Õige valik

Aeg Helju Rebase (uueks) jutukoguks oli juba ammu küps, aga uudis selle raamatu ilmumisest oli siiski pisut ootamatu. Ei, suisa üllatas. Samas, kasvõi siinsamas Reaktoris on ju viimase kuue aasta jooksul ilmunud kuus autori juttu ning võttes veel arvesse kirjutatud ja mujal maailmas ilmunud tekstide hulka, siis...

Meenutaks, et Helju Rebane avaldas oma esimesed jutud 1981. aastal, 1986. aastal koondas autor need oma esikkoguks „Väike kohvik“. Ja sellega saigi Helju Rebase kirjanduslik karjäär Eestis otsa. 1988. aastal ilmus Moskvas õhuke venekeelne, osaliselt eestikeelset esikkogu kordav jutuvihik „Выигрывают все” ja aasta hiljem ilmus pikk jutustus “Город на Альтрусе“, mis värskes eestikeelses jutuvalikus on saanud lühiromaaniks “Altrus”. Seejärel vaikis autor ka vene lugeja jaoks. Omi jutte hakkas Helju Rebane uuesti avaldama alles sajandivahetusel.

Ja nüüd siis teine eestikeelne raamat – kogumik „Õige valik“, mis sisaldab 14 juttu ja lühiromaani „Altrus“.


14 juttu

Jutud on lühikesed. Kõige vanem on 1985. aastal Nooruses ilmunud „Ajakirja “Emantsipeeritud naine” intervjuu Immanuel Kantiga”, ülejäänud tekstid pärinevad siiski juba käesolevast sajandist. Raamatus on taastrükitud kõik seitse juttu, mis esmakordselt ilmusid eesti keeles ajakirjas Reaktor ja antoloogias “Läbi valu ja vaeva”. Kuus juttu on aga sellised, mida ka kõige usinam lugeja pole eesti keeles ilmselt kunagi lugeda saanud.

Jutud on sageli lõbusad ja toovad muige suunurka, mõnikord venib see muie suisa laiaks irvituseks, eriti näiteks juttude „Minu pea“ ja „Helendav kass“ puhul. „Margaret Mitchelli tagasitulek“ on samuti läbinisti naljakas tekst, aga mind pani eriliselt irvitama paljasjalgne grafomaanist krahv seal lõpus. Kuid on ka nukramaid ja üsna süngeid lugusid, samas ega see süngus nüüd eriti morbiidne pole, pigem selline kergelt traagiline. Pean silmas just kogumiku nimilugu ja puude-juttu. 

Tekstide temaatika on mitmekesine – ajarändudest kosmoselendudeni, bioloogilistest eksperimentidest robootika imedeni, kuid kõige levinumad on siiski düstoopsete ühiskondade ja situatsioonide kirjeldamised. Jutud on kergelt filosoofilised. Pean kerguse all silmas eelkõige seda, et autor ei vaeva lugejat raske-tihke tekstimassiivi ja tõestusliku tulevärgiga, pigem illustreerib juttudes toimuv mõnd filosoofilist teesi või ääremärkust. Põhjus-tagajärg tüüpi tegevusskeemi asendab sageli zeniliku mõistujutu vorm. Filosoofiahõnguline pajatus ja zenilik mõistujutt? Kujutan kohe elavalt ette, kuidas tüüpiline ulmefänn nüüd raskelt ohkab. Asjata! Jah, tõenäoliselt ei naudi igaüks taolisi tekste minumoodi, aga lugeda ikka tasub ning lihtsus ja lühidus pole kindlasti primitiivsus ja abitus, nagu siinmail teinekord arvama kiputakse.

Kui aga olla kriitilisem, siis jutu „Ilu kohutav jõud“ rikkus minu jaoks ära just valitud laad, et siin oleks tahtnud küll pisut traditsioonilisemat vormi, või siis pigem korralikku mõistulugu. Praegusel juhul jäi autor otsekui poolele teele, et hakkas justkui kirjutama tavalist kosmilist ulmejuttu, aga mingil hetkel otsustas teha siiski midagi muud või lihtsalt väsis ning lugeja sai teksti, mis pole ei see ega teine. Ka tundusid Margaret Mitchelli ja Aristarhose juttude vahel olevat neli lugu kuidagi nõrgemad ja ilmetumad, aga võib-olla ma poleks pidanud niimoodi ühe soojaga lugema? Võib-olla mõjus asukoht kahe ülitugeva jutu vahel nõnda? Samas, jutuosa üldkompositsioon mulle meeldis: alguses kohe üks tipplugu, vahepeal samuti üsna kirju pilt ja lõpus siis ehk kõige ulmekaugem, aga väga tugev Aristarhose ja koduliblika lugu.


