Külmas õhus leivad helid õige kaugele, mistõttu polnud Mõtusel ülejäänud jahiseltskonda sisaldava telgi leidmiseks isegi GPS-i tarvis. Tal tuli minna lihtsalt kumeda jutuvada ning aegajalt kärgatavate naerupahvakute järgi ning varsti kerkiski hämarusest tuttav ümmarguse põhiplaaniga jahimooduli kontuur. Kohe sealsamas lebas ka mammuti korjus, suur nagu karvane mägi, võhad ähvardavalt tulija poole suunatud ning klaasistunud silmad suured ja elutud. Lont oli Mõtuse poolt eemal oldud aja jooksul juba küljest raiutud ning lebas nüüd maona rulli kerituna hõljuki kärul. Keegi oli üritanud ka võhkasid laserlõikuriga maha lõigata, aga miskipärast oli see pooleli jäänud. Kuid see kõik ei pakkunud Mõtusele vähimatki huvi. Ta muigas endamisi, püüdes kujutleda kaaslaste nägusid kui nad tema ulukit näevad. Jahindus oli samasugune ürgne kirg nagu marja- ja seenekorjamine ja nemad kolm olid selle kire selged ohvrid. Mõtus tõmbas mooduli ukse lahti ning astus sisse. Vestlus katkes nagu lõigatult ning seesolijate pilgud pöördusid Mõtusele.

"Mis sinuga juhtunud on? Oled sa ikka terve?" küsis Ants. Mõtus vaatas ennast, ta oli tõepoolest üleni verega koos. Käed olid verised, jalad olid verised, verd tilkus ta moondeülikonnalt ja küllap oli ta nägugi verega koos.

"See pole minu veri."

Mõtus võttis ioonkamina ees istet. Alles nüüd sai ta aru, kui jahedaks oli väljas ikka läinud, ning ta sirutas mõnuga käed kamina juurde. Ta tundis end kuningana. Terve hooaja olid need kaks tema üle nalja visanud, sest ta polnud saanud ainsatki looma maha, samal ajal kui nemad tõmbasid üksteise järel aina haruldusi siruli. Kuid täna ta neile alles näitab. Nüüd hakkab tema neile nina alla hõõruma, et „jahimeheks ei hakata, jahimeheks sünnitakse“.

"Kelle veri see siis on? Lasid mõne looma maha?" ei saanud Ants rahu. Lisaks salaküttimisele töötas Ants sellel samal looduskaitsealal ka vahina ning teda häiris, kui midagi ebaseaduslikku toimus siin ilma tema osaluseta.

"Lasin," sõnas Mõtus rahulolevalt, "ja veel sellise, et te ei usu kui räägin."

"Mille siis? Kas tarva?" päris seni vaikinud Rein.

Mõtus pilgutas neile võidukalt silma.

"Mitte tarva. Dinosauruse!"

Moodulisse sigines hetkeks vaikus.

"Mis kuradi dinosauruse? Siin pole mingeid dinosaurusi. Kelle sa, hull, seal päriselt ära veristasid?" küsis Ants. Mõtus koukis vastuse asemel jahikiivrilt vee, tule ja põrutuskindla kaamera ja heitis selle Antsule. Ants püüdis selle osavalt kinni,  avas ekraani ning Mõtus jälgis õnnelikult, kuidas ta silmad fotosid lapates üha rohkem pärani läksid. Rein kummardus uudishimulikult üle Antsu õla vaatama.

"See on mingi nali või?" päris ta viimaks.

"Ei tee, see sama elukas, kes on piltidel, lebab praegu siit samast kaks kilomeetrit Võru poole."

Ants lõi käega ja andis Mõtusele kaamera tagasi.

"See on võltsing, sa oled lihtsalt kade, et me saime hommikul kahekesi mammuti maha võetud ning sina jäid ilma."

Mõtus lõi ärritunult jalaga vastu põrandat.

"Mida sa seletad! Ise oma kätega lasin selle raipe maha. Ma ehmatasin alguses ka päris ära. Holovideost vaatad, et polegi hullu midagi, aga kui selline päriselt sul mändide vahel pimedusest vastu vaatab... Panin täislaenguga ja dinokas kukkus räntsti! külili. Mõtlesin, et surigi maha, aga see oli vaid oimetu. Kui ma talle ligi astusin, siis haaras mul hammastega relvast kinni, ning hammustas selle puhta pooleks. Ma ei tee nalja, aku tegi sihukese paugu, et mul kõrbesid kulmud ära.“

"Ja mis sa siis tegid?" päris Ants.

