patsutused seljale. Käepigistused.

„Kui palju mikroakusid tõite?”

„Saad teada, kui saatelehele alla kirjutad.”

„Viissada kilo kirju. Poolteist miljonit tervitust.”

Nad väljusid kaubatrümmist, rääkides korraga tuhandeist asjust, mõistes üksteist poolelt sõnalt.

Laineri suurde lifti nad korraga ei mahtunud. Üles mindi gruppidena. Heledalt valgustatud tunnelid läksid kuhugi kaugusse. Neis võis eraldada inimeste ja küberite kujusid. Inimesed tõstsid tervituseks käe, kuigi nad vaevalt nägid, kes tõstukis viibisid. Nad lihtsalt teadsid, kes neist praegu mööda sõitis. Küberid ei teinud millestki välja. Neil polnud aega toimuva üle mõelda, neil oli ülesanne.

Lõputuna näiv tõus lõpuks lõppes. Virt, Tomson ja Traikov astusid sinakalt kumavale plastikteele. Iga saja meetri järel oli harutee või ülekäik. Kõrged saalid olid täis imelikke konstruktsioone – mitmevärvilised kerad, koonused, paraboolkatted, rippuvad sillad, silindrid, metallskeletid... Igal pool võeti eraklasi vastu käeviibetega.

See oli tohutu laboratoorium, terve teaduslik uurimisinstituut. Varssavi mitte ainult ei varustanud uuritavaid planeete hädavajaliku varustuse, toiduainete, spetsialistide ja ehitusmaterjalidega. Umbes tuhat teadlast tegeles neljamõõtmelise ruumi uurimisega.

Varssavi külastas kolme maise kuu jooksul kahtkümmet planeeti. Seejärel algas tsükkel otsast peale.

Ühiskajutisse oli juba kogunenud inimest paarkümmend. Tomson arutas tõsise ilmega laineri kapteni Anton Veressajeviga kaktuste kasvatamisel neljamõõtmelises ruumis tekkivaid probleeme. Nikolai Traikov, kogunud enda ümber enamikku sealviibijaist, pööritas silmi ja tegi hirmsaid žeste, jutustades Eraku kiskjatest. Henry Virt vestles kahe neiuga.

Siis esitles Veressajev Kannikese meeskonnale Erly Kozalesi, ajakirjanik-füüsikut. Erly pidi lendama Kannikesega.

Lõunaks anti niipalju roogi, et nendega oleks võinud nädal aega toita kogu Eraku teadlasperet.

Pärast lõunat mindi kontserdisaali, seejärel kuulati ja vaadati kroonikaid, siis käidi veel mõned tunnid kajutist kajutisse elamuste kogumiseks.

Ja jälle sõitsid nad mööda loendamatutest ülekäikudest, kurvidest, tunnelitest, saalidest, jättes Varssaviga hüvasti. Kaubaluugid Kannikesel olid juba suletud. Kõik Erakule saatmiseks määratu oli peale laaditud. Laadurrobotid eemaldusid aeglaselt oma angaari poole. Viimased lahkumissõnad, viimased käepigistused.

Erly istus komandoruumi tugitooli. Henry Virt kontrollis raadiosidet, Nikolai Traikov kõiki laeva küberneetilisi süsteeme. Ja siis ütles Tomson mikrofoni üheainsa sõna:

„Valmis.”

Näis, nagu oleks tundmatu jõud Kannikese translainerist välja tõuganud. Kahekilomeetrine kera kaugenes aeglaselt.

„Head plasmat!”

„Head superüleminekut!”

Kannike eemaldus Varssavist mõnekümne tuhande kilomeetri kaugusele ja vaateekraani valgustas tuhm sähvatus – translainer läks neljamõõtmelisse ruumi.


2.


Kannikese meeskonnale pidi seitsmepäevane teekond Erakule mööduma märkamatult. Kõik süsteemid olid korras ja kolm kosmoselendurit veetsid aega laeva väikeses raamatukogus asuvaid raamatuid, ajakirju ja ajalehti lugedes ning tegid pausi ainult toidu, une ja pardasüsteemide kontrolli pärast.

Erly lendas Erakule materjali järele. Ta tahtis sellest imelikust planeedist kirjutada raamatu. Et mitte aega raisata, tutvus ta ekspeditsiooni viimase aruandega. See oli kirjutatud lakooniliselt; seal olid kirjas ainult faktid. Oli tunda, et ekspeditsiooni juhtkonnal pole isegi hüpoteesi, mis kasvõi osagi Eraku mõistatusi seletaks.

Erak avastati kaheksa aastat tagasi. Tal ei olnud aastaaegu. Niiske kuum kliima muutus ekvaatori lähedal kuivemaks. Kuid isegi poolustel ei lange temperatuur päeval alla viieteistkümne soojakraadi. Erakul valitsesid igavene suvi ja igavene kevad. Tuhandeid kilomeetreid ekvaatorist lõuna ja põhjapoole valitses selva, sünge ja kurjakuulutav. Inimmõistus oli tema ees võimetu. Selva loomariik on ühetaoline ja jube. Lehkava limaga kaetud kotte meenutavad ajutud olendid, kes hüppavad, roomavad ja tegelevad ainult endasarnaste õgimisega.

Sellesse hallikasrohelisse kihavasse maailma ei saanud inimene astuda, ilma et ta eelnevalt poleks seda hävitanud. Esimene kosmoselaev tiirles kaua ümber Eraku, otsides kohta maandumiseks ja välja saates luurerakette. Igal pool oli üks ja sama. Siis otsustas komandör põletada planetaardüüsidega selvasse kilomeetrise laigu. Laev maandus. Luurajad väljusid. Tunni aja pärast naasid grupi jäänused laevale, aga kahe tunni pärast ei erinenud hiljuti puhtaks põletatud laiguke ülejäänud selvast mitte millegagi, ainult laeva tipp kõrgus sünge üheülbalise maastiku kohal.

Laev tõusis lendu ja võttis suuna Maale. Komandör oli kindlalt veendunud, et äsjaavastatud planeet pole elamiskõlbulik, kui mitte just selva täielikult hävitada. Kuid kiirus, millega selva oma õigused taastas, oli hirmuäratav. Ja ikkagi saadeti Erakule – keegi oli juba jõudnud selle metsiku planeedi Erakuks ristida – teine ekspeditsioon. Ta teostas uurimisi õhust vindikutelt (vintlennukitelt).

Mõistusliku elu võimalikkusest Erakul isegi ei unistatud. Siin ei olnud isegi roomajaid, imetajatest rääkimata.

Erakul viibimise viiendal päeval avastas ekspeditsioon selvas pruuni laigu. Vindik kolme mehega laskus madalamale ja avastas mõned poolsfäärilised hooned ühenduskäikudega nende ning 20 meetri kõrguste valgete silindrite vahel. See avastus oli nii ootamatu, et kutsus ekspeditsiooniliikmete seas esile vaimustusetormi. Kuid nendesse hoonetesse inimesed sisse ei saanud. Nad ei saanud neile isegi läheneda, sest hooneid ümbritses jõuväli, mis pidas vastu selva survele. Tundmatu tsivilisatsiooni killukese järele seati sisse ööpäevaringne valve, kuid seal oli kõik surnud.

Ülejärgmisel päeval avastati ekvaatoril Keskjaam, nagu teda kohe kutsuma hakati. See hõlmas kümnekilomeetrise raadiusega ringi. Hiigelsuur hoone, mis ta keskel asus, oli samuti tühi.

Peatselt avastati veel üheksateist väikest laigukest, mis olid kellegi poolt selvalt võidetud, imelikke hooneid täis ehitatud ja hoolikalt valvatavad nähtamatute valvurite – jõuväljade poolt. Kakskümmend laigukest, mis olid jäetud sinna tundmatu tsivilisatsiooni poolt, nimetati lihtsalt baasideks. Nad asusid iga 2000 kilomeetri taga perimeetril asuval ringil. Neid oli kokku kakskümmend ja veel Keskjaam. Ja rohkem mitte ühtegi tsivilisatsiooni tunnust – ei linnu, teid ega raketodroome. Planeet oli tühi.

Kolmandal ekspeditsioonil õnnestus jõuväljade saladus lahendada ja pärast seda algas planeedi süstemaatiline uurimine ja tema mõistatuste lahendamine.

Kaubaraketid vedasid neli kuud Erakule varustust, vindikuid, kulgureid, masinaid, terveid laboratooriume, hooneid, toitu, mööblit, inimesi. Ekspeditsioon oli suurepäraselt varustatud. Ekspeditsioonil oli 214 liiget: arheolooge, zoolooge, füüsikuid, tehnikuid, insenere. Polnud teada, mis Erakul oli juhtunud, seepärast võis lahenduse leida suvalise teaduse esindaja. Aga kui paremini väljenduda, siis kõigi teaduste, kogu ekspeditsiooni jõupingutustega.

Ekspeditsiooni juhtis Konrad Stakovski, Erly endine õpetaja. Kui Erly hakkas huvituma ajakirjandusest, Stakovski kurvastas: lahkus lemmikõpilane. Kuid Erly ei visanud füüsikat päriselt minema – temast sai teadusprobleemidest kirjutav ajakirjanik. Ja ka praegu lendas ta Erakule oma vana õpetaja kutsel. Konrad ei seletanud oma valiku põhjust ning Erly eksles oletustes. Saada ettepanek töötada Erakul oli meelitav igale ajakirjanikule. Erly teadis seda ja oli meelitatud. Kuid oli veel üks „aga”... Erakul töötas arheoloogina tema endine naine Ly. Äkki tuli Stakovskile pähe mõte lepitada kaks tuttavat inimest? Ka sellest mõtles Erly, kuid ta peletas need mõtted endast eemale.

Lyga kohtumisest unistades muutis Erly ise selle võimatuks. Kuid nüüd nad peavad kohtuma. Kahesajal inimesel tervel planeedil ei ole eriti kitsas. Mitte kohtuda on lihtsalt võimatu.

Erly rebis mõttelõnga katki, viskas aruande koopia lauale. Mis töö siin veel, ekspeditsioon põrkus vastu probleeme ja oletusi nagu pime kassipoeg vastu pehmet seina. Zooloogid ja botaanikud tegid teatud edusamme, kuid missugune tsivilisatsioon siin siis ikkagi oli? Kuhu ta kadus? Mida tähendavad need tohutu suured ehitised Keskjaamas? Milleks oli vaja üksteisest võrdsetel kaugustel asuvaid baase?

Erly väljus raamatukogust ja suundus piki heledalt valgustatud koridori komandoruumi poole. Ta tahtis rääkida Kannikese komandöriga. Nikolai Traikov lebas raamatukogus tugitoolis ja kõigile Erly küsimustele vastuseks tegi ainult haput nägu ja mõnikord ühmas: „Hiljem. Aga sa saad kõik teada. Jõuad.”

Aga Sven rääkis:

„Täielik arusaamatus. Tammume ühe koha peal. Kannike patrullib kosmoses Eraku kohal. Justkui ootaksime, et meile tuleb keegi külla.”

„Mitte külla, vaid koju,” parandas teda Henry. „Meie oleme külalised ja pealegi veel kutsumata külalised.” Ta muutis järsult jututeemat: „Erly, ütle, millised uued nimed on Maal välja mõeldud. Mul sünnib tütar, tingimata tütar. Oza tahab teda ristida Seonaks. Aga ma pole veel otsustanud.”

Aga mõne aja pärast, kui Erly hakkas midagi küsima, kordus sama jutt. Henry ei suutnud millestki peale Oza ja tütre rääkida.

Kannikese lahkumisest Varssavilt oli möödunud juba kaks päeva. See tähendas, et asjaolude õnnelikul kokkulangemisel võivad nad raadio teel Keskjaamaga rääkida.


3.


Erly jõudis teha koridoris paar sammu, kui talle tuli vastu ärritatud Henry. Erlyga kohakuti jõudes ühmas ta:

„Laiskvorstid.”

„Kas midagi on juhtunud?” küsis Erly, kes ei saanud aru, millest jutt on.

„Nad ei taha graafikust varem meiega sidet luua. Ma ei usu, et Oza ei taha mulle midagi öelda. Laiskvorstid ja punkt. Kosmoses patrullides tuleb seda ette. Kuid meie tuleme ju kohtumiselt Varssaviga! Nad ju loevad seal allesjäänud minuteid!”

„Millal on sideseansi aeg?”

„Kahe tunni pärast. Mis vahet sel on!? Ma värisen vihast. Näed?”

Erly noogutas, kuigi radisti olek oli täiesti tavaline.

„Ma lähen ja lesin need kaks tundi ning ei vaata saatejaama poolegi. Ei vaata ja kõik!”

See oli öeldud nii veenvalt, et Erly tahtmatult mõtles: „Ta ei pea viit minutitki vastu!” Henry kiirustas raamatukokku, aga Erly läks kajutitest mööda komandoruumi. Sven tegeles mingite arvutustega. Klahvidele edasi vajutades viipas ta käega, justkui istet pakkudes. Erly istus ja jäi vaateekraani uurima, kuid kuipalju ta ka ei vaadanud, Erakut eredate tähtede taustal tal leida ei õnnestunud.

Ta oli nähtavasti tukastanud, sest ruumis kuuldus ärritatud hääli.

Henry istus raadiojaama taga, olles pööranud näo komandöri poole. Tema näol oli kannatav ilme. Ta sosistas:

„Sidet pole!”

„Mis sul seal juhtus?” küsis Sven ja, jätnud raali, läks radisti juurde.

Erly mõtles, et kogu see aeg oli ta endale aru andmata lootnud, et võib-olla tahab Ly temaga rääkida. Ta väljus, et tema tunded teistele silma ei torkaks.

Kahe tunni pärast avanes raamatukogu uks ja lävele ilmusid Kannikese komandör ja radist. Henry oli kahvatu, Sven ebaloomulikult rahulik. Ta ütles:

„Erak ei vasta. Seal on midagi juhtunud.”

Traikov viskas raamatu käest: „Mis seal võis juhtuda? Raadiolainete levi...”

„Leviga on kõik korras. Kosmodroomi majakas on normaalselt kuuldav. Kuid majakas on automaatne.”

Erlyl läks südame alt külmaks.

„Mis me edasi teeme?” küsis Traikov.

„Kümne minuti pärast peab kõik valmis olema. Läheme kolmekordsete ülekoormustega, isegi...” Sven vaatas kahtlevalt Erly poole – kas too peab vastu? „Läheme võimsuse piiril, isegi kui keegi kaotab teadvuse.”

Traikov lülitas oma küberneetilised abilised sisse ja mõne minuti pärast oli laev üle viidud avariirežiimile.

Kõik neli asusid amortisatsioonitoolidel komandoruumis. Kolmel neist olid ülekoormuse puhul eriülesanded, ainult Erlyl polnud midagi teha.

Sven lülitas avariimootorid sisse. Kannike sööstis edasi; inimesed suruti toolidesse. Veel mõned minutid püüdsid nad rääkida, arutades, mis võis juhtuda inimestega Erakul. Saatja rike? Selle aja jooksul oleks võinud teda sada korda ära parandada. Selva läbimurre? Vähetõenäoline, kuid võimalik. Teisi selgitusi ei tulnud lihtsalt pähe.

„See võib olla ainult selva,” ütles Sven.

„Baasidest oleks appi tuldud,” väitis Henry vastu.

„Nad võisid Keskusest evakueeruda mõnesse baasi,” pakkus Erly.

„Ei,” ütles Nikolai vaevalt suud paotades. „Selva – see on jama. Siin on midagi muud...”

Tinane raskus täitis keha. Oli vaja suuri jõupingutusi, et sõrmegi liigutada. Lõug värises kogu aeg, silmade alla ilmusid kotid. Eriti halb oli Erlyl. Viimane tema mõte oli: „Mis inimesed need kosmoselendurid küll on?!” Ta kaotas teadvuse.

Erly ärkas kaheksa tunni pärast, kui veidikeseks saabus õnnis kaalutus. Toolist tõusis ainult Nikolai Traikov, et valada jõuetule ajakirjanikule paar lonksu kuuma puljongit huulte vahele.

„Mis minuga on?” sosistas Erly.

„Sa olid teadvuseta, kuid nii on parem. Nii sa suudad seda taluda. Kõik läheb hästi.”

Teistel polnud söögi ja joogiga mahti. Aga siis algas pidurdamine. Veel kaheksa tundi ülekoormust.

Kogu lennu ajal püüti Erakuga sidet luua, kuid tulutult.

Kui ülekoormus lõppes, paistis Erak vaateekraanil hiigelsuure arbuusina.

Keskus asus ekvaatoril. Kannike lähenes talle põhjapoolkera poolt. See oli mähitud poolläbipaistvasse uduvinesse, mis näis koosnevat Eraku laiuskraadidega paralleelsetest rõngastest. Pinnani jäi umbes kaks tuhat, baasini neli tuhat kilomeetrit.

Ja äkki algas midagi imelikku. Esimesena märkas seda oma laeva vähimatki võbelust tajuv Sven. Kannikese nina hakkas aeglaselt tõusma ülespoole. Ja kohe algasid ülekoormused, laev pidurdus järsult. Ta ei allunud inimese tahtele. Ta oleks justkui põrganud vastu sitket kummiriba, justkui oleks hiiglaslikku vedru kokku surutud.

Kõik toimus nii kiiresti, et keegi ei jõudnud midagi teha. Mitte keegi, isegi Sven, ei jõudnud sekkuda.

Umbes pooleteise tuhande kilomeetri kõrgusel jäi rakett mitte millestki toetatuna rippuma, sest mootorid olid välja lülitatud. Sekundi rippunud, hakkas ta langema, aga mitte vertikaalselt alla, vaid kuhugi külje peale, pinnasega umbes 45-kraadise nurga all. See oli korratu kukerpallitamine, nagu oleks Kannike mäest alla veerenud.

Sven valis ikkagi sobiva momendi ja lülitas raketimootorid sisse. Kannike sööstis küünlana üles ja, läbinud kilomeetrit sada, hakkas käiku aeglustama.

Inimestega ei juhtunud midagi hirmsat. Isegi Erly ei kaotanud teadvust.

„Millega meil õnnestus nii armsalt kokku põrgata?” ulgus Sven.

„Me ei põrganud millegagi kokku,” ütles Nikolai veendunult. „Nii kõrgel Eraku kohal ei saa midagi olla.”

„Meteoor,” oletas Henry ebalevalt.

„Ei. Sevani süsteemis peaaegu polegi meteoorivoole.”

„Peaaegu – see tähendab, et ikkagi on.”

„Kannikesel pole väliseid vigastusi,” ütles Nikolai. „Ma kontrollisin. Automaatika vigastusi ei avastanud.”

„Peab maanduma,” ütles kogu aeg vait olnud Erly. „Kannikesega tegeleme hiljem.”

„Kurat võtaks,” tuli Henryl üle huulte. „Ma ei suuda uskuda, et nendega on midagi juhtunud.”

Sven viis raketi lõunasse, ekvaatorile, ja alles siis, kui ta otse Keskuse kohale rippu jäi, hakkas seda aeglaselt, väga aeglaselt madalamale laskma. Tema käsu peale polnud keegi amortisaatoreid välja lülitanud.

Sidet polnud endiselt. Henry Virt proovis kõiki Erakul kasutatavaid sagedusi, kuid eeter vaikis.

Laev laskus. Kahesajameetrine sigar vibreeris tasakesi. Maapinnani jäi 500, 300, 100 kilomeetrit. Keskuse asukohta märkivat laiku võis näha juba palja silmaga. 50... 20...10... 3... Võis eraldada üksikuid hooneid. Kilomeeter... 200 meetrit. Sellelt kõrguselt oleks inimesed hästi silma torganud. Raketikere võpatas natuke. Kannike sirutas „jalad” välja ning laev jäi horisontaalselt lebama.

