Hobuste kabjad vajuvad raskete kandamite all valkjashalli liivatolmu, kui nad tulitavas päikeselõõsas mööda tühjust edasi rühivad. Liiga väsinud, et peadega üles-alla vehkides protesteerida, liiga janused, et isegi hirnuda. Kohmakal, jonkleval sammul, kõhnad, sissevajunud kondised küljed vappumas, justkui ähvardades kohe kannatuste koorma all kokku variseda, liginevad nad virvendavale silmapiirile, mis samas rütmis nende eest üha kaugemale nihkub. Surevate hobuste turjadel sadulates köögutavad mehed ei vaheta sõnagi, kuna nende keeled on nii kuivad, et naksuvad, ja suud liimunud kokku lõhenenud huultest limpsitud verest.

Raske on öelda, kes neist veel elus, kes juba ratsutamas teispoolsuses, sest ka koolnuga hobune võib mitmeid miile minna enne, kui too sadulast pudeneb.

Mehed on pööranud oma paistes laugude alla peidetud pilgud sissepoole, et mitte enam näha kõrbe. Seestpoolt paistab kõik punane. Punane nagu rist nende tuulevaikuses longuvajunud lipul. Punane nagu vaenlaste veri, mis on juba aastaid leotanud nende rüüsid ja mida nad on maha nühkinud oma sõjariistadelt, mille kolksud ja kilinad on nüüd nende ainsaks saatjaks üle lõputute avaruste.

Rainauldi hammaste all krigiseb liiv. Talle tundub, nagu ta kõris ja kopsudes oleks ka mullasegust liiva, nagu koosnekski ta tervenisti pinnasest, mida hobuse kabjad tõrksalt sõtkuvad. Nagu ta oleks juba maetud, justkui need mehed, kes kuuma eest pääsu otsides on end viimases meeleheites kaelani maasse kaevanud. Ja niimoodi sinna ka jäänud. Kuid ei – tema on edasiminejate seas ja koos nendega joonud omaenese kust ja hobuste verd. Haaranud hullusehoos pihkudega maad ja joonud liiva, arvates, et see on vesi. Kui Jeesus muutis kunagi vee veiniks, siis Saatan muutis vee liivaks.


* * *


Nad olid tulnud kaugelt, et leida oma pattudele lunastus, põgenenud pühasse sõtta ahnuses killustunud külmadelt maadelt, kus poegi oli liiga palju sündinud ja valitses vasalliõigusega kinnitatud tugevama õigus, mis tähendas, et iga maaomanik oli endast väiksemale röövel. Murdja. Hunt. Homo homini lupus est. Ainult et hundil polnud vööl rippuvat pistoda ja mõõka, sadula külge kinnitatud ambu või vibu, sõjakirvest, sõjanuia-haamrit, piiki, mis kõik mõeldud inimkeha torkama, raiuma, rebestama, lömastama, murdma ja läbistama… Kord väidetavalt jumala enese palge järgi loodud inimene oli muutunud neist kardetud metsakoertest palju julmemaks loomaks ja saades paavsti käest püha õiguse, mis lubas teisi omast liigist murda – Deus lo vult! – hakkas raiuma valimatult (mõnikord siiski ka valitult – nagu juhtus Reini orus, kus üllatavalt püha hani juhatas sõdalasi puhastama maad „jumala tapjatest“ juutidest) teed Itta, nii et isegi võimsa Konstantinoopoli müürid selle märatseva, verest ja kullast maitse suhu saanud massi ees hirmust värisesid.

Nad olid tulnud Pühale Maale oma ristiinimese patte maha pesema, igaveseks indulgentsiga kustutama, kuid ei leidunud selles pühas pinnas piisavalt vett, seega tuli seda teha saratseenide verega, mida jagus aga nii ohtralt, et Al-Aqsa mošees tõusis see suure järvena lausa hobuste ratsmeteni. Kust nad olid üle käinud, sinna saabusid rotid, voolates nagu jõgi linnade tänavatel ja õgides mahajäänud kehi, mida mõnikord oli kümneid tuhandeid – tükkideks raiutud, et vaenlased ei saaks teispoolsuses väärikalt oma võltsjumala Allahi ette ilmuda. Ja mõned neist rottidest kasvasid inimliha peal suureks nagu kassid.


* * *


See kõrbeküla on üks paljudest väikestest uskmatute asundustest, mis jääb nende teele. Maapinnaga ühte värvi ja justkui sellest välja kasvavad majad, päikeses kõvaks põlenud. Kilavad koerad, irevil kihvad võõraste poole. Esimene nool. Keha, mis sadulas lõdvalt ripub. Teras läbistamas liha, ragin vastu luid. Veri ja higi näol, juustes, habemes. Kellegi kitsas, tõmmu, poisiohtu pale, suurtes pruunides iiristes täppideks taandunud pupillid, kärbsed juba suul … Hääled. Möiratused. Kriisked. Kiunumine. Hala. Soigumine. Laste nutt. Väikeste kehade kergus, mis jääb parkunud mehekäte sisse, nagu ka nahapooridesse imenduv veri.

Imikud ja sülelapsed üha kasvavas kuhjas keset külatanumat ja sellest lõpuks kerkiv suits, mille imal hais jääb igaveseks sõõrmetesse kipitama. Kerkivad teibad, hoiatused, võidu sümbolid ja ohvriannid, otsas kummaliselt nagu jumalakartlikus hardas-hirmunud palves taeva poole jõllitavate silmadega pead. Agnus Dei, qui tollis peccata mundi.