"Noh, siis ma seisin seal tatt ripakil, saate aru, dinosaurus hammustas mul ikkagi just püssi puruks. Tal, raipel, oli pea akupaugust must ja söestunud, aga ikka rapsis veel. Ma ei osanud muud teha, kui et haarasin selle sama käesoleva rihma ning keerasin selle ümber raisa kaela ning hakkasin teda kägistama."

Ants ja Rein kuulasid Mõtust, Ants vingerpussi kahtlustades nägu krimpsus, Rein jahmatusest pea viltu.

"Sa kägistasid dinosauruse surnuks?!" küsis Rein ja Mõtus noogutas.

"Ma ausalt öeldes ise ka ei usuks, aga eks ta oli juba paraja paugu plasmat saanud, ilmselt sinna püssiaku peale läks ka viimane jõud ära. Kahju, hea püss oli, tšehhi oma, selliseid enam ei toodeta, aga eks parem püss kui käsi või jalg."

„Vaata kui hea, et ma sulle siis oma vana „Dorseti“ müüsin, nüüd kohe hea võtta,“ ütles Ants muiates. „Sa plaanisid seda asja juba ammu ette, jah? Võltspilt, püssiost ja siis kohe enda vanast ilma jäämine. Küllap viskasid selle kuhugi laukasse. Veristasid seal mõne põdra ära ja nüüd üritad meile meie varasema jahiõnne eest tagasi teha."

"Ausõna, kui ei usu tulge ja ma näitan!" vaidles Mõtus vastu.

"Kaugel ta sul oligi?" uuris Rein.

"Ma ütlesin, kaks kilti. Hõljukiga käime nagu nipsti ära."

Rein ajas end püsti.

"Mis, kas sa Rein usud päriselt seda jama?" imestas Ants. Rein kehitas õlgu ja võttis nurgast oma jahirelva.

"Vanarahval on selline ütlemine, et kui öeldakse - vaata siga lendab - siis tasub vaadata. Parem jääda lolliks kui imest ilma."

„No ma tulen ka,” ütles Ants. „Seda dinosauruse asja ei usu ma küll hetkekski aga veri on ehtne ning kurat teab mille see hull seal ära tappis. Pärast pean mina vastutama.”

Mõtus võttis seinalt jutuks olnud „Dorseti“.

„Tõepoolest, õigel ajal ostsin selle,“ muheles ta ise sinna juurde.

***

Koletislik kogu, mille nad puude vahelt hangunud verelombist leidis, pani isegi paljunäinud Antsu ahhetama. Elukas oli vähemalt kaks meetrit pikk ning selle esikäpad olid tagumistest tunduvalt väiksemad ning lühemad. Massiivne kere lõppes aga sisaliku omaga sarnaneva peaga, mille söestunud suus olev komplekt suuri teravaid hambaid ei jätnud tema söögivaliku suhtes vähimatki kahtlust. Mööda eluka selga kulgesid aga kahes reas luuplaadid, mis hoidsid veidi viltu nagu tillukesed tiivad. Kõige veidram oli aga asjaolu, et koletise kortsulise keha ümber jooksid rihmad ning neile oli kinnitatud mitmeid instrumente ja masinaid, milledest osad vilgutasid ärevalt punaseid ning rohelisi tulukesi.

„Mis te nüüd ütlete? Ikka võltsing või?” päris Mõtus laialt naeratades.

Ants sügas mõtlikult habet.

„Dinosaurus on see nüüd küll kindlasti, aga kust see, raisk, siia sai?”

„Ilmselt on su geneetikud vahepeal ületunde teinud,” sõnas Mõtus. Ants pani selle peale värisevate kätega suitsu ette. Mehe vasak silm tõmbles ning tal oli raskusi see tööle lülitada. Lõpuks heitis ta suitsu vandesõna saatel metsa.

Mõtus silmitses teda halvakspanevalt. Ta oli Antsu alati argpüksiks pidanud, aga seni oli mees asjadega kenasti hakkama saanud. Pealegi oli ta pargivahi positsioon neile asendamatult kasulik. Ants teadis täpselt kus loomad liikusid, kui palju neid oli ning oskas ka raportites mõned küttimised õnnetusjuhtumite või loomade omavaheliseks murdmiseks väänata

„Ära pabista,“ ütles Mõtus Antsule. „See on kindlasti mingi uus eksperimen,t kes alles siis toodi. Tüübid tahtsid end uue loomaga end proovile panna.”