Kosmodroom oli tühi. Kannikest ei oodatud keegi.


4.


„Maandusime,” ütles Sven kõlatult. „Mis edasi?”

Talle ei vastanud keegi. Erly vajutas käetoest väljaulatuvale värvilisele nupule. Ringamortisaatorid avanesid ja iste laskus pehmelt põrandale. Ta tõusis. Kõrvus kohises, kurk kipitas. Kohmakalt, paindumatutel, justkui vatist jalgadel läks ta Sveni poole vaatamata juhtimisruumi ukse poole. Tema järel komberdas Henry Virt.

„Nikolai!” hüüdis Sven. „Kõigil panna skafandrid selga ja võtta blastrid...”

„Blastrid!” sülitas Traikov. „Siin on ju kõik tühi, milleks meile need?”

„Seda ma ei tea. Kas keegi teab, mis juhtus?” vastas Sven. „Ükskõik. Tõstuki ma blokeerisin. Kõigepealt võtame õhuproovid.”

Minuti pärast ta teatas: „Õhu koostis on tavaline. Väljume kõik koos. Mitte midagi ette võtta ja mitte teha lollusi. Ühesõnaga, me ei tea, mis siin toimus ja seepärast peame olema ettevaatlikud.”

Henry ja Nikolai hüppasid esimestena komandoruumist välja. Erly teadis, et ta ei tohi initsiatiivi üles näidata. Nemad vähemalt teavad, mis siin enne oli, aga tema ei kujutanud sedagi ette.

Valgustite laialivalguvad laigud vilksatasid mööda. Jalge all kõmises kergelt. Sven hüppas relvakambrisse, kuid kuna seda polnud ammu kasutatud, hüppas ta sealt pärast mõnesekundilist otsimist sama kiiresti midagi kaasa võtmata tagasi.

Esimesena väljus Henry ning tormas joostes kilomeetri kaugusel paistva Keskuse kuplite, tornide, ühenduskäikude ja teiste hoonete poole. Kogu kompleks sädeles hoonete pinnalt igas suunas peegelduvates vikerkaarevärvides ning oli helesinise taeva taustal selgesti nähtav. Keskuse kuplist lõuna ja põhja poole sirutusid hiigelsuured energiaakumulaatorite silindrite read. Edasi paiknesid laod, angaarid, kotedžid ja abihooned. Helerohelised pargilaigukesed olid vasakule ja paremale laiali pillutud. Kauguses mustendas kogu horisonti ümbritsev Eraku selva.

„Väliselt pole siin midagi muutunud,” mõtles Sven, kui ta Erlyle järele jõudis. Henry ja Nikolai olid juba kaugele ette jõudnud.

„On vaja tööhüpoteesi,” hingeldas Erly.

„Tean... Henryl on närvid täiesti käest ära.”

„Võib-olla tulid Keskuse ehitajad tagasi.”

„Just praegu? Mitte sada aastat hiljem ega varem? Ehkki ka see on võimalik. Ainult, et mis siis teha?”

Harilikult tulid Kannikesele vastu naervaid ja vaidlevaid füüsikuid, tehnikuid, botaanikuid, matemaatikuid ja biolooge täis kulgurid. Transpordiraketi naasmine oli alati kõigile pidupäev.

Aga nüüd valitses surmavaikus. Mitte mingeid tundemärke inimese siinviibimise kohta.

Kulgurite paar seisis nüüdki Keskuse kõrval, aga kolmas, avatud luukidega, asus poolel teel laeva ja jaama vahel. Henry jooksis temast mööda, aga Nikolai pidas siin kinni, ronis torni ja hüppas sisse. Süütas valgustuse. Juhtimispult hakkas helendama. Traikov vaatas kiiresti andurid üle. Kõik oli korras, energiavarud maksimaalsed. Ta vaatas ka eluruumi – seal polnud kedagi.

„Huvitav, milleks neil kulgureid vaja läks?” hõikas Sven luugist sisse vaadates. „Kas nad kavatsesid kuhugi sõita?”

„Arusaamatu, kuhu nad kavatsesid sõita. Kiirus on neil väike, baasideni ei jõua... Selleks on vindikud.”

Ka Erly ronis kulguri torni. Nikolai vajutas starterit, mootor hakkas müdisema ning masin sööstis paigalt.

„Anna käsi!” hüüdis Erly, kui nad Henryle järele jõudisd.

Keskhoone uks oli ristseliti lahti. Henry lendas üheainsa sammuga trepiastmetest üles.

„Selvaga pole siin midagi pistmist!” hüüdis Sven. „Selva pole läbi murdnud!” Henry noogutas, nagu öeldes: „Näen isegi.”

„Kuhu sa lähed?”

„Bioloogide juurde.”

„Oota Niki ja Erlyt.”

„Ma vaatan, mis on Oza sektoris!” hõikas Henry uste juures peatudes.

„Võta Nik endaga kaasa!”

„Hästi.”

Virt ja Traikov kadusid Keskjaama välimisele ringkäigule viivasse koridori. Saabaste valjud mütsud vaibusid käänaku taga. Sven käskis Erlyl žestiga endale järgneda. Nad tõusid eskalaatoriga otse Keskuse katuse alla, sinna, kus asus ekspeditsiooni staap, Konrad Stakovski ja tema abiliste Ezra ja Jummi teaduslik residents. Ruumi uks oli lukustatud. Sven ja Erly püüdsid mitu korda seda avada, kuid uks ei andnud järele.

„Inimesi pole. Selva pole läbi murdnud. Mitte mingeid katastroofi jälgi pole,” arutles Erly. „Miks võisid inimesed lahkuda?”

„Nad võisid lennata baasidesse, nagu seda sageli juhtus. Kuid siia pidi ikkagi keegi jääma, nii inimest viis-kuus. Aga Kannikese tulekuks kogunevad nad kõik siia. Baasides on kaitse selva eest tunduvalt nõrgem. Kuid kõik kakskümmend korraga... Olgu mis oli, aga staapi peame me tingimata sattuma. Seal valvatakse alaliselt. Seal peab olema ekspeditsiooni päevik. Me saame midagigi teada.”

Nad vaikisid hetke, siis ütles Sven:

„Ma jooksen, toon midagi rasket.” Ta sööstis üle kolme astme hüpates alla.

Erly liikus aeglaselt mööda ringkoridori. Ühel pool kõrgus staabiruumi või nagu seda kutsuti – ekspeditsiooni juhtpuldi – sein. Teisel pool – läbipaistev Keskjaama kuppel. Ka koridori lagi oli läbipaistev. Koridor oli pisike, meetrit 50 diameetris. Erly tegi mitu ringi, enne kui mõtteid koguda jõudis. Sven jäi liiga kauaks ära. Mis võis veel juhtuda? Lõpuks ei pidanud ta vastu ja laskus joostes mööda eskalaatorit alla.

„Sven! Sven!”

Mitte keegi ei vastanud. Erly jooksis kolmandas ringkoridoris paarkümmend meetrit ja hõikas uuesti. Ta jooksis tunneli kaudu teisele ringteele, kus asusid majandusruumid. Ta taipas, et võib selles koridoride, käikude ja eskalaatorite rägastikus ära eksida, kuid kohapeal seista ka ei suutnud. Vasakul vilksatasid lambitulede ketid, paremal valitses pimedus. Ta tormas masinlikult valguse poole ja taipas kohe, et valguse on läitnud Sven. Tähendab, ta on siin.

Valgustus pööras äkitselt kõrvale, erialaruumidest eemale, ja lõppes mõnekümne meetri pärast kolmanda ringi viienda eskalaatori juures. Erly sõitis üles ja leidis end oma otsingute alguspunktist 200 meetrit eemal.

„Sven!” hõikas ta.

„Ma olen siin,” vastas hääl päris kõrval ning järgmise käänaku taga nägigi ta läbi ukse kuulatavat Sveni.

„Mis juhtus?”

„Seal nutab keegi.”

„Mi-ida?!” imestas Erly.

„Tasa, kuula ise,” sosistas Sven.

Erly astus kikivarvul lähemale. Mattklaasist ukse taga keegi tõepoolest nuttis. Ta vajutas ukselingile. Uks oli lukus.

„Ma kuulsin seda juba all ja tõusin siia,” seletas Sven. „Keegi nutab ja ei ava ust. Tuleb maha lõhkuda, muud ei jää üle.”

„Oota.” Erly lõi rusikaga vastu ust.

Nutt katkes nagu noaga lõigatult.

„Avage!”

„Ei-ii! Ei-ii!” Hääl oli kile, hale ja katkendlik.

„Lõhu maha!” ütles Erly.

Sven surus õla vastu ust. See ei andnud kohe järele.

„Pole vaja! Ei!” See oli juba surmahirmus inimese karjatus.

Uks langes raksatades põrandale. Mehed sööstsid tuppa.

„Erly, see on ju Eva!” hõiskas Sven.

„Eva!?”

„Ei, ma ei tunne teid, ei, ei tunne...” sosistasid tüdruku huuled vaevukuuldavalt. Ta taganes aeglaselt laudade vahele. Ta käsi takerdus mingi mõõteriista taha ning see kukkus põrandale kildudeks. Neiu liibus vastu seina, justkui tahaks ta sinna kaduda.

„Eva, see olen mina – Sven, Kannikese komandör. Mis sinuga on?” Sven lähenes neiule väljasirutatud kätega.

„Ei, see on võimatu.”

„Rahune, Eva, rahune.”

„Ei... ei...”

Sven puudutas tema õlga. Neiu vaatas talle otsa ärapiinatud looma hirmunud silmadega. Sven raputas teda:

„Mis siin toimus?”

„Sven, muidugi Sven,” ütles ta äkki vaikselt. „See oled sina... Kui õudne siin on...”

„Eva!”

„Vaiki, Sven...” Ta liibus näoga vastu tema laia rinda.

„Kus on Stakovski? Kus kõik teised?” küsis Sven teda enda küljest lahti rebida püüdes.

Neiu keha muutus äkki raskeks ning Sven suutis hädavaevalt hoida teda maha kukkumast.

„Erly, ta minestas. Ta tuleb ära viia. Kas sa tead, kus ta maja on?”

Erly kehitas õlgu, seejärel kummardus neiu kohale: „Ta magab.”

„Esimene allee, number seitse. Aidata?”

„Ma leian tee.” Erly võttis neiu ettevaatlikult sülle ning läks ruumist välja.

Sven istus lähima laua taha ning valis sisetelefonil Henry Virdi koodi. Too ei vastanud. Siis helistas Sven Traikovile.

„Ma kuulen,” vastas too otsekohe.

„Miks Virt ei vasta?”

„Ta istub Oza laboris. Ära sega teda praegu. Ta loodab midagi leida – kirjakese Ozalt või veel midagi...”

„Hästi, ei sega. Nik, me leidsime Eva!”

„Kuidas... Eva... Kas siis siin on keegi?”

„Esialgu ainult tema.”

„Eva!” rõõmustas Traikov. „Kas ta rääkis midagi?”

„Ei. Ta on teadvuseta. Tulge otsekohe tema kotedžisse. Teate, kus see on?”

„Muidugi tean.”

„Tulge rutem.”

„Tuleme.”


5.


Erly kandis neiu hoolikalt Keskusest välja. Sevan seisis peaaegu seniidis ning alles nüüd märkas Erly, kui palav siin on. Eramute alleed asusid umbes 300 meetrit peasissekäigust eemal ja vahemaa lühendamiseks läks ta üle muru. Tuttav, maine rohi sahises pehmelt ta jalgade all, puude oksad haakusid ta riietesse ja juustesse. Nende puudutus oli imekspandavalt õrn ja meeldiv. Erly tabas end sellelt, et ta ei mõtle üldse siin toimunud katastroofile, et ta unustas Ly, unustas kõik, välja arvatud – et mitte mõne rohmaka liigutusega häirida neiu und.

Erly ärkas mõtteist ning kohe hakkas tal paha. Aeg! Kui palju aega on juba möödunud nende Erakule saabumisest? Minutit kolmkümmend. Aga veel pole mingit teavet. Mis on Lyga? Mis juhtus kõigiga? Kogu lootus on sellel, mis ütleb Eva ja mis peab olema ekspeditsiooni staabis. Peavad olema mingid märkmed! Peavad...!

Ta vaatas pingsalt Eva nägu. Mida ta siin üle elas? Erly leidis kotedži otsekohe. Ta lükkas ukse jalaga lahti, läks ühte tuppa, siis teise. Kus siin voodi on? „Et kurat võtaks kõiki neid arhitekte; niimoodi võib siin äragi eksida!” kirus ta mõttes. Lõpuks leidis ta madala pika diivani ning asetas neiu sinna. Too magas sügavalt; süda lõi korrapäraselt, hingamine oli sügav ja rahulik. Erly vaatas aknast välja.

Nikolai Traikov jooksis kotedži poole. Sven ja Henry tulid aeglasemalt. Nad peatusid paar korda. Oli näha, et Tomson seletab Virdile midagi, aga too vangutab eitavalt pead.

„Mis temaga on?” küsis Nikolai.

„Magab,” vastas Erly.

„Kas ta tõesti midagi ei öelnud?”

„Ütles – „Kui õudne siin on!””

„Mida see võiks tähendada?”

„Kas seda, mis juhtus temaga, või seda, mis juhtus kõigiga, või nii seda kui teist. Talle tuleb anda närvistimulaatorit. Meil pole aega. On vaja, et ta oleks teadvusel. Magab hiljem.”

„Hästi,” vastas Nikolai ja läks vannituppa, kus tavaliselt hoiti kõikvõimalikke ravimeid.

Tuppa sisenesid Sven ja Henry.

„Henry palub anda talle vindik,” ütles Sven juba lävelt.

„Ma lendan ainult Ozani ja tulen kohe tagasi. See on ainult neli tundi,” vuristas Henry. „Nagunii tuleb baasidesse lennata. Aga Oza on lähimas. Andke mulle vindik!”

„Kuid sa ei oska ju teda juhtida,” ütles Sven ja pöördus kõrvale. Henry anuvat pilku oli raske taluda.

„See polegi eriti raske.”

„Ei, Henry, ei. Meid on ainult viis. Ja 35 minuti jooksul, mis me siin oleme olnud, pole me mitte midagi teada saanud. Mitte midagi! Saad aru!?” Ja ta lisas vaikselt: „Kannata natuke. Eva ärkab kohe.”

Henry hüppas Sveni juurde ja haaras tal kuuehõlmadest: „Mis õigusega sa siin käsutad?! See pole Kannike. Kes sa oled? Stakovski? Siin on kaks vindikut igaühele! Võite tegeleda, millega tahate, aga mina lendan Oza juurde. Sest mul tingimata vaja teada, mis temaga on. Mul seda vaja teada otsekohe, saad aru! Ma ei hakka ootama, kuni te siin selgitate!”

„Olgu, las kõik otsustavad,” ütles Sven vaikselt.

Nikolai tuli tagasi süstalt käes hoides. Ta niisutas piirituses immutatud vatitükiga Eva kätt ülaltpoolt küünarnukki ja tegi süsti. Henry istus äkitselt taltunult tugitooli, nõjatus vastu seljatuge ning hakkas koos tooliga edasi-tagasi keerutama.

Eva avas silmad, vaatas toas kahtlevalt ringi ja sosistas vaevukuuldavalt: „Poisid...”

„Eva, rahune.” Sven läks ja aitas tal tõusta ning viipas käega Erly poole: „Erly Kozales, füüsik-ajakirjanik. Lendas koos meiega...”

Neiu istus, tõmbas jalad enda alla ja toetus paremale käele.

„Tähendab, ma ei läinudki hulluks?...”

„Mis siin toimus?” küsis Sven järjekindlalt.

„Kui ma seda teaksin...”

„Eva, mis siin juhtus?” kordas Sven.

„Ma ei tea, mis siin toimus... Kuid ma räägin kõigest, mida tean. Neli päeva pärast teie lahkumist teatas Stakovski, et kõik oleksid valmis baasidesse lendama. Seda oli varemgi korduvalt juhtunud. Keegi ei imestanud. Kümnendal jäime Keskusesse kolmekesi: Ezra, Jumm ja mina. Teised lendasid vindikutel baasidesse.”

„Kõik peale teie kolme?”

„Jah.”

„Ja ka Oza lendas oma baasi?” küsis Henry kiretult.

„Jah. Me küll veensime teda siia jääma, kuid ta jäi endale kindlaks.”

„Millal nad pidid tagasi tulema?”

„Kaheteistkümnendal. Kõik peale nende, kes elavad baasides alaliselt.”

„Mida Stakovski välja pakkus?” küsis Sven.

„Ei tea. Ma kuulsin, kuidas Ezra rääkis Jummile, et Stakovski tahab näidata, mis on kiiged.”

„Kiiged?” küsis Sven veel kord.

„Millised kiiged?” küsis Erly.

„Ei tea.” Eva kehitas õlgu. „Ezra ja Jumm istusid juhtpuldi taga, staabis. Sealt saab ju kõigi baasidega sidet pidada. nad saatsid mind kohvi järele. Tavalise kohvi järele! Ma laskusin alla. Kohv oli baaris termostes. Ma võtsin neist ühe ja tõusin uuesti üles. Kõik see ei võtnud rohkem kui paar minutit. Ma astusin juhtimisruumi sisse. Ezrat ja Jummi seal polnud... Neid ei olnud enam. Seal, kus nad olid istunud, nägin ma kahte luukerer ja rõivaste jäänuseid...” Eva sulges kätega silmad. „See oli midagi õudset.”

Sven istus diivaninurgale ja tõmbas ettevaatlikult neiu käed äranutetud näost eemale.

„Mis sai edasi?”

„Ma ehmusin. Ma ei suutnud leida juhtunule seletust ning see oli kõige halvem. Ma kutsusin välja kõiki baase korraga. Keegi ei vastanud. Kogu raadioaparatuur oli rivist väljas. Ma jooksin kuplist välja, lõin ukse kinni. Mõtlesin, et äkki on side võimalik väliside sektorist. See ju dubleerib puldi tööd. Ka seal ei vastanud keegi. Nüüd ma adusin, et olen tervel planeedil üksi, teadmatuses, mis juhtus kõigi teistega, mis juhtub minuga praegu, järgmisel hetkel, minuti pärast.

Ma jäin üksi. see oli õudne. Ma sundisin end minema juhtimisruumi. Oli vaja materjalid korda teha. Te ju pidite kunagi tagasi tulema. Ma olin kohustatud teie ülesannet kergendama, millegagi aitama. Kuid arvuti mälu on kustutatud. Registeraparaatide lindid kadunud, kõik roostetas, lagunes, pudenes tolmuks. Pole alles jäänud mitte ühtegi dokumenti, mille järgi võiks otsustada, mida tehti baasides nende kahe katastroofieelse tunni jooksul. Sealt ei leia te mitte midagi.” Ta jäi vait.

„Jätka, Eva. Meid on nüüd viis,” ütles Sven.

„Siis...algasid mul hallutsinatsioonid. Ma arvasin, et lähen hulluks. Ja sellest läks veel hullemaks, õudsemaks. Vahetevahel ma nägin Ezrat ja Jummi. Nad käivad mööda Keskust ringi. Nad vaidlevad kogu aeg. Kuid neid ju pole! Ei saa olla! Nad on ju surnud! Ja ikkagi käivad. On see hullumeelsus? Inimene ei suuda seda kaua taluda. Mitmes kuupäev täna on?”

„Kahekümne kolmas.”

„Tähendab: hullumeelsus kestis kaksteist päeva. Kas ma näen hullu moodi välja?”

„Sa oled terve, Eva,” ütles Nikolai. „Kuid sa oled väga väsinud.”

„Ma kardan.”

