Emily Skrutskie: Bonds of Brass. 320 lk.
Del Rey Books. New York 2020.
Inimene harjub kõigega ja kannatab kõik ära. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Või vigaseks. Inimesed jäid ellu stalinlikes surmalaagrites ja sunnitöökolooniates, kus igapäevane füüsiline töö oli enam kui kontimurdev, toidu toiteväärtus pea olematu ning kriminaalidest kaasvangide ja valvurite vaimne ja füüsiline terror kohutav. Inimene harjub kõigega ja kannatab kõik ära. Isegi olevikuvormis kirja pandud raamatud. See raamat on oleviku ajavormi kasutades jutustatud ja mingist leheküljest alates tõesti seda fakti peaaegu enam ei märkagi, oled selle ebaloomuliku ja inimvihkajaliku piinamismoodusega ära harjunud. Aga milline võinuks elu olla ilma nende trööstitute vangilaagri-emotsioonide ja tervist räsinud sunnitöö-aastateta?!
Emily Skrutskie romaani „Võitluskaaslased“ (kuigi tänapäeva bukvalistliku tõlkekultuuri ajastul eelistatakse ilmselt otsetõlkelisemat varianti „Messingahelad“) sündmused keerlevad galaktikaimpeeriumi pärija identiteedi, tema tapmiskatse ning kosmoseimpeeriumis puhkenud kümnend varem veriselt allutatud teise impeeriumi põrandaaluste patriootide mässukatse ümber.
Peategelased, umbes 17–18-aastased Gal Veres ja loo minajutustaja Ettian Nassun on Umberi impeeriumi sõjaväeakadeemias tudeerivad „õhuässad”, impeeriumi laevastiku pilootideks õppivad toakaaslased. Ja need kaks aastat, mil nad on tuba jaganud, on minajutustaja Ettian olnud Gali kõrvuni armunud. Taas kord, samasoolised suhted pole ses tulevikumaailmas mingi tabu, üsna teksti alguses on akadeemias toimuva peo ajal kuskil tantsusaali nurgas ka üks teine kadettide paar ühte liibunud, kuigi soolisi valikuvõimalusi on, sest akadeemias õpib samamoodi ka naissoost noori militaarentusiaste.
Igatahes algab romaan sellega, et ühe õppelennu ajal tahab grupp kaasõppureid Gali tappa, kuna on teada saanud, et tema näol on tegu Umberi võimuhullu ja jõhkra keisrinna incognito nende seas viibiva poja ja troonipärijaga. Ning nende grupp koosneb Umberi poolt kümmekond aastat varem alistatud Archoni impeeriumi patriootidest. Tegelikult on ka Ettian Archoni päritolu, kuid oma kodumaa hävitamise järel tänavale sattunud ning seitse aastat karmides oludes ellujäämist õppinud tänavalapsena ta justkui vihkab seda fakti, et archonlased, vanemad, lähedased ta nõnda vallutuse käigus hülgasid, surma said ja tema üksi jätsid. Nüüd igatahes on ta Umberi akadeemia edukamaid kosmosepiloote ning ei plaani enam kunagi elada nii, et tal kõht pidevalt tühi oleks ja ootamatult tänavail varitsevad ohud kuklasse hingama satuks.
Koos Galiga katselennul olles valib ta atentaadikatse käigus enam-vähem automaatselt Gali poole, ei ühine oma kaasmaalastest mässuliste õppuritega ning päästab troonipärija ja oma salaarmastuse objekti elu. Lisaks romantilistele tunnetele põhjendab ta seda enda jaoks nii, et usub Galist saavat märksa humaansema imperaatori, kui on tolle ema, ta loodab Galist valitsejat, kes tooks impeeriumisse suhtelise rahu ja hea valitsuse.
