Katkendid mängumaailma-romaanist „Talveunes planeet“. Pärast ekspeditsioonilaeva Päikeseratas katastroofi õpib materjaliteaduse insener 9-KO-512 võõral planeedil elus püsima, otsib teisi ellujääjaid ning teeb tutvust kohalike eluvormidega. Katkendid on kolmest kohast: päris jutu algus, algusest veidi maad edasi ja sügaval seikluste sees. Maastikupildid joonistas Eliise Selisaar, asjade ja elajate pildid joonistas Mark-Antonius Puhkan.

1. Otsata jääväli

Mu orbitaalkapsel on pöördumatult puruks.

Maandumist ma ei mäleta, isegi laskumist mitte. Kui silmad sulen, kangastuvad ainult magnetvälja tuhmid rohelised virvendused kaugel all, atmosfäärikaarel. Siis vallanduvad ühekorraga kõik häiresignaalid, käsklused laskumist alustada. Selle järel saabub tühjus.
Nüüd tantsivad needsamad rohelised tulukesed mu pea kohal – pimedas, siis, kui kohalik täht on horisondi taga. Siis, kui on tõeliselt külm.

Kõik süsteemid vaikivad. Ka emalaeva arvuti vaikib. Mu randmearvuti suudab üksikutel hetkedel kuvada väreleva häireteate, roheka, virvalise, nagu need magnetvälja tantsivad tuled seal ülal. Siis hajub seegi.

Tervendusbotid mu veres on viimseni tühjaks tõmmatud, juba ammu enne seda, kui meelemärkusele tulin. Vähe sellest – nende jõud on enneaegu raugenud ja töö pooleli. Mu vasak jalg ei kuula hästi sõna ja täit keharaskust sellele toetada ei saa, käed aga kipuvad juhuslikel hetkedel omatahtsi tõmblema. Tundub, et kogu neurokontroll on kõvasti kahjustada saanud: pikemalt pilku koondada ma ei jaksa ja püstiasendis liikumine paneb pea pööritama.
Kuigi viimases võib süüdi olla hoopis kohalik raskusjõud. Siinne külgetõmme tundub nii teistsugune kui laevas, aga ka hoopis erinev sellest tundest, mida meile somno-treeningutel on püütud edasi anda. Saan sellest aina valusamalt aru, mida rohkem ma päriselt ringi liigun.
Aga liikuma peab! Kui ma oma keha kohe tööle ei sunni, suren varsti siiasamasse.
Veel eile lootsin, et orbitaalkapsli aktiivse elutoe süsteemid õnnestub toimima saada. Täna olen ma õnnelik sellegi üle, et selle kest kuidagimoodi koos püsib ja sooja aitab hoida. Nähtavasti suunas sodikskukkunud kapsel kõik kasulikud energia- ja ainevarud ümber ablaste tervendusbottide hädalaadimiseks, nii et alles jäigi vaid väliskesta habras kooruke. Ja sellestki ei olnud küllalt.

Õnneks püsivad kaitseülikonna lihtsamad tugisüsteemid veel kuidagi töös. Seesmised kihid hoiavad kuiva, väliskihid hoiavad sooja ja ärgates ootas mind ümbertöödeldud vedelikust pungil filtripaun. Otseses päevavalguses suudab pealissoomus mõningal määral koguni energiat talletada. Aga valgussüntees, nanovaramute laadimine ja muud keerukamad toimingud … neist ei tasu isegi unistada.
Komberdan kogu jõudu kokku võttes kümmekond sammu kapslist kaugemale ja uurin igas suunas silmapiiri.
Kõikjal aina jää. Jäämügarad, jäävaod, jääuurded, sekka jääpuru, jäälagendikke, jäälohkusid … Ja valgus peegeldub kõikjalt isemoodi – kord tuhmilt, siis teravalt, siis jällegi murdub tuhandetes värvides. Lõpuks ei ole ma kindel, mida näen päriselt ja mis on silmapete. Ainult jää lõppu ma ei näe, selles olen kindel. Astun vaevaliselt veel paar sammu – mu jäljerida moodustab nüüd kapsli ümber peaaegu terve ringi.
Täna salvestatud päevavalgusest peaks soojenduseks piisama. Selle öö elab üle ja kui hästi läheb, jääb natuke isegi varuks, kui teele asun.
Varsti pean soojakao vähendamiseks kapsli varju minema, sest kohalik täht hakkab loojuma. Juba maalibki ta otsata jääväljad punakuldseks ja „munakoore” vari venib mu enda oma kõrvale pikaks triibuks.
Jaheneva taeva all tõuseb tuul ja kannab mu kõrvu voolava vee hääli. Sinna, voolava veeni, pean ma homme välja jõudma, siis on mul lootust veevoolu kannul kuhugi välja jõuda. Kuidas nii kaugele liikuda, vajab muidugi veel nuputamist. Kõndijat minust ei ole – need mõnikümmend sammu, mis ma omal jõul teha suudan, on hirmus vaev. Vaev aga nõuab energiat – energiat, mida mul pole siin kuskilt ammutada …
Hommikul, kui täht jälle teed valgustab, siis hakkan tegutsema. Aga praegu – praegu on tarvis välja puhata ja jõudu säästa. Poen orbitaalkapsli koorukese sisse kerra, keeran end silmapiirile vastu ja soojendan taevase tule paistel nina.

