Tõlkinud Priit Öövel


Kas te vaatate kunagi metroos kaasreisijaid? Veider on see tava – ignoreerida inimesi, kes sulle nii lähedal seisavad. Meenutab veidi kilukarpi. Vahe on ainult selles, et meid ei ühenda õli või marinaad. Selle asemel oleme kaetud üksteise higi, lõhnavee ja pahameele mürgiste aurudega. Igaüks tõmbunud oma väikesesse maailma. Tuhisedes kiires tempos läbi suurlinna soolikate, leiate inimesed lugemas raamatuid ja ajalehti. Mängimas taskukonsoolidega. Nutitelefonides. Aga mitte mind. Mina olen alati vaatamas välja, läbi paksu klaasi vilksatustena minuni jõudvasse pimedusse. Neis tunnelites on palju kummalisemaid asju kui vagunis. Nüüd on vist õige aeg jagada teiega seda, mida ma tol õhtul nägin.

Oli olnud üks neist nädalatest. Tegelikult oli olnud üks neist kuudest, mil tähtajad kuhjuvad hunnikutesse nagu must pesu. Ülemus võttis mu kallal. Kiilanev, vana peer oma kodulaenu ja Euroopa sportautoga, piitsutades meid järjekordse idiootse projektiga tagant, et meeldida teises riigi otsas asuvale kliendile. Päevad ja ööd kaotasid oma mõtte. Tipptunni vältimiseks sõitsin tööle enne seda ja kodu poole asudes oli päevavalgus juba kustunud. Kofeiin oli mu ainus sõber. Harjusin kiirustama viimasele rongile, sest see vilets jobu ei tahtnud maksta hilisõhtuste taksosõitude eest. See jätvat tööajaarvestuses halva mulje.

Oli olnud järjekordne mõttetu numbreid, slaide ja tekste täis päev. Ausalt öeldes ma isegi ei teadnud, kas see tähtsusetu raport, mille kallal ma töötasin, oli viies või viiekümnes, ja ega ma vist poleks ka neil vahet teinud. Kontor oli juba tunni eest tühjaks jäänud ja mu kolleegid mulle kaastundlikult õlale patsutades lahkunud. Vandusin sülearvutit ja pabereid kotti toppides. Olin rongist maha jäämas. Kontorihoone lääge soojus muutus tänavale joostes teravaks külmaks.

Jaam oli tühi. Sellise kellaaja puhul küllaltki tavaline, kuid siiski tontlik. Midagi on tühjades ruumides, mis on mõeldud selleks, et neid täidaksid rahvamassid. Ma ei pea silmas taskuvargaid või midagi sellist. Sellistes tühjades ruumides hõljuks nagu õhus midagi keelatut.

Mitte, et ma oleksin tol hetkel sellest hoolinud. Eskalaatorid olid juba ööks seisma pandud. Lõõtsutasin kõvasti, kui ma lõpuks alla jõudsin. Ülikooliaegne hea vorm ammu mattunud alkoholijõgede ja kiirtoidumägede alla. Arvasin, et viimane rong on juba läinud, ja püüdsin hakata harjuma mõttega, et nüüd tuleb tükk aega oodata kallist taksosõitu koju. Olin juba lahkumas, kui rong saabus ja peatus minu ees tuttava metalse kriiksatusega. Grafiti kattis rongi halli nahka. Hõimusümboolikaga tätoveeringud moodsal lokomotiivil. Uksed susisesid lahti, sooja õhku õhkas nende vahelt välja ja mina astusin sisse.

Kummalisel kombel oli rong täis. Mitte puupüsti, aga siiski rahvastatud. Leidsin end istumas, ühel pool pruunis mantlis vanem mees ja teisel pool noor neiu, tumedas pidulikus kleidis, suur õis rinnale kinnitatud. Tema nägu oli oskamatult peale kantud mask meigist ja lauvärvist. Minu vastas istusid kaks sõjaväevormis noormeest, paljas pealagi siilisoengute all roosakana kumamas. Peale nende oli veel palju erinevat rahvast. Miks selline veider seltskond täitis sellisel kellaajal metroovagunit, oli paras mõistatus.

