“Absoluutne null”

Coutts Brisbane

Pulbiliku hõnguga väga logiseva teadusega katastroofilugu. Peategelaseks on kangelaslik noorsand, kes on ühtlasi ühe füüsikaprofessori tulevane väimees. Jutustuse tegevus leiab aset täpsustamata ajal 20. sajandi lõpus, inimesed liiguvad ringi väikeste lennukitega, elektrijaamad asetsevad sügaval maaall ning Sahara kõrb on tervenisti viljakaks maaks muudetud.

Sündmused käivitab see, kui professor üsna juhuslikult katsete käigus avastab, et Maa ja Päikese vahele on liikumas mingisuguse valgust läbilaskva, ent soojust kinnipidava aine massiiv. Algul teda ei usuta, aga koos oma astronoomist sõbraga õnnestub professoril teistele teadlastele ja kogu ülejäänud maailmale selgeks teha, et tulemas on vältimatu katastroof, et salapärane aine mähib Maa endasse ja siinne temperatuur langeb absoluutse nullini. Kohe varsti kardetu järgnebki, selle esimeseks märgiks on maikuine lumesadu, millest areneb torm. Inimesed varjuvad külmakaitseks metroosse, kus neile ka toitu jagatakse. Peategelane oma lähikondlastega seab end sisse isoleeritud keldrisse, kus on töötav elektriradiaator ja palju sooje tekke. Kui kataklüsm tuure kogub ja isegi tekkide all on inimestel külm – ega 0 kelvinit pole naljaasi –, otsustab peategelane punkrist välja minna, et üks hapnikukanister üles otsida. Ta ei lase end häirida sellistest ebaolulistest asjaoludest nagu erakordselt madal temperatuur ja atmosfääri puudumine – teda kaitseb moodne hästiisoleeritud tuukriülikond. Kriis päädib lõpuks keldris kössitava seltskonna pääsemisega, kuid kui päike jälle sooja andma hakkab, on kogu maailma elanikkonnast järel vaid mõnisada või -tuhat. (Ronk; 1927, nr. 1–2)

Robert Coutts Armour (1874–1945) oli viljakas austraalia kirjanik, kes avaldas oma loomingut (sealhulgas mitmeid ulmelugusid) lisaks enda nimele ka arvukate pseudonüümide all erinevates ajakirjades. Tema lühijuttudest, mida peaks olema üle saja, on ilmunud ka väike valikkogu, “Denizens of Other Worlds”, aga seda trükiti vaid kuus eksemplari. Eesti keeles on ilmunud veel üks sama autori kergesisuline lõbus jutuke maaliärist – “Ilus ots” Rahvalehe lisas nimega Juturaamat (1. mai number, 1934).

“Viimnepäev”

Walther Nithack-Stahn

Täheteadlased üle kogu maailma on kindlaks teinud, et üks teine täht liigub kiiresti Päikese suunas ning nende kokkusaamisel muutub elu jätumine Maal kõrge kuumuse tõttu võimatuks. Selline katastroof toimub kõigi eelduste kohaselt enam-vähem nädala pärast. Romaan algabki teadlaste koosolekuga ühes observatooriumis (linna nime, kus see asub, kordagi ei mainita, aga on üsna selge, et tegemist on Berliiniga), mis on kokku kutsutud eesmärgiga täpsustada selle paratamatu sündmuse teatavaks tegemise üksikasju. Juba tolles esimeses stseenis avaldub ka peaaegu kogu romaani ülejäänud osa iseloomustav rahulik-nukker meeleolu ja õhkkond. Maailm on lõppemas, inimeste eluniidid kohe-kohe katkemas ja see on kohutavalt kurb. Mis juhtub peale lõppu? Kas on oodata uue, parema maailma hakku? Ei tea.

Lugu on mosaiikse struktuuriga. Meile näidatakse mitmeid erinevaid tegevusliine omavahel läbipõimunult ja vaheldumisi. Noor astroloog, kes usub kuni lõpuni imede võimalikkusesse, tema pruut ja tolle perekond; kantsler, kellel lasub oma rahva ees tohutu vastutusekoorem; nooruses vankrirataste alla jäänuna sandistatud vaene küürakas vanamees, kes loob enda ümber viimsepäevakultuse; rikas tööstur, kelle naine on suremas ning on ka teisi. Kõige selle taustal on rahvas, kes on algul nõutu, hiljem meeleheitel ja kontrollimatu. Just rahva, lihtsate inimeste pärast valutab autor kõige rohkem südant.