„Nüüd ära enam karda, Eva.” Sven asetas oma käe talle õlale. „Ega sa ei jätnud midagi olulist vahele?”

„Ei... ma olen väsinud. Ma olen väsinud sellest kõigest.”

„Eva, sa jääd kohe magama. Sa pead puhkama.”

„Te ei jäta mind üksi? Ei jäta ju?”

„Eva sa jääd siia üksi. Meil pole aega. Sa pead sellest aru saama.”

„Hea küll, ma magan. Kuid mitte rohkem kui kaks tundi. Sellest piisab.”

„Maga, Eva!”

Neli meest väljusid toast. Neiu saatis neid lootust täis pilguga. Nüüd on neid viis.


6.


Erly väljus kotedži trepile ja vaatas ringi. Ümberringi oli nii ilus – korratult võimsa pargi keskele laiali pillutud majakesed. Valge hiigelsuur Keskuse hoone näis ujuvat pilvitus taevas. Pehme roheline rohi ja metsikud lilled just nagu Maal. Imelikud, pead pööritama ajavad lõhnad, millele ta enne tähelepanu polnud pööranud, sest siin oli kõik ebatavaline, uus, tundmatu.

Ta vaatas veel korra ja peletas ilu eemale ning alles jäi ainult Erak ja tema hirmus selva. Kõige kaasaegsemate transpordi-, side- ja kaitsevahenditega varustatud kakssada kümme inimest ei pöördunud Keskbaasi tagasi.

Ja jälle, nagu siis kui ta Evat kandis, hakkas tal halb. Kui tal oleks aega seda tunnet analüüsida, saaks ta aru, et see oli hirm. Hirm, et ta enam kunagi ei näe Lyd. Hirm on kõige tugevam, kui inimene isegi ei teadvusta, et ta kardab.

„Mis me edasi teeme?” küsis Sven Tomson. „Nii ei saa,” ta viipas teistele. „Midagi peab ette võtma.”

Henry Virt lamas näoli rohus ja nuttis. Nikolai Traikov hammustas närviliselt huuli.

„On möödunud juba terve tund, aga meie ei tea ikka veel midagi,” ütles Erly. „Peame koostama tegevusplaani. Nad ei saanud ju kõik korraga...”

„Miks te ei lasknud mind Oza juurde?!” karjus Henry. „Miks?!” Ta lõi rusikaga vastu maad. Sven hüppas tema juurde, tõmbas ühe ropsuga maast lahti ja raputas teda:

„Henry, võta end kokku! Ära kaota pead!”

„Henry, anna andeks,” sõnas Erly. „Sa lendad Oza juurde. Tõenäoliselt me nii otsustamegi. Praegu läheme kõik Keskusesse ja otsustame seal, mis ette võtta.”

Erly sõnad rahustasid Henryt ja kõik neli peaaegu jooksid Keskuse poole.

„Millistest kiikedest Stakovski ikkagi rääkis?” küsis Erly Svenilt. „Kas see on mingi sümbol?”

„Mitte midagi ei tule pähe,” vastas too. „Kiik – see tähendab, midagi kiigub.”

„Kas varem pole sellest räägitud?”

„Midagi sellist pole ma juhtunud kuulma.”

Nad peatusid pearaadiosidepuldi ees.

„Kuidas võib kiikesid kujutada?” küsis Nikolai äkitselt.

Kõik vaatasid üllatunult ja taipamata talle otsa.

„Noh, kuidas kõige lihtsamalt kiike skitseerida?”

Erly tõmbas paberilehele sirge ja joonistas selle alla nurga haarad.

„Umbes nii oleks ka mina joonistanud,” kostis Sven. „Kuid miks sa küsid? Oled sa midagi taolist näinud?”

„Seda ei saa igal pool näha,” ütles Erly.

„Nägin. Päris hiljuti nägin ja mitte ainult ühe korra. Võib-olla nädala eest, võib-olla varemgi. Ainult kus ja miks? Ei tule meelde, aga ma püüan.”

„Kohe ei suuda?” küsis Sven.

„Ei.”

„Püüa meelde tuletada. Iga asi võib meid aidata. Võib-olla just see. Aga niikaua teeme tegevusplaani. Me ei saa kogu aeg koos olla. Sellepärast on meil vaja üksteisega sidet pidada. Meile on vaja mingit keskust, kuhu jookseks kokku kogu informatsioon, mis meil õnnestub koguda. Üks meist peab kogu aeg viibima siin, Keskuses. Kõige parem, peasidepuldis. See on kasulik ka sel juhul, kui keegi neist häält teeb... Kes jääb? Henry, muidugi, ei taha...”

„Ei.”

„Siis kes? Mina olen sunnitud lendama koos Henryga, kuigi võiksin ka üksi.”

„Ei,” kordas Henry.

„Erly ei tea siin midagi...”

„Eva,” ütles Nikolai. „Kuni ta magab, olen siin mina. Aga kui ta ärkab... Mulle leidub paslikumat tööd.”

„Hästi.” Sven tõusis ja hakkas toas ringi kõndima. „Igaüks peab võtma sise- ja väliraadiosaatja ning mitte hetkekski neist eemalduma. Igaühel peab olema kasvõi kerge blaster, sest me ei tea, mis siin toimus. Henry ja mina lendame vindikuga Oza baasi. Meil kulub selleks neli tundi.”

„Majakas ei tööta,” ütles Erly vahele. „Ma kuulasin eetrit.”

„Varem piisas neljast tunnist, aga ilma majakata... ma ei tea, kas suudan seda nii kiiresti kaardilt leida.”

„Ma olen seal olnud,” ütles Henry. „Me leiame nad kiiresti.”

„Siis lendame välja otsekohe. Erly, proovi staabi uks maha lõhkuda.”

„Eva ju ütles, et tal on võti,” ütles Nikolai.

„Tõepoolest, kuidas ma võisin unustada. Seda parem. Ega’s midagi, lähme. Mis me mõne tunni pärast teeme, seda ma ei tea.”

„Ärme hakkame mõistatama,” lausus Nikolai ja nad läksid koridori.

Sven lausus: „Kui need tagasi tulid, kes siin enne meid olid... Kui nad on meie suhtes vaenulikult meelestatud, ei jää meil muud üle, kui Kannikesega ära lennata. Nii ma teeksingi, kui oleksin siin üksi.”

Neil kulus minutit viis, et üles otsida taskuraadiod ja blastrid. Sven ja Henry jooksid vindikute seisuplatsile, Nikolai lülitas kõik vastuvõtjad sidepuldil sisse, Erly aga kihutas Eva kotedžisse.


7.


Erly otsustas Evat mitte äratada. Need mõned tunnid saavad nad tematagi hakkama. Las ta parem puhkab. Ta tõmbas mõned sahtlid lahti, kuid võtit seal polnud. See rippus neiu kaelas väikese medaljoniga ühe keti otsas. Püüdes teda mitte äratada, haakis ta keti lahti ning tõmbas tasakesi. Neiu liigahtas ja surus ta käe vastu diivanit, kuid ei ärganud. Lõpuks sai ta võtme kätte ja keti tagasiriputamiseks aega raiskamata hiilis toast välja ja sööstis uuesti minema.

Juhtpuldi ruumi ees ta seisatas ja ootas, kuni hingeldamine lakkab. Siis lülitas raadiosaatja sisse ja küsis Traikovilt:

„Nik, kas nad lendasid juba ära?”

„Lendasid jah. Kõik on korras. Mul on nendega side iga 20 minuti tagant. Sa võid tegelda oma asjadega.”

„Tore on.”

„Kus sa oled?”

„Avan staabi ust. Võtme leidsin vaevu üles...Neist pole muidugi eetris mingit märki?”

Erly avas ukse. Talle hoovas vastu seisnud õhk. See üllatas teda. Kas tõesti on ventilatsioon korrast ära? Ka automaatvalgustid ei süttinud. Vaevumärgatavalt helendas laes, lõuna ja põhja poolt pisut heledamalt, aga keskel oli päris must triip. Sellise valguse juures oli raske midagi eristada ja Erly liikus ringi peaaegu käsikaudu. Veidi aitas teda ukseavast sissepaistev valgus.

Peapuldi ruumi siseehitus oli talle tundmatu. Kuid silmad harjusid pimedusega. Ta hakkas kindlamalt liikuma, kuid kogu tema kindlus hajus silmapilkselt, kui ta puudutas tooli seljatuge. Pehme kate pudenes ta sõrmede vahel tolmuks. Erly võpatas ja peatus. Ei, parem on võtta taskulamp. Kuid miks ei tööta valgustid? Ta taganes kiiresti piki valgusriba ukseni ja vajutas lülitit. Klõpsu ei järgnenud. Lüliti detailid pudenesid põrandale.

„Erly,” kutsus kõrvus Traikovi hääl. Ta võpatas ja vastas sosinal:

„Jah, Nik.”

„Mis sul seal on?”

„Arusaamatu...”

„Aidata?”

„Ei. Ütle parem, kust kiiresti leida taskulampi?”

„Lampi? Kas sa oled keldris?”

„Ära arva, et ma läksin lolliks. Automaatika ei tööta, aga lüliti lagunes mu käte vahel ära.”

„Lähemalt kui majandusruumidest sa vaevalt et leiad. Kas toon sulle?”

„Ma ise. Sidepuldi juurest ei tohi lahkuda?”

„Side on alles 13 minuti pärast. Ma jõuan.”

„Ei, Nik. Keegi peab kogu aeg vastuvõtul olema.”

Erly laskus eskalaatoriga alla, jooksis uuesti mööda kolmandat ringi, sukeldus tunnelisse. Blaster peksis kabaga vastu selga. Ja Erly mõtles isegi, et siin, Keskjaamas, pole relva üldse vaja. Tulukeste rida jooksis koos temaga, olles veidi eespool. Siin töötas kõik normaalselt. Köögis asus infor. Erly vajutas nupule „autonoomne valgustus”, jättis meelde sektsiooni numbri ja kihutas edasi. Sektsiooni uksed avanesid juba enne, kui ta kohale jõudis. Erilist aega mõelda ei olnud. Ta haaras väikese taskulambi ja pani selle kombinesooni taskusse. Riiulilt leidis ta kaks suurt elektrilampi, võttis nad käe otsa, seejärel veel kaks. Rohkem ei suuda ta ära viia.

Joostes naasis ta juhtpuldiruumi, ahmis õhku ja sisenes. Asetanud laternad põrandale, süütas ta neist ühe ja, tõstnud selle pea kohale, astus aeglaselt ettepoole.

Ringikujulise ruumi läbimõõt võis olla meetrit 50. Seinte ääres seisid kapid abiarvutite, infokogujate, printeritega. Nende juures seisis tosin tühja operaatorite tugitooli. Neis istusid operaatorid, kui Konrad Stakovski alustas järjekordset info ülevaatust.

Saali keskel seisis kümnemeetrise diameetriga pult: erinevat värvi klahvid programmide valikuks, tagasisideaparaat kõigi kahekümne baasi jaoks, peaarvuti, valgustabloo, videosideaparatuur, käsklusmikrofonid.

Saali keskel seisid veel mõned tugitoolid. Tavaliselt töötasid neis Konrad Stakovski, Philip Ezra ja Edvin Jumm ja veel mõned ekspeditsiooniliikmed.

Erly asetas laterna puldile, tegi sellele ringi peale, mitte midagi puudutades, aga seejärel astus puldi keskele. Kaks esimest tooli olid tühjad, kolmandas ja neljandas lebasid mõnes kohas naha- ja riidejäänustesse mähituna kaks inimskeletti.

Erly vaatas seda mõned sekundid, siis tõmbas sügavalt hinge ja hõõrus meelekohti. Kolmas kord tabas teda hirmulaine. Ta komberdas väljapääsu poole, püüdes karjatust tagasi hoida. Ta põrkas vastu uksepiita ja võpatas ootamatusest. Hele valgus koridoris tõi ta uuesti teadvusele. „Aga kuidas oli siin Eva?” mõtles ta. „Naine. Üksi. Ja suutis veel meile midagi jutustada. Ta leidis endas jõudu veendumaks, et arvutimälust on kogu info kustutatud. Ma ei suutnud isegi seda esimese korraga teha.”

„Erly, mis sul seal on?” kutsus Traikov ta välja.

„Jääb üle teada saada, mis juhtus ülejäänud kahesaja kaheksaga...”

„Tähendab... Eva rääkis tõtt?”

„Ja veel millist... tõtt!”

„Mind kutsub Henry. Lülitun ümber.”

„Jääb üle selgitada, mis juhtus ülejäänud kahesaja kaheksaga,” sosistas Erly ja naasis saali.


8.


Vindikute parklas seisis kümmekond masinat. Sven oleks jooksnud väikese kahekohalise juurde, kuid Henry peatas ta.

„Äkki on nad elus ja siis tuleb nad kiiresti siia tuua?”

Tomson ei hakanud vastu vaidlema. Kui nad suure kümnekohalise vindikuni jõudsid, viskasid nad kõigepealt sisse blastrid ja alles siis ronisid ise sinna. Sven vaatas pagasi üle, soovides veenduda, et leegiheitjad on kohal. Lennata selvasse ilma nendeta oleks enesetapmine.

Sven suunas vindiku järsult üles. Keskjaama kuppel vilksatas mööda, nagu ka valgetele klahvidele sarnanevad hiigelakumulaatorid, tumedate punktikestega sarnanevad kotedžid pudenesid laiali ja kadusid. Minuti pärast polnud silmapiiril enam ühtegi rohekat laiku. Ümberringi laius selva.

„Henry, proovime sidet Keskusega,” lausus Sven. „Peame olema kindlad.”

„Hästi... Nik! Kuidas kuuled?” küsis Henry saatjat sisse lülitades. „Vasta!”

„Kuulen sind hästi,” kuuldus Traikovi vastus. „Kas kõik on korras?”

„Korras,” vastas Henry ja pöördus Sveni poole: „Side on olemas, Sven... Nik! Ma tulen kuuldele iga kahekümne minuti järel nagu kokku leppisime.”

„Hästi. Lõpetan.”

Ülevalt vaadates näis selva ühetaolisena. Rohmakad määrdunud-rohelist karva taimestiku kuhjumid, ainult aeg-ajalt võis aimata jõe või järve piirjooni. Ümbrus oli tasane. Erakul polnud üldse kõrgeid mägesid.

„Kuhu ka ei vaataks, igal pool selva!” kehitas Virt õlgu. „Aga kui selva murrab kuhugi baasi sisse? Hirmus mõeldagi. Erakordselt vastikute roomurtaimede ja loomariigi, kelle ainus eesmärk on õgida, rongkäik. Mitte mingid blastrid ei aita. Jäle! Kuid vähetõenäoline, et ta kusagil läbi murraks. Kuni baasides on tõkendbarjäärid, pole selva kardetav. Kõik võib rivist välja minna, välja arvatud tõkendbarjääri tekitavad masinad.”

Ta vaatas vilksamisi spidomeetrile. Helendav jooneke väreles päris piiri lähedal.

Nad vaikisid. Sven võrdles tema ees avanevat maastikku kaardil kujutatuga. Henry mõtles oma mõtteid. Ta ei tahtnud uskuda, et tema Ozaga on midagi juhtunud.

Baasist väljalendamisest oli möödunud kakskümmend minutit ja Virt kutsus Keskuse kuuldele:

„Nik, kuidas kuuled?”

„Hästi. Aga miks sa vuristad? Kas midagi on juhtunud?”

„Kõik on korras. Aga teie juures?”

„Erly just rääkis juhtpuldi juurest.” Nikolai venitas püüdlikult sõnu. Tema hääl muutus madalaks. „Ezrat ja Jummi võite mitte otsida. Neid pole enam.”

„Millesse nad...”

„Millesse?... Ta ei öelnud rohkem midagi.”

„Mitte midagi, Nik?”

„Mitte midagi, Henry.”

„Sul on selline toon, Nik. Judinad jooksevad mööda selga.”

Ja jälle ühetaoline selva.

Sven pööras pea Virdi poole:

„Kui kõik hästi läheb, näeme tunni pärast baasi number kaks. Palju seal inimesi oli?”

„Neli,” vastas Henry ja Tomson taipas, et oli asjata öelnud – oli. „Oza, Võtšek, Jürgens ja Stap. Neid on neli.”

„Ma ei oska teisi rahustada, Henry.”

„Aitäh. Nii on isegi parem... Huvitav, kas side katkes kõigiga üheaegselt või mitte?”

„Võib-olla mitte päris korraga. Eva ju ei sööstnud puldi juurde mitte otsekohe. Nende minutite jooksul võis paljugi juhtuda.”

„Aga selva?”

„Üheaegselt kõigis baasides? Raske ettegi kujutada.”

Möödus veel kakskümmend minutit. Virt kutsus Keskust:

„Nik, kuidas kuuled?”

Vastuseks kostus madal kile urin. Traikovi kõris midagi kohises ja ragises.

„Nikolai, mis juhtus? Mis juhtus?”

Jõuramine vaibus aeglaselt.

„Sven, kas sa taipasid midagi?”

„Läheme tagasi!”

„Ma küsin, kas sa said millestki aru?”

„Neil juhtus midagi, Henry. Peab tagasi minema.”

„Siin juhtus kõigiga midagi. Tagasi me ei lähe! Sa saad ju must aru, Sven? Sa saad kõigest aru. Mul on vaja teada, mis juhtus Ozaga.”

„Ma lähen tagasi.”

„On jäänud vähem kui tund ja me saaksime teada, mis sündis teises baasis.”

„Aga kui neil kolmel Keskjaamas on meie abi vaja?”

„Tee nagu õigeks pead,” viskus Henry osavõtmatult tooli sügavustesse.

Vindik tegi täispöörde.

„Tont võtaks, võta end kokku,” pigistas Sven läbi hammaste. „Ja püüa sidet luua!”

„Püüan,” vastas Virt sosinal.

Keskjaam kutsungitele ei vastanud. Urin ja kurt mürin vaheldusid suhtelise vaikusega. Sven ja Henry kuulasid sõnatult neid arusaamatuid häälitsusi.


9.


Erly naasis saali ja, püüdes kahe skeleti poole mitte vaadata, paigutas elektrilambid nii, et nad valgustaksid ühtlaselt kogu pinda. Seejärel otsustas ta, millest alustada. Kõigepealt tuli vaadata, mis on juhtunud automaatikaga, siis vaadata üle infokogujad, raalide mälud, trükkalid. Kahe teadlase jäänused jättis ta kõige viimaseks.

Kiirpilguga üle käies avastas ta, et ventilatsioonikäigud on täielikult hävinud, aga kompressorid muutunud vanarauahunnikuks. Peidetud elektrikaablit ta üles ei leidnud, kuid kõik lülitid ja pistikud olid kasutuskõlbmatud. Plastmass pragunes, kontaktid olid kaetud paksu roostekihiga. Püüd midagi käivitada oli täiesti asjatu ajaraiskamine. Kaablite isolatsioon ja detailide kummist osad lagunesid paljast puudutusest. Masinate ja muude mehhanismide kallal oleks justkui katk möllanud, ainult termostaatilisest plastikust seinad ja põrand näisid endiselt uutena.

Aparaatide lülitid ei liikunud oma pesades. Klahvid kas ei allunud vajutustele üldse või kukkusid puudutusest sisse ja algasendisse ei naasnud.

Trükkalitel polnud jälgegi paberist. Arvutite kettad olid kõveraks tõmbunud, aga magnetlindid muutunud pulbriks. Ka infokogujate plokkides polnud mingeid infokandjaid.

Erly käis ettevaatlikult ühe aparaadi juurest teise juurde, katsudes mitte midagi riivata, kuid ikkagi langes kogu aeg põrandale esemeid, mis silmapilkselt muutusid tolmuhunnikuiks, vormituiks plastmassiribadeks ja roostes rauakolaks.