Seda rahu ja suhtelist headust me aga niipea ei näe: pärast atentaadikatset ja Gali identiteedi avalikuks tulekut akadeemias isoleeritakse ta turvakaalutlustel, kuid ootamatult saab Ettian teada, et tema toanaabrit hoitakse sisuliselt vangis ning akadeemia ülemal ja kohalikul provintsikuberneril on atentaadikatses oma huvid mängus – lisaks pidi keegi ju Gali tegeliku identiteedi paljastama. Kaaskadettide väikese diversiooni varjus aitab Ettian Gali põgenema ning koos lahkutakse ühel väikesel varastatud transpordilaeval akadeemiaplaneedilt. Ettianil on plaan aidata Gal impeeriumi pealinna, turvaliselt keiserlikku paleesse.
Pikal lennureisil tulevad ka noorte vastastikkused tunded üksteise vastu ilmsiks, sest – jah, hea lugeja, tundub, et ka Gal on Ettianisse samamoodi armunud – neis logiseva transpordialuse kitsates ruumides, kambüüsides ja kus iganes hakkavad hormoonid möllama. Midagi suudlusest rohkemat siiski ei juhtu, sest Ettian, kes on üldse üks üsna ärritav ja pidevalt põdev tegelane, otsustab oma armastuse ohvriks tuua, kuna kardab, et kui tema tunded Gali vastu oleksid avalikud, kui nad oleksid päriselt paar, oleks ta oma armastatule tulevastes galaktilistes võimuintriigides lihtsalt potentsiaalne survepunkt. Nii et kui Gal teda pärast hetkelist ehmatust ja segadust vastu suudelda tahab ja kinnitab, et Ettiani koht on alati Gali kõrval, küsib Ettian kibedalt oma tulevase rolli kohta: „As what? Your consort? Your chauffeur? Your pressure point?”
Nii otsustavadki noored oma tärkavad tunded alla suruda, mis ei takista neil sellest hoolimata ühes kois või hotellitoas ühes voodis magamast, noh, mitte päris kaisus, vaid pigem kogemata puudutuste peale piinlikult eemale tõmbudes, nii et frustreerivalt naljakaid momente puistab autor meile küllaga. Ja nii väga, nagu nad ka ei taha oma reisi selles ülevõõbatud logisevas transpordilaevas, mis neile ometi nii romantiliseks koduks on saanud ja kus nad esimest korda suudlesid, üha edasi ja edasi venitada, peavad nad selle rauakolaka ühel planeedil siiski jälitamishirmus maha müüma. Edasi viib tee neid kokku 16-aastase poolenisti põlenud näoga tänavatüdruku Wen Iffraniga, kes nende reisiseltskonnaga Gali suurest vastumeelsusest hoolimata ühineb ning üsna pea leiab noortekolmik end Archoni patriootide salajasest kogunemisbaasist ning nende suureks üllatuseks on ettevalmistamisel ülestõus Umberi impeeriumi vastu.
Taas kord tahetakse justkui korraga kahel toolil istuda: väidetakse, et see on korraga justkui täiskasvanuile ja noortele lugejatele mõeldud. Mis tegelikult ju ei tööta nõndaviisi päris hästi. Sellisel juhul peab üks lugejagrupp paratamatult kannatama. Ja kannatajapooleks tundub siin seekord jäävat täiskasvanud lugeja.
Eks ma ju tean, et võtsin selle väljakutse ette suuresti iseenda harimiseks, et milline on tänapäeva uusima lääne ulme ja sealhulgas ka noorteulme tase, nii et nüüd ei maksa vinguda kui valitud tee kiviseks ja konarlikuks osutus. Aga teist raamatut järjest vaatavad mulle sellegi (noorte)romaani puhul vastu täpselt samad probleemid.
Põhirõhk on pandud tegelastele ja nende mõtte- ning tundemaailma kirjeldamisele, nende käitumise iseenda jaoks mõtestamisele ja põhjendamisele – mis meenub mulle põhitunnusena ka hiljuti loetud juhuslikest Eesti noortekatest. Samas ei ole ma kindel, et selle kirjutusviisi kohta on nüüd paslik ütelda ’character-driven story’, kuna ega need tegelased nüüd karakteerselt kuigi keerulised ju ei ole: pigem nämmutatakse meile kergeks allaneelamiseks sobivaks beebipüreeks nende niigi üsna lihtsakene ja elementaarne mõttemaailm. Midagi tõeliselt huvitavat ja ootamatut need tegelased ei tee. Ehk et ühe tunnusena võib siit välja tuua sarnasuse, mille poolest kodumaine noortekirjandus astub täpselt ühte jalga globaalsega: noored peategelased suurema osa raamatust mõtlevad ja põevad seeüle, mida nende sõbrad teevad ja miks ja kuidas käituvad ja mida peaks nemad järgmiseks tegema, mille üle põdema ja kuidas käituma. Selle kõrval unustavad need noortekirjanikud mugavalt ära tegelaste ja tegevuspaikade kirjeldamise, autentset kohatunnetuse loomist ei maksa neilt oodata.
