tõnisEelmine kord lõpetasin jutu sellega, et käisin arsti juures ja sain teada, et olen filosoofiline zombi. Seekord alustaks ikkagi tagasisidega ühele eelmise numbri tekstidest. Võtame näiteks… Maarja Kruusmetsa jutu “Onyx ajab asjad korda”. Sama autori eelmise kuu Onyxi-jutu järg. Olin suht alles maha teinud esimest osa - ja ega ma kuigivõrd oodanud teist osa. Kui aga lugema hakkasin, tundsin, et olin eelmine kord mõnevõrra ülekohtune. Vähemalt andis seekordne jutt eelmise kuu omale konteksti. Ent sellest kõigest allpool lähemalt.

Sellekuise Onyxi-jutu peategelane Carolina sai sarnaselt eelmise kuu jutu peategelasele käekellana kantava Onyx-ajamasina. Eelmine kord rikkus Robert Eesti poliitilise tuleviku, takistades ajaloo parima presidendi sündi oma katsetega parandada oma isiklikku minevikku ja olevikku. Seekordse jutu sisuks on selle vea parandamine, katastroofilise liblikasurma ärahoidmine.

Lugu mõjub kahe sõbranna katsena muuta maailma - nad lähevad, võtavad kätte ja teevad ära. Eelmise korra “vead” on siingi alles - kõiketeadva ja kõikvõimsa ajamasina lahmimisi hooletu kasutamine on ikka ju olemas (nüüd on see ehk omaks võetud - aju ei tihka enam peatuda sellise maailmaloome ebamäärasel kohmakusel); sel masinal on mõneti tüütu isiksusega tehisteadvus (eelmine kord mõjusid need isiksused ebameeldivamalt, seekord on peategelase ja selle vaheline suhtlemine ehk sümpaatsem) ja tegelaste motivatsioonid ei olnud läbini veenvad või loogilised (ehkki seekord ei korraldata skandaali egoistlikult, vaid parandatakse midagi, tuleb romantiline liin eikusagilt).

Ühesõnaga, dialoogid olid toredamad lugeda, tegelased sümpaatsemad, sündmustiku jaburus häiris vähem. Mul oli tunne, et eelmise korra jutt oli kirjutatud seekordse jutu eelloona. Oleksin teadnud, oleksin võib-olla olnud vähem kriitiline - aga võib-olla ka mitte. Praegune igatahes oli vastuvõetavam. Mitte küll hea kirjandus ega hea ulme, aga meeltlahutav ja sundimatu suuresti dialoogipõhine jauramine. Ajaviiteline. Ainus, mis mulle tõesti vastu hakkas, oli see, et eelmise korra ebameeldivalt ebamõistlikul Robertil on oodata mingit positiivset jätku või meeldivat saatust. Kui peakski tulema kolmandat osa, siis loodame, et see ei lõppe tüübi jaoks õnnelikult.

Nii, nüüd asun selle juurde, mida ma tegin, kui sain arstilt kinnituse, et mul pole hinge.

Tulin arsti juurest positiivse diagnoosiga, pärast mida sain kokku ühe sõbraga, kirjandusteadlase Indrekuga. Ma pigem ei paneks perekonnanime - pärast saate ehk aru, millepärast.

Ta peaaegu et köhis oma õllelonksu välja, kui ma ütlesin talle, et perearst tuvastas selgelt ja vigadeta, et ma olen filosoofiline zombi.

Kirjutan selle vestluse nii, nagu ma seda umbes mäletan. Ma ei lasku hetkel pisiasjadesse selle osas, kuidas ma talle selgitasin. Ega räägi, kuidas ta ei tahtnud seda uskuda teps mitte. Ehk võtaks asja kokku lühike pilguheit vestlusele.

Ta hakkas küsima: “Kust sa aru said, et sa… noh.”

“Et mul pole hinge?”

“Või noh, jah. Et, noh, et sa oled filosoofiline zombi.”

Mäletan, et tal oli hästi piinlik rääkida minu filosoofiliseks zombiks olemisest. Nagu ma oleks tunnistanud mingit pattu. Aga pole pattu. Pigem nagu vastupidi - pole ju seda, mis klassikalises mõttes kannaks mu pattu. On vaid kest.