Ants osutas näpuga rakmetes olevatele seadmetele.

„Mitte dinosaurus ei pane mind muretsema, vaid need vigurid. Ma pole ühtegi sellist jälitusseadet varem näinud ja pealegi, miks neid nii palju on? Nad on laborist alati teate saatnud, kui mõne uue looma parki lahti lasevad, aga seekord ma ei tea neist mitte midagi ning see kõik lõhnab jama järgi.“

Ants kõndis ettevaatlikult dinosauruseni, tonksas teda jalaga ning asus siis püssipäraga rihmade külge kinnitatud seadmeid purustama.

„Küll on kahju, et ta raip akut hammustas. Nüüd on pea nagu suitsusink ja ma ei saagi normaalset trofeed seinale,“ kaebas Mõtus. Rein aga tegi juba teist tiiru ümber surnud looma. Küll püüdis ta selle saba kergitada, küll sikutas luuplaadikest.

„Ma ei saa aru miks nad on ellu äratanud dinosauruse. Tarvad, arusaadav, mammutid ning mõõkhambulised tiigrid niisamuti. Aga dinosaurus pärineb ju hoopis teisest ajaperioodist,” arutas ta ise sinna juurde.

„Keda see huvitab? Tule aita mul parem need kuradi vigurid maha võtta ja puruks lüüa!” käratas Ants. Rein kehitas õlgu ja asuski talle appi. Mõtus võttis samal ajal aga hõljukist laserlõikuri ning hakkas seda käivitama.

„Parem suitsusink, kui üldse mitte midagi.“

Äkki kostus puude vahelt kõrgetoonilist sisinat. Nii Ants kui Rein jätsid oma purustustöö katki ning Mõtus heitis laserlõikuri maha ja haaras seljalt püssi.

„Kas neid dinosid võib siin veel olla?” päris Rein ehmunult.

„Kust ma tean, ma ütlesin, et näen sellist asja esimest korda,” vastas Ants.

Mõtus lülitas samal ajal vaikse suminaga oma jahirelva tööle ning hämarusest ilmusid nähtavale tapetud dinosauruse kaks suguvenda.

„Kurat,“ ütles Ants.

„No siit tuleb kohe korralik pea,“ ütles Mõtus ja tõstis relva palge. Selle sihtimissüsteem võttis aga alles ühendus tema implantaadiga ja hakkas uue omaniku tarbeks sihikut kalibreerima. Dinosaurused märkasid maas lamavat kaaslast ja tõmbusid ehmunult tagasi. Veel hetk ja nad on kadunud, olengi oma trofeest ilma, mõtles Mõtus ehmunult. Ta põrutas „Dorsetist“ ilma sihikutäpi ilmumist ära ootamata dinosauruste suunas. Säravvalge plasmakiir sähvatas üle metsalagendiku. Seejärel ka teine ja kolmas. Üks dinosaurustest lahvatas leekidesse ja söestus silmapilguga. Teinegi sai riiveka ja lendas uperkuuti võserikku.

„Jäta järgi, ma saan kinga!“ kisas Ants.

„Võta võimsust maha, muidu ei jää peadki alles!“ karjus Rein. Sellest, et võimsust oli vaja maha võtta, sai Mõtus ka ise aru. Kirudes keeras ta relva võimsuse miinimumini. Kuid selle aja peale oli teine, haavatud dinosaurus juba jalule karanud ja pimedusse kooberdanud. Mõtus ei heitunud, ta lülitas relva sihikul öönägemise sisse ja põgeneja ilmus kohe relva ekraanile. Selleks ajaks oli ka sihik kalibreeritud ja punane täpp ilmus dinosaurusele otse keset keha. Siis aga juhtus midagi veidrat. Dinosauruse kuju hakkas ekraanil võbelema ja haihtus. Mõtus tõstis pilgu relvaekraanilt ja põrnitses jahmunult pimedusse.

„Mida põrgut?“

„Lase! Lase!“ hüüdis Rein.

„Ära lase! Ära lase!“ kisas Ants.

