Kui Ameerika koomiksikunstnik, kirjanik ja toimetaja Jack Kirby 1970. aastal pettumuse ja lahkarvamuste tõttu Marvelist pearivaali DC ridadesse kolis, olid tema ja Stan Lee kaasautori sulest-pintslist loodud firma kuulsaimad tegelased Kapten Ameerika, Raudmees, Hulk, Thor, Fantastiline Nelik ja X-mehed. Detective Comicsi vabad käed andsid Kirby’le võimaluse luua Neljanda Maailma lood (Fourth World), mille finantsiline ebaedu oli aga üheks põhjuseks, miks autor viis aastat hiljem Marvelisse naasis. Kadunud poja esimeseks suureks projektiks olid Igavesed (Eternals).

1

Oscariga pärjatud režissöör Chloe Zhao (“Nomaadimaa”, 2020) linateos tegelastest, kelle esialgne lühike koomiksisari (aastatel 1976-1978 ja 1985-1986) katkestati kahel korral, ja keda ei õnnestunud isegi Neil Gaimani ja Marveli ühe menukaima kunstniku John Romita Jr.’i paaristööl mudast välja tirida, võib esialgu näida veidra valikuna Marveli Kinouniversumi nimekirja. Ehk vaatas Kevin Feige tiim, et pärast rääkivat pesukaru ja õllekõhuga Thori ei tundu enam miski käeulatusest väljas. “Igavesed” on tihe – pikkuselt jääb see alla vaid neljandale “Tasujatele” – osatäitjad kaalukate nimedega, kaamera taga oskuslik meeskond, ent ühtlasi ka esimene MCU film, mis on saanud kriitikutelt üldjoones nahutada.

Mitut aastatuhandet kattev lugu pajatab surematust tulnukrassist, kes saadeti Maad kaitsma Rikutute eest – inimkonda ähvardavate teravate kihvadega CGI-monstrumite. Kõiki muid tragöödiaid tuleb neil kangelasil, kes on jumalad kõiges muus kui nimes, passiivselt vaadata, mille kaudu on seletatud, miks keerutati pöidlaid samal ajal, kui inimesed üksteisega sõdisid või Tasujad Thanosega madistasid. Kui aga planeedisuurune Taevane (Celestial) annab käsu, oleks targem seda järgida.

Mütoloogiliste nimedega, millest mõned trükiti koomiksile kohandamisel nähtavasti nimme viltu, mansasse kuuluvad mateeriat muutev Sersi (Gemma Chan), Marveli oma Superman Ikaris (Richard Madden), Kingo (Kumail Nanjiani), sõrmeotstest energiat tulistav Bollywoodi supertäht; Sprite (Lia McHugh), kes on puella aeternana neetud igaveseks lapsemõõtu jääma; relvatehnik ja MCU esimene homoseksuaalne tegelane Phastos (Brian Tyree Henry), kurt üleloomuliku kiirusega Makkari (Lauren Ridloff), telepaatiline Druig (Barry Keoghan), kõva paremhaagiga Gilgamesh (Don Lee), hääbuva psüühikaga Thena (Angelina Jolie), ja salga juht, tervendamisvõimega Ajak (Salma Hayek). Kaasa lööb ka mossitav Jon Snow, vabandust Kit Harington, kelle tegelane Dane Whitman on siin vist ainuüksi selleks, et temaga tulevikus midagi põnevat teha.

2
 

Igaveste erisugusus on kahtlemata filmi tugevaimaks osaks. Ehkki kümme (pea)tegelast on isegi pisut üle kahe ja poole tunni jaoks päris palju, on Zhao ja stsenaristid neid huvitavalt avanud. Igal Igavesel (võimas algriim, tean-tean, aga teisiti lihtsalt ei saanud) on lisaks positiivsele omadusele midagi, mis hoiab neid tagasi, ning mitmel puhul on puudust seotud tegelase olemusega. Näiteks peab Druig heitlema mõttega, et tal on võime lõpetada kogu inimkonna viha ja võitlus, ent keeld inimeste toimetustesse sekkuda, Phastos aga tõigaga, et tema saatuseks on suunata inimesi valmistama üha surmavamaid relvi ja siis nende kasutamist pealt vaadata. Viimase orientatsioon on ka põhjuseks, miks peab film kannatama mitmes Lähis-Ida riigis tsensuuri all, ent teema on tegelikult filmis üsna loomulik ega ole surutud, ja Phastos filmi üks parimaid osi. Palju kära ei millegi üle, pigem.

“Kõige vähem MCU-likumaks” filmiks tituleeritud “Igavesed” kannab tiitli suuresti välja, mis aga ei tähenda, et kriitikanool peaks vett. Zhao kaunis kinematograafia ja rõhk kasutada arvutigraafika asemel taustana päris loodust paigutab filmi visuaalselt kindlal juhul kahekümne kuue teose etteotsa, kui mitte esikohale. Huumor on loomulikum ning rõhub vähem one-lineritele või punchline’idele. Samuti on peale paari dialoogivihje hoitud seosed ülejäänud Tasujatega minimaalsed, mis laseb Igavestel rohkem omas mahlas hingata. Kriitikud on üsna üksmeelselt välja toonud probleemid filmi tempo suhtes ning katses vaatajaid maailmaselgitusega mutta tampida. Ehkki “Igavesed” tundub kohati tõesti pisut veniv, võib tegelikult näha tegelastele keskendumist võiduna. Nende iseärasused, psüühika ja omavahelised suhted moodustavad filmi tuuma, mistõttu ütleksin, et õigupoolest ei olnud neid kihvalisi Rikutuid isegi vaja.

3

Temaatiliselt on “Igavesed” üsna kaalukas. Mida teha, kui Jumal või juht hoiab saladusi, mille välja tulemisel tahad oma ülesandest loobuda? Mida teha, kui suudad maailma parandada, aga ei tohi, või kui muudad maailma halvemaks, aga ei tohi pooleli jätta? Kuidas tulla toime üha kasvava süütundega? Kas südametunnistus on olulisem kui usk? Meie tegelased vastavad nendele küsimustele igaüks omal moel, misläbi on ka selle isevärki pere konfliktid loomulikud. Lojaalsuse üle tuleb kõigil otsustada omapäi, ent põhjused, miks keegi kuidas valib, tulevad hästi välja.

Pealtnäha saaks justkui öelda, et teisejärgulised koomiksitegelased, filmi pikkus, süžee hüppamine erinevates ajaperioodides, ja kriitikute lahjad arvustused tähendaks läbikukkumist ning et tegemist on MCU halvima filmiga. Tegelikult on “Igavesed” küllaltki hea ja kannab ülejäänud filmide kõrval kaalu korralikult välja. See ei ole täiuslik ega küündi Marveli parimate paladeni, aga pakub see-eest rahulikumat ülesehitust, rõhub tegelastele ja emotsioonile, ja tahab, et vaataja mõtleks kaasa. Mõned tegelased on paratamatult kahvatumad kui teised, mõne puhul soovinuks, et neid enam avataks. Loodetavasti ei loobu Marvel riskantsematest filmidest ja loomingulistest valikutest, ning julgeb rohkem oma senise valemiga mängida.

4

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0435)