Ja ikkagi võis selles purunenud, moonutatud ja surnud aparaatide ning esemete kaoses näha mingit seaduspära. Planeedi ekvaator läks läbi saali keskme. Kõik, mis asus selle tingliku joone läheduses, oli hävinenud sagedamini kui vastasseintes.

„Surm algas ekvaatorilt,” ütles Erly endale.

Siis läks ta suure juhtpuldi sisse. Siin olid purustused suurimad. Erly seisatas tooli vastas, kus oli kunagi võib-olla istunud Philip Ezra. Surma momendil ta kahtlemata istus. Seda oli näha skeleti asendist, kuid aja jooksul oli skelett lagunenud ja nüüd põrnitses pealuu oma tühjade silmakoobastega tooli käsitoe jäänuste alt talle otsa. Erly seisis mõne hetke tema kohal...

„Nukker kohtumine...”

Ta püüdis endale ette kujutada, mida võis Philip Ezra surmahetkel teha. Mis klahve ta vajutas? Millest mõtles? Mida tahtis teha? Aga Edvin Jumm? Millest nad rääkisid? Mida tähendavad kiiged?

Ülevaatuse lõpetanud, ei jõudnud Erly mitte mingisugusele järeldusele. Ezrat ja Jummi pole enam elavate kirjas. Kõik, mis asus peajuhtimisruumis, on muutunud kasutuks, lagunenud, tolmuks pudenenud. Kuid arusaamatu, miks? Mingi viiruslik epideemia? Kuid miks ainult siis Keskuse kuplis? Ja mis seos on sel ekvaatori­joonega?

Muide, kust ta võttis, et see juhtus ainult juhtpuldis? Sellepärast, et ringkoridoris polnud mingeid kahjustusi? Kuid seal pole ju midagi. Ja ka juhtruumi seinad ja põrand näivad uutena.

Ta läks koridori ja asus seda hoolikalt silmitsema.

Kui ta poleks seda juba ette oodanud, poleks ta kindlasti midagi märganud, sest ka nüüd ei näinud ta seda kohe. Jah, koridori seintes leidis ta mõned praod. Seinte polsterdus oli lõhenenud. Ta avas akna. Ta tahtis vaadata, mis on seal, maapinnal, nähtamatul ekvaatoril. Kuid nii kõrgelt polnud midagi võimalik eristada. Kuid, nii talle näis, katustel võis märgata tumedamat triipu.

Ilmnes mingi seaduspära. Veel polnud aga millestki kinni haarata. Mingi mõte keerles alateadvuses, kuid libises kogu aeg eest ära.

„Erly,” kutsus Traikov ta välja. „Kohe on side Virdiga. Kas õnnestus midagi selgitada?”

„Siin on kõik purunenud. Kaua te lennul olite?”

„Kaksteist päeva.”

„Aga mis oleks, kui ma ütlen teile, et te pole Erakul viibinud aastat viissada? Ah! Miks sa vait jäid?”

„Mõnes mõttes võib-olla tõesti isegi viissada.”

„Ei, otseses mõttes. Ma olen praegu juhtpuldi taga. Ja ma kinnitan sulle, et siin on möödunud vähemalt paarsada aastat, aga võib-olla isegi kümneid sajandeid. Üldiselt, mis vahet siin on. Aga mis siis, kui te lendasite tõepoolest sadu aastaid?”

„Erly, ma tulen kohe sinu juurde!”

„Pole vaja, Nik. Ma pole hulluks läinud. Erakul on möödunud peaaegu kaks nädalat, ka Eva kinnitab seda. Aga siin aastasajad. See võib olla mingist viirusest...”

„Aga äkki tulid planeedi põlisasukad tagasi?”

„Selline julmus? Siis ei pääse meiegi kergelt. Kuid siin on imelik seaduspärasus.”

„Milline?”

„Ma lähen ja kontrollin veel...”

„Hästi. Lõpetan.”

Erly laskus alla ja mõtles, et tagasiteel juhtpuldi juurde tuleb laboritest mõningad seadmed kaasa võtta. Ta laskus kolmandale ringile, olles otsustanud minna mööda seda ja teha kindlaks, mis siis juhtus laboratooriumites, mis samuti asuvad ekvaatoril.

Sidesõlm asus Keskuse paremas tiivas, Erly läks vasakule. Ta ei jõudnud teha kümmet sammugi, kui teda uuesti kutsus välja Traikov. Ta oli millestki ärritatud, kuigi püüdis rääkida rahulikult:

„Erly, kas saad minu juurde tulla?”

„Mis juhtus?”

„Virt ja Tomson ei vasta.”

Erly pöördus otsekohe tagasi paremasse tiiba.

„Neil keegi ulub seal. Algul polnud üldse midagi kuulda. Seejärel vaevukuuldavalt. Midagi ultraheli taolist. Aga nüüd läbilõikav ulg!”

Mis võis nendega juhtuda? Vindikud on ülikindlad. Ehkki siin oli kõik ülikindel, aga midagi ikkagi juhtus.

Erly avas sidesõlme ukse. Traikov istus seljaga tema poole ja karjus mikrofoni:

„Kutsun Virti! Siin Traikov. Kutsun Virti. Vastuvõtt.”

Nuppe klõbistades kordas ta kõike uuesti. Erly vajus raskelt istmele ja kattis näo kätega.

„Nad ei vasta,” ütles Nikolai tema poole pöördudes.

„Pole midagi. Kutsu edasi.”

Nikolai hakkas uuesti Virti kuuldele kutsuma.

„Ma ei öelnud sulle, enne ei tulnud pähegi. Tuleb kogu side lindile võtta. Õigupoolest ei saa me seda kuulata, aga võib lindid sööta arvutisse. Las tema töötab läbi. Ehk saame kasvõi bitigi infot.”

„Ma salvestan kõike ja kuulan perioodiliselt ülegi. Mitte midagi ei ole... Kutsun Virti! Siin Traikov! Vastuvõtt.”

„Juba kaks tundi...”

„Mis sa ütlesid?”

„Juba kaks tundi oleme me Erakul...”


10.


Nad lendasid tagasi Keskbaasi juba viisteist minutit. Hetkeks kadus vindik uduseina ning äkki visati masin nagu katapuldist välja. Oli tunda, kuidas lennumasina kere vibreerib nagu pillikeel. Inimesed suruti istmetesse. Sven vähendas kiirust, kuid see kukkus jõnksuga pooleni maksimaalsest ja neid oleks peaaegu vastu esiakent visatud.

„Põrguvärk,” pomises Sven. „Just selles rajoonis, kui me veel lendasime teise baasi, langes kiirus järsult ning ma pidin täiskäigu sisse lükkama, aga nüüd on kõik vastupidi. Justkui mingi piir oleks ees. Kunagi varem pole ma sellega kokku puutunud. Ja ka ilm on vaikne.”

„Aga see suitsuvine?”

„Nii, tähendab, see tõesti oli? Ma arvasin, et see vaid näis mulle.”

„Kutsun Virti! Siin Traikov!” hakkas äkki valjuhääldist kähedalt ja rõhutatult aeglaselt kostma.

„Nik, ma kuulen!” hüüdis Henry. „Mis teil juhtus? Miks te ei vastanud?”

„Meil on korras! Miks teie ei vastanud?”

„Ma võtsin ühenduse. Te ei vastanud. Siis Sven otsustas, et teil on midagi lahti, ja pööras tagasi. Meil on Keskuseni veel minutit kakskümmend. Kas tuleme tagasi või lendame uuesti teise baasi?”

„Erly ütleb, et võite lennata... Kuid miks polnud sidet? Ja üldse, miks sa vuristad?”

„Ma räägin normaalselt. Sina, Nik, jääd nähtavasti magama.”

Vahetevahel tekkisid sõnade ja lausete vahele pausid ja igaüks mõtles, et vastaspool mõtleb, mida vastata.

„Mingi jama,” pomises Sven uuesti. „Hoia sidet kogu aeg. Mulle miskipärast ei meeldi see uduviirg.”

„Nik,” lausus Henry. „Räägi midagi vahetpidamata. Huvitav, kunas side katkeb?”

„Sa arvad, et see juhtub uuesti?”

„Ei tea. Räägi. Mis Erly leidis?”

„Erly? Ei midagi kindlat. Kindlasti naljapärast oletab ta, et me pole Erakul olnud aastat viissada.”

„Ohoh! Pole midagi nali! Kus ta on?”

„Istub kõrval. Ma kutsusin ta siia, kui side katkes.”

„Nik, palun ära venita sõnu.”

„Ma räägin normaalselt. Sina kiirustad kogu aeg. Kogu elu oled rutanud.”

Vastuseks vallandus läbitungiv vingumine, mis ajuti katkes.

Vindiku kabiini täitis telefonist kostuv tuhm madal jõuramine.

„Sven, side katkes,” ütles Henry.

„Ja jälle see vine! Vindik sööstaks justkui vastu sitket kummiriba. Ikkagi tuleb kontrollida, mis asi see selline on! Ma pööran ringi.”

„Hästi.”

„Jälgi hoolikalt. Siin ta läheneb. Hoia kinni! Kohe tuleb tõuge.”

Vindik sööstis edasi, kuid Sven taltsutas ta palju kindlamalt kui eelmine kord. Samal silmapilgul kostus telefonist:

„...un Virti! Siin Traikov!”

„Kuuldavus on hea.”

„Mida te arvate?”

„Las Erly võtab paralleelkanali.”

„Ta kuulab kogu aeg pealt.”

„Siin on mingi õhuriba, mis sarnaneb poolläbipaistva lindiga. Kui me selle taha jõuame, side katkeb. Tuleme tagasi – side on normaalne. See paistab olevat mingi ekraan.”

„Kuidas teid see riba veel mõjutab?”

„Kui me läbime seda teie poolt tulles, siis tegutseb see nagu pidurdusvedru või ‑kumm. Sven pidi kiirust suurendama, et läbi minna. Kui naaseme, siis tõukab meid miski.”

„Kui suur on kiirus?”

„Umbes 2000 kilomeetrit tunnis.”

„Lähenege sellele kiirusega 20 või 50 kilomeetrit tunnis.”

„Hästi, proovime.”

Sven vähendas kiirust, tehes sügava viraaži. Kiirusemõõtja osuti roomas tagasi. Väreleva ja laialivalguva õhuribani jäi veel kilomeetrit viis. Kuid vindik ei lähenenud talle, ehkki liikus kiirusega 25 kilomeetrit tunnis.

„See ei lase meid edasi,” ütles Sven. „Mootorid töötavad, aga meie seisame paigal.”

„Vähendage nullini,” palus Erly.

„Vähendasin,” vastas Sven. „Meid tõugatakse aeglaselt tagasi. Horisontaallennumootorid ei tööta üldse.”

„Hästi, lennake tagasi, koguge kiirust ja murdke läbi nagu esimesel korral.”

„Erly, mis sa arvad, mis see on?” küsis Henry.

„Ei tea, Henry. Mingi energeetiline barjäär. Võib-olla õnnestub meil selle päritolu välja selgitada, kuid praegu lihtsalt murdke läbi.”

„Kui kõrge see võib olla?”

„Oletan, et see teid ei aita. Kannike põrkas ka enne maandumist millegi vastu.”

„Just,” ütles Sven. „Tunne on samasugune. Ainult siis raputas meid hirmsasti.”

„Kuna side katkeb, lendate ilma selleta. Teise baasi jõuate umbes tunni pärast, lühidalt – nelja tunni pärast ootame teid eetrisse.”

„Hästi. Tähendab, kell 16.35,” lõpetas Henry. „Kõike paremat!”

„Teile ka.”

„Suurendan kiirust,” lausus Sven.


11.


„Mõneks tunniks olen ma vaba,” ütles Traikov. „Aga siis võib Eva mind asendada. Millega ma peaksin tegelema?”

„Oleks hea, Nik, kui sa vaataksid üle energiakogujad.”

„Ma kontrollin.”

„Aga mina tahaks vaadata, mis üldse keskjaamas tehakse. Mul on vaja kulgurit. Sul ka. Jookse Eva juurde ja jäta taskuraadiosaatja kusagile nähtavale kohale ning lisa kirjake, et ta meid ei otsiks ega erutuks. Teata mulle otsekohe, kui näed midagi ebatavalist või arusaamatut, isegi kui sa seda liigseks pead.”

„Saan aru, Erly. Ma lähen.”

„Oota. Planeedi ekvaator läbib Keskjaama. kas kellelgi tuli pähe mõte see nähtamatu joon kuidagi ära märgistada? Noh, kas võin leida selle Keskjaama territooriumilt?”

„See on tähistatud pulgakestega. Stap tegi seda. Ta oli veidi imelik.”

Nad väljusid koos Keskuse trepile. Traikov jooksis Eva kotedži poole. Erly ronis kulguri katusele, avas luugi ja ronis sisse. Ta kontrollis juhtimissüsteemi. Kõik oli korras.

Metsikult möirates sööstis kulgur suure kaarega Keskusest eemale. Sõitnud paarsada meetrit, peatas Erly masina ja hüppas maha. Hoonete kuplite järgi orienteerudes liikus ta veel mõnikümmend meetrit hoolikalt maapinda silmitsedes.

Lõpuks ta leidis, mida otsis: iga paarikümne meetri tagant oli maasse löödud poolemeetrine teivas. Kunagi olid nad ilmselt kaetud helepunase värvikorraga, et rohu taustal silma torkaksid. Nüüd oli värvist jäänud vaid mälestus. Toikad lagunesid pisimastki puudutusest. Paljud juba lebasidki murul, olles tuulest, vihmast ja ajast mustaks tõmbunud.

Erly korjas mõned endised teibad üles ja asetas nad ettevaatlikult kulguri pagasiruumi. Siis ronis ta uuesti masinasse, tõstis parema vaate saamiseks esipaneeli üles ja suunas kulguri väikesel kiirusel piki tinglikku joont. Varsti hakkasid talle silma tohutusuured mahalangenud poolkõdunenud puud. Nii suuri puid polnud Keskjaamas kunagi olnud. Nad lihtsalt ei võinud nii suureks kasvada, sest nad olid Maalt istikutena toodud.

Kilomeetrise sõidu järel veendus ta lõplikult, et sellel ribal ekvaatori lähedal pole selle aja jooksul, kui Kannikese meeskond ei viibinud Erakul, möödunud mitte mõned päevad, vaid vähemalt mõned aastakümned. Kui palju täpselt, seda võis teada saada alles pärast mõnede laboratoorsete analüüside tegemist.

Ta oli juba otsustanud tagasi pöörduda, kui märkas horisondil selva tumedat triipu. See näis talle kuidagi liiga kõrge.

Suure kiirusega kihutas ta edasi, muljudes rohtu ja madalaid põõsaid, paisates üles veepritsmeid, kui ületas väikesi tehisjõgesid, lendas üle küngaste, sukeldus madalaisse õitsvaisse orgudesse. Taimestik muutus vähehaaval metsikumaks. See ei üllatanud teda, sest ainult pargi keskosa oli kultuurtaimede päralt, aga äärtel oli kõik jäetud looduse enda hooleks. Tõsi küll, Eraku aborigeene, taim-roomureid, siia ei lastud. Siin kasvasid vaid maised taimed.

Kui kaitsva jõuvälja servani jäi meetrit sada, taipas Erly, miks selva näis talle ebaloomulikult kõrgena. Kohalikud taimed ei ulatunud kõrgusse rohkem kui viis meetrit, kuid nad suutsid üksteisele otsa ronida. Ka nüüd kõrgusid nad mitmekorruselistena, põimunud nii, et üksikut taime oli võimatu eristada. See oli mingi vastik, jäle segapuder tüvedest, juurtest ja okstest.

Erly ronis kulgurist välja ja läks päris tõkendvälja serva ligi. Ja alles siin ta taipas, et need olid hiigelsuurde poolrõngakujulisse lasusse piki jõuvälja põhjapoolset külge kuhjatud surnud taimed. Selle lademe kõrgus oli vähemalt 100 meetrit. Missugune jõud võis moodustada selle surnud tsooni? Ainult enneolematult raevukas orkaan, mille võimsust on raske kujutledagi. Orkaan tuli nähtavasti põhjast ja, olles ligipääsmatule tõkendtsoonile otsa tormanud, kaotas seejuures oma trofeed.

Aga kustkohast võis tulla see maru? Erakul on nii pehme kliima, ilma tugevate tuulte ja tormideta...

Nüüd esitas ta küsimuse – mis juhtus jõuväljaga seal, kus see lõikub ekvaatorijoonega? Ta istus uuesti juhtpuldi taha ja sõitis piki ladestu äärt. Selle kõrgus vähenes ristumispunktile lähenedes märgatavalt. Nähes, et seal on kõik korras, adus ta, et selles punktis kulutas tõkendvälja generaator hiigelsuure energiakoguse, et auku sulgeda, kuid rivist välja ei langenud.

Aga see on siin, Keskbaasis, kus energiavarud on praktiliselt piiramatud. Mis jäi järele baasidest, kui selline torm neist üle kihutas? Minutit kümme istus ta rohul kulguri varjus mõtteid kogudes. Mida ta nende kolme tunniga on teada saanud?

Täiesti kindel on järgmine: Ezrat ja Jummi pole enam. Nad on surnud. Kõik, mis asus ekvaatoril, on vananenud kümneid või isegi sadu aastaid. Võimalik, et see on mingite mikroorganismide töö. Keskjaamast sadu kilomeetreid põhja poole on tekkinud tundmatu jõuväli, energiaekraan, mis tõukab endast eemale materiaalsed esemed ja ei lase läbi raadiolaineid. Kannikese äraoleku ajal möllas Erakul ennenägematu orkaan. Inimesed baasidest ei vasta Keskuse kutsungitele.

Kuidas see kõik ühtekokku siduda? Ja äkki kujutas ta silmapilguks ette Ly nägu. Mitte sellisena, nagu see oli nende viimasel kohtumisel, vaid teisena, armsana, lähedasena, armastavana. Ta peletas mälestused eemale.

„Erly,” kutsus teda Traikov. „Kas sa kuuled mind?”

„Kuulen, Nik. Mis sul on?”

„Asjalood on sellised.” Traikovi hääl oli täiesti rahulik. „Mida ma pean ette võtma inimestega, kes askeldavad energiakogujate juures?”

„Millised inimesed? Mida sa räägid?” Erly oli ühe hüppega kulguri otsas.

„Mulle näib, et me leppisime sõnatult kokku teineteist mitte mingil juhul hulluks pidada. Erly, siin on pool tosinat meest. Praegu nad kas pole mind näinud või teevad näo, nagu ei näeks. Ma ei tunne neid. Meil, Keskbaasis pole neid olnud.”

„Ma tulen kohe sinu juurde, Nik! Mis sul teha, ma ei tea. Mõtle ise.”

„Hästi. Ma olen neljandal põhjapoolsel koguril. Kulgur seisab all. Aga mina olen päris katusel.”

Erly sööstis juhiistmele. Mootor möiratas ja masin kihutas taamal paistvate Keskuse kuplite suunas, kaldudes tugevalt lõuna poole. Ta ei tahtnud, et tundmatud teda näeksid enne, kui ta seda ise tahaks. Mis mehed need on? See on veel arusaamatum kui kogu eelnev. Erakul oli kokku kakssada neliteist inimest, neist neli on elus, surnud surnud. Ülejäänutest pole mingeid andmeid. Kui nad oleksid Maa ekspeditsioonist, oleks Nik nad ära tundnud; siin tundsid kõik üksteist nägupidi.