“Mis ta ikka niiväga oli… Ühel hetkel ma sain aru, et ma ei tunne seda, et mul oleks mingit kogemust või arusaama hingest. Mitte niivõrd, et ma näiteks saaks aru, et ma erinen loomadest mingil olemuslikul tasandil. Näen selgelt, et olen vaid seniste tegevuste, harjumuste ja mingite sisemiste impulsside summa. Ei ole seda lisakvaliteeti, mis ülendaks mind hingega olendiks.”

“Aga see on ju vasturääkivus. Sa „tundsid”, et oled kest - see ei ole ju loogiline. Sa räägid iseendale vastu. Kui sa oled filosoofiline zombi, siis sa ei tunne, ei taju, sul poleks sel juhul mingeid sisemisi impulsse, sa vaid tegutsed robotlikult. Sa ei saa tunda, et sa oled filosoofiline zombi.”

“Ma ei saa aru, miks see tundub Sulle jaburana, et ma võiks olla nagu robot. Ma ju olengi põhimõtteliselt biorobot. Mind suunavad evolutsiooniliselt kujunenud sisemised tungid, mis on eristamatud loomalikest tõmbajatest-tõukajatest nagu näljaiha, sugutung, surmahirm, kõik need tavalised kahtlusalused. Võib-olla on need natuke keerukamad või omandanud teise kuju, sest aju on suurem ja inimühiskond on need tungid teinud peenemaks, aga olemuslikult on tegemist sellesamaga. Olen oma seniste kehaliste ja käitumuslike protsesside summa. Minus lihtsalt pole seda viimast kvaliteeti, mis tõeliselt väljuks neist tungidest või harjumustest. Mingi inimlik olemus, mis ulatuks kaugemale evolutsioonist ja biheiviorismist. See kõik oli sees perearsti antud infovoldikus.” Võtsin kotist välja arsti ooteruumist võetud infovoldiku „Nii et sina võid olla filosoofiline zombi” ja ulatasin talle.

Ta võttis selle kätte ja vastas mulle sellele pilku heitmata: “Nii et sa ütled, et sa oled vaid oma harjumuste ori?”

“Tjah, loomsete tungide ja igapäevaste harjumuste ori. Kogu oma senise elu järelkaja. Põhimõtteliselt, jah, olen ma bioloogiline robot, geneetiliselt ja käitumuslikult eelprogrammeeritud.”

“No ma ei tea… Ma ei saa aru, mis see siis on, mis sinus puudub. Sa ju räägid minuga nagu tavaline inimene ikka, mis mõttes sa zombi oled, mis mõttes oled sa bioloogiline robot. Või noh, ma ju saan mõttest aru, aga ma ei taju seda erinevust. Mis mõttes pole sa tõeline? Mis tõelisus see on, mis puudub?”

Kehitasin õlgu. “Ma täpselt ei tea. Ma lihtsalt sain ühel hetkel aru, et minus pole seda.”

Ja ta oli kuidagi endast väljas - hiljem sain teada, et tema ärritumise põhjuseks oli asjaolu, et ta polnud isegi jõudnud täheldada, et temas polnud seda. Nimelt läks ta hiljem ise ka testi tegema.

Igatahes, Meelis Looveeri “Seitse surmapattu” tegeleb üksikul saarel elava isa Augustusega, keda külastavad põgenevad pangaröövlid. Isa Augustusel on ka must kass, kel nimeks Kuradike. Kui pangaröövlid Augustuse juures viibivad, hakkavad nad äkki ükshaaval jõhkralt surema. Igalt mõrvapaigalt nähakse lahkumas üht väikest tipa-tapa paterdavat Kuradikest…

Lugu on jagatud pattudeks, mis jätab pealtnäha küllaltki ambitsioonika kontseptuaalse raamistiku mulje, aga lõpuks ei tundu midagi väga olulist tähendavat. Lootsin lihtsalt ise enamat neist pattudest – aga samas, midagi siiski. Aitavad häälestuda Augustuse vaimulikku konteksti (millel küll väga ei peatuta). Loo alguses oleks tahtnud teada, mis ajastul tegevus toimub - isa Augustuse elu kirjeldatakse nii, nagu tegemist oleks keskajaga. See tundus mulle huvitav - rüütleid oleme näinud, kuningaid ka, aga munk omaette, seismas silmitsi oma surmapattude ja saatanlike ahvatluste virvarriga, miks mitte? Kui hiljem ilmusid pangaröövlid, siis nemadki võinuks pmst olla piraadid või midagi viikingulikku. Kuni keegi võttis oma mobla. Autor ei konstrueeri oma loo raamistikku kuigi põhjalikult ega selgepiiriliselt.

