Pärast esimest nädalat hakkasid inimesed saarelt vaikselt lahkuma. Tribüünid basseini ümber tühjenesid iga päevaga. Suured turistilaevad suundusid tagasi avakosmosesse. Kunstihullud, kommentaatorid ja kriitikud pakkisid Veneetsias kohvreid. Nende pettumus hõljus laguuni kohal nagu katku-udu.


 


Ma olin üks vähestest, kes jäi Murjekile, ja tuli iga päev tribüünile tagasi. Vaatasin tundide viisi, silmad veepinna sinaka väreluse kaitseks kissis. Zima kahvatu kogu liikus basseini ühest otsast teise, nägu allapoole, nii loiult, et teda oleks vabalt võinud hulpivaks laibaks pidada. Kuni tema ujus, mõtlesin mina, kuidas ma selle loo kirja peaksin panema, ning kes selle ära ostaks. Püüdsin meenutada oma esimest ajalehte Marsil. Nad ei maksaks nii hästi kui suured tegijad, kuid osa minust nautis mõtet taas vanu radasid külastada. Sellest oli palju aega möödas Esitasin küsimuse AM-ile, lootuses, et see mulle ajalehe nime meelde tuletab. Neid oli olnud nii palju sadu, kui mu mälu ei peta. Aga vastust ei tulnud. Võttis pikema hetke, enne kui mulle meenus, et olin AM-i eelneval päeval välja lülitanud.  Carrie, sa oled nüüd omapead,” ütlesin endale. Hakka sellega harjuma.


Samal ajal lõpetas ujuja basseinis tiiru ning hakkas tagasi minu suunas ujuma.


Kaks nädalat tagasi istusin ma lõunasel San Marco väljakul ja jälgisin valgeid kujukesi kellatorni valge marmori taustal liuglemas. Veneetsia taevas oli tihkelt täis parkivaid laevu, parras pardas kinni. Nende kõhualuseid katsid lapitekina hiiglaslikud helendavad paneelid, mille värve seadistati vastavalt taevale.


Vaade meenutas üht kunstnikku Laienemiseelsest ajastust, kes sai tuntuks perspektiivi- ja kompositsiooni silmamoondustega: alguse ja lõputa kosed, kokkupõimunud sisalikud. Koostasin endale kujutluspildi ja esitasin AM-ile päringu, kuid ta ei leidnud kunstniku nime.


Lõpetasin kohvi ja panin vaimu arveks valmis.


Olin tulnud siia, valgest marmorist Veneetsiasse, et vaadata Zima viimase töö avamist. Olin aastaid kunstniku vastu huvi tundnud ning lootsin, et pääsen intervjuud tegema. Kahjuks oli veel mõnituhat siseringi inimest samale mõttele tulnud.


Mitte, et konkurents oleks mingit tähtsust omanud - Zima ei olnud ju nõus kõnelema.


Kelner asetas mu lauale kokkuvolditud kaardi.


Meile antud juhised olid napid - tulla Murjekile, vesisele planeedile, millest me kuulnudki ei olnud. Murjeki ainus tõmbenumber oli sinna rajatud Veneetsia koopia - saja seitsmekümne esimene teadaolev ja vaid üks kolmest, mis ehitati täielikult valgest marmorist. Zima otsustas, et Murjek saab koduks tema viimasele teosele ja paigaks, kuhu ta ise avalikust elust taandub.


Raske südamega tõstsin arve, et näha kui suured mu kahjud on. Oodatud arve asemel leidsin hoopis väikese sinise kaardi, mida kattis peen kuldne kaldkiri. Kaardi sinine toon oli täpipealt see puuderjas akvamariin, millest Zima oli oma kaubamärgi teinud. Kaart oli adresseeritud mulle, Carrie Clayle ning kirjas seisis, et Zima soovib minuga avamise teemal rääkida. Kui ma olen huvitatud, peaksin täpselt kahe tunni pärast tulema Rialto sillale.


Kui ma olen huvitatud.


Kiri täpsustas, et ühtki salvestusvahendit, isegi mitte pliiatsit ja paberit, ei ole lubatud kaasa võtta. Nagu muuseas mainiti ka, et minu arve on tasutud. Mul peaaegu et tekkis kiusatus tellida jultunult veel üks kohv ja panna see samale arvele. Aga ainult peaaegu.


 


Kui ma aegsasti silla juurde jõudsin, ootas Zima teener mind juba. Roboti kaarduvast klaasist mannekeenkeha sisemuses pulseerisid peened neoonmehhanismid. Robot kummardas ja pöördus mu poole väga vaiksel toonil. Preili Clay? Kuna olete juba kohal, võiksimegi teele asuda.


Robot juhatas mind trepini, mis viis alla veepiirile. Mu AM järgnes, võbeledes mu õla juures. Meid ootas kaater, mis hõljus mõned meetrid veepinnast. Robot aitas mind tagumisse kabiini. AM hakkas mulle juba kaatrisse järgnema, kuid robot tõstis hoiatavalt käe.


Kahjuks peate selle maha jätma. Mitte ühtegi salvestusvahendit, mäletate?


Vaatasin rohekalt küütlevat koolibrid ning püüdsin meenutada, millal oma alati valvsast kaaslasest viimati lahus olin.


Maha jätma?


 


Sellega ei juhtu siin midagi. Öösel naastes saate ta jälle tagasi.


Ja kui ma keeldun?


Siis jääb kohtumine Zimaga kahjuks ära.


Mõistsin, et robot ei kavatse mu vastust terve pärastlõuna oodata. Mõte, et pean AM-ist eemal olema, pani mu vere tarduma. Aga selle intervjuu nimel olin ma valmis kõike kaaluma.


Andsin AM-ile korralduse kuni mu tagasijõudmiseni paigale jääda.


Kuulekas masin tagurdas minust rohelise metalli välgatades eemale. Mul oli tunne, nagu eemalduks osa minust endast. Klaasist kabiin sulgus mu ümber ning ma tundsin nullimata kiirenduse sööstu.


Veneetsia kaldus meie all ning tõmbus aegamisi triibuks horisondil.


 


Esitasin AM-ile testpäringu - nimetada planeet, millel olin tähistanud oma seitsmesajandat sünnipäeva. Vastust ei tulnud. Olin levist väljas ja pidin usaldama omaenda ajaga küllastunud mälu.


Kummardusin ettepoole. Kas sul on luba mulle öelda, mis täpsemalt toimub?


Kahjuks ei öelnud ta seda mulle, vastas robot ja kuvas jutuajamiseks näo kuklasse. Aga kui  tunnete end hetkekski ebamugavalt, võime kohe Veneetsiasse tagasi pöörduda.


Praegu on kõik hästi. Kes veel on saanud sinise kaardi osaliseks?


Minu teadmist mööda ainult teie.


Ja kui ma oleksin keeldunud? Kas pidid siis kellegi teise kutsuma?


Ei, vastas robot. Aga olgem ausad, preili Clay. Oli ülimalt ebatõenäoline, et tema kutsest keeldute.


