Legendaarsete näitlejatega on ses mõttes raske, et legendiks ei saada üleöö. Vahel piisab muidugi ühest legendaarsest filmist. Aga valdavalt on lugu ikkagi selline, et legendaarseks või kultuslikuks, kuidas kellelegi meeldib, saadakse pikema aja jooksul. Mis tähendab, et neid filme, mis seda legendi staatust tükk-tüki haaval kasvatavad, tiksub aga järjest juurde. Ja kui ei taha just kõiki ülejäänud toimetusi kõrvale jätta, siis tuleb teha valikuid. Aga pärast filmograafiat üle lugedes on ikka see tunne, et pagan, seda filmi oleks tahtnud näha ja seda teist oleks võinud ka vaadata...

Sellise sissejuhatusega tundus paslik alustada õnnesoovi Rutger Hauerile. Rahvahääletuse tulemuste kohaselt eelmise sajandi parim hollandi näitleja. Sündis 23. jaanuaril 1944. aastal, kui Holland oli veel sakslaste poolt okupeeritud. Mees ise ütles, et nö. sõtta sündimine tegi temast patsifisti. Mingil põhjusel küll proovis mõned kuud armees leiba teenida, aga naases siis teatrikooli ja lõpetas selle 1967. aastal. Hinnangute küsimus, aga väga kaua kuulsust ootama ei pidanud. 1973. aastal tegi suurel linal (televisoonis olid mehed juba kokku saanud) esimest korda koostööd Hollandi rahva teise suure poja Paul Verhoeveniga ja mängis peaosa filmis „Turkish Delight“. Auhinnatud kui Hollandi sajandi parim film. Minu jaoks kategoorias „tahaks näha, kahjuks veel ei ole jõudnud“. Teine film, mis pikalt selles staatuses ootas, oli aga meeste järgmine koostöö „Soldier of Orange“ (1977). Nüüd on ta vaadatud. Ja kui see on paremuselt alles teine Hollandi film eelmisest sajandist, (minu arusaamist järgi siis kõige tunnustatuma Hollandi filmifestivali pool koostatud paremusjärjestuse põhjal) siis seda enam tahaks ma seda esikohal olevat „Turkish Delighti” näha. „Soldier of Orange” on autobiograafiline lugu üliõpilasest, keda kehastab Rutger, kes Teise maailmasõja puhkedes tunneb, et tema kohus on anda oma panus Hollandi hüvanguks. Nii suur panus, kui tal vähegi võimekust on. Filmi traagika tuleneb aga sellest, et mehe kuueliikmelise sõpruskonna ükski osaline ei jäta sõtta panustama. Kes vabatahtlikumalt, kes olude sunnil. Mõni ühel pool rindejoont, mõni teisel. Rutgeri mäng on absoluutselt loomulik. Teda vaadates ei teki kordagi kahtlust, et tema tegelaskujus on kübetki teesklust. Ta tegelane käitub ja tegutseb, sest nii on vaja ja teisiti ta ei saa. Sisemisest sunnist.

Ühes 2013. aastal tehtud intervjuus kiidab Rutger väga oma agente, et need talle siiamaani väga huvitavaid rolle leiavad. Just huvitavus paistis olevat see võtmesõna, mis meest käivitab. Mitte kuulsus ja suured produktsioonid. Ja vaevalt et see nüüd ainult minu arusaam on, et üldiselt on just filmide „pahad“ need huvitavamad tegelased. Annavad näitlejale rohkem mänguruumi ja lasevad oma vastuolulisusega rohkem kontraste luua. Rutgeri näite põhjal talle ka päris meeldis antikangelaste kehastamine. „Sin City“, „Batman Begins“, „Buffy the Vampire Slayer“ mõne näitena. Ning muidugi mehe kõige legendaarsem film „Blade Runner“ (1982) Roy „Tears in Rain“ Batty roll. Rohkem on ilmselt selle monoloogi kohta teada fakt, et Rutger ise seda kõnet veidi kõpitses, väga oluline on minu meelest aga ära märkida ka see, et tuvi, keda ta kõnet pidades käes hoiab, on samuti tema lisandus. See, mida mulle endale Rutgeriga stseene vaadates on eriliselt nauditav jälgida, on tema varjatud jõud. Ta ei pea pacinolikult hulluma, et oleks üheselt aru saada, et  selle tegelasega ei ole mõtet jamada. Piisab, kui korra mehe silmi vaadata. Ning sealsamas on selle ohtlikkuse kõrval ka valu peidus. Sama oluline ja ikooniline, kui on Roy katusel peetud monoloog, on ju tegelikult ka tema kohtumine oma loojaga, kus emotsioonide virvarr on veelgi rohkem esiplaanil.

