„Mina ei ole juht! Ma ei saa olla!” röögatas keskealine mees valjult. Valgeid ülikondi kandvate meeste ja naistega täidetud saali läbis kahin.

„Vanematekogu on otsuse teinu,...” teatas kõnepoodiumil seisnud nooruke naine. Värskelt juhiks valitu tormas aga vihaselt porisedes saalist välja.

„Ma tõestan teile, et te teete vea!” karjus mees hetkeks uksel pöördudes. “Ma tõestan teile.”

 

„Ole hea ja korja see üles! Sa saad järgmisel nädalal viisteist.”

Jarljem punastas õpetaja noomimist kuuldes.

„Praegu peaksid erilise hoolega käitumist jälgima, mitte prahti põrandale poetama. Kõik läheb kirja! Kõik muudab võimalusi ning sa ei saa iial teada, milline detail oli määrava tähtsusega.”

Köielkõndija vanus, noogutas Jarlem mõttes, ning selle kõndimise tulemusena otsustatakse hiljem ei midagi enamat ega vähemat kui… kõik – kogu su järgnev elu, alustades koolist ja töökohast, jätkates võimalike küttesüsteemide ning värviprinteri kasutamise õigusteni välja.

„Vabandust, see juhtus kogemata,” pomises poiss maha kukkunud paberikildu korjama kummardudes. Seekord juhtus kõik tõepoolest kogemata! Jarlem üritas taskust vaid nuga võtta ning kaheksaks murtud paber vupsas iseenesest välja. Kui Jarlem mõistis, mis paber tal taskus oli, oleks ta veelgi suuremalt vabandada soovinud. Kõrvuni punastades peitis ta paberikillu taas taskusse.

„Ma usun sind,” noogutas pedagoog rangelt. „Seekord! Aga sa ei pea mitte minu pärast muretsema, vaid eetikakomisjoni. Nende silmad vaatavad sinusuguseid eriti hoolsalt.”

Eetikaga oli lihtne - selle jaoks oli sinine nöör, mis linnavalitsuse ühes saalis ka füüsiliselt põrandal lookles. Kõik, mis jäi nöörist ühele poole, oli lubatud, ning teisele poole jäävad olemused keelatud või vähemalt taunitavad. Nende asjade ja tegudega, mis näisid korraga mõlemal pool nööri asetsevat, polnud alaealistel asja. Näiteks õpetati igas bioloogiatunnis, et abikaasaga läheduse otsimine on igati soodustatud. Üldjoontes oli neile isegi laste tegemisest räägitud, kuid sinnasamasse kõrvale kandis koodeksilaud eetikanormi, mis ütles, et mitte kellelegi ei tohiks näidata oma alastust. Kui need mõtted kokku panna, peaks lastetegemine toimuma kinnisilmi, mõistis Jarlem. Sama kiiresti mõistis ta ka, et ilmselt on siin pigem mõlemal-pool-nööri ala ning sellele võis keskenduda kohe, kui nöörilkäimise katse selja taha jäi. Kahju ainult, et keegi kunagi ei teadnud, kummal pool nööri lubatud ja kummal keelatud osa asus. Põrand oli mõlemal pool ühtviisi must.

Koju jõudnuna võttis ta taskust probleeme tekitanud paberikillu, silus laua peal sirgeks ja naeratas. Värviprint ei olnud igapäevaselt kättesaadav ning seda enam lummas noormeest kollasel taustal ilutseva mannekeeni õhetav keha. Jarlem teadis sõna „mannekeengi” vaid seetõttu, et vanem vend kollektsiooni edasi pärandades ütles. Mannekeen – see tähendas naist, kes lebas enamasti patjadel, kandis erksavärvilist pitspesu ning tegi asju, mida Jumal inimestel teha ei lubanud. Laual oleval pildil olid tibatillukesed pitsiribad erkpunased ning mannekeeni käsi poetus jalgade vahel pitsi alla. Nägu ei olnud ilus, vaid pigem seesugune, milles oli mingi veider emotsioon ja pinge. 

Aga olgugi mannekeenide pildid veidrad, ilmselt ka seadusevastased, äratasid need Jarlemis alati midagi, mis sundis teda mugavamat positsiooni otsima ning omaenese kehaga, õigemini selle osaga kehast, mida tüdrukutel ei olnud, tegelema. Ei piiblilugudes, käsuraamatus ega eetikajuhistes polnud sellest küll otseselt juttu, et inimene oma meheau puudutada ei tohiks, kuid kui Jarlem esimest korda plahvatuseni jõudis, tundus talle, et suudab loendada umbes kakskümmend pühakirjade punkti, millega tegevus vastuollu läks. Vist.

Nädal hiljem ootas Jarlem juba linnavalitsuse koridoris oma korda. Mööda koridore saalis nii valgeid kui musti ametnikke, igaüks tähtsalt linnaasju ajamas, ning kõndima tulnud noored istusid niisama pinkide peal, püüdes ooteaega enam-vähem viisakalt tappa. Akadeemia direktor oli ennist kõnelenud, et loodab neist paljusid hiljem oma valgetes õppeklassides näha, kuid see kõik olevat nende endi teha – otsustas vaid, mismoodi nad seni elanud-otsustanud olid ning kui hästi nööril kõndimisega hakkama saavad. Jarlemi hinge näris tunne, et tegelikkuses ei olnud see kõik sugugi nii lihtne.