 


Lendasime edasi ning kaatri õhulaine lõikas merepinda vahuse vao. Mulle meenutas see pintslit, mida tõmmatakse mööda marmorile kantud märga värvi, nii et valge pind nähtavale tuleb. Võtsin Zima kutse välja ning hoidsin seda ees avaneva silmapiiriga kohakuti, üritades otsusele jõuda, kas kaardi sinine vastab pigem taeva või mere toonile. Tundus, et vastus jääbki lõputult kahe võimaluse vahele värelema.


Zima Blue. Väga täpne sinine toon, ongströmide ja küllastuse skaaladega teaduslikult määratletud. Iga kunstnik oleks võinud nende näitajate alusel partii värvi tellida. Aga teised kunstnikud ei kasutanud Zima Blue tooni - välja arvatud siis, kui teosega sooviti taotluslikult ja läbimõeldult öelda midagi Zima enda kohta.


Zima oli ainulaadne juba esimest korda avalikkuse ette ilmudes. Ta oli teostanud enda kallal äärmuslikke protseduure, mis aitasid tal taluda ekstreemseid keskkondi ilma takistava kaitseülikonnata. Eemalt nägi Zima välja nagu hea kehaehitusega mees, kes kannab liibuvat kombinesooni, kuid lähemale jõudes selgus, et see on tema nahk. Teda kattis üleni sünteetiline materjal, mille värvi ja pinda sai seadistada vastaval Zima meeleoludele ja ümbrusele. Kui seltskondlik norm nõudis, võis see ka riietust imiteerida. Zima nahk suutis tagada siserõhu, kui ta soovis vaakumit kogeda, ning tõmbus jäigaks, et gaasihiiu külgetõmme teda ei lömastaks. Kõigist neist täiustustest hoolimata suutis ta nahk  ajule edastada täielikku tajude paletti. Hingata ei olnud tal vaja, sest kogu kardiovaskulaarset süsteemi asendasid suletud elutagamissüsteemid. Ta ei pidanud sööma, jooma ega jääke väljutama. Tema keha pakatas tillukestest remondimasinatest - see võimaldas tal taluda kiiritustaset, mis oleks tavalise inimese minutitega tapnud.


Keha turvistamine äärmuslike keskkonnamõjude vastu andis Zimale vabaduse otsida inspiratsiooni kõikjalt, kust ta ainult soovis. Ta võis vabalt kosmoses triivida ja tähtedele otsa vaadata - või hulkuda hõõguvates kanjonites planeedil, kus metall voolas nagu laava. Kaamerad, mis ta silmade aset täitsid, suutsid eristada  elektromagnetspektri tohutult laia osa ja neid ühendasid ajuga keerukad protsessormoodulid. Sünesteesialiides aitas tal visuaalset sisendit muusikana tajuda, näha helisid väreleva värvide sümfooniana. Ta nahk toimis kui antenn, mis lasi tal tajuda kõikumisi elektriväljades. Kui kõigest sellest väheks jäi, sai ta vabalt lülituda teda saatvate seadmete andmevoogudesse.


 


Kõike seda arvestades ei saanudki Zima kunst olla muud kui originaalne ning tähelepanu äratav. Tema maastikud ja täheväljad olid suurejoonelised ja ekstaatilised, täis säravaid, ootamatuid värve ja pilkuväänavaid perspektiivipetteid. Traditsiooniliste vahenditega maalitud, kuid tohutus mõõtkavas, kogunes neile kiiresti ustav ostjaskond.


Mõned tööd jõudsid erakogudesse, kuid Zima seinamaalid hakkasid ilmuma ka avalikesse  kohtadesse kogu galaktikas. Kuigi kümnete meetrite suurused, olid need seinamaalid nähtavuspiirini üksikasjalikud. Enamus taieseid valmisid ühe hooga. Zima ei vajanud und, seega töötas ta peatumatult, kuni teos sai valmis.


Seinamaalingud olid vaieldamatult muljetavaldavad. Kompositsiooni ja tehnika vaatepunktist kahtlemata briljantsed. Aga neis oli ka midagi kalki ja õõvastavat. Need olid maastikud ilma ühegi inimeseta, kui välja jätta kunstniku enda kaudne vaatenurk.


Otse öeldes - neid oli väga ilus vaadata, aga koju seinale ma neid ei tahtnud.


Muidugi ei jaganud kõik seda arvamust, sest vastasel juhul ei oleks Zima nii palju teoseid müünud. Aga paratamatult jäin mõtlema, kui paljud ostsid ta maale kunstniku isiku, mitte tööde kunstilise väärtuse pärast.


Sellised olid asjaolud siis kui ma esimest korda Zimat tähele panin. Ma lahterdasin ta huvipakkuvaks, kuid kitšiks. Võibolla artikli vääriliseks, kui tema või ta kunstiga peaks midagi põnevat juhtuma.


Ja juhtuski - kuigi kõigil, ka minul, võttis selle märkamine aega.


 


Ühel päeval, pärast tavapärasest pikemat valmimisaega, avas Zima seinamaali, milles oli midagi justkui teisiti. Maal kujutas keerduvat tähtedest tikitud udukogu atmosfäärita kaljunuki kohal.


Keskplaanil kraatriserval, osaliselt udukogu katmas, paiknes pisike sinine ruut. Alguses jäi mulje, et lõuend oli sinise värviga krunditud ning Zima jättis väikse osa värvimata. Ruudul ei olnud kaalu, ei ühtki detaili, mis viitaks seosele maastiku või taustaga. Aga see ruut oli seal sihilikult - lähedalt vaadates oli näha, et see oli värvitud kraatri kaljuse serva peale. See tähendas midagi.


 


Ruut oli alles algus. Sestsaadik leidus kõikidel Zima loodud seinamaalidel mõni sarnane geomeetriline kujund: kompositsiooni sobitatud ruut, kolmnurk, ovaal


Möödus tükk aega, enne kui märgati, et kujundite sinine toon kordus teosest teosesse. See toon oli Zima Blue - seesama sinise varjund, mis kuldtähtedega kaardil.


 


Järgneva aastakümnega muutusid abstraktsed kujundid aina domineerivamaks, surudes teised elemendid kompositsioonist välja. Kosmilised vaated taandusid kitsasteks kriipsudeks, mis raamistasid puhtaid ringe, ruute, kolmnurki. Kui ta varasemaid töid iseloomustasid külluslikud pintslitõmbed ja paksud värvikihid, siis need sinised kujundid olid maalitud peegelsiledaks.


 


Abstraktsete siniste kujundite sissetung hirmutas juhuslikud ostjad Zimast eemale. Peagi esitles Zima üleni sinist seinamaali. Nähes tööd, mis oli nii suur, et kattis terve tuhandekorruselise hoone külje, arvasid paljud, et Zima on oma loominguliste võimete piirile jõudnud.


Kuidas nad kõik eksisid...


 


Tundsin kaatrit aeglustumas. Me lähenesime väikesele saarele - muid pinnavorme ei paistnud ühestki suunast.


