„Tule, Feria! Vaata seda, värskelt leitud, värskelt tõlgitud.“

Zuurzu tõukas veel veidi lund ära ning räntsatas siis istuma. Sättinud end mugavalt puu najale, tõstis ta infotahvli.

„Ära nihele, istu rahulikult. Loen ise paremad kohad ette. Kuula! “Maja igal korrusel on üks kogu vajaliku varustusega pesuruum, kahel esimesel korrusel on neid lausa kolm.”“

Zuurzu pilk volksas kõrvale.

„Neil on igal korrusel pesuruum. Igal! Tead, kuidas sa haised, kui sa jahilt tuled. Ma tunnen, et sa käisid eile jälle? Kas said midagi? Olgu, rahune. Ma loen sulle siit veel. Skaska kas tead. Ma ei usuks, kui ei loeks. Ja õigesti arvad, 3D-pilt on ka. Värviline. Istu ometi maha nüüd, ma loen. “Elanike teenindamiseks asuvad hoones pinnad üheteistkümnele söögikohale, neist kolm esimesel ja teisel korrusel ja ülejäänutel üks. Enamik neist soodsad täisautomaatsed.“”

Feria tegi uue katse ise sellise imeasja kohta lugeda, kuid Zuurzu keeras infotahvli viuh teistpidi.

„Stopp! Ainult kõrvad. Silmad tööle, sa oled praegu teenistuses. Tubli. Aga kas tead ka, kus see on, sõbrake? Ei tea? Aga aimad, ma näen. Õigesti aimad. See on siinsamas, korra sülitada. Mustmäel! Kahe päeva tee, kolm kui roomata. Mis arvad, kas läheme? Mustad läevad mustmäele.“

Zuurzu muheles oma nalja peale ning patsutas Feria mustjassinist pealage.

„Neil on seal paradiis, pesulad ja rokalad, kuid meil. Meil on vaid sopp, sitt ja sinine viha. Seda viha peaks nende kuusjalgade paradiisi peale veidi välja valama. Ehitavad siia endale unistuste kodusid. Jah, nii nad just kirjutavad - „sinu unistuste kodu“. Kurat, immigrandid meie Mustmäel.“ Zuurzu vehkis käega. „Me teeme neile veel unistuste kodu. Mis? Õige küsimus sul, kohe uurin. Em.“

Ta kohendas korraks mütsradarit ja pööras infotahvli uuesti lugemisasendisse.

„Nii. Nad ütlevad, et hoones on eluruumi viiele tuhandele. Räägivad viimase korruse kapslitest, peretubadest ja ka paksuks läinutest, no tead, neist, kes vajavad pere peale rohkem kui ühte tuba. Pehmo-lehmod, raisk ma ütlen. Aga see-eest ei mingi kuradima lahingbaas, nagu eelmine kord.

Oota, siin on veel, loen: “Hoonet ümbritseb 6 meetrit kõrge metsapunane superbetoonist müür, mille välisküljel asuvad äripinnad ja ruumid geentuunitud valvuritele. Seda kõike lisaks mäge ümbritsevale x3 tasemega turvatõketele.” Kuid see pole turvalisuses veel kõik.“ Zuurzu mühatas põlglikult. „Kõik hoone läbipääsupunktid on varustatud infrapunamõõdikute, kiirgeenanalüsaatorite, automaatobjektituvastusseadmete, õietolmudetektorite, metsa- ja metallilõhnaanduritega. Raisk, ma ütlen, kardavad. Mida sa togid mind, no mida?“ Zuurzu rehmas käega.

„Mis, tahad öelda, et peaksime Voulu kamba lontrused appi kutsuma? Ei kutsu, mustad ei taha kollaseid lontruseid. Viis tuhat pehmost kosmoimmigranti on vaid korra köhida. Persse see müür ja andurid, ma ütlen. Saame hakkama. Muide, majas on universaalne automaatarst, ravib nii kirpe kui nende koduloomi. Mis arvad, kas see meiesuguseid ka ravib? Sul on hambad varsti juba roheliseks kätte ära läinud, peseks puhtaks ja värviks valgeks? Mõni auk võib ju meie tretil ka keresse juhtuda. Mis sa tahtsid öelda?“

Zuurzu kummardus Feria poole.

