Daniel Willard Fiske (1831-1904) oli USA õpetlane, bibliofiil ja maletegelane, üks USA ja Islandi maleelu pioneere ja maleajakirja The Chess Monthly esimene peatoimetaja. Ta ei olnud kirjanik, kuigi tema sulest pärineb mitu maleteemalist raamat. Käesolev jutuke ilmus ajakirjas The Chess Monthly 1858. aastal. Jutus on mainitud paljusid nimekaid enne XIX sajandit tegutsenud maletajaid, kes maleringkondade väliselt on täiesti tundmatud. Sestap on jutule lisatud ka väike selgitav spikker.
Jacobus de Cessolis (u 1250-1322) – Itaalia dominikaani munk, kelle XIII sajandi lõpul valminud moraliseeriv maleteemaline kirjatükk „Siit algab huvitav malemäng ehk nii võimu ja inimlike kommete kui ka aadlike kohustuste kirjeldus“ olla kohati isegi Piiblist populaarsem olnud.
Giachino Greco (u 1600-1634) – oletatavasti oma aja tugevaim ja tihtilugu esimeseks elukutseliseks maletajaks loetav Calabriast pärit itaalia maletaja; esimese maleõpiku autor, kelle kirjapandu mõjutas male arengut enam kui sajandi.
François-André Danican Philidor (1726-1795) – prantsuse helilooja ja XVIII sajandi tugevaim maletaja ning maleteoreetik, kelle tähtsus pole ka tänapäeval kadunud.
Philipp Stamma (u 1705-55) – süüria päritolu inglise-prantsuse maletaja, malekäikude algebralise notatsiooni leiutaja ja esimene lõppmängude analüüsija.
Samuel Loyd (1841-1911) USA maletaja ja maleülesannete ning nuputusülesannete looja, keda siiani loetakse problemistide kroonimata kuningaks.
Evansi gambiit – terav Itaalia avangu variant (1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Oc5 4. b4...)
Viiesekundilised mängud – jutu kirjutamise ajal polnud mõtlemisaja piiramine males veel leiutatud, mistõttu on maleajalukku läinud lõbusad seigad nagu kommentaar „mõlemad vastased on laua taga sügavalt uinunud“ või loobumisvõidu andmine, sest vastane mõtles (!) käiku vähemalt kaks tundi. Selle kõrval tundub ajakontroll 5 sekundit käigule loomulikult pesuehtne ketserlus.
Malemäng Hadeses
David Willard Fiske
Eelmise novembri kolmandal neljapäeval sõin ma lõunat koos mõne malesõbraga. Liharoad olid valitud ja külluslikud; veinid olid kerged ja maitsvad; kohv oli Araabia hõngudest tulvil ning sigaritel oli ehtne Lääne-India maitse. Ega peenemat nauding saanudki tahta.
Hiilgav vestlus pakkus mõistusele toitu; iga roaga kaasnes nali; iga klaas kummutati mõnuga; igale suitsumahvile eelnes teravmeelsus. Arutlesime läbi kogu malemängu ajaloo, alates selle esmakordsest ilmumisest India mägede ja orgude vahel kuni hiljutise Ameerika malekongressini; me imestasime kummaliste juhuste, värvikate tegelaste ja mitmekülgsete huvide üle, mis panid aluse male kestvale menule; vaatasime malekirjanduse laia ja igihaljast põldu ning rääkisime rõhutatult imetlevalt ja aupaklikes toonides suurtest lahkunutest, kes oma kiindumusega kuningliku spordiala vastu olid austanud nii iseend kui malet. Nii ohtrast kehalisest ja intellektuaalsest naudingust roidununa läksin ma koju ja sättisin end kosutava une saamiseks sohvale. Kuid just siis, kui mu silmalaud muutusid raskeks ja mõistus hakkas igatsetud unehõlma tervitama, kostus minu uksele kõva koputus. Ma tõusin nii ruttu kui võimalik ja lasin valel ajal saabunud külalise sisse. See oli omapärase, kuid mitte ebameeldiva näoga argises tumehallis ülikonnas väikest kasvu mees.
Sel ajal, kui ma hõõrusin silmi, üritades meeleheitlikult sissetungijat ära tunda, noogutas too üks või paar korda heatujuliselt ja lausus: „Pange mantel selga ja tulge kaasa. Nagu näete – mina olen juba valmis."