„Mida ma siin lasen või ei lase, tal raipel on segajad peal, sihik ei leia teda,“ ütles Mõtus. Nad kuulsid vaid kuidas maa tümises ja puud ragisesid pimeduses, kui hiigelelukas läbi metsa minema tümistas. Seal, kus lebas surnud dinosaurus, põlesid kidurad põõsad heleda leegiga ja maapindki hõõgus ja tossas. Ants hoidis kätega peast kinni.

„On alles jama, sel põgenenud värdjal olid kindlasti kaamerad küljes. Nüüd on meie näod kõik peal.“

Rein jooksis sellal kõigepealt hõljuki juurde, võttis kustuti ning suunas selle külmakiire põlevate põõsaste peale. Põõsad, sammal ja dinosauruse kere pealiskiht klaasistus ja kustus jalamaid ning langes mõne hetke pärast lumetolmuna laiali. See, mis jäi järgi dinosauruse kehast, sundis kõiki kolme pead ära keerama. Rein viskas kustuti käest ja koputas endale meelekohale.

„Mida sa, Mõtus, mõtlesid, kui täie võimsusega kärtsatasid? Tahad trofeed või ei taha?“

„No ma ei ole selle relvaga veel harjunud,“ vabandas Mõtus.

„Sinusugused ei harjugi säärase relvaga kunagi, see on sinu jaoks liiga hea.“

„Ära õienda! Kus su enda relv on? Miks sa ise ei lasknud?“

„Millega ma laskma pidin, lasersilmaga või? Mul on püss hõljukis!“

Ants tuli nende vahele ja tõstis käed, sundides neid vaikima.

„Ärge virisege. Me peame sellele raipele järgi minema ja need kaamerad maha võtma. Muidu oleme kõik varsti teisel pool trelle.“

„Muidugi peame järgi minema, sellist pead ei saa iga päev oma seinale,“ tusatses Rein. „Ainult, et ma võtan oma relva kaasa, muidu Mõtus teeb sellest ka söehunniku.“

Mõtuses tõusis tume viha.

„See on minu uluk. Seda te mult juba käest ei võta. Teie minge jagage oma mammutilonti.“

„Ei-ei,“ vastas Rein ja osutas surnud loomadele. „Need kaks olid sinu ulukid. Ise tegid nad tuhaks. Mine nüüd joonista endale üks dinosauruse pea söega seina peale kui tahad.“

„See, kes selle kolmanda maha laseb ja meid trellide tagant päästab, see saab ka pea,“ ütles Ants. Mõtus ja Rein vakatasid, see tundus õiglane otsus ning sellega oli asi otsustatud. Nad ronisid hõljukisse, nii Ants kui Rein võtsid relvad ligi ja jälitamine algas.

***

Isegi pimedas ei olnud põgenenud dinosauruse jälitamine kuigi keeruline. Hõljukil oli öönägemisseade ja dinosauruse hiiglaslikke jälgi mööda suutnuks ka pime sõita. Veidi aega kostis vaid hõljukimootori undamist, kui kõik oma mõtteid mõeldes suuri auke meenutavat jäljerida jälgisid. Ühel hetkel hakkas armatuurlaualt piiksumist kostma.

„Kurat, looduskaitsedroon,“ pomises Ants. „See tuli vist seda põlengut uurima, mis Mõtus korraldas. Ma rääkisin kogu aeg, et hoidke madalat profiili, mehed. Looduskaitseala põlema panemine ei ole madal profiil. Uudisloomade karjadena teise ilma saatmine ka mitte!“

„Mis sinu meelest siis madal profiil on?“ küsis Mõtus trotslikult. Teda hakkas juba tüütama, et teised endiselt kogu aeg tema kallal naaksusid, nagu polekski ta kahte dinosaurust maha tõmmanud. Ants võttis oma istme tagant relva.

„Kohe näitan.“

Ta ronis välja, sihtis kuhugi taevasse ja vajutas päästikule. Püss turtsatas korraks ja piiksumine hõljukis lakkas.

„Mine vaata, see droon hoiab nüüd edaspidi madalat profiili, tee järgi,“ ütles Ants tagasi hõljukisse ronides süngelt. „Vanasti raviti üliagarust elektrišokiga ajusse, tänapäeval teeb selle töö ära üks õigesti suunatud elektronmagnetimpulss.“

„Mõtusele oleks seda impulssi tagumikku vaja,“ ütles Rein.

„Vaata, et ma sulle endale midagi sellist tagumikku ei lase, mis pärast külmakiirt järele nõuab,“ nähvas Mõtus. „Saad nii üliagarast keelest, kui peldikus käimise vaevast korraga lahti.“

Nad sõitsid edasi. Kõik vaikisid ja õhkkond hõljuki salongis oli plahvatusohtlik.