Suur rõhk on romaanis religioonil (peamiselt kristlusel) ja sellel, kuidas erinevad inimesed seda mõistavad. Ühte vaadet ei ole esitatud teistest ülevamana, ei ole päris mustvalgeid tegelasi, autor annab vaid mõista, et iga maailm leiab kord oma lõpu, sellega tuleks arvestada ning minna sellele vastu rahumeelselt ja väärikalt ja samal moel elada enne. (Agu; 1924, nr. 1/5. jaanuar – nr. 15./12. aprill)

Walther Nithack-Stahn (1866–1942) oli Saksa kirjanik, teoloog ja aastatel 1906–1929 Berliini keiser Wilhelmi mälestuskiriku pastor. Ta oli vaadetelt patsifist ja jutlustas rahu nii enne esimest maailmasõda, selle ajal kui ka pärast sõja lõppemist. Kahjuks ei olnud taolised ideaalid tollel ajal ülejäänud protestantliku vaimulikkonna hulgas eriti populaarsed ja seetõttu pälvis Nithack-Stahn omajagu kriitikat. Tema sulest on ilmunud mitmeid jutte ja romaane, aga mul ei ole läinud korda kindlaks teha, et veel mõnda neist oleks eesti keelde tõlgitud. “Viimsepäeva” tõlkija on varjunud initsiaalide J. R. taha ja minu meelest ei ole tõlge esmaklassiline, aga eks seda ole ka raske nii pika aja tagant öelda. Igatahes on tegemist huvitava leiuga.

“Maja udus”

Johannes Selg

Jutustuse tegevus leiab aset 1930. aastatel ning selle minategelane on ajalehetoimetaja, kes elab linnast paari kilomeetri kaugusel asuvas vanas majas. Ühel õhtul peale sõbraga kinos käimist asutab ta end koduteele, kuid väljas on tavatult paks udu ning peategelane eksib tuttavalt rajalt kõrvale. Videvas metsas ekseldes jõuab ta lagunenud lattaiani, milles tunneb ära enda kodutee ligiduses paikneva ammu mahajäetud talukoha ümbritseja. Uskudes, et nüüd hõlpsasti tuttava teeraja kätte leiab, liigub ta jälle edasi, kuni märkab aia taga – kus tema teada vaid vanad varemed on – maja ning selle aknas tulukest.

“Maja udus” kujutab endast ajanihke-imeulmepala (timeslip fantasy), millised XX sajandi algul mujalgi üsna levinud olid. Minu alandliku arvamuse kohaselt on tegemist ühe parima Johannes Selja ulmelooga. (Hääl; 1933, nr. 14-16/27. august – nr. 22/18. november)


Johannes Selg Tee kommunismile 1983.a 26 märts

Johannes Selg sündis 1908. aastal Viljandi vallas Jõngu talu popsimajas, kust hiljem liikus pere Olustvere valda ja 1913. aastal Päri vallas asuvasse metsaäärsesse põlistallu. Ta luges palju ning juba koolipoisina – Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumis (praeguses Viljandi Kesklinna Koolis) õppides – huvitus okultismist ja astroloogiast. Ta alustas varakult kirjutamist ja esimesed kolm jutustust (millest kaks ka ulmelise sisuga) leidsid avaldamist Sakala veergudel juba siis, kui noormees oli vaid seitsmeteistkümnene. Need avaldas ta Juhan Ristla pseudonüümi all, mida hiljemgi tihtipeale tarvitas.

1928. aasta alguses sai Selg tööd ajalehe Viljandi Uudised toimetuses, kus tema ülesandeks oli kokku panna lehe kirjandus-teaduslikku lisa Külaline. Külalise numbreis sirvides on näha, et peaaegu kogu neis sisalduv materjal on kas Selja enda sulest (avaldatud muuhulgas erinevate varjunimede all) või tema tõlgitud. 1928. aastal ilmus ka luulekogu “Aegade vaim”. Johannes Selja abikaasa Frieda Selg (sünninimega Elfriede Taakel) oli samuti kirjanik. Aastatel 1929–1933 omandas Selg kirja teel toimunud õpingute käigus ka rakedusgraafiku diplomi. Vahepeal tutvus noor mees värvika tegelase, Rõngu vallas Korustes metsaonnis elava erakkirjastaja Kusta Toomiga (kodanikunimega August Toomingas), kelle toimetatud ajakirjas Hääl aastast 1933 ka oma kirjutisi regulaarselt avaldama hakkas. Just seal ilmuski suurem osa Selja imeulmelisest ja üleloomulikust proosast (sh juba mainitud “Maja udus”). Kahjuks on väljaande trükikvaliteet nigel, mis kohati raskendab lugemist.