Te olete esimene, kes seda näeb, lausus robot. Moonutuskate ei lase meid kosmosest jälgida.


Saar oli umbes kilomeetrise läbimõõduga, lame ja kilpkonnakujuline ning seda piiras kitsas kahvatu liivariba. Saare keskel kerkis madal platoo, millelt oli ristküliku jagu taimkatet eemaldatud. Mu silm tabas mulla taustal läikiva sinise nelinurga; selle ümber paistsid kerkivat astmelised tribüünid.


 


Kaater vähendas kõrgust ja kiirust ning laskus jõnkshaaval, kuni peatus tribüünide taga. Maandusime madala, krohvitud majakese juures, mida ma lähenemisel ei olnud märganud.


Robot väljus kaatrist ning aitas ka mind maha.


Zima jõuab kohe,ütles ta, astus tagasi pardale ja kadus taevasse.


Tundsin ennast äkitselt väga üksi ja haavatavana. Merelt tulnud tuuleiil puhus mulle liiva silma. Päike hiilis horisondi suunas ning varsti võis jahedust oodata.


Kui mind tabasid esimesed paanikatorked, väljus majakesest mees, kes hõõrus käsi vastamisi. Ta tuli mööda kiviplaatidest teerada minu poole.


Tore, et tulla said, Carrie.


Muidugi oli see Zima. Mul hakkas kohe piinlik, et olin ta kohaletulekus kahelnud.


Tere,” ütlesin kohmakalt.


Zima ulatas käe. Surusin seda, tunnetades tehisnaha plastikutaolist pinda. Täna oli ta nahatoon tuhm tinahall.


Lähme, istume rõdule ja naudime päikeseloojangut.


Lähme, nõustusin.


 


Ta pööras selja ning suundus majakese poole. Kui ta kõndis, mänglesid ta tinahalli naha all lihased. Ta seljanahk veikles soomusjalt, justkui oleks sinna laotud peeglikildude mosaiik. Ta oli kaunis kui raidkuju, lihaseline nagu panter. Ta oli ilus mees, isegi pärast kõiki muutuseid, aga minu teada ei olnud tal kunagi kallimat olnud - või üleüldse mingit eraelu. Kunst oli tema jaoks kõik.


Järgnesin talle, ise kohmetunud ja sõnatu.


Zima juhatas mind sisse, läbi vanamoelise köögi ja vanamoelise salongi, täis tuhandeaastast mööblit ja kaunistusi.


Kuidas lend möödus?


Hästi.


Ootamatult ta pöördus ja vaatas mulle otsa. Ma unustasin küsida Kas robot nõudis, et sa Aide Memoirei maha jätaksid?


Jah.


Väga hea. Ma tahtsin nimelt sinuga rääkida, Carrie, mitte mingi surrogaatse salvestusseadmega.


Minuga?


Tema tinamaski-nägu võttis uuriva ilme.


Kas sa saad mitmesõnaliste lausetega ka hakkama või võtad alles hoogu?


Eh...


Rahu, sõnas ta. Ma ei taha sind proovile panna, alandada ega muud sellist. See siin ei ole lõks ja sa ei ole mingitki pidi ohus. Keskööks jõuad Veneetsiasse tagasi.


Kõik on korras, puterdasin ma. Lihtsalt aupaiste on natuke ere.


Pole vaja liialdada. Ma ei ole kaugeltki esimene kuulsus, kellega sa kohtud, või kuidas?


Jah, aga...


Inimesed peavad mind hirmuäratavaks,” ütles ta. Aga ajapikku saavad nad sellest üle ja imestavad siis, millest see kõik.


Miks mina?


Sest sa küsisid ilusasti, vastas Zima.


Tõsiselt, palun.


Olgu. Tegelik põhjus on natuke pikem, kuid sa tõesti küsisid ilusasti. Olen aastate jooksul su töid mõnuga lugenud. Inimesed usaldavad tõe päevavalgele toomise tihti just sinule, eriti elu lõpusirgel.


Sa rääkisid karjääri lõpetamisest, mitte suremisest.


Mõlemal juhul on tegu avalikust elust taandumisega. Sinu töö tundub mulle alati aus, Carrie. Ma ei tea kedagi, kes väidaks et teda on su lugudes vääriti kujutatud.


Aeg-ajalt seda ikka juhtub, vastasin. Sellepärast ma hoiangi alati AM-i ligidal, et keegi ei saaks öeldut hiljem vaidlustada.


Minu loo puhul ei oma see tähtsust.


Vaatasin Zimale häbenematult silma. Siin peitub midagi enamat, eksole? Mingi muu põhjus, miks just mina selle õnne osaliseks sain?


Ma tahaksin sind aidata, vastas ta.


 


Kui kõneldakse Zima sinisest perioodist, peetakse enamasti silmas hiiglaslikke seinamaale. Ja kui ma ütlen hiiglaslikke, siis ma mõtlen tõeliselt hiiglaslikke. Varsti olid need nii suured, et varjasid maju ja avalikku ruumi, need olid piisavalt suured, et orbiidilt vaadata. Kõikjal galaktikas võis leida kahekümnekilomeetriseid lõuendeid, mis rippusid erasaarte kohal või tõusid tormides mäslevast merest. Hind ei olnud kunagi takistuseks, sest Zimal oli ohtralt üksteisega võistlevaid sponsoreid, kes kõik soovisid enda nimele kõige uuemat ja suuremat teost. Taiesed aina kasvasid, kuni vajasid keerukat ripptehnoloogiat, mis neid gravitatsiooni ja ilmastikku trotsides püstisena hoiaks. Tööd läbistasid planeetide atmosfääre ja turritasid kosmosesse. Need helendasid omaenese valguses, paindusid kaarte ja lehvikutena, küllastades sinisega kogu vaataja silmapiiri.


 


Nüüdseks oli Zima ülimalt kuulus, isegi nende jaoks, keda tema kunst eriti ei huvitanud. Ta oli see veider küborgist kuulsus, kes tegi suuri siniseid rajatisi; mees, kes ei andnud ühtegi intervjuud ega vihjanud kordagi oma kunsti isiklikele tähendustele.


Aga see oli sada aastat tagasi ning Zima töö ei olnud kaugeltki valmis.


Tema teosed kasvasid liiga suureks, et neid planeetidele paigaldada. Nii siirdus Zima muretult avakosmosesse, valmistades üüratuid, kümnetuhande kilomeetri laiuseid vabalt hõljuvaid siniseid lehti. Enam ei töötanud ta pintsli ja värviga; nüüd purustasid kaevandusrobotite hordid toormaterjaliks asteroide. Zima tööde näitamisõiguste nimel võistlesid nüüd tähesüsteemide majandushiiud.