Kas see oli võõra jultumuse ülevus või mõni mu enda impulsiivne kapriis, mis ajendas mind kõhklemata käsku täitma, ei oska ma nüüd öelda. Viskasin mantli ja mütsi selga ning, haaranud mehe käe, astusime selge taeva all kõnniteele ja talvise öö kargesse õhku. Kõndisime tükk aega vaikuses, kuni maju jäi järjest harvemaks ning linna hõng ja hiilgus olid maha jäänud.
Vahepeal seikluse kummalisuse üle mõtiskledes ei vaadanud ma kordagi, mis meie suunas me liigume ja märkasin alles nüüd, et eredad tähed seirasid meid laia põllu keskel ülevalt alla. Lõpuks, künka jalamil ära keeranud, sattusime jõe kallastele, mis erines täielikult kõigist voolusängidest, mida ma mäletasin linna lähedal asuvat. Väike paat, oma ehituselt pooleldi antiikne ja pooleldi moodne, oli kaldale tõmmatud ja selles seisis kummalise välimusega vana habemik paadimees.
„Aerudele, Charon," ütles mu kaaslane. „Võtke aerud ja sõudke meid üle. "
Ma adusin nüüd kõike. See oli must Styx ja too vana laevamees oli Charon. Vastas asusid sünged ja kardetud Hadese kaldad ning meie jalgade all asuvat pekslevat teerada kandis kogu mineviku inimkonna viimane maapealne turvis.
Kohe hakkasid mu silme eest erksalt läbi tormama mu koolipäevade põnevad juhtumised. Hakkasin ümbritsevat maastikku võrdlema Mantuani bardi antud kirjeldusega. Ent kuidas kõik oli muutunud! Kus oli see kohutav eesruum põrgu esimeste lõugade vahel, kus Lein ja Hooldus, kahvatu Haigus, lohutu Vanadus ning Hirm ja Nälg ja Vaegus ühes Surma ja Vaeva, Sõja ja Fuuriadega oma võikaid vorme silmale nähtavaks muudavad?
Leucaspis, Orontes ja Palinurus olid kadunud. Isegi Charoni sünged jooned olid leinavalt pehmendatud.
Hirmutav kasimatus ja leegitsevad silmad olid kadunud. Raevukas hingede laevamees oli nüüd lihtne, roheline vana paadimees, piisavalt puhas ja Dante nähtud occhi di fiamme oli muudetud lustlikuks, silma viskavaks hallide silmade paariks. Tundus, et ta ei ilmutanud soovimatust meid üle kanda, ja ma astusin kõhklematult paati.
Teisel pool Styxi järve olid muutused sama silmatorkavad. Meie revolutsioonilise sajandi sütitavad ja tsiviliseerivad mõjud olid levinud isegi põrgulike piirkondadeni ja linn oli tegelikult jõudmas pelutava jõe piiridele. Päris kindlasti olid paljud endised maamärgid siiski alles. Maandumiskoha lähedal kalda all seisis vana Tantalos. Kuna jumalate karmus oli talle vilja ja vett keelanud, võttis ta liha ja veini ning tundus, et ta kannab oma karistust kõige lõbusamal viisil. Tema pea kohal olnud ähvardav kivi oli geniaalse mehaanilise kaadervärgi abil hoolikalt toestatud ja ta näis olevat toibunud hirmust selle allakukkumise ees. Taamal asuval mäel täitis Sisyphos endiselt oma lootusetut ja lõputut ülesannet, kuid tänapäevase parendamise tõelises vaimus oli ta hankinud väikese statsionaarse aurumasina, mis veeretas kuulsat kivirahnu järsust tõusust üles niipea, kui see alla oli veerenud. Ta lebaskles kõvasti rohtukasvanud paigas, popsides mõnusaimas tujus suurimat piipu. Nägime ka tohutut Tityost vasakul aias. Too oli tulnud kavalale mõttele oma valud tuimestuse abil vaigistada ja nüüd sirutas hiiglane oma kogukat kere laisalt mööda maad, kergitades end aeg-ajalt, et tohutust kolbist kergendavat kloroformi välja valada hiiglaslikule rätikule, mida ta hoidis pidevalt suu ääres. Ixioni kohutav ratas oli nutikalt laienenud, kuni see sarnanes ühega neist miniatuursetest raudteedest, mida näeb meie avalikes lõbustusparkides, ning istudes välimisse äärde kinnitatud hõlpsas tugitoolis, nautis liiga tulihingeline Hera austaja igavesi revolutsioone rahuliku resignatsiooniga.