Tegelased on küll natuke stereotüüpsed, aga eristuvad küllaltki selgelt. Ei ole 5 autori häält, vaid on tajuda tegelastevahelisi erinevusi. See on oluline hästi jutustatud teksti juures - ja mul on tunne, et midagi on jutustamises sellist, mis meenutab headust. Võib-olla ma polsterdan seda kiitust liialt oma ettevaatusega, aga juba headusaimuse olemasolu on väärt midagi. Mis ei tähenda, nagu ma jõhkralt pingutaks, et mitte hakata räigelt kritiseerima seda lugu - pigemini seda, et ta on küll suht keskmisel ja stabiilsel tasemel, aga midagi huvipakkuvat selles siiski oli, mis tahaks utsitada jätkama teekonda kirjandusmaastikul.

Nüüd mõne sõnaga teksti lahendustest ehk hakakem spoilima: mulle tundus teksti lõpplahendus kuidagi ebarahuldav. Küllap mingi osa minust tunneb end petetuna, et ulmejutt lahenes puändiga, et tegelt polnudki ulmet, oli vaid kergelt psühhootiline massimõrvarlik jumalasulane. Et lugu lahenes käegakatsutava ja argise ja igatahes mitteulmelisega. Ma nautisin Kuradikeses peituvat inimhävitajalikku koletist, kuidagi kahju oli sellest loobuda.

Igatahes, jätkan veidi oma selle kuu muude tegemiste-toimetamistega...


Nädalapäevad pärast kokkusaamist Indrekuga saime kokku endiste ülikoolisõpradega. Sõpruskond, kuhu kuulub ka Indrek. Väike istumine Barlovas, mõned õlled, lihtsalt lobisemine elust ja olust. Ühed maandasid oma teadusartiklite kirjutamise pingeid, teised peletasid raamatute kirjutamise stressi, kolmandad (mina nende seas) tulid lihtsalt saama sotsiaalset vaheldust oma igapäevasest keskkonnast.

Jõudsin veidi hiljem kui enamik, siiski enne Indrekut, istusin maha ja kohe kostitas Laura (teine Laura) mind küsimusega: “Kas oled juba kuulnud?”

“Mida?” küsisin, arvates, et juttu on mingist uuest plaadist või mingi poliitiku ämbrist. Oh, oleks vaid olnud seda…

“Indrek käis ju filosoofilise zombi testi tegemas. Tuleb välja, et ta on filosoofiline zombi!”

Korraks tahtsin juba öelda, et mina ka, ja mina ka - aga selle teema osas on mul pigem impulss tagasi hoida. Indrekule ütlesin ka ainult seepärast, et me pidime niikuinii samal päeval kokku saama ja ma ei mõelnud seepeale, aga muidu tundus see mulle teabena, millest ma ei soovinud kellelegi paotada.

“Aa, ma polnudki kuulnud.”

“Nii imelik,” jätkas ta. “Ma käisin temaga veel keskkoolis, aga seda ma küll poleks oodanud. Üldse kellestki ei ootaks, aga temast veel eriti… No jummel küll. Ma ei teagi nüüd, kuidas temaga suhelda.”

Nüüd oleks olnud hea hetk öelda: “Aga proovi minu peal.” Või üldse kuidagi mõista anda, et ta ei lööks seda suure kella külge, sest mina ju ka olen samasugune. Ma siiski ei suutnud seda. Ma pole naiselegi rääkinud. Kolleegidele ka mitte – ja ma tegelt ei teagi, kas sellest võiks sündida professionaalseid probleeme. Kas peaks teatama kohe, muidu varjan? Või peaks enda teada jätma, sest noh, pole nende asi, kuni saan tööülesannetega hakkama?