Sinist nööri ning ruumi, milles see lookles, oli neile pea sünnist saati tutvustatud. Ta teadis, et temast vasakule jääva ukse taga on musta põrandaga ruum, tavalisest kooliklassist veidi suurem. Põrandal lookles aga umbes tollijämedune sinine nöör, mida mööda nad kõndima hakkasid. Ühel pool nööri oli valge ala ning teisel pool must, kuid kumb värv asus kummal pool, sai kõndija teada alles siis, kui oli nöörilt maha libisenud ja jala põrandale toetanud. 

„Ma olen üsna veendunud, et sa tuled sellega toime,” püüdis kaasa tulnud õpetaja Jarlemit rahustada.

„Ega ma nööri kardagi,” mühatas Jarlem vastu. „Me oleme kõik seda kõndi aastaid harjutanud.” Peaaegu kõik, keda Jarlem tundis, suutsid pool tundi vabalt maas lebaval nööril kõndida, ning selleks ajaks, kui nad viimaks libisesid, oli nöör tavaliselt mitu meetrit oma algsest asukohast nihkunud. ning seega polnud enam väga vahet, kummale poole sa kukud – nöör oli juba poole valinud. Või nihkus ehk serv nööriga kaasa? Ei, seda Jarlem ei uskunud, sest sel juhul ei oleks nööri iga kõndija järel taas sirgeks tõmmatud.

„Jumalale on su teod meelepärased,” lisas õpetaja veel loperguse naeratuse saatel ning läks järgmise õpilase juurde sarnast dialoogi pidama. Jarlem pobises traditsioonilise vastuse, kuid sisimas kõhkles ta märksa enam. Alles üleeelmisel suvel katsetas Jarlem üle linnalegendi, mille kohaselt iga kord, kui keegi pissuaarist liiga laia kaarega mööda tulistas, lendas kohale kombluspolitsei ning lisati rida ajatusse toimikusse. Jokiry aga ütles päev enne oma eksamit, et temaga ei juhtunud midagi. Ta oli seda korra keskuses katsetanud, kuid tunnistas ka ise, et sihtis vaid napilt paarkümmend sentimeetrit mööda, et kõik peaaegu juhuslikuna paistaks. Viisakate tegevuste alla seesugune siiski ei kuulunud, kuid Jokiry lõpetaski piirkonnakooli musta ülikonnaga nii, nagu kõik teisedki Jarlemi perekonnast. 

„Jarlem!”

Jarlem sisenes uksest, mille taga ootas teda nöör ning kolm valgetes ülikondades ametnikku.

„Mida sa enne astumist öelda tahaksid?” küsiti temalt.

„Ma olen lollim kui Jokiry,” vastas Jarlem, mõte endiselt urineerimiseksperimendil. Ta ise oli seda nimelt kodus katsetanud ja lajatanud ikka ausalt vastasseina pihta. Erinevalt keskuse avalikust ruumist pidi ta oma toaga piirnevat ruumi paar päeva hiljem, kui hais kannatamatuks muutus, ise ka kasima.

„See on huvitav,” nentis ninahäälne keskealine naine, keda Jarlem polnud esimese hooga märganudki.

„Ei!” jõudis Jarlemile endale nüüd kohale, mida ta just öelnud oli. „Ma ei tahtnud seda öelda, vaid, noh,...”

„Pole midagi, poiss!” naeris mees, kes teda ukselt kutsunud oli. “On täiesti mõistetav, et hetkel närv veidi alt veab, kuid kui sa valmis oled, avan järgmise ukse. Sul on viis sekundit aega, et end nööril mugavalt tunda, ning otsus langeb hetkel, kui su jalanahk esmakordselt põrandat puudutab.”

Jarlem  noogutas, seadis oma paljad tallad köiele, mis oli soonilisem, kui ta lootis, ja asus rahulikus tempos teele - üle saali, tagasi ja uuele ringile. Närvid mängisid sel päeval oma mängu ning enne, kui neljas tiir lõpetatud sai, oli Jarlem sunnitud jala põrandale toetama. Pettunult ja pead maas hoides astus ta ukse poole.

„Kas sa ei tahagi teada, millise poole valisid?”

„Vahet pole,” kehitas Jarlem õlgu ja läks uksest välja. Vahet polnudki. Vist. Omal moel ta kartis, et ta valitakse valgete hulka, lootis, et jääb mustale poolele, kuid samas oleks olnud nii pagana uhke, kui tal oleks õnnestunud end Eetika akadeemiasse kõndida. Eetikuid austati igal pool ning nende kodude põrandad polnud iial külmad. Nii vähemalt räägiti.