„Kas keegi drooni kadumist uurima ei tule?“ küsis ta Antsult.

„Mina olengi see, kes peaks uurima tulema,“ pomises Ants vastu. „Küll ma pärast uurin.“

„Äkki saad veel preemiatki,“ ütles Rein.

Siis nägid nad dinosaurust. Ja ühtlasi ka seda, mille poole ta suundus. Ants lasi kuuldavale oma lemmikvandesõna.

„Kas see on mingi uus teadusjaam?“ küsis Mõtus hämmeldunult.

„See peab olema teadusjaam,“ ütles Rein. „Kindlasti on see mingi uus teadusjaam.“

Mõtus nõustus temaga, sest teine seletus oleks olnud, et tegemist oli kosmoselaevaga. See oli tohutu metallist objekt, taldrikukujuline, paljude eri tasanditega, sadade antennide ning veidrate metallist väljasopistustega ning suurtel jämedatel jalgadel. Sarnasust kosmoselaevaga suurendasid laeva all olevad veidrad düüside moodi moodustised mille all virvendas õhk isegi öönägemisseadmetes nagu kuumal päeval kõrbes. Dinosauruse lonkav kuju pani otse selle objekti poole ja samal ajal avanes seal kaheksanurkne avaus, millest voolas alla maapinnale helkivast metallist keel.

„Neetud geeniinstituudi rahvas on endale ikka hea rahastuse taha saanud, et selline asi ehitada,“ ütles Mõtus. Ta keeldus uskumast, et tegemist oli kosmoselaevaga.

„On jah,“ nõustus Rein kõhklevalt.

„Olgu kuidas on, aga me peame selle raisa maha saama, kui me ei taha trellide taha minna,“ ütles Ants kindlalt. Mõtus nõustus ka temaga. Seda mitte vanglahirmus, vaid seepärast, et dinosauruse pea kuulus õigusega talle. Ta avas hõljuki laeluugi ja tõusis püsti. Lasu sooritamiseks oli aega vaid mõni hetk, sest haavatud saurus looberdas juba mööda metallteed üles.

Saanud püssi palge, kiristas Mõtus hambaid. Mis iganes seadeldised olid teadlased dinosaurusele külge pannud, igatahes segasid need relva süsteemidel teda sihikule võtmast. Kartuses, et uluk käest kaob, põrutas Mõtus oma lasu ehku peale. Loomulikult läks see mööda ja otse kaheksanurksest uksest sisse. Jaama sisemuses plahvatas miski ning lai leegipilv käis ukseavast välja. Sellest oli siiski niipalju kasu, et haavatud dinosaurus põrkas ukselt tagasi, andes Mõtusele aega teise lasu sooritamiseks. See ei läinud sugugi paremini, sest seekord tabas ta metalltreppi, mis pidas küll vastu, kuid tõmbus tabamuse kohast mustaks ja kõveraks. Rein tõusis Mõtuse kõrvale.

„Hoia kõrvale, kõõrdsilm!“

Kuid juba järgmisel hetkel hakkas ka tema vanduma, sest temagi relva sihik keeldus dinosaurust märkamast. Selleks ajaks oli aga dinosaurus end koguda jõudnud ja jaama uksest sisse kadunud.

„Kurat kas te olete jahimehed või mingid pederastidest lihasünteesijad? Järgi talle!“ karjus Ants. Metallist keel, mis jaama suust välja ulatus, tõmbles, püüdes tagasi tõmbuda, kuid plasmarelva tabamus oli seda niivõrd kahjustanud, et see ei õnnestunud. Nagu sabatäht sööstis hõljuk läbi hõreda metsatuka lagendikule, tõmblevat metallteed mööda üles ja kihutas täiel kiirusel laeva. Kokkupõrge vaheseinaga oli kohutav ja neid päästis vaid turvavaht, mis pidurdas löögi, summutas plahvatuseleegid ja kleepis nad vaheseinale. Hõljukist, mis paiskus väikeste tükkidena mööda objekti koridori laiali ei jäänud see-eest peaaegu midagi järgi.

„See nüüd küll minu süü ei olnud,“ ütles Mõtus. Ta pea käis ringi ja ka sisemuses keeras. Ägisedes kiskusid nad end lahtuma hakkavast turvavahust vabaks.