 


Umbes sellel ajal tärkas taas minu huvi Zima vastu. Külastasin üht tema kuupakkimist - kogu taevakeha kapseldati sinisesse kaanega anumasse, nagu oleks kübar karpi pandud. Kaks kuud hiljem värvis ta siniseks terve gaasihiiu troopikavööndi - ja ka seda käisin ma planeedi rõngastest pealt vaatamas. Kuus kuud hiljem muutis ta päikesest mööduva komeedi pealispinna koostist, nii et see joonistas Zima Blue tooni juti läbi terve süsteemi. Aga soovitud loole ei olnud ma sammugi lähemal. Ma muudkui küsisin intervjuud ja iga kord lükati mu palve tagasi. Ma teadsin ainult, et Zima sinine kinnisidee pidi olema midagi enamat, kui kunstiline kapriis. Kuni ma seda kinnisideed ei mõistnud, ei olnud mul ka lugu, kõigest niisama tore pajatus.


Ja niisama pajatusi ma ei kirjuta.


Nõnda ma ootasin. Ja siis, nagu miljonid teised, kuulsin ma Zima viimasest kunstiteosest ning suundusin Murjekil asuvasse võlts-Veneetsiasse. Ma ei lootnud saada intervjuud ega ühtegi uut infokildu. Mul oli lihtsalt vaja kohal olla.


 


 


Astusime läbi klaasist lükandukse rõdule. Valge laua ääres seisid kaks lihtsat valget tooli. Laud oli kaetud, sellel olid joogid ja kauss puuviljadega. Piirdeta rõdu taga taganes kuiv maapind järsakuna, tehes nii ruumi merevaatele. Vesi oli rahulik ja ahvatlev, loojuv päike peegeldus sellel nagu hõberaha.


Zima andis märku, et ma istuksin. Ta viipas kahe veinipudeli suunas.


Carrie, punast või valget?


Avasin vastuseks suu, kuid sõnu ei tulnud. Tavaolukorras oleks AM küsimuse ja vastuse vahele jääva viivu jooksul tasakesi mulle valiku ette söötnud. AM-i teate puudumine kiilus mu mõttevoolu kinni.


Punast, ma arvan, pakkus Zima. Kui sa just tungivalt vastu ei ole.


Päris otsustusvõimetu ma nüüd ka ei ole, vastasin.


Zima valas mulle klaasi punast ning uuris taeva taustal joogi puhtust. Muidugi mitte,ütles ta.


Lihtsalt pisut imelik tunne on.


Ei peaks ju imelik olema, vastas ta. Sa elasid sadu aastaid sedamoodi.


Sa mõtled, loomulikul viisil?


Zima valas endalegi klaasi punast veini, kuid ei joonud, vaid ainult nuhutas aroome. Jah


Aga tuhat aastat pärast sündimist elamises ei ole midagi loomulikku, vastasin ma. Mu loomulik mälu küllastus umbes seitsesada aastat tagasi. Mu pea on nagu mööblit täis topitud maja. Tahad midagi sisse tuua, tuleb midagi välja tõsta.


Tuleme korraks veini juurde tagasi, lausus Zima. Tavaliselt oleksid AM-i nõu kuulanud?


Kehitasin õlgu. Jah.


Kas AM soovitab alati üht kahest võimalusest? Näiteks alati punast veini või alati valget veini?"


See ei ole nii lihtne, vastasin. Kui ma eelistaksin selgesti üht, siis jah, AM soovitaks mulle alati seda üht. Aga mul pole sellist eelistust. Vahel maitseb mulle punane vein, vahel valge. Vahel ei soovi ma üldse veini. Lootsin, et mu ägestumine ei ole ilmselge. Aga pärast edukat näitemängu sinise kaardi, roboti ja kaatriga ei tahtnud ma Zimaga oma mäluvääratuste üle arutleda.


Valik on siis juhuslik? uuris ta edasi. AM oleks võinud soovitada nii punast kui valget?


See ei ole ka päris nii. AM on minuga olnud juba sadu aastaid. See on jälginud, kuidas ma veini joon, tuhandeid kordi, tuhandetes erinevates olukordades. See teab suure tõenäosusega, milline veinivalik oleks antud parameetrite alusel parim.


Ja sa järgid neid soovitusi kõhklemata?


Võtsin lonksu punast veini. Aga muidugi. Kas soovituste eiramine, lihtsalt oma vaba tahte tõestamiseks, ei oleks lapsik? Pealegi, soovitatud valikuga olen ma tõenäoliselt rohkem rahul.


Aga kui sa aeg-ajalt suuniseid ei ignoreeri, kas ei muutu su elu siis lõpuks ootuspäraste reaktsioonide kogumiks?


Võib-olla, vastasin. Aga kas see on halb? Kui ma olen rahul, siis milleks muretseda?


Ma ei kritiseeri sind, lausus Zima. Ta naeratas ja kui ta seljatoele naaldus, andis küsimustega kerkinud pinge järele. Tänapäeval ei kasuta just paljud AM-i, või kuidas?


Ma ei oska öelda.


Vähem kui protsent kogu galaktika elanikkonnast. Zima nuusutas taas veini ning vaatas läbi klaasi taevast. Peaaegu kõik teised on vältimatuga leppinud.


Tuhande aasta jagu mälestusi vajab haldamiseks masinaid. Mis siis?


Selleks on teistsugused masinad, vastas Zima. Neurosiirikud, mis on täielikult inimese isiksusega ühendunud. Need ei eristu bioloogilisest mälust. Sul ei oleks vaja veiniküsimuses AM-i poole pöörduda, sa ei peaks kinnitavat sosinat ootama. Sa teaksid ise.


Mis seal vahet on? Praegu lasen ma masinal kõike kogetut salvestada ja masin saadab mind kõikjal. Masin ei jäta midagi tähele panemata ja see oskab mu päringuid nii tõhusalt ennustada, et enamasti ei pea ma küsimagi."


Masin on haavatav.


Seda varundatakse regulaarselt. See ei ole haavatavam kui kobar siirikuid. Vabanda, aga see vastuväide pole kuigi mõistlik.


Sul on muidugi õigus. Kuid AM-i kahjuks räägib põhimõttelisem argument. See on liiga täiuslik. See ei tea, kuidas moonutada või unustada.


Kas see mitte ei olegi eesmärk?


Mitte päriselt. Kui sa midagi meenutad, näiteks meie vestlust saja aasta pärast, siis mõningaid asju mäletad sa teisiti. Aga need teisiti mäletatud asjad saavad osaks sinu mälust ja iga meenutamine lisab neile kaalu ja kuju. Tuhande aasta pärast ei ole sellel, kuidas sa meie jutuajamist mäletad, enam reaalsusega palju ühist. Siiski oleksid sa valmis vanduma et mäletad kõike täpselt."


Aga kui AM oleks minuga, oleks meil täiuslik salvestus sellest, kuidas kõik tegelikult oli.


Jah, oleks, vastas Zima, aga see pole sama, mis elav mälestus. See on fotograafia - mehhaaniline salvestusprotsess.Salvestusse ei mahu kujutlusvõime, ei mahu võimalus üksikasju valikuliselt teisiti mäletada. Ta täitis vaikides mu klaasi.