Laurale (jätkuvalt, teine Laura) ei öelnud ma midagi, kehitasin vaid õlgu. Hakkasin vaid mõtlema, kas ta juba teadis ka sellest, et minagi olen. Äkki on ta kelleltki kuulnud ja nüüd teeb mingit… mingit topeltmängu? Ptüi, lollus - aga mingi kahtlus jäi siiski. Kuni ma teistega istudes ja teema jätkudes märkasin, et keegi ei suhtunud minusse teisiti. Arutati seda, mida tähendab filosoofiliseks zombiks olemine, arutati sedagi, ega see tee inimest halvemaks sõbraks (Bert mainis, et sõprus peaks nagu olema teineteist äratundvate hingede kohtumine, mispeale Kelly vastas, et see on vast montaigne’ilik ideaal ja mitte igapäevaste sõprussuhete täpne peegeldus) - ent selle kõige juures ei vaadanud keegi hindavalt minu poole.

Varsti saabus ka Indrek - “Tšau, mis teoksil?” -, mispeale seltskond jäi vakka. Mitte dramaatiliselt ega hinge tõmmates, vaid kuidagi vargsi, justkui piiluda soovides, lastes vestlusteemadel tasapisi hääbuda. Kas nad kavatsevad sellesse suhtuda nagu elevanti elutoas - mingisse piinlikku avalikku saladusse?

“Muide, Indrek?” küsis Reigo, ebamäärase muigevirvendusega suunurgas. Aa, nojah. Kui tema küsis, siis polnud tarvis karta halvavat taktitunnet.

“Jah?”

“Mis on su lemmiktoit?” (Miks selline küsimus? Kas filosoofilistel zombidel pole Reigo meelest ehedaid eelistusi ja nüüd küsib…?)

Indrek kehitas õlgu. “Ma ei tea, ma pole ammu sellest mõelnud. Võib-olla… einoh, sõltub meeleolust. Ei ole lemmikut.” (Mind veidi üllatas, et ta ei ole eneseteadlikum oma vastuse suhtes. Kas ta ei kinnita neile selle vastusega hinge puudumist?)

“Aa. Näed, ma oleks pakkunud, et sa ütled: “BRAAAINS! BRAAINS!””

Mõned purskusid naerma, mitmed siiski vaatasid ja ootasid Indreku reaktsiooni ära - ja ta õnneks muigas ja noogutas. “Jaa-jaa… Teadur Tartu John Romero instituudist.” Ta vaatas korraks minu poole ja noogutas.

Ma pöörasin pilgu ära.

“Nii et sina oled siis üks hingetutest,” jätkas Reigo. “Tahad sellest rääkida? Kõik hinge pealt ära rääkida?” Ta laksas endale otsaette. “Oih, vabandust, kuidas ma sain nii taktitundetu olla! Ära võta seda hinge!” Jälle laksatus. “Oh, jälle!!”

Kelly ütles: “Kuule, Reigo, tõmba nüüd hinge.” Laia naeratusega.

Laura (teine Laura) ütles: “Kui te kaua niimoodi jätkate, saab Indrekul hing täis.”

Reigo: “Haa, lootku ta!”

Niimoodi otsiti veelgi neid hinge-teemalisi fraseologisme või seoseid ja naudiskleti oma teravmeelsust. Mul ei tulnud midagi head pähe, ma lihtsalt kuulasin ja naersin kaasa. Ega ma pärast oskaks öelda, mis seal naljakat oli. Mingi asja äratundmine. Sellised „nimeta järgmine näide samal teemal” on minu lemmik seltskondlik koomikavorm. Eks see nõuab ka kõige vähem kujutlusvõimet. Kas seegi… pole üks sümptomitest? Ah, ma olen ilmselt muutunud liiga eneseteadlikuks.

Kui suurem hinge-fraaside jada oli lõppenud (ja minagi omalt poolt lisanud sõnad “Hingetuna langen su käte vahele!”), asuti sõpradena asja juurde.

Bert küsis Indrekult: “Mis arst muidu rääkis? Kas see on sünnist või…”

“Ei,” vastas Indrek, “mingi eani on kõigil olemas, aga mingi hetk mõnel hajub see ära. Ei teata veel, kas mingite tegevuste või mõtteviiside pärast või on asi kuidagi geneetiline ja iseeneslik. Aga seda annab taastada.”

