Ma olen seda numbrit planeerinud mitu kuud ja olen mitu korda selle peatoimetaja veeru kirjutanud mõttes valmis. Küll läbi vihmase ilma kodu poole jalutades, küll duši all seina jõllitades ja iseendale kõnet pidades (ning ette kujutades kuidas mu hõrgud veerud üleüldise heakskiidukisa ja ovatsioonidega vastu võetakse), aga mingisugune tõrge tekib. Eelmise kuu veerus hullasin mõnuga ja sain ilusasti kõik oma aastalõpumõtted ritta seatud, ent nüüd ... Kõik kõlab kuidagi õõnsalt. Eks ma vormin kõik oma mõtted vabamas vormis üheks kokkuvõtvaks kõneks ning tulen sellest Tartusse kõnelema veebruaris.

Mida ma saaksin aga praegu öelda, mis võtaks kokku asjaolu, et Reaktorit on välja antud kokku sada numbrit? Milline sõnavalik iseloomustaks seda rõõmu ja rahulolu, mida ma tunnen, kui ma adun, et võimalik, et minust on selle protsessi juures isegi kasu olnud? Kuidas lahata mõtteid, mis tekivad, kui mõelda sellele, et hoolimata kõigist riigipoolsetest seisukohavõttudest, et Reaktor pole ei kultuur, kirjandus, ajakiri ega vajalik, oleme me seda asja siiski aastast-aastasse vedanud ning seejuures üksteisele närvidele käinud, toeks olnud ja seeläbi inimestena kasvanud? Mida öelda Reaktori kaasautoritele, ilma kelleta see kõik võimalik poleks? Kuidas tänada kaanekunstnikke? Mida öelda Joelile ja Agurile, et nad saaksid aru kui tore see on, et nad selle projekti käima lükkasid? Kas "aitäh" oleks piisav?

Niisiis, ega siin midagi öelda ei saagi. 

Las ajakiri kõneleb seekord ise enda eest. 

Aitäh!


Tervitades

Triin & toimetus

Juubelikaane kujundas Kadri Umbleja.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0451)