Kujuta ette, et igal väljas istumist väärival pärastlõunal oled sa otsustanud punase veini kasuks ja ei ole seda valikut üldjoontes kunagi kahetsenud. Aga ükskord, ei teagi mispärast, otsustad sa valge kasuks, vastupidiselt AM-i juhatusele - ja kogemus on võrratu. Kõik sobitub kui võluväel: seltskond, vestlused, hilise pärastlõuna õhustik, suurepärane vaade, poolpurjakil elevus. Suurepärasest õhtupoolikust saab täiuslik õhtu.


Sellel ei pruugi mu veinivalikuga midagi pistmist olla, vastasin.


Ei, nõustus Zima. Ja AM ei pea üht õnnelikku olude kokkusattumust tähtsaks. Ühekordne kõrvalekalle ei mõjuta selle ennustusmudelit kuigivõrd. Järgmine kord soovitab see sulle ikkagi punast veini.


Mind kõditas mõistmisega kaasnev ebamugavustunne. Aga inimlik mälu töötab teistmoodi.


Just. Inimmõistus võtab ühest erandist kinni ja omistab sellele teenimatult tähtsust. Nii võimendatakse mälestuse positiivseid külgi ja surutakse alla ebameeldivused - kärbes, kes su näo ees pirises, mure laevaga kojusaamise pärast, kingitus, mille hommikul ostmata unustasid.


Sa mäletaksid ainult naudingu kuldset kuma. Järgmisel korral valid ehk jälle valge veini, ka ülejärgmisel. Ühest kõrvalekaldest võib muutuda kogu su käitumismuster. AM ei lubaks seda.  Sa peaksid masina soovitusi eirama mitmeid, mitmeid kordi, enne kui see vastumeelselt oma mudelit uuendaks ja hakkaks sulle punase veini asemel valget soovitama.


Hea küll, vastasin, soovides teemat endast eemale ja rohkem Zimale suunata. Aga mis käegakatsutavat erinevust on selles, kas tehismälu on minu pea sees või väljas?


Tohutu erinevus, vastas Zima. AM-is salvestatud mälestused on igaveseks lukustatud. Sa võid neid üle küsida niipalju, kui tahad, kuid sellega ei võimendata ega eemaldata ühtegi detaili. Aga siirikud töötavad teisiti. Need on disainitud veatult ühilduma bioloogilise mäluga nii põhjalikult, et kandja ei tee enam vahet. Ning seepärast on niisugune mälu paindlik, mälestused vormitavad, vigade ja moonutustega.


Ekslikud, lisasin.


Aga eksitusteta ei ole kunsti. Ja ilma kunstita ei ole tõde.


Eksimused viivad tõeni? Hea nali.


Ma mõtlen tõde kõrgemal, metafoorilisel tasemel. See kuldne pärastlõuna? See oli tõde. Tüütu kärbse meenutamine ei oleks sellele midagi käegakatsutavat lisanud. See oleks pigem väärtust kahandanud.


Seda õhtupoolikut ei ole olnud. Nagu ka seda kärbest, vastasin. Mu kannatus oli katkemas. Tead, ma olen tänulik, et sa mind siia kutsusid. Aga ma lootsin siit leida midagi enamat kui loengut teemal, kuidas ma enda mälestusi haldan.


Tegelikult, lausus Zima, oli selles pikas jutus mõte. Minu kohta, kuid sinu kohta niisamuti. Ta pani klaasi käest. Kas jalutame veidi? Ma tahaksin sulle basseini näidata.


Päike ei ole veel loojunud, vastasin.


Zima naeratas: Alati on teine kord.


Ta juhatas mind ringi läbi maja ja teiselt poolt uksest välja. Käänuline rada tõusis laugelt valgete kiviseinte vahel, mida loojuva päikese kiired kullaga üle kallasid. Jõudsime lamedale platoole, mida olin kaatriga lähenedes näinud. Moodustised, mida olin tribüünideks pidanud, olidki seda - ridamisi kolmekümne meetrini kõrguvaid ehitisi, tagakülgedel trepid nende eri korrustele. Zima juhatas mind varjudest hämarasse tribüünialusesse ja sealt läbi turvaukse piiratud alale. Sinine pind, mida lennul nägin, osutus tagasihoidlikuks nelinurkseks basseiniks; vett selles ei olnud.


Zima juhatas mind basseini servale.  


Bassein, laususin. Sa ei teinudki nalja. Ja tribüünid?


Siin see sünnib,ütles Zima. Minu viimase teose avamine ja minu taandumine avalikust elust.


Bassein ei olnud veel päris valmis. Kaugemal nurgas kleepis väike kollane robot keraamilisi plaate paika. Meiepoolne osa oli juba plaaditud. Märkasin, et mitmed plaadid olid mõranenud ja katkiste servadega. Õhtupooliku valguses ei olnud ma kindel - meie ümber laskusid tihedad varjud - kuid tundus, et plaatide sinine toon on Zima Blue.


Kas pärast tervete planeetide ülemaalimist ei jää seda nagu väheks?


Mitte mulle, vastas Zima. Minu jaoks on see koht, kus rännak lõpeb. Kõik senine on mind siiani toonud.


Toonud vana kulunud basseini äärde?


See ei ole suvaline vana bassein, vastas ta. 


 


Ta tegi mulle saarel ringkäiku, sellal kui päike mere taha puges ja värvidest kadus sära.


Mu vanad seinamaalingud tulid südamest,ütles Zima. Mu tööd olid sellepärast nii tohutu suured, et teema ise nõudis seda.


Need olid head tööd, laususin.


Need olid müügiks tehtud. Tohutud, kriiskavad, pretensioonikad, populaarsed ja täiesti hingetud. Kuigi need tulid südamest, ei olnud need head.


Ma ei vastanud. Ka mina olin tema tööde puhul sama tundnud: need olid sama üüratud ja ebainimlikud kui nende inspiratsioon, ning nende ainulaadsus tulenes vaid Zima enda küberneetilistest lisadest. Sama hästi oleks võinud kiita maali selle eest, et autor on pintslit hambus hoidnud.


Minu teosed ei öelnud kosmose kohta midagi, mida kosmos poleks ise suuteline ütlema. Veelgi enam, need ei öelnud midagi minu kohta. Mis sellest, et ma kõndisin vaakumis ja ujusin vedela lämmastiku meredes? Mis sellest, et ma näen ultravioletseid footoneid ja tunnen elektriväljade maitset? Kõigi nende lisade külgepookimine on olnud piinarikas ja äärmuslik. Kuid mu lisad ei paku midagi niisugust, mida iga kunstnik tasemel esindusdrooni abiga teha ei võiks.


Sa oled enda suhtes veidi liiga kriitiline, arvasin ma.


“Üldsegi mitte. Nüüd võin ma nii rääkida, sest tean, et lõpuks ometi olen ma loonud midagi väärtuslikku. Aga see juhtus täiesti ootamatult.


Sa mõtles seda sinist värki?