Nõksatusega hakkas rong peatusest liikuma.

Seadsin end istmel mugavasti sisse. Netiühendus polnud tunnelites kunagi usaldusväärne, nii et pidin end kodupeatuseni kuluva aja jooksul muudmoodi lõbustama. Rööbaste kriiksumine ja mööda tuhiseva õhu helid kostsid summutatult. Selle asemel aga oli vagun täidetud vaikse kõnekahinaga. Tasased hääled nagu teatris enne etendust – elevil, kuid vaoshoitud. Vagun tundus külmemana, kui see oleks pidanud olema. Kas küte oli jälle väljas? Ei saanud olla. Ma olin alles hetk tagasi olnud kindel, et vagunis oli ooteplatvormist kindlasti soojem. Aga praegu tundus, nagu ma oleksin tagasi väljas jäise külma käes. Tõmbasin oma pintsakuhõlmad tihedamalt kokku. Vaatasin seda kummaliste isikute segadikku vagunis. Kõik tundusid kuidagi paigast ära olevat. Miks oleks pidanud sellisel kellaajal olema seal kari purjus keskkooliõpilasi? Või räpane väike tüdruk, kes tundus kandvat koolivormi? Nihelesin ebamugavalt oma plastikistmel. Teiseks veidruseks oli see, et mulle ei paistnud silma ühtegi telefoni ega muud elektroonikavidinat. Tõstsin pilgu ja vaatasin tabloole, millel säravad LED-tuled näitasid rongi kulgemist. Neli peatust veel.

Olin endiselt tablood vahtimas, kui rong järgmisest peatusest mööda tuhises. Peatumata. See isegi ei aeglustanud, lihtsalt kihutas mööda. Jaama kandesambad ja tuled muutusid kiirusest tingituna mu silme ees ühtlaseks häguks. Võpatasin toolil püstisse asendisse, silmad suured. Mis rongile ma sattunud olin? Ülejäänud rahvas ei lasknud end sündmusest häirida. Kui, siis muutus nende sosinakahin veelgi valjemaks.

Olime endiselt kihutamas läbi pimeda tunneli, valgustid pea kohal aeg-ajalt vilkumas, kui väike koolivormi kandev tüdruk kinnitas mulle oma uudishimuliku pilgu. Ta puges keskkoolikamba juurde ja sikutas üht noormeest varrukast. Too oli vist korvpallur või midagi sellesarnast ja pidi end liigendnoana allapoole kummardama, et oma kõrv tüdruku näo juurde tuua. Tüdruku suu töötas agaralt, kui ta elavalt midagi poisile seletas. Üle rongimüra ei kostnud minuni midagi. Minu poole vaadates pilgutas noormees silmi ja astus sammu tagasi, nagu näeks mind esimest korda. Tema kena nägu moondus kuidagi kummaliselt. Mis see oli? Viha? Ei, tundus, nagu oleks ta midagi vajanud. Ta tundus näljasena. Tema kaaslased märkasid, et keskustelu oli katkenud, ja järgisid oma sõbra pilku. Minule pööratud pilku. Samad tunded käisid läbi ka nende nägudest ja kivistusid siis viimaseks – ka nemad olid näljased.

Sama tunne näis levivat kogu vagunis, nagu säde, mis sütitas inimese inimese järel. Kaks sõjaväelast tõstsid oma pilgud ja surusid lõuad kõvasti kokku. Vanamees minu kõrval tõusis ja vahetas istet, et ta saaks mind kaela väänamata vahtida. Aknast paistev hägune valgus andis märku järgmisest peatusest mööda kihutamisest. Kolm peatust veel.