Kõigist neist vaatamisväärsustest möödudes oli mu giid, kellel polnud kõige vähematki sarnasust Cumea sibülliga (ehkki ta arvas, et on selle naise järeltulija), just valmis sisenema Elüüsiumi väljadele, kui märkasin tee ääres suurt omapärane ehitust, mille mõlemast nurgast tõusis kõrge torn. Nende kõrval niššides seisid tohutusuured valatud ratsarüütlite ja maleoda-piiskoppide kujud; samas asusid suure sissepääsu mõlemat külge toetades oivalised marmorist karüatiidid, kes esindasid väärikat kuningat ja tema kuningannat. Selle kaunistatud fassaadi ees asus omamoodi aia või kaitsena huvipakkuv rida pronksist jalaväelasi, arvult kaheksa. Selle struktuuri peen ilu ja tohutu tugevus püüdis mu tähelepanu ning pärast mõnda aega imelise arhitektuuri vaatamist pöördusin uuriva pilguga oma juhtija poole.
„See," ütles sibülli järeltulija, „on nende õnnetute hingede viimane kodu, kes olid maapealse elu ajal pööraselt pühendunud malemängule. Siin on nad igaviku lõpututes keerdkäikudes sunnitud veetma kogu aja selle tühise lõbutsemise nimel, mis võlus neid nende maapealse eksisteerimise päevil. Jumalad käskisid neil igavesti malet mängida."
„Tule taevas appi!" hüüdsin ma värisedes. „Milline kohutav karistus! Mis on Sisyphose, Ixioni ja teiste piinad ja hirmud nii kohutava, nii šokeeriva karistuse kõrval! Lähme sisse ja vaatame vaeseid armetuid."
„Seal pole palju näha," märkis väike mees, „need malemehed on kõige rumalamad olendid."
Sellegipoolest me sisenesime. Seesmise eesruumi kohal asus kullatud tähtedega läikiv, kenasti nikerdatud lihtne pealdis:
Hadese Maleklubi.
Minu giid peatus siin, andes mulle ranged juhised peatselt naasta, ja ma astusin esimesse pikas ruumide jadas.
Ilmselt oli see antud uutele tulijatele. Ühes nurgas istus prantslane, poeedi läige silmades, mängimas malet, joomas absinti ja pahvimas sigareid. Tema lähedal seisis nägus ungarlane, kes kommenteeris kuulajaskonnale huvitavat seisu: valge kuningas ja kolm etturit musta kuninga ja kolme etturi vastu. Ruumi kaugemas nurgas istusid omamoodi kõrgendatud aujärjel kaks mängijat – naerev, ümmarguse näoga prantslane ja vaikne iirlane –, keda ümbritses suur summ. Iirlase kõrval oli mängu üles märkiv eakas prillidega härrasmees. Tundsin rahva otsekohe ära ja kiirustasin innukalt tunnistama, kuidas Suurbritannia maletajate esinumbri ja Gallia tunnustatud meistri vaheline mõõduvõtt sai uue hingamise. Esimene oli just valinud lipugambiidi ning teades päris hästi, kuidas sellised mängud tavaliselt lõppevad, ei jäänud ma lõpptulemust ootama. Kõrvaltoast leidsin Süüria Stammaga mängiva monarh Philidori, kelle pea oli pärjatud luuderohust vanikuga. Partiid jälgisid sir Abraham Janssen ja hulk suurte meistrite kaasaegseid. Ligi sama suur rühm piiras kõrvalasuvat teist lauda, kus käis mäng kahe suure modenalase vahel. Kui ma kavatsesin sellest ruumist lahkuda, tõusis üks mees ja palus mind viisakalt ühele mängule. Kuna mul polnud mingit vastumeelsust nautimaks au kohtuda ühe mineviku varjuga, istusin maha. Loosisime avakäiguõiguse – see kuulus mulle. Mulle tuli geniaalne idee. Need vanad võitluskaaslased, mõtlesin ma, kes olid juba