Igaks juhuks pean täpsustama, et kui ma eelmise kuu arvustuses kasutasin fraasi ’noored täiskasvanud’, siis loodan, et kontekstist tulenevalt oli aru saada, et ma räägingi 20ndates eluaastates noortest täiskasvanutest, mitte ei püüa tõlkida eesti keelde koleterminit ’young adult’, mis tähendab siiski teises elukümnendis peamiselt teismelisi lugejaid, lugejagruppi, mille kohta 1950ndatel, kui Robert A. Heinlein, Lester del Rey, Isaac Asimov, Andre Norton ja paljud teised oma noortekaid kirjutama hakkasid, kasutati terminit ’juvenile’.
Paradoksaalsel kombel on need 1950ndate noorteulmekad oma kirjutusstiililt märksa vähem juveniilsed, märksa vähem lapsikud ja oluliselt täiskasvanulikumad ja ennast tõsisemalt ning asjalikumalt võtvad tekstid kui tänane noorteulme. Kirjandus on muutunud primitiivsemaks, kirjandus on muutunud lapsikumaks, kordan ma eelmisest sajandist pärit rikkiläinud grammofonina. Vabandust.
Lihtsalt täiesti kogemata sattusin selle romaani vahepeal muudel põhjustel lugema David Gerroldit, kelle loomingus on ka küllaga geiproblemaatikat ja samas ka heinleinilikke kosmilisi noorteseiklusi, teismeliste kangelaste kujunemislugusid. Gerroldi rikkalik keelekasutus, osavad stiilivõtted, dialoogide täiskasvanulikkus, võime kirjutades erinevate meeleoluliste helistikega mängida ning lisaks käsitletud probleemide läbitunnetatus ja üleüldine elukogemus oleksid justkui mingist sootuks teisest maailmast pärit. Lisaks kirjeldab ta vana kooli ulmekirjanikuna loodud maailmu poeetiliselt, asjalikult, detailselt – nagu vaja on. Lisaks kirjeldab ta tegelaste välimust! Dialoogide, mõttemaailma ja muu põhjal joonistuvad välja täiesti huvitavad ja vastuolulised ning elulised karakterid, kõik erinevad... Oehh. Mul oli lihtsalt vaja seda kinnitust, et tegelikult saab tänapäeval edukalt kirjutada ka vana kooli stiilis. Mitmekülgselt ja hästi.
Emily Skrutskie romaani plussidest rääkides tuleb mainida, et tegu on pööraselt hoogsa teosega: jalga, mis vajutatakse esimestel lehekülgedel gaasipedaalile, sealt enam naljalt ära ei võeta. Tegevused ja üha uued ja uued tegevused ja seiklused lähenevad meile nagu troopilise orkaani vääramatu laine, mis meid enda alla matta ähvardab. Siin peituvad ka mõned teksti miinused: romaani alguses mõnekümnel leheküljel markeeritud sõjaväeakadeemia elu ja miljöö – ning samuti või eriti just ka Ettiani ja Gali tutvumise ja sõpruse lugu – vääriks märksa põhjalikumat lahti kirjutamist. Just see on nende kolkaplaneetide agulite ja mässuliste sõjaväebaaside asemel romaani pea ainus huvitav tegevuskoht. Just see, kuidas Ettiani ja Gali armastuse taim idanema hakkas, vääriks autori tähelepanu – see oleks huvitav. Just need kaaskadettide kiiruga visandatud tegelaskujud on tegelikult raamatu kõige värvikamad ja lahedamad kõrvaltegelased, aga neil Skrutskie kahjuks eriti ei peatu. Õieti jääb mulje, et sõjaväeakadeemia eluolu ja vibe’i kirjeldamisel tunneb nooruke naisautor end üsna ebakindlalt ja tahab sellelt ohtlikult pinnalt võimalikult kiiresti kaduda. Tüütule rännakule kosmilistesse tagahoovidesse ja pätiagulitesse, odavatesse hotellidesse ja salakaubavedajate turuplatsidele.