Vajusin oma istmel kössi. Kõõlused mu kätel kerkisid ja pinguldusid, kui ma oma kotti kaitsvalt pigistasin, nagu suudaks see rumalalt sümboolne liigutus – hoida kinni oma tööst, oma elu eesmärgist, ohtu kuidagi maandada ja mind sellest painajast päästa. Ei suutnudki. Tundsin endal nende pilkude raskust, nagu oleksid mu nahal roomanud putukad. Midagi oli valesti. Selgelt valesti. Veider rahvahulk nii erinevatest inimestest, ometi oli kõigi nende nägudel seesama alasti vajadus.

„Ära pane neid tähele, nad on lihtsalt kadedad,“ ütles minu kõrval istuva noore neiu pehme, voolav hääl. „Ära jõllita vastu ja ära räägi nendega.“

Pöördusin, et oma ootamatule kaaslasele otsa vaadata „Mille pärast nad kadedad on? Ma tahtsin ainult viimase rongiga koju jõuda.“

„See on ka meie kõigi jaoks viimane rong koju.“ Ta naeratas. Ta oli väga kahvatu. Väga ilus. „Aga mitte kõik ei soovi siin olla. Ja nähes sind täna õhtul koju sõitmas, muutuvad nad väga õnnetuteks.“

„Kust nad kõik tulevad? Kas kuskil oli mingi kokkutulek või? Koosolek?“ Lasin oma silmadel taas üle vaguni ja üle inimeste libiseda. Poolel teel takistasid mind tema tugevad sõrmed. Tema jääkülm käsi haaras mu lõuast ja pööras pea tema poole tagasi.

„Igalt poolt. Kõikjalt. Enamik neist ei taha siin olla. Väljaarvatud vist mina. Mul oli kõrini sellest, kus olin. Ma igatsen oma vanemaid. Ma pole neid nii ammu näinud. Kogusin tükk aega julgust, et neid vaatama tulla.“ Ta tegi pausi, öeldu üle kurvalt mõtiskledes. „Tead, sina ei peaks siin olema. See pole sinu reis.“

Akna tagant möödus järgmine peatus. Mu silmad hüppasid tagasi väikeste tuledega tabloole. Kaks peatust veel.

Sosistamine vagunis oli jätkunud. Valjemini kui enne, kuid rongimüra tõttu siiski mulle arusaamatuna. Nad rääkisid minust. Õhkkond muutus ängistavaks. See oli kummaline, aga rahvahulga tähelepanu rõhus mu rinda nagu kivi. Rinnus muutus raskeks ja iga sõõm sissehingatavat õhku tuli nagu välja võidelda. Mu kaaslane märkas mu ebamugavust.

„Ma tahaksin, et suudaksin nad peatada,“ ütles ta kurvalt. „See lõppeb, kui me liini lõppu jõuame, ma arvan.“ Tema silmad lõid äkki sellest mõttest särama. Ta pööras end ümber ja ronis kiiresti põlvili kõvale istmele, surudes peopesad vastu külma klaasi. Isegi kui ta nägu oli surutud akna vastu, ei näinud ma sellel jälgegi udust, mille oleks pidanud tekitama tema hingeõhk. Kui ta üldse hingas. „Näe, võta see endale. Mul pole seda seal vaja.“ Ta kohmitses natuke oma kleidi küljes, võttis valge õie ja surus selle mulle kätte. Liilia magus lõhn juhtis mu tähelepanu rinda rõhuvalt valult kõrvale.

„Me oleme kohal!“ Ta värises erutusest, kui rong hakkas kiirust maha võtma. Vaatasin tabloole. Kõik tuled sellel olid kustunud. Kus me olime?