***

***

9. Sarviline Ratsu

Jõuan end parajasti alumisele oksale vinnata, kui mets ise pakub mulle veel parema võimaluse. Harulise puu varjus tuksub rahumeelselt suuremat sorti olendi elukuju.

Tardun paigale ja ootan.
Puu tagant ilmub helevalge pehmete mokkadega pea, mida kroonivad lapikud harulised sarved. Ühele peale järgneb teine, siis paar kobakate sõrgadega jalgu. Kui nähtavale tuleb kõrge kühmus selg, saan aru, et sarviline loom – põder – on samuti kahepäine nagu kaarnad kuuse otsas. Nüüd näen ka heledalt tukslevaid laigukesi, mis muust elukujust heledamalt esile tungivad – need paiknevad kaelavaos just kahe pea vahel.
Aga kuidas ma põdrale ligi pääseksin, nii et ma teda enneaegu põgenema ei ehmata?
Jälgin põdrapäid mõnda aega vaikides. Üks paistab tukkuvat, teine aga nosib sambla vahelt liblesid ja võrseid – noorukesi kuusevõrseid!
Nüüd on nõu käes. Vaikselt-vaikselt võtan kookon-taskust peotäie mahlaseid kuuseladva-võrseid ja puistan need puu alla samblale.

Kui põder maitsvate kasvude järel minu oksa alla jalutab, libistan end tema turjale istuma.
Rebin peopesad paljaks ja surun käed pulseerivatele laikudele, samal ajal jalgadega põdra küüru külge klammerdudes.
Meie elukujud vilguvad ja veiklevad rahutult, kuni põder mu mõjule vastu puikleb. Aga pilvepiiri-trühvel toidab mu loodusjõudu ning lõpuks jääb põdra tahe minu omale alla. Viskan talle heameeleks veel mõned kuusekasvud, mille ärkvel pea otsekohe nahka pistab. Siis jääb põder nohisedes ootele.
Juua, palun mõttes. Lähme vee juurde.
Põder hakkabki rahulikult kindlas suunas sammuma, mina ratsanikuna tema turjal. Iga kord, kui põder seisatab või mul tekib tunne, et meievaheline side nõrgeneb, kostitan sarvilist ratsut värskete kuusevõrsetega.

Peagi kumab eestpoolt heledamat päevavalgust ja kiitsakate kaskede sekka eksib järjest rohkem jändrikke tammesid. Põder rühib aina edasi, lagendiku poole. Tunnen, et Sõbrake on samuti lähedal.

Järsku hüüab eemal inimhääl: „Kas sa, kurinahk, saad!“

Sellele järgneb tume müts ja korraga kaigub metsa vaiksete eluüminate keskel ämbliku kuuldamatu appihüüd. Sõbrake on hädas!

Sunnin põtra kiirustama ja see kappabki lagendiku poole, nii et jaksan hädavaevalt ta turjal püsida.
Lagendikul leian eest Sõbrakese, kes pooloimetult maas koibi siputab. Tema kohal aga seisab karvakasvanud inimkogu, kirves löögiks tõstetud.

„Ei tohi!” hüüan ja juhin põdra võõra teele ette. „See on minu Sõbrake!”

Võõras on nõutult seisma jäänud, käsi kirvega ikka veel õhus. Alles nüüd taipan, et sain ta sõnadest täielikult aru. Uurin võõrast altkulmu – tõesti, tema karvaste ja kohalikust kiust rõivaste vahelt paistab laiguti nutikanga pinnamuster. Ning käsivarrel jooksevad ilmeksimatult terminali-tindi triibud.

Ei ole kahtlustki – see peab olema ellujääja laevalt.

10. Teine ellujääja

Vahime võõraga mõnda aega tõtt. Niimoodi ma teiste ellujääjatega kohtumist küll ette ei kujutanud.