Südamevärinal oma relva turvavahust välja kiskudes, leidis Mõtus oma suureks rõõmuks, et see oli pääsenud õnnetusest kahjustusteta. Ta silitas „Dorsatit“ hellalt ja kontrollis selle akut. Siit jagus vabalt veel paarikümneks lasuks.

„No sa paned hästi, Ants,“ kostis Reinu ägisev hääl. Mõtus vaatas ringi ja märkas, et Rein ei suutnud end kuidagi turvavahust lahti kiskuda. Ta läks appi ja sikutas kaaslase vabaks. Rein noogutas talle tänulikult.

„Muidugi panen hästi,“ ütles Ants. „Teie kahekesi kärtsutasite muudkui tühja. Hea, et jaamalegi pihta saite aga mina võtsin dinoka ühe ropsuga maha.“

Ants ja Mõtus pöördusid hääle suunas ja nägid, et Ants seisis tõepoolest ühe tohutu suure musta kogu kõrval. See oli surnud dinosaurus, kelle pea oli hävinud kokkupõrkest hõljuki keretükiga. Rein läks, ise üleni turvavahuga koos ja kokkupõrkelöögist jalgadel tuikudes tema juurde. Ta kükitas surnukeha kõrvale maha ja osutas sõrmega.

„Ah, et võtsid ühe ropsuga maha? Kuhu sa, mees, õige sihtisid? Kas sa hakkad mõtustuma või mis? Kohe pähe, aina pähe, ainult pähe!“

Mõtus ei öelnud midagi, ainult sülitas südametäiega. Ka siit ei olnud midagi seina peale panna. Kuid Ants ainult mühatas.

„Ära jaura, aita mul parem need seadmed tal seljas puruks lüüa!“

Nad hakkasidki eluka seljas olevaid aparaate hävitama. Ka Mõtus ühines nendega ja kolmekesi lõid nad puruks kõik, mis dinosaurusel küljes oli. Alles siis kui viimane vidin juppidena lõpetas ohkas Ants rahuldatult ja istus sinnasamma dinosauruse tagumisele jalale.

„Tehtud!“

Teised seadsid end tema kõrvale.

„Kahju, et peaga nii läks,“ ütles Rein. Mõtus nõustus temaga, kuid vaatas kohe ka uurivalt ringi.

„See on huvitav jaam nendel teadusepoistel siin püsti pandud. Mis te arvate, kas neil on neid dinosaurusi siin veel?“

Reinu silmad läksid põlema.

„Kindlasti on!“

„Oot-oot, mehed, see läheb nüüd küll liiale,“ ütles Ants. „Vahel harva looduskaitsealal neid loomi salaküttida, keda on juba niigi selle ala peale liiga palju, on üks asi, aga korraldada värskelt taaskloonitud liigile massimõrv on ikka midagi muud.“

„Ma olen sinuga täiesti nõus,“ ütles Mõtus, „aga kui juba nii on läinud, siis mis vahet seal on kas kolm või neli looma?“

„Tõsi,“ kinnitas Rein. Sellele loogikale oli Antsul raske vastu vaielda.

„Tühja kah, mine tea, kas ma pärast sellist jama siin enam üldse töötada saangi või kui ma end ka välja vingerdan, siis pannakse äkki looduskaitsealale valvureid juurde ja hüvasti kuldsed jahipäevad.“

Nad ajasid end uue kirega püsti. Ka Antsu liigutustes oli korraga hoopis rohkem särtsu. Ta oli vist juba otsustanud, et on kord juba selline päev ja kui juba siit koju minna, siis korraliku trofeega.

„Kuhu poole läheme?“ küsis Rein.

„Sinna kuhu see dinosaurus põgeneda tahtis. Küllap seal neil on oma latter,“ arvas Mõtus ja nii nad tegidki. Kolmik suundus edasi mööda pimedat koridori mille algusesse surnud uluk oli maha varisenud.

 

Koridori ääristavad uksed olid kõik tihedalt suletud. Huvitaval kombel puudusid neil ka ukselingid ning kuigi Mõtus proovis ühe vastu oma õla jõudu, jäi uks võitjaks. Ants koputas talle õlale.

„Kui sa tahad millegagi jõudu proovida, siis pigem sellega,” ning ta nookas koridori lõpus oleva väikese värava suuruse uksele. „Vean oma riigitöötaja pensioni peale kihla, et suuremad loomad on just selle ukse taga.”