Üks keskmiselt suuri probleeme ajaviitelisema sisuga kirjanduses on see, kui autor ei tunneta lugeja ootusi. Kui autor vägagi põneva ja lugejale korda mineval teemal tegelaste vahel toimuva sisemiselt pingestatud vestluse katkestab ning viib meid mitmeks pikaks peatükiks mingile kosmoselaevade tagaajamisele. Ometi võiks ju autor omaenda kogemustest lugejana mäletada, et selline actioni kirjeldus romaanis ei ole üldiselt kuigi põnev, selline tühi tegelaste ja kosmoselaevade liikumise mehaanika kirjeldus ei loo mingit reaalset pinget, pigem tahaks näha neid tegelasi uuesti omavahel sel mingil tõsisel teemal suhtlemas. Võiks ju olla meeles, et „Tähesõdade” esimese filmi konkurentsitult ja tapvalt igavaim osa on pod-racing’u stseen.Erinevalt Everina Maxwelli raamatust „Talveorbiit”, kus prints Kiemi tarmukas sekretär-asjaajaja Bel Siara oli peategelastest geipaari kõrval täiesti olulise rolliga karakter, vajalik ja asendamatu, šüzeearenguid toetav ja liigutav tegelane. Mitte lihtsalt naine tasakaalustamaks armunud geiprintse.
Skrutskie romaani teemad (kolonisatsioon ja vaimne kolonisatsioon, ohvriroll ja Stockholmi sündroom, armastus versus vereõigus ja dünastilised kohustused) on tegelikult äärmiselt huvitavad ja paljulubavad, aga neid on kuidagi nii vähe ja primitiivselt arendatud, nende käsitlus jääb kuidagi algkooli tasemele.
Veidi nõutuks ja kurvaks teebki, kuidas tänapäeval noored arvustajad veebis, kusjuures mitte eriti Amazonis, aga just blogosfääris, netiväljaannetes jm, loobivad suuri sõnu ja ülivõrdeis hinnanguid nõnda kergekäeliselt. Iga loetud tekst on neil kohe suurepärane ja fantastiline, ilma mõtlemata ja võrdlemata, et milliseid epiteete peaks siis tõeliselt suurepäraste ja fantastiliste klassikaliste või muidu tüvitekstide kohta tarvitama.Näiteks torkavat see raamat oma ’complexity’ ja ’fantastically rich world-building’u’ poolest silma. Noh, ega ikka ei torka küll. Nagu juba tuvastatud, ei ole ta kuigi keerukas ja kompleksne, vaid üsna sirgjooneline ühe süžeeliiniga seikluslugu ning maailm on siin visandatud küll lihtsalt selle lootusega, et temaatiliselt sarnaseid filme näinud vaataja lihtsalt telest nähtud dekoratsioonid ja värvid oma vaimusilma üle kannaks. Kõik hooned on siin kandilised karbid, muruväljakud ja parkimisplatsid steriilselt lagedad ja hallikaspruunid ning kuigi autor kirjeldab meile mitut kosmoselahingut ja tagaajamist, ei suuda ta üleüldse edasi anda talle eeskujuks olnud filmide kosmilist mastaapsust. Ikka ja jälle on tegevuse taustaks kahjuks kammerlik teatrilava ning dekoratsioonikunstnik paistab olevat juba ammu ära koondatud.