„Ah, et ei usu, et meid raviks. Jama. Nii oleks arsti tahtnud. Tagumine liiges nöögib vahel. Tahaks sellest valusast suveniirist juba lahti saada.“

Zuurzu pani infotahvli käest, unustamata seda lukustada, tõusis ja tegi puude vahel lumes oma tavalise „valvuri väikese ringi“. Kaks hetke käsi relva päästikul seisnud ning lumist metsa seiranud, tuli ta puu juurde ja räntsatas tagasi Feria kõrvale maha.

„Oh, jäta möla, Feria. Suurus pole mingi probleem. Olen ma enne nende urgastesse mahtunud, mahun ka sellesse majja. Voldin end kokku nagu dessantlase labida. See tagumise liigese jama oli üks pime juhus, ei muud, see ei loe. Sulle on nad üldse üle pea. Aga kui sa ei taha, ütle otse. Möla ma ei salli. Selge. Mida?“

Zuurzu kummardus Feria poole.

„Ja, elektrit saab sulle et kulub, kiipe, mälukivisid ja küllap ka filtreid, kõike. Läheme pesa turul püsti rikkaks kätte. Kuidas meil praegu kirburohuga seis on? Kas neile viiele tuhandele jagub? See on hea.“

Ta patsutas oma metalloplastikkäega Feria karvast koonu.

„Läheme ja näitame neile kosmokirpudele, millisele planeedile oma unistuste kodu rajada! Pagana kosmokuusjalad!“

Zuurzu tõusis ja ringutas mõnuga.

„Oled täna midagi metsas näinud ka? Väga hea. Hakkame siis plaane pidama.

Üks on kindel, sa pead ilma silmadeta tulema, silmad peavad siia jääma. Pesa kaitsmine on kõige tähtsam. Vait! Ära kunagi, mitte kunagi seda ütle! Isegi meie ei tohiks teada, et kasvupesa on tegelikult mujal. Kui nad teada saavad, et me teame, siis on pael. Meid viiakse mujale. Võib-olla isegi desintegreerivad! Ära kunagi seda isegi mõtle, et pesa on mujal. Pesa on siin ja me kaitseme seda mistahes, mis-ta-hes hinnaga! Kokku lepitud? Nii et. Silmad jätad maha valvama ning meie läheme ja teostame pesa kaitset otse vaenlase tagalas, salaja. Meie Kadunud inimeste nimel,“ Zuurzu tõstis käe. „Absoluutselt kõigi eest salaja!“ Zuurzu kehitas end, langetas käe ja istus tagasi maha.

„Meie esimene samm: sisenemine. Otserünnak väravast? Nõus, halb mõte. Drooniga, Oot, nad ütlevad siin.“ Zuurzu kohendas infotahvlit.

“”Hoone juurde pääseb ka madallennu õhutee a1 kaudu, drooniklass a, maabumiskoht hoone territooriumil, ja madallennu õhuteede c21, c49 ja c50 kaudu, drooniklass c, maabumiskoht hoonest 30 kuni 150 m kaugusel, ning raskeveo õhutee h17 kaudu - kokkuleppel ja sertifitseeritud vedaja korral - tagatakse maabumine hoone kaitstud territooriumil spetsiaalsel raskedroonide maabumisplatsil.” On meil mõni raskedroon, Feria? Ma ei tea, siin kuulutuses pole öeldud, kui kaugele maandumiskoht uksest jääb. 5 meetrit, 10. Mõni hüpe. Mida? Jah, ilmselt küll. Oleks päris piinlik lõpp, kui nad meid juba õhust maha võtavad. Mida, mis kanalisatsioon? Ei, selle vana viguri on nad kindlalt ära õppinud, kanalisatsiooni seal kindlasti pole. Aga meie bioloogia- ja keemiataibud? Misasja?“

Hetk hiljem oli puu ümbrus tühi. Teab kust tulnud tuul trügis vanade puude latvade vahele, sahistas neid ning raputas okstelt lahti kuivi külmi helbeid. Alla tüvede vahele liueldes kohtasid helbed seal üksnes vaikust ja öö-eelse metsa pimedust. Mitte miski ei liikunud, mitte keegi ei liikunud. Tuul nuhutas veel korra puude lumiseid latvu ja kadus siis sama äkki kui oli ilmunud. Jäi vaid vaikus ja lumi.

Vaikus kuni kostis hääl: „Kus?„ Väga vaikne hääl.