Mõtus mõõtis ust hindavalt ning proovis sedagi oma õlaga. Uks ei avanenud, ning seega astus ta paar sammu tagasi, keeras „Dorseti“ maksimumile ning vajutas päästikule.

Plasmapüssi kärgatus lõi jahimeestel kõrvad lukku ning tuleleek joonistas nende võrkkestadele pika ereda triibu. Uks ise aga rebenes mitmeks tükiks, mis kadusid vingudes kuhugi ruumi hämarusse.

 

Mõtus astus hõõguvate uksepiitade vahelt esimesena läbi ning jäi soolasambana seisma. Tema ees avanes koopa taoline ümar ruum, mida täitis pehme valgus ning selle seinu ääristasid tundmatud seadmed. Kuid kõige veidram oli see, mis asus keset ruumi. See meenutas pisut suurt ümmargust vanni, kus mulisevast tumedast vedelikust kerkis välja vähemalt meetri jämedune ning kahe-kolme meetri pikkune hõredate jämedate karvadega kaetud vagel. Mõtus pööras „Dorseti“ suudme jõleda peletise suunas ning tunnistas endale viimaks seda, mida ta oli püüdnud kosmoselaeva nähes kõigest väest eirata – nad olid kohanud tulnukaid. Dinosaurused dinosaurusteks, igasuguseid kummalisi loomi oli viimasel ajal üle kogu maailma igal pool sadade kaupa kloonitud, aga selline koletislik peletis sai pärineda vaid kuskilt tähtedelt. Ka Ants ja Rein jäid soolasammastena seisma.

„Mis ilgus see veel on?” küsis Rein.

„On mis ta on, aga inimesed seda asja küll laboris kloonitud pole,” arvas Mõtus. Ta oli juba päästikule vajutamas, kui vagel hakkas ootamatult sulaselges eesti keeles rääkima.

„Maalased, ärge tapke mind, olen vaid selle laeva alandlik teener ning valmis täitma kõiki teie soove.”

Mehed jõllitasid teda uskumatult ja kõigi relvatorud langesid allapoole.

„Kes sa oled ning kuidas sa meie keelt mõistad?” küsis Mõtus.

„Teie keeles on minusuguste kohta käivaks vasteks tehisintellekt. Ma olen selle laeva piloot ning teie keelt oskan seetõttu, et olen korraldanud antud koordinaatidele mitmeid ekspeditsioone ning omandanud selle käigus suures koguses infot mille alusel olen õppinud teie kultuuri.”

„Sa oled siis tulnukas või?” küsis Mõtus üle, et asi oleks kindel.

„Jah, ma pärinen teisest tähesüsteemist.”

„Kurat, need polnudki siis geneetikute toodang, vaid hoopis selle tulnuka lemmikloomad!” hüüatas Ants kergendust tundes.

„Paistab sedasi, jah,” sõnas Rein.

Üle Antsu näo valgus lai ning lapselikult siiras naeratus.

„Ja mina arvasin juba, et pean hakkama end rootsi kardinatega harjutama.”

„Nad ei olnud otseselt minu lemmikloomad,“ ütles vagel. „Nende rass on tegelikult  mu loojad, kuid jah, ma olen oma arengutasemelt neist nüüdseks üle piisavalt palju, et võiksin pidada neid lemmikloomadena, kui minusse sisestatud käsud ei sunniks mind neid teenima.“

„Kuule, sa ütlesid, et oled siin juba mitmendat korda?” küsis Mõtus vaglalt.

„See on õige, olen antud koordinaatidele maandunud kokku seitseteist korda. See siin oli kunagi mu peremeeste koduplaneet. Kui seda ähvardas katastroof hiigelmeteoriidi läbi, siis lahkusid nad kosmosesse uut kodu otsima. Käesolev meeskond on ajaloolased kes…”

„Seitseteist?!” ahhetas Mõtus. ”Kuidas teid siis keegi varem pole märganud?”

„Väljudes on uurimisrühmadel seljas varjeülikonnad,” selgitas vagel. ”Seekord juhtus aga süsteemides rike. Tarkvara uuendus ei läinud korrektselt peale ning see tõi kaasa moondesüsteemide ebakõlad.”

„Teil on siis kah tarkvaraprobleemid,“ pomises Rein.

„Tavaliselt mitte, see on äärmiselt väike võimalus.“

„Mis siis seekord juhtus?“

Vagel mügistas naerda.

