Keisripalee seisis saja ruutmiili suurusel aasal. Tavalistel aegadel, või isegi ebatavalistel, aitas niisugusest isoleerimisest, et kaitsta lossi peamist asukat Trantori metalse maailma kaose eest.
Kuid ajad polnud praegu tavalised, isegi mitte leebelt öeldes ebatavalised. Need olid katastroofilised. Magnooliate ja rooside keskel õitsesid aias raketiheitjad. Isegi palees võis Dagobert VIII kuulda summutatud põrinat. Kuid veel hullem oli hirm, mis sellega kaasas käis.
Üks sõdur tormas komandopunkti, kus Galaktika Imperaator ja ta ohvitserid püüdsid ikka veel leida võimalusi Gilmeri viimase rünnaku tagasilöömiseks. Saluteeridagi jõudmata hingeldas ta: “Veel üks edukas maandumine, sire, seekord Nevraski sektorisse.”
Dagoberti murelik pilk välgatas kaardilauale. “Liiga lähedal, liiga lähedal,” pomises ta. “Kuidas see neetud bandiit nii ruttu edasi jõuab?”
Üks Imperaatori marssaleid puuris käskjalga pilguga. “Kuidas neil õnnestus seal maanduda? Nevrask on tugevalt mehitatud.” Sõdur seisis vaikides. “Vasta mulle!” haugatas marssal.
Mees neelatas, kõhkles ja vastas viimaks: “Mõned väeosad põgenesid, marssal Rodak, sir, kui Gilmeri mehed maandusid. Teised...” Ta peatus jälle, niisutas närviliselt huuli, kuid pidi lõpetama: “Teised on mässajate poole üle läinud, sir.”
“Veel reetmist!” oigas Dagobert. “Kas keegi ei võitle, et mind kaitsta?”
Ainus tsiviilisik ruumis hakkas siis rääkima: “Mehed võitlevad, sire, kui neil on selleks põhjust. Ülikool on nüüd Gilmerile neli päeva vastu hakanud. Me ei anna seda talle.”
“Kosmosepõrgulise nimel, Dr. Sarns, olen tänulik teie üliõpilaste eest, jah, ja uhke nende üle,” ütles Dagobert. “Nad on võidelnud vapramalt kui suurem osa mu sõduritest.”
Yokim Sarns langetas viisakalt pea. Kuid marssal Rodak väljendas seda, mida suverään polnud mõistnud. “Majesteet, nad võitlevad iseenda ja oma kodude eest, mitte sinu heaks,” ütles ta. Kui ta rääkis, lõi uus kaardisektor ta ees särama ja Dagobertile langev helk muutus sinisest punaseks – nagu veri, mida Gilmer kõikjal Trantoris valas, mõtles Sarns kibedalt.
“Meil pole siis mingit lootust?” küsis Galaktika Imperaator.
“Võiduks? Mitte mingisugust.” Rodaki sõjaline hinnang oli kiire ja lõplik. “Pääsemiseks, ehk mõne aja pärast uuesti võitluse alustamiseks, jah. Meie õhu- ja kosmoseväed hoiavad ikka veel palee kohal olevat õhkutõusmiskoridori vabana. Kuid Nevraskist suudab Gilmer peagi selle põrmustada – ja samamoodi ka meid.”
“Parem põgeneda kui selle koletise kätte sattuda,” ütles Dagobert judisedes. Ta vaatas jälle kaarti. “Olen kindel, et teil on evakueerimisplaan valmis. Kasutage seda, ja ruttu.”
“Jah, sire.” Marssal rääkis kõrimikrofoni.
Imperaator pöördus Yokim Sarnsi poole. “Kas sa tuled meiega, professor? Gilmeri saabaste all olev Trantor pole teadlasele sobiv paik.”
“Tänan, sire, kuid ei.” Kui Sarns pead raputas, keerlesid ta kõrvade ümber hiirepruunid salgud, vanamoodsalt pikad. “Mu koht on ülikoolis oma teaduskonna ja üliõpilaste juures.”
“Hästi öeldud,” pomises marssal Rodak, nii vaikselt, et Dagobert ei kuulnud.
Kuid näis, et Imperaator tahtis teha viimse kuningliku žesti. Rodaki poole pöördudes ütles ta: “Kui Dr. Sarns soovib Ülikooli naasta, siis olgu nii. Pange kohe õhuauto valmis, kuni tal on veel pisut lootust sinna turvaliselt jõuda.”
“Jah, sire,” ütles marssal jälle. Ta sirutas käe Yokim Sarnsile. “Ja soovin teile edu. Arvan, et te vajate seda.”
Katkend Harry Turtledove’i loost „Trantori langus“
Isaac Asimovi auks koostatud kogumikus „Asumi sõbrad“, koostajaks Martin H. Greenberg
Tõlkija Eva Luts