Ta võttis mu näo oma pihkude vahele. Alles siis, kui tema käed mu näole nii lähedal olid, märkasin ma peente valgete joonte võrgustikku, mis tema käsivarsi kattis. Ta tabas mu pilgu ja kehitas häbelikult õlgu. „Harjutamine teeb meistriks.“ Kortsutades kulmu, muutus ta taas tõsiseks. „See peatus on meie, ülejäänute jaoks. Sina ei saa meiega tulla. Sa pead siia jääma.“ Ta kummardas kiirelt ettepoole ja suudles mind põsele. Tema külmad huuled põletasid nagu jääkuubik.

Inimesed vagunis pöörasid nüüd oma tähelepanu lähenevale platvormile. Tundsin, kuidas rinnal rusuv raskus kergemaks muutus. Sosin kasvas käraks, kui nad erutunult lobisesid ja näpuga aknast välja näitasid. Peatus jõudis lähemale. Milline vaatepilt see oli! Ma ei tundnud neid seinu ega kuulutuste tulpasid. Ma olen seda liini sõitnud tuhat korda. Ma oleksin võinud kinnisilmi lugeda ette kõik peatused ja nende vahel kuluva aja. Aga nüüd olin ma eksinud. Peatuses polnud midagi, mis mind oleks aidanud. Ei ühtegi märki ega viita. Mida aga seal peatuses oli, olid inimesed. Tunglev peade ja nägude meri, kõik ootavad ja lootusrikkad.

Uste avanedes tulvas neist sisse väljas ootava rahva möirgamine. Hüüded, karjed, hõikumised. Ja pisarad, kui palju pisaraid. Reisijad tormasid rongist välja, heites end väljas ootavasse inimmerre. Nägin üht sõdurpoistest embamas vanemat härrasmeest, kes kandis samuti sõjaväelaigulisi pükse, aga mitte neid praegusaegseid, mis näevad välja, nagu pärineksid „Minecrafti“ mängust, vaid ehtsaid vanakooli omi. Suurte roheliste ja pruunide laikudega. Nende kahe vaheline sarnasus oli silmaga nähtav. Siis tutvustas noormees isale ka oma sõpra ja isa embas teda sama tugevalt kui ennist oma poega.

Minu kõrval istunud vanamees oli leidnud elegantse kolmekümnendates eluaastates naise, kelle kerge suvekleit tundus näpistavas talvekülmas kohatuna. Või olin ma meest eksikombel kellekski teiseks pidanud? Uuesti vaadates polnud vanameest enam kusagil. Selle asemel nägin vaid noorpaari oma parimates aastates. Ei, siiski, see oli tema mantel. Ja need olid tema näojooned, mis mõned hetked tagasi olid varjutatud kadedast ahnusest, kuid nüüd särasid ülimast rõõmust.

Just siis, kui rongi uksed kinni susisesid, nägin tüdrukut kes oli mu kõrval istunud. Ta oli pisarates ja embas üht hästiriietatud paari. Ta lehvitas mulle, kui rong jaamast lahkus. Ma lehvitasin vastu.


Jalad värisesid, kui ma oma peatuses väljusin. Platvorm oli rahustavalt inimtühi. Jälgisin, kuidas rong kadus kriiksudes tunneli kaugesse pimedusse. Katsusin ettevaatlikult tuima kohta oma põsel, kuhu tüdruk oli mind suudelnud. Sõrmed said märjaks. Ma isegi ei märganud, millal ma olin nutma hakanud.

Äkki tungis mulle ninna tugev ja rammus kompostilõhn. Nagu kasvuhoones. Õngitsesin liilia välja mantli taskust, kuhu kummaline tüdruk oli selle jätnud. Suursugused valged õielehed olid murenemiseni kuivad ja kõdunemisest mustatäpilised. Lasin sellel oma sõrmede vahelt pudeneda ja vaatasin, kuidas see jaamapõrandale kukkus. Vaatasin seda kaua enne, kui alustasin pikka jalutuskäiku koju.


Kuuldemänguna saavad seda juttu kuulata Tumedad Tunnid Podcasti toetajad lehel patreon.com/tumedadtunnid


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.6791)