Mehe elukuju tuksub aina rahulikumalt, aina rohkem metsaga ühes rütmis. Ta ei tundu ohtlik, pigem nõutu. Aegamisi langetab ta kirve, mida oli seni löögivalmis hoidnud. „Vabandust,” lausub ta ja küsib siis: „Sa oled vist juba ammu siin?”

„Ammu?” Pilgutan nõutult silmi. Korraga ei tea ma seda isegi. Kui palju võib maandumisest tegelikult aega möödas olla? Ning kuuseladvas veedetud aeg tundub tagasi mõeldes lõputu, justnagu oleksingi ma alati metsas elanud. „Ma ei tea,” tunnistan lõpuks. „Teadvusel ... vist viis-kuus kohalikku ööpäeva?” Kimbatusest päästab mind Sõbrake, kes on toibuma hakanud. Kribinal ronib ta põdra külge pidi üles ja seab end kaelavakku istuma. Põder väristab korraks nahka, kuid jääb paigale. Viskan talle rahustuseks peotäie kuusevõrseid nina ette. Sõbrake surub end minu vastu ja hädaldab hääletult.

Kõhvitsen teda rahustuseks. See inimene ei soovi meile halba, ta kogemata …
Teise elujääja elukuju kumab metsahämaruses rahulikult ning see rahustab mindki. „Kuule,” julgen küsida. „Kas sul vett on? Ma pean juua saama.”

„Ei ole,” vastab võõras.

Tähendab, ikkagi on vaja vett leida, mõtlen endamisi. Põder, vastuseks mu soovile, hakkab taas endises suunas astuma.

Võõras haarab puu alt kandekorvi ja ruttab meile järele.

Veidi aega sammume vaikides, ainult kuiv samblik krõpsub põdra sõrgade all. Taipan, et ma pole ellujääjaga tutvustki teinud.

„Mis su tähis on?” pärin pikema sissejuhatuseta. „Ma olen üheksa-kilo-oskar-viissada-kaksteist.”

„Kaheksa-alfa-delta-nelisada-viiskümmend-viis, sõpradele Badass,” vastab võõras.

Loen vaimusilmas numbreid ja turtsatan tahtmatult. „Tõesti, miks mitte. Kui Badass, siis Badass.”

„Kas sul lühemat nime ei olegi?” uurib kaheksa-alfa-delta-, tähendab Badass.

„Lühemat? Siiani pole vaja läinud.” Jään mõttesse. „Üheksa… kilo-oskar… K-O,” pomisen. „K-O, Kay-Oh…”

„Keio?”

Tõesti, paras lühike. Ja tükike tähist jääb ka alles. „Miks mitte … Jah, olgu siis Keio!”

„Aga kuhu sa praegu üldse lähed?” uurib Badass edasi.

„Ma pean vett leidma!”

Kus see vesi olla võiks, ma muidugi ei tea, aga küllap põder teab, sest kindlal sammul rühib ta läbi metsa edasi.

Badass noogutab, kuid miski paistab talle muret tegevat. Ta kõõritab taeva poole ja kuulatab rahutult. Püüan samuti looduse tukseid tähele panna, kuid ei tunneta minekusuunast ohtu. Samas tunnen esimesi märke pilvetrühvli mõju lahtumisest.

Lõpuks jääb Badass otsustavalt seisma. „Tead, ära mine sinna. Järv on sealpool küll, aga need järvelinnud…” Ta seletab kätega vehkides, kuidas ta maandumisel kajakate küüsi sattus ja kuidas need praegugi pesade kaitsel rannikut võivad piirata. „Aga ma nägin enne ühte allikat! See on üsna lähedal, sealpool.” Ta viipab järvest eemale.

Ma ei ole sugugi kindel, kas ta ka päriselt sealpool allikakohta teab või tahab lihtsalt lindudega sekeldamisest pääseda. Aga mõeldes omaenda sekeldustele kahepäiste kaarnatega, otsustan, et see on mõistlik nõu. „Olgu.” Juhin põdra näidatud suunda.

***

***

15. Jutud uruhämaras

Surun targaga käed jälle kokku ja nähtamatu maailm, millest mind veidikeseks kõrvale kisti, avaneb taas.

Siin oleme küllalt kaitstud pealmaa ohtude eest, kuulen oma meeltes targa mõtteid. Ja kui inimesed peaksid sügavamale urgudesse tungima, jõuame suure luugi taha varju põgeneda.

Imestan: Suure luugi?

Meie ühine mõttepilt sukeldub korraks veelgi sügavamale urgude alla, kuid tõmbub siis tagasi võlvkambrisse.