Aastad möödusid ja üha enam hakkas Selg pöörama tähelepanu lastekirjandusele: tema sulest ilmus perioodikas mitmeid lühemaid ja pikemaid jutustusi lastele (nendest tähelepanuväärseim vast muinasjutuline “Matk Taevarannale”), samuti kaks raamatut (“Sipelgas Si” ja “Ahvenapoiss Sulev”, mõlemad 1939. aastal). Kummalisel kombel teataksegi Johannes Selga tänapäeval – kui üldse – nende kahe teose autorina, ehkki kõige omasemad olid talle lühivormid, mida kirjutas elu jooksul õige arvukalt. See näitab, kuivõrd (tendentslikult) romaanikeskne meie kirjandusruum ikkagi on.

Selg armastas väga looduses käia. Aastaid matkas ta ajakirja Nädal Pildis korrespondendina ning avaldas selle veergudel lugusid Eestimaa eri paikade kohta. 1941. aastal asus ta lühikeseks ajaks tööle Valga Bolševiku toimetusse. 1944. aastal jätkas Selg oma ajakirjanikukarjääri Uue Sakala juures, ent 1949. aastal küüditati tema ema ja kasuisa ning mõne aja pärast kaotas ta töö Sakala toimetuses (selle põhjuseks võisid olla tema kunagised Vabadussõja-teemalised kirjatükid). Uuesti oli tal võimalik ajalehte (toonase nimega Tee Kommunismile) tööle naasta alles 1962. aastal. Sealses kollektiivis võeti ta ruttu omaks, seda tõendab talle toimetuses külge hakanud hüüdnimi John(ny). Teda iseloomustati kui tagasihoidlikku, töökat ja täpset inimest. Selg oli pühendunud koduloouurija ning avaldas ajalehes selleteemalisi artikleid, samuti vedas ta kirjandusringi ja korraldas kirjanduslikke ekskursioone. Ühtlasi oli ta viljakas teatrikriitik. Ka nõukogude ajal avaldas ta mitmel pool perioodikas oma novelle ning sai vahel kirjandusvõistlustel mõne preemiagi (näiteks ENSV Kirjanike Liidu ja ajakirja “Looming” 1961. aasta novellivõistlusel pälvis III auhinna “Kuldpulmad”). Ta töötas ajalehes Tee Kommunismile kuni oma surmani 1973. aastal.

Johannes Selja looming on väga mitmekesine: ta on kirjutanud nii ajaloolisi, fantastilisi, realistlikke, humoorikaid, detektiivi-, (olude sunnil) sotsrealistlikke, jõulu- kui ka lastejutustusi. Tema œuvre’is domineerivad novellid ja luuletused, kuid temalt on ilmunud ka ka romaane ja näidendeid. Proosas esineb korduvaid teemasid, näiteks leiab enamik juttudest aset sombusel sügisesel või varakevadisel ajal (tegevustik võib olla seotud lihavõtete või hingedeajaga), sagedasteks külalisteks on udu ja salapärased laaned, millesse eksimine käivitab tihtipeale sündmusteahela. Selja keelekasutus on rikkalik, eriti ilusad on tema looduskirjeldused; lugedes võib märgata ebatavalisi murdesõnu. Ta on armastanud kujutada igasugu elu hammasrataste vahele jäänud tegelasi. Ulmelistes novellides on sageli oluliseks elemendiks ajanihked (“Maja udus”, “Vana laager”). Peategelaseks on neis juttudes tavaliselt mees, kes loo vältel mõnda võluvat, teisest ajast pärit naist kohtab. Selja loomingus on esindatud ka kummituslood (“Vareme vaimud”, “Pime maja”) ning teadusulme (“Üle Atlandi”, mõningate mööndustega ka “Pärast surma”). Tundub aga, et kõige paremini on õnnestunud mõned kirjaniku hilisematest novellidest, nagu “Kuldpulmad” ja “Sandra Jaska põrguskäik” (mis küll kumbki ulmeks otseselt ei liigitu).