Igaks juhuks võttis ta kodus oma mannekeenikogu, pakkis selle metallkarpi ning mattis linnast väljapoole, elujõulise harla alla maha. Ta jättis hoolega meelde karbi asukoha, kuid püüdis samal ajal leppida, et ei pruugi seda enam kunagi näha. Õnneks jäid talle alles fotod koodeksilauas. Need polnud küll sama elavad ja lummavad, kuid ühe põgeniku seadmest tõmbas ta kord pildid, millel oli naisi veidralt napis riietuses. Koodeksilauaga sai soovi korral päris põnevaid asju teha, kuigi keelatuid, vist. Väideti, et lõunamandri naised nii napilt riietatuna käisidki, kuid see ei mahtunud Jarlemile kuidagi pähe. Koodeksilaua fotodel olevad naised polnud küll päris mannekeenide moodi, kuid nende kleidid olid nii lühikesed ja dekolteed nii avarad, et mõtlemisruumi enam peaaegu ei jäänudki. 

 

Mees peatus uksel. Ta ei mäletanud enam lapsepõlve kohti piisava selgusega ning vaikselt sugenes hinge hirm, et maailm on ehk liiga palju muutunud. Oli võimalik, et tema tõestusmaterjal on sootuks kadunud.

Närvilisuse alla surumiseks sõlmis ta esmalt lahti kingapaelad, lükkas sokid kinganinadesse ja liigutas kivisel pinnal varbaid. Kingad, olgugi eri värvi, olid miskid, millega ta iial harjunud polnud. Ülikonna võis omaks võtta ning värvitustki aastatega armastama hakata, kuid oma elu esimesed viisteist aastat paljajalu liikununa ei suutnud hiljem iial kingade kammitsetust taluda. Tallaalune kivi võis olla valus, kuid selles oli vabadust ja värskust.

 

„Ma teadsin, et sa saad sellega hakkama!” karjus ema alt köögist paar päeva hiljem. „Vähemalt üks mu lastest on korralikuks kasvanud.” Järelikult olid ülikonnad saabunud, mõistis Jarlem, kinnitades iga noore uue staatuse –

valged jätkasid Eetika Akadeemias ning hiljem kiriku struktuurides, mustad igal pool mujal. Teised uued valged näisid uhked ja sirged ning naeratasid maha jäävatele kodudele, kuid Jarlem ei suutnud päris vabalt naeratada. Teised olid ka üleni valged, mõtles Jarlem pisukese kibedusega oma mustale parema jala kingale pilku visates.

Akadeemia ei erinenud kuigi palju koolist, mille Jarlem selja taha jättis. Siingi keskenduti peamiselt pühakirja ja eetika õpetamisele, kuid siinsetel eetika tundidel oli veidi teistsugune maik, mis jättis mulje mõttevabaduse soodustamisest. Neil oli lubatud avalikult unistada, et just nende seast kasvab järgmine sangar, kellele Jumal sedavõrd suure õnnistuse annab, et inimkonnale uue planeedi kingib. See oli juba kahel korral juhtunud ning küllap tuleb ka kolmas ning seitsmeski kord. Leiduks vaid sobivaid kangelasi! 

Esimese planeedi andis Jumal inimkonnale üle, kinkides neile eelised teiste sealsete liikide ees, kui Jessu end ohverdas. Kurjuseliik oli maad võtnud ning Jessu oma isikliku kehaga seisis vägedele vastu, püüdes kinni tema pihta loobitud kivid ning lastes end viimaks ristile naelutada, muutudes füüsiliseks müüriks heade inimeste ja kurjuse vägede vahel. Nagu nöör linnavalitsuse saalipõrandal. Rist toetus teravikuga maapinda, mille elanikud, maaalused loomad, olid ainsad, kes vabamalt liikuda said –  hea ja kurja salakaubanduse alustalad. 

Sellegi planeedi, mille peal Jarlem elas, saamiseks leidus kangelane –  Toom. Lugu, milles Toom Pikraga võitles, oli kõikide pühakirjatekstide hulgast Jarlemi lemmik. Samamoodi, nagu Toom võitles kosmosekoletis Pikraga, pidi Jarlem võitlema oma positsiooni eest akadeemias. Tõsi, Jarlem ei teinud seda kosmose vaakumis, kuid liigagi sageli saatis teda tunne, et hingamisruumi pole ikkagi. Esimeseks raskuseks olid kingad. Vahet pole, mismoodi ta neid katsetas või milliseid sokke nende sees kandis, ei muutunud need iial paljajalu kõndima harjunud poisile mugavaks. Oma rolli mängis muidugi ka see, et ainult üks ta kingadest oli valge, teine sillerdas mustava auguna valgusega täidetud Akadeemias. See torkas silma, tõmbas tähelepanu, ning seeläbi tõmbas ka Jarlemi tähelepanu tõsiasjale, et ta ei saa varbaid vabalt liigutada ning väikese varba külje peal või suure varba otsas oli järjekordne valutav vill. 

Teine ootamatus tuli tehnoloogiat õpetavatest ainetest. Siiani oli tema ainus kokkupuude tehnoloogiaga läbi koodeksilaua. Tal oli küll lapsepõlverumaluse poolt antud stardieelis, kuid siin muutus see kiiresti miinuseks.  Juhuse ja hulljulguse kokkulangemise tõttu oli ta näinud koodeksilaua sisu, õppinud seda muutma ja teistelt seadmetelt faile endale kopeerima, kuid kahjuks teadsid seda ka ta õpetajad. Üsna kiirelt selgus, et Jarlemi lühikeste-seelikute-kogu polnud kaugeltki nii salajane, kui noormees lootnud oli.