“Ja mida selleks tegema peab?” küsis Bert.

“Arst andis kohe antibiootikud, ühe antibiootikumikuuri peab tegema, mis tema sõnul tõmbab...” ta kehitas õlgu, „tõmbab hingekoja valla ja teeb selle vastuvõtlikuks.”

“Oot, mida?” küsis Reigo. Ta nägu oli täis uut naljade jada.

Indrek kehitas õlgu. “Ma tean, see kõik kõlab üsna umbluult ja tõtt-öelda natuke seksuaalselt, aga ta jutt vastabki uuemale hingeteadusele. Võtsin antibiootikumide purgi lihtsalt vastu ja läksin minema, aga hiljem guugeldades nägin, et ei olegi nii jura. Endal oli muidugi veider guuglit rohkem usaldada kui arste, aga see ongi suht uus valdkond ja infot suht vähe ja olemasolevgi info on peaaegu et pigem poeesia kui et teadus. Einoh, on mis on.”

“Ja kust peaksid saama uue hinge?” küsis Bert, mispeale Reigo lisas: “Jaa, Pinocchio, millal saab sinust tõeline poiss?”

“Pole selget üheselt mõjuvat abi. Soovitatakse palju jalutada looduslähedastes kohtades. Me lähmegi Triinu ja päkapikuga nädalavahetusel Taevaskotta. Peaks nagu olema looduslikult väestatud koht. Ja kui polegi, siis saab vähemalt Taevaskojas käia. Muid võimalusi oli veel, aga ma ei hakka sellest pikemalt rääkima.”


“Kas ei peagi siis otsima haldjat, kes muudaks su tõeliseks poisiks?” küsis Reigo.

Indrek raputas pead. “Ei ole kuskil sellist haldjat, ikkagi ise tuleb tegutseda. Nagu alati.”

Reigo paistis selle vastusega rahule jäävat, tasapisi hakati rääkima teistel teemadel.

Kui Indrek rääkis Taevaskojast ja sellest, et ta oma naisega sinna läheb, sain aru, et ma ilmselt pole seda varjanud naise eest mitte seetõttu, et mul oleks piinlik, vaid osalt sellegipärast, et ma ei julge astuda järgmisi samme. Ma olen vist lihtsalt laisk. Või olen arg. Mõlemat. Ma lihtsalt pole tahtnud selle kõigega tegeleda. Nii ei saa. On aeg ennast kätte võtta. Lõpetada sellesse suhtumine, nagu tegemist oleks millegi parandamatuga. On aeg ennast parandada.

“Muide,” ütlesin teistele, “ma olen ka filosoofiline zombi.”

Vist oleks viimane aeg võtta käsitluse alla Iti Tõnissoni jutu "Zombi otsustab surra".

See on iseäralik ülilühike looke sellest, kuidas võluri zombi otsustab, et on elust tüdinud, ja püüab end ära tappa. Lugu käivitavaks sündmuseks on zombi kaevu hüppamine. Seal oli ka jutu mu arust parim lause - “Zombi väljatõmbamine oli tükk rasket tööd, seda enam, et elav laip ei tahtnud välja tulla.” Jätkuvad võluri katsed zombi ellu mingitki värvi või meelelahutust tuua ning zombi peagine tüdimine kõigist katsetest ning tema uued enesetapukatsed.

Mulle kuidagi meeldis, et lugu sisaldas huvitavaid elemente selle maailma kohta - näiteks see, et juba vanaisa tegi zombile tuleriituse, mistõttu ta on tulekindel. Lühikesed kirjeldused igast uuest etapist on ka lühidad, stiililiselt isegi täitsa toredad oma lakoonilisuses, püüdlemata samas mingit suurt esteetilist elamust. Lihtsalt, toredad vahepalad tobedas loos.    Midagi oli ses zombis kratilikku – mida teed, kui kratt läheb liiga ahneks? - ja veidi oli tunne, et võluri ja zombi asemel võinuks olla sorts ja koolja, et siis olnuks nagu stiilipuhtam. Kuid kratiseos ei tarvitsenud olla tahtlik ja stiilipuhtus pole tingimata väärtus omaette. Vahel ongi selline väike eklektilisus toredam.