Tähendab, nad on selle tsivilisatsiooni esindajad, kes lõid baasi ja Keskuse? Kui see nii on, siis on nad viie maalasega võrreldes kõikvõimsad. Nad võivad teha nendega kõike, mis pähe tuleb. Nad naasid oma valdustesse. Mis nad ette võtavad? Mis neile öelda? Kuidas selgitada maalaste tegevust?

Kui Keskuseni oli jäänud alla kahe kilomeetri, kutsuti teda uuesti kuuldele:

„Erly, oled sa olemas? Eksisteerid sa päriselt? Erly!?”

„See olen mina, Erly. Sa ärkasid, Eva? Kus sa oled?”

„Erly! Võta mind kaasa! Vii siit minema! Tee minuga mida tahad, ainult vii siit ära! Ma lähen hulluks! Ma ei saa enam millestki aru!”

„Kus sa oled, Eva?”

„Ma olen raadioruumis, Erly, just nii, nagu Nik käskis. Ma istun siin juba pool tundi. Keegi pole mind välja kutsunud. Justkui oleksid kõik surnud, justkui jälle kadunud!”

„Me arvasime, et sa magad.”

„Kas sa nägid neid, Erly?”

„Keda?”

„Ezrat ja Jummi.”

„Jah... nägin...”

„Nad just lahkusid saatejaama tagant! Vii mind ära! Meil on ju rakett. Kolme kuu pärast tuleb Varssavi...”

„Eva, mis sinuga on? Rahune. Ma olen varsti sinu juures, aga enne pean ma nägema Nikki. Aga Ezrat ja Jummi ei ole. Nad ei saa käia. Neid pole.”

„Tähendab, ma olen ikkagi hulluks läinud. Siis jääb üle ainult selle blastri toru sisse vaadata!”

„Ei tohi, Eva! Kuuled, ei tohi!”


12.


Sveni vindik läbis suurel kiirusel uduviiru. Ükskõik, kuhu ta ka ei vaadanud, igal pool laius selva.

Henry tuju oli märgatavalt tõusnud. Nüüd ei peata teda enam keegi teel Oza juurde. Kui masin alt ei vea, jõuavad nad varsti teise baasi kohale.

Sveni hämmeldas üks seik. Ta tundis ümbrust küllaltki hästi ja ka kaart oli tal käepärast. kuid aeg-ajalt võis silmata tundmatuid moodustusi ­– järvi ja põlendikke – mida kaardil polnud.

Henry oli vait jäänud. Tal polnud midagi teha, sidet nagunii ei olnud. Aga istuda, käed rüpes, oli väljakannatamatu. Ka Sven vaikis. Talle ei tulnud pähe ühtegi sobivat jututeemat.

Paarikümne minuti pärast sattus neile ette veel üks jõuväli. Sellest läbimurdmine vindiku kiirust küll ei vähendanud, kuid oleks äärepealt põhjustanud katastroofi. Sven kaotas hetkeks teadvuse ning õhusõiduk hakkas langema. Õnneks toibus ta kohe ning suutis vindiku üle kontrolli saavutada.

Enne teist baasi, kui lennata oli jäänud veel paarkümmend kilomeetrit, kohtasid nad kolmandat väljaekraani.

Henry oli valmis langevarjuta alla hüppama, kui nad käiku aeglustasid ja teise baasi kuplite kohale jõudsid. Ent minuti pärast sai selgeks, et baasis valitseb selva. Tõkendvälja ei olnud!

Vindik laskus eluhoone kupli suunas. Selle mootorite müra kandus üle baasi, kuid läbipaistvate kuplite alla ei ilmunud kedagi. Aeglaselt pööreldes lendasid nad üle eluhoone kupli. Jah, siin ei saanud neid keegi oodata. Kõikjal võis näha purustuste jälgi. Kuppel oli mõnest kohast pragunenud ja seintes haigutasid meetripikkused lõhed. Murdunud talad ja raudbetoonist vaheseinad, mööblitükid ja aparatuurijäänused...

„Mis see siis on?” ütles Henry aeglaselt.

„Selva, ikkagi selva...” sosistas Sven.

„Lase mind välja.”

„Henry, ma lasen su välja, ainult enne teeme mingi plaani. Kas sa oskad leegiheitjaga ümber käia? Siis võta üks endaga kaasa. Kõige parem on alla laskuda läbi kupli pragude. Seal pole neid roomajaid nii palju.”

„Ma tahan teada, kuidas ta hukkus.”

Sven sidus talle vöö külge, pistis pihku leegiheitja ja riputas blastri õlale.

„Lõhedest ära kaugemale mine. Parem on teha uus avaus. Nüüd on juba ükskõik, mis sellest siin saab,” soovitas ta Virdile, kui viimast avatud kabiinist trossi otsas alla lasi.

Virt seisis ringikujulisel platsil teisel korrusel, kuhu avanesid tubade uksed. Neid oli kaksteist, kuid ainult neljas olid hiljuti elanud inimesed.

Ta avas Oza toa ukse ning otsekohe viskus midagi tema peale. Pea kohal sähvatas välk ja see „miski” kukkus nõrgalt tõmmeldes ja vigisedes ta jalge ette. Sven jõudis õigeaegselt tulistada.

Kõige õigem olnuks kogu tuba leegiheitjaga üle käia ja alles siis sisse astuda. Kuid siis oleks ära põlenud ka see, mis kunagi Ozat ümbritses. Henry hüppas üle limahunniku ja astus tuppa. Kogu mööbel oli lõhutud ja segi paisatud. Ta ei leidnud ühtegi tervet eset. Madal, kunagi pehme diivan oli lõhki kistud. Seina sisse ehitatud riidekapp välja rebitud ja põrandale paisatud. Henry pööras selle ettevaatlikult ringi ja vaatas sisse. Kapp oli tühi. Öölauake seisis jalgadega taeva poole kaasaskantava magnetofoni peal. Ei, selles polnud linti. Kasutu asi. Henry seisis veel mõned minutid seda kõike vaadates, kuni tema selja taga uuesti kärgatas leegiheitja.

Sven istus vindiku põrandal, üks jalg rippu üle ukseääre, toetudes vastu ust ja aeg-ajalt vajutades leegiheitja päästikule.

Ülevalt oli tal hästi näha, mis purustatud kupli all toimub. Seda kuplit polnud enam mõtet säästa. Ta tulistas otse läbi läbipaistva plastiku. „Kotikesed”, nagu neid kutsuti, tajusid kuidagi inimeste ilmumist ja ronisid nüüd igasse prakku eluhoones. Harilikult tabasid nad ohvrit hüppel, kuigi jalgu neil polnud. Kui peatu koti esiosa puudutas ohvrit, pööras ta end justkui pahupidi, liibudes tihedalt ohvri vastu ning hakkas kogu sisepinnaga seedima. Uue ohvri leidmiseks polnud neil vaja uuesti tagasi pöörata – nüüd oli välispinnaks see, mis veel paari hetke eest oli sisemus.

„Henry! Ära mine kaugele!” karjus Sven. „Ma hoian neid tagasi veel minutit viis, mitte rohkem. Kas kuuled?!”

Virt käis vaikides toast tuppa.

„Kas sa kuuled mind?” hüüdis Sven laskude vahel uuesti.

Henry viipas käega, mis pidi tähendama – kuulen. Tema süda tagus meeletult. Üks tuba oli tühi. Välisseinal märkas ta mõningaid ülessulanud avasid. Keegi oli siin blastrist tulistanud. Aga väljapääs oli tehtud leegiheitjaga.

„Henry, hoia vööst kinni!” karjus Sven. „Neid on liiga palju.”

Virt pöördus ringi. Näiliselt kohmakad kotid lähenesid kiirete hüpetega. Ta suunas leegitseva joa otse ette ja vajutas päästikule, kuni lõppes süütevedelik. Siis viskas ta kasutu leegiheitja minema ja haaras jooksul vööst. Sven tõstis leegiheitjat käest panemata kõigepealt vindiku paarkümmend meetrit kõrgemale ja alles siis tõmbas Virdi kabiini. Ta ei öelnud ega küsinud midagi. Las Henry otsustab ise, millal nad tagasi lendavad. Võib-olla tahab ta veelkord minna uurimisretkele...

„Nad kaitsesid end,” ütles Henry. Tema hääles polnud kurbust ja muret. „Nad valisid isegi õige asetuse oma blastritele ja leegiheitjatele.”

„Jaa, nad ei võinud niisama alla anda.”

„Sven, keegi neist peab olema elus. Nad on pidanud lahingut Võtšeki toast väljapääsu juures. Ma nägin blastrite laskude jälgi. Üks või kaks kaitsesid sissepääsu trepile, aga ülejäänud taganesid. Kuhu nad võisid sellest kuplist minna?”

Ka Svenil tekkis lootus. Ehk on Henryl õiguski.

„Peab baasi lennult uurima,” kostis ta.

Vindik hakkas tiirlema purustatud kuplite vahel.

„Sven, seal ühes toas pole mitte midagi. Tühjus. Pole diivanit, lauda, toole, isegi tühiseid asjakesi. Teistes kõigis on kõik pea peale pööratud. Ja Oza toas pole tema riideid. Kuhu see kõik võis kaduda? Esimesel korrusel peavad olema toiduainete ja vee varud, söökla. Kahju, et ma ei jõudnud sinna vaadata.”

Nad lendasid baasi kohal aeglaselt edasi-tagasi. Väljageneraatorid olid aluselt lahti rebitud. Üks vedeles tükkideks purunenuna meetrit 50 eemal, teist polnud üldse näha. Seepärast oligi selva baasi pääsenud. Elu-, töö-, ja sidehoone ning lennuväli eraldusid saarekestena kohaliku roomava floora määrdunud-rohelisel taustal. See planeet oli oma kunagised õigused sellele maalapile taastanud. Kaks purunenud vindikut vedelesid lennuvälja kõrval. Sven laskus peaaegu roomurtaimede latvadeni. Nende päevade jooksul oli kõik nii täis kasvanud, justkui poleks siin kunagi teisiti olnudki. Läbi ühe vindiku esiklaasi põrnitsesid neile otsa inimkolba tühjad silmakoopad.

Virt haaras raevuhoos Sveni leegiheitja ja hakkas sellega kostitama silmapilkselt ära põlevaid roomurtaimi. Kuid igalt poolt ronisid sinna asemele uued ja näis, et sellel ei tulegi lõppu.

„Henry, see on kasutu,” ütles Sven üht kätt talle õlale asetades ja teisega õrnalt leegiheitjat ära võttes. „Nad ei taipa nagunii. Kes see võib olla?”

„Kõik peale Oza oskasid vindikut juhtida...”

„Niisiis ühte me enam ei leia.”

„See on Jürgens. Tema oli piloot.”

Teine vindik oli tühi.

Teadusmaja oli sellises seisukorras, et polnud mõtet vaadatagi.

„Vaata!” karjatas äkitselt Sven. „Sidehoonel on laigud, justkui paigad. Keegi on praod ja augud ära lappinud!”

„Ma ju rääkisin! Ma teadsin seda!”

Vindik lendas üle väikese kupli.

„Kus siin sissepääs on?”

„Seal on kõik plastikuga üle valatud. Väljastpoolt. Keegi sulges sissepääsu ja jäi ise välja.”

Mis võis olla selles hermeetiliselt suletud kuplis? Dokumendid? Inimesed? Kes jäi välja? Milleks?

„Sven, neil peab siin olema paar kulgurit. Need kasutud masinad peaksid seisma lennuvälja juures.”

„Kuid neid pole seal.”

„Tähendab, keegi otsustas kulguritel Keskusesse läbi murda. See on kindel surm.”

Vindik tegi kinnipitseeritud kupli kohal veel mõned tiirud.

Äkki kukkus tüür Sveni käte vahelt.

„Oza!” karjatas Henry.

Läbi kupli vaatas neile otsa näo vastu läbipaistvat seina surunud naine.

„Oza!”


13.


Nikolai Traikov jooksis Eva kotedžisse, veendus, et too magab, jättis lauale kirjakese, nagu Erly käskis, ja tormas kulguri juurde.

Energiakogurid ulatusid kettidena mitu kilomeetrit Keskusest lõuna ja põhja poole. Need olid hiigelsuured arvukate juurdeehituste, mastide, treppide ja liftidega valged silindrid. Tavaliselt uuris neid kümmekond inseneri, jälgides, et energia kogus igaühes ei ületaks teatud piiri. Nendest toitusid jõuvälja tekitavad generaatorid. Kuid selleks, et seda tekitada, polnud sellist hulka kogureid vaja. Seadmete tööks piisanuks ühest triljondikust akumulaatoritesse varutud energiast.

Nikolai sõitis kulguril ühe juurde ja sisenes lifti, mis viis ta mõne sekundiga insenerisaali. Väike valgustatud saal paljude mõõteriistadega lõi ta pahviks. Kuidas siin millestki kinni haarata? Varsti sai ta aga aru, et tal polegi vaja kõigest aru saada. Kogurite kontrollsüsteem oli küllaltki lihtne. Ta kirjutas üldloendi näidu üles. Rebis trükkalilt paberilindi, millelt võis näha energiakulu igal päeval, tunnil, minutil. Lindi pistis ta taskusse ning ise kihutas järgmise koguri poole. Seal toimis ta samamoodi. Siis vaatas ta üle kolmanda, neljanda...

Viienda silindri lift oli üles tõstetud. Nikolai vajutas mitu korda nupule, püüdes lifti alla lasta, kuid tulutult. Ta mõtles, et lift on rikki läinud. Kuid siis äkki hakkasid tablool vilkuma korruste numbrid. Lift laskus kümnendalt tasemelt alla... ja peatus viiendal, kus asus insenerisaal. Nikolai püüdis uuesti lifti alla kutsuda, kuid see oli ikka veel hõivatud. Kes võis olla liftis? Lift sõitis uuesti üles. Nikolai äsas rusikaga vastu tablood, kuid midagi ei muutunud. Siis jooksis ta välja ja nägi läbi raudkarkassi, et lift tõepoolest liigub. Ettevaatlikult, püüdes mitte kära tekitada, viis ta kulguri vähimal kiirusel neljanda koguri juurde. Seal sõitis ta liftiga viimasele, kaheteistkümnendale tasemele. See oli silindri lame katus. Mastide taha varjudes hiilis ta katuse äärele... ja oleks üllatusest äärepealt seitsmekümnemeetriselt kõrguselt alla kukkunud. Naabersilinder asus poolteistsada meetrit eemal. Tema laugel katusel jalutas kümmekond kuju. Liftišaht oli samuti tema poole ning ta märkas, et ka lift on sealsamas. Kui nad viibisid katusel üle kahe minuti, pidid nad olema tema kulgurit näinud. Aga tema püüdis sel ajal lifti alla kutsuda.

Inimeste poolpaljad kujud paistsid sellisest kaugusest pisikestena, kuid võrreldes enda ja masti pikkust tuli Nikolai järeldusele, et nad on temaga ühte kasvu. Neil oli päevitunud nahk. Jalas lühikesed teksased ja midagi sandaalide sarnast. Särke polnud, pead katmata, ühe käes paistis midagi suure paberilehe sarnast. Üle õla rippus igaühel lühike kaigas, mis meenutas blastrit.

Kohe alguses oli kindlaks tehtud, et Erakul pole inimesi, pole üldse mitte mingit mõistuslikku elu. Sel juhul – kes siis on need inimesed?

Nik kutsus Erly kuuldele ja küsis:

„Mida ma pean tegema inimestega, kes askeldavad kogurite juures?”


14.


Eva ärkas sügavast unest. Mõni hetk ei suutnud ta taibata, kuidas oli ta siia sattunud, kuid siis tulid viimased sündmused talle meelde. Kui ta seda ainult unes pole näinud; Traikovi poolt lauale jäetud sedelike veenis teda lõplikult, et Kannikese meeskond on lõpuks naasnud. Laual lebas kerge blaster. Pärast kõiki neid teadmatusega täidetud üksinduspäevi oli juba ühegi inimese ilmumine tema jaoks suur õnn.

Need neli muidugi harutavad lahti selle Eraku sündmustepuntra. Ja kui nad ka seda ei suuda... Tuleb Varssavi oma fantastilise tehnika ja tuhandete inimestega.

Harjunud liigutustega kohendas ta soengut, seisis veidi akna juures, hingates täiel rinnal sisse värsket metsahõngu. Siis, riputanud blastri õlale, jalutas kiirustamata Keskuse poole, noppides teel lilli. Kui kauniks oli inimeste tulekuga kõik muutunud!

Kergelt jooksis ta trepist üles ning läks ringkoridori kaudu raadioruumi. Ta oleks väga tahtnud Niki ja Erlyga rääkida, kuid mõte sellest, et ta võib neid segada, peatas ta. Kontrollinud saatjate ja vastuvõtjate häälestust, läks ta akna juurde, nautimaks kaunist vaadet.

Midagi sundis teda ümber pöörama. Polnud kuulda ei hääli ega tunda õhu liikumist, kuid ta tajus kellegi juuresviibimist. See tunne oli talle tuttav; nii oli see olnud ka siis, kui ta üksi jäi... Lihaseid vallutas hirm. Vaja oli end liigutada, kuid ta ei suutnud seda teha. Kõik suri välja. „Pööra end, vaata,” sosistas miski tema sees. Ja ta pöördus.

Puldi ees, seljaga tema poole, istus kiilaspäine mees. Selle mehe, õigemini selle kiila peanupu oleks ta tuhande teise seast ära tundnud. See oli Philip Ezra pea. Uksest, ilma seda avamata, astus sisse Jumm. Nad käisid alati koos. Huulte liikumise järgi oli näha, et nad räägivad omavahel, kuid kuulda polnud midagi.

Eva käed klammerdusid aknalaua äärele. Ezra vaatas selja taha, kuid tema pilk libises üle neiu. Ta ei näinud teda. Jumm astus istme juurde. Ta hoidis käes kokkurullitud paberilehte. Ta rullis selle lahti ja ütles midagi Philipile. Too raputas eitavalt pead. Siis tõusis tugitoolist, võttis lehe teisest äärest kinni ja astus eemale. Seda rulooni, millel paistsid skeemid või eskiisid, demonstreerisid nad nähtamatule publikule kümmekond minutit. Seejärel rullisid nad selle hoolikalt kokku. Jumm näitas käega ukse suunas. Ezra tõstis eitavalt käe ja astus akna poole.

Eva karjatas metsikult ja hüppas eemale, kuid nad ei teinud sellest väljagi. Ezra astus akna alla ja vaatas välja, seejärel raputas nukralt pead. Jumm tammus ukse kõrval kannatamatult jalalt-jalale.

Seejärel lahkusid mõlemad läbi suletud ukse, kusjuures Jumm tegi liigutuse nagu avaks ta selle, kuid uks ei liigahtanudki.

Eva seisis veel mõned sekundid liikumatult, püüdes mõtteid koguda. Kas hullumeelne võib aru saada, et ta on hull? Siis haaras ta taskuraadio ja valis Erly koodi:

„Erly, oled sa olemas?!”

...Ei, ta ei uskunud, et surnud Ezra ja Jumm suudavad jalutada mööda Keskust. Aga kas ta ise usuks seda, kui oleks terve? Kas keegi üleüldse usub seda?

Ta võttis kätte blastri, selle helkiva mänguasja, ja silitas külma toru jääkülmade sõrmedega.


15.


Naine vaatas neid mingeid tundeid ilmutamata – ei rõõmu ega üllatust. Virt avas kabiini ukse ja kummardus välja, hüüdes:

„Oza! See olen mina, Henry! Oza! See olen mina!”

Neid lahutas kõigest kümmekond sentimeetrit läbipaistvat plastikut.

„Sven, kusagile tuleb leegiheitjaga auk teha, muidu ei pääse me sinna sisse!”