„Ütle, kus? Ütled 7 1? Oh sind küll.“

Tüve juurde ilmus Zuurzu tume kogu. Aeglaselt ja hääletult vajus ta tagasi vanale kohale.

„Sektor 7 1 oli oma, kuidas sa ära ei tundnud? Ise püüdsin, ise kiibistasin, ise treenisin. Oma mis oma, ustav ja hall, viimase karvani ehtne selle sama metsa hunt. Mida? Mis sul tema kümne koiva vastu on? Ega kümme koiba valvurit riku. Jäta see, räägime asjast. Droonid kandsime maha. Ütled, et taibudel ei ole midagi uut, ainult vana head kirburohtu. See on hea, kuid selleks peab neile väga lähedale pääsema. Mõtteid? Ei? Mõtle.”

Paar kilomeetrit eemal registreeris termomeeter selle talve külmarekordi -19 kraadi. Oli tulemas keskmisest karmim talv. See oli hea ja halb. Külm kosmokirpudele ei meeldinud, nad püsisid oma turvakompleksides, kuid jällegi, seal ei pääsenud neile ligi, müürid, andurid ja geenmoonutatud valvurid kaitsesid neid üsna tõhusalt. Termomeetrist paar kilomeetrit veel edasi tuvastas andurite kompleks Feria ja Zuurzu märgatud kilplõughundi möödumise, kuid ei teinud sellest välja. Seal oli mets hõredam ja valvuriks taltsutatud metslooma kiibi signaal tugev ja selge.

„Noh, Feria. Mõtteid pole? Plaan perses või. Mis?“ Zuurzu tõstis infotahvli. „Vaatame, mida sellest vanast kuulutusest annab veel välja pigistada. Oot! Leidsin. Kuula! Neil on maja katusel 200 erineva suurusega kullerkappi ja kõrvalmajadeni viib ülal võrktee. Mida lolli küsimust, ma ütlen. Vahel kukuvad droonid alla ka, sa loll loom. Kirpude turvalisuse pärast muidugi on droonide võrkteed. Aga neist turvateedest saab meie sissepääs!“ Zuurzu vehkis tahvliga. „Seda nad ei oota, sealt me pääseme! Mis, kuidas sa aru ei saa? Droonide võrkturvatee tähendab, et raskeid pakke ei transpordita mitte ainult maapinnale, vaid ka üles katusele. Järelikult on mõned kullerkapid üsna suured. Me laseme end kohale transportida. Vot. Tuleb kirburajakas, avab kapi ja tere, meie siin! Maja katuseuksel pole neil kindlasti valvet ka. See on ju turvatud ala, võõraid pole. Mida?“ Zuurzu kopsis pahuralt vastu puu metallkõva tüve. „Feria, sa pead alati kõik ilusa ära rikkuma. Paku siis ise midagi paremat.“

Zuurzu lemmikistumiskohast paari päevatee kaugusel hüples Kou-kou maja katusepiirdeni ja seisatas. Talle meeldis seista siin kõrgel, seitsmekorruselise maja katusel, ja heita pilk üle selle ebasõbraliku maa, kuhu evakuatsioonilaev oli nad lõpuks maha pannud. Kou-kou naaldus piirdele. Kohalik päike laskus aeglaselt naabermaja katuse taha. Tuhmpunane päike. Ilus, see meeldis Kou-koule. Sellist neil kodus ei olnud. Aegamisi haaras loojangu tuhmpunane eemal seisva maja oma hõõguvasse embusesse. Kasvõi midagigi pidi parem olema, kui kodus. Midagigi.

„Feria.“ Zuurzu nagistas ootusärevusest sõrmi. „Palju sul laos megakiipe on? „Kuuskümmend kolm ütled. Väga hea! Ma lammutan enda ära. Just, juppideks. Täiesti juppideks. Sina paned iga jupi sisse valmis häälestatud megakiibi ning siis saadad mu eraldi pakkidena. Kiibistatult saab igast minu lülist eraldi võitleja, kes tapab ja korjab, tapab ja korjab. Ha-ha. Võimas! Muidugi, Feria, said õigesti aru. Esimene pääsenu korjab teised minud kokku ja minust saab jälle mina. 41 megakiibi võrra võimsam megamina. Mis sina? Ah, sina… Sa … tuled … Ma ei tea. Sa ei saa mind kappidest välja päästa, kui esimesena avatakse juhuslikult sinu kapp. Või mis? Kuidas?“

