shang chi

Esiteks: kavatsen siin arvustuses läbivalt kasutada inglisepäraseid nimesid, sest selle tohutu maailma iga kodumaise tõlke väljaotsimine lihtsalt pole vaeva väärt.

Marvel lüpsab raha faaside kaupa. Esimeses faasis tutvustati meile tegelasi, sellest ka n-ö tegelaskesksed filmid: „Iron Man“, „Hulk“, „Thor“, „Captain America“ ja esimene „Avengers“.  Teises faasis tutvustati veel tegelasi: „Ant-Man“, „Guardians of the Galaxy“, kõrvaltegelasi: „Iron Man 3“, „Thor: Dark World“, „Captain America: The Winter Soldier“, „Avengers: Age of Ultron“. Nendega hakati vaikselt ka tegelasi kokku tooma kolmanda faasi jaoks, kus hakkasid juba multiversumid ja asjad põimuma. Sinna katlasse kuuluvad siis: „Captain America: Civil War“, „Doctor Strange“, „Guardians of the Galaxy Vol. 2“, „Spider-Man: Homecoming“, „Thor: Ragnarok“, „Black Panther“, „Avengers: Infinity War“, „Ant-Man and the Wasp“, „Captain Marvel“, „Avengers: Endgame“ ning „Spider-Man: Far From Home“.

Miks ma selle pika nimekirja välja tõin? Sest too faas on nüüd läbi, Thanos on maha löödud, multiversum päästetud, kangelased medalitega üle kullatud või oma õilsa surma leidnud. Mis edasi? Kuskilt tuleb ju uut rahapuud kasvatama hakata. Loogiline käik tunduks, et järgmised 3-5 aastat saame jälle vaadata tegelaste kujunemislugusid ja siis tuuakse see uus põlvkond kõik ühe suure kakeluse jaoks kokku ning eelmise faasi tegelased saavad cameodes banaalseid kilde rebida. Ega’s midagi, lülitame ajud tühikäigule, paneme õlle ja vorstijupi diivanilauale, sest noh, kinosse ikka neid vaatama minna ei viitsiks.

Venitan filmini jõudmist veel veidi. Marveli neljas faas algas tegelikult „Black Widow“ filmiga, mille ma olen ka ära vaadanud. Sai kärtsu, sai mürtsu ja Scarlett Johanssoni tagumikku vahtida. Paar mõnusat psühholoogiliselt mängu oli, aga muidu oli film karjuvalt keskpärane ning arvustust ei väärinud. Ega seal ulmet ka väga ei olnud, mõned peened vidinad ainult. Novembri alguses tuli välja ka faasi kolmas film: „Eternals“ ehk „Igavesed“, Miikael Jekimovi arvustust saab lugeda siit.

***

Millest meile siis Shang-Chi räägib? On meie 24-aastane peategelaspoiss, keda mängib 32-aastane mees, nii et juba kisub kiiva. Kõrvaltegelaseks on tal kolleeg-sõbranna Katie, kes täidab kohusetruult samastatava tegelase rolli, olles ninjade, kung-fu meistrite, mutantide, pooljumalate ja kes teab mis muude veidrike supi sees see, kes kaine mõistuse klišeekilde loobib.

Ühel päeval ründab aga meie duot ninjade (ma ei tea, mis on hiina vaste. Mustades hõlstides ja maskidega tegelased, kes laksivad) salk, keda juhib habemega rumeenlane, kellel on parema käe asemel suur ja hõõguv mõõgatera. Ja siis tuleb esimene Tohutu Üllatus (tm): meie hiinlasest peategelane oskab laksida! Järgneb üsna veniv laksimine bussis, mis muidugi on pidurid kaotanud. Üks asi viib teiseni, Shang-Chi leiab oma õe, keda ta ei olnud aastaid näinud, järgneb laksimine. Siis tulevad uuesti ninjad ja saame veel laksimist.

Shang.Chi HDR.mkv snapshot 00.38.39 [2021.11.30 22.12.05]

On ju ninjad!

Eelnev võiks olla esimese 15 minuti kokkuvõte, aga ei, see võttis kolmveerand tundi. Kas lugeja soovib siinkohal pakkuda, mis tuleb järgmisena? Kui pakkusid, et laksimine, siis tubli, 10 punkti. Siin filmis ei ole tulevahetusi, ei ole taktikalisi missioone, vinget tehnikat ega rääkivaid kährikuid. See on hiina film ja siin käib laksimine.

Mis on sellises laksimiskoguses halba? Me ei tulnud ju armastuskomöödiat vaatama. Mul endal tekkis kerge kulturkonflikt. Jaapanlaste troop on n-ö teleporteerumine, et tüüp liigub nii kiiresti, et ühel hetkel on su ees, siis käib vilksatus ja ta on juba su selja taga. Olen ma sellega harjunud või on see tõesti ägedam, mulle see meeldib. Hiinlaste võitluskunsti troopideks on aga veidrad poosid, tantsulised liigutused ning hõljumine. Et üks jalg taha, teine jalg üles, üks käsi ette, teine käsi krõnksu, ühel sõrmed risti, teisel kõverasse ja siis piruetti-piruetti-edainesetti. Ja kõik see peab kulmineeruma läbi õhu hõljumisega. Ma mõistan, kui nt Hulk või Thor möirgavad ja siis hüppavad 20 meetrit, suured tugevad poisid. Aga ma ei suuda seda vooglevat lendlemist tõsiselt võtta.

shang2

Aga tagasi filmi juurde. Suurim häda oleks jõhker ettearvatavus. Võtame selle Katie – umbes esimese tunni pealt, kui oli aru saada, et teda ei jäeta koju kangelast ootama, viskasin omast arust nalja: „see film lõppeb sedasi, et meie peategelased võitlevad Suure Kurjaga (tm) ja siis tuleb see Kati ja viskab just selle ühe ja õige pulga, millega päästab kogu universumi.“ Oleks ma 90% tabanud, oleks veel enam-vähem olnud, aga et ma tabasin 99% täkkesse (viskamise asemel oli sarnane, aga teine liigutus), oli juba veider. Iga kord kui teha mõni eriti banaalne ennustus, läks see täide. Vahel õnnestus isegi dialoogi lauseid ette ära öelda. Mingitest keerdkäikudest kui sellistest ei saa rääkida. Kui ajurakud suutsid esimese tund aega sissejuhatust üle elada, sosistavad nad sulle vastused ette, millest filmi viimane pooltund räägib. Pigem tabad ennast mõttelt, et „ei, nad ei saa ju ometi nii lihtsakoeliselt teha, et…“. Aga kahjuks täpselt seda nad teevad. Poole filmi pealt on teada, kes võitleb lõpus kellega, kes on väed liitnud, kes saab surma, kes on paha jne.

Visuaal oli okei, tegelased olid okeid, heliribast ei jäänud midagi meelde. Nagu oleks käinud MarvelDonaldsis, tellinud ühe Big Marvel eine koos Iron Man friikatega. Tõenäoliselt olen ka mõnes varasemas Marveli arvustuses seda öelnud: „parem ikka kui DC“.

5/10. Hamba all ei kriuksunud, aga midagi väärt ka pole.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0811)