Lühiromaan „Altrus“

Raamatu teise poole moodustab lühiromaan „Altrus“, mis on kokkukirjutus autori esimeste kogumike juttudest. Pikemalt meenutamata tundsin ma siin ära juttude „Vaikijate linn“, „Kõik võidavad“, „Tühjad hinnasedelid“, „Väike kohvik“, „Sein“, „Egos või Altrus“ ja „Детектор истины“ materjali. Võib-olla jäi mõni märkimata, aga ega ma spetsiaalselt ju ei võrrelnud.

Olen kunagi ammu lugenud vene keeles selle teksti varasema versiooni tõlget. Teos oli siis mahult pigem pikem jutustus ja mul oleks kui meeles, et tekst oli ka konarlikum. Lühiromaani „Altrus“ lugemisjärgne mulje on igatahes märksa meeldivam, kui oli seda omal ajal jutustuse „Город на Альтрусе“ lugemismulje. Taas ei võrrelnud, aga tundus, et autor on vahepeal asju silunud, tihendanud ja samas materjali paremini ümberkorraldanud. Kuna need algsed jutud on mul hästi meeles, siis on mul ehk pisut keeruline seda lühiromaani terviktekstina võtta, aga (värskem) eestikeelne on kindlasti terviklikum ja kompaktsem. Tegelikult oleks päris huvitav olla kellegi peas ja tajuda, kuidas võtab seda lühiromaani vastu lugeja, kes Helju Rebase esimesi jutukogusid lugenud pole.


Mõned üldisemad mõtted

Nüüd tahaks aga välja öelda mõne üldisema mõtte, mis hõlmab minu katkendlikku, aga pea neli aastakümmet kestnud kogemust Helju Rebase tekstidega.

Juttudes on tugev satiiriline alge, mis ajab paljud ulmefännid mõnusalt marru ja mida ulmevõhikud sageli ulmes kõige enam kilbile tõstavad. Mulle satiir ulmes meeldib ja mina seega probleemi ei näe, aga eks hoiatama peab.

Helju Rebase juttude üks suurimaid plusse on aga meeldejäävus. Minu jaoks kindlasti. Polnud ma neid esimeste kogumike jutte sel sajandil ju lugenud, aga lühiromaani „Altrus“ lugedes tuli kohe meelde, et see on ju see jutt ja see on see teine. Vähe sellest – tuli isegi meelde, et jutus oli niimoodi, aga vaat lühiromaanis on teistmoodi.

Helju Rebase jutud eristuvad ulmekirjanduse üldisest foonist. On see hea või halb, aga eristuvad. Eristusid 1980ndatel oma ulmetee alguses ja suht vähelugenud koolipoisi ja verivärske ulmefänni Jürka jaoks ning eristuvad ka praeguse ja paljulugenud Ulmeguru jaoks. Kui lugejal on ulmekirjandus jäigalt kaanonis ja paigas, siis on see eristumine ehk halb, aga üldiselt pigem siiski positiivne. Meeldib, et autor on oma loomingus üsna järjepidev. Ja ma ei räägi vaid vanade juttude lühiromaaniks kirjutamisest. Näiteks tõi kogumiku nimilugu „Õige valik“ kohe mõnusalt meelde esikkogu jutud „Sein“ ja „Tegu“.


Hea valik!

Tuleb tunnistada, et kogumik „Õige valik“ on ka hea valik. Kasvõi seepärast, et päris nõrka teksti siin pole. Noh, et olen lugenud Helju Reabaselt ka tekste, mis pole mulle meeldinud, või siis lihtsalt ei kõnetanud.

Nagu ma eespool mainisin, on tekstide järjestus hea ja lugemistsoodustav – raamat läheb kenasti käima ja ega lugemisprotsess eriti ei takerdu.

Autor ja kirjastus Fantaasia on teinud eesti lugejale kena kingituse, toonud ühe autori maakeelsele lugejale taas pisut lähemale ja täitnud ühe päris valge laigu eestikeelse ulme suuremal pildil.

Ulmeajakirjas arvustades tuleb tunnustavalt ära märkida, et kõik kogumiku tekstid on ulme. Jah, jutt „Aristarhos ja koduliblikas“ võib selles küsimusi tekitada vaidlusi, või siis vähemalt kõhklusi, aga saab ka seda rahulikult ulmena lugeda. Kiita tuleb ka kunstilist kujundust ja iseäranis Meelis Krošetskini kaanepilti ning anonüümset (autori?) avasõna.

Õige valik



Helju Rebane
Õige valik
Fantaasia
2021
184 lk
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0805)