Lõpulahendus - spoilerid-spoilerid - tundus mulle ehk veidi liiga tobe, aga maitse asi - idee on siiski omamoodi huvitav. Peaks ehk jagama teksti mõne tuttava feministiga ja küsima, mis ta sellest arvab - kas ta võtaks seda metafoorse loona depressiivse naise enesehävituslikest tendentsidest, millest “päästab” teda vaid… einoh, võin ka ära öelda, novell on nii lühike, et võin eeldada, et olete soovi korral juba lugenud - mida päästab vaid abielu? Või tuleks seda teksti lihtsalt võtta mängiskleva tembutamisena? Kas on üldse sellist asja nagu täiesti tähendustevaba tembutamine - autor võib öelda, et pole mingit tagamõtet, aga autor on niikuinii surnud. Tähendab, mitte Iti Tõnisson, vaid autori kontseptsioon Barthes’i sõnul.

Autor on surnud, aga elab ikkagi edasi oma zombilikku elu…

Hakkasin ka võtma filosoofilise zombinduse vastaseid antibiootikume. Proovisin lisaks tervendavale ravikuurile leida mingeid tegevusi, mis aitaks lahendada mu hingetusemuret. Olen nüüd käinud jalutamas - mitte küll jalgu villi, aga olen ikka omajagu jalutanud. Kas pole olnud piisavalt “hingestatud” (või väestatud) asupaigad või pole sattunud õiged ajad või pole ma lihtsalt ise olnud vastuvõtlik, ei tea, aga ma ei ole leidnud kontakti oma tõelise olemusega. See pidigi võtma aega, aga… ma ei tea sedagi, mille järgi ära tunda, mil saab minust hingeline. Vaevu hakkasin ju aimama selle puudumist, kuidas saada aru selle taastumisest?

Olen proovinud kuulata muusikat. Mul pole varem olnud Spotify’d, mistõttu ma polnud seni saanud avada tuttavate jagatud linke, nüüd lõpuks tõmbasin alla ja kuulan. Või noh, nagu öeldud, olen proovinud kuulata. Suurtes kogustes muusika kuulamine, millest olen proovinud leida oma maitset, ehttõniselikke eelistusi, mingitki oma hingestumist. Kahjuks ma tunnen, kuidas sel pole erilist perspektiivi. Mind kahjuks lihtsalt ei huvita muusika niimoodi, see pakub taustameelelahutust ja ajaviidet, aga see ei kõneta mind tõeliselt. See põrkab minu pealt ära.

Olen ka proovinud lugeda. Hiljuti ilmus Neil Gaimani üks jutukogu eesti keeles, umbes samal ajal ilmus tema „Best of” inglise keeles. Hankisin mõlemad, ingliskeelses oli Marlon Jamesi eessõna, kus ta ütleb: “So I’m not the only one who believes in Neil’s world more than my own,” (“Järelikult polegi ma ainus, kes usub Neili maailma rohkem kui enda oma.”). Ja ma lootsin sealt ammutada midagi, kust peegeldunuks mu enese ehtne maailm. Ent sel pole olnud soovitud mõju – olen seda lihtsalt nautinud meelelahutusena, laskmata sel kuidagi minus puhkeda.

Korraks mõtlesin ka kirjutamise peale, aga sellesse polnud mul küll erilist usku. Milleks? Katsetada ja teha mingeid ümbersõnastamiskatseid ilma sisemise sunnita, lihtsalt selleks, et mängida mingit kirjanikku. See tähendaks sundi kirjutada. Mida see sund üldse tähendab - kas see on sund teavitada maailma millestki? Mingi ülevoolavus, mis peab kuhugi lahenema? Ei, minus seda paisuvett ei ole. Ja selleta poleks see vist päris õige.

Ühesõnaga, pean andma sellele aega. Andsin sellele aega. Ja lõpuks see juhtus.