Sinist värki. Ta noogutas. Kõik algas kogemata: kandsin valet värvi peaaegu valmis tööle. Tuhm akvamariini jälg peaaegu-mustal taustal. Mind oleks nagu välk tabanud. Tundus, nagu oleksin avanud tee jõuliste ürgsete mälestusteni, kogemusvalda, kus see värv on mu maailma keskpunkt."


Mis mälestus see selline oli?


Ma ei teadnud. Ma teadsin ainult, et see värv kõnetab mind - justkui oleksin ma seda terve elu otsinud, püüdnud seda vabaks päästa. Ta jäi hetkeks mõttesse. Sinine värv on alati eriline olnud. Tuhat aastat tagasi ütles Yves Klein, et selles peitub värvi enda olemus: värv, mis kõneleb kõigi teiste värvide nimel. Kord otsis üks mees terve elu kindlat sinise varjundit, mida ta lapsepõlvest mäletas. Juba hakkas ta lootust kaotama, kartis, et ei leia seda kunagi, arvas et oli selle varjundi välja mõelnud, et seda ei saanudki looduses olemas olla. Ja siis ühel päeval sattus see sinine jälle ta teele - seda tooni oli üks mardikas loodusmuuseumis. Ja mees nuttis suurest õnnest.


Mis on Zima Blue? küsisin. Kas ka mardikavärvi sinine?


Ei, vastas ta. Mardikas see ei olnud. Aga ma pidin teada saama, ükskõik kuhu otsingud mind ka ei viiks. Ma pidin teada saama, miks see sinine mulle nõnda palju korda läheb ja miks see mu kunsti vallutab.


Jus sa ise lubasid vallutada, laususin.


Mul ei olnud valikut. Mida tungivamaks ja jõulisemaks muutus sinine, seda lähemale tundus tulevat vastus. Mulle tundus, et kui ma saaksin sellesse sinisesse sukelduda, saaksin vastused kõikidele küsimustele. Ja ma mõistaksin iseennast kui kunstnikku.


Nii? Ja kas mõistsid?


Ma mõistsin iseennast, vastas Zima. Aga sellist vastust ei osanud ma  oodata.


Mida sa teada said?


Zima ei vastanud kohe. Jalutasime aegamisi, mina tema nõtkest musklis kogust paar sammu tagapool. Jahedus võttis maad ja ma soovisin, et oleksin taibanud mantli kaasa võtta. Mõtlesin, kas paluda Zimalt üht laenuks, kuid kartsin tema mõttelõnga katkestada. Suu pidamine on mu töö kõige raskem osa.


Me rääkisime ennist kui ekslik on mälu,” ütles ta.


Jah.


Ka minu mälu oli lünklik. Alates siirikute paigaldamisest mäletan ma kõike, kuid see hõlmab mu elust vaid viimast kolmesada aastat. Ma teadsin, et olen palju vanem, kuid elust enne siirikuid meenusid vaid üksikud killud, tükikesed, mida ma ei suutnud tervikuks koondada. Ta aeglustas sammu ja pöördus minu poole, silmapiiri kahvatuv oranž põselt peegeldumas.


Ma teadsin, et mul tuleb minevikku kaevuda, kui tahan mõista, miks Zima Blue sinine nii tähtis on.


Kui kaugele sa jõudsid?


See oli nagu arheoloogia, vastas ta. Ma ajasin oma mälestuste jälgi kõige varasema kinnitatud sündmuseni - see oli veidi pärast siirikute paigaldamist. Nii jõudsin ma Harkov Kaheksale - üks planeet Garlini lookes, siit oma üheksateist tuhat valgusaastat. Mul oli meeles ainult ühe tollase tuttava nimi - Cobargo.


Cobargo nimi üksi ei öelnud mulle midagi, kuid isegi AM-i abita teadsin üht-teist Garlini looke kohta. See oli galaktika piirkond, kuhu mahtus kuussada elukõlbulikku süsteemi, mida pitsitasid võimuvõitluses kolm majandushiidu. Tavapärane avakosmose seadus Garlini lookes ei kehtinud. Piirkond kuulus põgenikele.


Harkov Kaheksal pakuti teatavat sorti teenuseid, jätkas Zima. Tervel planeedil oli varustus ja valmisolek pakkuda selliseid meditsiinilisi teenuseid, mida mujalt ei saanud. Ebaseaduslikke küberkohandusi ja muud säärast.


Kas seal…” Jätsin küsimuse õhku.  


Seal sai minust sai see, kes ma olen,” ütles Zima. Muidugi, pärast Harkov Kaheksat jätkasin ma muudatustega - suurendasin vastupidavust äärmuslike keskkondade suhtes, avardasin tajuvõimekust, kuid minu olemus, see, kes ma olen, sündis Cobargo kliinikus noa all.


Nii et enne Harkov Kaheksale jõudmist olid sa tavaline mees? küsisin.


Siinkohal muutub asi keeruliseks, vastas Zima ja sammus tasakesi mööda rada. Kui ma kohale jõudsin, püüdsin kõigepealt muidugi Cobargo üles leida. Arvasin, et küllap suudan tema abiga mälukildudest pildi kokku panna. Aga Cobargo oli läinud, kuhugi Garlini soppidesse kadunud. Kliinik oli alles, aga nüüd juhatas seda tema lapselaps.


Vean kihla, et ta ei olnud kuigi jutukas.


Ega olnud tõesti; teda oli vaja veenda. Õnneks oli mul vahendeid. Natuke altkäemaksu siin, natuke väljapressimist seal. Zima muigas kergelt. Lõpuks nõustus ta haigla toimikuid avama ning uurima vanaisa logi minu visiidi kohta.


Pöörasime ümber nurga. Taevas ja meri olid ühtlaselt halliks sulandunud, kummaski ei olnud enam kübetki sinist.


Mis juhtus?


Arhiividest selgus, et ma ei ole kunagi inimene olnudki, vastas Zima. Ta vaikis, lubades öeldul täie selgusega mõjule pääseda. Zimat ei eksisteerinud enne, kui ma kliinikusse jõudsin.


Ma oleksin andnud kõik salvestusdrooni nimel. Muu puudumisel kasvõi pabermärkmiku ja pliiatsi nimel. Kortsutasin kulmu, otsekui sunniks see mu mälu paremini tööle.


Kes sa siis olid?


Masin, vastas ta. Keerukas robot, autonoomne tehismõistus. Selleks ajaks, kui ma Harkov Kaheksale jõudsin, olin ma juba sajandeid vana ning mul oli täielik juriidiline sõltumatus.


Ei, vastasin. Sa oled masinaosadega inimene, mitte masin.


Kliiniku andmed olid üheselt mõistetavad. Sinna minnes olin ma robot. Inimkujuline robot, seda küll, kuid siiski ilmeksimatult masin. Mind võeti juppideks ja minu kesksed kognitiivsed funktsioonid istutati kunstlikult kasvatatud bioloogilisse kehasse.” Ta koputas sõrmega vastu tinahalli peanuppu. Siin sees on palju orgaanilist materjali ja ka väga palju küberneetilist masinavärki. Raske öelda, kus üks algab ja teine lõpeb. Veel raskem on öelda, kumb neist on peremees ja kumb sulane.


