Indrek Rüütel

Meelis Looveer – „Seitse surmapattu“


Maarja Kruusmets – „Onyx ajab asjad korda“

Nii – järgmine vaatus tüütu ajamasina sehkendamistest. Ning tõsiselt – see ajamasin muutub edasi lugedes üha tüütumaks…
Minnakse siis taaskord minevikku, et klaarida seal tehtud vigu, ja loomulikult on sellel mõjud ka tänasele päevale.
Tegelikult ütlesin ma juba eelmine kord ära peamised plussid ja miinused. Pole siin seekordse tüki juures suurt muud. Puuduvad sisulised üllatused. Õnneks läheb vähem rõhku sellele, mis häälega ajamasin suhtleb. Selle võrra tuleb selgemalt esile, et jutt keskendub minu jaoks triviaalsustele, millel pole suuremat kaalu kui Elu24 meelelahutusuudistel. Mõnigi tükk lugeda ju sünnib, kuid ei kajastata midagi tegelikult olulist. Alguses mõjub dialoog kuidagi kunstlikult ja kangejalgselt, aga lõpuks leidsin, et sellega harjub ja tegelikult pole antud tekst üldse mitte paha näide dialoogirohkest jutust.
Mõte läheb uitama… Mis siis, kui autor on planeerinud selle ajamasina tsükli pikemaks kui kaks juppi? Mis siis, kui kokku tuleb ikkagi täitsa huvitav tervik? Eks see spekulatsioon ole ja kui nii, siis pole isegi välistatud, et osade kaupa lugeja ette tulemine õigustab ennast. Noh, nagu näib, siis minus on tekkinud mingisugune huvi asja vastu. Võimalik, et see johtub asjaolust, et ma seebiooperitegi suhtes päris 100% immuunne pole.



Iti Tõnisson – „Zombi otsustab surra“


Selle jutu juurde asusin lootusrikkalt. Ikka seepärast, et Kooljapää külavanem (https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kooljapaa-kulavanem) suutis 2019. juunikuus vägagi positiivselt üllatada. Et siis näide sellest, et lugejana pole ma sugugi eelarvamustevaba ja ega ma seda häbene kah. Nii lihtsalt on ja autorina tuleb sellega kui mitte just leppida, siis vähemalt teadmiseks võtta, et lugejad ei pruugi olla neutraalsed ega ausad. (Kui keegi kuskil hakkab hädaldama teemal, et elu polevat aus või õiglane või midagi, siis minu esimene mõte kipub vägisi olema, et nii vanaks oledki elanud, enne kui see tõsiasi kohale jõudis…???)
Lühike jutt, mis sai otsa enne, kui ma suurt sissegi jõudsin asjadesse elada ja viimase lõigu järel oli tunne, et nagu mida ma siis nüüd päriselt ka nagu lugesin!? On võlur, on zombi, on probleem, mis vajab lahendust, ja seda siis lahendatakse. Vist. Kuidagi. Võib-olla. Ma ei tea, kas ma ikka päriselt ka asjast aru sain. Et miks võlur ja mis zombi ja üleüldse – mida värki!?
Minu meelest pealkiri ja sisu ei sobi omavahel kokku. Ja tõsiasi, et siia sai otseselt jutu(sisu)ga mitte seotud mõtteid rohkem kui jutu enda arvustust. rõhutab veelgi, kuivõrd lühike oli lugu.


Meelis Looveer – „Seitse surmapattu“

Kolmas tuttav nimi… (Eelarvamuste kohta vaata eelmise jutu kohta kirjutatut.) Seitse surmapattu on jagatud ilusasti seitsmeks alapeatükiks.
Uhkus – annab väikese sissejuhatuse saarekesel elava isa Augustuse kohta, kel kaaslasteks kass ja kits. Ausalt öelda ei saanud sotti ka sellest uhkuse-asjast – kus see (surma)patt siin peaks olema? Mu meelest lihtsalt selline rahulik olupildike, mis lõppeb ringiga algusesse: tormikaadriga.
Ahnus – torm möödas, isa Augustus ärkab. Saarel on „külalised“. Esmapilgul mitte kõige toredamad. Stseen areneb natuke edasi, ahnuse koha pealt saan isegi aru. Ulmet pole jätkuvalt.
Aplus – siin siis võtab lugu süngema pöörde – üks külalistest leitakse surnult.
Kadedus, iha, laiskus, viha – sündmused pöörduvad veelgi süngemaks. Kuni lõpuks saab siis ka (natuke) selgemaks, mis ja kuidas selle saare ja saareelanikuga lood on. Spoilereid ei paku.
Üldistused: väikese üleloomuliku elemendiga sünge krimilugu. Mingis mõttes küllalt leierdatud settingus – üksildane koht, kus on müstiline kohalik ja siis sinna sattuv juhuslik seltskond ja siis hakkab juhtuma. Aga lugemise hetkel on meeleolu parasjagu niisugune, et see klišee mind välja ei lülita. Jutule on iseloomulik teatav ebamäärasus, mis iseloomustab ka autorilt varem loetud tekste. (Ja see pole etteheide.) Minu tähelepanu on suutnud need mõistatused enamasti köita ja nad on täitsa normaalselt kirja pandud.
Võimalik, et jutu puuduseks on kaasa elama paneva, hästi välja joonistatud tegelase (ja paremal juhul kahe, kolme) puudumine?


***


Kokkuvõtteks siis saan tõdeda, et on kolm eriilmelist juttu. Natuke huumorit ja annus süngust ka järgi. Onyx-ajamasina juures kipub uudishimulik jõmpsikas minus käsi laiutama ja jaurama, et „tahaks midagi ee-rii-lii-iist“. Mitte, et ma oskaks öelda, mida nimelt, aga ikkagi… Zombi jutt jääb niivõrd lakooniliseks, et ma kehitan mõttes õlgu – ei saanud aru ilmselt. Ja siis see saaremüsteerium on sihuke „nojah, ma päris krimijutu fänn pole“ ja „polnud nagu eriti ulme(t) kah“, aga „lugeda ju kannatas“. Aitäh autoritele vaeva nägemast!


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0617)