Hiljem, arvab tark. Ütle hoopis, kuidas sinu sisse nõnda palju metsaväge sai? Inimesed tavaliselt ei oska niisuguseid asju.

Ulatan targale taskust ühe pilvepiiri-trühvli. Ma sõin neid. Kogemata …

Tark mekib seenemügarat ja tema elukuju helendus lahvatab suuremaks ning erksamaks. Ta annab trühvli järgmisele mägrale, kes pärast maitsmist selle omakorda edasi annab.

Vägev, mõtleb tark.

Vägev-vägev, kostab mu peas ähmane mitmehäälne mõmin ja ühisteadvuses aimub nüüd õrnalt ka ülejäänud kaaskonna kohalolu.

Kuskohas niisugused kasvavad? uurib tark edasi. Need annavad palju rohkem väge kui riisikad või juurepaised.

Mõtlen end vaimusilmas hiidkuuse latva, kus sõrmitsen pilvealuseid oksi ja neil punguvaid mügaraid.

Emapuu. Tark noogutab. Mis on juurtes, see on ladvas. Aga kuidas sina sinna üles ronisid? Ma näen ja tunnen, et su kere on väga katki.

Tõsi, mu keha ei tööta praegu hästi, tunnistan häbenedes. Pisimasinate jõud sai liiga vara otsa. Aga ma ei läinud kuuse otsa üles, ma tulin sealt alla.

Alla? Imestab ülejäänud kaaskond.

Jah, alla. Ma näitan …

Teen vaimusilmas oma rännaku lõpust alguseni uuesti läbi: urg, künkad, põder, mets, kuusetihnik, kuuselatv, õhulend, kosk, jõgi, jääväli, taevas, virmalised …

Tunnen, et tark muutub ärevaks.

Pea, läheme tagasi.

Mäkrade kaaskond koguneb targa ümber kobarasse ja asetab talle käed turjale. Tunnen nende kohalolu nüüd palju selgemalt.

Sa ütled, et jää pealt voolas suur kosk alla? uurib tark. Näita veel seda voolavat vett.

Tiirutan mõtteis taas jääserva kohal. Näete, selline see jõgi oli. Esialgu oli väike nire, aga jää servas paisus päris suureks.

Nüüd kõneleb ühendatud teadvuste seas uus hääl: Kui nii kaugel jää peal lahtine vesi voolab, tähendab see, et peagi on suurt murrangut oodata.

Suur murrang, kinnitavad teisedki mõttehääled. Suur jää kukub järve. Palju pahandust.

Pahandust? küsin murelikult. Kas siis tuleb üleujutus?

Ei, üleujutust me ei karda, seletab tark. Soo kaitseb randasid ja hajutab lained. Aga meie sugu teab ja võib tunnistada: siis kui maa alt sügavast palju sooja välja heidetakse, nii palju, et jää murdub, siis läheb suur konn liikvele.

Suur konn, suur konn, kinnitab teiste mäkrade mõtteümin. Suur konn teeb palju pahandust.

16. Soos ja vees

Suur konn, imestan.

Tõesti, jahisaagi ja uru sisustuse põhjal sain juba aru, et konnapuudust siinkandis ei ole. Nägin töökojas konnanahku, mille sisse mahuks terve mäger. Siinsamas kambriski ilutsevad mitmed pirakad konnaskeletid, laberikud lõualuud laiali.

Osutan lähima luukere poole. Suur nagu need siin?

Tunnen, kuidas kogu kaaskond naeru kõhistab.

Oi, see oli hea nali! Nüüd täidab mägranaeru kaja ka ühisteadvust. Nagu need siin!

Pean pisut ootama, kuni auväärt seltskond naljast toibub.

Luba, me näitame sulle, ütleb tark lõpuks tõsiselt.

Ja juba lendangi ma mäkradega mõtetes kaasa – läbi käikude, läbi urgude, läbi kambrite, üles-üles, rohukamara kohale. Meist mööduvad tarnamättad ja soolaukad, kobrulehed ja astlaline põõsastik.

Ümberringi lirtsub pori ja luriseb muda; kõikjale tungib vesi ja lopsakad taimed kerkivad kõrgele üle me peade.

Sool ja järvel ei ole siin selget piiri. Tillukesi rannasoppe kirjavad molluskikarbid ja kalaraiped, sealsamas kerkivad juurtest põimunud puhmassaared ja püdelad tasandikud, sekka mõni kõverik puuhakatis.