„Sinult oleksin ma enamat oodanud!” sai Jarlem juba kolmandas programmeerimise tunnis noomida. 

„Vabandust, Lugupeetud Hiira,” pomises Jarlem vastuse, suutmata mõista, mida ta valesti tegi. Ta ju lahendas ülesande, pealegi veel kiiremini kui teised.

„Sa ei lähene oma ülesannetele optimaalselt,” jätkas õpetaja. „Sinu loomulik keeletaju käib ringiga ning ilmselgelt on sul all ka väärõpetusi, mida tuleb välja juurima asuda. Kui sa oskaksid mulle öelda, kes sulle koodeksilaua koodi algtõdesid õpetas, oleks mul kergem mõista.”

„Mitte keegi,” ohkas Jarlem, ja see oli ka tõsi.

„Olgu, ootan sinult homseks esseed eetilistest katsumustest ühe piibliloo põhjal.”

Lugupeetud Hiira pidas oma sõna ning tehnoloogia ained, mis Jarlemi akadeemiaeelses elus isegi mõisteid ei omanud, muutusid veelgi keerukamaks. Polnud haruldane, kui talle anti ülesandeid, mis eraldasid ta klassikaaslastest. Üsna tihti juhtus, et nendesamade ülesannete pärast istus noormees varaste hommikutundideni üleval, ning sagedane oli ka see, et ta hiljem uimase peaga ringi käimise eest veel mõne tüütu karistuse kaela sai. Küll jättis ta lugupeetavaid tervitamata, oli unustanud sokid jalga panemata või mõne kodutöö poolikuna esitanud.

„Koodeksilaua visuaalandurite koodi olete te nüüd terve nädala uurida saanud,” teatas Lugupeetud Hiira järjekordset tundi alustades.

Jarlem neelatas. Tema leidis alles eelmisel õhtul aega lugemisanduritele pilgu peale viskamiseks ning ta oli päris kindel, et veel kolm päeva varem polnud tal neile juurdepääsu. Samas ei saanud ta ka suurt midagi öelda, sest siis oleks Lugupeetav taas jutu nende piltide peale pööranud – lühikeses seelikus kummardav tütarlaps, avara dekolteega tütarlaps millegi poole küünitamas… Jarlem oli täiesti kindel, et käsuraamatus on vähemalt seitse punkti, mis taolised pildid ära keelab. Ta vaikis ning hoidis küüntega kinni uskumusest, et pildid õpetasid talle elulist bioloogiat. Kuidas ta muidu teaks, mida Lugupeetud Hiiragi oma kurguni nööbitud kostüümi all kandis?

„Mille alusel,” uuris Lugupeetud Hiira klassilt, „hindab koodeksilaud, kas te lugesite mõnd käsku või mitte?”

„Seade salvestab inimese keskmise lugemiskiiruse ning hindab loetava vastavust sellega,” vuristati Jarlemi selja tagant.

„Visuaalandur,” turtsatas Jarlem ja pööritas silmi.

„Ka see on õige,” venitas Lugupeetud Hiira Jarlemist välja tegemata, „kuid ma ootaks nüüd siiski visuaalanduri töö kohta midagi.”

Vaikus. Jarlem oli vaid pool pilku jõudnud konspekti visata ning hoidis seetõttu oma suu kinni. Oli täiesti kindel, et niipea, kui ta midagigi poetab, siis Ligupeetud Hiira kas ei kuule teda või hakkab isiklikult pommima seni, kuni on suutnud poisi nurka suruda ning taas tervele klassile näidata, et too ikka mitte midagi ei tea. Sel korral tundus, et ülejäänud klass ei saanud lihtsalt aru, mida neilt küsiti. Võibolla ei saanudki. Võis muidugi ka olla, et kui Jarlem oleks kogu materjali detailselt läbi lugeda jõudnud, oleks ta ise samasuguses segaduses. 

„Oh, jah!” katkes Jarlemi kannatus minut hiljem. „Need jälgivad silma fookuskeskme liikumist. Vasakult paremale leheküljel olevate ridade arvu kordi ning ühtlast langust ülalt alla. Kui tekib paus või lükatakse fookuskese kuhugi mujale, eeldab laud, et esitatav info tuleb uuesti algusest lõpuni lugeda.”

„Kas alati?”

„20% vigade võimalikkust!” hõigati klassi teisest otsast sisse.

„Väga hea, Arub!” kiitis Lugupeetud Hiira ja läks järgmise teema juurde.

„Miks ta sind alati torgib?” uuris Kristo, kui nad tunnist viimaks pääsesid. Kristo kuulus nende väheste hulka, kellega Jarlem Akadeemias suhtles. Peamiselt seetõttu, et Kristo, Reia ja Loore veetsid samuti suurema osa ajast kooli raamatukogus, digiarhiivis või arvutiklassis. Jarlem talle kuhjatud eriülesannete tõttu, Kristo üritas lihtsalt kõigest sportlikumast eemale hoida ning nugapalli mängijaid ei sõelunud raamatukogus just kuigi palju. Tüdrukute kohta polnud Jarlem nii kindel, kuid Loore näis ajaloost vaimustuvat ning Reia otsis igalt poolt „kergemat” lugemist. Tal oli õnnestunud leida isegi koodeksilaua juhend, mis piltkirjana kasutamist lahti seletas.