Sven viis vindiku paar meetrit eemale. Henry tassis lastiruumist välja veel ühe leegiheitja. Kuid tulistada polnud võimalik. Naise kuju liikus nendega kaasa. Suured sinised silmad jälgisid tähelepanelikult nende tegevust. Ent mitte ühegi žestiga ta ei näidanud, et on nad ära tundnud. Ükski lihas ta näos ei liikunud. Ainult ta käed liikusid seinal just nagu hüpiknukul.

„Sven, põruta kupli tipu kohale, muidu ta ei lase meil seina purustada. Temaga on midagi korrast ära!”

Vindik tõusis kupli kohale, kuid tulistada polnud ikkagi võimalik. Naine seisis otse nende all.

„Sven, ma laskun leegiheitjaga trossi otsas alla, aga sina mine teiselt poolt. Ta ei saa korraga olla mõlemal pool kuplit. Üks meist jõuab teha augu.”

Virt libises mööda libedat kuplit alla ja jäi pidama põranda tasapinnale. Naine lähenes talle. Oza! Kui kõhnaks oli ta jäänud! Ainult suured silmad olid endiselt elavad. Kuid miks ta teda ära ei tunne? Miks ta ei anna märku, et rõõmustab teda nähes?

Sel ajal kostis teiselt poolt kuplit valang. Sven põletas plastikusse avause, millest inimene läbi mahtus. Vindik tõusis uuesti mõned meetrid ja Sven tõmbas Virdi kabiini.

Minuti pärast oli Henry kupli sisemuses, aga Sven jäi masinasse ootama, hoides blastrit laskevalmis, sest limased kotid hakkasid kupli ümber kogunema.

„Oza!” lausus Henry, puudutades sõrmedega tema nägu. „Miks sa vaikid? Kas sa polegi rõõmus? Miks sa vaikid? Mis siin toimus?”

„Ma ootasin,” ütles naine, „et keegi tuleb. Stap lubas lahkudes, et siia keegi kunagi tuleb.”

„Oza ootas last,” mõtles Sven. „Kas Henry tõesti ei märka, et tal on normaalne figuur?”

Kuid Henry märkas. Märkas juba siis, kui nägi teda läbi seina.

„Oza, mis juhtus meie lapsega?”

„Ei saa aru,” ütles naine.

„Mis sinuga on?”

„Minuga? Mitte midagi. Ma ootasin teid väga kaua. Kui Stap lahkus, valas ta sissepääsu väljastpoolt kinni, et ma meeleheiteminutitel ei saaks välja minna ja lõpetada elu enesetapuga. Kuid mul pole tekkinudki selliseid mõtteid. Ma jälgisin roomurtaimi ja kotikesi.”

„Oza, millal Stap lahkus? Millega?”

„Viis aastat tagasi. Ta oli minu vastu väga lahke.”

„Viis aastat...?!”

„Mul on kõik üles kirjutatud. meil oli raadioside umbes tund aega. Siis jäi ta vait. Ma arvan, et ta hukkus.”

„O-oza!”

„E-ei! Ma pole Oza. Ta suri kaheksateist aastat tagasi. Ma isegi ei mäleta teda. Ma näitan teile, kuhu ta on maetud.”

„Oza, mis sinuga on? Ärka üles!” Henry raputas tema õblukest keha õlgadest kinni haarates, kuid neiu võttis tema käed sealt ära ja ütles:

„Stap rääkis, et Oza ootas kogu aeg kedagi.”

„Keda?”

„Henry Virti... Ta rääkis, et väga ootas.”

„Mina olen Henry Virt. Ma saan aru, sa oled väsinud nende päevadega. Need olid kindlasti õudsed. Kuid nüüd see on lõppenud. Ärka üles! Oza! Me lendame keskusesse. Oza, ära vaata mind niimoodi.”

„Ma juba ütlesin, et ma pole Oza. Mu nimi on Seona.”

„Seona? Kuid nii me tahtsime ju ristida oma tütre! Oza, sa oled haige! Kuid see läheb ruttu mööda. Me peame kiirustama. Varsti loojub päike. Mida sa tahad kaasa võtta?”

„Päike? Ei, ta ei looju veel niipea. Ta loojub poole aasta pärast. Ma olen raamatuist lugenud, et päike loojub iga kahekümne nelja tunni tagant. Ja kui ta on loojunud, siis inimesed lähevad magama. Kuid siin on kõik teistmoodi. Siin kestab päev poolteist aastat. Naljakas, eks? Päev on aastat pikem. Aga siis on poolteist aastat öö ja siin külmub kõik... ning pimedus... Pärast seda näivad roomurid ja kotikesed nii meeldivatena, et tahaks nendega mängida. Jah, öösiti oli mul mõnikord halb. Eriti siis, kui Stap läinud oli. Vaeseke, ta hukkus tunni pärast, ma arvan nii.”

Henry pöördus paluvalt Sveni poole, justkui öeldes: „Ära pane tähele, ta on...” Sven noogutas vaikides, mis tähendas: „Olgu. Istuge peale ja lendame tagasi.”

„Mida sa tahaksid kaasa võtta, Oza? Me lendame kohe ära.”

„Seona...”

„No olgu pealegi Seona. Niisiis mida?”

„Oo, ma tahaksin võtta kõik. Mul pole ju Keskjaamas midagi; ma pole seal kordagi viibinud. Aga ma olen väga tahtnud seal olla. Ma ei võta palju kaasa, sest te ilmselt kiirustate. Mõned kleidid, kuigi... ei, nad on niikuinii juba ära kantud. Ma võtan selle raamatu, siis kombinesooni. See on veel peaaegu uus. Aga sulle palus Stap anda vaat’ selle.” Ta tõmbas sõrmest sõrmuse, millel oli kivi asemel mälukristall. Selle sõrmuse oli Henry kunagi ise Ozale kinkinud. „Stap ütles, et see on väga tähtis. Ja veel, palun võtke kaasa see kohver. Selles on mõnede seadmete näidud ja muud paberid. See seisab kinnipitseeritult juba nii kaua, et ma ei usu, et seda üldse on kunagi avatud. Stap ütles, et see huvitab inimesi, kes siia tulevad.”

Henry tõstis kasti sülle, viis seina juurde ja andis Svenile. Seejärel naasis Oza juurde. Kuidas ta küll oli muutunud sellest saadik, kui ta teda viimane kord nägi. Ta oli väga kõhnaks jäänud. Ja ka näojooned on teravnenud. Ja mis ta kõik kokku rääkis! See ju tähendab, et ta on hulluks läinud... Vaeseke! Kui palju peab üle elama, et see juhtuks?

„Oza... Seona, ära karda midagi,” tõmbas ta tolle oma rinnale. „Kõik läheb hästi.”

„Ma ei kartnud ka varem. Ma olen alati inimesi oodanud. Aga nüüd, kui te tulite, ei karda ma enam midagi.”

Nad läksid auguni seinas. Henry toetas ettevaatlikult habrast Oza-Seonat. Ta süda hüppas rõõmust ja samal ajal lõhenes murest tükkideks.

„Sven, aita teda,” ütles ta. Sven sirutas aga selletagi käe välja, et naine sisse tõsta.

Kui vindik end kuplist lahti rebis, haaras Henry leegiheitja ja tulistas kuni süütevedeliku lõppemiseni all tunglevaid roomureid ja kotte.

„Asjata tegid seda, Henry,” ütles Sven.

„Tean,” vastas too vaikselt.

„Jah, asjata,” ohkas Oza. „Nad lõbustasid mind kõik need aastad.”

„M-mm,” ägas Henry ja haaras pea käte vahele.

All laius uuesti vihkav määrdunud selva. Sven juhtis vindikut maksimum­kiirusel. Oli vaja võimalikult kiiresti jõuda Keskbaasi. Nad olid niigi sideseansile kaks tundi hilinenud. Erly ja Nik mõtlevad praegu tont teab mida.

„Mis siin siis ikkagi juhtus” küsis Henry. Ta keel ei paindunud nimetama teda Seonaks.

„Seda ma ei tea. Mind siis veel ei olnud. Stap rääkis, et oli torm, hirmus torm. Siis tuli selva. Nad olid tollal neljakesi. Piloot Jürgens hukkus otsekohe. Nad ei jõudnud isegi tema jäänuseid vindikust välja tirida. Siis suri Oza.” Nende sõnade juures tõmbus Henry kägarasse. „Oli veel üks mees – Võtšek, kuid ka teda ma ei mäleta. Ta ütles, et Oza tuleb matta inimese moodi. Ja nad matsid ta maha. Ainult et pärast seda Võtšek enam tagasi ei tulnud. Stap ei suutnud roomureid tagasi hoida. Nii me jäime kahekesi. Siis lahkus ka tema. Ta tahtis jõuda keskusesse. Oleks ta parem läinud talvel! Aga tema läks südasuvel, kui päike juba pool aastat polnud silmapiiri taha laskunud.”

„Jälle päike!” sosistas Henry.

„Võta end kokku,” ütles Sven talle tasa.

Minuti pärast lisas ta:

„Muide, päike pole nende nelja ja poole tunni jooksul tõepoolest kohalt nihkunud.”

„Ja sina ka,” ühmas Henry väsinult. „Sul ju pole selleks põhjust.”

„Võid ise veenduda.”

Kuid Henry ei nihkunud paigast, ainult surus Oza tugevamini oma embusse.

„Kui meeldiv on inimese keha soojus,” ütles Oza-Seona.

Vindik lähenes poolläbipaistvale uduviirule.


16.


Erly tormas mööda ringkoridori, kui eespool kärgatas lask. Tulistati sidesektsioonis. Seal oli ainult Eva. Kas ta tõesti ei pidanud vastu?

Ta hüppas ukse juurde ja peatus. Ukses suitses auk, ka vastasseinas oli näha lasu jälgi. Erly tõmbas ettevaatlikult lingist. Sees oli kõik vaikne. Ta astus ettevaatlikult sammukese edasi ja hõikas tasakesi:

„Eva, see olen mina, Erly!”

Talle ei vastatud.

Ta astus edasi. Eva seisis keset ruumi, blaster käes. Ta langetas aeglaselt selle ning see kukkus valju kolksatusega vastu põrandat.

„Erly, sa peadmu siit ära viima. Veel veidi ja ma ei pea vastu.”

„Mul pole õigust seda teha.”

„Aga kui... sa seda tahaksid. Ly rääkis sinust kogu aeg, kuigi ta ei armastanud sind. Ei. Me olime sõbrannad. Ta rääkis mulle kõik. Küllalt palju, et hakkaksin sulle mõtlema. Ma teadsin, et sa siia lendad. Ma ootasin sind. Võib-olla tegi Ly nimelt nii, et keegi armastaks ka sind. Ta oli hea. Talle endale polnud midagi vaja.”

„Ma tegin alati nii, nagu tema soovis. Aga tema ei soovinud midagi endale,” sõnas Erly. „Ma tõesti viiks su siit minema, kui see võimalik oleks.”

Eva jooksis tema juurde, haaras tal õlgadest ja küsis otse näkku vaadates:

„Tõesti, Erly?”

Erly lükkas ta veidi eemale ja ütles:

„Keskusesse on ilmunud tundmatud inimesed. Nik teatas sellest mõne minuti eest. Ta jälgib neid.”

„Sa ei usu mind, et nägin Ezrat ja Jummi. On ju nii?”

Ta noogutas.

„Aga ma just lasin nende pihta, kuid nad läksid ära. Nad on justkui varjud.”

„Hästi, Eva. Kunagi hiljem me selgitame välja, mis see oli. Istu raadiojaama taha. Poole tunni pärast peab Virt meiega ühendusse astuma. Aga mina räägin Nikiga.”

Erly kutsus Traikovi kuuldele. Too vastas otsekohe, justkui oleks kutsungit oodanud.

„Erly, kus sa oled?”

„Sideruumis. Kus need mehed on?”

„Osa on viienda koguri katusel. Mida nad seal teevad, ei saa ma aru. Ülejäänud sõitsid kuuenda juurde.”

„Sõitsid? Millega?”

„Neil on midagi kulguri sarnast.”

„Ma ei tea, mida sa tegema peaksid, Nik, sinna jääma või siia tulema. Kui saaks teada, mida plaanitsevad või kes nad on...”

„Ma jään praegu siia. Kui midagi on, teatan sulle... Ühte ma võin kindlalt öelda – need pole meie omad. Neid tunnen ma kõiki.”

„Olgu, Nik. Ole ettevaatlik.”

Erly lülitas saatja välja ja ohkas väsinult:

„Mul käib sellest kõigest pea ringi. pole aega millessegi süveneda. Kui see üldse võimalik on.”

„Ma saan aru, Erly,” ütles Eva.

Samal hetkel tuli Virt kuuldele.

„Baas on hävitatud,” kostus klappidest rahulik hääl. „Praktiliselt hävitatud. Seal on varemed.”

„Inimesed?”

„Üks... Oza ...,” sosistas Henry.

„Miks sa seda nii vaikselt ütled?”

„Ta istub kõrval. Erly, ma ei saa sellest valjusti rääkida.”

„Mis teistest on saanud?”

„Nähtavasti pole neid enam elus, vähemalt Jürgensit mitte. Me nägime teda.”

„Henry, tulge kiiremini tagasi. Kui lähenete Keskjaamale, tehke ring lõuna poole ja maanduge otse peasissekäigu ette.”

„Sain aru,” sõnas Sven.

„Asi on nimelt selles, et Keskuses on mingid tundmatud mehed. Kes nad on, ma ei tea. Nik jälgib neid. On parem, kui teid ei nähta. Selge?”

„Liiga palju mõistatusi ühe päeva kohta,” lausus Sven.

„Päev pole veel lõppenud.”

„Hästi, 20 minuti pärast oleme kohal,” ütles Henry. „Lõpetan.”

Erly andis mikrofoni Evale.

„No nii... Nad leidsid Oza. Temaga on midagi korrast ära. Henry isegi ei tahtnud tema juuresolekul sellest rääkida. Aga kolme pole enam.”

Eva tõusis aeglaselt toolist, vaadates Erly suunas. Too vaatas teda üllatunult. Mis lahti on? Neiu surus parema käe hirmukarjatust tagasi hoides suule. Erly läks tema juurde, tundes selja taga ebameeldivat külma. Ta pöördus aeglaselt ning tundis, kuidas juuksed püsti tõusid ning kogu keha kammitses surmahirm.

Ruumi uks oli suletud, aga sellest paistis Philip Ezra kuju. Ta näis kahtlevat – kas astuda sisse või mitte? Siis sisenes ta täis otsustavust ja suundus saatejaama poole. Erly tõukas Eva eemale, kuid too klammerdus kahvatute sõrmedega tema külge. Aga ta oleks isegi heameelega kellestki kinni haaranud.

Ezra lülitas saatja paneelil midagi ümber – mitte ükski tumbler ega kangike ei liikunud – kuid Ezra manipuleeris nendega nii, nagu ta tõepoolest lülitaks ümber. Siis sirutas ta käe mikrofoni järele ja tõstis siis käe suu juurde, hoides sõrmi nii, nagu oleks tal tõesti mikrofon käes. Kuid see jäi lauale. Öelnud paar sõna kujutletavasse mikrofoni, ei saanud Ezra nähtavasti vastust ning viskas selle pahaselt lauale tagasi. Mõned sekundid seisis ta puldi taga sõrmedega saatja paneelil trummeldades. Tema tegevus ei põhjustanud ühtegi häälitsust. Seejärel tõmbas ta peoga üle oma kiilaspea ja hakkas toas edasi-tagasi marssima, närviliselt pilke aknasse heites.

Erly seisis hingetuna. See oli kõige ehtsam Philip Ezra. Kiilas. Suure peaga. Alati viikimata pükstes. Laias avara lõikega pluusis. Jalas rohelised kingad, mida ta isegi rannas ära ei võtnud.

Ezra näis kedagi ootavat. Kuid keda? Ja üleüldse, kustkohast ja kuidas ta välja ilmus, kui nad Evaga olid näinud ta jäänuseid?

Keegi ilmselt hõikas teda ukse tagant, sest ta võpatas ja hõikas midagi ning lahkus läbi suletud ukse.

„Erly,” sosistas Eva. „See on viimane piisk. Mul pole kunagi hallutsinatsioone olnud.”

„See pole hallutsinatsioon. See oli tõepoolest tema. Algul ma arvasin, et nüüd on lõpp... hullumeelsus. Aga nüüd ma arvan, et see oli tõesti. Ma lähen talle järele.”

„Erly, aga mina?”

„Sina jääd siia. Kohe peavad saabuma Sven ja Henry. Las nad tulevad kohe siia. Neile ja Nikile ära veel midagi räägi. Ma tulen ruttu tagasi.”

Ta avas ukse ja vaatas koridori. Ezra kuju vilksatas vasakul, väljapääsu juures. Püüdes mitte kära teha, jooksis ta sinnapoole, läbis mõned koridorid ja tunnelid. Teda saatis kõikjal süttivate valgustite rivi, aga Ezra kõndis pimedas ja orienteerus suurepäraselt.

Nii jõudsid nad peajuhtimisruumi viiva eskalaatorini ning tõusid üles. Staabi uks oli endiselt avatud, nagu ta Erlyst maha jäi, kuid Ezra tegi liigutuse, nagu avaks ta selle. Nad sisenesid teineteise kannul. Erly lootis siin näha Jummi ja ei eksinud. Ezra ja Jumm hakkasid midagi raaliga arvutama, vajutades klahve ning üksteist kogu aeg katkestades, kuigi Erly nägi selgesti, et midagi ei liikunud.

Seejärel rullisid nad lahti paberirulli, millel oli kujutatud mingi inseneriskeem.

Erly hammustas huulde ja puudutas Philip Ezra küünarnukki. Käsi läks läbi tühja koha, kohtamata takistust.

Lõunast kostus läheneva vindiku summutatud mürinat. Tagasi vaatamata astus Erly staabiruumist välja.


17.


Sven maandas vindiku otse peasissekäigu trepi ette. Oza vaatas üllatunult ringi, julgemata välja astuda. Henry hüppas rohule ja aitas tal välja hüpata. Ere loojuv päike, pehme rohi, sellel laialipillatud lilled – Oza sosistas vaimustatult:

„Ma olen lugenud, et niisugune koht on olemas, kuid ma ei osanud ette kujutada, et see on nii kaunis!”

Henry embas teda ning juhtis trepist üles. Sven riputas kaks blastrit seljale ja läks neile järele.

Sidesõlme viivas koridoris kohtasid nad Erlyt.

„Mul on hea meel, Henry.” Ta surus naise kätt. „Tere, Oza!”

„Ma olen Seona. Oza on surnud.”

Erly vaatas vilksamisi Henryle otsa ja taipas kõike. Henry seisis langetatud päi ja Oza käest kinni hoides.

„Olgu, meil on vähe aega. Lähme sidesõlme. Me peame nõu pidama ja otsustama, mida edasi teha.”

Sven sisenes raadioruumi enne teisi ja hoiatas Evat, et too kutsuks Ozat Seonaks. Kui ka teised sisenesid, tõusis Eva tervituseks ja ütles lihtsalt:

„Tere, Seona!”

„Tere...”

„Minu nimi on Eva. Tema on Erly. Teisi sa juba tunned.”

„Eva. See on ilus nimi. Mis ma pean tegema?”

„Seona, ma olen kindel, et sulle meeldiks aknast välja vaadata,” sõnas Henry ruttu. Ta viis naise akna juurde ja pani istuma. „Vaata, kui ilus seal on! Ja ei mingeid roomureid ega kotte.”

Naine istus vaikselt.

Erly kutsus Traikovi kuuldele. Tollele ei olnud midagi erilist teatada ning Erly palus, et ta jääks küll oma kohale, kuid võtaks raadio teel nende vestlusest osa.