Kulgeme üle mudakirja madalike, kuni kaugelt udust kerkib kõrgem maanina – ei, mitte lihtsalt maanina, terve saar! Saare keskel tõuseb udust mägi. Mäe kumeratel külgedel kasvavad mitmevärvilised metsatukad ja järsku rannariba palistab tume kõrkjatihnik. Sügavamas lahesopis loksub merikapsaste vahel kleepjas konnakudu ning õhk me ümber on täis putukapirinat ja paljuhäälset krooksumist.

Kas konn elab seal metsas? uurin mõttelennu teejuhtidelt. Või kõrkjates?

Oota, oota!

Tunnen, et taas teeb miski mäkradele nalja.

Taamal helgib udupilvede vahelt ürgne jääsein.

Kuulen langeva vee mürinat – kas pole see kosk, mille otsast ma alla sõitsin?

Või hoopis see?

Näen nüüd, et teisel pool mägise saare taga pahiseb sama suur kosk.

Siis kerkib vaimusilma-vaade taeva alla ja ma näen, et kahe kose, kahe jõe vahele jääb pirakas mandrijää kiil.

See ongi jäämägi, mis sulavee jõul varsti lahti murdub, seletab mägratarga hääl mu peas.

Hästi, jäämäge kujutan ma ette. Aga kus on ikkagi see konn, kes peaks palju paha tegema?

Meie mõtteränd on nüüd jõudnud päris saare ligi. Lähemalt tundub mägi veelgi kõrgem ja selle nõlvad veelgi järsemad. Mis imelik pinnas peab see olema, et nõnda koos püsib? Kas kogu saar pole ehk jää sulamisel maha jäänud vulkaaniline rahn? Või hoopis sihilikult ehitatud moodustis?

Vaata-vaata, julgustab mõtterännu teejuht. Siin on koos meie kõigi kogemused ja meie paljude põlvede mälestused.

Uurin pingsalt saart ja vett selle ümber. Vanemates mälestuspiltides on mets mäe otsas väiksem ja mäe küljed siledamad. Ka mägi ise tundub vanemates mälestustes väiksem.

Siis märkan madalat veepinda rütmiliselt virvendamas. Ka mäge raputavad kummalised värinad – algul värelevad puuladvad, seejärel maapind ise. Imestusega vaatan pealt, kuidas mäe madalamas otsas mureneb murukamar, põgenevad putukad … ja siis avaneb mäealuses sügav koobas. Koopast viskub taevasse roosa lihav sammas. See nopib lennult teravanokalise kriiskava linnu … ja tõmbub siis sulise saagiga koopasse tagasi. Mulle meenub Badassi kõhklus ja sõnad: „Noh, mägrad muidugi ka.”

Seal koopas elab suur konn, kes kajakaid sööb? oletan ettevaatlikult.

See pole koobas, kinnitab tark. Vaata lähemalt. Vaata sinna kõveriku kase juurde.

Peaaegu püstisel nõlval klammerduvad vana jändriku puu harulised juured jonnakalt rohukamarasse. Korraga kamar rebeneb ja kase all avaneb läikiv allikasilm. Aga kuidas saab allikas olla püsti mäeküljel?

Ja siis lõpuks ma taipan.

See on päris silm!

Päris silm, kinnitab mägrakoor ühisteadvuses. Suure konna silm.

Nüüd, kui oskan vaadata, aiman sammaldunud mäekülgedes tohutu kahepaikse kehakuju.

Aga mismoodi ta siia sai? uurin edasi.

Ta tuli ammu-ammu maa alt nagu teisedki konnad, seletab tark.

Ja nagu meie, märgib üks vanematest mäkradest.

Konnad on programmeeritud hästi kasvama, lisab kolmas mõttehääl. Selleks, et maa all toitu jätkuks.

Aga teda ei söödud õigel ajal ära, lõpetab tark. Ta kasvab ikka veel.

Siis muutub jagatud mälupilt jälle: konn-mägi on nüüd väiksem, mets ta seljas noorem. Mandrijää sein koos sillerdava kosekardinaga on aga tulnud palju lähemale ning me kuuleme selgesti jääpragudes voolava vee vulinat. Siis hakkab veevoolu sekka kostma raksatusi ja kuskilt kaugelt, sügavalt, tõuseb ähvardav kõmin. Saadetuna koskede vikerkaarest liigahtab jääsein.

Ning ühtäkki on kõik segamini: taevas, maa, vesi, jää. Pilvekõrgused jäälahmakad kukuvad mürinal ja lõikavad järvemutta; jää tagant paiskub uskumatu jõuga vabanenud vesi.

Hävitustöö keskel aga ajab konnakujuline saar koivad sirgu ning paterdab maad vabistades kuivema kalda poole, sinna, kus tõusevad hiidkuuskede tipud.