Vaadates Johannes Selja perioodikas avaldatud novellide hulka – ja kindlasti pole ma neid kõiki üles leidnud – on hämmastav, et neist pole kunagi ilmunud ühtki valikkogu, kuigi on teada, et kirjanikul endal sellise koostamine vahepeal meeles mõlkus. Väidetavalt jäi suur osa tema töödest käsikirja.


Proosa pealiskaudne lühibibliograafia

Pääluu; Sakala; 1925, nr. 108 (19. september) – nr. 110, (22. september) (ps. Juhan Ristla)

Waimude wallas; Sakala; 1925, nr. 136 (21. november) (ps. Juhan Ristla)

Laane saladus; Külaline; 1928, Viljandi Uudiste nr. 5 juure – Viljandi Uudiste nr. 11 juure (ps. Juhan Ristla)

Tinased veed. Novell; Külaline; 1928, Wiljandi Uudiste nr. 63 juure – Wiljandi Uudiste nr. 65 juure

Õnneotsija; Külaline; 1928, Wiljandi Uudiste nr. 69 juure (ps. J. Ristla)

Tänavlaps; Külaline; 1928, Wiljandi Uudiste nr. 75 juure

Isesõitja; Külaline; 1928, Wiljandi Uudiste nr. 81 juure

Laaneroimar; Külaline; 1928, Viljandi Uudiste nr. 87 juure

Üle Atlandi; Külaline; 1928, Viljandi Uudiste nr. 91 juure – Viljandi Uudiste nr. 97 juure (ps. Juhan Ristla)

Jõulupuu; Viljandi Uudised; 1928, nr. 98 (22. detsember)

Vareme vaimud; Tallinna Post; 1929, nr. 6 (17. november)

Patt. Romaan; Jutuleht; 1933

Nääriöine visiit. Grotesk; Sakala Pühapäev; 1933, nr. 1 (1. jaanuar)

Pime maja; Hääl; 1933, nr. 1 (1. jaanuar) – nr. 2 (21. jaanuar) (ps. Juhan Ristla)

Karl Niukspilli kummaline raadio. Naljajutt; Hääl; 1933, nr. 3 (1. veebruar) (ps. Juhan Ristla)

Hingede – aeg; Hääl; 1933, nr. 7-8 (15. aprill)

Maja udus; Hääl; 1933, nr. 14-16 (27. august) – nr. 22 (18. november)

Laul sinule…. Raadio-jõulujutt; Raadio; 1933, nr. 148 (23. detsember)

Granaattüdruk; Võitlus; 1933, nr. 126 (30. detsember)

Tooma janu; Aeg; 1934, nr. 3 – nr. 4

Vana laager; Hääl; 1934, nr. 9-10 (19. mai) – nr. 15-18 (3. november)

Granaattüdruk. Isamaalik näidend 2 pildis; T. Mutsu kirjastus; 1935

Rabanäidsik; Hääl; 1935, nr. 3-4 (30. märts) – nr. 12-13 (13. juuli)

Sendi pärast; Hääl; 1935, nr. 23-24 (31. detsember)

Arnuka ots; Hääl; 1936, nr. 3-4 (29. veebruar) – nr. 9-10 (30. mai) (ps. Juhan Ristla)

Haua varjus. Jutustus Vabadussõjast; Hääl; 1937, nr. 3-4 (27. veebruar) (ps. Juhan Ristla)

Matk Taevarannale; Päike; 1938, nr. 8 – nr. 12

Lipi õhusõit; Laste Maailm; 1938, nr. 10 (kordustrükk ilmunud teoses “Meie lapse juturaamat”, 2009)

Tornikikas; Nädal Pildis; 1938, nr. 12 – nr. 13

Aavo vabadusrist. Noorsoonäidend kolmes vaatuses; T. Mutsu kirjastus; 1939

Ahvenapoiss Sulev. Lugu vaprast kalakesest; Loodus; 1939 (katkendid ilmunud teoses “Eesti lastekirjanduse antoloogia. VI köide, Hobu mul jookseb ohje pidi”, 1999; kordustrükk 2003)