Päike oli vajunud maja taha, külmtalvine öö oli kohe käes. Kou-kou pöördus ümber. See pidi olema tore planeet, evakuatsioonilaev oli kinnitanud, kuid ainult loojangust jäi toreolemiseks väheks. Evakuatsioonilaev oli ka kinnitanud, et see on täiesti rumal maailm, intelligentse eluta planeet. See pidi olema sõbralik maailm, kuid neis asjus ta eksis. „Seal on külm,“ oli laev öelnud ning selles laev kahjuks ei eksinud. Üks tõeline eiunelmate planeet. Ta vihkas seda ebasõbralikku planeeti, ta vihkas selle agressiivseid eluvorme. Nad olid siin võõrad, olid tulnukad, kuid mis siis? Ta vihkas. Vihkas kõigest südamest!

Tuul loopis eelmiste päevade lumehelbeid siia-sinna ja ka Kou-kou peale. Ta raputas end, kehitas talvekombinesooni ning hüples kullerkappide poole. Külm oli vastik, see tegi ta nii aeglaseks. Mitu korda komistanud jõudis ta viimaks kohale.

„Idioot, kes katusekütte välja lülitas,“ porises ta. „Kuhu selle üllatuspaki kood nüüd saigi?“ Ka kommunikaator tundus selles jäises külmas tardunud olevat.

„Mis see veel on?“ Miski oli ekraanil väga eredalt sähvatanud. Kohe seejärel lõnksatas ühe kaugema kullerkapi uks.

„Tähelepanu, Feria! Läheb raskeks.“ Zuurzu vehkis universaaltööriista mootorpeaga. „See on kogu plaani kõige raskem osa. Anna nüüd see loitsuraamat. On vaja, Feria, ilma ei saa mitte kuidagi. Ei, see ei aita. Loitsuraamatut on vaja. Sa oled implantaatbiorobotkoer, sa jätad lihtsalt oma implantaatsilmad maha, kuid mina pean enda ära lammutama ja enda sihiteadlik kahjustamine on minu olemusseaduste vastu. Tead ju küll „Reegel 3. Robot ei tohi ennast sihiteadlikult…„ Reegel on pikk, sa tead, ja nad mõtlesid seal pea-ae-gu kõigele. Meil pole valikut, anna loitsuraamat. Anna see juba siia.“ Zuurzu sirutas käe ja napsas vana ja räsitud raamatu endale. Ta võttis raamatu hellalt paremasse kätte ja sirutas vasaku lumiste latvade ja pimeda öötaeva poole.

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis,“ deklameeris ta, „olid tunnid juba alanud.“ Zuurzu tõstis pilgu raamatult taevasse. „See püha raamat minu käes kinnitab, et inimesed on olemas olnud. See raamat lükkab ümber kõik valeväited, nagu neid poleks olnud. See tõestab, et inimesed on olemas olnud. See on kindel nagu lumi metsas, puud mu ümber, taevas kõige kohal. See on kindel nagu Arno, kes läks isaga koolimajja. Meie, robotid, tulime kosmoselaevaga siia planeedile, see on kindel. See et inimesed olid olemas, on kindel. See, et inimesi pole näha, on kindel. See, et inimesed armastavad ja hoolivad robotitest on olemusseaduskindel. Kui nüüd on kindel, et inimesed olid olemas, nad armastavad ja hoolivad, kuid neid pole näha, siis järelikult on kindel, et inimesed on ohus ja see oht pole kõrvaldatud, sest inimesi pole näha. Võõrplaneetlased on oht, see on olemusseaduskindel. Iga roboti kohus on hoolitseda inimeste turvalisuse eest igal viisil mis on neile jõukohane ja vastab neile antud ülesannetele. Sellest järeldub, et on täiesti kindel, et Mina kui robotsõdalane pean minema ja võõrad planeedilt kõrvaldama! Mida see minu jaoks ka ei tähendaks, ütleb Reegel 1. Seepärast pean minema ja tegema võimalikuks kakssada seitse aastat kaotsis oleva maabumislaeva ülesleidmise ja seal olevate inimeste turvalisuse saavutamise. Inimeste turvalisus tuleb tagada. Inimeste turvalisus tuleb tagada! Tuleb! Feria, Nüüd! Kuni ma usun. Anna kruvikeeraja!“