„Mis sa ise arvad?” mühatas Jarlem. 

„Aga sa räägi neile!”

„Mida? Et ma pole poolt grammigi valge? Praegu on nad mulle ühe musta kinga andnud pelgalt siivutute piltide omamise eest. Kui nad teada saavad, et ma 12-aastasena akadeemiasse sisse murdsin, ei heidetaks mind siit lihtsalt välja, vaid pandaks kirikuvande alla ka.”

„Mina arvan,” torkas Loore, „et nad teavad, kuid lasevad sul praadida. Nii saavad nad sind rohkem tööle sundida. Sinu ajudega tegeleksid sa muidu vaid lakke sülitamisega sel ajal, kui me õpime.”

„Kui nad kindlad oleks,” teadis Kristo, „siis nad kasutaksid seda teistmoodi ära.”

„Jaa, aga mõtle nüüd natuke!” oli Loore endas kindel. „Terve Akadeemiat ümbritsev müür on andureid täis. Igal uksel on DNA-lugerid. Ma kuulsin, et meestetualetis on terve sein niiskusandureid täis pikitud, kuigi vaat see kõlab küll rõvedalt. Koristaja lülitab lihtsalt iga päev pooleks tunniks seina välja, et see hulluks ei lähe ja staatiliste kaadrite tootjat, Eetikakogust rääkimata, üle ei koormaks.”

„Aa, seda ma teadsin juba siis,” kehitas Jarlem õlgu. „Eelmisel päeval oli siin korralik äike ning paari ruutmeetri ulatuses jooksis aia peal hall ämblikuvõrgustik –  ma lootsin, et see tähendab, et siin on süsteem läbi põlenud. No ja see känd, mis jääb otse nugapalli väljaku äärde! Tolle äikesega see alla tuligi – kuus aastat tagasi –  suur oks otse läbi teise korruse akna. Põhimõtteliselt sattusin ma kogemata õige koha peale, viskasin põue mõned raamatud ja kadusin. Üks neist oli „Koodeksilaud algajatele” ning keegi oli selle vahele veel harjutusvihiku jätnud.”

„Vau!”

„Vau-vau,” osatas Jarlem, „ja pühakiri ütleb selle kõige kohta mida?”

„Mitte midagi head, see on kindel,” võttis Kristo jutu kokku.

Jarlemi jaoks olid piirid alati segased olnud. Kui ta mõtles kodulähedases aias kasvavale tšikale, mille osa viljakaid oksi üle tara ulatusid. Seadused lubasid süüa kõiki teisele poole tara maha kukkunud vilju, kuid puu oli siiski aiaomaniku oma ning selle otsast justnagu ei tohtinud. Tegelikkuses togisid siin pea kõik varbaga piiri ning haarasid valmis vilju otse oksalt, põhjendades, et järgmise tuulega kukuks see tšikavili just teisele poole aeda. Tšikaomanik võis ronida oma puu okstel ning sel moel ka üle aia ulatuvatelt okstelt viljad ära korjata, kuid tal polnud luba teise aeda astuda, et neidsamu vilju oma puu küljest noppida. Kui nii võtta, siis Jarlem poleks isegi nööri nüginud, kui ta poleks koolimaja põrandale astunud. Äikesega ümber kukkunud harla oli tänaval –  seega kõigi omand. Harlade otsas turnimine oli lubatud, muutudes karistatavaks patuks alles siis, kui sul tekkis jultumus puu otsast alla kukkuda ja mõni luu murda. Noh, koodeksilaua õpiku varastamine oli muidugi igal juhul patt, sest kuigi harla oli kasutusel ka paberi valmistamise materjalina, ei kuulunud õpik selle konkreetse harla juurde.

 

Esimest korda peatus mees akadeemia ees. Hetkeks kiikas ta väravast sisse - aias jooksid ringi uued noored, kes püüdsid juba olla asjalikud ja kaalutlevad, kuid langetasid viisakuserüü kohe, kui keegi nugapalli mainis. Mees pöördus ja läks edasi, peatudes paarsada meetrit hiljem kohas, kus aastate eest välk maasse lõi.

„Kõrgeauline…” kuulis mees tervituse algust.

„Lugupeetud Hiira,” vastas mees enne kui, tulija lõpetada jõudis. „Pöördu mu poole nimega või ära pöördu üldse, kõrgeauline pole ma kohe kindlasti mitte.”

„Sellegi poolest,” ei andnud vana naine alla ning kummardas veel korra sügavalt.

„Kui ma poisike olin, hävitas üks suvine torm siinse aialõigu andurid ning murdis ühe puu sedavõrd õnnetult, et põhjapoolne haru lõhkus teisel korrusel akna. Ainult üheks ööks oli uks salapäraste teadmiste juurde avatud ning seda ööd kasutades hiilis üks ümbruskonna poisike põnevust otsima.”

„Seda ma ei teadnud,” ütles Lugupeetud Hiira vaikselt. „Ja mingil põhjusel keeldus too noormees hiljem rääkimast.”

„Keegi ei teadnud,” turtsatas mees. „Kui oleks teatud, poleks mind iial valgete hulka valitud, kuid nüüd püüavad nad minust hoopistükkis kõrgeaulist teha.”