Vaatasin enda kõrval seisvat kogu, sundides oma mõistust sööstma nii kaugele, et suudaksin teda masinana ette kujutada. Pehme ja rakulise koostisega masinana, kuid mitte inimesena. Veel ei suutnud ma seda näha. Viivitasin. Kliinik võis sulle valetada


Ei usu. Neil oleks palju parem meel, kui ma ei oleks teada saanud.


Olgu siis. Oletagem, et nii oligi... jätkasin.


Sellised olid faktid. Neid oli lihtne tõestada. Kontrollisin Harkov Kaheksa tolliandmeid ja lugesin sealt, et paar kuud enne operatsiooni oli planeedi õhuruumi sisenenud autonoomne robotüksus."

 See ei pruukinud olla sina.


“Ühtki teist robotüksust ei olnud mitukümmend aastat planeedi ligigi tulnud. See pidin olema mina. Veelgi enam, logides oli kirjas ka roboti lähtesadam.


Ja see oli?


Planeet, mis jääb Garlini lookest veel kaugemale. Lintan Kolm, Muara Arhipelaagis.


Ilma AM-ita oli tunne, nagu otsiksid keelega puuduvat hammast. Ma vist ei teagi seda.


Tõenäoliselt mitte. See pole maailm, kuhu keegi vabatahtlikult läheks. Plaanilised  valgusmurdjad sinna ei sõida. Ainus põhjus, mis ma sinna oleksin läinud...


Sa käisid seal?


Kaks korda. Üks kord enne protseduure Harkov Kaheksal ja nüüd, hiljem uuesti, et välja selgitada, kus ma olin enne Lintan Kolme. Jälg hakkas pehmelt öeldes jahtuma Aga ma küsisin õigeid küsimusi, torkisin õigeid andmebaase ning lõpuks leidsin, kust ma tulnud olin. Aga ka see ei olnud veel lõplik vastus. Teele jäi palju maailmu ja iga sammuga muutus seosteahel aina hapramaks. Aga minu poolel oli järjekindlus.


Ja raha.


Ja raha, vastas Zima ning tunnustas mu kommentaari viisaka väikese noogutusega. See aitas märkimisväärselt.


Mida sa siis lõpuks leidsid?


Ajasin jälgi algallikani. Harkov Kaheksal olin ma kiire taibuga masin, inimtasemel mõistusega. Aga ma ei olnud algusest peale nii nutikas, nii keerukas. Mind oli täiendatud sammhaaval, kuidas aeg ja võimalused lubasid.


Sina ise?


Mingist hetkest alates, jah. Siis, kui mul oli juba autonoomsus ning seaduslik sõltumatus. Aga sellise vabaduse välja teenimiseks pidin eelnevalt saavutama teatud intelligentsitaseme. Enne seda olin ma olnud lihtsam masin nagu suguvõsa reliikvia või lemmikloom. Mind pärandati ühelt omanikult teisele, põlvkondade kaupa. Igaüks lisas midagi. Nad tegid mind targemaks.


Milline sa alguses olid?


Ma olin projekt,” vastas ta.


 


 


Zima juhatas mind tagasi basseini juurde. Ekvatoriaalne öö saabus järsku ning prožektorid  tribüüni kohal kallasid kõikjale tehisvalgust. Basseinirobot oli vahepeal viimased plaadid paika liiminud.


See on nüüd valmis, lausus Zima. Homme tehakse vuugid ja ülehomme laseme vee sisse. Siis ma vahetan vett, kuni see on piisavalt selge."


Ja siis?


Siis sean end etteasteks valmis.


Kuni me basseini juurde kõndisime, jutustas Zima, mida ta oma päritolu kohta teadis. Zima sai alguse Maal, veel enne minu sündi. Ta pani kokku asjaarmastaja, andekas noormees, keda huvitas praktiline robootika. Neil päevil oli see noormees üks paljudest üksiküritajatest ja huvigruppidest, kes üritasid tehismõistuse problemaatikat lahti muukida.


Seda leiutajat huvitasid kõige rohkem kolm aspekti: tajud, navigeerimine ning iseseisev probleemilahendus. Ta ehitas palju roboteid, putitas neid meisterduskomplekitdest, mänguasjadest ja varuosadest. Robotite mõistused - kui neid võis üldse sedasi nimetada - klopsis ta kokku mahakantud arvutijuppidest, nii et ka kõige lihtsamad programmid ajasid piiratud mälu ja protsessorid umbe.


Noormees täitis kogu elamise selliste lihtsate masinatega, nuputades iga ülesande täitmiseks uue seadme.


Üks robot oli nakkuvate jalgadega ämblik, mis seinu mööda ringi ronis ja pildiraamidelt tolmu pühkis. Teine varitses vaikides kärbseid ja prussakaid. Kui ta mõne kätte sai ja ära seedis, kasutas ta biomassi lagundamisest saadavat energiat, et majas ringi liikuda. Üks robot oli pidevalt ametis maja ülevärvimisega, nii et seinad sobisid kokku vahelduvate aastaaegadega.


Ja üks robot elutses basseinis.


Ta rühkis pidevalt mööda basseinikülgi edasi-tagasi ning küüris kahhelplaate. Noormees oleks lihtsalt saanud posti teel odava küürimisroboti tellida, kuid talle pakkus rõõmu robot ise nullist üles ehitada ning selle käigus omaenda pentsikuid loomepõhimõtteid järgida. Ta kinkis robotile täismahus värvitaju ja piisavalt protsessorimahtu, et visuaalsest teabest ümbritseva keskkonna mudeleid luua. Ta andis robotile vabad käed otsustamaks, kuidas basseini kõige paremini puhastada. Ta jättis robotile vaba valiku, millal puhastustööga tegeleda, ning millal päikesepatareide laadimiseks pinnale tõusta. Ta kujundas robotil algelise arusaamise vaevatasust.


Väike basseinipuhastaja õpetas noormehele omakorda nii mõndagi robotiehituse alustaladest. Neid teadmisi rakendas leiutaja teiste kodurobotite peal, kuni üks neist - lihtne koristusmasin - muutus nõnda tugevaks ja iseseisvaks, et noormees hakkas seda kokkupandavate juppidena teistelegi müüma. Komplekti osteti hästi ning aasta pärast müüs noormees robotit juba valmisehitatud kujul. Sedagi saatis suur menu ja noormehe ettevõte tõusis kodurobotite turgu juhtima.


 


Kümne aastaga kubises terve maailm tema erksatest ja agaratest masinatest. Aga oma väikest basseinipuhastajat ta ei unustanud. Ikka ja jälle katsetas ta selle peal uut riist- ja tarkvara. Vähehaaval muutus basseinirobot kõigist ta leiutistest kõige nutikamaks ning mees ei olnud nõus seda lammutama ega selle juppe mujal kasutama.