„Juhtus just see, mis juhtuma pidi.“

Mõtus silmitses vakla mõtlikult.

„Sa tahad öelda, et sa keerasid nende ülikonnad meelega… Sa teadsid, et me oleme seal väljas küttimas ja… Miks?“

„Sest nad pole midagi enamat loomadest,“ ütles vagel.

„Aa, kas nad on siis ikka lihtsalt loomad?“ küsis Mõtus lootusrikkalt. „Mulle jäi vahepeal mulje, et me küttisime mingeid intelligentseid elukaid. See oleks küll kehv lugu.“

„Nad on lihtsalt loomad,“ kinnitas vagel. „Võite neid vabalt küttida, mul ei ole midagi selle vastu. Ma tõepoolest tahtsin teile seda rõõmu teha – nii, esmakohtumise puhul.“

Mõtus tundis kergendust, kuid Reinu silmad lõid seda kuuldes taas põlema.

„Kuule, kui sul midagi selle vastu ei ole, siis need dinosaurused, kas neid on siin laevas veel?”

„Ei ole, te tapsite nad kõik.”

Säde Reinu silmis kustus ja Mõtuski tundis pettumust. Ta oli tõepoolest kobakäpp, kes oli keeranud rulli sajandi võimaluse, panne endale seinale võõrplaneedi eluka pea. Kuid vagla jutu peale mõeldes hakkas ta peas kuju võtma üks plaan.

„Kaugel teie kodumaa on?” uuris ta vaglalt.

„Teie mõõtühikutes asub lähteplaneet neljateistkümne...”

„Ma ei mõelnud seda,” katkestas Mõtus tema jutu, „ma mõtlen, et kaua sinna lendab?”

„Väändmootori täiskiirusel alla tunni.”

Mõtus noogutas rahulolevalt ja pöördus kaaslaste poole

„Kuidas teil, kutid, täpsemalt see nädalvahetus ajaga oli?”

„Mina tegin ka homse päeva vabaks,” sõnas Rein. Ka Ants kehitas õlgu.

„Mul teab eit, et tulen alles pühapäeva õhtuks tagasi.“ Siis jõudis Mõtuse küsimuse sisu temani. „Kuule, ega sa mõtle ometi selle asjaga kuskile võõrale planeedile lennata? Meil on vaja veel mammut puhastada, võhad maha võtta, lont külmutada...”

„Kuradile see lont, kas sa ei kuulnud mida see nälkjas ütles? Kuskil tunni kaugusel on veel terve planeet täis dinokaid ning mina ei kavatse küll ilma oma peata koju minna. Või kuidas teiega on?”

„Et nagu kosmosesse või?” sõnas Ants ning tema silmis välgatas hirm.

„Ei, turismibussiga Nuustakule! Muidugi kosmosesse, kuhu siis veel?”

„Mina olen käpp,” teatas Rein, „ma olen tegelikult alati tahtnud kosmosse minna aga need Kuu reisid on rõvedalt kallid.”

„Mina arvan ka, et teeme ära ning mis sul Ants kaotada? Ise ütlesid, et kodus ei oota sind keegi ning mammuteid võime küttida iga teine nädalvahetus,” sõnas Mõtus. Ants kõhkles veel hetke, kobas elektrisigaretti otsides taskuid, ning lõi seda leidmata käega.

„Olgu, mulle ei meeldi see mõte mitte üks raas, aga ilmselt ei annaks ma endale kunagi andeks, kui te nüüd minuta minema lendate ja pärast aastaid oma dinosauruste peadega kelgite.”

„Kas viid meid sinna dinosauruste planeedile?“ küsis Mõtus vaglalt.

„Suurima heameelega,“ vastas see. „Ongi aeg planeedil veidi puhastust teha.“

„Ja tood pärast tagasi ka?“ täpsustas Ants.

„Ma võin teid nii palju edasi-tagasi vedada kui vähegi soovite. Peaasi, et te mind ja mu vendi sellest dinosauruste nuhtlusest vabastate,“ kinnitas vagel.

„Siis on tehtud,“ ütles Mõtus.

 

Vaid kümmekond minutit hiljem sai pisut eemal järve ääres kõrkjaid krõmpsutav mammutikari olla tunnistajaks, kuidas teispool metsa miski suure mürinaga aegamööda õhku kerkis ning öisesse taevasse sööstis. Uus kosmiline jahihooaeg oli avatud.

 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0411)