Arvustajad väidavad, et romaani lugedes näed paralleele ja koged samu emotsioone selliste kino- ja teletoodetega nagu „Tähesõjad”, „Düün”, „Battlestar Galactica”, „Viies element” või „Firefly”. Ega ikka ei näe-koge küll. Need võrdlused on parimal juhul äärmiselt pealiskaudsed, halvimal lihtsalt arbitraarsed. Jah, see romaan on samadel teemadel, siin on sõnades kosmilist mastaapi, aga kosmilist mastaapi emotsioonina ei teki, tegevustiku dramaatika nende suurte kosmiliste muinasjuttude, dünastiliste tülide või piraadilugudeni ei küüni.
Kellele aga „Võitluskaaslased” meeldis, on hea uudis kindlasti see, et juba 14. septembril ilmub triloogia teine raamat „Pärandivanne”, sest eks jäänud ju sündmused esimese osa suurpuändi järel vaat et kõige huvitavamas kohas pooleli ja lugejad tahavad teada, milliseks peategelaste romantilised suhted pärast romaani lõpu dramaatilisi paljastusi nüüd kujunevad. Või asendub armastus vihkamisega? Seniks aga võib sarja esimest romaani hinnata tubli „kolme” või nõrga „neljaga”, soovitus autorile oleks aga klassikaliselt toetav: „katsu järgmine kord paremini!” Potentsiaali ju nagu on. Lihtsalt see, millele kirjutades tähelepanu pöörata ja mis tegelikult oluline on, tuleks ümber vaadata. Nähtud telesarjade ja kinofilmide kesktasemel ümberjutustusi on meil niigi küllalt.
„Galaktikaimpeeriumi annaalid” on rubriik, milles leiavad arvustamist viimastel aastatel inglise keeles ilmunud ulmeromaanid, mille süžees on kesksel kohal... jah, te arvasite õigesti: galaktikaimpeeriumid.
Galaktikaimpeeriumid on ulmekirjanduses üsna tuntud teema, mille tegi maailmakuulsaks mõistagi Isaac Asimovi „Asumi”-sari, millest sai omakorda inspiratsiooni George Lucas oma „Tähesõdade”-saaga kurja Galaktikaimpeeriumi loomiseks. Kummalisel kombel ei ole ulmekirjanduse Kuldajast (1940ndad), varasemast pulp- (1930ndad) ja protoulme (–1930) ega hilisklassika perioodist (1950–1970ndad) peale „Asumi”-lugude tegelikult kuigi palju näiteid otseselt galaktikaimpeeriumidest rääkivatest teostest, mõnedes tekstides on üle-galaktikaline tsivilisatsioon või suur riiklik moodustis küll tegevuse taustaks, aga eriti seda teemat ei lahata. „Asumi” ja „Tähesõdade” vahele jäävast perioodist (1942–1977), tõsi küll, leiab paari raamatu jagu lühijutte ja jutustusi ning mõne temaatilise antoloogiagi, mis käsitlevad galaktiliste impeeriumide teket, arengut ja hävingut. 1980–1990ndate militaarulme buumi ajast leiab juba üsna palju kosmoseoopereid – nüüd juba peamiselt romaani- või romaanisarja vormis –, milles kusagil foonil eksisteerib mõni impeerium või paar konkureerivat deržaavat, kuid ometigi pole need impeeriumid tollegi perioodi teostes kesksel kohal.
Kummalisel kombel on aga just sel sajandil ja eriti sajandi äsja lõppenud teisel kümnendil ilmunud üksteisest täiesti sõltumatult hulk kosmoseoopereid, just jällegi romaanivormis, milles galaktikaimpeerium on teose süžees üsna kesksel positsioonil, kas siis sündmuste käivitajana, tegelaskonna ühendajana või siis lausa vaat et teose peategelasena. Käesolevas arvustuste sarjas on lähima umbkaudu aasta jooksul kavas igakuiselt tutvustada olulisemaid neist teostest ka Reaktori lugejatele. Vaatlusele tulevad siiski vaid päris kirjastustes ilmunud ja toimetusliku sõela läbinud tekstid. Lõppenud kümnendil tohutult moodi läinud ja pöörases mahus ilmuma hakanud (näiteks Amazoni platvormi kasutavad) isekirjastuslikud militaarsed kosmosemadinad kui amatöörkirjandus jäävad sellest valikust rõhutatult välja.