 


 


Kui leiutaja suri, päris roboti tema tütar. Temagi jätkas peretraditsiooni ja ehitas masinat aina targemaks. Tütar pärandas basseiniroboti leiutaja lapselapsele, kes juhtumisi elas Marsil.


See on seesama bassein, lausus Zima. Kui sa veel ei taibanud.


Ikka veel alles, imestasin ma.


See on väga vana. Aga keraamika peab vastu. Kõige raskem oli seda üles leida. Ma pidin kaks meetrit pinnast läbi kaevama. See asus paigas, mida siis kutsuti Ränioruks.


Need plaadid on Zima Blue sinist tooni,” ütlesin ma.


Zima Blue on nende plaatide sinist tooni,” parandas ta mind viisakalt. See lihtsalt sattus olema värv, mida noormees basseinis kasutas.


Nii et mingi osa sinust mäletab seda.


Siin sain ma alguse. Väike lihtne masin, millel hädapärast niipalju mõistust, et basseinis teed leida. Aga niisugune oli mu maailm. Kõik, mida ma teadsin, mida mul oli vaja teada.


Mis nüüd saab, uurisin ma, kuigi ise juba kartsin vastust.


Nüüd lähen ma koju.


 


 


Ma olin juures, kui ta seda tegi. Tribüünid olid taas publikust pungil ja saaretaevas hõljus tihkelt parkivate laevade mosaiik. Moonutuskate oli välja lülitatud ja laevade vaateplatvormidel tunglesid sajad tuhanded inimesed. Nüüd nägid nemadki basseini, peegelsiledat pinda ja kristallselget vett. Nad nägid Zimat serval seismas, sätendavad päikesepaneelid ta seljal justkui maosoomused. Ükski vaataja ei aimanud, mis kohe juhtuma hakkab ja kui tähtis see on. Nemad ootasid midagi erilist - ootasid, et esitletakse tööd, mis varjutab Zima kogu senise loomingu. Kuid basseini kõõritasid nad umbusuga, ise nuputades, kuidas võiks see võistelda atmosfääridest väljatungivate lõuendite või tervete sinisesse mähitud planeetidega. Nad arvasid siiani, et bassein on seal vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Päris teos, see, mis pidi jääma Zima viimaseks, pidi olema mujal, peidus, et peagi kogu oma täiuses nähtavaks saada.


Nii nad arvasid.


 


Aga mina teadsin tõde. Teadsin ja vaatasin, kuidas Zima seisab basseiniserval ja andub sinisele. Ta selgitas mulle enne, kuidas kõik täpselt toimuma hakkab: kuidas ta järgemööda, aeglaselt ja metoodiliselt peatab kõrgemad ajufunktsioonid. Et protsess oli pöördumatu, ei omanud tähtsust - temast ei säili nii palju, et kaotust saaks kahetseda.


Siiski, midagi pidi alles jääma - terake tema olemusest - piisavalt iseend, mis on oma olemasolust teadlik. Piisavalt teadvust, et olla rahul ümbritseva keskkonnaga ja kogeda pisukest rõõmu ja rahulolu tehtud tööst, ükskõik kui tähtsusetust. Tal ei ole enam kunagi vaja basseinist välja tulla. Päikesepaneelid annavad annavad kogu vajaliku energia. Ta ei vanane ega haigestu. Teised masinad kannavad saare eest hoolt, kaitsevad basseini ja tasast ujujat aja ja ilma hävitustöö eest.


Mööduvad sajandid.


Siis tuhanded aastad, miljonid.


Mis sealt edasi tuleb, võib ainult oletada. Tean ainult, et Zima ei väsi oma tööst kunagi. Tema mõistus ei saa enam igavusest aru. Alles jääb vaid puhas kogemusrõõm. Isegi kui basseinis ujumine talle naudingut pakub, on see vaid õietolmu tassiva putuka mõttevaba eufooria. Ja sellest talle piisab. Sellest piisas talle tolles ammuses California basseinis ja sellest piisas nüüd, tuhat aastat hiljem, kui bassein paiknes võõral planeedil, mis tiirles ümber võõra tähe kodugalaktika kaugemas nurgas.


Ja mina


Selgus, et ma mäletasin saarel juhtunust palju rohkem, kui ette nähtud. Võib ju arvata, mida tahes, aga näib, et ma ei vajanud AM-i pidevat mälukarku sugugi nii hädasti, kui olin arvanud. Zimal oli õigus: olin lasknud etteprogrammeeritud mustritel oma elu üle võtta, kulgeda nagu jooniste järgi. Päikeseloojangut saatis alati punane vein, mitte kunagi valge.


Kaugeneva valgusmurdja pardal lasin paigaldada neuropõhised mälulaiendid, mis peaksid neli- viissada aasta ustavalt teenima. Ükskord saabub muidugi vajadus uue lahenduse järele, aga selle mäluküsimusega tegelen siis, kui see kätte jõuab. Enne kui ma AM-i täielikult välja lülitasin, kandsin kogu vaatlusteabe üle oma laiendatud mälupankadesse. Mul ei ole ikka veel päriselt seda tunnet, et need sündmused on tegelikult toimunud, aga iga meenutamine sobitab neid minuga järjest paremini. Nad muutuvad ja pehmenevad, kõrghetked tunduvad nüüd natukene kirkamad. Eks iga meenutamine muudab mälestusi ka ebatäpsemaks, aga nagu ütles Zima, siis ehk see ongi mälestuste mõte.


Ma tean nüüd, miks ta minuga juttu tegi. Asi polnud vaid minu oskuses biograafiaid koostada. Ta otsis kedagi, kellel ta aitaks edasi liikuda, jõuda järgmisele tasemele, kuhu ta isegi teel oli.


Lõpuks mõtlesin ma välja, kuidas ta lugu kirja panna ja müüsin loo oma kunagisele ajalehele Marsi Kroonika. Tore oli jälle vana planeeti külastada, eriti nüüd, kui see on soojemale orbiidile kolinud.


Sellestki on kaua aega möödas. Ma ei ole Zimaga siiski ühele poole saanud, kui veider see ka ei tunduks.


Iga paarikümne aasta tagant sõidan ma valgusmurdjaga Murjekile, laskun läbi Veneetsia kiiskavvalge  kehastuse, lendan kaatriga saarele ning liitun tribüünidel üksikute järjekindlate tunnistajatega.


Need, kes minuga koos siia tulevad, usuvad vist ikka veel, et kunstnikul on veel midagi varuks veel viimane üllatus. Nad on mu artiklit lugenud, vähemalt enamus, ja teavad nüüd, mida tähendab see tasane ujuja. Ometi ei tulda siia parvedena. Tribüünid kajavad tühjalt ja kurvalt, ka parimatel päevadel. Kuid päris tühjana ma neid ei näe ja eks ole seegi omaette saavutus. Mõned mõistavad. Enamik ei mõista kunagi.


Aga niisugune see kunst juba kord on.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0571)