Selles võrdluses ehk veidi üheplaanilisem on Rutgeri tegelane filmis „Hitcher“ (1986). Ehk siis ta on küll selgelt püstihull, aga puudu jääb see teine pool. Millest see hullus tuleb, on seal pinna all midagi veel peidus? Aga see hullus on samas võimsalt välja mängitud. Filmi alguses olin vaatajana sama segaduses kui hääletaja peale korjanud poisinolk. Et kas Rutgeri tegelane John Ryder lihtsalt trollib poissi, või mis, aga seda täpselt selle hetkeni, kuni John esimest korda naeratas. Siis said kõik asjaosalised aru, et nüüd on pekkis, et see mees on hull. Ja järeleandmatu. Ja vintskem kui T-1000.

Aga loomulikult, kui ikka üle 50 aasta filme teha, siis vahele satub ka midagi lõbusamat. Rutgeri koomilisemat poolt on näha filmis „Blind Fury“ (1989). Mees kehastab siin pimedat Vietnami sõja veterani, kes suudab katanaga ühel paksul nälkjal kulmud maha lõigata. Nii täpselt lööbki. Jah, täpselt nii jabur film ongi, kui sellest kirjeldusest järeldada võib. Rutger isegi olevat täitsa hädas olnud, enne kui leidis päriselt pimeda näitleja (Lynn Manning), kes talle tõestas, et saab küll midagi nägemata võidelda (judo maailmameistri tiitel on ilmselt päris kõva tõendusmaterjal).

Selsamal 1989. aastal astus aga Rutger üles ka filmis, kus ta ise õpetaja rollis oli. Mitte selline  robinwilliamslikult toetav ja julgustav, aga patmoritalik kepiga-vastu-pead-kui valesti-vastad-tüüpi õpetaja. Teoseks küllatki klassikalise spordifilmide valemi järgi üles ehitatud „Salute of the Jugger“ (tuntud ka kui „Blood of Heroes“). Postapokalüptilises maailmas käivad juggerid külast külla, annavad reeglitepäraselt kohalikule satsile peksa ja võtavad nende koerapealuu ära. Rutger kehastab vananevat staari, kes vale naisega mehkeldamise pärast kõrgliigast minema löödi, kellele aga ühes nimetus külas noor ja andekas quick end külge haagib, misläbi Rutgeri meeskonnal tekib võimalus end esmapilgul lootusetus vastaseisus proovile panna. Vastaseisus, kus isegi väärikas kaotus on juba väike võit... Parasjagu hoogne vaatamine, lõpplahendus on muidugi ette teada, aga Hauer mängib stsenarist poolt antud nappide vahendite kiuste oma mentori rolli karikatuurseks laskumata välja.

Kas juhuslikult või mitte, aga õpetajaks olemise teema käib läbi ka puhta karikatuurina mõeldud 2011. aasta filmist „Hobo with a Shotgun“. Libatreilerist alguse saanud lugu räägib meile väheke nihkes loo kurja maaomaniku päka all ägavast linnakesest, kuhu ratsutab sisse tundmatu kauboi. Ainult, et kauboi on 70 aastat vana, sõidab linna kaubarongil ja on endale eesmärgiks võtnud isikliku muruniiduki soetamise. Ja tema ootus on, et juhuslikult kohatud prostituudis on tegelikult peidus algklasside õpetaja. Filmi algus on täiesti imeline. Erksad värvid, morriconelik muusika, nii helge kui üks linna saabumine veel olla saab. Loomulikult siis tuleb kontrastiks linnakest võimalikult pahelisena näidata. Verefontäänis kümblev bikiinides neidis on ses suunas päris korralik avaldus. Ning sammhaaval ja poolkogemata saabki esmalt ainult iseenda asjadega tegelevast Rutgerist linnakese tänavaid kõntsast puhastav kangelane. Selline, kes silmade särades vahel karumõmmidest räägib ja ausalt oma keha müüvat näitsikut juttudega elukutseliseks õpetajannaks olemisest hullutab. Tasemelt natuke ebaühtlane, vahel leidlikult pöörane, vahel igavam, aga kindlasti selline film, mis jääb meelde. Selline film, mis lisab Rutgeri legendaarsusele jälle natuke lisaks. Julgus valida filme selle järgi, et endal oleks huvitav. Ja sellist julgust tuleb tunnustada ja ongi tunnustatud.

Hollandlased lõid mehe ju kaks aastat hiljem sisuliselt rüütliks. Tõsi, pigem teenis ta selle au muude teenete eest välja. „Soldier of Orange“ ilmselt üks kaalukas argument ja vähemalt sama kaalukas ka tema loodushoiualane töö ning tema enda loodud organisatsioon AIDSi kohta teadlikkuse kasvatamiseks. Rutger Haueri Starfish Associationi toetuseks suunas ta muide oma autobiograafi müügist teenitud raamatu tulud. Raamatu, mida alustas mehe enda pool kirjutatud luuletus surnud sõbra mälestuseks.

Selle suure südamega ja läbitungiva silmavaatega mehe elu lõppes eelmise aasta suvel, aga no tegelikult legendid ei sure ju kunagi.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9554)