Seejärel rääkis igaüks lühidalt sellest, mida tegi, kuulis, millised mõtted tal tekkisid, millised hüpoteesid. Seejuures palus Erly erilist tähelepanu pöörata ebatavalistele, seletamatutele momentidele.

„Meie maandumisest Erakule on möödunud viis tundi,” algas Erly. „Siin on kõik imelik ja arusaamatu. Kuid ma arvan, et igaühel on mingi hüpotees või ettepanek. Kes alustab?”

„On möödunud seitse ja pool tundi,” parandas Sven.

„Ei, viis tundi,” peatas Erly ta žestiga. „Seda pole raske kindlaks teha. Niisiis, kes on esimene?”

„Sina alustagi.”

„Ei. Mina jään viimaseks. Alusta sina, Henry.”

Virt vaikis natuke, siis ütles:

„Ma ei tea, kuidas ja millesse surid Jumm ja Ezra, kuid baasides on lihtsalt selva läbi murdnud. Oli mingisugune torm, mis purustas väljageneraatorid ja hooned, aga ülejäänu lõpetas selva. Nii oli see vähemalt teises baasis. Olen veendunud, et ka ülejäänutes juhtus samamoodi.”

„Üheaegselt?” päris Erly.

„Ei usu. Torm hävitas nad üksteise järel.”

„Torm kogu Eraku kohal?” imestas Sven. „Väheusutav. Siin pole isegi tugevat tuult kunagi olnud.”

„Meie mäletamist mööda tõesti mitte. Sellest hoolimata torm oli,” väitis Erly. „Ma nägin, mis toimub Keskbaasi ümber. Ladestud kuni saja meetri kõrguseni. Torm tuli põhjast ja, otsustades selle lademe järgi, oli hirmus. See võis kanduda tuhandeid kilomeetreid lõuna poole; torm võis ka tekkida ainult mõne tuhande kilomeetri kaugusel Keskbaasist. Seepärast seletab oletus, et baasid purustas torm, minu arvates paljugi. Vähemalt selle, miks inimesed ei jõudnud Keskusesse naasta. Vastasel korral oleksid nad seda teinud. Torm oli, see on fakt. Pole ainult selge, miks ta tekkis. Mis sa veel võid öelda, Henry?”

„Rohkem mitte midagi. Torm ja selva. Keegi ei oodanud seda.”

„Hästi. Sven, mida sina kostad?”

„Keskuse ja teise baasi vahele on tekkinud neli energeetilist barjääri. Tagasiteel igal läbiminekul paisati meid nagu korki veest välja. Nähtavasti peegeldavad nad elektromagnetlaineid. Sellepärast ei saanud baasid üksteisega ja Keskusega sidet luua.”

„Side katkes kohe peale seda, kui midagi juhtus peapuldis, kus olid Ezra ja Jumm,” sekkus Eva. „Kui ma siia tulin ja püüdsin kellegagi ühendust võtta, mulle enam keegi ei vastanud.”

„Tuleb välja, et energeetilised barjäärid tekkisid ühekorraga tormi tekkimise ajal või veidi varem,” tegi Sven häält.

„Ju siis,” kostus klappidest Nikolai hääl. „Muidu oleks nad naasta jõudnud. miski segas neid. Torm?”

„Jaa, ma kuulsin, kuidas Ezra, kui ta veel elus oli, nõudis, et kõik otsekohe Keskusesse tagasi tuleksid.”

„Tähendab, oli käsk otsekohe evakueeruda! Miks sa varem ei öelnud? Tähendab, mõned juba teadsid, mis neid ees ootab!”

„See oli just siis, kui ma staabist väljusin.”

„Tähendab, kiire naasmise signaali said nad kätte kõik korraga,” arutles Sven. „Aga torm tuli põhjast. Miks siis ei jõudnud evakueeruda lähemad baasid? Ei saa ju oletada, et torm tekkis kõikjal samaaegselt.”

„Ei, ei või, Sven. Ma nägin taimede lademeid. Need on ainult põhjapoolses kaares. Järelikult tuli torm põhjast.”

„Siis tuleb oletada, et tema liikumise kiirus oli tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid kilomeetreid tunnis. Seda ei suuda ma uskuda.”

„Ja ikkagi tuleb seda teha, Sven,” ütles Erly. „Ainult nii saab seletada, miks nad pärast evakuatsioonikäsu saamist ei jõudnud õhku tõusta.”

„Kuid sellist kiirust ei saa millegagi põhjendada!”

„Olen nõus. Kuid ma toetaksin just seda versiooni,” kostis Erly. „Niisiis, kohe pärast seda, kui Ezra saatis eetrisse käsu naasta, tekkisid barjäärid ja algas orkaan ning otsekohe murdis selva baasidesse sisse. Mis sa veel võid öelda, Sven?”

„Mulle jääb arusaamatuks üks seik. See puudutab meid. Me olime ära peaaegu kuus tundi. Ma jutustasin, mida me teises baasis tegime. Seda ei ole võimalik teha poole tunniga.”

„Mõnikord teeb inimene tunniga rohkem, kui muidu terve päevaga,” alustas Erly, kuid Sven katkestas ta jutu.

„Olgu. Kirjutame selle seletamatute nähtuste lahtrisse. Ja veel. Kuni me seal olime, ei nihkunud päike kahe tunni jooksul ühe kaaresekundigi võrra.”

„Sekundit poleks sa märganud.”

„Noh, seda ma niisama. Lühidalt, ei nihkunud paigast.”

„Päike ei looju seal poolteist aastat,” ütles Oza vaikselt pead pööramata ja endiselt aknat välja vaadates. „Ma ju rääkisin teile.”

Kõik jäid vait.

„Sven,” ütles Henry anuvalt. „Ütle, et see ainult näis sulle. Nii on parem.”

„Selle me võtame arvesse,” ütles Erly. „Kuid see ei selgita midagi ega seletu ka millegagi. Mis veel, Sven?”

„Praegu kõik.”

„Erly, tunnista üles, et sa pidasid mind veidi põrunuks, kui ma rääkisin Ezrast ja Jummist.”

„Jaa, ma ei uskunud, et midagi niisugust võib eksisteerida.”

„Ehk räägivad Sven ja Seona õigust. Võib-olla see neile ei näinudki nii.”

„Ma väga palun teid,” sõnas Henry vaikselt.

„Eva, nüüd sina.”

„Pärast seda, kui olin näinud Ezra ja Jummi jäänuseid ja üksi jäänud, olen ma mitu korda näinud neid endid. Nad käivad Keskuses ringi. Eriti sageli ilmuvad nad raadiosaali, see on siia... Täna ma isegi tulistasin neid. Närvid ei pidanud vastu. Laeng läks läbi Ezra, lõhkus ukse ja kustus koridoriseina, kuid temakõndis rahulikult minema. Erly nägi teda ka.”

„Jah, ma nägin neid,” kinnitas Erly. „Kuid ma ei oska seletada, mis see on. On sul kõik, Eva? Las siis räägib Nik.”

„Ma kontrollisin energiakogureid ja nägin neid viienda koguri juures. Nad on ka praegu seal. Ma nägin neid selgesti. Nad monteerivad midagi. On kindel, et neil ei ole midagi ühist nendega, kes elasid ja töötasid siin enne. Nad on kõik väga tõmmud ja päevitunud, igaühel seljal mingi relv. Ja veel on neil kulgur. Ta pole meie omaga sarnane. Tal on kaks torni ja kummastki turritab välja kümmekond toru.”

„Mis sa sellest kõigest arvad?”

„Ma oletan, et need on mingid tulnukad. Erakul pole ei mõistuslikku elu ega isegi midagi ligilähedast. Imetajaid pole üldse. Järelikult on nad kusagilt siia lennanud. Võib-olla on nad need, kes siin olid enne meid. Nad ootavad, kuni kõik baasidesse laiali lendavad, loovad siis baaside vahele energeetilised barjäärid, et raadioside katkeks. Kui nad on suutelised tekitama selliseid võimsaid jõuvälju, siis võivad nad luua ka ennenägematu tugevusega tormi, mis purustaski baasid. Edasise teeb selva. Planeet on tühi, puhas, aga siis tulime meie, kui nemad ennast juba olukorra peremeesteks lugesid. Ja nüüd plaanitsevad nad jälle miskit. Võib-olla tahavad akud õhku lasta. Siis ei jää sadade kilomeetrite raadiuses midagi järele. Niisugune on minu naljakas hüpotees.”

„Hüpotees on huvitav. Kuid miks ei võiks nad hävitada meid lihtsamal teel? Lihtsalt meid maha lastes?”

„Ei tea. Võib-olla on neid liiga vähe ja nad kardavad. Võib-olla ei talu nad vere nägemist. Ma ju ainult oletan.”

„Nik, sinu hüpoteesi mahub enamus teadaolevaid fakte. Kuid mitte kõik. Jäävad Ezra ja Jumm, liikumatu päike ja erinevus kellade käigus.”

„Erly, siin võib ju toimuda kaks täiesti erinevat sündmust, mis on üksteisest sõltumatud,” sekkus Eva. „Kellade käigu erinevus võib olla põhjustatud millestkimuust.”

„Aga see, et staabiruumis on kõik pihuks ja põrmuks pudenenud? Surnud tsoon on kümme-kakskümmend meetrit ekvaatorist mõlemale poole. Ma kontrollisin seda kogu Keskuse territooriumil. Ka see ei mahu Niki hüpoteesi.”

„Ega ma pretendeerigi absoluutsele tõele...”

„Ma saan aru, Nik”

„Võib-olla on siin ikkagi kaks erinevat sündmust,” pakkus Eva uuesti.

„Ka sellega võib – ja ilmselt tulebki – praegu arvestada. Mind ainult häirib tõsiasi, et need langevad ajaliselt kokku. Need peavad miskit moodi olema teineteisega seotud.”


18.


Eva soojendas teevett ja valmistas võileibu otse sidesõlmes. Keegi polnud juba ammu söönud. Oza jäi akna juurde. Vahetevahel püüdis Eva temaga juttu alustada, kuid see lõppes varsti. Eva istus mitu korda tema vastu aknalauale ja vaatles teda vargsi. Ta tundis Ozat ka varem. Mingi mõte ei andnud talle rahu, kuid seda välja öelda ta ka ei tihanud. Miski hoidis teda tagasi.

Teises nurgas tutvus Erly teisest baasist toodud kasti sisuga. Ta võttis sealt ühe diagrammi teise järel ja ladus neid virnadesse. Paber rebenes sageli ning ta tegutses väga ettevaatlikult. Kui ka kõik registratsiooniseadmed oleks teises baasis töötanud vahetpidamata ööd-päevad läbi, ka siis poleks sellist hulka dokumente kusagilt võtta olnud. See torkas talle kohe silma. Ta muudkui tõstis graafikute pakke ümber, lootes leida kirjakest, mis midagi seletaks. Kast oli juba peaaegu tühi, kuid midagi sellist ta ei leidnud. Siis hakkas ta pakke avama ning juba esimene kukkus ta käte vahelt välja. Iga diagrammi nurgas oli kuupäev. Väga imelik kuupäev. Esimene ettesattuv kuulutas: „2195. päev pärast katastroofi!” Ta lehitses kogu paki läbi ja jõudis kahekümnenda päevani. Varasemaid daatumeid diagrammidel polnud. Ühes pakis olid andmed tuule kiiruse, teises temperatuuri, kolmandas rõhu, seejärel aja kiirenemise kohta kahe anduri suhtes, mis asusid ainult 10 meetri kaugusel teineteisest. See oli üliväike vahemaa selliste uurimuste jaoks.

Siin olid sellised arvud! Eriti esimestel päevadel. Jah, esimestel... Diagrammidest oli täiesti ilmne, et teises baasis on möödunud vähemalt 15 aastat. Seejärel märkmed katkesid. Puudusid ka esimeste päevade märkmed, nähtavasti sellepärast, et inimesed võitlesid selvaga elu ja surma peale. Nad jäid ellu ja nende töö aitas nüüd Erlyl selgusele jõuda, mis siis tegelikult juhtus.

Nüüd asetus paljugi oma kohale. Nüüd oli selge, miks Sven kinnitas, et päike teises baasis ei nihkunud taevas ühtegi kaaresekundit. Selge, miks nad kinnitasid, et olid lennul mitte neli, vaid kuus tundi. Nad oleksid võinud teises baasis viibida mitu päeva, aga tagasi tulles oleksid teada saanud, et Keskuses on ikkagi möödunud ainult neli tundi, sest Eraku ühe täispöörde jooksul möödub teises baasis poolteist aastat.

„Eva,” kutsus ta neiut. Too tuli tema juurde ja istus ta kõrvale. „Eva, kõik mida rääkis Seona, vastab tõele. Ta on tõepoolest elanud seal 20 aastat. Sa ei üllatugi?”

„Ma ei saanud aru. Vaat’ mis ma ütlen – see pole Oza.”

Erly vaatas talle üllatunult otsa.

„Ta on Ozaga väga sarnane. Väga. Kuid ta pole Oza. Henry oli kohtumisel väga erutatud; see oli ju ime, et ta ellu jäi, aga pärast, nagu ta mõtles, on segaseks läinud. Ta märkab vahet peagi isegi... Sa ütlesid, et ta on elanud seal kakskümmend aastat? Kui ma taipasin, et see pole Oza, arvasin ma, et võib-olla need võõrad lõid oma eesmärkidel Oza uuesti, kui ühe ellujäänu naise. Midagi muud ma ei osanud arvata. Aga kui sa nii ütled... Tähendab, ta on Oza tütar. Ja kõik, mis ta räägib, vastab tõele.”

„Jah, see seletab üht-teist. Kuid paljugi jääb selgitamata. Eva, sööda raali need andmed ja aja kiirenemise programm erinevatel Eraku laiuskraadidel. Mulle näib, et saame midagi õudset. Ma küsin kohe Henrylt, kuskohas nad läbisid erinevad energeetilised vööndid. Võib selguda, et need polegi energiavööndid ega ‑barjäärid. Kuidas seda talle öelda?”

Erly tormas sidesõlmest välja. Vaadanud üle mitu tühja ruumi, peatus ta infosalvestuse labori taga. Henry pidi siin kuulama nende ja Keskuse vaheliste kõneluste salvestusi.

Henry istus, pea montaažilauale langetatud. Tema ümber vedelesid mälukristallid ja lindid, tühi kassett keerles salvestajal.

„Henry,” müksas Erly teda. „Ma tahan sulle öelda... Sa pead end kokku võtma... See pole Oza...”

Henry tõstis kahvatu väsinud näo ja noogutas: „Ma juba tean, Erly. See on mu tütar, Seona. Oza sõrmuses on mälukristall. Selle andis mulle Seona. Oza rääkis mulle kõik ära. Kahjuks kestis meie kohtumine vaid minuti.”

„Siin kaotas igaüks kedagi või midagi...”

Erly seisis veel hetke, siis lahkus, kuid tuli kohe tagasi.

„Ma tahtsin sult midagi küsida. Henry, millistel laiuskraadidel te ületasite energeetilised barjäärid?”

Henry nimetas mõned arvud ning lisas:

„Ainult, et need pole barjäärid.”

„Aiman.”

„Need on vööndite, kus aeg voolab erineva kiirusega, piirid. Mida kaugemale ekvaatorist, seda kiiremini see voolab. Kuula!”

Ta peatas keerleva kasseti, pani sinna lindi ja lülitas magnetofoni sisse. Toas vallandus terav kõrgetooniline ulgumine.

„See on Niki hääle madalam sagedus. Aga nüüd kuula.”

Ta lülitas kiiruse ümber. Kõlaritest kostus:

„Kutsun Virti! Siin Traikov! Kutsun Virti!” Sõnad kordusid mitu korda. „Mis teil juhtus?”

„Esimese barjääri taga voolab aeg 20 korda kiiremini, kui meil siin. Kui palju teise taga, seda ma ei tea. Teises baasis voolab ta 500 korda kiiremini.”

„Vaat siis, mille pärast teid surus igal lävel istmeisse. Aeg voolab kiiremini ja sellepärast on sinna sattumiseks vaja omada suurt energiaimpulssi. Sellepärast läkski Kannike ilma silmnähtava põhjuseta kummuli. Tal oli liiga väike energiaimpulss,” arutles Erly.

„Mis me nüüd teeme?” küsis Virt.

„Ma annan need andmed Evale. Ta söödab need arvutisse. Kui me saame tulemuse, teatan ma sellest kohe Svenile ja Nikile. Aga mida sa ütled Seonale?”

„Ma annan talle kuulata seda,” vastas Henry ja surus kiviga sõrmuse pihku. Ta võttis teise kätte kristallide taasesitamise aparaadi ja nad väljusid koridori.

Erly andis Evale üle vajalikud andmed. Henry istus Seona kõrvale. Ta naeratas talle. Oli näha, et ta tunneb end ebamugavalt, nagu igaüks, kes leiab end heade, kuid võõraste inimeste keskelt.

„Seona,” lausus Henry, „ma ei hakka midagi selgitama. Minu nimi on Henry Virt. Kuula seda.” Ta asetas sõrmuse aparaati ja lülitas selle sisse. Ruumis kõlas vaikne nukker hääl:

„Tere, Henry, mu armsam...”

Erly võttis Eval käe alt kinni ja nad väljusid saalist.

„Ma tahan välja selgitada Ezra ja Jummi jäänuste vanuse,” ütles Erly. „Seda tuleb ilmtingimata teha.”

„Ma võin sind aidata.”

„Ei, ma teen seda üksinda. See pole väga keeruline. Ma ainult ei tea laboratooriumi asukohta.”

„Erly, sa pead minema mööda seda koridori põhjatiiba. Seal on tabel ukse peal.”

„Eva, varsti saab arvuti arvutustega valmis. Jälgi seda.”

„Praegu pole mul viisakas sinna minna. Ma saadan sind.”

„Veidrik! Siin pole ju kuhugi saata. Kõik on käe-jala juures.”

„Ükskõik.”

Nad jõudsid teha paar sammu, kui uks avanes ja lävele ilmus Henry.

„Kuhu te kadusite?” hüüdis ta neile järele.

„Mine, Eva. Ma tulen varsti tagasi.”

Erly sammus ebaühtlaste sammudega piki koridori, vahetevahel väsimusest komistades. Seal, kus koridor lõikus ekvaatoriga, ei pidanud ta vastu ja vaatas insenerisaali. Ta teadis, mida ta seal näeb, ja ei eksinud. Ka sellel saalil oli vanust mitusada aastat. Igal pool vedeles sajanditevanune tolm. Meetrit kakssada kaugemalt leidis ta vajaliku laboratooriumi. Ta võttis sealt väikese aparaadi. Seejärel tõusis eskalaatoriga üles, seisatas läbipaistva kupli juures, püüdes näha Sveni ja Niki kujusid neljandal koguril, kuid edutult.

Peapuldis kohtas ta vaidlevaid Ezrat ja Jummi, ent nendele ei pööranud ta enam tähelepanu. Nad elasid mingis tundmatus ajamõõtmes.

Kahe inimese jäänuste analüüs näitas, et nad on surnud poolteist tuhat aastat tagasi. Viie minuti pärast oli Erly sidesõlmes tagasi. Henryt seal ei olnud. Sven oli ta endale appi kutsunud. Võõrad plaanitsesid midagi. Henry sõitis teise kulguriga neljanda koguri juurde.

Eva võttis ta vastu äärmiselt heitununa:

„Erly, neil on kahekümnendas baasis möödunud umbes kuussada aastat! Neid pole ammu enam elavate kirjas!...”


19.


Sven ja Nik hüppasid lifti ja kihutasid sellega alla. Nikolai raporteeris käigu pealt:

„Erly! Ilmus nende kulgur. Nad tulevad alla. Ilmselt tahavad sõita Keskusesse. Meie laskume ka kulgurite juurde.”