„Jumala teed ja soovid on inimesele tihti arusaamatud.”

„Ja väljakutset pakkuvad,” ohkas mees. Jumala ees võis ta häbi tunda, jumalakojas kummardus ta iga kord sügavalt, et oma hingepattudele lunastust saada. Milline juht temast nii saaks!? Juht peaks olema puhas - keegi, kelle poole austuse ja usaldusega vaadata saaks! Selliseid oli vähe, ja kui neid üldse leidus, siis pigem väiksemaarulistena.

 

Jarlemi esimeseks töökohaks oli Eetika Kontrollikoda, lühemalt Eetikakoda. Suur maja, mille igal korrusel olid avarad tööruumid mitmekümnele inimesele mõeldud arvutikohtadega. Neljanda korruse tagumises nurgas oli Jarlemi oma.

„Sinu valimise üheks põhjuseks oli su eelistus piiblilugude hulgast,” rääkis ülemus, kui Jarlemile lauda näitas. „Enne tööle asumist pead sa aga ka ise mõistma, mis suunas su mõttemaailm kallutatud on. Oskad sa ise öelda, millisest piibliloost ma räägin?”

„Ma arvan, et see on Pikra lugu,” pomises noormees.

„Just! Lugu sellest, kuidas kosmosekoletis Pikra vana planeeti ründas. Eetilisest vaatepunktist lähenedes on tegemist küll Toomi looga. Toom oli mees, kes palus Jumalalt õhumulli oma pea ümber, et kosmosetühjuses ellu jääda. Ta palus Jumalal end koletise juurde kanda, võitles tollega ja võitis. Hiljem kinkis Jumal inimestele uue planeedi, et tasuda Toomi vapruse eest. Ta andis meile laeva, millega siia tulla, ning pühkis Pikra laiba kaugele avakosmosesse. Sinu ülesanne on esmalt välja mõelda, kas sa keskendud selle loo puhul pigem kangelasteole, millega Toom hakkama sai, või uue planeedi asustamisele.”

Jarlem noogutas ning jättis ütlemata, et teda on alati lummanud mõte, et kuskil laias universumis on teistsuguseid koletisi, kelle jaoks pole kosmosereis nii keeruline, kes ei vaja Jumala kingitud laevu, ning nii nagu piibel aimata laseb, on hoopis mõne teise ja vähema looja loodud. See viimane vaevas teda endiselt. Pühakiri väitis selgelt, et on vaid üks Jumal, kuid samas ütles ka, et Pikra ei kuulunud Jumala loodud looduse hulka. Kelle loodud ta siis oli? Igale palvele eelnes ju mõte, igale laevale puu.

Järgneva aasta hindas Jarlem eksimuste raskusastet. Varateismelised olid eranditult kõik alati luubi all, kuid hindamisele tuli tihti ka musta poole täiskasvanuid. Teismeliste puhul määrasid hinnangud ära noore nööril kõndimise tulemused. See oli esimene kord, kui Jarlem mõistis, mil moel tegelikult määratakse, kes akadeemiasse pääseb ja kes vaimulikuhüvedega hüvasti peab jätma. Üldine käitumiskoodeks oli kõikidele sama, kuid teismelistele kehtisid teatud erisused. Vanuses 10-12 oli lubatud kaks korda pissuaarist mööda urineerida, kuid mitte kaugemale kui meeter eelduslikust sihtkohast. Jarlem vaatas talle edastatud kaadrid üle, hindas lapsest kumavat sihikindlust ning ümbrusest tingitud takistavaid tegureid ja määras eetilisuse astme. Null tähistas koodeksi ja piibliga kooskõlas olevat tegevust ja kolm tugevat ja tahtlikku eksimist Jumala kehtestatud reeglite suhtes. Nööril kõndimine oli täies mahus vaid sümboolne tegevus, mis aitas vähendada protestide hulka. Paratamatult viis see Jarlemi mõtte küsimuseni, millises mahus olid nende elukorralduslikud reeglid vajalikud ning mil määral kas veidrad reliktid või sümboolsed piirangud.

„Isand Jarlem, ma sooviksin sinuga veidi vestelda,” teatas asutuse juht, Auväärne Nere, ühel pärastlõunal Jarlemi laua juures peatudes. „Tule minuga kaasa!”

Auväärne Nere võttis rääkima hakkamise eel aega. Ta sättis mõne faili oma laual ümber, viipas Jarlemile, kust too juua saaks võtta, ning alles mitu minutit hiljem avas suu:Ma vaatasin statistikat. Räägi mulle, Isand Jarlem, mis on meie asutuse esmane eesmärk?”

„Hinnata piiripealseid situatsioone laiema eetilise tasapinna ulatuses,” vuristas Jarlem organisatsiooni põhikirjapunkti ette.

„Ja mil moel me saavutame selle „laiema eetilise tasapinna”?”

„Iga üksiksituatsiooni hinnatakse vähemalt kümne eetiku poolt, et võtta arvesse võimalikud erisused elukogemuses, konkreetse päritolu kogukonna sisekliimas, kuid säilitades siiski tasakaal, et säiliks Jumalale meelepärane ühiskond ja selle korraldus.”