ammu maa pealt lahkunud, ei saa ju uusi avanguid hästi tunda, ja ma mängisin Evansi gambiiti. Mu vastane muigas, kui pakkusin lipuratsuetturi kahingut ja võttis selle kõhklematult vastu. (Läbi mu mälu sähvatasid sel hetkel kõik pahvikslöövad partiid Evansi gambiidiga, mida olin äsja lõppenud Ameerika malekongressi ajal pealt näinud, ja otsustasin mõttes olla selle konventsiooni liikmeks saamise vääriline.) Tema naeratus aga kadus heitluse edenedes, muutudes üllatuseks, millele järgnes peagi varjutaoline nägu, mis ei erinenud sellest, mida olen näinud elavate – ja kaotavate – mängijate nägudel. Ma võitsin galantselt ja varikuju nõudis innukalt selle eest revanši, kuid meenutades oma giidi käsku, vabandasin ennast. „See avang," pomises mu hiljutine vastane, „oleks pidanud olema minu raamatus; see oleks mind surematuks teinud." Seda kuuldes nõudsin ma tema nime ja sain teada, et olen võitnud suure Greco enese. Kinnitasin talle, et tema kuulsus veel lihalike mängijate seas ei vaja täiendust, et seda alal hoida või püsivamaks muuta. See kompliment teenis teatud määral tema haavatud edevust ja ta ei kutsunud mind enam mängima, kuid ta pakkus tungivalt mulle oma kohustuslikku seltskonda ülejäänud ruumide külastamisel.
Ei luuletaja sulepea ega maalikunstniku pliiats ole suutelised kogu oma hiilgavas valguses ja varjus kujutama stseene, mille tunnistajaks olin oma jalutuskäiku tehes. Ma rändasin tagurpidi läbi male pikka ajalugu. Iga samm tõi nähtavale uusi huvipakkuvaid ja imekspandavaid isikuid. Kõik kuulsad tegelased, kõik kangelaslikud isikud, kelle nimed säravad mängu annaalides, vaatasid mu poole, kui ma neist möödusin. Kuningate ja talupoegade, aadlike ja preestrite, teadlaste ja sõdurite varikujud segunesid kummaliselt mitmekesistes rühmades. Hommikumaade mehed mängisid rahulikult ebaromantilise Lääne poegadega. Buddhale pühendunud, Muhamedi järgijad, Konfutsiuse jüngrid ja Zoroasteri õpilased vestlesid sõbralikult sama laua taga ühes Moosese seaduse uskujate, jumalakartlike Rooma laste ja innukate Lutheri õpetuste pooldajatega. Kindlasti, ütlesin ma endamisi, pole olemas nii laia usutunnistust kui ortodoksne male. Ei rass ega religioon, vanus ega kast, nahavärv ega kliima ei saa oma kõikehõlmavatelt alustelt eraldada Caissa templi ehtsaid kummardajaid. Minu tähelepanu ei jagunud aga mitte ainult maletajatele.
Iga ruum oli sisustatud laudade ja nuppudega, mis olid moes vastava ruumi elanike maistel päevadel.
Antiiksed malesõja vahendid nagu need, mis kaunistavad Caxtoni ja Cessolise trükitud köiteid või paistavad silma keskaegsete käsikirjade sädelevate, luitumata illustratsioonide seas – nikerdised puidust, luust, elevandiluust, morsashammastest ning aeg-ajalt nikerdatud haruldasematest ja hinnalisematestki materjalidest –, olid hajutatud laudadele, mis olid oma mustrite, materjalide ja konstruktsioonide poolest sama erinevad. Esindatud olid nii varasemate ajastute tahumatud kujundid kui ka moodsa aja elegantsed malelauad ja -nupud. Nendele isikutele ja asjadele juhtis Greco lahkelt tähelepanu, saates oma selgitusi nüüd humoorikate kommentaaride või vaimukate satiirikübemetega.