„Taganege Keskusesse. Püüdke seda teha nii, et teid ei märgataks.”

Kuid neid oli jubamärgatud. Üleni relvatorusid täis pikitud kahe torniga kulgur hüppas äkitselt neljanda koguri nurga tagant välja. Henry sööstis oma kulguriga ettepoole, et anda Svenile ja Nikile võimalus varjuda tema soomuse taha. Tundmatud kohtumist ilmselgelt ei oodanud. Nendekulgur pidurdas järsult, kaapides roomikutega maasse sügavad roopad. Henry sõitis neile vastu. Raske blaster lebas ta kõrvalistmel, kuid sõidul ta seda kasutada ei saanud. Kulgur polnud mõeldud sõjapidamiseks.

Tundmatute juures valitses mitu minutit vaikus. Nende kulgur oleks justkui tühi olnud. Selle ajaga jõudis Sven manööverdades oma kulguriga Henry kõrvale. Seejärel liikus võõras kulgur ettepoole, ka Sven ja Henry tegid seda. Masinate vahe vähenes paarikümnele meetrile. Nik teatas pidevalt toimuvast Keskusesse Erlyle.

„Taganege Keskusesse,” karjus Erly.

„Kuid siis jõuavad nad sinna koos meiega,” vaidles Nik vastu.

„Las jõuavad. Siin on meid kaks korda rohkem.”

„Olgu nii.”

Tundmatud ei ilmutanud agressiivsuse tundemärke. Vastupidi, üksteise järel kadusid tornidelt tundmatute relvade torud. Seejärel avanes üks luuk ja nähtavale ilmus loojuva päikese kiirtes sätendava pronksikarva nahaga mees. Ta hüüdis midagi, kuid sõnadest polnud võimalik aru saada.

„Erly, kas me läheme ka välja?”

„Oodake! Kas Henry jutustas teile, mis meil õnnestus välja selgitada?”

„Hästi lühidalt.”

„Siis kuulake. Need tundmatud ei puutu siin üldse asjasse. Kui Ezra saatis baasidele evakueerimiskäsu, oli juba liiga hilja. Aja hüppeline kiirenemine Eraku poolustel saavutas tohutu väärtuse. Kahekümnendas baasis hakkas aeg voolama 20 000 korda kiiremini kui meil siin Keskuses. Aga lõunapoolusel 20 000 korda aeglasemalt. Ekvaatori suunas gradient vähenes aeglaselt. See kutsuski esile enneolematu jõuga orkaani. Tsoonidest, kus aeg liigub kiiremini, suruti õhk tema naabertsooni, kus aja kulg on aeglasem. Orkaan haaras peaaegu silmapilkselt kogu põhjapoolkera. Seejärel läks ajakiirenduse sujuv kõver üle astmeliseks. Seal, erinevate ajavööndite piiril, möllavad ka praegu tormid. Kõik baasid purustati peaaegu silmapilkselt. Ülejäänu tegi selva. Aja kiirenemise põhjus pole teada. Kuid uus seletamatu fakt on need tundmatud. Baasidest nad tulla ei saanud, sest kui seal jäigi keegi peale tormi ellu, siis neid enam ei ole... Mõned aastakümned või sajandid... Need tulnukad ei oma Erakuga midagi ühist.”

Pronksja nahaga võõras seisis juba Henry kulguri ees. Ta žestikuleeris elavalt.

„Ta tahab vist, et ta sisse lastaks,” ütles Henry. „Kas lasta? Tal pole relva. Ja üldse, mulle näib, et nad on sõbralikult meelestatud.”

„Las enne selgitab, mida ta tahab.”

Henry ronis poolenisti kulgurist välja ja püüdis märkidega küsida, mida võõras tahab, kuid tal ei tulnud midagi välja. Siis lõi ta käega ja küsis:

„Mida te Keskusest otsite?”

Mees tuli kulgurile päris külje alla. Henry kordas küsimust.

„Kozales! Vajame Kozalest!”

Henry jäi üllatusest seisma nagu post. Seejärel haaras ta telefoni järele:

„Erly! Nad tahavad sind!”

„Mind?! Kas nad siis räägivad meie keelt?!”

„Igatahes sain ma tast aru.”

„Võta ta kabiini ja sõida ruttu siia. Sven jäägu seniks sinna. Tundmatute kulgurit pole esialgu vaja siia lubada.”

„Sain aru,” vastas Henry ja viipas võõrale, et too võib sisse ronida.

Mõne minuti pärast olid nad juba Keskuse peasissekäigu ees. Mõlemad vaikisid. Henry juhtis võõra sidesaali. Too astus veidi ehmunult üle ukseläve ja lausus:

„Tere. Mul on vaja Kozalest.”

„See olen mina,” vastas Erly tugitoolist tõustes.

Võõras astus tema juurde ja ulatas tervituseks käe. Erly surus seda umbusklikult.

„Me tulime siia umbes 300 aastat,” ütles tundmatu. „Igal juhul on Suures Linnas meie lahkumisest möödunud 300 aastat. Meid saatis Konstak. Teda pole küll enam elus – ta suri ammu-ammu – kuid ta jättis meile tegevusprogrammi. Ka enne meid saadeti teele ekspeditsioone, kuid need ilmselt hukkusid teel, kuna see eksisteerib veel,” ja ta laiutas käsi.

„Mis asi eksisteerib?” küsis Erly üle.

„See jaam, baas, või kuidas seda nüüd nimetatigi. Me peame selle õhku laskma. Nii on kirjas Konstaki programmis.”

„Kes oli Konstak ja mis on Suur Linn?”

„Konstak oli suur teadlane. Kas te ei tunne teda?”

Erly naeratas: „Kuidas ma saan teda tunda, kui te tulite siia kolmsada aastat. Mind polnud ju siis veel olemas. Aga mis on see Suur Linn? Planeet?”

Võõras raputas eitavalt pead.

„Päikesesüsteem?”

„Ei...”

„Mis siis? Galaktika?”

„Ei... Vaja on gloobust.”

Kahjuks gloobust käepärast ei olnud.

„Saage aru, see on endine baas. Kunagi võis sealt Keskusesse jõuda kümne tunniga, aga nüüd on vaja kolmsada aastat. Me pole füüsikud. Me ainult täidame Konstaki programmi. Seal on öeldud: kui me suuda kogureid ise õhku lasta, tuleb Kozales üles otsida. Meil on kiri, väga vana kiri. Selle kirjutas Konstak ise.”

„Millega te Suurest Linnast keskusesse tulite?”

„Me tulime kulguritega. Neid oli viis. Kohale jõudis ainult üks. Ülejäänud hukkusid.”

Erlyl hakkas pea ringi käima. Nad on ju kahekümnendast baasist! Kuid kolmesaja aasta jooksul pidid seal kõik surnud olema. Kustkohast nad siis ikkagi ilmusid?

„Konstak – see on Konrad Stakovski?”

„Jah. See on Konrad Stakovski. Kuid harilikult kutsuti teda Konstakiks.”

„Sven!” hüüdis Erly mikrofoni. „Juhi oma sõiduk siia. ja võta need teised ka kaasa! Need on omad! Kahekümnendast baasist!”

„Kuidas kahekümnendast? Kas jälle uus hüpotees?”

„Ei, Sven, vana! Nüüd on kõik selge. Too nad rutem siia!”

Pronksjas võõras vaatas hämmeldunult ringi.

„Kui palju teid kulguris on?”

„Üksteist. Mina olen kaheteistkümnes. Kaheksa hukkusid.”

„Kuidas on teie nimi?”

„Enrico.”

„Te olete arvatavasti näljased? Ja meie tegelikult ka... Eva ja Seona, kas ma tohin teid paluda...”

Neiud taipasid juba isegi: nad lülitasid toidusünteesijad sisse.

Varsti vajus sidesõlme kärarikas pronksikarva inimeste summ. Sven ja Nik seirasid neid kahtlustavalt, hoides blastreid käes.

„Visake need mänguasjad minema,” sõnas Erly neile.

Kui melu veidike vaibus, jutustas Enrico:

„Pärast seda, kui baasis saadi evakueerimiskäsk, puhkes seal otsekohe enneolematu tugevusega orkaan. Baas purunes. Õnneks oli see kõige rohkearvulisem. seal oli neliteist inimest. Kolmteist neist jõudsid varjuda keldriruumidesse. Keldritest õnnestus neil välja tulla alles viie aasta pärast. Alles kolmekümne aasta pärast suutsid nad enam-vähem baasi territooriumi selvast puhastada, kuid siis ähvardas neid juba näljasurm. Konrad Stakovski oli selleks ajaks juba surnud. Järk-järgult leidsid nad menetluse, kuidas roomureid ja kotte millekski toitu meenutavaks ümber töödelda. Seejärel saabus neljakümneaastane talv ja öö.”

„Kuid kõik, kes viibisid selles baasis, pidid surema?”

„Konrad Stakovski teadis algusest peale, mis Erakul juhtus, ja ta käsul pidi keegi asuma teele ning jõudma Keskjaama. Need, kes jäid katastroofi ajal ellu, ei võinud sellest unistadagi. Ning naised sünnitasid lapsi. Kolmesaja aasta pärast, kui meie lahkusime, oli seal umbes kuussada inimest. Praegu on neid ilmselt mitu korda rohkem. Kuid Erak hukkub. Erakul on moodustunud ajageneraator. Selle kiirgusvöö asub ekvaatoril. Kui aeg poolusel saab võrdseks ajaga, mis on möödunud selles vöös, saabub küllastatus ning planeet lendab kildudeks. Kuna see juhtub, seda Konstak ei teadnud.”

„Viieteistkümne päeva pärast,” lausus Erly. „Sel vööl on vanust poolteist tuhat aastat.”

„Meil tuleb Keskjaama energiakogujad õhku lasta. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugelt. Me selgitasime välja energiavarud. Nendest piisab, kuid me ei tunne kogurite ühendusskeemi. Baasis ei teadnud seda keegi; seal polnud insenere. Aga viitteist päeva oodata ei saa. Keskus tuleb õhku lasta nii kiiresti kui võimalik. Suur Linn tuleb hädavaevu ots-otsaga kokku. Neil on seal väga raske.”

„Me võime vindikuga neile toiduaineid saata,” pakkus Sven.

„Ei,” vastas Erly. „Energeetiline barjäär on seal väga tugev.”

„Aga Kannike?”

„Kannike saab maanduda ainult väikesel kiirusel. Peale selle pole seal maandumisväljakut.”

Pärast lõunat asusid kõik aega viitmata tööle. Enamus laadis Erly juhatusel Kannikesele väärtuslikke seadmeid, varustust, matemaatiliste uuringute tulemusi, kõike vajalikku, et Eraku koloonia suudaks pärast Keskuse hävitamist Varssavi tulekuni vastu pidada.

Kogurite ühendusskeemi ei leitud. See raskendas ülesannet märgatavalt. Selle sõlme lahtiharutamisega võisid nad tegelda isegi rohkem kui viisteist päeva.

Siinkohal meenus Erlyle, mis oli kujutatud paberirullil, mida ta nägi Ezra ja Jummi käes. Nüüd ta enam ei kahelnud, et nemad elavad mingis teises ajamõõtmes, kus midagi ega kedagi peale Keskuse ja nende endi ei eksisteeri. Nad teavad, mis nendega juhtus, sest nemad juhatasid seda eksperimenti. Aga seda, mis eksperiment see oli, Erly aimas. Nad mõlemad kujutasid ette kontrolli alt väljunud eksperimendi tagajärgi.

Ezra ja Jumm ilmusid kõige sagedamini juhtpuldiruumi ja sidesõlme, ilmselt oletades, et seal viibivad inimesed. Nad rullisid sageli teiste jaoks mitteeksisteerivat skeemi lahti, justkui kutsudes seda maha joonistama. Päikeseloojanguks nii tehtigi.

Keskööks oli plahvatuseks kõik valmis.

Kannikesel pidi lendama Traikov. Ta pidi Eraku kaaslasena tiirlema seni, kuni kusagil valmistatakse ette maandumisväljak.

Ülejäänud pidid lendama vindikutel. neid oli vaja säilitada. Konrad Stakovski oli töötanud plahvatuse programmi välja sellisena, et ajakiirendus – nii positiivne kui ka negatiivne – ei kaoks mitte hüppeliselt, vaid sujuvalt. Teist purustavat tormi tuli vältida.

Veerand üks öösel startis Kannike. Varsti kuulsid nad Traikovi rahulikku häält:

„Kõik on korras.”

Peale seda tõusid Keskusest õhku 2 kaubaveovindikut inimestega. Neid juhtisid Erly ja Sven. Ülejäänud vindikud lendasid ilma piloodita, automaatjuhtimisel.

Koos Erlyga lendasid Eva ja mõned kahekümnenda baasi pruuninahksed inimesed.

„Meelde tuli!” kõlas nende kõrvus äkki Traikovi hääl.

„Meelde tuli, kus ma neid kiikesid nägin. Nad on ju kujutatud Keskuse seintel! Ekvaatoril sirge kriips, maapinnaga paralleelne, aga mida edasi lõuna ja põhja suunas, seda suurem on nende kiikede tõusunurk. Ja ka märk on vastupidine, põhjapoolusel pluss, lõunapoolusel miinus.”

„Kahju, et on hilja tagasi pöörduda,” ütles Erly. „Veider. Kõik ju nägid seda, aga ei teadvustanud endale.”

Vindikud lendasid tihedas prupis, kaugenedes keskusest piki ekvaatorit ida suunas ning kergelt põhja poole kaldudes.


20.


Nad olid Keskusest eemaldunud poole tuhande kilomeetri kaugusele, kui kärgatas plahvatus. Öist taevast valgustas ere sähvatus.

Tunni aja pärast küsiti eetris:

„Miks evakueeruda! Ezra, mis lahti on!”

See oli üheksateistkümnes baas, mis asus peaaegu lõunapoolusel. Neil oli seal möödunud veidi alla minuti.

Erly naeratas närviliselt.

„Eva, ütle neile, et nad jääksid oma kohtadele. Henry teatab neile ülejäänust.”

Seejärel võtsid nad suuna kahekümnendale baasile.

Erly lülitas sisse autopiloodi ja võttis taskust kaks kirja, ühe Lylt, teise Konrad Stakovskilt.

„Tere, Erly,” kirjutas Ly. „Ma oleks nii väga tahtnud sind veel korra näha...”

Ta voltis kirja kokku, tahtis selle tükkideks rebida, kuid mõtles siis ümber ning asetas selle kõrvalistmel istuva Eva põlvedele.

„Kunagi loed läbi,” lausus ta.

Eva raputas pead.

„Erly!” kirjutas Konrad Stakovski. „Me ikkagi saavutasime oma eesmärgi. Me suudame juhtida aega. Ma olen kindel, et sa jätkad meie tööd. Kujutan isegi ette, et sa valmistad aparaadi, mille ühel poolusel aeg kiireneb, aga teisel aeglustub. Eksperimendi, mille sooritamiseks kulus varem aastaid, saab nüüd sooritada sekunditega. Ma ei suuda isegi ette kujutada, missuguse hüppe teeb inimkond, sundides aega voolama oma tahtmise järgi.

... on äärmiselt kahetsusväärne, et see avastus tõi endaga kaasa katastroofi. Ent ma olen veendunud, et sa jätkad tööd ning püüan sind aidata.

Kui aga ajakirjanik on füüsiku üle võimust võtnud, on su raamatu algus siin.

Me ei saanudki teada, missugune tsivilisatsioon jättis oma jäljed Erakule. Võib-olla polnudki mitte mingi tundmatu tsivilisatsioon. Võimalik, et paarikümne aasta pärast püstitatakse Maal see seade ning kantakse see seda ajas tagasi nihutades Erakule. Maal juba tehakse katseid aja juhtimiseks. Ezra ja Jumm olid nakatatud sellest pisikust. Meie ei suutnud kaua taibata, mida kujutavad endast Keskus, baasid ja energiakogurid. Aga seejärel avastasime me Eraku ekvaatoril kiirgusvöö ning järk-järgult tulime järeldusele, et selles kompleksis võib eksperimentaalselt kontrollida aja ja ruumi kõverdumist. Enamik ekspeditsiooni liikmeist tegeles Eraku uurimisega, püüdes välja selgitada, kes siis ikkagi rajas Erakule need ehitised. Ühest keskuse ruumist leiti tööjoonised ja mustandid. Täiesti harilikud mustandid, mõnest ei saa tuhagi aru. Me saime aru, et keegi on juba püüdnud aja- ja ruumieksperimentidega tegelda. Kõige imelikum oli seejuures see, et mustandid olid maa keeles ning mõnes kohas seisis all sinu allkiri. Ma rääkisin Lyga. Ta ütles, et mingeid sinu märkmeid, sinu dokumente ega üldse midagi sinu oma tal pole. Ma ei suutnud taibata, kuskohas sa võisid tegelda selliste probleemidega. Mul olnud sellest aimugi.

Eksperimendiks valmistusime me kaua ja hoolikalt. Neli päeva pärast Kannikese lahkumist me alustasime seda.

See pidi olema seesama – ruumi ja aja üheaegne muutumine. Keskusesse jäid ainult Ezra, Jumm ja Eva. Ülejäänud lendasid baasidesse. See pidi olema kolossaalne eksperiment ning meil ei jätkunud inimesi.

Kell 7.00 üheteistkümnenda kuupäeva hommikul raporteerisid kõik kakskümmend baasi, et nad on eksperimendiks valmis. Eksperiment algas kell 7.15. Ezra jagas välissidekanalite kaudu käsklusi ja ühendas energiakogureid. Jumm töötas otsekohe saadud andmed arvutil läbi ning viis parandusi eksperimendi programmi.

Kuni kella kaheksani läks kõik nii, nagu proovikatsetel... Kogurid olid kulutanud 70% oma energiast, aga ruumi kõveruse muutu Eraku lokaalses ümbruses ei täheldatud. Umbes 8.03 registreerisid mõõteriistad ruumi kõverdumise. Ajakiirendus võrdus nulliga. Ezra otsustas eksperimendi katkestada, Jumm aga seda jätkata. Minuti pärast selgus, et nende vaidlus on kasutu. Eksperiment väljus kontrolli alt. Ezra lülitas energiaallikad välja, kuid ruumi kõverdumine ei kadunud. Seda kinnitasid kõik kakskümmend baasi. Seejärel kõverdumine kadus, kuid algas aja kiirenemine, mis oli eriti märgatav ekvaatoril. Poolustel aja kiirenemist polnud. Kell 8.10 aja kiirenemine lakkas ja mõõteriistad registreerisid uuesti ruumi kõverdumise. Ajakiirendus oli minimaalne – üks sekund tunnis.

Ezra teatas kõigile, et eksperiment väljus kontrolli alt ja et kõik peavad keskusesse naasmiseks valmis olema.

Aegruumisüsteemi kõikumine vältas veel 22 minutit... Siis hakkas ajakiirendus järsult kasvama. Side baaside ja Keskuse vahel katkes... On möödunud juba viis aastat, aga meie pole ikka veel keldreist välja pääsenud. Erly, aga äkki olid need sinu tulevased märkmed?! Siis pole meil ju vaja teist tsivilisatsiooni otsida, siis oleme me ju ise selle siin ehitanud! Erly, sa pead õppima aega käsutama...”

Eespool vilksatasid teise baasi varemed.

„Erly,” sõnas Henry. „Ma tahan siin mõneks minutiks peatuda... Saad must aru?...”

„Jah, Henry.” Ta lülitas mikrofoni välja.

Neliteist vindikut kangestusid ühe koha peal, aga üks, teinud sügava viraaži, hakkas maanduma. Tõusva päikese kiirtes näis ta pisikese kuldse põrnikana.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1940)