„Ja siit jõuame me statistikani. Mis sinu meelest juhtub, kui kõik eetikud ühel päeval tänavale urineerimist normaalseks pidama hakkavad?”

Koristajatel oleks rohkem tööd, tahtis Jarlem kiirelt vastata, kuid hoidis sõnad siiski endale. See vastus poleks kindlasti viisakate hulka kuulunud.

„Siis tekiks ühiskondlik kriis,” teatas ta hoopis aeglaselt.

„Mida saaks lahendada kahel viisil,” nõustus Auväärne Nere. „Me saaksime muuta seadust ning kujundada töökohad ümber vastavalt muutunud maailmale. Teise variandina võiksime me kõik nimetatud eetikud töölt lahti lasta, sest nende tegevus on otseses vastuolud täna kehtivate seaduste puhul. Kui kõik juhtuks täna, oleks viimane variant vältimatu. Kui aga anda muutustele aega, lasta neil esmalt kohaneda lokaalselt, kasvada suuremaks tavapraktiliseks normiks, on ka esimene variant täitsa võimalik.” 

„On ka kolmas variant - kui tavapraktikasse imbuvad muutused on liiga radikaalsed…” jõudis Jarlem alustada, kuid Auväärne Nere lõikas poolelt sõnalt vahele:

„...tekitab see teatud ühiskonnakihis vastasseisu, mis võib kujuneda mässueelseks seisundiks. Ajalugu on näidanud, et veidi liiga sageli kaotavad liidrid sel hetkel pea ning tõmbavad normid järsult taas sirgeks. See on koht, mille üle peaksid sa eetikuna tõsisemalt mõtlema. Iga järsk muudatus toob kaasa suuremal hulgal kannatajaid. Kujutle seda sulle juba tuttava sinise nöörina! Mis juhtuks, kui me sikutaksime nööri järsu liigutusega sirgeks ajal, kui keegi selle peal parajasti kõnnib?”

Jarlem noogutas. Iga tema poolt antud rikkumise hinnang oli just nagu üks samm nööril –

väike mõju ühes või teises suunas, olematu nihkumine, mis pikemaajalise kõndimise vältel mitmemeetriseks muutuda võis, vahel suisa nööri sõlme keerates. 

„Isand Jarlem, sinu poolt antud hinnangud on keskmiselt 1,3 pügalat leebemad. Seda suvalise situatsiooni ja probleemi osas, nöörikõnniks valmistujaid eraldi vaadeldes on vahe veelgi suurem. Oskad sa seda selgitada?”

Jarlem neelatas. Oli teemasid ja tegusid, mis jäid vaid tema ja Jumala vahele, kuid kuidas ta peaks selgitama, et soovis neile tänastele noortele samavõrd avatud võimalusi. Legaalselt. 

„Üheks inimkonna eesmärgiks on leida kangelane, kes suudaks teha sama suures ulatuses head kui piiblilugudest tuttav Toom tegi,” keerutas Jarlem, kasutades esimesel tööpäeval saadud ideed. „Erakordse kangelase loomine aga ei alga tema täisealiseks saamise hetkel. Koodeksiteski on kirjas, kuidas lapsi tuleb kasvatada nende sünnihetkest alates, kuidas vanureid tuleb hooldada nende viimase hingetõmbeni. Kangelane ei karda õiget teed otsida ning minu meelest pole õige teda tühise eksimuse pärast maha kanda.”

„Vaat selles ongi probleem!” noogutas auväärne Nere. „See, mis sinu jaoks on tühine eksimus, on ülejäänud hindajate meelest koodeksitega vastuolu otsimine. Kelle turvalisust ja heaolu sa silmas pead?  Räägi mulle oma lapsepõlvest! Ehk annab see mulle parema ülevaate?”

„Ega seal midagi erilist olnud,” mühatas Jarlem, kuid andis siiski kiire ülevaate oma perekonnast. Vanemad, kes töötasid kahel kohal, et lastele kooliteed võimaldada, vanemast vennast, kes akadeemiasse ei pääsenud, ning noorematest õdedest, kelle käekäigust Jarlem lihtsalt ei teadnud midagi. Kiriku liige suhtles oma uue, valge perekonnaga, mitte tolle maisega, mis vastutas ta ilmaletuleku eest.

Järgmisel päeval edutati Jarlem osakonnajuhatajaks. Ilmselt osutus ta must king liigvabameelseks ning tüütust sekeldusest pääsemiseks asus ta hoopis aruandlusel silma peal hoidma. Millega Auväärne Nere siiski ei arvestanud, kui niivõrd noore eetiku ülendas, oli kirikukogu tähelepanu. Jarlem tegi hiilgava karjääri, istudes juba enne neljakümnendat sünnipäeva kiriku ülemkogus ning valiti mõned aastad hiljem suisa juhatuse liikmeks.

 

Mees kõndis linnast välja. Maju oli aastatega juurde ehitatud, teed oma asukohta muutnud ning poisikesepõlves kivistunud mälestus näis vale ja moondununa. Jõgi oli siiski samas sängis ning umbmääraselt suutis ta õige koha paika panna. Hiiglaslik harla püüdis mehe pilgu ning jäi vaid loota, et kõikidest kunagi siin kasvanud puudest oli alles see õige. Ta kiirustas esimese majani, oli juba hoovil labidat pihku haaramas, kui talle meenus tema positsioon. Ta pidi olema eeskujuks, ideaalide ja lootuste loojaks.