Sipelgas Si. Romaan sipelgate elust; Loodus; 1939 (katkendid ilmunud teoses “Eesti lastekirjanduse antoloogia. VI köide, Hobu mul jookseb ohje pidi”, 1999)

Oravapoiss Kiks; Laste Maailm; 1939, nr. 1

Arvo esimene õhusõit; Lasteleht; 1939, nr. 7/8

Katamaraanil Ameerikasse; Laste Maailm; 1939, nr. 5

Naisetõmbaja; Nädal Pildis; 1939, nr. 10

Rootsi kahur; Lasteleht; 1939, nr. 23/24

Viljandi paadimees. Romantiline näidend 2 vaat. lauludega; T. Mutsu kirjastus; 1940

Vaaderpass; Lasteleht; 1940, nr. 1

Kaarel Kägu kosjamatkal Tallinna; Hääl; 1940, nr. 1-2 (31. jaanuar) – nr. 17-18 (28. september) (ps. Juhan Ristla)

Tuisk; Laste Maailm; 1940, nr. 2 – nr. 4

Munavabrikus; Lasteleht; 1940, nr. 7

Numbrite sünd. Vanaisa jutustus; Meie Noorus; 1940, nr. 6

Turbalõikaja tütar; Tõusev Noorus; 1940, nr. 5 – nr. 7

Õnnelik äpardus; Lasteleht; 1940, nr. 10

Miki jaaniöö; Laste Maailm; 1940, nr. 6

Tsepeliin “Vellomihkel”; Lasteleht; 1940, nr. 15/16

Kirbud. Grotesk; Hääl; 1940, nr. 21-24

Viimne side; Sirp ja Vasar; 1941, nr. 6 (8. veebruar)

Paras palk; Mäng ja Töö; 1941, nr. 4

Tõeline muinasjutt; Säde; 1946 (22. august)

Käsikäes; Stalinlik Noorus; 1949, nr. 9

Pais; Sirp ja Vasar; 1950, nr. 22 (3. juuni) – nr. 23 (10. juuni)

Majad liiguvad…. Jutustus; Stalinlik Noorus; 1951, nr. 5

Lubjaahi. Jutustus; Stalinlik Noorus; 1952, nr. 5

Lubjaahi. Jutustus; Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut; 1953 (raamatukujundamise õppetöö, tiraaž 10 eksemplari)

Suur sõber. Jutustus 1223. aastast; Stalinlik Noorus; 1953, nr. 4 – nr. 5

Härgmäe lahing. Jutustus 1560. aastast; Pioneer; 1955, nr. 9 – nr. 11

Lembitu viimne võitlus. Katkend jutustusest “Lahing Viljandi lähistel”; Tee Kommunismile; 1956, nr. 114 (22. september) – nr. 115 (25. september)

Uted nurmedel; Tee Kommunismile; 1957, nr. 124 (19. oktoober)

Väike masinist; Pioneer; 1957, nr. 11

Eksam; Looming; 1959, nr. 3

Ristikabel. Jutustus XVI sajandi algupoolelt; Pioneer; 1959, nr. 9

Rahakirstu saar; Pioneer; 1961, nr. 1

Kratt; Tee Kommunismile; 1961 (29. juuli – 8. august)

Kuldpulmad; Looming; 1961, nr. 11

Teekond “Kevadesse”; Pioneer; 1962, nr. 1

Esimesed sädemed; Tee Kommunismile; 1962 (27. detsember)

Tika sünnipäev; Tee Kommunismile; 1963, nr. 30 (9. märts)

Komitee otsus; Tee Kommunismile; 1966 (27. jaanuar)

Botkinlased. Jutustus; Tee Kommunismile; 1969, nr. 68 (14. juuni)

Mis juhtus vanas tuulikus; Tee Kommunismile; 1973 (17. juuli – 7. august);

ilmus ka: Nõukogude Hiiumaa; 1973 (16. august – 8. september) (kaasautor Juri Vassiljev)

Sandra Jaska põrguskäik; Tee Kommunismile; 1973 (6. oktoober)


Lisalugemist

Mait Talts “Johannes Selg on Viljandi päris oma lastekirjanik” (Sakala https://sakala.postimees.ee/2393145/johannes-selg-on-viljandi-paris-oma-lastekirjanik)

Ülo Alo Võsar “Pärisosa on ja jääb” (Sakala 1993, 27. märts)



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9262)