Rainauld astub erutusest värisedes pimestavast valgusest tundmatute vürtside ja võõraste kuivanud taimede järgi lehkavasse hämarusse, teras ees, kui teejuht järgmise elava olendini.

Koja tumedusest hiilgavad vastu kellegi silmad. Kass? Ei, liiga suur. Naine astub lähemale, näojooned selgivad. Ta pole ei vana ega noor. Pikkade heledate pulstunud juustega, kuid tõmmunahkne, nagu teisedki. Ta valgete silmade vaade puurib Rainauldi piigina läbi. Mees vaatab neisse kui lõputusse kõrbesse ja näeb seal enda peegeldust. Naine sajatab midagi vihasel sisinal ja valab demonstratiivselt oma käes olevast kannust vee maha. Ja ta lähedal olevast vitstest punutud korvist libisevad hääletult välja maod, siuglevad sissetungija poole, moodustades muldpõrandal kummalisi kalligraafilisi mustreid, arabeske.

Kui mehed tahavad uuesti teele asumiseks oma veelähkreid täita, avastavad nad, et kõik küla kaevud on kuivad – üheski majapidamises pole elus enam hingelistki ega ka tilkagi vett.


* * *


Rainauld avab võpatades silmad. Ta kõrvus kajab veel karje, mis paneb külmavärinad mööda selgroogu jooksma, kuid ta kinnitab enesele, et see kähehäälne kisa polnud muud kui Roumare laane rebase laul ja ta on vaid kustuva tuleaseme äärde tukkuma jäänud. Ta tunneb, kuidas tuul puhub läbi kahisevate puudevõrade kargest ja sügavat tähistaevast iilidena pimedusest metsa alla ja hingab selle kosutavat jahedust mõnuga sisse. Ta on väsinud, väga-väga väsinud, kodutee on olnud pikk, kuid palju pole enam minna. Ta paneb uusi oksi lõkkesse, puhub sütele, nii et tõuseb väike leek ja varsti põleb tuli jälle praginal. Lähedalasuvad puud justkui venivad pikemaks ja varjud tantsivad oma metsikut tantsu mehe armilisel, habetunud näol. Öine õhk lõhnab lõkkesuitsu ja mineviku järele. Rainauld üritab meenutada, arvutada, kui vanad ta pojad nüüdseks on, kuid järg läheb käest. Kui ta tee Itta jalge alla võttis, oli suurem talle vaevalt puusani, väiksem aga polnud veel käimagi õppinud. Ja ta naine? Rainauld ei julge endale õieti tunnistadagi, aga ta ei mäleta enam hästi naise nägu, sest suurema osa nende abielust on ta veetnud sõjas. Mis värvi ta silmad olid? Sinised? Rohelised? Hallid? Rainauldile kangastuvad valged silmad ja ta raputab häiritult pead, üritades kujutluspilti eemale tõrjuda. Ta paneb veel mõned oksad tulle, et madalaks vajuv valgus teda uuesti magama ei meelitaks. Nähes, kuidas leegid neelavad puud, hakkab Rainauldi kurgus aga kraapima. Ta avab kärsitult enda kõrval lebava põdranahkse veinilähkri ja võtab suured lonksud, ahmides enesesse liiva. Kui läkastushoog järele annab, pakib ta kiiresti, kuid juba halba aimates, reisipaunast välja teemoona – kuivatatud liha – ja viskab selle siis vastikusega eemale, surudes maha mööda söögitoru üles kerkiva öögatuse. Löödult põrnitseb ta rohu sisse kukkunud tompu, kui kuuleb pimeduse ja valguse võbeleval piiril vaikset liikumist. Elajas hiilib puude all leheprügis sahistades tulele lähemale, ilmselt haistes roiskumaläinud liha lõhna. Ja varsti Rainauld silmabki seda – hiiglasuurt ja lihavat, peaaegu kassi suurust rotti. Vastu maad liibudes roomab elukas oma kogu kohta üllatavalt nõtkelt rohus vedeleva saagi poole, samal ajal kui mõned meetrid eemal istuv Rainauld haarab käeulatuses oleva sõjakirve. Kuid siis teeb loom äkki välkkiire hüppe ja enne, kui mees korralikult sihtidagi jõuab, kaob ta väikest sinakat lapse käelaba suurte kollaste esihammaste vahel hoides uuesti pimedusse. Mehe huupi talle järele virutatud kirves künnab vaid lehekõdu. Kui Rainauld uuesti pilgu tulele suunab, vaatab talle teispool leeke vastu juba tuttav, pikkade heledate juustega naine, kes ümiseb tundmatut araabiakeelset viisi.

„Sa ei saa mu hinge. Seekord jõuan ma koju.“ pigistab Rainauld vihaselt läbi kuivanud huulte. Kõrb vaatab talle oma tummal pilgul vastu, nagu oleks mees rääkinud vaid iseendaga.


* * *


Üle tühjade väljade kostab kaeblik, veniv hääl. Vaikib, et korduda taas.

As-salaatu khairun min an-naum.

Mehed ei ava silmi, kuigi nad on kuulnud seda juba terve igaviku.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2376)