„Poiss, tule siia!” hõikas ta eemal seisvale noorukile. „Võta see labidas ja tule minuga kaasa.”

Poiss sai tubli tunni erinevates kohtades kaevata enne, kui labidas metallkarbile pihta sai. Mees käskis karbi välja kaevata ja ära puhastada, kiitis seejärel poissi tubliduse eest, võttis karbi ja läks.

 

53-aastane Jarlem seadis palju kaalutletuma sammu taas kirikukoja hoone poole. Oli ta siis loomult must või valge, kuid oma naist polnud ta iial alt vedanud ning lapsedki olid tänaseks juba suureks kasvanud, koolid lõpetanud ja iseseisvat elu alustanud, mõlemad valgetena, kiriku ja eetikakoja teenistuses. Kogu oma tööinimese-elu oli Jarlem pühendanud Jumala teenimisele nii töös kui sellest väljapoole jääval ajal. Vana karp ta peos andis mõtte, et küllap on osa sellest õrnusest, mis hilisematel aastatel ta naisele osaks sai, seotud just nende vanade piltidega. Siin oli palju selgemalt näha, millised kumerused mis tüüpi tähelepanu nõudsid. Nende piltide abil sai ta oma esimesed magamistoa-teadmised.

„Ma kasutan oma õigust juhatuse nõupidamise kokkukutsumiseks,” lausus Jarlem valvelaua töötajale silma vaadates. „Nad on kõik majas, seega kümne minuti pärast alustan ma kolmandas nõupidamistesaalis.”

„Jah, Auväärne Jarlem!” noogutas noormees püsti tõustes.

„Ma palusin teid siia, sest see, mida ma räägin, ei peaks jõudma suurema hulga inimesteni” alustas Jarlem, kui kõik olid kohale jõudnud. „Nemad pole sellist ebakindlust ära teeninud, kuid teie peate teadma, mida te valite.”

Jarlem avas karbi ja selle sisu valgus lauale, kutsudes auväärsetes esile pominat ja lehtede avamisel ka paar õuduskriiset.

„Need kuulusid mulle enne akadeemiasse astumist, kuid ma võin käsi südamel vanduda, et hilisemas elus ma selliste asjadega kokku puutunud ei ole. Enne, kui te järgmise kõrgeaulise valite, soovin ma, et te mind lihtsalt ära kuulaksite.”

„Räägi, me kuulame!” kõlas Auväärse Elea hääl. Elea oli neist kõikidest vanim, tuntud oma tarmukuse poolest.

„Eetika on nagu sinine nöör Valikusaali põrandal,” alustas Jarlem häält puhtaks köhides. „Oma koodeksitega püüame me seda võimalikult peenikesena hoida, kuid igaüks, kes on piisavalt kaua nööril kõndimist harjutanud, teab, et see nöör kipub oma positsioonilt lahkuma, tekitades väikesi kumerusi ja õnarusi siia-sinna. Need on need ebatasasused, mille silumiseks on ellu kutsutud eetikud. Kui eetikud ühel päeval üksmeelselt arvavad, et mõni asi on vaid väike rikkumine, nihkub nöör meie kõikide jaoks –  see kajastub varem või hiljem ka koodeksite muudatustes.

Ometi pole see ainus viis piiri paigast nihutamiseks, ja uskuge mind, ma olen sellele väga palju aastate jooksul mõelnud. On veel teod, mis selgelt pole eetilised, kuid mille tegijaid iial vahele ei võeta. Kui teadmine rahva seas levib, levib ka patuga kaasa minejate hulk. Mina, Jarlem, sain koha valgete hulgas, kuigi oma teismeliseea seemnepursked korraldasin ma neid samu prostituutide pilte vaadates. Ma ei teadnud tol ajal korrektset sõna, poleks vist iial teada saanudki, kui mu töö poleks toonud mind tolliameti juhi kohale. Minu jaoks olid need mannekeenid - ebaeetiline, kuid siiski kahjutu eksimus varateismelise poisi suust.

Ma olen alati teadnud, et minu valgete hulka valimine oli viga, kuid olen üritanud terve oma elu elada nii, et see leiaks lunastuse Jumala silmis. See, mida teie täna otsustate, jääb teie teada ja arvata. Kui te endiselt leiate mu Kõrgeaulise positsiooni väärilise olevat, siis olge valmis, et seda tüüpi küsimused saavad eelolevatel aastatel kõrgendatud tähelepanu.”

Jarlem ohkas raskelt ning istus toolile, lastes ülejäänutel ta sõnu seedida. Uus hääletus lepiti kokku järgmiseks hommikuks, kuid kui teised olid juba lahkunud, jäi Auväärne Elea veel hetkeks Jarlemi juurde.

„Me olime juba täna hommikul valmis valima musta kingaga Kõrgeaulise. Mulle tundub, et me oleme muudatusteks valmis.”

Jarlem avas vastamiseks suu, kuid Auväärne Elea vaid muigas:

„Kui sa just sisulisteks muudatusteks liiga vana ei ole. See juhtub meie kõigiga - kasvame olemasolevaga liiga kokku.”

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1270)