Lõpuks jõudsime avarasse saali, mille ümber näisid meie läbitud ruumid olevat ehitatud. Selle ruumika halli keskel seisid neli suurt puuri või tahket rauast ahju. Igaühe all olid leegitsevad puu- ja kivihunnikud ning sünged, paistes nägemisega tuletõrjujad seisid valmisolekus uut kütust alla lükkama. Arvasin esmapilgul, et see peab olema klubi köök. Siin valmistatakse kahtlemata kõige peenemaid hõrgutisi, kõige peenemaid roogasid, et selle malehuviliste hulga kõhtu rõõmustada.
Kuid lähemale jõudes jäin lausa tummaks, kui kuulsin ühest ahjust kostvaid kohutavaid oigeid, ja kui ma seda lähemalt uurisin, nägin seal poolt tosinat olendit kuumuse intensiivsusest põhjustatud piinades. Pöördusin kaaslase poole, et selgitada seda kohutavat vaatemängu. „Te märkate," ütles Greco leebelt, „et need ahjud on nummerdatud, vastavalt üks, kaks, kolm ja neli. Need on lihtsalt meie parandusmajad nende klubi liikmete jaoks, kes on saanud hakkama enama kui pisipattudega. Klubi reeglid nõuavad, et neid inimesi, kellel on harjumus käia kiirustades ja kaalutlematult, karistatakse kahekümne nelja tunnise vangistusega ahjus number üks. Neid, keda mõjutab vastupidine viga ja kes tavaliselt tarbivad rohkem kui viisteist minuti igale käigule, paigutatakse sama pikaks ajaks number kahte. Kolmas on mõeldud neile dementsetele armetutele, kes tunnevad haiglast armastust vahetamiste, viiesekundiliste mängude ja sarnaste võõrapäraste malevariantide vastu. Neljandas numbris parandame silmatorkavaid ja ennekuulmatuid vigu, mis varjutavad paljude probleemiloojate ja mõnikord ka teiste malesõprade isiksusi; kes iganes julgeb paluda klubil uurida rohkem kui ühte ülesannet päevas, see viiakse meeleparandamiseks neljaks ja kahekümneks tunniks number nelja. Nende kuritegude kordamise eest karistatakse topelt. Näete, et number kolm on kasutusel. Ma ise kogesin kunagi ebamugavusi, mis tekkisid pikaajalisel viibimisel number ühes."
„Milline idee!" hüüdsin, kui kalaabrialane lõpetas. „Ma imestan, et mõni tark, selge mõtlemisega kamraad teises maailmas pole sarnast plaani välja mõelnud. See on ülimalt lihtne ja minu hinnangul peaks see olema ka väga tõhus. Milline kasulik muutus toimuks meie maapealsetes klubides, kui selline korraldus võetaks osaks nende tavadest!"
„Teie, surelikud," vastas Greco rahulolevalt, „leiaksite selle kindlasti suurepärase ja tervitava väljamõeldisena."
Seejärel naasime saali, kus olin esimest korda Grecoga kohtunud. Philidor ja Stamma olid selleks ajaks oma mängu lõpetanud ja mõtlesin neid hämmastada ühe ülesandega meie poolt Styxi ning juhtisin nende tähelepanu India maleülesandele. Kohe tunglesid nii süürlane kui ka tema kuulus konkurent ühes Ponziani, Briihli, Atwoodi, Verdoni, Bernardi ja teistega laua taha. Kuni nad nuputasid selle keeruka ja ilusa mõistatuse lahenduse kallal, jäi mu silm vabaksjäänud lauale ja panin vaikselt sinna üles Loydi kena kolmekäigulise matiülesande.
„Siin," ütlesin mina uhkusega, „on veel üks ilus ülesanne, mis on meie, surelike, seas hiljuti välja mõeldud."
Vaevalt olin sõnad suust välja saanud, kui tekkis suur kisa. Karjuti: „Rösti teda! Neljandasse!“ kõlas igast küljest. Mind nabiti koheselt kinni ja rutati kohutava sisehoovi poole. Kogu õudus mu saatuse üle tabas mind ühekorraga. Karjusin valjusti oma teejuhti, kes mu hirmust tulvil häält kuuldes saabus just õigel ajal, et mind kohutava punakaskuuma ahju lõugade vahelt välja kiskuda. Olin nii hirmul, et ei suuda tänaseni meenutada ühtegi seika meie naasmisest ülamaailma. Mu teadvus tuli tagasi alles siis, kui leidsin end taas oma sohval rahus ja turvalisuses.