Kuu oli juba mööda saamas, märts ammu läbi, maikuu juba liginemas. Tuli volbriöö. Mina kuskil väljas ei käinud - kus ma saanukski naise ja lapse kõrvalt? Neid ju kaasa ei võta. Möödus volbriöö. Kella 10 paiku veel mõtlesime, et kutsume politsei ülemistele naabritele, aga öörahu alles 12st nädalavahetustel. Kell 12 jõudsime veel mõelda politsei peale, aga polnudki vaja, nad läksid hoopis linna peale. Või kuhugi. Mujale igatahes. Nii et mitte päris sündmustevaene öö, aga mitte ka päriselt sündmusterikas.

Järgmisel hommikul ärkasin üles, jõin kohvitassi, surfasin natuke aega netis, valmistasin teise kohvitassi ja läksin rõdule. See oli umbes kell seitse. Lasin kassil veidi peesitada hommikupäikese käes. Istusin rõdul, sest miski minus ütles, et see peaks äkki olema… noh, poeetiline tegu. Ja poeesia on ka ju tihendatud isikupärasus. Ja eneseks olemine, rõhutatult. Nii et midagi sellist aimates seisin kohvitassiga rõdul, vaatasin hommikupäikest - ja ootasin.

Ühel hetkel nägin, kuidas linna poolt tuli hüpiskledes üks nõiaks maskeerunud üliõpilane. Tuli linna poolt, liikus lasteaia eest mööda, oli suunaga kuskile Annelinna tagumisse otsa. Tõenäoliselt. Minu suhtes igatahes liikus paremalt mööda, suunaga vasakule. Ilmselgelt oli ta ikka veel purjus, sest ta tantsis ja õõtsus ja hüples, hüples ja hüppas, õõtsus taas - ja ma ei osanudki hinnata, kas selles oli ka elegantsi või oli see vaid purjus jauramine. Võib-olla oli ta lihtsalt üks vaba hing. Kassile see igatahes ei meeldinud, ta ajas selja küüru ja vaatas tolle poole nii, nagu tahaks kallale karata. Hommikune aeg ka, ega kasski polnud korralikult ärganud

Ühel hetkel astus tähtpäevale vastavalt kostümeeritud tudeng suure sammu, tegi siis varvaste peal kolm, neli, viis tibusammu - ja äkki jäi seisma. Ta vajus aeglaselt kandadele. Pööras pead ja jäi mulle otsa vaatama. Jäi… otsa… vaatama…

Äkitselt lõi mul põlvest nõrgaks ja ma haarasin käega kinni rõduäärest. Kass vaatas mulle otsa, tegi ähvardavalt: “Kššš!” ja jooksis tuppa ära. Ma ühtaegu märkasin ainult seda ja ei jõudnud seda tähele panna. Kõik mu meeled otsekui plahvatasid, mu tähelepanuvõime pendeldas kõikejälgiva ja mittemidagi suutva vahel. Keele peal olev kohvimaitse käis äkitselt ülepea. Riided mu seljas vaheldumisi pitsitasid, siis silitasid. Nina püüdis õhust lõhnalisi vikerkaare. Annelinna puud nägid oma värvikirevuses välja nagu tõekssaanud unenägude džunglieksootika. See kõik pani minu rappuma, vappuma.

Peagi ma tundsin end kohanemas selle uudsusega. Nägin volbripidulist rahulikult minema kõndimas. Normaalsete sammudega, vasak ja parem, vasak ja parem. Kergendunud kõnnakuga.

Olin rõõmus. Olin isegi kergelt hüsteeriline oma õnnes. Naersin. Pühkisin pisaraid. (Ja ma veel kartsin, et ei märka hinge saabumist.) Oh. Võeh. Oeh.

Jah.

No olgu.

Ent niipea, kui hakkasin võtma lonksu oma kohvist...

See kohv. Mu lemmikkohv. Mida ma käin toomas teiselt poolt linna Karlova Kohvist. Makstes selle eest hingehinda - eh, või mitte hingehinda, aga igatahes on see kallim tavalisest kohvist. Kordades kallim. Ja kui ma veel pärast pikka katsetamist olin välja selgitanud, et just see sort on mu lemmik. Ent nüüd lonksu võttes sülitasin kõik välja ja viskasin kruusi takkajärgi rõdult alla murule.

Mu uus hing ei võta vastu seda kohvi.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0776)